Näitused

Julia Maria Künnap, „Valguse teekond. Uurimus valguse liikumisest eksperimentaallihvis vääriskivides“

EKA raamatukogus 21.10-4.11.2025

Näitus annab ülevaate vääriskivilihvi peamisest printsiibist – valguse murdumisest ja peegeldumisest – tahk- ja vabavormiliste elementide kombineerimisel. Väljapaneku eesmärk on näidata, kuidas üksikud peegelduvad elemendid moodustavad vastastikusel koosmõjul vääriskivi sära. Eksperimendi ilmestamiseks on näitusel nii pooleliolevad tööd kui ka lihvitud kividega ehted.

Väljapanek on esimene loominguline projekt doktoritööst „Mäng tulega. Võimalused neljamõõtmeliste vääriskivide kujundamiseks traditsioonise tahklihvi ja vabagraveeringu liitmisel. Ajamõõde kujunduselemendina.“ Loovuurimuslik doktoritöö vaatleb, kuidas saab anda juveelidele neljanda mõõtme kasutades aega teadlikult disainielemendina ja kogeda neid mitte ainult staatiliste, vaid dünaamiliste, pidevas muutumises olevate teostena. Doktoritöö juhendaja on prof Krista Kodres.

Julia Maria Künnap on kunsti- ja disainieriala doktorant-nooremteadur

Quistrebert Brothers, Sirja-Liisa Eelma
ZOOM
17. oktoober 2025 – 17. jaanuar 2026
Avamine 16. oktoobril kell 18.00 
 
Oled südamest oodatud prantsuse kunstnikeduo Quistrebert Brothers (Florian ja Michael Quistrebert) ja eesti kunstniku Sirja-Liisa Eelma ühisnäituse avamisele 16. oktoobril kell 18.00.

Jorge Luis Borges kirjutas, et iga kirjanik loob enda eelkäijaid ise, ühendades uueks järjepidevuseks ajaloos hajutatud tegelasi, võimaldades neid mõista teistmoodi kui enne teda. See kehtib ka kunstnike kohta, ja mitte ainult mineviku eelkäijate, vaid ka oleviku kaasamõtlejate avastamises. Midagi sarnast juhtus, kui Sirja-Liisa Eelma kätte sattus Florian ja Michael Quistreberti näituse kataloog. Loominguliste paralleelide äratundmine päädis siinse ühisnäitusega, mille pealkiri võiks viidata muu hulgas töömeetodile – pildikadreerimise või sidevahendi mõistes. Mõlemad autorid eksponeerivad uusi teoseid, mis jätkavad nende loomingu varasemaid liine ja ehitavad dialoogi sarnasuste vahel, neid võimendamata või teadlikult sobitamata. Oluline roll on siin geomeetriliste struktuuride semantilisel potentsiaalil: võimel mõtiskleda oma kunstimeediumi ajaloo ja hetkeseisu üle, aga ka traditsioonilise ornamendi kombel avada nappide vahenditega olemuslikke protsesse. Põnevaid mänge loob omakorda kombinatoorikameetod, mis seab eri viisil kokku piiratud arvu elemente, hoidudes seejuures visuaalsest ületootmisest ning osutades vastupanu tänapäeva infouputusele; kaasates kunstikogemusse meditatiivse ja hüpnootilise aspekti. Sedaviisi on kunstnikel õnnestunud luua avatud kujundeid, millele võib omistada väga erinevaid tähendusi.

– Elnara Taidre

Viimase kahe aastakümne jooksul on Quistrebert Brothers abstraktset maalikunsti ümber defineerinud, kasutades laia valikut tehnikaid – alates toorest õlivärvist, tööstuslikust autovärvist ja modelleerimispastast kuni epoksiidini jt. Nende teadlikult dekoratiivne looming väljendab Florian ja Michael Quistreberti pidevat uurimistööd ja katsetusi valguse ja arhitektuuriga, luues illusiooni helendusest ja sügavusest. Varjutuste ja hajutustega töötades loovad nad katkestuse ja jätkuvuse efekte, mida vaataja pilk omaenda moel taasloob, lähtudes võrkkesta püsivuse mõjust; geomeetrilised vormid lahustuvad sageli keemilise ebastabiilsuse erutuses.

Sirja-Liisa Eelma on minimalistlikus laadis töötav kontseptuaalne maalikunstnik, kelle loomingu läbivateks teemadeks on tühjus, vaikus ning nähtava ja nähtamatu suhe. Tema loomingut iseloomustab meditatiivsus ja õrnus, tema teosed loovad vaatajale ruumi puhkehetkeks ja sisekaemuseks. Eelmat paelub ruumipoeetika, tema maalid ja installatsioonid on sageli kohaspetsiifilised, olles üles ehitatud kujundi näilise korduse printsiibile ning varjundi- ja motiivimängudele. Kunstniku värvikäsitlus on tundlik, läbimõeldud ja nüansseeritud, valdavalt pastelne. Eelma maalistseenidest õhkub nii mõnigi kord sakraalset helgust, transtsendentsust ning justkui igatsust kaotatud paradiisi järele.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

16.10.2025–11.01.2026

Narva Kunstiresidentuuris on EKA moedisaini osakonna eestvedamisel avatud Narva seni suurim rahvusvaheline moenäitus „Hõimulõim“.
Näitus kuulub „Narva soome-ugri kultuuripealinn 2025” ametlikku programmi. Näituse avamine maandub hõimurahvaste kalendriaasta olulisimale nädalale, hõimunädalale.

„Hõimulõim“ on näitus, mis põimib soome-ugri pärimuse kaasaegsesse moeloomesse. See on austusavaldus rikkalikule kaasavarale, mille püsimine sõltub sellest, kui oskuslikult suudame seda oma tänasesse ellu kanda. Traditsioon ei püsi kapis ega arhiivis – ta elab vaid siis, kui lasta tal ajaga koos kasvada, teda kanda ja armastada. 

Näitusel on eksponeeritud üheksa soome-ugri rahva disainerite looming. Saami, handi, udmurdi, mari, komi, ungari, karjala, soome (sh ingeri) ja eesti (sh seto ja võro) loojate töödega tuuakse esile, et rõivas võib olla ühtaegu nii praktiline ese kui ka identiteedi ja kollektiivse mälu kandja. Iga autor küsib omal moel, mida tähendab olla soome-ugri disainer 21. sajandil – kuidas põimida oma traditsioon kaasaegsesse vormi ja mida selle mitmekihilisest tähendusväljast maailmale jutustada. Need teosed avavad ka eetilisi valikuid: millist materjali kasutada, kuidas hoida kohalikke oskusi ning kuidas jutustada oma rahva lugu nii, et see looks dialoogi ka nende jaoks, kes pole sellesse kultuuriruumi sündinud.

„Hõimulõim“ on nähtamatu, ent visa side soome-ugri rahvaste vahel. See ei küsi riigipiire ega poliitilist meelsust, vaid kulgeb sügaval allhoovustes – keeles, mustrites, lauludes, tantsus ja tõekspidamistes”, sõnab näituse kuraator Piret Puppart ja lisab: “Tänases maailmas, kus mõne rahva laul on vaiksem kui kunagi varem ja nii mõnegi mustri kuduja on jäänud üksikuks, on see hõimurahvaste vaheline lõim eriti habras.” 

Erinevad ühiskondlikud pinged panevad järjest enam proovile traditsioonide püsimajäämise ning sunnivad otsima viise, kuidas hoida neid elavana ka tulevaste põlvkondade jaoks. „Hõimulõim“ kutsub märkama, et kultuuri hoidmine ei ole ainult mineviku säilitamine, vaid ka tuleviku loomine. See on kutse kanda oma pärandit igapäevaselt – olgu see ehe, ese või ornament – ning mõista, et iga selline valik tugevdab lõimesidet, mis ühendab meid üle piiride ja ajastute.  

Põnevust pakuvad ka näituse interaktiivsed, tehnoloogiliselt uuenduslikud elamused. Külastaja saab avastada nii magnetite abil Piret Pupparti loodud kleitidesse peidetud mustreid kui ka kogeda kunstnik Alyona Movko-Mägi kujundatud vadjalaste mustrimaailmale pühendatud hologramm-koske. Hologrammikunst on maailmas veel vähetuntud võte manada visuaalseid elemente, mida käega katsuda ei saa, ent virtuaalselt ja silmaga küll. Sellises mahus jõuab antud meedium Narva esmakordselt.

Soome-ugri juurtel on ka disaini- ja kunstimaailmas laiem rahvusvaheline haare, kui arvata võiks. Komide kompassimuster on leidnud tee Kandinsky maalidesse, udmurdi viisid Tšaikovski muusikasse. Alles hiljuti pärjati aga Karjala juurtega disianer Diesel Design Awardiga samal ajal kui isuri veri on riietanud Eesti olümpiasportlasi Ateenas. Mari rahvuse esindaja seisis aastaid Eesti legendaarse brändi Mosaic kudumikollektsioonide taga ning Adidase jalanõusid kandes võib tunda udmurdi südametukset. Diesel Design Award’iga pärjatud kollektsiooni premik ja Helsinki Design Week’i parimad palad on jõudmas ka peagi avatavale näitusele. Ekspositsiooni saab külastada 11. jaanuarini.

Kuraator: Piret Puppart

Kunstnikud: Antrea Kantakoski, vainio.seitsonen (Johanna Vainio & Merja Seitsonen), Sigrid Kuusk, Ramona Salo, Dina Andreeva, Natalja Lill, Darali Leli, Eneken Johanson, Stella Tukia, Kaia Kuusmann, Zsófia Papp, Zsófia Papp, Maria Roosiaas, Hanna-Tiina Pekk, Anneliis Reili, Kertu Kivisik, Nadežda Kasatkina, Lana Vakhovska, Karl Joonas Alamaa, Piret Puppart ja Alyona Movko-Mägi.

Graafiline disain: Eva Sepping

Suured tänud: Anna Kuznetsova, Muš Nadii, Nikolai Anisimov, Nikolay Kuznetsov, Barbi Pilvre, Jaak Prozes, Žanna Toht, Ekaterina Kuznetsova, Helena Schilf, Natalia Ermakov

Toetajad: EKA, Eesti Kunstiakadeemia moedisaini eriala, Hõimurahvaste programm, Kultuurkapital, MTÜ Fenno-Ugria, NART, Narva soome-ugri kultuuripealinn 2025

Neljapäeval, 16. oktoobril kell 18 avaneb Kristel Saani isiknäitus „Inimeste lõhn“ Vaal galeriis.

Näitus jääb avatuks 15. novembrini, T–R 12–18, L 12–16.

Näitus „Inimeste lõhn“ kõneleb sellest, kuidas nina on alati meie tunnete esmane tutvustaja. Ta annab meile esialgse info sellest, kas me jääme või läheme edasi, kas meile meeldib või on vastumeelne ning lõppkokkuvõttes otsustab ära meie mälestused.
Ajus on lõhnad ja emotsioonid salvestatud ühe mälestusena. Seetõttu on lapsepõlvel oluline roll meie baaslõhnade kujunemisel, mille põhjal teeme me valikuid põhimõtteliselt elu lõpuni. Seega ei ole ime, et värskelt niidetud muru toob meelde vanavanemad ja lapsepõlve suvekodu või puhta pesu lõhn nöörile riputatud linad suvisest pesupäevast.

„Inimeste lõhn“ kõneleb teekonnast ja sellel kogetust, mälestustest olnust ning kuidas kõik järgnev saab olla ehitatud ainult selle õlgadele. Näitus hiilib tibusammul, ja proovimata minevikku liialt häirida, tagasi lapsepõlve, kus paneb erinevad põlvkonnad korraks koos maha istuma ning kaotab hetkeks hierarhia. Teostest võib samuti leida liikumist linnade, kultuuride ja maade vahel, nagu ka liikumist ajas ja vanuses, otsides kohta, kuhu võib-olla pikemalt peatuma jääda.

Näituse „Inimeste lõhn“ kuraator on Merilin Talumaa.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Pühaste Pruulikoda, Lo Alto.
Kristel Saan (s 1985) on Eestis elav ja töötav kunstnik. Tema praktika hõlmab suuremõõtmelisi installatsioone, keraamikat, tekstiili- ja maalikunsti, fotograafiat ja videoteoseid. Kunstniku tööd meenutavad tihti mitmesuguseid kujuteldavaid kohti, kus põimuvad poeesia ning erinevad ootamatud orgaanilised materjalid, mille kaudu saab objekti, materjali ja ruumi tajumisest üks tema loomingu põhilisi aspekte.

Tööprotsessi vältel on kunstniku tähelepanu keskmes nii kehalised aistingud kui ka keha ja seda ümbritseva keskkonna suhe. Kristel Saan on omandanud bakalaureuse- ja magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonnas keraamika erialal. Lisaks on ta õppinud vabasid kunste Londonis Central Saint Martins’is, magistriõpingute ajal kujutavat kunsti Emily Carri Kunsti- ja Disainiülikoolis Vancouveris Kanadas ning skulptuuri Rhode Island School of Design’is Ameerika Ühendriikides.

Merilin Talumaa (s 1986) on kuraator, kunstiteadlane ja kultuurikorraldaja, kes elab ja töötab Pariisis ja Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri osakonna. Samuti on ta lõpetanud Tartu Ülikoolis keskkonnateaduse eriala. Tema praktika on põimunud kunstnike stuudio- ja töökeskkonna ning rände ja kuuluvuse mõistete uurimise ümber. Tema käimasolevate projektide hulgas on Roots to Routes (alates 2020. aastast) – kuratoorne algatus, mis koondab kunstnikke, kuraatoreid ja kultuuriloojaid. Ta on koostanud ja toimetanud raamatud „Your Time Is My Time”, Mousse Publishing, 2023, ja „Kunstnike ruumid: 16 stuudiokülastust”, Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2017 (mõlemad koos Annika Tootsiga).

Aiad: Tanja Muravskaja ja valgus
05.09 – 31.10.2025

Avatud:
K–L 13:00–19:00
Tasuta sissepääs
Ratastooliga piiratud ligipääs

Publikuprogramm:
13.09, 14:00 Giidituur (eesti keeles
20.09, 14:00 Kunstnikuvestlus (eesti keeles)

Näitus kuulub 8. Tallinna Fotokuu põhiprogrammi

Tanja Muravskaja uus teos „Aiad“ keskendub reaalsuse ja kujutise vaheliste piiride uurimisele, fikseerides „elava orgaanika“ ja lubades sellel fotograafia abil materialiseeruda. Töö vee kui reaalse (lähte)materjaliga on aeglustumise strateegia ning vastandus digiajastu automatiseeritud visuaalsetele voogudele. Seeria moodustavad fotod pole pelgalt visuaalsed kujutised, vaid toimumishetkel tabatud sündmused, milles valgus ja aeg tihenevad füüsiliseks aineseks.

Väljapanek loob vaatajale fenomenoloogilise kohalolu kogemuse: tähelepanu liigub vormi äratundmise juurest materjali sensuaalse, aistingulise tajumise juurde. Seeria kutsub „aeglustatud vaatamisele“, uurides nähtava ja nähtamatu piire ning tuues vaataja tagasi maailma teravdatud tajusse ja füüsilisse kohalolusse.

Projekt on kasvanud välja põlvkondadevahelisest dialoogist ja professionaalsest mälust, kujunedes iseseisvaks seisukohaks, kus ristuvad institutsionaalsed tingimused, arhitektuur ja autori vaateviis. Muravskaja trükib oma fotod ise, valides hoolikalt paberipinna faktuuri ja värvitooni nüansse. Nõnda saab printimisest vaatlemise ja kaamera abil jäädvustamise loomulik ja lahutamatu osa.

Tanja Muravskaja

Tanja Muravskaja (snd 1978 Pärnus, elab ja töötab Tallinnas) on tunnustatud Eesti kunstnik, kelle looming keskendub identiteedi, kollektiivse ja isikliku mälu ning ühiskondlike piiride uurimisele.

Muravskaja on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (fotograafia BA ja MA) ning täiendanud end vahetusõpingutel Westminsteri ülikoolis Londonis (fotograafia). Tema analüütiline lähenemine ja psühholoogiline vaatlusviis avavad teemasid, mis puudutavad nii üksikisiku kui ka ühiskonna sisemisi pingeid ja kuuluvustunnet. Muravskaja olulisemad seeriad „Positsioonid“, „Eesti rass“, „Nemad, kes laulsid koos“, autoportree Eesti lipuga ning mitmed videoteosed on esindatud Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja suurte erakollektsioonide kogudes, märkides tema panust Eesti kunstimälu kujundamisse.

Isikunäitused: Tensta Konsthall (Rootsi), WIELS (Belgia), Tartu Kunstimuuseum. Osalemine rahvusvahelistel kuraatorinäitustel: EMST (National Museum of Contemporary Art, Ateena), MOCAK (Kraków), Art Encounters Biennial (Timișoara), GIBCA Biennial (Göteborg), Ludwig Museum (Budapest), MACRO (Rooma), Kiasma (Helsingi) jt. Muravskaja on pälvinud mitmeid tunnustusi, sh Köler Prize’i peapreemia (2018) ja Eesti Vabariigi presidendi Valgetähe V klassi teenetemärgi (2019).

Näituse kujundaja: Jevgeni Zolotko
Konsultant: Elnara Taidre
Tehniline teostus: Mihkel Lember
Graafiline disainer: Kert Viiart-Õllek

Täname:
Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstnike Liit, Hedi Jaansoo, Kai kunstikeskus, Laur Kivistik, Anna Loginov, Vladimir Loginov, Taavi Rekkaro, Sirje Runge, Mėta Valiušaitytė, Ellington Printing & Production, Veiko Illiste

Kuraator: Šelda Puķīte
3.10.2025 — 22.11.2025

Avamine: 3.10 kell 18.00
лäбипõленуд (laebipoelenud) performance

Maria Kapajeva teeb koostööd BRCA1/2 mutatsiooniga või rinnavähiga naistega ning korraldab kväärkogukonna kokkusaamise, et ühiselt oma kahte uut teost edasi arendada.

Veel tänapäevalgi koheldakse naise keha, selle valu, haigusi ja läbielamisi jäikade soonormide ja meditsiiniliste eelarvamuste tõttu sageli kui midagi kõrvalist või vähetähtsat. Selle asemel, et mõista ja tunnustada naiseks olemise keerukust, jätkatakse ühiskonnas naiste müstifitseerimist, objektistamist ning kitsalt piiritletud rollidesse surumist. Oma isikunäitusel „Neist ilma jäädes saab minust tervik“* ammutab Maria Kapajeva ainest oma hiljutisest füüsilisest muutumisest ja jätkuvast tervenemisprotsessist, et uurida identiteedipoliitikat, naiseks olemist ja elu kväärkehas. Ühtlasi on tegu esimese peatükiga kunstniku uues loomingulises tsüklis, mis algab küll kaotusega, kuid on kantud õrnusest, vastupidavusest ja kompromissitust enese aktsepteerimisest.

Kapajeva päris eelsoodumuse oma kadunud vanaemalt, kes suri vähki 49-aastaselt – samasse vanusesse jõuab kunstnik sel aastal. Seetõttu tegi ta läbi kaks ennetavat operatsiooni: ooforektoomia ja mastektoomia. Olles jäänud ilma kehaosadest, mida patriarhaalses ühiskonnas peetakse nii sageli naiselikkuse pärisosaks, uurib ta nüüd, kuidas need muutused võiksid võimestada tema identiteeti kväärnaisena ning kuivõrd need sügavalt isiklikud protseduurid on andnud talle võimaluse pikemaks eluks, tulevikuks, millest tema vanaema kunagi ilma jäi.

Kapajeva, kes kasutab kujutisi, fotograafiat ja videot, sidudes neid sageli käsitöö ning avaliku ja argisfääri elementidega, uurib oma erakordselt isiklikku teekonda eri meediumite kaudu. Fotoseerias „Naise portree“ lavastab ta visuaalse loo muutumisest ja muutuse omaksvõtust ning jätab hüvasti oma menstruaaltsükliga. Sama teemat käsitleb ka videoteos „Period. Period“, mis tähistab tema reproduktiivse eluetapi lõppu. Kehavedelikega tegelemist ja intiimseid, korduvaid protseduure hõlmav tervenemisprotsess on samuti osa uurimistööst. Kunstniku teekond jõuab haripunkti kartmatu portreega oma operatsioonijärgsest kehast koos viitega Sarah Lucase teosele „Autoportree praemunadega“ (1996), kuid siin jäävad munad taldrikule.

Enne operatsiooni tegi Kapajeva oma rindadest hulganisti kujutisi, väljatrükke ja valandeid, meenutamaks, mis kunagi oli. Seerias „Minu osad, mitte“ on tema rindade skannitud kujutised abstraheeritud ruumi, kus need eksisteerivad kehast eraldiseisvana. Peale selle lasi ta valmistada väikese tiraaži T-särke oma rindade kujutistega, nii et teised saaksid sümboolse võimaluse neid „kanda“. Mõeldes ridadest kui vormitäitjatest on ta valmistanud neist ka rippuvad kellukesekujulised saviskulptuurid, mis kannavad nime „Vaikuse muundumine“. Savi lihav materiaalsus ja maised toonid ning kellade võime heliseda annavad neile vormidele hääle, nii et need suudavad murda vaikuse, tõmmata tähelepanu ja lüüa häirekella. Installatsioon saab edaspidi täiendust: sellele lisanduvad koostöös teiste naistega loodud savivalud, millest kujuneb üha suurem erinevate kehade ja häälte arhiiv.

Teine, leid- ja valmismaterjalidest kokku pandud installatsioon nimega „Minu hirmud olid meie hirmud“** kujutab merikarbipaare, mis meenutavad munasarju, rinnakilpe või soomust. Karbid, mis kunagi kaitsesid pehmeid olendeid, asuvad nüüd peegelpinnal, paljundades kujutist ning lisades peegeldusi ruumist ja vaatajalt. Teos on kinnitatud toorele, koorest puhastatud puutüvele. Õõnsate merikarpide ja nähtavale toodud puidu kontrast väljendab pinget haavatavuse ja kaitsete vahel ning kajastab emotsionaalset maastikku, mida Kapajeva avastab.

Kõige lähemale pühaliku ümbersünni tunde äratamisele jõuab suuremõõtmeline teos „Kuldne kujunemine“, mille pinnale on kullaga trükitud keha – nii mineviku- kui ka olevikukeha –, mis on kokku sulanud üheks, Torino surilina meenutavaks kujutiseks. Sellest saab sümboolne taassünni paik, kus olnul on voli areneda selleks, mis võib tulla. Aja jooksul lisanduvad tekstiilile tikandid teiste kväärinimeste lugude ja kogemustega, nii et see muutub järk-järgult kollektiivseks arhiiviks, jagatud mälu, vastupidavuse ja identiteedi üha laienevaks kangaks.

Fotograafiat, videot, tekstiilikunsti, keraamikat ja leidobjekte ühendav näitus on ühtaegu nii juhtumiuuring, teraapiline protsess, Kapajeva austusavaldus oma vanaemale, tema hüvastijätt oma rindade ja munasarjadega kui ka ood uuele kehale. Oma füüsilisi ja psühholoogilisi kogemusi kokku põimides on kunstnik loonud teekaardi üleminekufaasi läbimiseks, et õppida leinama, muutuva keha eest hoolitsema ja seda vääriliselt hindama. Lugu, mis algas äärmiselt isiklikuna, avardub kollektiivseks, mitmesuguseid hääli ja kehasid täis kogemuseks, mis vaatab tulevikku, jagab lugusid, kasvatab teadlikkust ning pühitseb uusi olemis- ja kujunemisviise.

* Viide Ocean Vuongi luuletusele „Beautiful Short Loser“ (2022)
** Viide Audre Lorde’i raamatule „The Cancer Journals“ (1980)

Näitus on osa Tallinna Fotokuu 2025 satelliitprogrammist ning viimane näitus Kogo galerii selle aasta näituseprogrammist „Leidjad ja loojad“

PERFORMANCE
лäбипõленуд (laebipoelenud) performance 3.10 kell 18.00 näituse avamisel
лäбипõленуд (laebipoelenud) on mälestus, olek ja liikumine, mis seob ja rebib kõik hääled endast välja, et jääda ellu sellel karedal, valusal maastikul, mis ei emba meiesuguseid. Sisemine tuli on kustunud, alles on vaid kese, mis roomab, hädaldab ja otsib, nälg elu järele on veel sees. Rakendades raevu ja apaatiat oma kehas, oleme lõpuks jõudnud vägivallani, mis sunnib kuulama, kehasid, mida kustutatakse.

KUTSE OSALEMA
Kunstnik Maria Kapajeva kutsub BRCA1 ja BRCA2 geenimutatsiooni või rinnavähidiagnoosi saanud naisi osalema skulptuuri „Vaikuse muundumine“ edasiarenduses, lisades savivalud oma rindadest sellesse üha kasvavasse erinevate kehade ja häälte arhiivi. Oma savivormi tegemiseks ja lisainfo saamiseks palume kirjutada kunstnikule kapajeva@yahoo.com või võtta ühendust galeriiga.
Näituse ajal viib kunstnik läbi ka kväärkogukonna kokkusaamise, et ühiselt panustada tema suuremõõtmelisse tekstiilteosesse „Kuldne kujunemine“.

BIOGRAAFIAD
Maria Kapajeva (snd 1976) on kunstnik, kelle loomingu keskmes on identiteedi- ja sooküsimused ning inimesed, kes on üleminekufaasis. Ta kasutab leitud ja argiseid fotokujutisi, videoinstallatsioone, tekstiilikunsti, tikkimist ning osaluspraktikaid. Kapajeva jagab oma tööelu Ühendkuningriigi ja Eesti vahel ning tema töid näidatakse rahvusvaheliselt.
Ta on pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2025), Eduard Wiiralti stipendiumi (2023) ja Kraszna-Krauszi fotoraamatu auhinna (2021).
Kapajeva teosed kuuluvad muuhulgas Kiasma Kaasaegse Kunsti Muuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudesse. Praegu õpib ta Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuris, kus teeb praktikapõhist uurimistööd, ning töötab projektijuhina uurimisprojektis „Fast Forward: Women in Photography“, mida veab Ühendkuningriigis asuv University for the Creative Arts.

Šelda Puķīte (snd 1986) on Lätist pärit kuraator, autor ja uurija, kes elab ja töötab Eestis. Ta on omandanud magistri- ja bakalaureusekraadi Läti Kunstiakadeemia kunstiajaloo ja -teooria osakonnas. Ta on kureerinud mitmeid rahvusvahelisi näitusi ja väljapanekuid kunstimessidel nagu Liste Art Fair Basel, viennacontemporary ja Art Brussels, avaldanud kunstialbumeid, koostanud katalooge kaasaegse kunsti festivalidele Survival Kit ja Riia Fotograafia Biennaal ning kirjutanud esseid Balti kultuuriväljaannetele. Tema viimaste kureeritud näituste hulka kuuluvad Paweł Matyszewski isikunäitus „Ajutised kehad“ (2025) Kogo galeriis Tartus, näitus „Hõbetüdrukud. Baltimaade fotograafia retušeeritud ajalugu“ (2025) koostöös Agnė Narušytė ja Indrek Grigoriga Leedu Rahvusgaleriis Vilniuses ning „Valged kääbused ja kõik need kaunid udukogud“ (2024) kaasaegse kunsti keskuses Kim? Riias. Alates 2020. aastast töötab ta Kogo galeriis rahvusvaheliste projektide juhina ja näituseprogrammi kuraatorina.

TIIM
Kunstnik: Maria Kapajeva
Kuraator: Šelda Puķīte
Produktsioon: Stella Mõttus
Kommunikatsioon: Karin Kahre, Stella Mõttus
Installatsioon: Peeter Talvistu
Fotod: Nele Tammeaid (avamine)
Tekst: Šelda Puķīte
Graafiline disain: Maris Põrk
Tõlge ja toimetamine: Refiner Translations

TOETAJAD
Näituse valmimist rahastasid Eesti Kultuurkapital ja Tartu linn
Kunstnik tänab: Artproof, Eva Mahhov, Vivek Jain, Mihkel Säre, Anne Eelmere, Nadja Tjuška ja лäбипõленуд, galerii tiim ning rahastajad

Neljapäeval, 2. oktoobril kell 18.00 toimub Tallinna Fotokuu raames FOKU galeriis kaasaegse Leedu fotograafia raamatu „And Then It Fades (Away)“ (2024) esitlus.

Raamatusse on koondatud 12 kunstniku looming, kelle teosed puudutavad teemasid nagu kohatus, arhiivid, ebastabiilsus ja identiteet, põimides isiklikke, kultuurilisi ja ökoloogilisi narratiive. Raamatu ja kaasaegse fotograafia ainetel vestlevad väljaande toimetajad Geistė Marija Kinčinaitytė ja Paulius Petraitis, modereerib Annika Toots. 

Raamatuesitlusele eelneb kell 17.30 Vilniuse Kunstiakadeemia Kaunase teaduskonna uue fotograafia magistriprogrammi (MA in Photography) tutvustus. Vilniuse Kunstiakadeemia Kaunase teaduskonna uus fotograafia magistriõpe on Balti riikides ainulaadne programm, mis on pühendatud fotograafia uurimisele kriitilise ja eksperimentaalse praktika vahendina, mis reageerib kaasaegsetele reaalsustele ja seab need küsimärgi alla.

Vestlus toimub inglise keeles.

Juubelinäitus “Järelelu tule järel” toob ühte ruumi viimase kahekümne viie aasta skulptuurid rahvusvaheliselt Kohila Sümpoosionilt.

Näitus, kuhu on kureeritud üle saja teose, avab oma uksed 29. septembril kell 17.30 Krulli kvartalis asuvas elektrijõujaamas. Näitus kuulub Disainiöö satelliitprogrammi.

Kohila Sümpoosion on rahvusvaheline puupõletuskeraamika suursündmus, mis toimub iga-aastaselt Kohilas. Skulptuurid ja keraamilised kunstiteosed valmivad kunstnike käe all, kes on Eestisse kokku tulnud üle maailma. Tänaseks on sellel sündmusel osalenud juba 250 kunstnikku 37. erinevast riigist, julgustades sel viisil rahvusvahelist koostööd ja kultuurivahetust keraamika valdkonnas. Paljude seast on näitusel esindatud ka Eesti tipp-keraamikud nagu Leo Rohlin, Anu Rank-Soans, Aigi Orav, Urmas Puhkan jpt.

Krulli kvartalis avataval näitusel on külastajatel võimalik tutvuda ligi 120 tööga, mille on loonud 105. erinevat kunstnikku. Näitusel olevaid teoseid ei käsitleta üksikobjektidena, vaid seatakse need orgaanilistesse kooslustesse, sidudes omavahel erinevate aastate narratiive üheks tervikuks. “Järelelu tule järel” näitust võib vaadelda kui ökosüsteemi, kus iga väiksemgi skulptuur võib leida uue tähenduse mõne suurema kõrval. Skulptuurid astuvad esile isikupäraste tegelastena, igal ühel oma lugu, iseloom ja hing, luues dialoogi tule, aja ning looja vahel. 

“Eesmärk oli luua retrospektiivne näitus Kohilas loodud selekteeritud töödele, kus näituse kogeja saaks Krullis asuvas elektrijõujaama seinte vahele tekitatud liivaluidete vahel tunnetada ürgse tule poolt kujundatud pindade, vormide ja lugude ainulaadsust, mille sümpoosionil osalenud kunstnikud on loonud”, sõnab näituse kuraator Cristopher Siniväli. “Tõin “Järelelu tule järel” Tallinnasse Krulli kvartalisse inimestele lähemale, kuna paljud just tihti Kohilasse ei satu, mistõttu kasutan võimalust näidata kui suurelt tegutsetakse ühes väikeses Eesti alevikus. Et veel enam rohkem inimesi ühendada Kohila Sümpoosioniga otsustasin juubelinäituse kureerida paralleelselt Disainiööga, mis võiks ühendada omavahel kunsti- ja disainihuvilised”, lisab Siniväli.

Juubelinäituse raames on võimalik külastajatel osa saada ka mitmekülgsest programmist. Toimub mitu kuraatorituuri, võimalus osaleda modereeritud kunstnikevestlustel kui ka paneeldiskusioonidel. Koostöös keraamika tudengitega viiakse läbi töötubasid ning toimub ka Sümpoosionil aegade jooksul loodud väiketööde hüpik-müük. 

Näitus avatakse Krulli kvartali elektrijõujaamas (Kopli 70b) 29. septembril kell 17.30 ning jääb avatuks kuni 19.oktoobrini. Näitus ning selle programm on kõikidele huvilistele tasuta. 

Näituse toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Keraamikute Liit, MTÜ Disainiöö, Eesti Kunstiakadeemia, Antalis OÜ, Boardic, Punch! Drinks

Osalevad kunstnikud: Arina Ailincai (RO), Ingrid Allik (EE), Maiju Altpere-Woodhead (AU/EE), Eyvind Solli Andreassen (NO), Elysia Athanatos (CY), Claude Aussage (FR), Maria Rita Badilla-Gudiño (PH), Kyung Won Baek (KR), Nanna Bayer (FI), Brian Benfer (US), Urmas Bereczki (EE), Dārta Berkmane (LV), Georg Bogatkin (EE), Rosana Tagliari Bortolin (BR), Rūta Butkute (LT/NL), Florencia Califano (AR), Renata Cassiano (MX), Alex Clinthorne (US), Gunilla Dovsten (SE), Kamila Dziedzic (PL), Karin Flurer-Bruenger (DK), Kaspars Geiduks (LV), Denny Gerwin (US), Artyom Gorislavets (KZ), Elżbieta Grosseová (PL), Merike Hallik (EE), Risto Hämäläinen (FI), Craig Hartenberger (US), Juss Heinsalu (EE), Neil Hoffmann (AU), Eva Funderburgh Hollis (US), Kaupo Holmberg (EE), Figen Işiktan (TR), Sergei Isupov (US/UA), Nelli Isupova (UA), Audrius Janušonis (LT), Jurgita Jasinskaite (LT), Jane Jermyn (IE), Peter Christian Johnson (US), David Jones (GB), Keenan Vaughn Julies (ZA/US/DK), Leena Juvonen (FI), Nanako Kaji (JP), Kauri Kallas (EE), Rakhee Kane (IN), Beatrice Keleriene (LT), Eric Knoche (US), Külli Kõiv (EE), Kála Kovács (HU/NL), Jānis Kupčs (LV), Lidia Kupczynska (PL), Leena Kuutma (EE), Dalia Lauckaitė-Jakimavicienė (LT), Amie Chan Nga Man (CN), Guillermo Mañè (AR), Niko Mankinen (FI), Eneken Maripuu (EE), Pēteris Martinsons (LV), George Mccauley (US), Ian Meares (US), Hennie Meyer (ZA), Mingailė Mikelėnaitė (LT), Katarzyna Miściur (PL), Kengo Mitzutani (JP), Tomasz Niedziółka (PL), Mira Niittymäki (FI), Henna Nuutinen (FI), Nizam Orçun Önal (TR), Kristin Orav (EE), Aigi Orav (EE), Juan Ortiz-Apuy (CR/CA), Eglė Pakšytė (LT), Tosha Parmar (IN), Kadri Pärnamets (EE), Anne Pärtna (EE/US), Alicja Patanowska (PL), Rūdis Pētersons (LV), Urmas Puhkan (EE), Rave Puhm (EE), Anu Rank-Soans (EE), Leo Rohlin (EE), Krzysztof Rozpondek (PL), Paula Ruuttunen (FI), Edita Rydhag (SE), Bożena Sacharczuk (PL), Aldona Šaltenienė (LT), Manuel Seita (PT), Agne Semberaite (LT), Rolf Simon-Weidner (DE), Richard Spiller (US), Anna Steinhaeusler (EE/AT), Michael Stephan (AU), David Stuempfle (US), Riitta Talonpoika (FI), Margit Terasmees (EE), Elīna Tītane (LV), Albane Trolle (FR), Callum Trudgeon (UK), Marielle van den Bergh (NL), Andreas Vormayr (AT), Kate Waltman (US), Meri Wells (UK), Rikki Winde (SE/NO), Yukinori Yamamura (JP), Amber Zuber (CA)

Näituse kuraator: Cristopher Siniväli

Tehniline teostus: Rene Manivald Tamm

Helikujundus: Aaro Veiderpass

Kohila Sümpoosioni peakorraldajad: Jekaterina Kaplan ja Lumi Kristin Vihterpal

Slovakkia ja Eesti arhitektuurivisioonid: näitus ja vestlusring

Arhitektuuriteaduskonna dekaani Sille Pihlaku juhtimisel toimub koos Slovakkia arhitektidega vestlusring Slovakkia ja Eesti arhitektuuri tänapäevasest arengust ning tulevikuvisioonidest.

Samas avame ka Bratislava Kunsti- ja disainiakadeemia tudengite maastiku/looduse /arhitektuurinäituse.

Kohtumise avab Slovakkia suursaadik Helsingist ning pakutakse Slovakkia veine.

Näitust ja üritust korraldab Slovakkia Helsingi saatkond.

Olete oodatud!