Rubriik: KVI konverentsid ja seminarid

EKA kunstiajaloo ja visuaalkultuuri instituut on osa projektist Visual Arts in Europe: An Open History (EVA), mis koondab enam kui 150 kunsti- ja pärandiajaloolast 46 Euroopa Nõukogu liikmesriigist. Projekti juhib kuuest Euroopa spetsialistist koosnev toimetuskolleegium ning seda toetab Rahvusvaheline Kunstiajaloo Uurimisinstituutide Assotsiatsioon (RIHA). Projekti teaduslik ja korralduslik koordineerimine toimub Pariisis asuva Institut national d’histoire de l’art’i (INHA) kaudu. 

2019. aastal algatatud teadus- ja toimetusprojektina kulmineerub see digitaalse platvormi avaldamisega, mis dokumenteerib visuaalkunstide ajalugu Euroopa mandril esiajaloost tänapäevani. Platvorm on struktureeritud 475 objekti ja kujutise kogumina, mis on valitud koostöös kõigi institutsionaalsete partneritega. Platvormi arendatakse rahvusvahelise dialoogi raames, pöörates tähelepanu teadustraditsioonide paljususele ja rikkusele, olles ligipääsetav kõigile huvilistele ning pakkudes ülevaadet kunstiajaloo valdkonna aktuaalsest teadustööst.

Seminaris käsitletakse projekti inspireerinud põhimõtteid, objektide valiku metoodikat, artiklite jagunemist eri maade vahel ning digitaalse platvormi arendamise käigus ilmnenud väljakutseid. Projekti ja platvormi prototüübi tutvustusele järgneb avatud arutelu kolleegidega EKA kunstiajaloo ja visuaalkultuuri instituudist, kes on seminari korraldaja ja Eesti-poolne partner. Kohal on INHA direktor Anne-Solène Rolland ning projekti koordinaator Margot Sanitas. Seminar pakub võimaluse kõigil Eesti esindajatel projektis jagada mõtteid objektivaliku kujunemisest ning Euroopa ühise visuaalkultuuri ajaloo mõtestamisest.

11. detsembril 2025 Eesti Rahva Muuseumis

Suvilaid on viimase sajandi jooksul ehitatud kõikide suuremate linnade ja asulate ümbrusse. Need väikesed, paarikümne ruutmeetri suurused majakesed ja nende ümber kujunenud alad on muutunud harjumuspäraseks osaks meie argikeskkonnast, olles tänaseni kas esialgses kasutuses või ümberehitatud äärelinna elamualadeks. Suvilapiirkondade ajalugu, planeeringud ja arhitektuurne ilme on aga üllatavalt mitmekesised. Seminaris käsitlemegi suvilate varasemat ajalugu – vabariigiaegsed nädalalõpumajad, esimesed nõukogudeaegsed aiamajad – ning juba kooperatiivide õitseajal, 1960.–1980. aastatel esinenud tüüpilisi, aga ka erilisemaid näiteid nagu ridasuvilad. Toome kokku suvilate omanike ja ehitajate, arhitektide ja suvilauurijate vaatenurgad.

Seminar on osa Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Vabaõhumuuseumi ühisest teadusprojektist „Linlane maal. Suvila ruumikultuuriline analüüs“ ning võtab kokku 2025. aasta suvel Tartu–, Harju- ja Raplamaal toimunud välitööd. Projekti rahastab Kultuuriministeerium (uurimistoetus KUM-TA64).

Koht: Eesti Rahva Muuseum, Aliise Moora auditoorium (ERM-i A-osa, peasissepääs, 1.korrus), kell 11.00-16.00

11.00 Epp Lankots (EKA), Avasõnad ja sissejuhatus

11.15 Mart Kalm (EKA), Otsides 1930. aastate nädalalõpumaju

11.45 Anu Kannike ja Anu Järs (ERM), Tallinlaste aiamaadest aianduskooperatiivideni 1945-1965

12.15 Raine Karp suvilatest. Arhitektiga vestleb Triin Ojari (videosalvestis)

12.45 Lõuna

13.45 Kriš Siil (TÜ) ja Poul Jakob Levertand (EKA), Kotitäis kurke ja vihane Facebooki postitus ehk suvilakooperatiivid välitööliste pilgu läbi

14.15 Astrid Saava, Ridasuvila “Otium” Vapramäel: ehitamisest erastamiseni

14.45 Ülla Veerg (EVM), Kuldrannake – Võsu suvilad valitutele

15.15 Kokkuvõte

15.30 Vabas vormis koosviibimine

Üritusel osalemine on tasuta, kuid palume end registreerida ERM-i koduleheküljel oleva vormi kaudu.

Facebooki üritus

13. oktoobril toimub Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) konverents sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”: “Väljad, ruumid, rajad: etendus- ja visuaalkunsti piiriülesed vormid”.

“Inimestele meeldib asju lahterdada [—]: kujutava kunsti kuuluvusega ei taheta tavaliselt segada teatrikuuluvust ja vastupidi. Mõlemad valdkonnad eelistavad jääda “puhtaks”. Olen aga ise avastanud, et ükskõik millist loovat kompositsiooni on mingist hetkest peale võimalik ehitada samadel alustel: teatrilavastus allub teosena täpselt samadele reeglitele, nagu maal või videoinstallatsioon, küsimus on pelgalt vahendite valikus.” Nõnda vastas Ene-Liis Semper 2017. aasta Veneetsia biennaalil esitatud küsimusele oma kunstnikuidentiteedi kohta.

Euroopa kultuuri traditsiooniline kiindumus “puhastesse” fenomenidesse on hakanud murenema alles viimasel poolsajandil: ajal, mil teatri- ja etenduskunsti avarale maastikule on siginenud üha enam nähtusi, mis kaugenevad mitte ainult dramaatilisest, vaid ka postdramaatilisest teatrist, kohtudes visuaalkunsti performatiivsete vormidega. Teisalt on visuaalkunstid leidnud ühisosa teatri, filmi, heli- ja sõnakunstiga. Katsetatakse leitud kohtade, objektide, materjalide, helide, tehnika ja kehadega, pööratakse mänglevalt pahupidi senised tavad, žanrid ja struktuurid. Vaatajad-osalejad kohtuvad uue reaalsusega ootamatutes paikades, kuid piiriületusretked jõuavad ka peavooluteatrisse.

Seda etendus- ja visuaalkunsti otsingulist ala on proovitud püüda eri terminivõrkudesse nagu visuaalteater, installatiivne ja füüsiline teater, performance’i-, objekti- ja materjaliteater. Mitmed uurijad on katsunud jõudu uute hübriidvormide eritlemisega, alates nende vormide kujunemisloost dadaistide, futuristide ja sürrealistide tegevuses kuni tänapäevaste teosteni välja. Richard Schechner on kirjeldanud neid etendusuuringute, RoseLee Goldberg etenduskunsti ja Hans-Thies Lehmann postdramaatilise teatri käsitlustes, mida täiendavad kunstidevahelisuse ja intermeedialisuse teooriad ning semiootilised mõtisklused tõlkimise, piiride, keele ja struktuuride üle. Eesti publik on kohtunud etendus- ja visuaalkunsti põimingutega Baltoscandali ja Tallinn Treff festivalil, samuti esindavad seda suunda mitmed kodumaised kunstnikud: Ene-Liis Semper, Erik Alalooga, Andrus Laansalu, Taavet Jansen, Renate Keerd, Mart Kangro, Joel Väli, Urmas Lüüs, Erki Kasemets, Anita Kremm, Liisa Saaremäel, Netti Nüganen, Keithy Kuuspu jt.

Kuidas luuakse nüüdiskultuuris hübriidseid, eri kunste põimivaid ja ristavaid vorme? Millised piirid eraldavad eri kunste, kunsti ja elu, etendusi, aktsioone ja sündmusi? Kas piirilolemine või piiriületamine võib ka tänapäeval tähendada seda, et piirilolija muutub nähtamatuks? Kuivõrd sobib keele loodud maailm keelevälise maailma kirjeldamiseks? Sellistele küsimustele otsitakse vastuseid sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” 19. konverentsil.

KAVA:
11:15-12:45
Liis Kibuspuu. Leonhard Lapini „Multiplitseeritud inimene“ (1980): Eesti esimene performance’i-teatri lavastus
Heili Einasto. Kohaspetsiifilistest tantsulavastustest 1990. aastatel
Urmas Lüüs. Teatraalsest installatsioonist installatiivse teatrini

Kohvipaus 15 min

13:00-15:00
Eero Epner. Alguses ei olnud sõna
Helen Kannus. Kuhu kaod, neljas sein? Ühe konventsiooni hääbumine Eesti teatris
Evelyn Raudsepp. Sotsiaalne publik hüpersotsiaalses ühiskonnas
Ene-Liis Semper. Untitled
Lõunapaus

16.00–18:00
Anita Kremm. Mis on see, mis läidab
Kristel Nõlvak. Ene-Liis Semperi impulsiteater ja tühi ruum
Andrus Laansalu. Liikuvad pildid
Henri Hütt, Kärt Koppel. Konverentsi kattevarjus kõigest, mis südamel

Korraldajad:
Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit
Toetavad:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond

Seminaris võtame kokku EKA uurimisprojekti „Kunstiajalugu kontakttsoonis: populaarne ja fiktsionaalne Eesti kunsti(ajaloo)kirjutuses“ (2023–2024) tulemused.

Meie eesmärk oli tegeleda kunsti(ajaloo) erinevate representatsiooniviisidega ehk uurida, kuidas mingi kunstimaailma väline meedium kunsti on esitlenud, ning kas ja kuidas see on muutnud meile – akadeemilistele uurijatele – tuttavaid kunsti tähendusi. Igaüks meist tegeles erineva „vahendajaga“: ilukirjandus, film, ajakirjandus, pärandiloome, skeemi- ja fotojutustus, teleesitlus, kunstikriitika.

Seminaril esitleme ka meie projekti üht lõpptulemust – „Vikerkaare“ erinumbrit (2025/4–5), mille meie projekti puudutava osa koostas Johannes Saar. Artiklite autorid lisaks talle Epp Lankots, Kädi Talvoja, Liisa-Helena Lumberg-Paramonova, Tiina Abel, Kristina Jõekalda, Krista Kodres.

Kuidas uurida propagandanäitust? Keskaja ja kaasaja kunst päevapoliitika teenistuses

Vaatluse alla võetakse uurimisväljal seni peaaegu tundmatu hiidnäitus: 1918. a suvel ja sügisel mööda Saksamaad rännanud koloniaalsete ambitsioonidega Livland-Estland-Ausstellung. Paljude tänaste uurijate üllatuseks osalesid näitusel hulga muu materjali seas nii siinse ala keskaegse, valgustusaegse kui ka kaasaegse kunstivälja ühed tuntumad teosed. Vähe sellest, Saksa kuningakodade toetusel toimunud näituse korraldusmeeskonda kuulusid Baltimaade toonased tuntumad kunstiajaloolased Heinz Pirang ja Wilhelm Neumann. Jõekalda tutvustab seminaris teema uusi tahke, mida mitmeaastane arhiivitöö Eesti, Läti ja Saksa kogudes on päevavalgele toonud ja küsib: Kuidas ikkagi tõlgendada sedavõrd kõrgete panustega projekti täna? Kui saksa imperialismi käepikendust? Kui baltisaksa võimu säilitamise viimast õlekõrt? Kui pelka segaste sõja-aastate meeleheitlikku tulemit?

Seminari ettekanne vaatab, kuidas Kumu kunstimuuseumi püsinäitusel „Identiteedimaastikud“ on lähenetud baltisaksa kunstile ja milliseid võimalusi pakub selleks rahvusvaheline näituseprogramm.

EKA (dotsent Kristina Jõekalda) korraldab koos Yale’i ülikooliga (prof. Bradley Woodworth) 7.-8. veebr 2025 ajalooseminari baltisakslastest:

“Bulwark against the East or Imperial Outpost? Baltic Germans in the Russian Empire” (tõlkes Kaitseehitis ida vastu või tsaaririigi eelpost? Baltisakslased Vene impeeriumis).

EKAst esineb veel nooremteadur Ragne Soosalu.

Seminar toimub USAs Yale’i Ülikoolis ja on jälgitav Zoomi teel. Vt ka ilmunud ülevaadet.

Anneli Porri on Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant-nooremteadur alates 2023. aastast.

Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudi (BA kunstiteaduses, 2002) ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi (MA kultuuriteoorias, 2012) ning töötab Eesti Kunstiakadeemias kunstihariduse lektori ja EKA-TLÜ kunstiõpetaja ühisõppekava juhina. Porri on kirjutanud kunstikriitikat kultuurimeediale, kureerinud näitusi nii Eesti kui rahvusvahelisest kaasaegsest kunstist, toimetanud kunstitrükiseid ning koostanud õppematerjale nii üld- kui kõrghariduse tasemel.

Porri akadeemiline uurimisvaldkond on seotud kunstihariduse, kunstiteose analüüsi õpetamismeetodite ja kunsti vahendamise didaktikaga. Oma doktoritööna valmisvas uuringus keskendub ta õpetamismeetoditele ja –strateegiatele, mis toetavad visuaalse pädevuse arengut eelkõige kunstiteose mõtestamisel.

Seminarist:

Teadlik ja tahtlik vaatamine on visuaalse kirjaoskuse alus ja visuaalsete piltide tõlgendamine põhineb nii meie nägemisel kui teadmisel. Seega kujutise lugemine vajab teadlikku õppimist. Kuidas aga luuakse õppeprotsessis kontakti kunstiga ja kujundatakase oskusi, mis lubavad vaatajal kunstiteost tõlgendada?

Uurimisseminaris tutvustan töös olevat uuringut kunstiajaloo õppeaine õpetamisest Eestis alates esimese kunstiajaloo õppetooli loomisest Tartu Ülikoolis. Pakun eelkõige ainedidaktikale keskenduvat vaatenurka eesti kunstiajaloole ja kunstiteadusele, vaadet kunstiajaloo õppimisele ja õpetamisele, lisakihti eesti kunstiajaloo teaduse uurimisele, mida on oma hiljutistes artiklites käsitlenud ka Krista Kodres ja Eero Kangor.

Uuringu eesmärk on problematiseerida kunstiajaloo traditsiooniliste õppemeetodite ja strateegiate valikut nii kõrg- kui üldhariduses ning selgitada hoiakuid nende suhtes vastavalt kunstiajaloo ja haridusvaldkonna mõtteviisidele ja tavadele.

Peatun järgmistel uurimisküsimustel:

1.    Millised on kunstiajaloo õpetamise institutsionaalsed ja hariduspoliitilised tingimused Eesti kõrg- ja üldhariduses 1920–1990(?)?
2.    Kuidas eesmärgistatakse kunstiajaloo ja kunstiga suhestumise õpet, milliseid pädevusi on seatud eesmärgiks selle abil kujundada?
3.     Millised on välja kujunenud traditsioonilised kunstiajaloo õpetamise meetodid ja strateegiad, mida õppeprotsessis kasutatakse?

Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu (EKKÜ) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) ühiskonverents, mis on pühendatud Boris Bernsteini 100. sünniaastapäevale.

Konverentsile järgneb ajakirja Kunstiteaduslikke Uurimusi uue numbri tutvustus ja traditsiooniline aastalõpu koosviibimine.

KAVA

Kell 12.45 Konverentsi avamine ja tervitused

Kell 13.00–14.30

David Vseviov. Boriss Bersntein – kuidas kiigata kaevu?

Krista Kodres. Boris Bernsteini “kunstiteadusliku proosa” teooria ja praktika

Virve Sarapik. Struktuur ja Bernstein

Paus

Kell 15.00–17.00

Eda Tuulberg. Polümetodoloogiline seiklus ringmängu ja sealt välja ehk Boris Bernstein kunstist kirjutajana 1960.–1970. aastatel

Märt Väljataga. Boris Bernstein ja kunsti defineerimise diskussioon 1990ndatel

Marek Volt. Hea kunsti algoritm

Hanno Soans. Boris Bernsteini postmodernistlik elu

Vaba mikrofon

Ajakirja Kunstiteaduslikke Uurimusi uue numbri tutvustus.
Värskelt ilmunud ajakirjanumber on ökoulme teemaline, külalistoimetajateks Elle-Mari Talivee ja Ene-Reet Soovik.

Õhtu jätkub aastalõpu koosviibimisega!

Korraldajad:

Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing 

Eesti Kunstiakadeemia

Reedel, 6. detsembril kell 11.00 toimub Tartu Elektriteatris hoogne postmodernismi käsitlev sümpoosion “Kadunud ajas nagu pisarad vihmas”.

Üleminekuperioodi Nõukogude Liidu lagunemisest taasiseseisvunud Eesti kehtestumiseni võib pidada paljuski ainulaadseks ja erandlikuks ajaks. See oli ajaloolise avatuse aeg, kus üks asjade kord oli lakanud olemast, kuid teine alles käivitumas. See oli vaimsete ja kunstiliste võimaluste plahvatusliku paljunemise aeg, mis siis, et vahendeid nende võimaluste teostamiseks nappis. Ning just sellesse aega maabus uue kultuuriloogikana postmodernism, mis tõotas ehk veel üht teistlaadi mitmekesisust, paljusust ja vabadust. Segane asi saabus segasesse aega ning hakkas seal tekitama iselaadset resonantsi. Mis see oli või kui palju seda üldse oli? Sellest tulevadki rääkima eesti juhtivad kultuuritegelased ja -uurijad, et anda oma vaatenurk sellele, mis õhku neil segastel aegadel hingati, ning milline oli nende jaoks postmodernismi tähendus siis ja milline on see nüüd.

AJAKAVA

11–12:30 I sessioon
Peeter Laurits / Ene-Liis Semper / Janek Kraavi / Kiwa / Tõnis Kahu /
Barbi Pilvre

12:30–13 Kohvipaus

13–14:30 II sessioon
Hanno Soans / Virve Sarapik / Luule Epner / Andrus Laansalu / Piret
Viires / Marju Lauristin

14:30–15:30 Lõunapaus

15:30–17 III sessioon
Hasso Krull / Märt Väljataga / Valle-Sten Maiste / Epp Annus / Raili
Marling / Aare Pilv

17–20 Vastuvõtt (Lossi 3 fuajees)

Üritust korraldavad TÜ kultuuriteaduste instituut ja ülikoolidevaheline nüüdiskultuuri uurimise töörühm.

Üritust toetab Eesti Teadusfondi grant PRG636 „Eesti siirdekultuuri arengumustrid (1986–1998)“.