EKA Arh konverents 2026: Jätkub…
EKA Arh konverents on iga kahe aasta tagant toimuv rahvusvaheline eelretsenseeritav konverents, mis kannab 2026. aastal pealkirja “Jätkub…Seostamata teadmistest ühise mõistmiseni”. Konverents kuulub Tallinna Arhitektuuribiennaali TAB avanädala programmi osana, TAB-i kahepäevase sümpoosioni esimesel päeval.
EKA Arh konverents keskendub tänavu ühele tänapäeva arhitektuuri ja linnaruumi arengu kesksele küsimusele: kuidas edasi liikuda olukorras, kus nullist alustamine ei ole enam mõistlik ega jätkusuutlik lahendus? Kuigi teadmisi kliimamuutuste, ressursipiirangute ja ehitatud keskkonna kohta on rohkelt, osutub nende teadmiste muutmine ühisteks eesmärkideks ja tegudeks sageli keeruliseks. Küsimuse „mis saab edasi?“ asemel uurib konverents, mis saab ja peaks jätkuma.
Rahvusvahelised esinejad ja teadlased käsitlevad kohanemise, taaskasutuse ja ruumilise ümberkujundamise teemasid linna, hoone ja materjali mõõtkavas. Programm toob kokku arhitektuuri, planeerimise, ehitusvaldkonna ja teadustöö vaatenurgad, et arutleda selle üle, kuidas olemasolevad paigad, hooned ja ressursid saavad toetada tähenduslikke muutusi ning kuidas seostamata teadmised võiksid kujuneda ühiseks mõistmiseks, mis suunaks pikaajalist tegutsemist.
EKA Arh konverents 2026 toimetised on heaks kiidetud rahvusvaheliselt tunnustatud teaduskirjastaja Springer Nature poolt avaldamiseks uues sarjas “Lecture Notes in Architecture, Structures and Constructions”.
KUUPÄEVAD
Teeside esitamise tähtaeg 15. aprill
Laiendatud teeside teavitamine 24. aprill
Laiendatud teeside esitamise tähtaeg 31. mai
Laiendatud teeside läbivaatamine ja konverentsile vastuvõtmine 15. juuni
Täisartikli esitamise tähtaeg 15. august
TEEMAPÜSTITUS
Teadmisi kliimamuutustega kohanemise, mõjude leevendamise ja ehitatud keskkonna ümberkujundamise kohta on rohkem kui kunagi varem. Ent pelgalt tõendid ei loo üksmeelt. Sisulised muutused sõltuvad sellest, kas teadmised muutuvad ühiseks mõistmiseks – millekski, mida jagatakse, arutatakse ja kujundatakse koos nendega, keda muutused kõige enam puudutavad: alates elanikest ja kogukondadest kuni avaliku sektori ja tööstuse esindajateni. Ilma osaluse ja kaasamiseta takerduvad ka kõige vajalikumad arengud. Killustatus püsib – teadmistes, valitsemises ja ühiskonnas. Muutus näib olevat kohe saabumas, ent ei jõua kunagi pärale. Vaja ei ole üksnes asjakohaseid fakte, vaid pidevat ühisosa otsimist, mis suudab toetada ja suunata positiivseid muutusi. Konverents käsitleb neid teemasid kolmel skaalal: linn, hoone ja materjal.
Linnad ja regioonid seisavad silmitsi uue reaalsusega, kus senised kindlustunnet pakkuvad eeldused enam ei kehti. Piirid kerkivad taas esile; energia-, inimeste ja kaubavood takerduvad; pikaajaliselt toiminud võrgustikud ja tarneahelad vajavad ümbermõtestamist. Tekivad uued taristud, samal ajal kui poliitilised lõhed teravnevad. Selles keskkonnas kujundavad ühised murekohad – julgeolek, autonoomia, identiteet, vastupidavus – otsuseid sama jõuliselt kui tehnilised hinnangud. Mälu, suhted ja narratiivid võivad määrata enam kui mudelid ja mõõdikud seda, mida peetakse prioriteetseks ja millele osutatakse vastupanu. Järjepidevusest endast saab vaidlustatud territoorium: piire joonistatakse ümber, prioriteete vaadatakse uuesti läbi ning uued seosevormid hakkavad tasapisi kujunema.
Ehitatud keskkond peegeldab neid pingeid. Hooned lekivad sooja, paiknevad valedes kohtades või ei vasta enam tänapäevastele vajadustele, ent on samas liiga väärtuslikud, et neist loobuda, ja liiga kulukad, et neid asendada. Olemasolevaga töötamine – kohandamine, tihendamine, ümberkujundamine – muutub vältimatuks. Tehnilised hinnangud põrkuvad tööstuse võimekuse ja piirangutega ning elanike ja kogukondade kogetud muredega, kus identiteet, õiglus ja kuuluvus kujundavad otsuseid sama palju kui teostatavus. Väljakutse mastaap nõuab lähenemisi, mis hõlmavad süsteeme tervikuna, mitte üksikuid objekte, ning mis toetavad ühiseid sihte konkureerivate prioriteetide vahel.
Sarnast lugu räägivad ka materjaliringed. Prügilad kasvavad, lammutamine jätkub, ka renoveerimise käigus, ning turud soodustavad endiselt uute loodusvarade kaevandamist taaskasutusele. Ringmajandust toetatakse laialdaselt põhimõtteliselt, kuid praktikas takistavad seda struktuursed barjäärid. Nende ületamine eeldab koordineerimist tehnoloogia, poliitika, logistika ja disaini vahel – standardite, ajakavade ja vastutuste kooskõlastamist, et taaskasutus muutuks erandlikust praktikast elujõuliseks normiks.
Konverentsi toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Teadusagentuur, Eesti Doktorikool. Projekti “Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel“ (2021-2027.4.04.24-0003) kaasrahastab Euroopa Liit.
PEAESINEJAD
Aleksi Neuvonen, Demos Helsinki, Helsingi, Soome
Aleksi Neuvonen on tunnustatud sotsiaalne ettevõtja ja tulevikumõtleja, keda tuntakse eelkõige mõttekoja Demos Helsinki kaasasutajana. Ta on pühendunud ühiskondade ja organisatsioonide arengu või muutustele vastupanu analüüsimisele ning on selles valdkonnas tunnustatud ekspert. Aleksi on omandanud doktorikraadi Radboudi ülikoolist Nijmegeni ülikoolist ja Tampere ülikoolist ning on oma karjääri keskendunud transformatiivsetele muutuste meetoditele, avaldades üle 30 raporti, raamatu ja akadeemilise artikli. Aleksi on õpetanud tuleviku-uuringuid Helsingi ülikoolis ja Aalto ülikoolis. Ta on CMI – Martti Ahtisaari Rahufondi ja ökoloogilise jaemüügiketi Ruohonjuuri pikaajaline juhatuse liige ning linnakeskkonna MTÜ Dodo asutaja
Hiroto Kobayashi, KMDW / Keio ülikool, Tokyo, Jaapan
Hiroto Kobayashi on arhitekt ja professor, kes on tuntud oma kogukondi kaasava ja osaluspõhise lähenemise poolest arhitektuurile ja linnaplaneerimisele, töötades erinevates skaalades alates mööblist kuni linnaosadeni. Ta õppis arhitektuuri Kyoto Ülikoolis (BA 1986, MA 1988) ning omandas hiljem Fulbrighti stipendiaadina Harvardi GSD-st disainiuuringute magistrikraadi (1992) ja disainidoktori kraadi (2003). Pärast Nikken Sekkeis ja Foster and Partnersis töötamist asutas ta 2003. aastal Tokyos Kobayashi Maki Design Workshopi (KMDW), mis oli kuni 2022. aastani SOM-i Jaapani kontaktbüroo. Pärast 2011. aasta suurt Ida-Jaapani maavärinat algatas ta projekti Veneer House. Ta on olnud Keio Ülikooli professor alates 2003. aastast ning on olnud külalisprofessor Harvardi GSD-s, MIT-is, UC Berkeley’s ja Ljubljana Ülikoolis.