Avatud loengud

Pirjo Kääriäinen
19.02.2025
A-501 kell 16:30

“Kududes tekstiilidisaini materjaliuuendusega”

Pirjo Kääriäinen on materjalientusiast ja tekstiilispetsialist, kes töötab Soome Aalto Ülikooli disaini ja materjalide dotsendina. Ta tegutseb uurimistöö ja praktika vahel ning osaleb mitmetes biopõhistele materjalidele keskenduvates materjalide uurimisprojektides.

Alates 2011. aastast on ta arendanud interdistsiplinaarset CHEMARTSi koostööd Kunstide, Disaini ja Arhitektuuri (ARTS) ja Keemiatehnika kooli (CHEM) vahel. CHEMARTSi eesmärk on inspireerida Aalto ülikooli tudengeid ja teadlasi uurima koos biopõhiseid materjale ning looma uusi kontseptsioone nende säästvaks kasutamiseks. Enne akadeemilist karjääri töötas Pirjo Kääriäinen üle kümne aasta Soome tekstiilitööstuses ning omandas kogemusi ka ettevõtja ja loomemajanduse konsultandina.

chemarts.aalto.fi
aalto.fi/en/aalto-university-bioinnovation-center

Toetajad: EKA teadusfond ja Eesti Kultuurkapital

Arhitekt ja filmirežissöör Élodie Degavre peab loengu „Arhitektuurist kinoni ja tagasi“ EKA avatud uste päeval 27. veebruaril, kell 18.00, ruumis A-400.

“Droonivaade hoonele. Järgneb lähivõte arhitektist, kes räägib oma raamatukogu ees. Kas need pildid on teile tuttavad? Kui olete arhitekt, siis on: olete kõik näinud seda, mida nimetatakse “arhitektuurifilmiks”. Aga mis on õigupoolest arhitektuurifilm? Kas reklaamfilm? Hariv teos?” küsib autor.

Tänapäeval on suund polüfooniliselt ja tundlikult ümber mõtestada ja -kirjutada oma distsipliini ajalugu, seades kahtluse alla seni arhitektuuris domineerinud juhtivad narratiivid ja representatsioonid. Arhitekt ja filmirežissöör Élodie Degavre, asetades oma hübriidtöö etnograafilise ja dokumentaalkino valda, kutsub meid käsitlema “arhitektuurifilmi” kui vaatepunkti nihutamise vahendit.

See ei ole loeng filmiajaloost. See on reis arhitektuurist kinno ja tagasi, otsides loomingulist ja ainulaadset viisi hoonete keeruka elu kujutamiseks.

Élodie Degavre on Brüsselis tegutsev arhitekt, koolitaja ja filmirežissöör. Ta töötas mitmes arhitektuuribüroos (V+, A Practice) projektijuhina ja teeb alates 2015. aastast koostööd Belgia arhitektuuriülevaatega A+ Architecture. Élodie õpetab rahvusvahelises arhitektuurimagistriõppes UCLouvainis (BE) ja Maastrichti Arhitektuuriakadeemias (NL). Töötades teadlasena tundlike arhitektuuriliste uurimismeetodite alal, on ta teinud dokumentaalfilmi taskukohase eluaseme eksperimentidest 1970. aastatel: „Life, Assembled“.

Filmi on võimalik ja soovitav enne loengut tasuta vaadata KUMU dokumentaali raames 26. veebruaril kl 18 KUMU kunstimuuseumis.

Filmi „Life, assembled“ (2022) on näidatud mitmetel tunnustatud festivalidel, sealhulgas Rotterdami arhitektuurifilmide festivalil, FIFA Montreali, New Yorgi ja Chicago arhitektuuri- ja disainifilmide festivalil. See pälvis Brüsseli kunstifilmide festivali publikuauhinna ja Rijeka ajaloofilmide festivalil parima stsenaristi auhinna.

Londoni kunstikriitik Orit Gat peab 12. veebruaril kell 18.00 Eesti Kunstiakadeemias (ruum A202) loengu kunstikriitika kirjutamisest läbi isikliku kogemuse.

Gat arutleb, kuidas isiklikku kogemust kunstiteksti kaasata ja miks on oluline teha ruumi kogemustele, mis tihtipeale kultuurikriitika äärealadele jäävad. Ta räägib ka, miks on oluline mõelda kirjutamisest kui ühise ruumi loomisest ning kirjutada, püüdes teiste inimeste kogemusega ühisosa leida.

Loengule järgneb vestlus Maarin Ektermanniga.
Orit Gati on Londonis elav Briti kunstikriitik.

Ta on kijrutanud kaasaegsest kunstist, raamatutest, digikultuurist ja jalgpallist väljaannetele nagu The White Review, frieze, e-flux journal and e-flux criticism, ArtReview, Jacobin, Texte zur Kunst, Paper Visual Art, Art Monthly, the Times Literary Supplement, the LA Review of Books, The World Policy Journal, Camera Austria, Cultured jpt.

Orit Gati loeng toimub Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi koostöös.

Loeng on inglise keeles.

Dr Charis Gullickson on vanemteadur NordNorski kunstimuuseumis Norras.

Oma doktoritöös uuris ta Norra avalikke kunstimuuseume kui sotsiaalseid tegutsejaid. Kokkuvõttes väidab ta: „Selle doktoritöö eesmärk on seada kahtluse alla status quo kunstimuuseumide praktikad ja kalduvus pidada Norra riiklikult rahastatavaid kunstimuuseume „neutraalseteks“ institutsioonideks.“ Muuseumide neutraalsus takistab institutsioonidel „näha“ oma potentsiaalset transformatiivset sotsiaalset jõudu. Tema uurimisprojektist kasvas välja aktivistlik rühmitus Museer er ikke nøytrale / Museat eai leat neutrálat. Charise jaoks on tegemist nägemise õppimisega (võimusüsteemide ja hierarhiliste struktuuride mõistmine). Kui muuseumipraktikud ei suuda näha olemasolevaid struktuurilisi ja süsteemseid probleeme, ei saa nad neid ka parandada. Seega kipuvad kunstimuuseumitöötajad säilitama status quo’d ja tegutsema valitsevates, vastuolulistes raamistikes.

Selles loengus käsitletakse Norra kunstimuuseume kui asunduskolonialistlikke institutsioone ajaloolises perspektiivis. Vaatlen, kuidas kolonialism kujundab olevikku kunstimuuseumide ja kuraatoripraktikate kontekstis. Kunstimuuseumi ajaloolise teekonna analüüsimine sellest vaatenurgast lähtuvalt võib aidata näidata, miks kunstimuuseumid ja kuraatorid tegutsevad nii, nagu nad tänapäeval tegutsevad.

Juhtumiuuringud:

https://www.idunn.no/doi/full/10.18261/kk.105.1.4

https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/1369801X.2022.2161063

https://onlinelibrary.wiley.com/doi/full/10.1111/cura.12580

Loeng toimub koostöös Kumu kunstimuuseumiga ning on seotud KUMU näitusega “Nad hakkasid kõnelema” Kumu kaasaegse kunsti galeriis, mis kutsub mõtestama inimtegevuse tagajärjel toimuvaid keskkonnamuutusi koloniaalajaloo ja selle kestva mõju kaudu. Näitusel kohtub Eestis ja Baltikumis tegutsevate kunstnike looming Põhjamaade põlisrahvaste kunstnike omaga, rääkides keha ja maa ühendustunde taastamise võimalikkusest.

Loengu toimumist toetab: Euroopa majanduspiirkonna ja Norra toetuste mehhanism

@nordnorskkunstmuseum

@ikkenoytrale

Loengu salvestus EKA TVs.

Ezio Manzini, ilmakuulus jätkusuutlikkuse ja sotsiaalse innovatsiooni eestkõneleja disaini vallas, peab avaliku loengu „Livable proximity. A design-orienting scenario“ („Elamisväärne lähedus. Disainile orienteeritud stsenaarium“) teisipäeval, 17. detsembril algusega kell 16:00 ruumis A101.

Viimase sajandi jooksul on kaasaegsete ühiskondade ruumilises korralduses domineerinud spetsialiseerumisel ja mastaabisäästul põhineva tõhususe idee mõju. Tõhususe nimel on spetsialiseerunud ka piirkonnad: need, kus töötada, need, kus lõbutseda, need, kus õppida, ja need, kuhu tagasi magama minna. Me võime seda kõike nimetada distantsi stsenaariumiks.

Aja jooksul on aga selgunud, et distantsi stsenaariumi rakendamine toob kaasa väga tõsiseid keskkonna- ja sotsiaalseid probleeme. Esile on kerkinud juhtumid, kus see mudel on hakanud põrkuma teiste ideede ja tavadega, ning kus on tulnud uuesti tuua kokku see, mis oli eraldatud, ja ühendada varem lahutatu. See tähendab, et teenused, töökohad ja inimeste kodud tuleb lähendada. Neid uusi ideid ja tavasid, st sotsiaalseid uuendusi, võib vaadelda kui uue, kujuneva stsenaariumi algust: läheduse stsenaariumi.

Kuigi kauguse ühiskonna probleemid olid juba pikka aega ilmsed, on kuni 2019. aastani ideed ja praktikad, mis on viinud läheduse stsenaariumi määratlemiseni, väga aeglaselt arenenud. Siis saabus pandeemia ja paradoksaalsel kombel näitas siis nõutud distanseerumine kõigile, kui oluline on füüsiline lähedus: naabruskonna teenuste sotsiaalne olulisus; elukoha lähedal töötamise eelis; heade suhete tähtsus naabritega jm. Lühidalt öeldes on läheduse stsenaariumi väärtust tunnistanud üha rohkem inimesi ja institutsioone.

Loengus avab Manzini läheduse stsenaariumi ideed, näidates, kuidas see on tekkinud viimase 20 aasta rohujuuretasandi sotsiaalsetest uuendustest ja kuidas mõnes suurlinnas on sellest saanud tegevusviide, kasutades mõnikord väljendit „15-minutiline linn”, luues uusi lähedussüsteeme, mis suudavad vastata paljudele, kui mitte kõigile, kodanike igapäevastele vajadustele. Lõpetuseks, rõhutades, kuidas selle stsenaariumi käsitlemise strateegiad on sügavalt kohapõhised, tuuakse loengus välja ka mõned ühised tunnused.

Loengu kontseptuaalne taust põhineb järgmistes teostes: “Design, When Everybody Designs”, MIT Press, 2015, “Politics of the Everyday”, Bloomsbury, 2019 (mõlemad on avaldatud ka Hiinas) ning “Livable Proximity”, Egea, 2022.

Ezio Manzini on üle kolme aastakümne töötanud jätkusuutliku disaini valdkonnas. Viimasel ajal on ta keskendunud sotsiaalsele innovatsioonile, mida peetakse jätkusuutlike muutuste peamiseks tõukejõuks. Sellest lähtuvalt käivitas ta DESISi: rahvusvahelise disainikoolide võrgustiku, mis tegeleb jätkusuutlikkuse saavutamiseks disainiga sotsiaalse innovatsiooni hüvanguks. 2024. aastal andis Design Research Society talle elutööpreemia.

Praegu on ta DESISi võrgustiku president ja Politecnico di Milano auprofessor. Ta on olnud külalisprofessor mitmetes disainikoolides üle maailma, nagu (viimase kümne aasta jooksul): Tongji Ülikool (Shanghai), Jiangnan Ülikool (Wuxi), University of the Arts (London), CPUT (Kaplinn), Parsons – The New School for Design (NYC).

Tema viimastel aastatelavaldatud raamatud on järgmised: „Design, When Everybody Designs“, MIT Press 2015; „Politics of the Everyday“. Bloomsbury, 2019; „Livable Proximity“ Egea, 2021, „Plug-ins: Design for City Making in Barcelona“ (koos Albert Fusteri ja Roger Paeziga, Elisava ja Actar Publishers 2023; Fare Assieme, Una nuova generazione di servizi pubblici collaborativi (con Michele D’Alena), Egea, 2024.

Design Issues 2024 avatud loengud toimuvad Sandra Nuudi ja Ruth-Helene Melioranski disainiprobleemide kursuse raames ning on avatud kõigile huvilistele.

12. detsembril vestlevad Kärt Ojavee, Juss Heinsalu ja Eik Hermann Kultuuriministeeriumi loovuurimuse toetuse saanud projekti “MUUSA” tööprotsessi mudelist, näitamishetkest, käe- ja jalatööst.

Vestlus toimub aadressil Kopli 27, kell 10.00-11.30. 

Avatud stuudio formaadis näitus kätkeb endas nii lõpetatud kui pooleli olevaid materjalikoosluseid ja abistavaid struktuure. MUUSA projekti viisid läbi Eesti kunstiakadeemia õppejõud ning Taidestuudiumi magistriõppekava juhtivad Kärt Ojavee ja Juss Heinsalu. 

Projekti üheks eesmärgiks oli välja töötada materjalist lähtuva loovuurimuse mudel koosloome meetodil. Tööperioodi jooksul katsetati ja sünteesiti erinevaid versioone ning uuriti näiteks: kuidas käsitleda loomepraktikas materjalide koostise ja omaduste uurimist; kuidas rakendada materjal meetodina protsessi juhtimisel; kuidas kaasata materjal muusana, suunamaks loomingulisi eesmärke ning tõlgenduslikke lahendusi? Materjalide uurimine kunstipraktika kaudu kaasab nii tähendusloomet, sensoorseid lähenemisi kui ka materjalide rakendatavate omaduste avastamist ja lõimimist võimalikes lõpptulemustes. Materjalist lähtuvat protsessi ja koostöö kaudu tekkivaid teadmiseid aitas mõtestada ja sõnastada Eik Hermann. 

Projekti jooksul on koostööd tehtud ka Marie Vihmari, Fibenol OÜ, Reval Stone ning AAA Patendibürooga. 

Projekti esitlus toimub aadressil Kopli 27.

Projektiruumi saab külastada kuni 12.12.2024 kokkuleppel autoritega. 

MUUSA projektiruumi näituse kujundus: Annika Kaldoja 
Graafiline disain: Indrek Sirkel  

Projektijuht: Anna Lohmatova 

Täname: Eik Hermann, Piret Valk, Gert Preegel, Janno Rauk, Soldi Rent OÜ, Eesti Killustik OÜ, Villavennad OÜ, Selgase Dolomiit OÜ, Mattias Veller, Eesti Kunstiakadeemia teadus- ja arendusosakond, keraamika, tekstiili, ehte ja sepise, skulptuuri töökojad, Bruce Anderson, Joosep Kivimäe, Gary Markle, Andrus Ojavee, Heron Vrubel.

Leonardo Custódio, PhD, on Brasiilia järeldoktorantuur Åbo Akademi ülikoolis, Soomes. Samuti koordineerib ta rassismivastast meediaaktivistide liitu (ARMA Alliance) ja Soomes asuvat aktivistide uurimisvõrgustikku.

Leonardo on arengut ja sotsiaalseid muutusi toetava kommunikatsiooni koolitaja ja ekspert. Ta toetab üksikisikuid ja organisatsioone inimõiguste, sotsiaalse õigluse, vastastikuse õppimise ja austuse põhimõtetel põhinevate sise- ja välisstrateegiate jaoks kasutatavate suhtlusvahendite mõistmisel, arendamisel ja edendamisel. Selleks rakendab ta teaduspõhiseid teadmisi ja dialoogikeskseid oskusi, et korraldada spetsiaalselt osalejate vajadustele mõeldud töötubasid, loenguid, kõnesid ja konsultatsioone.

Loeng toimub inglise keeles.

Inga Lāce teadustöö on spetsialiseerunud kaasaegsele kunstile Nõukogude ja postsovetlikus Ida-Euroopas, Kaukaasias ja Kesk-Aasias ning selle diasporas, pöörates erilist tähelepanu migratsioonile ja riikidevahelistele sidemetele. Ta oli C-MAP Kesk- ja Ida-Euroopa stipendiaat MoMAs New Yorgis (2020-2023) ning on varem kureerinud näitusi üle maailma, sealhulgas Läti paviljoni Veneetsia biennaalil (2019); Survival Kit (2017-23); Portable Landscapes Villa Vassilieffis, Läti rahvuslikus kunstimuuseumis ja James Gallery CUNYs (2018); Riga Notebook Muzeum Sztukis (2020); It Won’t Be Long Now, Comrades! Framer Framedis (2017); Performing the Fringe Konsthall C-s (2020) ja Pori kunstimuuseumis (2021).

Muuseumi loomine, külaliseks olemine

Loengus räägib Inga Lāce oma kogemustest ja tööst Almatõ kunstimuuseumi peakuraatorina, mis on 2025. aasta suvel Almatõs avatav uus eramuuseum.

Ta keskendub eelkõige järgmistele teemadele:
Qonaqtar, muuseumi kogudest koostatud grupinäitus, mis uurib külalislahkuse ja rände vahelisi seoseid ja pingeid, keskendudes Kasahstanile, Kesk-Aasiale ja naaberpiirkondadele.

Näituse pealkiri Qonaqtar (Konaktar) tuleneb kasahhi keele qонаq (qonaq) sõnast, mis tähendab „külaline“ ja on tuletatud türgi keele juurest kon- (maale või laskuma). See väljendab sügavalt juurdunud traditsiooni tervitada külalisi soojuse ja austusega, mis peegeldab nomaadide kombeid, kus reisijate võõrustamine oli oluline ellujäämiseks suurtel, sageli karmidel maastikel. Külalised võivad muidugi olla ka teistsuguse iseloomuga ja külalislahkust võidakse kuritarvitada, mille puhul näitus viitab Nõukogude Liidu sageli sunnitud rändekampaaniatele, kus Kasahstani ja Kesk-Aasia jaoks ei olnud vastuvõtmine valikuvõimalus. Eelkõige venelaste asustamine Kesk-Aasiasse 19. sajandil või korealaste ümberasustamine Kesk-Aasiasse 1930. aastatel ja nõukogude dissidentide saatmine Karagandasse – lood, mis samuti ühel või teisel moel panustasid Kasahstani ühiskonda ja kunstielu.

Külaliste muutumine kohalikeks ja kohalike muutumine külalisteks kuskil, kas põgenemise või ümberasumise tõttu on migratsiooniga seotult lõputu teema, kui siin saab seda vaadelda läbi regionaalse prisma.

Loengu toimumist toetab:

Bianca Herlo annab avaliku loengu „„Digitaalne õiglus. Feministlik tulevik / Digital Justice. Feminist Futures“ teisipäeval, 10. detsembril kell 16:00 ruumis A501.