Rubriik: Vabade kunstide teaduskond

Histories and memories of the 20th and 21st centuries in the Baltic States with its different colonialisms are entangled with the uneasy relations between the past and present. How can we acknowledge this history as layered and nuanced? And which methods could help us to address its blind spots and silences as well as solidarities?

In this presentation, Margaret Tali will introduce the transdisciplinary project “Communicating Difficult Pasts” (2019-2024) and focus on its different ways of engaging artists to answer these questions. At the heart of this collaborative project has been creating synergies between humanities scholarship, artistic research and curation in order to learn from each others’ methods and approaches in order to sharpen and enrich our perspectives to history writing. The exhibition “Difficult Pasts. Connected Worlds” co-curated with Ieva Astahovska in its framework at the National Gallery of Art in Vilnius (2022) and in the Latvian National Museum of Art (2020) presented its results to a broader public. During the lecture, Margaret Tali will introduce some of the works included by Lia Dostlieva and Andrii Dostliev, Jaana Kokko, and Quinsy Gario & Jörgen Gario.

Margaret Tali is an art historian and curator, who works as a postdoctoral research fellow at the Estonian Academy of Arts, Institute of Art History and Visual Culture. Her research interests include exhibition histories, curating difficult heritage, relationships of visual art and handicraft, and histories of the art museum. She holds a PhD from the Amsterdam School of Cultural Analysis, University of Amsterdam. She is the author of Absence and Difficult Knowledge in Contemporary Art Museums (2018) and co-editor, with Ieva Astahovska, of the Memory Studies special issue Return of Suppressed Memories in Eastern Europe: Locality and Unsilencing Difficult Histories (2/2022). Together with Astahovska she has initiated the project Communicating Difficult Pasts, and as a part of which she co-curated the exhibition Difficult Pasts. Connected Worlds in the Latvian National Museum of Art (2019) and Lithuanian National Gallery of Art (2022).
margarettali.net

1. aprillil kell 11.00 avaneb Telliskivi Loomelinnaku poetänaval moodsat disaini ja uut kunsti müütav EKA Pop-Up Pood. 

Enam kui nelikümmend tudengit toovad välja oma parima, uusima, jätkusuutlikuma ja silmatorkavama disaini ning kunsti.

Paljude EKA noordisainerite ja kunstnike seas on töödega välkpoes esil ka juba tunnustamist leidnud autorite teosed. Teiste seas esitleb poes oma loomingut 2021. aasta Wiiralti stipendiumi laureaat moetudeng Cärol Ott, keraamik ja ehtekunstnik Elize Hiiop, aksessuaaridisainer Sandra Luks, etenduskunstnik ja EKA keraamika magistrant ning Teatriliidu 2022. aasta Kristallkingakese auhinna võitja Keithy Kuuspu. 

Aprillikuu vältel, mil EKA Pop-Up Pood Telliskivi Loomelinnaku poetänaval avatud on, toimuvad ka töötoad ning meistriklassid linnaelanikele, turistidele, inimestele maalt ja mere tagant. Poe innustaja ning eestvedaja, EKA aksessuaaridisaini professori ning disaineri, Stella Runneli mehitusel leiab uuest müügisaalist loomingut, mis varieerub graafikast, joonistustest, maalidest ja fotodest rõivadisaini, aksessuaaride, ehete, keraamika ja sepisteni.  

Oma töödega on välkpoes esindatud autorid:

Markus Vernik
Kaisa Uik
Oliver Udeküll
Keithy Kuuspu
Helen Griffiths
Visa Eino
Triin Türnpuu
Sergei Saprykin
Evridiki Papaiakovou
Daria Dementeva
Kaileen Palmsaar
Natalia Mirzoian
Alp Eren Özalp
Helena Pass
Helen Tiits
Mirjam Aun
Riina Lii Parve
Elisa Margot Winters
Sirje Järv
Mia Felic
Anna Ovtšinnikova
Piibe Tomp
Erle Nemvalts
Cristopher Siniväli
Maria Elise Remme
Valeria Poljakova
Cärol Ott
Anu Kadri Uustalu
Samuel Eff Markkus Savimägi
Elize Hiiop
Villu Mustkivi
Liis Tisler
Zoe Koerbunner
Rita Volkov
Sandra Luks
Heli Haav
Rita Lenore
Valdek Laur
Gontsugova
Morris Motel
Elis Liivo
Kärt Heinvere

Lahtiolekuajad: E–R 11–19 ja L,P 11–17

Jälgi infot EKA Pop-Up Poe Facebooki lehel

Tõnis Jürgens „Dreaming of Babylon“ / „Paabeli ulmad“

Tartu Kunstimuuseum / Tartu Art Museum

18.03.2023–14.05.2023

Näituse peamiseks lähtepunktiks on viimaste aastate trend, une digitaalne mõõtmine. Oma argielu harjumuste jälgimist võimaldab üha suurem valik tavakasutajatele pakutavaid seadmeid: nutikellad, -võrud, -sõrmused, -kõlarid, -matid, äpid jpm. Need aparaadid jälgivad kasutajat ka siis, kui too magab, kogudes tasahilju andmeid tema uneharjumuste ja -tsüklite kohta.

Ühest küljest aitab une mõõtmine vägagi tervitatavalt tähelepanu pöörata magamisharjumuste olulisusele. Teisalt aga on mõõtmisega kogutud andmed ka ressurss ja kaup, mis suubub lõpuks jälgimisseadmete tootjate andmekeskustesse ning mida saab statistika ja turuinfona edasi müüa. Seega tähendab enda uneharjumuste jälgimine ja jälgida laskmine mingis mõttes ka une pealt töö tegemist.

Tundub, et uni, mis on siiani säilinud justkui viimse müstilise pelgupaigana, kuhu kapitalism ei küüni, on salamahti saamas osaks jälgimisühiskonna mahhinatsioonidest. Une mõõtmisega on unenäod muutunud justkui kõrvalproduktiks mingi teise asja tootmisprotsessis. Nagu raadiosignaali ümbritsev müra või mahlapudelisse jäänud sete.

Näitusel „Dreaming of Babylon“ / „Paabeli ulmad“ käsitleb Tõnis Jürgens nii jälgimisühiskonnas kogutavate andmete kui ka üleskirjutatud unenägude järelelusid. Näituse keskmes on butafoorne magamistuba, mida täidavad kellegi elu jäljendid. Toas linastub film – stseenid inimtühjadel maastikel kõrguvatest serverikastidest –, mida saadavad ainiti muutuva narratiivina unenägude kirjeldused.

Näitus kuulub Tartu kunstimuuseumi näitustesarja Noor Tartu.

Tõnis Jürgens (snd 1989) on projektsionist, kirjutaja ja tühjusehuviline. Ta on omandanud bakalaureusekraadi kultuuriteaduse erialal Tallinna Ülikoolis ja magistrikraadi uusmeedia õppetoolis Eesti Kunstiakadeemias. Täiendavalt on ta veetnud aasta vahetusõpingutel Praha Kunsti, Arhitektuuri ja Disaini Akadeemias (UMPRUM). Näitus on jätk Jürgensi käimasolevale loovuurimusele Eesti Kunstiakadeemia doktorikoolis.

kuraator: Indrek Grigor

graafiline disain: Laura Merendi

tõlge: Peeter Talvistu

keeletoimetajad: Anti Saar, Richard Adang

koordinaator: Kristlyn Liier

trükk: Ecoprint

näituse meeskond: Joanna Hoffmann, Margus Joonsalu, Aadu Lambot, Katrin Lõoke, Jaanika Kuznetsova, Kristel Sibul

filmi meeskond:
helirežissöör: Joosep Ehasalu
operaatori assistendid: Erki Kase, Aadu Lambot
tegevprodutsent, värvimääraja: Fidelia Regina Randmäe

suur tänu: Toomas Jürgens, Raul Keller, Kalju Karl Kivi, Piibe Kolka, Paul Kuimet, Kulla Laas, Hans-Gunter Lock, Mihkel Oksmann, Allan Proos, Mikk-Erik Saidla, Mihkel Salk, Anu Salumaa, Rene Tamm, Erko Valdmets

toetajad: Balti Filmi- ja Meediakool, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Rahvuskultuuri fond, Jõelähtme vald, Kino Sõprus, Kuusalu vald, Paekivitoodete Tehas OÜ, Rae vald, Rahvusarhiiv, Silikaat AS, Tallinna Strateegiakeskus, Telia Eesti AS

Kristina Õlleku isikunäitus „Hüpoksilise lima ja troopilise lubja vetes“ uurib Läänemere piirkonda, keskendudes selle mereökoloogiale, tsüanobakterile ja setetele. Läänemeri on paraku üks maailma saastatumaid meresid. Selle ökosüsteemi on mõjutanud intensiivne põllumajandus, ohtlikud kemikaalid, olme- ja tööstusjäätmed, mereprügi ja veealune müra. Läänemeri on poolsuletud ja aeglase veevahetusega, mistõttu on selle taastumisvõime suhteliselt piiratud. Vees leiduvad liigsed toitained (väetised jmt), ebapiisav reoveepuhastus ja meretemperatuuri kerkimine põhjustavad eutrofeerumist ning mõjutavad oluliselt tsüanobakteri ehk sinivetika kooslust. Kõik see toob kaasa igal aastal aina suuremad tsüanobakteri vohamised. Mürgine rohekassinine veeõitseng põhjustab hüpoksiat, kurnatud ja hapnikuvaeseid piirkondi. Neid piirkondi kutsutakse surnud tsoonideks ja nende mõju mereökoloogiale on suur. Lisaks iga-aastastele surnud tsoonidele on Läänemere põhjas ka umbkaudu 60 000–80 000 km2 suurune surnud ala, mis on tingitud merepõhja jääva soolasema ja tihedama vee mittesegunemisest, isoleerides selle pinnaveest ja atmosfäärist.

Jätkates teemadega, mida ta käsitles hiljutisel isikunäitusel „Filtering With Cyanobacteria, Double Binds and Other Blooms“ ISSP galeriis Riias, uurib Õllek geoloogilisi ja keemilisi muutusi Läänemeres. Ta vaatleb antud piirkonda läbi veeõitsengute, spekulatiivse perspektiivi ja settinud mineviku ehk sadu miljoneid aastaid vana merelise settekivimi. Eestis leidub umbkaudu sadat tüüpi paekivi, mis on moodustunud ligi 472–416 miljoni aasta eest. Iseäranis huvitab kunstnikku siluriaegne rõngaspaas ehk karplubjakivi, mis koosneb suuremalt jaolt käsijalgse Borealis borealis’e kivistunud kodadest. Usutavasti on Eesti rõngaspae lasund maailma suurim Borealis-pank. See settekiht moodustus umbkaudu 440 miljoni aasta eest, kui Eesti ala asus ekvaatoril ja oli kaetud madala troopilise merega, kus leidus ohtralt molluskeid, trilobiite, peajalgseid, koralle ja meriliiliaid.

Isikunäitust luues, töötas Kristina Õllek lubjakivi, meresoola, tsüanobakteri, bioplasti ja savi ning muude materjalidega, mis said osaks tema fototeostest ja installatsioonist, lisades neile täiendava füüsilise kihi ja ainelise agentsuse. Näitusel põimuvad fotograafilised ja skulpturaalsed elemendid, mille kaudu kunstnik vaatleb Läänemere piirkonda, mõtestades spekulatiivselt olevikku, minevikku ja tulevikuvaateid, piirkonna muutuvat ökoloogiat ja merekeemiat.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu linn.

Produktsioon ja publikuprogramm: Stella Mõttus
Näituse kaaskorraldamine ja administreerimine: Šelda Puķīte ja Liina Raus
Kommunikatsioon: Karin Kahre ja Stella Mõttus
Installatsioon: Siim Asmer ja Urmo Teekivi
Graafiline disain ja kunstniku dialoogipartner: Kert Viiart

Eriline tänu: Kert Viiart, Mare Isakar, Carlotta Põdra, Tartu Ülikooli Loodusmuuseum, Põhjakivi OÜ.
Näituse avamist toetab jookidega Põhjala Pruulikoda.

Näitus kuulub Kogo galerii aasta programmi „Kväärime ära”.

4. aprillist alustab EKAs Tallinna Ülikooli tudengite Paul Raua (Võrdlev filosoofia MA) ja Markus Saare (Kirjandusteadus MA) eestvedamisel filosoofiaseminar, kus arutatakse Prantsuse filosoofi Gilles Deleuze’i teooriate ja mõistete üle.

Deleuze on mõtleja, kelle jaoks on tohutult olulised filosoofia seosed võimalikult paljude teiste ja erinevate distsipliinidega (alustades kunstist ja kirjandusest ning lõpetades matemaatika ja bioloogiaga), mistõttu on arutelu sihiks just interdistsiplinaarne filosoofia. See tähendab, et teretulnud on kõiksugu pikemad kõrvalepõiked kunsti ja muude kultuurivaldkondade, aga ka reaalteaduste juurde.

Igasugune tekstide kaasa lugemine on täiesti vabatahtlik (ehkki muidugi rõõmustav) ja Deleuze’ist (ega filosoofiastki) midagi teadma ei pea, sest Deleuze kipub olema ähmane igas keeles ja igal ajal.

Seminar toimub kuuel kevadisel teisipäeval kell 18.00 ruumis A202 ning iga kord võetakse ühiselt luubi alla mõni teema või mõiste, mida Deleuze põhjalikumalt käsitlenud on.

Saame kokku:

4. aprillil

18. aprillil

9. mail

16. mail

23. mail

30. mail 

Laupäeval, 1. aprillil, on Tallinnast ligikaudu 12 km kaugusel Vaskjalas asuvas Copperleg residentuuris avatud uste päev.

Poola maalikunstnik Katarzyna Pitek ja Hollandi skulptor Jonathan Stavleu (EKA kaasaegse kunsti MA) tutvustavad oma kuuajalise residentuuri jooksul tehtud kunsti.

Esinevad Janno Bergman ja Erik Alalooga. Avatud uste päev toimub 13.30–16.30.

Vaskjala residentuur

Facebook

Õhtupoolik müramuusika, nostalgilise iroonia ja tordiga.
Nele Tiidelepa lavastus “Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas” etendub taas.

Peamiselt EKA taustaga etendajatest, kunstnikest, muusikutest ja kunstitöötajatest koosnev fluiidse koosseisuga kollektiiv – Riin Maide, Gregor Kulla, Henri Särekanno, Ekke Janisk, Andreas Kübar, Ats Kruusing, Oliver Issak, Raul Markus Vaiksoo ja Leon Allik – on Tiidelepa kaaslasteks sel teekonnal lause lõppu, kus valdavaks tegevuseks on proov minevikke unustada ning valdavaks meeleoluks selle võimatusest tingitud ängistus, kaoselisus, võõristus ja siirus. 

Lavastus: Nele Tiidelepp

Esitajad: Nele Tiidelepp, Riin Maide, Henri Särekanno, Gregor Kulla, Ats Kruusing, Andreas Kübar, Ekke Janisk

Kunstnik: Riin Maide

Dramaturgiline tugi: Oliver Issak

Valgustaja: Leon Allik

Koreograafia: Raul Markus Vaiksoo

Projektijuht: Kaie Küünal

Kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL, Nele Tiidelepp

Toetus: Eesti Kultuurkapital

Etendused toimuvad 29., 30. märtsil ja 1. aprillil kell 19:30 Kanuti Gildi SAALi Püha Vaimu saalis. Kohtade arv on piiratud – haara pilet kohe!

Esimene mõte, mis mul tekkis, kui saali sisse astusin, oli tunne, nagu oleksin kellegi teise klassiõhtule sattunud. See on teatav pseudo-nostalgiline tunne, mis seostub klassiõhtu kogemusega. Kogemus, mis on kusagil kunagi varem olnud ja sa igatsed selle järele. – Karin Allik, Kultuur ERR

Ka mõni stseen mõjus peaaegu nagu tsitaat millestki varasemast ja kaugemast, justkui nostalgitseksid esinejad irooniaprismast hoolimata mingite vaid kaugemate, kaudselt kogetud aegade järele, mil moes oli neoon ja Janika Sillamaa laulis heledal häälel lootusest. – Brigitta Davidjants, Sirp

Info Kanuti Gildi SAALi veebis

Varasemad etendused EKA veebis

18.03.2023 16:00
Vabaduse väljak 6
(Kunstihoone Galerii)

Hea kuni 26 a (k.a) noor

Oled kunstnik, kirjanik, muusik, näitleja, poeet, lavastaja, disainer, koreograaf, interpreet, kultuurikorraldaja, valgustaja, filosoof, kriitik, helilooja, filmitegija, dekoraator, arhitekt, etendaja, moelooja, tantsija, multimeedik või tunned huvi nende ja teiste sarnaste valdkondade vastu?

Ootame sind laupäeval, 18. märtsil Vabaduse väljakule Kunstihoone galeriisse Noorte kunstnike sümpoosionile ,,Eine murul” mõtestama kunsti tänast olemust ja tähendust. Kas ja kuidas saada kunstnikuks? Miks me teeme, mida me teeme, kust see tuleb, mida sellega peale hakata ning kuidas edasi minna?

Kavas on ettekanded kunsti ja kultuuriga seotud praktilistel teemadel, modereeritud diskussioon, kaasavad arutelud loomeinimeseks olemisest ning avatud formaadid ideede jagamiseks ning talletamiseks. Õhtu lõppeb vabas vormis koosviibimisega.

Esinejad ja täpsem ajakava on peagi leitav siitsamast.

Ürituse eesmärk on ühendada noori loomingulisi inimesi, pakkuda turvalist platvormi arutluseks habrastel teemadel ja kaardistada praeguse noore loomingu vaimu. Oodatud on kuni 26-aastased (k.a) kultuurist ja kunstist huvitatud inimesed. Kõigil teistel on võimalik üritusel toimunust osa saada järelkajastuse ning dokumentatsiooni kaudu.

Noorte kunstnike sümpoosion ,,Eine murul” on esimene üritus eksperimentaalsete näituste, kunstiaktsioonide ja sündmuste seerias ,,Varuväljapääs”, mis vältab kaks kuud (18.03-18.05.2023) Tallinnas Kunstihoone Galeriis.

Projekti korraldavad ja viivad läbi Linda Mai Kari, Anita Kremm, Riin Maide, Kristel Zimmer ja Liisamari Viik.

Vaata lisaks: Instagram @varu_valjapääs

Kasia Fudakowski peab kunstnikuvestluse, milles ta räägib kunstnikuvestlustest, mida ta on varem pidanud, analüüsides ja käsitledes nii oma loomingut kui ka oma lähenemist oma loomingust rääkimisele, kommenteerides samas esineja ja publiku vahelist kirjutamata lepingut. Vähemalt on see paljuski tema kavatsus.

Kasia Fudakowski (s. 1985, London) elab ja töötab Berliinis. Ta õppis Oxfordi Ülikooli Ruskini joonistus- ja kunstikoolis, mille ta lõpetas 2006. aastal enne Berliini kolimist. Tema mitmekülgne ja mänguline praktika, mis hõlmab skulptuuri, filmi, performance’it ja kirjutamist, uurib sotsiaalseid mõistatusi materiaalsete kohtumiste, sürreaalse loogika ja koomilise teooria kaudu. Tema üha laienev, kogu elu kestev skulptuur “Continuouslessness” (2017–jätkub) kasutab fikseeritud moodulsüsteemiga ühendatud paneele, et võimaldada täielikku skulptuurilist vabadust oma jäigas raamistikus, ning on mõeldud valmima ainult kunstniku surma korral. Tihti viitab Fudakowski binaarse kategoriseerimise ahvatlusele ja ohule ning sellele järgnevale absurdsusele meie poliitilises ja sotsiaalses kliimas, viidates oma töödes kultuurinormide vahelistele lahknevustele.

Fudakowski huvi keele piirangute vastu avaldub tema jätkuvas filmiseerias “Word Count” (2016–jätkub), mille lähtepunktiks on ülemaailmne seadus, mis piirab lubatud räägitavate sõnade arvu. Kui ta kasutab koomilisi mehhanisme, ei jää traagiline kunagi väga kaugele, nii et tema tööd hõljuvad sageli õõvastava ja koomilise piiril. Sageli on ta iseenda rünnakute sihtmärgiks, uurides omaenda rolli kunstnikuna ja selle stereotüüpi nii talle omase tõsiduse kui ka lugupidamatusega. Tema pikaajaline vaimustus ebaõnnestumisest ja edu ümbermõtestamisest on toonud kaasa mitmeid traagilis-koomilisi performance’eid ja kirjatöid.
kasiakasia.com

Kasia Fudakowski kunstnikuvestlus toimub inglise keeles. Samal nädalal viib Kasia Fudakowski läbi meistriklassi EKA kaasaegse kunsti magistriprogrammis ja kohtub graafilise disaini magistritudengitega.

Teisipäeval, 14. märtsil kell 17.30 räägib Amsterdamis tegutsev kunstnik Riet Wijnen oma loomeuurimusest, mis käsitleb Liibanoni ühe esimese abstraktse kunstniku, maalija ja skulptori Saloua Raouda Choucairi (1916–2017) elu ja praktikat.

Choucairi huvide hulka kuulusid geneetika, lõpmatus, araabia luulevorm Qasida ja sufi filosoofia. Tema sõnul viis islami keeldumine pildi kujutamisest oluliste otsinguteni selle kohta, mida taheti väljendada. See oli tema jaoks peamine viis mõista araabia intellektuaalset mõtlemist, mille ta tõlkis muuhulgas abstraktseteks skulptuurideks ja maalideks.

Wijnen külastas Choucairi viimases korteris asuvat fondi Katari linnaosas Beirutis, kus leidis suure hulga teoseid, fotosid ja dokumente prantsuse ja araabia keeles – keeled, mida ta ei valda. See külaskäik ajendas teda arendama mittekeelelisi uurimismeetodeid, küsima, kuidas saaks “rääkida läheduses”* ja mil viisil end teostes positsioneerida. Wijnen räägib praegu väljatöötamisel olevatest teostest ja tööriistadest, milleks on trükis, skulptuursed lauanõud ja kääritamispottide seeria. Need teosed annavad panuse ka fiktiivsesse vestlusesse Choucairiga, mis on osa pikaajalisest, 2015. aastast kestvast seeriast pealkirjaga “Sixteen Conversations on Abstraction”.
*Trinh T. Minh–ha

Riet Wijnen (s. 1988, Venray, NL, elab Amsterdamis) on kunstnik, kelle looming hõlmab skulptuuri, fotogramme, teksti, puulõikeid ja viimasel ajal ka tähedisaini. Teda huvitavad abstraktsiooni mittetäielikud ajalood, see, mis ja kes on juba ajalukku talletatud, ning teadaolevad ja tundmatud ajaloo tegemise viisid. Selleks pöördub ta eelmiste põlvkondade poole ning kaasab oma töödes mineviku ja oleviku praktikuid, kes on tegutsenud varase modernismi ajal kunsti valdkonnas või teaduse, filosoofia, hariduse ja aktivismi vallas. Ta toob praktikud kokku fiktiivsetes vestlustes ja skulptuurides, et taasmõtestada ajalugu ja mõista paremini, mis saab edasi. Wijnen kasutab tunnetust, keelt ja organisatsioonilisi struktuure.

Need uurimused koonduvad seerias “Sixteen Conversations on Abstraction” (2015) ja väljaannetes, mis on seotud keelega ja naisena identifitseeruvate modernistide biograafiatega, mis funktsioneerivad Wijneni praktikas allikatena ja samas toimivad ka iseseisvalt. Väljaannete hulka kuuluvad: Saloua Raouda Choucair (2023), Homophone Dictionary (2019), Grace Crowley (2019), Abstraction Création: Art non-figuratif (kordustrükk ja tõlge) (2014) ja Marlow Moss (2013).

Wijneni isikunäitused on toimunud teiste seas järgmistes näitusepaikades: Kunstverein Milano (2022), Manifold Books, Amsterdam (2019); Lumen Travo, Amsterdam (2018); P/////AKT, Amsterdam (2016) ja Dolores, Ellen de Bruijne Projects, Amsterdam (2015). Ta on osalenud järgmistes residentuuriprogrammides: Rijksakademie van beeldende kunsten (2017–18), Van Doesburg Huis Pariisis (2022), EKWC Oisterwijkis, NL (2023) ja mitmetel grupinäitustel, teiste seas: SculptureCenter, New York; 21st Biennale of Sydney; John Hansard Gallery, Southampton; The Center for Contemporary Art & Culture at PNCA, Portland; Casco Art Institute: Working for the Commons, Utrecht; Index – The Swedish Contemporary Art Foundation, Stockholm. Wijnen õpetab graafilise disaini ja TXT osakondades Gerrit Rietveldi akadeemias, Amsterdamis.
rietwijnen.nl

Loeng toimub inglise keeles. Riet Wijnen on EKAs, et kohtuda kaasaegse kunsti ja graafilise disaini magistritudengitega.