EKA Arh konverents 2026: Jätkub…
Jätkub… seostamata teadmistest jagatud mõistmiseks
10. september 2026
EKA, Põhja pst 7, Tallinn, Eesti
EKA Arh konverents on iga kahe aasta tagant toimuv rahvusvaheline eelretsenseeritav konverents, mis toimub Tallinna arhitektuuribiennaali satelliitsündmusena. Varasemad teemad on olnud Ruum ja digireaalsus (2019), Innovatsioon ja digireaalsus (2022) ning Süsteemide ehitus (2024).
Jätkub… kutsub esitama uurimusi planeerimise ja disaini eesrindelt – töid, mis püüavad siduda innovatsiooni inimeste ja paikade elatud reaalsustega. Ootame meetodeid ja praktikaid, mis tegelevad kliimamuutuse, elurikkuse vähenemise, tõhususe ja taskukohasuse küsimustega, ületades edenemist pidurdavaid lõhesid. Kus paiknevad murrangukohad, konfliktid, pinged ja lahendamata küsimused? Ja kuidas saab arhitektuur ja linnauurimus aidata neid pooleliolevaid üleminekuid edasi kanda jagatud mõistmise, mitte eraldiseisvate tehniliste lahendustega? Konverents otsib panuseid, mis teevad järjepidevuse võimalikuks seal, kus domineerib killustatus – mitte lõplike vastuseid, vaid uute kooskõlade avamist. Ootame töid, mis käsitlevad objektiivset teadmist lähtekohana ja ühist mõistmist areenina, kus see muutub teostatavaks. Jätkub… kutsub mõtisklusi ja meetodeid, mis toetavad kestvaid läbirääkimisi, mille kaudu tähenduslikud muutused esile kerkivad.
OLULISED KUUPÄEVAD:
Teeside esitamise tähtaeg 31. märts
Laiendatud teeside teavitamine 15. aprill
Laiendatud teeside esitamise tähtaeg 31. mai
Laiendatud teeside läbivaatamine ja konverentsile vastuvõtmine 15. juuni
Täisartikli esitamise tähtaeg 15. august
Teadmisi kliimamuutustega kohanemise, mõjude leevendamise ja ehitatud keskkonna ümberkujundamise kohta on rohkem kui kunagi varem. Ent pelgalt tõendid ei loo üksmeelt. Sisulised muutused sõltuvad sellest, kas teadmised muutuvad ühiseks mõistmiseks – millekski, mida jagatakse, arutatakse ja kujundatakse koos nendega, keda muutused kõige enam puudutavad: alates elanikest ja kogukondadest kuni avaliku sektori ja tööstuse esindajateni. Ilma osaluse ja kaasamiseta takerduvad ka kõige vajalikumad arengud. Killustatus püsib – teadmistes, valitsemises ja ühiskonnas. Muutus näib olevat kohe saabumas, ent ei jõua kunagi pärale. Vaja ei ole üksnes asjakohaseid fakte, vaid pidevat ühisosa otsimist, mis suudab toetada ja suunata positiivseid muutusi. Konverents käsitleb neid teemasid kolmel skaalal: linn, hoone ja materjal.
Linnad ja regioonid seisavad silmitsi uue reaalsusega, kus senised kindlustunnet pakkuvad eeldused enam ei kehti. Piirid kerkivad taas esile; energia-, inimeste ja kaubavood takerduvad; pikaajaliselt toiminud võrgustikud ja tarneahelad vajavad ümbermõtestamist. Tekivad uued taristud, samal ajal kui poliitilised lõhed teravnevad. Selles keskkonnas kujundavad ühised murekohad – julgeolek, autonoomia, identiteet, vastupidavus – otsuseid sama jõuliselt kui tehnilised hinnangud. Mälu, suhted ja narratiivid võivad määrata enam kui mudelid ja mõõdikud seda, mida peetakse prioriteetseks ja millele osutatakse vastupanu. Järjepidevusest endast saab vaidlustatud territoorium: piire joonistatakse ümber, prioriteete vaadatakse uuesti läbi ning uued seosevormid hakkavad tasapisi kujunema.
Ehitatud keskkond peegeldab neid pingeid. Hooned lekivad sooja, paiknevad valedes kohtades või ei vasta enam tänapäevastele vajadustele, ent on samas liiga väärtuslikud, et neist loobuda, ja liiga kulukad, et neid asendada. Olemasolevaga töötamine – kohandamine, tihendamine, ümberkujundamine – muutub vältimatuks. Tehnilised hinnangud põrkuvad tööstuse võimekuse ja piirangutega ning elanike ja kogukondade kogetud muredega, kus identiteet, õiglus ja kuuluvus kujundavad otsuseid sama palju kui teostatavus. Väljakutse mastaap nõuab lähenemisi, mis hõlmavad süsteeme tervikuna, mitte üksikuid objekte, ning mis toetavad ühiseid sihte konkureerivate prioriteetide vahel.
Sarnast lugu räägivad ka materjaliringed. Prügilad kasvavad, lammutamine jätkub, ka renoveerimise käigus, ning turud soodustavad endiselt uute loodusvarade kaevandamist taaskasutusele. Ringmajandust toetatakse laialdaselt põhimõtteliselt, kuid praktikas takistavad seda struktuursed barjäärid. Nende ületamine eeldab koordineerimist tehnoloogia, poliitika, logistika ja disaini vahel – standardite, ajakavade ja vastutuste kooskõlastamist, et taaskasutus muutuks erandlikust praktikast elujõuliseks normiks.
PEAESINEJAD
Aleksi Neuvonen, Demos Helsinki, Helsingi, Soome
Aleksi Neuvonen on tunnustatud sotsiaalne ettevõtja ja tulevikumõtleja, keda tuntakse eelkõige mõttekoja Demos Helsinki kaasasutajana. Ta on pühendunud ühiskondade ja organisatsioonide arengu või muutustele vastupanu analüüsimisele ning on selles valdkonnas tunnustatud ekspert. Aleksi on omandanud doktorikraadi Radboudi ülikoolist Nijmegeni ülikoolist ja Tampere ülikoolist ning on oma karjääri keskendunud transformatiivsetele muutuste meetoditele, avaldades üle 30 raporti, raamatu ja akadeemilise artikli. Aleksi on õpetanud tuleviku-uuringuid Helsingi ülikoolis ja Aalto ülikoolis. Ta on CMI – Martti Ahtisaari Rahufondi ja ökoloogilise jaemüügiketi Ruohonjuuri pikaajaline juhatuse liige ning linnakeskkonna MTÜ Dodo asutaja
Hiroto Kobayashi, KMDW / Keio ülikool, Tokyo, Jaapan
Hiroto Kobayashi on arhitekt ja professor, kes on tuntud oma kogukondi kaasava ja osaluspõhise lähenemise poolest arhitektuurile ja linnaplaneerimisele, töötades erinevates skaalades alates mööblist kuni linnaosadeni. Ta õppis arhitektuuri Kyoto Ülikoolis (BA 1986, MA 1988) ning omandas hiljem Fulbrighti stipendiaadina Harvardi GSD-st disainiuuringute magistrikraadi (1992) ja disainidoktori kraadi (2003). Pärast Nikken Sekkeis ja Foster and Partnersis töötamist asutas ta 2003. aastal Tokyos Kobayashi Maki Design Workshopi (KMDW), mis oli kuni 2022. aastani SOM-i Jaapani kontaktbüroo. Pärast 2011. aasta suurt Ida-Jaapani maavärinat algatas ta projekti Veneer House. Ta on olnud Keio Ülikooli professor alates 2003. aastast ning on olnud külalisprofessor Harvardi GSD-s, MIT-is, UC Berkeley’s ja Ljubljana Ülikoolis.