Rubriik: KVI konverentsid ja seminarid

Anneli Porri on Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant-nooremteadur alates 2023. aastast.

Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudi (BA kunstiteaduses, 2002) ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi (MA kultuuriteoorias, 2012) ning töötab Eesti Kunstiakadeemias kunstihariduse lektori ja EKA-TLÜ kunstiõpetaja ühisõppekava juhina. Porri on kirjutanud kunstikriitikat kultuurimeediale, kureerinud näitusi nii Eesti kui rahvusvahelisest kaasaegsest kunstist, toimetanud kunstitrükiseid ning koostanud õppematerjale nii üld- kui kõrghariduse tasemel.

Porri akadeemiline uurimisvaldkond on seotud kunstihariduse, kunstiteose analüüsi õpetamismeetodite ja kunsti vahendamise didaktikaga. Oma doktoritööna valmisvas uuringus keskendub ta õpetamismeetoditele ja –strateegiatele, mis toetavad visuaalse pädevuse arengut eelkõige kunstiteose mõtestamisel.

Seminarist:

Teadlik ja tahtlik vaatamine on visuaalse kirjaoskuse alus ja visuaalsete piltide tõlgendamine põhineb nii meie nägemisel kui teadmisel. Seega kujutise lugemine vajab teadlikku õppimist. Kuidas aga luuakse õppeprotsessis kontakti kunstiga ja kujundatakase oskusi, mis lubavad vaatajal kunstiteost tõlgendada?

Uurimisseminaris tutvustan töös olevat uuringut kunstiajaloo õppeaine õpetamisest Eestis alates esimese kunstiajaloo õppetooli loomisest Tartu Ülikoolis. Pakun eelkõige ainedidaktikale keskenduvat vaatenurka eesti kunstiajaloole ja kunstiteadusele, vaadet kunstiajaloo õppimisele ja õpetamisele, lisakihti eesti kunstiajaloo teaduse uurimisele, mida on oma hiljutistes artiklites käsitlenud ka Krista Kodres ja Eero Kangor.

Uuringu eesmärk on problematiseerida kunstiajaloo traditsiooniliste õppemeetodite ja strateegiate valikut nii kõrg- kui üldhariduses ning selgitada hoiakuid nende suhtes vastavalt kunstiajaloo ja haridusvaldkonna mõtteviisidele ja tavadele.

Peatun järgmistel uurimisküsimustel:

1.    Millised on kunstiajaloo õpetamise institutsionaalsed ja hariduspoliitilised tingimused Eesti kõrg- ja üldhariduses 1920–1990(?)?
2.    Kuidas eesmärgistatakse kunstiajaloo ja kunstiga suhestumise õpet, milliseid pädevusi on seatud eesmärgiks selle abil kujundada?
3.     Millised on välja kujunenud traditsioonilised kunstiajaloo õpetamise meetodid ja strateegiad, mida õppeprotsessis kasutatakse?

Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu (EKKÜ) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) ühiskonverents, mis on pühendatud Boris Bernsteini 100. sünniaastapäevale.

Konverentsile järgneb ajakirja Kunstiteaduslikke Uurimusi uue numbri tutvustus ja traditsiooniline aastalõpu koosviibimine.

KAVA

Kell 12.45 Konverentsi avamine ja tervitused

Kell 13.00–14.30

David Vseviov. Boriss Bersntein – kuidas kiigata kaevu?

Krista Kodres. Boris Bernsteini “kunstiteadusliku proosa” teooria ja praktika

Virve Sarapik. Struktuur ja Bernstein

Paus

Kell 15.00–17.00

Eda Tuulberg. Polümetodoloogiline seiklus ringmängu ja sealt välja ehk Boris Bernstein kunstist kirjutajana 1960.–1970. aastatel

Märt Väljataga. Boris Bernstein ja kunsti defineerimise diskussioon 1990ndatel

Marek Volt. Hea kunsti algoritm

Hanno Soans. Boris Bernsteini postmodernistlik elu

Vaba mikrofon

Ajakirja Kunstiteaduslikke Uurimusi uue numbri tutvustus.
Värskelt ilmunud ajakirjanumber on ökoulme teemaline, külalistoimetajateks Elle-Mari Talivee ja Ene-Reet Soovik.

Õhtu jätkub aastalõpu koosviibimisega!

Korraldajad:

Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing 

Eesti Kunstiakadeemia

Reedel, 6. detsembril kell 11.00 toimub Tartu Elektriteatris hoogne postmodernismi käsitlev sümpoosion “Kadunud ajas nagu pisarad vihmas”.

Üleminekuperioodi Nõukogude Liidu lagunemisest taasiseseisvunud Eesti kehtestumiseni võib pidada paljuski ainulaadseks ja erandlikuks ajaks. See oli ajaloolise avatuse aeg, kus üks asjade kord oli lakanud olemast, kuid teine alles käivitumas. See oli vaimsete ja kunstiliste võimaluste plahvatusliku paljunemise aeg, mis siis, et vahendeid nende võimaluste teostamiseks nappis. Ning just sellesse aega maabus uue kultuuriloogikana postmodernism, mis tõotas ehk veel üht teistlaadi mitmekesisust, paljusust ja vabadust. Segane asi saabus segasesse aega ning hakkas seal tekitama iselaadset resonantsi. Mis see oli või kui palju seda üldse oli? Sellest tulevadki rääkima eesti juhtivad kultuuritegelased ja -uurijad, et anda oma vaatenurk sellele, mis õhku neil segastel aegadel hingati, ning milline oli nende jaoks postmodernismi tähendus siis ja milline on see nüüd.

AJAKAVA

11–12:30 I sessioon
Peeter Laurits / Ene-Liis Semper / Janek Kraavi / Kiwa / Tõnis Kahu /
Barbi Pilvre

12:30–13 Kohvipaus

13–14:30 II sessioon
Hanno Soans / Virve Sarapik / Luule Epner / Andrus Laansalu / Piret
Viires / Marju Lauristin

14:30–15:30 Lõunapaus

15:30–17 III sessioon
Hasso Krull / Märt Väljataga / Valle-Sten Maiste / Epp Annus / Raili
Marling / Aare Pilv

17–20 Vastuvõtt (Lossi 3 fuajees)

Üritust korraldavad TÜ kultuuriteaduste instituut ja ülikoolidevaheline nüüdiskultuuri uurimise töörühm.

Üritust toetab Eesti Teadusfondi grant PRG636 „Eesti siirdekultuuri arengumustrid (1986–1998)“.

25. novembril toimub Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) konverents sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”: “Tondid, hundid, tõved ja katk. Rehepapp ehk November”

Tonte ja hunte täis mets, põõsastes luuravad tõved ja katk, mõis, mis kamandab oma tahtmist mööda. Ja selle keskel ebakindel eluke, mida peab iga päev igasugu vigurite ja trikkide abil juurde varastama… Selline on maailm, milles võrsub Andrus Kivirähki romaani „Rehepapp ehk November“ sündmustik. Kivirähki 2000. aastal ilmunud romaan on kujunenud eesti kirjanduse lugejate seas populaarsuselt võrreldavaks üldtuntud klassikateostega, nagu „Tõde ja õigus“ või „Kevade“. Romaani on peetud üheks taasiseseisvusaja olulisemaks teoseks, suured on ka müüginumbrid ja raamatukogu laenutuskordade arvud ning rahva sekka on jõudnud kõnekäänd „rehepappi tegema“. Kivirähki rahvusirooniline pilk on ühelt poolt humoorikalt leebe, aga samas armutu. Üksiti loob see romaan kummastava maagilis-naturalistliku ruumi, kus leiavad endale koha nii inimesed kui ka kõiksugu folkloorsed tegelased ja esemed, kes ühtviisi oma eluõiguse eest peavad võitlema.

Et „Rehepapp“ on puudutanud midagi väga olulist eesti lugejates, näitab ka see, et romaan elab edasi teistes kunstides: sellest on tehtud dramatiseeringuid ja lavastusi (nt Hendrik Toompere Eesti Draamateatris 2001, Priit Pedajas Endlas 2006), valminud on Tauno Aintsi ooper (Vanemuises 2013) ja Rainer Sarneti film „November“ (2017). Romaani põhjal on valminud e-kursus „Kirjandus ekraanil“ ja Veiko Tammjärve graafiline romaan (2021, 2022). Konverentsi eesmärgiks on eritleda ja tõlgendada „Rehepappi“ ning sellele ajaga lisandunud tähenduskihistusi läbi kõigi selle esinemisvormide ja teisenduste.

Konverentsi korraldavad nüüdiskultuuri uurimise töörühm, mis ühendab EKA KVI, TLÜ ja TÜ teadlasi, ja Eesti Kirjanike Liit.

Toetavad: Eesti Teadusagentuur (grant PRG636), Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond.

Konverentsi kava:

11.00–11.15 Kohv ja avasõnad

11.15–12.45

Andres Kõnno ja Teet Teinemaa. Rehepapi 150 aastat: eelajaloolise ja ajaloolise kultuurikonteksti tõlgendamise väljakutsed

Andres Adamson. Võimalik vaatenurk: Andrus Kivirähki „Rehepapp“ kui paroodia nõukogudeaegsest Eestist ja eestlastest selles

Kristiina Rebane ja Kaia Sisask. Andrus Kivirähki „Rehepapp“ prantsuse ja itaalia keeles: originaali ja tõlgete loodud tekstuaalsete maailmade võrdlus

12.45–13.00 Paus

13.00–14.30

Marju Kõivupuu. Rehepapi mütorealismi tõde ja õigus

Olga Pilate. Müüditeadvuse sähvatuste võrdlus Linda Nemera romaanis „Riia nõiad“ ja Andrus Kivirähki romaanis „Rehepapp ehk november“

Loone Ots. Liha ja veri, rasv ja nahk. Inimkeha Andrus Kivirähki käsitluses: romaan „Rehepapp“ ja teised teosed

14.30–15.30 Lõunapaus

15.30–17.30

Ott Heinapuu. Kui hirmus on „Rehepapi“ ilm?

Marek Volt. Libahundi esteetika

Hans Alla. Maa (pära)sool. „November“ ja estoploitaiton

Andrus Laansalu. Rehepapp ja Vanapaber

17.30–18.00 Arutelud ja sõnavõtud

EKA 110. juubeli pidustuste raames korraldab Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut piduliku uurimisseminari, kus esineb vilistlane Kai Lobjakas.

Kai Lobjakas. Disaini leiutamine ja institutsionaliseerimine. Bruno Tomberg ja muuseumi kogud

Juttu tuleb ühe inimese kaudu avanevatest vaatetest disaini valdkonna kujunemisse Eestis ning seostest muuseumi kogudega.

Kogunemist alustame 17.30 koos veini ja suupistetega, ettekanded algavad kell 18.

Pärast ettekandeid siirdume otse suurele EKA 110 juubelipeole ja uue valge maja avamisele.

Palume huvlistel ka meile teada anda, kui plaanite tulla

Rahul Sharma on KVI nooremteadur-doktorant. Tema uurimistöö keskendub identiteedile filmis, migratsioonile ja ka galeriifilmidele. Seminaril tutvustab ta uurimistööd, mis on seotud  tema peatselt ilmuva raamatuga „The Phantasmagorical and Ethnographic World of Amit Dutta“ (Amit Dutta fantaasia- ja etnograafiline maailm).

Amit Dutta (s. 1977) on üks nüüdisaegse avangardistliku India filmikunsti olulisemaid esindajaid. Ta on oma karjääri jooksul loonud üle kuuekümne filmi. Mitmed Dutta filmid on oma olemuslikult mittejutustava struktuuriga, mis ajendab neid liigitama galeriifilmide ja post-kino kategooriasse.
Seminaris vaatleb Rahul esmalt post-kino mõistestikku ja vorme, mida on laias laastus kirjeldatud kui „galeriifilme“ (Fowler, 2004), „uut filmiesteetikat videos“ (Iles, 2003) või „näitusefilmikunsti“ (Royoux, 2000).
Kitsamalt analüüsib ta, kuidas Dutta filmiteosed mõtestavad ümber kaasaegse galeriiruumi oma praktikate kaudu. Tema filmid nagu „Chitrashala“ (2015) ja „A Game of Shifting Mirrors“ („Mäng muutuvate peeglitega“) (2021) vaatlevad galeriiruumi erinevalt. Kui ”Chitrashala” jääb pealtvaatajateta galeriiruumi, et päästa valla oma kujutlus animeeritud pahari miniatuuridest, siis “Games of Shifting Mirrors” seab kahtluse alla galerii rolli ja toob esile kunsti ümberpaiknemised aegruumis.
Seminaril tutvustab Rahul lühidalt ka tema neljaosalist 240-minutilist kunstiinstallatsioon-filmiprojekti “Finished/Unfinished“ (2015). Teos tiirleb ümber Kangra orus, Himachal Pradeshis asuva 8. sajandist pärineva šaiviitliku Masruri templikompleksi justkui vana budistlik munk, kes on religioossesse transsi sattunud. Teos kaasab vaatajad põhjalikku 360-kraadisesse ringkäiku ümber templikompleksi: osa- ja osalt, järgides iga üksikut detaili, metsaradadest ja teedest kuni pühakojani südameni.
Arutelu fookusesse seab ta veel ka Dutta filmi “Nainsukh” (2010), mida ajakiri The New Yorker on liigitanud kõigi aegade 30 parima eluloofilmi hulka, rõhuga sellel, kuidas see elavdas India Himachal Pradeshi piirkonnale iseloomulike miniatuursete pahari-maalide traditsiooni taaselustamist. Vaatleme, kuidas Dutta rakendab nn elavate piltide (tableaux-vivant) stiili ning maalikunsti võttestikku filmitehnikas.
Mitmed Dutta filmid on internetis kättesaadavad tasuliste Vimeo teenuste kaudu, “Nainsukh” on tasuta vaadatav Rietbergi muuseumi veebilehel.

1980.–1990. aastaid tähistavad üle maailma sündmused, mis on muutnud radikaalselt riikide poliitilist korda, inimeste tõekspidamisi ja hoiakuid ning mõistagi kogu kultuuri- ja intellektuaalset sfääri. Olulisematena tõusevad mõistagi esile Berliini müüri langemine, Nõukogude Liidu lagunemine ja külma sõja lõpp, mille varjus unustatakse sageli ära Jugoslaavia sündmused Euroopas ja olulised muutused teistel mandritel. Väga üldistatult on neid sündmusi vaadeldud laiemate demokratiseerumisprotsesside osana, kuigi samas tähistas see periood ka ekstreemse natsionalismi ja religioossete liikumiste puhanguid maailma eri paigus.

Konverents “Kultuuriheteroloogiad ja demokraatia II: postsotsialistlike kultuuride üleminekud ja teisenemised 1980. ja 1990. aastatel” kutsub osalejaid mõtlema järgmiste küsimuste üle:

– millistel viisidel ilmneb demokraatia 1990. aastate üleminukuperioodi kultuuris;
– millised on üleminekuperioodi ühisjooned ja lahknevused eri postsotsialistlikes maades;
– milliseid teoreetilisi raamistusi saab kasutada selle perioodi kultuuri uurimiseks;
– millised on uued kultuuriliste läbirääkimiste vormid eri kultuuriliste traditsioonide ja elementide vahel;
– kuidas võiksime kirjeldada kultuuriliste kujutelmade ja ajalisuse kogemise muutusi;
– millised transgressiivsed tendentsid vaidlustasid eri kultuurisfääride vahelise kujuteldava ühtsuse narratiivi;
– kuidas kirjeldada jõudude dünaamikat, mis mängisid üleminekul sotsialistliku mentaliteedi vahel.
– kas ja kuidas on üleminekuperioodi mõtestamist ja selle narratiive muutnud Venemaa kallaletung Ukrainale 24. veebruaril 2022?
Konverents toimub 26.–29. juunini Tallinnas, Eesti Kunstiakadeemias. Selle korraldab nüüdiskultuuri uurimise töörühm, mis ühendab Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli teadlasi.
Vt lähemalt https://nyydiskultuur.artun.ee/sundmused/rahvusvahelised-konverentsid/cultural-heterologies-and-democracy-ii/

Konverentsi kaasrahastab

Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse on tekitanud poleemikat ja konflikte endises idablokis asuvate vene ja nõukogude monumentide üle ning elavdanud laiemaid arutelusid dissonantse pärandi teemadel. See on loonud uue raamistiku nii monumentide kui ka nende eemaldamise ja ümbermõtestamise praktikate võrdlemiseks maailma eri paigus ja erinevates ajaloolistes kontekstides.

31.08 – 06.09.2024 toimuv rahvusvaheline töötuba keskendub dissonantse pärandi ümbermõtestamise juhtumiuuringutele. Loengud, seminarid ja õpitoad toovad kokku eri valdkondade ekspertiisi ja teadmised, et uurida lahendusi, mille eesmärk ei ole dissonantse pärandi eemaldamine, vaid selle asetamine uude, kriitilisse raamistikku. Arutame ümbermõtestamise erinevaid kontseptsioone ja ajalugu ning tegeleme konkreetsete juhtumitega. Juhtumid hõlmavad nii erinevaid kunstilisi sekkumisi kui ka muid ümbermõtestamise võimalusi, alates haridusprogrammidest ja museoloogiast kuni kohaliku kogukonna kaasamiseni.

Töötoa üheks eesmärgiks on töötada välja edasine praktika keerulise pärandi käsitlemiseks läbi valdkondadevahelise koostöö (loomeuurimus ja mälu-uuringud, pärandi säilitamine ja digiteerimine ning ruumilised sekkumised). Seega omandatakse  uusi teadmisi ja oskusi mitmel erineval tasandil.

Töötoa programm koosneb loengutest, seminaridest, ekskursioonidest ja grupitööst. Iga grupi ülesandeks on töötada välja pärandi ümbermõtestamise projekt, mis keskendub ühele Narva ja Kirde-Eesti tööstuspiirkonna dissonantset pärandit esindavale juhtumiuuringule.

Töötuba hõlmab järgmisi üldsusele avatud üritusi:

2. september @ NART

13:00-14:45
Sissejuhatuseks: Dissonantse pärandi mõtestamine

Linara Dovydaitytė (Vytautas Magnuse Ülikool):
Kuidas väljendada dissonantsi dissonantses pärandis?

Kristo Nurmis (TLÜ):
Mitteliberaalne pärand: nõukogudeaegsete ajalookihtistuste säilitamisest Eestis

Moderaator: Linda Kaljundi (EKA)

15:00-16:00
Victoria Donovan (St Andrewsi Ülikool):
Kriitilise hoolduse meetodi suunas: kogukonna ja kunstnike seotus “raske pärandiga” Ukraina tööstuslikus idas

Moderaator: Hilkka Hiiop (EKA)

3. september @ NART

10:00-11:30
Juhtumiuuringud – fookuses on kunstnik

Runo Lagomarsino:
Kummituslike paikade geograafia

Kristina Norman:
Tagasivaade projektile “After War” (2009) sõja ajal

Moderaator: Epp Annus (Ohio Riiklik Ülikool / TLÜ)

12:00-14:00
Juhtumiuuringud – dialoogid eri kontekstide vahel

Olha Honchar (Territory of Terror Memorial Museum, Lviv)
Nõukogude totalitaarse skulptuuri kogu moodustamine ja tõlgendamine Lvivi muuseumis “Territory of Terror”

Tullia Catalan (Trieste ülikool):
Vastuoluliste mälestuste haldamine: fašistliku pärandi ümberkontekstualiseerimine Itaalia piirialadel – Bolzano ja Trieste juhtumid

Moderaator: Anneli Randla (EKA)

15:00-16:00
Juhtumiuuringud – Eesti näiteid

Epp Annus (Ohio Riiklik Ülikool / TLÜ):
Mädanenud luud ja veri: sõjahauad ja ümbermatmised eesti kirjanduses

Kirke Kangro (EKA):
Kunst pärandi ümbermõtestajana: Tehumardi juhtum laiemas kontekstis

16:30-17:45
Egle Grebliauskaite (Vilniuse Ülikool):
Kunstiline autonoomia poliitilise kontrolli vastu: tahte kokkupõrge mälumuutustes (esitlus ja filmilinastus)

19:00 Filmi “Aljoša” (2008) linastus ja vestlus filmirežissöör Meelis Muhuga

4. september @Sillamäe Kultuurikeskus

14:00-14:45
Riin Alatalu, Anu Soojärv (EKA):
Sillamäe – põnev dissonants

6. september @ EKA, ruum A 501 ja EKA TV

14:00 Tudengite rühmatöö esitlused
Moderaator: Gregor Taul (EKA)

Õppejõud: Riin Alatalu, Kirke Kangro, Anu Soojärv, Gregor Taul ja Triinu Väikmeri (EKA), Kristo Nurmis (TLÜ), Victoria Donovan (St. Andrews), Oksana Denisenko ja Linara Dovydaitytė (Vytautas Magnuse Ülikool), Egle Grebliauskaite (Vilniuse Ülikool), Olha Honchar (Territory of Terror Museum, Ukraina).

Töötuba, sh üldsusele avatud üritused ja ettekanded toimuvad inglise keeles.

Töötuba toimub projekti Transform4Europe (T4EU) raames. Kümnest ülikoolist koosnev T4EU tegutseb Euroopa ülikoolide algatuse raames, mille eesmärk on muuta Euroopa väärtustele ja identiteedile tuginedes Euroopa kõrgharidus konkurentsivõimelisemaks. 

Lisainfo:
Triinu Väikmeri (triinu.vaikmeri@artun.ee)

Toetajad:

30. novembril kell 16.30 toimub ruumis A-302 taas Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi uurimisseminar, kus teemal “Hanno Kompus ja eesti stiil” esineb instituudi lektor Tiina Abel.

Ettekandes käsitletakse 1920.-30. aastate viljaka kunsti- ja teatrikriitiku Hanno Kompuse (1890–1974) sõnavarasse kuulunud mõistet „eesti stiil“. Kuna Kompusest kujunes kriitik eesti moodsa kunsti arengu tuules, on ootuspärane, et temast sai kirglik kaasaegse kunsti kaitsja. Alates esimesest artiklitest rõhutas ta dekadentsi ajastule sobivalt emotsioone, käsitles kurja ja Baudelaire’i.

Loengus keskendutakse siiski ajale, mil Hanno Kompuse arutles kunsti rahvuslikkuse ja koha üle ühiskonnas, vaadeldakse ideologeemi „eesti stiil“ sisu ja tähenduse muutumist kahe maailmasõja vaheliste kunstiprotsesside taustal.

Hanno Kompuse ambivalentse „eesti stiili“ tõlgendamisel kerkivad esile järgmised teemad:

• Eesti stiili küsimuse jõudmine romantilisest propagandistlikku faasi.
• Eesti stiil: rahvuslik ja individuaalne omapära.
• Eesti stiil kui kunsti positsiooni kaitsmise retooriline võte.
• Eesti stiil kui relv „euroopluse aate“ hävitamiseks.
• Eesti stiili roll radikaalsete kunstiideede mugandamisel.
• „Eesti stiil“ ja kultuuri arengu suletud mudel.
• „Eesti stiil“: orgaanilise kunstikultuuri kui tervikliku organismi rajamise vahend, individuaalsuse ja kunstniku vabaduse tunnistamine, kunstilise kvaliteedi kui hea teose eelduse naasmine Kompuse retoorikasse.
• Konstruktsiooni „eesti stiil“ sünni eeldused: saksa keeleruumi ja teoreetikute (Wölfflin, Riegl, Frankl) mõju Kompuse stiilitajule, moodsa kunsti roll stiiliühtsuse nõudest loobumisel, stiililise varieeruvuse tunnistamine kui mõiste uuesti konstrueerimise eeldus.

Uurimistöö on toimunud EKA teadusgrandi  „Stiil ja tähendus. Eesti kunstiteaduse distsiplinaarsed teisenemised“ (2021–2022) raames.