Rubriik: Fotograafia

Kui mõelda sõnapaarile “kaunid jalad’’, võib sellega esmalt seonduda mõte millestki naiselikust ja võrgutavast, mille peegeldused reklaamikultuur meie meelelaadi salamisi on talletanud. Mis oleks, kui stereotüüpsed ja piiravad standardid muutuksid hoopis mänguliseks eneseväljenduseks, kus naiselikke aksessuaare võivad kergelt kanda kõik, olenemata nende soolisest identiteedist? Foto on inspireeritud sajandivahetuse ja viimaste kümnendite reklaam- ja moefotodest, kasutades tuntud sümboleid ümberpööratud võtmes.

Lunatšarski draamateatri näitlejad on jõudnud Tallinnasse! Lubage tutvustada: Jõululaps, Rüütel, Mr. Xavier ja Mehe kehaga koer. Kollaaž on kokku pandud endisest sõjaväebaasist leitud negatiividest, mis on tõenäoliselt pildistatud 1970. aastate alguses.

Olles matnud oma tütre ja abikaasa, leidis ukrainlanna Polina Rayko (1928-2004) lohutuse maalimises. Tema molbertiks said koduseinad. Veetsin päeva Rayko jälgedes ja katsin oma köögi põrandast laeni joonistustega. Mul ei olnud kindlat plaani ja leidsin end sarnaselt Raykole kujutamas isiklikke mälestusi.

Käesoleval portreel kehastan meedias kujutatud absurdselt üleseksualiseeritud “ideaalset” naist. Teose idee pärineb Gillian Flynni romaanist “Gone Girl” (2012). Teose peategelane kirjeldab oma naiseks olemise kogemust kui pidevat ponnistust olla perfektselt laheda tüdruku stereotüüp – “lahe tüdruk on see, kes litsub omale kabanosse näost sisse nii, nagu ta võõrustaks maailma suurimat pidusöögiorgiat”.

Loengusarja Elav Ruum järjekordne külaline on kunstnik Paul Kuimet, kes hoiab oma loengul kolmapäeval, 11. mail kell 18.00 Rotermanni soolalaos tähelepanu ennekõike klaasil.

Paul Kuimeti loenguõhtu esimeses osas linastub tema film “Materiaalsed aspektid” (2020). Järgnev ettekanne keskendub filmi fookuses olevale ehitusmaterjalile – klaasile. Kuimetit huvitab, mida klaasiga arhitektuuris tehakse, millist ruumi ja millist muljet püütakse selle abil luua. Teda ei huvita mitte niivõrd füüsiline, ehitatud ruum, kuivõrd vaimne, võib-olla et isegi ideoloogiline ruum.

Paul Kuimet on kunstnik, kes loob fotoinstallatsioone ja 16 mm filme, mille sisu ulatub maastikest ja arhitektuurist argiesemete ja kunstiteosteni. Kuigi tema loomingut iseloomustab tehnikale ja tehnilisele vahendatusele osutav lähenemisviis, asetab ta teoste eksponeerimisel rõhku ka vaataja kehale, selle liikumisele ja kohalolule. Alates 2013. aastast on tema loomingus väljendunud huvi modernistlike vormide vastu. Oma hiljutistes teostes on ta tähelepanu alla võtnud aga mitte niivõrd modernistliku arhitektuuri vormi, kuivõrd materjalid (teras, klaas) ning nende seosed modernse kapitalismi arenguga alates 19. sajandi keskpaigast.

Elav Ruum on Eesti Arhitektuurimuuseumi loengusari, kus muuseum tutvustab populaarses vormis siinset arhitektuuriajalugu, tegevarhitektide ja -kunstnike loomingut ning käsitleb publiku osalusel meie ehitatud keskkonnas toimuvaid muutusi. Sari on suunatud kõigile ruumist, arhitektuurist, selle lähiajaloost ja tänapäevast huvitatud inimestele ja täiendab muuseumi püsinäitust „ELAV RUUM: sajand Eesti arhitektuuri”, mis tutvustab siinse professionaalse arhitektuuri- ja ruumikultuuri arengut läbi 20. sajandi.

Varasemad Elava Ruumi sarja kohtumised on järelvaadatavad Eesti Arhitektuurimuuseumi Youtube kanalil: https://www.youtube.com/channel/UC2GLz-0gZHGuyVr4RMuwgJA/videos

Elav Ruum. Paul Kuimet

11. mail 2022 kell 18 Rotermanni soolalaos

Sissepääs tasuta

Sarja toetab Eesti Kultuurkapital

Lisainfo:
Carl-Dag Lige
carldag@arhitektuurimuuseum.ee
55 688 395

EKA fotograafia tudeng Alina Birjuk kutsub pildile

4. mail, kell 12.00–18.00, dokumendifoto jäädvustamine.

Alina: “Tule pildile, võta kolleeg või kursusekaaslane kaasa!”

EKAs, 1. korrusel, EKA galerii ees

Käesoleva teose kaudu olen uurinud sisemisi ja välimisi muutuseid, mida olen kogenud alates Tallinna kolimise ajast. Tänu vanematekodust lahkumisele on mul olnud aega ja ruumi mõelda, kes ma olen ja kuhu ma oma uues keskkonnas sobitun. Käesoleva foto tegin vanalinnas ringi jalutades, nautides päikesepaistet peale kuudepikkust pilvist ilma. Tekst fotol on pärit minu isiklikest märkmetest.

Minu teos räägib kaugsuhest ning mentaalselt kahes paigas samaaegselt eksisteerimise ebamäärasusest. Seda distantsi õnnestub ületada, kui paigutada meid hetkeks virtuaalreaalsusesse. Pildi tegemisel kasutasin erinevaid kollažitehnikaid. Kaks figuuri on välja lõigatud neid ümbritsevast ruumist ning paigutatud üksteisele lähemale. Dekonstrueeritud osad vormivad nende jaoks uut reaalsust, mis ei ole korrapärane, vaid fragmenteeritud ja eraldatud.

Eesti vanarahva ütlemised “austa leiba”, “leib on vanem kui meie” viitavad leiva erilisele tähendusele. Leivaga on seotud palju kombeid, uskumusi, rituaale ja vanasõnu. Leiva maitse ja vorm on olnud puutumatu aastasadu ning selle ning selle küpsetamine on suur kunst ja oskus.
Minu jaoks on leib miski, mis paneb mind mõtlema vanavanemate ja juurte peale.. Otsustasin jäädvustada leiba ajatuna tunduval valgel taustal, kus pildi tegemise aeg pole hoomatav. Leib on foto tähelepanu keskpunktis, rõhutades selle tekstuuri ja vormi.

Tegu on fotomontaažiga, milles kombineerisin oma aknast avanevat vaadet ja stuudios lavastatud fotot. Tegemist on vaatega Lasnamäele, kus ma 15 aastat tagasi elasin ja ajutiselt elan ka praegu. Midagi ei ole muutunud – sama monotoonsus ja lootusetus, samad kurvad majad ja tühjad ilmed ning jälle tunnen soovi siit põgeneda. Vaatan üles sinna, kus särab hele taevas ja tean, et alati on väljapääs.