Rubriik: Muinsus­kaitse ja konserveerimine

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna juhataja, professor Lilian Hansar, osales 16. – 17.oktoobril Saksamaal Bad Homburgis toimunud teaduskonverentsil ‘Vorbild – Topos – Mythos: Skandinavien in den Kulturen des Baltikums im 20. und 21. Jahrhundert’. Konverentsi korraldas sihtasutus Böckler-Mare-Balticum, mis tegeleb Läänemereäärsete piirkondade kunsti- ja kultuuriajaloo uurimise ja info levitamisega ning sellealase koostööga, keskendudes eelkõige Balti riikidele. Konverentsi luubi all olid Skandinaavia mõjutused meie kultuuriruumis läinud ja käesoleval sajandil. 

Lilian Hansari ettekanne ‘Skandinavische Reflextionen im Estnischen Städtebau’ kajastas skandinaaviapärase peegeldusi eesti linnaehituses 17.sajandi rootsiaegsest kindlustus-ja asulaplaneeringutest alates. Skandinaavia arhitektuuriideed esindab ka Eliel Saarineni 1913.aastal valminud Suur-Tallinna projekt ning 1960-ndatel Stockholmi Vällingby ja Helsinki Tapiola vabaplaneeringute innustaval eeskujul Eestisse jõudnud modernistlik linnakujundamine. 

Juhendaja: Hilkka Hiiop

Siseviimistlusuuringud: Grete Nilp, Kaisa-Piia
Pedajas, Kristina Aas, Helen Volber, Tiina Vint

Vana anatoomikum kuulub kindlasti ülikooli peahoone ja tähetorni kõrval
Tartu sümbolehitiste hulka. Anatoomikum ehitati Toomemäele ülikooli arhitekti
J. W. Krause projekti järgi aastail 1803-1805. Algselt oli anatoomikumi hooneks
kupliga klassitsistlik rotund, mille peakorrusel asus ringauditoorium, alumisel
aga abiruumid. Ringauditooriumist viis ka trepp kuplialusesse ruumi.

1825-1827. aastal lisandusid anatoomikumi põhikavatisele tiibhooned, ka
seekord Krause jooniste järgi, mida sajandi keskel veel korra arhitekt C.
Rathausi poolt pikendati. Hoone on algusest peale olnud arstiteaduskonna õppehoone
kuni aastani 1999, mil valmis Biomeedikum. Praegusel hetkel on käimas hoone
renoveerimistööd, mille järgselt peaks ringauditoorium  kasutusele võetama Tartu Ülikooli muuseumi loengusaali ja ekspositsioonipinnana.

10.-12. oktoobril viidi ringauditooriumi ruumis läbi
siseviimistlusuuringud. Nimelt on teada, et ehitusjärgselt maalis Tartu
Ülikooli joonestusõpetaja, kuulus graafik K. A. Senff vana anatoomikumi
seintele grisaille-tehnikas
embleemid. Amfiteatri lihtsas interjööris olid maalitud embleemid kahtlemata
suure tähtsusega. Seinamaalingutele sekundeeris laemaaling Apollo kujutisega.
Uuringute käigus püüti tuvastada, kas maalingud on ruumis säilinud, lisaks uuriti
ruumi ajaloolise mööbli – pingistiku, tahvli ja kõnepuldi ning kappide
ajaloolisi värvikihte. Põnevaks osutus sissevaatamine kuplialuse ruumi: nimelt
on vahepealsel perioodil eemaldatud trepp ning ligipääs on seetõttu võimalik olnud
vaid vähestele. Uuringute käigus selgus, et rotundi vahelagi
on ilmselt sekundaarne ning Apollo kujutis on sellel seega hävinenud, ka
seinamaalid jäid kahjuks leidmata. Küll aga õnnestus saada jälile ajaloolise
trepikäigu asukohale ja säilinud esimesele krohvikihile J. W. Krause perioodist
ning tuvastada ruumi ajaloolise siseviimistluse täpsem stratigraafia. 

24.-29.septembril 2014 toimus Lõuna Koreas,
Seoulis, 13.rahvusvaheline DOCOMOMO konverents teemal ’Expansion ja Conflict’.  Konverentsil osales EKA muinsuskaitse ja
konserveerimise osakonna teadur Maris Mändel, kes astus üles ettekandega ’Approaching
the Ordinary. Everyday Building Materials Deserve a Closer Look’.

DOCOMOMO (Documentation and Conservation of
Buildings, Sites and Neighbourhoods of the Modern Movement) on rahvusvaheline,
moodsa arhitektuuripärandi kaitsele, dokumenteerimisele ja konserveerimisele
pühendunud organisatsioon, mille iga kahe aasta tagant toimuvad konverentsid on
valdkonna spetsialistidele üheks olulisemaks kokkutulemise kohaks. 

08.oktoobril toimus Tallinnas Energia Avastuskeskuses Muinsuskaitse 21.aastapäeva seminar, kus heideti pilk tulevikku ning arutleti muinsuskaitse rolli üle tänasel 21.sajandil.

Seminaril tutvustasid märtsis koostöös Tallinna ülikooli Tuleviku-uuringute instituudiga valminud uuringu ‘Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine’ lõpparuannet ja tulemusi EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna teadurid Oliver Orro ja Maris Mändel. Paneeldiskussiooni juhatas Anneli Randla.

Pidulikul galal tunnustas Muinsuskaitseamet oma parimaid partnereid sellel aastal 13 kategoorias.

Aasta kunstimälestiseks tunnistatud Kuressaare Laurentiuse kiriku altariseina ja kantsli konserveerisid osakonna magistrant Heiti Kulmar ning vilistlane, konservaator Allan Talu.

Parima uurija kategoorias tunnustati osakonna tudengite ning nende juhendajate suurt panust keerukate ning töömahukate ehitis- ja kunstimälestiste uuringute läbiviimisel. Käesoleval aastal on uuringuid teostatud teiste seas Kolga ja Aruküla mõisates ning Haljala ja Nõo kirikutes. 

Esmakordselt välja antud Agne Trummali nimelise noore muinsuskaitsja preemia pälvis samuti EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnast võrsunud Narva linna muinsuskaitse vaneminspektor Madis Tuuder.

AK uudislõik sündmusest:

kultuur.err.ee/v/varia/82957ecb-4b5d-46b7-ba4e-ef9a03bc7c17

Veneetsia harta on mälestiste ja ajalooliste paikade konserveerimise ja restaureerimise rahvusvaheline harta, mis võeti vastu 1964 aastal. 01.-04.oktoobrini toimus Viinis selle sündmuse äramärkimiseks rahvusvaheline konverents ’50 aastat Veneetsia hartat – ajalugu, retseptsioon ja tulevikuperspektiivid’, mille korraldasid Arbeitkreis Theorie und Lehre der Denkmalpflege (Saksamaa), Bundesdenkmalamt (Austria), Österreichisches Museum für angewandte Kunst (Austria) ja ICOMOS.

Konverentsil osales EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna juhataja, professor Lilian Hansar.

Konverentsil arutati harta ettevalmistust ja ajalugu ning keskenduti küsimusele, kuidas see vastab tänapäeva muinsuskaitse põhimõtetele. Leiti, et harta tõlked on tihti erinevad ning on sellest tingituna tekitanud mitmel pool segadust (sh. Eestis). Kokkuvõtvalt leiti, et selle põhitõed on jätkuvalt aktuaalsed, ehkki mälestiste eri liikidest tulenevalt on hiljem vastu võetud mitmeid spetsiifilisemaid, kitsamatele valdkondadele kontsentreeruvaid hartasid: näit. ajaloolisi parke kaitsev Firenze harta aastast 1981; linnaehitust käsitlev Washingtoni harta aastast 1987 ning 1993 aastal vastuvõetud Nara dokument, mis laiendab muinsuskaitse materiaalset pärandit ka vaimsele pärandile.

Konverentsi raames külastati ka Austria muinsuskaitseametit, mille juurde on riigi finantseerimisel loodud kaasaegse kõrgtehnoloogiaga varustatud kunstimälestiste restaureerimise töökoda. Täpsemalt saab nende tegevusega tutvuda siin

04.oktoobril astus professor Lilian Hansar Saksamaal tegutseva muinsuskaitse teooria ja õpetamisega tegeleva töörühma Arbeitkreis Theorie und Lehre der Denkmalpflege liikmeks. Organisatsioon kogub ja levitab erinevaid muinsuskaitsealaseid üritusi ja erialakirjandust puudutavat informatsiooni, viib läbi aastakonverentse ning publitseerib peetud ettekannete materjale.

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna traditsiooniks kujunenud igasügisene Eesti-reis (õppeaine ‘mälestis ja keskkond’, mis alati toimub ekskursiooni vormis) viis sellel aastal Viljandimaale. Nagu ikka, oli eesmärgiks tutvustada tudengitele võimalikult erinäolist pärandit ning erinevaid restaureerimisprobleeme. Käidi mõisates, luterlikes- ja õigeusu kirikutes, väikelinnades ning alevites; vaadati mõnda kunagist jõukat mulgi häärberit ehk suurtalu edevat elamut ning sekka sattus ka 20.sajandi arhitektuuri eestiaegse maarahvamaja või 1960. aastate modernistliku kolhoosiklubi näol. Viljandi linnas seekord pikalt ei peatutud kuid siiski saime mahti tutvuda kolme väga silmapaistva ehitisega: Viljandi Pauluse kirik, Ugala teater ning eestiaegse Paluküla kooli juurdeehitusena mullu valminud uhke riigigümnaasium. Reis kestis kolm päeva, ööbimistega Kärstnas ja Karksi-Nuias. Ilmad olid ilusad ja meeleolu mõnus. Ainus, mis meid kurvastas, oli mõnede mälestiste ehmatavalt halb seisund: kui see vähegi võimalik oleks olnud, tahtnuks tudengid neile hääbuvatele või lihtsalt hooletusse jäetud hoonetele otsekohe oma kätega appi tormata.

Nagu tavaks kujunenud, toimusid tagasiteel bussis missivalimised parima külastatud objekti väljaselgitamiseks. Sel aastal osutus salajase hääletuse võitjaks Tarvastu – romantilised lossivaremed koos hilisema mõisnike matusekabeliga. Palju hääli kogus ka Viljandi riigigümnaasium, mille uus moodne õpikeskkond paljudele muljet avaldas.  

EKA

muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna dotsendi Hilkka Hiiopi välislähetus.

Urbino, Liege ja

Porto Ülikoolide professorite initsiatiivil alustati juba aastaid tagasi

projektiga, mis tegeleb lõuendalusel maalide erinevate dubleerimismeetoditega.

Dubleerimine on olnud maalirestaureerimises traditsiooniliselt tavapärane

tegevus, mille tulemusel kantakse vana lõuend üle uuele. Tänases

konserveerimises kasutatakse dubleerimist märksa vähem, kuna see rikub

originaalmaali autentse materjali. Siiski on pika

restaureerimisajaloo vältel suur osa lõuendmaale selle protsessi läbi teinud

ning konservaatoritena peame tundma traditsioonilisi konserveerimisvõtteid. 

Euroopa on olnud

ajalooliselt jagatud kolme meetodi vahel: põhjapool Alpe on kasutatud vahapõhist

dubleerimist, lõunapool Alpe jahupasta põhist dubleerimist ning Vene

traditsioon on tuginenud Volga jões ujuva tuurakala liimi põhisele

dubleerimismeetodile. Õpitoa raames

demonstreerisid Euroopa ülikoolide õppejõud erinevaid traditsioonilisi ja

kaasaegseid sünteetilistele liimainetele ning kõrgtehnoloogilistele vahenditele

tuginevaid meetodeid.

Erasmuse programmi raames läbiviidud õpitubadest esimene

toimus 2013 aastal Liege’i Ülikoolis, sellel aastal viidi see läbi Portos ning

aastal 2015 on võõrustajaks Urbino Ülikool.  Õppes osales mõlemal aastal ligi 50 tudengit

üle Euroopa. EKA dotsendi Hilkka Hiiopi roll oli tutvustada ja demonstreerida

Vene traditsioonile tuginevat kalaliimi tehnoloogiat, mis on olnud ka Eesti

konserveerimise alusmetoodika.  Lähiajal

on ilmumas ka erinevaid dubleerimismeetodeid analüüsiv publikatsioon.

Juhendajad:

Väliuuringud: Kaarel Truu, Maris Mändel

Siseviimistlusuuringud: Hilkka Hiiop,

Kristina Aas, Kaisa-Piia Pedajas, Helen Volber

Kolga mõis on

suurimaid klassitsistlikke mõisahooneid Eestis.Tänasel mõisa peahoonel on kaks

peamist ehitusperioodi – 18.sajandi II pool 

ja 19. sajandi I pool. Mõis väärib esiletõstmist nii selle suuruse kui

valdajate tõttu – Eesti oludes on Kolga tõeline hiigelmõis ning tema omanikeks

on olnud nii De la Gardie’d kui Stenbockid.

Kooliaasta sissejuhataval nädalal viis EKA

muinsuskaitse ja konserveerimise osakond pea täies koosseisus (kokku ligi 50

inimest) läbi selle Eesti ühe võimsama arhitektuurimälestise siseviimistluse ja

ehituskehandi uuringud. Kurbusega peab tõdema, et Kolga mõisa keeruline

lähiajalugu on hävitanud suurema osa hoone uhkest siseviimistlusest – tänaseks

on säilinud vaid väikesed fragmendid kunagistest erakordselt kõrge kvaliteediga

klassitsistlikest ja historitsistlikest viimistluskihtidest. Siiski suutsime

praktika käigus tuvastada fragmentide ulatuse ja stratigraafia ning jäi üle

vaid nentida mõisa kunagiste väärikate omanike peent kunstimeelt.

Erandi moodustab Kolga mõisa kabelina

tuntud ruum, mille siseviimistlus on säilinud pea puutumatuna tänaseni. Seda

ruumi on peetud siinse klassitsismi üheks absoluutseks tipuks. Uuringute

tulemusel selgus siiski, et tõenäoliselt on tegemist hoopis historitsismi

perioodi ehk 19. sajandi lõppu kuuluva viimistluskihiga, mille kõrge kvaliteet

ja maitsemeel on muljetavaldavad. Ehkki kabeli päritolu, aeg ja autor on seni

tuvastamata, lubavad esialgsed andmed seda seostada ühe kummalisema kujuga meie

kultuuriloos – krahv Eric von Stenbockiga. Tema inglise taust, liikumine

toonases briti kõrgkultuuri ringkonnas koos Oscar Wilde’i, Aubrey Beardsley ja

prerafaeliitidega, millele lisandus dekadentlik ja ohjeldamatu elulaad ning  õudusromaanide kirjutamine, võiks olla

selgituseks ka kabeliruumi erilisusele siinses kultuuriruumis. 

 

Juhendajad: Anneli Randla, Hilkka Hiiop

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise
osakonna magistrandide siseviimistlusuuringute praktika Haljala kirikus tõi
päevavalgele maalingud võidukaarel ja piilaritel.

Haljala kirik on Virumaa keskaegsete
kirikute seas üks omapärasemaid. Selgelt kaitsefunktsioonile orienteerituna
kuulub ta otsapidi militaararhitektuuri valdkonda.

Kirik on praegusel kujul nelinurkse
võlvitud kooriruumi, sellega põhjaküljel liituva käärkambri, avara
kolmelöövilise pikihoone ja kõrge läänetorniga kavatis.

Kiriku kooriruum ja käärkamber rajati u. 1430–1440,
mõnekümne aasta pärast ehitati ja võlviti pikihoone. Pikihoone plaan ja võlvid
on silmatorkavalt ebakorrapärased, mis annab kirikule eriti arhailise ilme.
Seda võimendavad omakorda 1998. aastal kirikus toimunud põlengu tagajärjel tahmunud
pikihoone seinad ja võlvid.

Haljala kirikus on läbi viidud
ehitusarheoloogilisi uuringuid, kuid siseviimistlusega ei ole varem tegeletud –
see andis põhjuse otsida kirikus ajaloolist dekoori, sh maalinguid. Ja tõepoolest, kiriku
varasemast viimistluskihist need ka võidukaarelt ja piilaritelt leiti.

Maalingud on oma tüübilt lihtsad kvaadrid,
kuid erinevalt Eestis seni valdavalt tuntud punase ookriga teostatud ornamentidest
on Haljala kirikust leitud maalingud hallides toonides. Tänu kirkiuõpetaja
Margit Nirgi initsiatiivile ja aktiivsusele on lootust, et võidukaare maalingud
avatakse peatselt ka täies mahus ning Eesti on taas rikkam ühe maalitud kiriku
võrra!

Juhendajad: Anneli Randla, Hilkka Hiiop,
Merike Kallas

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise
osakonna II kursuse bakalaureusetudengite siseviimistlusuuringute praktika Nõo
kirikus tõi päevavalgele imposantsed maalingud hoone võlvidel.

Nõo kirik on Lõuna-Eesti olulisim keskaegne
maakirik. See on ainus kirik piirkonnas, mis on pea terviklikult säilitanud oma
13. saj. algkuju.

Kirik koosneb ühelöövilisest kooriruumist
ja kolmelöövilisest kodakirikulisest pikihoonest. Koor ja pikihoone kesklööv on
kaetud roietega domikaalvõlvidega, külglöövid ristroidvõlvidega.

Ehkki 2012 aastal viidi kirikus ARC Projekti
poolt läbi põhjalikud siseviimistluse uuringud, jäid toona maalingud leidmata.
Põhjuseks aja ning vahendite nappus – uurijad ei pääsenud tookordsete
vahenditega võlvideni.  Aga just maakiriku
kohta eriti kõrgetes võlvipäistes (kooriruumi võlvi kõrgus põrandast on ligi 13
meetrit) kiriku ulatuslikud maalingud asuvad. Oma iseloomult on tegemist siinses
kontekstis küllalt kummalise dekooriga – võlvipäisest siiludele kulgevad
taimornamendid ja kujundid, mille ajalist ja stiililist kuuluvust on analoogide
puudumise tõttu keeruline leida. Esialgse oletuse kohaselt võiks tegemist olla
Poola-Rootsi sõjapurustuste järgse kihistusega 17. sajandist.