„loomine◠lagundamine“ EKA Galeriis 31.10.–30.11.2025

LOOMINE◠LAGUNDAMINE
EKA Galeriis 31.10.–30.11.2025
Avatud T–L 12–18 P 12–16
Avamine: N 30.10. kell 18–22
Albertina Tevajärvi performance: N 30.10. kell 18.30
Kuraatorite ja kunstnike ringkäik: R 31.10. kell 17.00

Näitus „loomine◠lagundamine“ süüvib kasvamise, lagunemise ja uuenemise tsüklitesse. Kolmeteistkümne kunstniku tööde kaudu uurib näitus hoole ja kontrolli vahelist habrast tasakaalu.

Näitus tõstab fookusesse meie ökosüsteemi peidetud ja tihti tähelepanuta jäävad kihistused nagu mikroskoopilised olendid, taimemass ja orgaanilised süsteemid, mis tegutsevad meie argireaalsuse pealispinna all. Loomine ja lagundamine ei vastandu siin teineteisele, vaid põimuvad omavahel kuju andmise ja kaotamise, hoolitsemise ja lahtilaskmise aktidena kokku.

Osalevad kunstnikud kasutavad erinevaid viise, kuidas loodusmaailma protsesse jäljendada või nendega lähedalt koos töötada. Siin näitusel unistavad kunstnikud loomisest ja lagundamisest. Nad unistavad putukate, loomade, taimede ja mikroorganismidega koostöös sündivate narratiivide kuulamisest, mäletamisest ja ümberkujundamisest.

Osalevad kunstnikud: Alexis Brancaz, Albertina Tevajärvi, Alma Bektas, Augustas Lapinskas & Ditiya Ferdous, Freyja Tralla & Kassandra Laur, Janne Schipper & Andreas Andersen, Johanna Rotko, Julie Sjöfn Gasiglia, Kamilė Pikelytė, Paula Zvane
Näituse kuraatorid on kunstnikud Inessa Saarits ja Victoria Björk.
Graafiline disain: Daria Titova
Tehniline tugi: Karel Koplimets ja Karmo Migur
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Islandi Visuaalkunstide Fond, Sadolin Eesti ja Tallinna Linn.
Avamisjookidega varustavad mirai™ ja Põhjala Pruulikoda.

Trükis on allalaetav siit.

LOENG EI TOIMU esineja haigestumise tõttu!

2025/2026 õppeaasta avatud loengute seeria toimub Kunstiteaduse ja Visualkultuuri Instituudi ja Arhitektuuriteaduskonna koostöös.

Selle õppeaasta teemaks on “Arhitektuur ja hoole-eetika”, loenguid kureerib KVI vanemteadur dr Ingrid Ruudi.

Arhitektuuri käsitletakse hoole-eetika vaatepunktist: kuidas hoolitseb arhitektuur inimeste füüsiliste, emotsionaalsete ja sotsiaalsete vajaduste eest, nii tänapäeval kui ajaloolises perspektiivis?

13. novembril kell 18 peab Emma Cheatle EKA aulas loengu “Lamades pimedas ruumis: emaduse arhitektuur Suurbritannias”.

Emma Cheatle’i uurimistöö keskendub sünnitamise ruumilisele ja arhitektuursele kogemusele, tegeledes nii ajalooliste kui ka tänapäevaste emaduse ruumidega.

Kui konventsionaalne arhitektuuriajalugu läheneb hoonetele kui objektidele (samamoodi nagu objektiveeritakse ka ema keha), siis Cheatle pakub vastukaaluks “nurgavoodiarhitektuuri” loov-kriitilist autoteooriat. See põhineb feministlikul, subjektiivsel lähenemisel, mis haarab eri distsipliine, väljendusviise ja argumente. Ta vaatleb, kuidas on emaduse ruumid muutunud alates naise magamistoast 18. sajandi kodanlasekodus, läbi meessoost ämmaemandate rajatud 18.-19. sajandi haiglate kuni 20. sajandi lõpu moodsate sünnitusmajade ja kodussünnitamise kogemusteni, ning kuidas peegelduvad neis ruumides muutused emaduse praktikas. Ruum ei ole siin emaduse ajaloo tumm või neutraalne taust, vaid aktiivne ja sünnituskogemusse põimunud keskkond – materjal, praktika ja esemed, mille on loonud ja mis omakorda loovad spetsiifilisi ühiskondlikke ja poliitilisi tingimusi ning soolisi kogemusi ja struktuure.

Käsitledes ruume, süsteeme, tegelasi ja nende subjektsust, näitab Emma Cheatle, kuidas ajalooline haiglaarhitektuur ja reeglistikud on muutnud traditsioonilist kodus sünnitamise praktikat ning kuidas see mõjutab emade ruumikogemust tänini.

Dr Emma Cheatle on Sheffieldi Ülilkooli arhitektuuri vanemlektor. Tal on doktorikraad arhitektuuris Londoni Ülikooli Kolledžist Bartlettist, kus ta pälvis 2014. aastal ka Briti Kuningliku Arhitektuuriinstituudi (RIBA) väljapaistvaima doktoritöö medali. Tema interdistsiplinaarne uurimistöö tegeleb arhitektuuri, kunsti ja linnaruumi poliitilise, kultuurilise ja ühiskondliku mõjuga, keskendudes eelkõige tervise, soo, rassi ja erivajadustega seotud ebavõrdsusele. Tema monograafia “Osa-arhitektuur: Maison de Verre, Duchamp, kodusus ja iha 1930. aastate Pariisis” (Part-Architecture: The Maison de Verre, Duchamp, Domesticity and Desire in 1930s Paris, Routledge 2017) analüüsib kriitilist teooriat, loovkirjutamist ja joonistamist ühendades Maison de Verre’i ja Duchampi “Suurt klaasi”, asetades värske arhiivimaterjali 1920.-30. aastate Pariisi ühiskondliku, seksuaal- ja meditsiiniajaloo konteksti. Tema teine raamat “Lamades pimedas ruumis: Emaduse arhitektuur Suurbritannias” (Lying in the Dark Room: Architectures of British Maternity, Routledge 2024) uurib arhitektuuri ja ruumi panust emarolli konstrueerimisel ja sünnituspraktikates. Emma on Bloomsbury Global Encyclopaedia of Women in Architecture 1960–2015 (2025) Suurbritannia alaosa toimetaja ning osaleb mitmetes feministlikes projektides nagu näiteks Feminist Art and Architecture Collaborative (FAAC). Koos Hélène Frichot’ga on ta koostanud feministlikule teoreetikule Jennifes Bloomerile pühendatud erinumbri ajakirjas Journal of Architecture (2024).

Avatud loengute sarja raames esitleb EKA arhitektuuriteaduskond igal õppeaastal kümmekonda valdkonna ainulaadset praktikut ja hinnatud teoreetikut. Loengud on mõeldud kõikidele erialadele, mitte ainult arhitektuurivaldkonna üliõpilastele ja professionaalidele.

Kõik loengud toimuvad neljapäeviti kell 18.00 EKA peaauditooriumis Põhja pst 7. Loengud on inglise keeles ja tasuta.

Loengute kava 2025 sügisel

25.09  Elke Krasny (Viini Kunstiakadeemia) “Architecture and the Right to Care”

16.10 Leslie Kern (Toronto) “Towards a Feminist City.”

13.11 Emma Cheatle (Sheffieldi Ülikool) “Lying in the Dark Room: Architectures of British Maternity”

27.11 Robert Mull (London) “The Free World”

Loengusarja veebilehel www.avatudloengud.ee on tehtud mugavaks nii uute loengute info kui ka juba toimunud loengute videote vaatamine ja esinejatega tutvumine.

Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital.

Loengusari on osa Eesti Teadusfondi toetatud grandiprojektist Hooleruumid hilis- ja postsotsialistlikus Eestis (PSG1078).

Maalikunstnik Tõnis Saadoja näitus „Kestev olevik” avaneb neljapäeval, 23. oktoobril kell 18.00 Tütar galeriis (Vesilennuki 24).

Kirjanik Aare Pilv märgib näituse saatetekstis: „Tõnis Saadoja eelmised näitused tegelesid valgusetaju ja mälu vahendatuse ning tihendatusega – kuidas kontsentreerida läbi mitmete filtrite mälus olevaid valgusi, aga ka see, kuidas erinevad maalitehnikad seda võimaldavad ja kehastavad.
Tõnis Saadoja uus näitus „Kestev olevik“ mõneti jätkab valguse ja aja teemat, kuid ühtlasi teeb eksperimentaalse täispöörde. Siinne sari on maalitud en plain air, natuurist vabas õhus, iga maali valmimise aega on piiranud loodusliku valguse muutlikkus paari tunni jooksul. Nõnda on need maalid hetkele kontsentreerumise harjutused, uurimused sellest, kui pikk on hetk, ja sellest, milline saab olla ühe kestva hetke ekvivalent lõuendipinnal. Mõnes mõttes on need maalid performatiivse kunstnikuteo dokumentatsioon, kuid teises – ja olulisemas – mõttes on nad meditatsioon selle üle, mida tähendab olevik ja kui kaua ta kestab, ehk siis – millal olevik valmis saab.”

Tõnis Saadoja (1980) on maalikunstnik, kes töötab realismi eri tahkude ning ajaloolise ja kaasagse maali ühisosa otsimisega. Põhiteemadena korduvad tema loomingus mälu, koha ning tähenduse suhted. Tema teoseid iseloomustab kontseptuaalne ülesehitus ning tehniliselt eripärase vormi otsing vastavalt kujutistele. Valdavalt moodustub Saadoja looming terviklikest sarjadest, milles valitud motiiv varieerub kuni mitmekümneosalises pildireas.

Näituse saatetekst: Aare Pilv
Graafiline disain: Ott Metusala

12.10 2025 avati Łódźi Linnagaleriis rahvusvaheline noore tekstiilikunsti näitus, triennaal YTAT (Young Textile Art Triennial). 

Näitus toimub viiendat korda ja on osa 18. Lodži rahvusvahelise tekstiili triennaali programmist. Tudengite näitusel osaleb 27 kõrgkooli, neist 7 Poolast. Igast koolist oli oodatud üks osaleja tekstiilikunsti ja üks tekstiilidisaini kategoorias.

EKA tekstiili osakonda esindavad Kassandra Laur (BA 2025) kunsti kategoorias ja Kristina Oja ( BA 2024) tekstiilidisaini kategoorias.

Kassandra Laur

Installatsioon Kodumaa/ Installation Motherland

Installatsioon põimib kokku erinevaid lugusid Oskar Looritsa raamatust “Eesti rahvausundi maailmavaade” ning minu enda lapsepõlvemälestusi. Nende jutustuste põhjal lõin ruumi, mis tundus kodusena, kasutades selleks looduse poolt pakutud materjale. Mäletan, kuidas mu vanaema alati hoiatas mind – ära jää magama keset sookailu välja, muidu ei pruugi sa enam kunagi ärgata. Loorits kirjutab oma raamatus samuti vaimudest, kes kaitsevad metsa pahatahtlike inimeste eest, ilmutades end huntide, madude või teiste loomadena. On ka lugu sellest, kuidas ketramiseks saab jõudu ammutada Ööemalt, kui kuuled öösel öömardikate praksumist.

Kristina Oja

Ma olin kadunud/ I was lost

Uurides oma perekonda ja nende lugusid, jutustan oma kollektsiooni kaudu eneseavastamise teekonda. Kudumismasin on tööriist, mis aitab mul väljendada emotsioone, isegi kui mälestused on hääbumas. Kudumismasin võib olla tujukas – mõnikord ei meeldi talle teatud lõng või ta jätab silmuseid vahele. Sellega tegelemine nõuab kannatlikkust. Selle tundmaõppimine võtab aega. Selle protsessi käigus saan selgemalt aru, kuidas ühenduse puudumine vanavanematega on mõjutanud minu kujunemist naiseks ja disaineriks.

Kas seda tunnet, mis tekib teadmisest, et ma ei ole kunagi oma vanavanemaid kohanud, võib nimetada leinaks? Erinevate kudumistehnikate kaudu uurin neid tundeid, mis minus vanavanemate peale mõeldes esile tulevad: lihtsad ja tagasihoidlikud koed muutuvad uueks kihiks, kui neid kanda. Mängulised koed on inspireeritud fotodest, mis on jäädvustanud kadunud hingi ootamatutes, rõõmsates hetkedes. See on minu isiklik lugu, mis näitab, kuidas olen aastate jooksul püüdnud paikata enda sees olevat tühimikku. Kas seda saab nimetada leinaks, kui ma pole neid inimesi kunagi kohanud?

See kollektsioon on minu viis väljendamiseks, kui sõnadest jääb väheks.

Näitus on avatud 31. detsembrini 2025 Łódźi Linnagaleriis.

Lähemalt: https://ytat.asp.lodz.pl/

21.10 16.00

Veebinar Teamsis 

Riikka Räisanen (professor, Helsingi Ülikool, Colour4CRAFTS konsortsiumi juht)
“Traditsioonist tulevikku: keemia loodusliku värvipaleti taga” (inglise keeles, veebis)

Ühiskonnad püüavad saavutada suuremat jätkusuutlikkust ja tekstiilide värvimine on olnud arutlusel, kuna see on üks tööstusharudest, mis kasutab tohutul hulgal energia- ja veevarusid ning saastab keskkonda värvimisprotsesside halva kontrolli tõttu. Samuti on fossiilsete ressursside kasutamisest loobumise eesmärk suunanud uuringuid looduslike ja biopõhiste lahenduste uurimisele materjalides ja värvimises. Enne 19. sajandi keskpaika ja sünteetiliste värvainete värvikeemia revolutsiooni pakkusid ainsad kasutatavad värvained looduslikud allikad. Praegu on looduslikud värvained muutunud disainerite ja käsitööliste seas populaarsemaks.

“Oma loengus tutvustan mõningaid hiljutisi uuringuid biopõhiste värvainete ja uudsete lahenduste valdkonnas, kuidas neid erinevates materjalides ja lõpptoodetes rakendada.”

Erilist tähelepanu pööratakse EL-i programmi „Horisont“ rahastatava Colour4CRAFTS projekti materjalidele ja selle multidistsiplinaarsetele meeskondadele, kuhu kuuluvad teadlased arheoloogia, ajaloo, tekstiilitehnoloogia ja käsitöö, keemia, disaini ja tuleviku-uuringute valdkonnast.

Riikka Räisanen on Helsingi Ülikooli käsitööteaduse ja käsitööpedagoogika professor. Tema taust on keemias ja loodusteadustes, käsitööuuringutes ja hariduses. Tal on üle kahekümne aasta kogemust looduslike värvainete ja tekstiilide uurimisel ning ta on avaldanud arvukalt artikleid ja raamatuid sellel teemal. 2016. aastal pälvis ta Ühendkuningriigi Värvijate ja Värvijate Seltsi hõbemedali looduslike värvainete valdkonna uurimistöö eest. Ta on Colour4CRAFTS konsortsiumi juht.

–

Loeng on osa sarjast “Tekstiilivärvid minevikus ja tänapäeval: jagades Colour4CRAFTSi kogemust”, mille on ellu kutsunud EU Horisondi projekt Colour4CRAFTS.

Julia Maria Künnap, „Valguse teekond. Uurimus valguse liikumisest eksperimentaallihvis vääriskivides“

EKA raamatukogus 21.10-4.11.2025

Näitus annab ülevaate vääriskivilihvi peamisest printsiibist – valguse murdumisest ja peegeldumisest – tahk- ja vabavormiliste elementide kombineerimisel. Väljapaneku eesmärk on näidata, kuidas üksikud peegelduvad elemendid moodustavad vastastikusel koosmõjul vääriskivi sära. Eksperimendi ilmestamiseks on näitusel nii pooleliolevad tööd kui ka lihvitud kividega ehted.

Väljapanek on esimene loominguline projekt doktoritööst „Mäng tulega. Võimalused neljamõõtmeliste vääriskivide kujundamiseks traditsioonise tahklihvi ja vabagraveeringu liitmisel. Ajamõõde kujunduselemendina.“ Loovuurimuslik doktoritöö vaatleb, kuidas saab anda juveelidele neljanda mõõtme kasutades aega teadlikult disainielemendina ja kogeda neid mitte ainult staatiliste, vaid dünaamiliste, pidevas muutumises olevate teostena. Doktoritöö juhendaja on prof Krista Kodres.

Julia Maria Künnap on kunsti- ja disainieriala doktorant-nooremteadur

21. novembril kell 10.00-14.00 toimub PhD seminar “Sotsiaalselt siduv kunst kui uurimisobjekt ja selle potentsiaal kõrgema kunstihariduse kolmanda missiooni – ühiskonda panustamise – kontekstis”. Lektor Kai Lehikoinen (Uniarts).

Seminar on avatud PhD ja MA tudengitele
Registreeri SIIN kuni 14. novembrini.

Mida me mõistame sotsiaalselt siduva/kaasava kunsti all ja miks on see tänapäeva kõrgemas kunstihariduses oluline?

Seminar uurib sotsiaalselt siduvat kunsti kui dünaamilist ja interdistsiplinaarset uurimisvaldkonda, mis soodustab loovust, koostööd ja ühiskondlikke muutusi. Kai Lehikoineni (PhD) juhendatavas teoreetilises ja praktilises seminaris tutvume sotsiaalselt siduva kunstiga, selle huvivaldkondade, keskse organisatsioonilise kontseptsiooni, praktika põhimõtete, oskuste ja pädevuste ning edu kriteeriumidega.

Tuginedes Kai Lehikoineni uuele raamatule „Creativity, Society, and the Role of Socially Engaged Art in Higher Arts Education” (Routledge, 2025), tutvume juhtumispõhiste näidetega, mis avavad sotsiaalset siduva kunsti võimalusi. Seminar kutsub osalejaid mõtlema, kuidas sotsiaalselt kaasatud kunstipraktikad võivad aidata kaasa kõrgema kunstihariduse kolmandale missioonile – ühiskonna kaasatavuse edenemisele – luues „kolmandad ruumid” dialoogiks, ühisloomeks ja innovatsiooniks. Loengu ja sellele järgneva rühmaarutelu ning kogemuste jagamise kaudu saavad osalejad arutleda, kuidas need praktikad võivad rikastada teadustööd, pedagoogikat ja institutsioonide mõju erinevates kultuurilistes kontekstides.

Seminar on asjakohane eri kunstivaldkondade kunstnikele, teadlastele, praktikutele ja pedagoogidele, kes on huvitatud oma loomingulist või akadeemilist tööd laiemalt jagama, sõltumata nende varasemast kogemusest sotsiaalselt siduva/kaasava kunsti valdkonnas.

Kai Lehikoinen on Soome tantsupedagoogika ja sotsiaalselt kaasatud kunsti uurija, kes töötab praegu Helsingi Kunstiülikooli (Uniarts Helsinki) uurimisinstituudis teadurina. Tema uurimistöö hõlmab sotsiaalselt kaasatud kunstipraktikaid, maskuliinsust tantsuõppes ning kunstnike arenevat professionaalsust. Ta osaleb aktiivselt diskussioonis kõrgema kunstihariduse tuleviku, võrdõiguslikkuse ja heaolu üle kunstis ning kunsti kaudu.

Oma karjääri jooksul on Lehikoinen täitnud mitmeid juhtivaid rolle, sealhulgas ArtsEqual Research Initiative asejuht ja CERADA uurimiskeskuse direktor. Praegu on ta ELIA esindusnõukogu liige, panustades rahvusvahelisse arutelusse kunstiõpetuse ja -poliitika teemadel.

Eesti doktorikooli humanitaarteaduste ja kunstide haru

Projekti “Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel“ (2021-2027.4.04.24-0003) kaasrahastab Euroopa Liit.

„Carmen Electra“ – nagu välk selgest taevast!

24. oktoobril kell 19.00 esietendub EKA galeriis ansambel ants1 muusikal ,,Carmen Electra”, mis seob oma maagilisse maailma kaasaegset tantsu, kirevaid kostüüme, ängistavat muusikat ning skandaalseid väljaütlemisi. Libreto kirjutas ansambel ants1. Peaosas astub üles igavesti noor ja surematu Anumai Raska.

,,Teemad, mida lavastus ‘Carmen Electra‘ lavale toob, pakuvad äratundmisrõõmu ja kurbust põlvkonnale, kes võtab maailmavalitsemise üle hetkel, mil Euroopas on jälle sõda, mil suurriigid siiski ei soovi kliimamuutuseid teadvustada ning mil Eesti toidupoodides on porgand kallim kui Belgias, aga kuupalk kolm korda madalam,” kommenteerib anonüümseks jääda soovinud jänes lavastuse tausta. ,,mis meist niimoodi saab?”

ants1 bänd on Eesti Kunstiakadeemiast võrsunud kollektiiv, kelle liikmed tegutsevad erinevates kaasaegse kunsti valdkondades. Kokku saades kannab kollektiiv aga ants1 nime, kelle muusika seob kaasaja sotsiaalprobleeme valusasse ent lõbusasse punkmuusika keelde.

Carmen Electra muusikal pole soovitatav alla 12 aastastele. 

Laval: Ekke Janisk, Ats Kruusing, Andreas Kübar, Eke Ao Nettan, Anumai Raska, Henri Särekanno, Mattias Veller

Kostüümid: Lisette Sivard

Valgus: Leon Allik

Helitehnik: Roman Belov

Kaasprodutsent: elektron.art

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Tallinna Linn

Etendused 24., 25. ja 26. oktoobril EKA Galeriis (Põhja pst 7, Tallinn). Lavastus on eesti keeles ingliskeelsete subtiitritega. Sissepääs EKA fuajee kaudu (Põhja puiestee poolt).

Piletid on saadaval Fientas:

https://fienta.com/et/s/ants1-muusikal-carmen-electra-esietendus

Quistrebert Brothers, Sirja-Liisa Eelma
ZOOM
17. oktoober 2025 – 17. jaanuar 2026
Avamine 16. oktoobril kell 18.00 
 
Oled südamest oodatud prantsuse kunstnikeduo Quistrebert Brothers (Florian ja Michael Quistrebert) ja eesti kunstniku Sirja-Liisa Eelma ühisnäituse avamisele 16. oktoobril kell 18.00.

Jorge Luis Borges kirjutas, et iga kirjanik loob enda eelkäijaid ise, ühendades uueks järjepidevuseks ajaloos hajutatud tegelasi, võimaldades neid mõista teistmoodi kui enne teda. See kehtib ka kunstnike kohta, ja mitte ainult mineviku eelkäijate, vaid ka oleviku kaasamõtlejate avastamises. Midagi sarnast juhtus, kui Sirja-Liisa Eelma kätte sattus Florian ja Michael Quistreberti näituse kataloog. Loominguliste paralleelide äratundmine päädis siinse ühisnäitusega, mille pealkiri võiks viidata muu hulgas töömeetodile – pildikadreerimise või sidevahendi mõistes. Mõlemad autorid eksponeerivad uusi teoseid, mis jätkavad nende loomingu varasemaid liine ja ehitavad dialoogi sarnasuste vahel, neid võimendamata või teadlikult sobitamata. Oluline roll on siin geomeetriliste struktuuride semantilisel potentsiaalil: võimel mõtiskleda oma kunstimeediumi ajaloo ja hetkeseisu üle, aga ka traditsioonilise ornamendi kombel avada nappide vahenditega olemuslikke protsesse. Põnevaid mänge loob omakorda kombinatoorikameetod, mis seab eri viisil kokku piiratud arvu elemente, hoidudes seejuures visuaalsest ületootmisest ning osutades vastupanu tänapäeva infouputusele; kaasates kunstikogemusse meditatiivse ja hüpnootilise aspekti. Sedaviisi on kunstnikel õnnestunud luua avatud kujundeid, millele võib omistada väga erinevaid tähendusi.

– Elnara Taidre

Viimase kahe aastakümne jooksul on Quistrebert Brothers abstraktset maalikunsti ümber defineerinud, kasutades laia valikut tehnikaid – alates toorest õlivärvist, tööstuslikust autovärvist ja modelleerimispastast kuni epoksiidini jt. Nende teadlikult dekoratiivne looming väljendab Florian ja Michael Quistreberti pidevat uurimistööd ja katsetusi valguse ja arhitektuuriga, luues illusiooni helendusest ja sügavusest. Varjutuste ja hajutustega töötades loovad nad katkestuse ja jätkuvuse efekte, mida vaataja pilk omaenda moel taasloob, lähtudes võrkkesta püsivuse mõjust; geomeetrilised vormid lahustuvad sageli keemilise ebastabiilsuse erutuses.

Sirja-Liisa Eelma on minimalistlikus laadis töötav kontseptuaalne maalikunstnik, kelle loomingu läbivateks teemadeks on tühjus, vaikus ning nähtava ja nähtamatu suhe. Tema loomingut iseloomustab meditatiivsus ja õrnus, tema teosed loovad vaatajale ruumi puhkehetkeks ja sisekaemuseks. Eelmat paelub ruumipoeetika, tema maalid ja installatsioonid on sageli kohaspetsiifilised, olles üles ehitatud kujundi näilise korduse printsiibile ning varjundi- ja motiivimängudele. Kunstniku värvikäsitlus on tundlik, läbimõeldud ja nüansseeritud, valdavalt pastelne. Eelma maalistseenidest õhkub nii mõnigi kord sakraalset helgust, transtsendentsust ning justkui igatsust kaotatud paradiisi järele.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

16.10.2025–11.01.2026

Narva Kunstiresidentuuris on EKA moedisaini osakonna eestvedamisel avatud Narva seni suurim rahvusvaheline moenäitus „Hõimulõim“.
Näitus kuulub „Narva soome-ugri kultuuripealinn 2025” ametlikku programmi. Näituse avamine maandub hõimurahvaste kalendriaasta olulisimale nädalale, hõimunädalale.

„Hõimulõim“ on näitus, mis põimib soome-ugri pärimuse kaasaegsesse moeloomesse. See on austusavaldus rikkalikule kaasavarale, mille püsimine sõltub sellest, kui oskuslikult suudame seda oma tänasesse ellu kanda. Traditsioon ei püsi kapis ega arhiivis – ta elab vaid siis, kui lasta tal ajaga koos kasvada, teda kanda ja armastada. 

Näitusel on eksponeeritud üheksa soome-ugri rahva disainerite looming. Saami, handi, udmurdi, mari, komi, ungari, karjala, soome (sh ingeri) ja eesti (sh seto ja võro) loojate töödega tuuakse esile, et rõivas võib olla ühtaegu nii praktiline ese kui ka identiteedi ja kollektiivse mälu kandja. Iga autor küsib omal moel, mida tähendab olla soome-ugri disainer 21. sajandil – kuidas põimida oma traditsioon kaasaegsesse vormi ja mida selle mitmekihilisest tähendusväljast maailmale jutustada. Need teosed avavad ka eetilisi valikuid: millist materjali kasutada, kuidas hoida kohalikke oskusi ning kuidas jutustada oma rahva lugu nii, et see looks dialoogi ka nende jaoks, kes pole sellesse kultuuriruumi sündinud.

„Hõimulõim“ on nähtamatu, ent visa side soome-ugri rahvaste vahel. See ei küsi riigipiire ega poliitilist meelsust, vaid kulgeb sügaval allhoovustes – keeles, mustrites, lauludes, tantsus ja tõekspidamistes”, sõnab näituse kuraator Piret Puppart ja lisab: “Tänases maailmas, kus mõne rahva laul on vaiksem kui kunagi varem ja nii mõnegi mustri kuduja on jäänud üksikuks, on see hõimurahvaste vaheline lõim eriti habras.” 

Erinevad ühiskondlikud pinged panevad järjest enam proovile traditsioonide püsimajäämise ning sunnivad otsima viise, kuidas hoida neid elavana ka tulevaste põlvkondade jaoks. „Hõimulõim“ kutsub märkama, et kultuuri hoidmine ei ole ainult mineviku säilitamine, vaid ka tuleviku loomine. See on kutse kanda oma pärandit igapäevaselt – olgu see ehe, ese või ornament – ning mõista, et iga selline valik tugevdab lõimesidet, mis ühendab meid üle piiride ja ajastute.  

Põnevust pakuvad ka näituse interaktiivsed, tehnoloogiliselt uuenduslikud elamused. Külastaja saab avastada nii magnetite abil Piret Pupparti loodud kleitidesse peidetud mustreid kui ka kogeda kunstnik Alyona Movko-Mägi kujundatud vadjalaste mustrimaailmale pühendatud hologramm-koske. Hologrammikunst on maailmas veel vähetuntud võte manada visuaalseid elemente, mida käega katsuda ei saa, ent virtuaalselt ja silmaga küll. Sellises mahus jõuab antud meedium Narva esmakordselt.

Soome-ugri juurtel on ka disaini- ja kunstimaailmas laiem rahvusvaheline haare, kui arvata võiks. Komide kompassimuster on leidnud tee Kandinsky maalidesse, udmurdi viisid Tšaikovski muusikasse. Alles hiljuti pärjati aga Karjala juurtega disianer Diesel Design Awardiga samal ajal kui isuri veri on riietanud Eesti olümpiasportlasi Ateenas. Mari rahvuse esindaja seisis aastaid Eesti legendaarse brändi Mosaic kudumikollektsioonide taga ning Adidase jalanõusid kandes võib tunda udmurdi südametukset. Diesel Design Award’iga pärjatud kollektsiooni premik ja Helsinki Design Week’i parimad palad on jõudmas ka peagi avatavale näitusele. Ekspositsiooni saab külastada 11. jaanuarini.

Kuraator: Piret Puppart

Kunstnikud: Antrea Kantakoski, vainio.seitsonen (Johanna Vainio & Merja Seitsonen), Sigrid Kuusk, Ramona Salo, Dina Andreeva, Natalja Lill, Darali Leli, Eneken Johanson, Stella Tukia, Kaia Kuusmann, Zsófia Papp, Zsófia Papp, Maria Roosiaas, Hanna-Tiina Pekk, Anneliis Reili, Kertu Kivisik, Nadežda Kasatkina, Lana Vakhovska, Karl Joonas Alamaa, Piret Puppart ja Alyona Movko-Mägi.

Graafiline disain: Eva Sepping

Suured tänud: Anna Kuznetsova, Muš Nadii, Nikolai Anisimov, Nikolay Kuznetsov, Barbi Pilvre, Jaak Prozes, Žanna Toht, Ekaterina Kuznetsova, Helena Schilf, Natalia Ermakov

Toetajad: EKA, Eesti Kunstiakadeemia moedisaini eriala, Hõimurahvaste programm, Kultuurkapital, MTÜ Fenno-Ugria, NART, Narva soome-ugri kultuuripealinn 2025