Rubriik: Kaasaegne kunst

Grupinäitus „Mu väheste oskuste nõrgad uimed”
Pärnu Linnagalerii Raekoda
Uus tn 4, Pärnu
2.–25.02.2023

Kolmapäeval, 1. veebruaril kell 18 avatakse Pärnu Linnagaleriis grupinäitus „Mu väheste oskuste nõrgad uimed”.

Näitus toob esile loomeuurimuse hapruse võrreldes igapäevase eluga, kus on eelistatud tegevused, mis toodavad kohest väärtust. See on kui mitme looja hääle kokkutulemine, et eri tehnikas harjutada empaatiat enda valitud teema vastu. Kuna oskused on piiratud ja uimed pole loodud süvaveeks, meenutab tulem pigem lugu kolmest pimedast mehest, kes püüavad kirjeldada elevanti, kuid jäävad eri arusaamadele, kes jala, kes külje, kes londi juurde. Projekti esmane versioon oli väljas Automati-nimelises projektiruumis, Saarbrückenis 2022. aasta sügisel. Väljapanek Pärnu Linnagaleriis on Saksamaal toimunud projekti edasiarendus.

Osalevad kunstnikud: Laura De Jaeger, Joosep Kivimäe, Johannes Luik, Kaisa Maasik, Tiiu Maasik, Eva Mustonen ja Mathias Väärsi
Projektijuht: Elo Meier
Graafiline disain: Pamela Sume

Toetajad: Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital ja Pärnumaa ekspertgrupp, Jaanihanso Siidrivabrik, PERI AS, Pizzakiosk, Pärnu Linn

Täname: Estonia Medical Spa & Hotel, Karel Koplimets, Kusja, Mariel Värk, Nienke Fransen, Pärnu Jahtklubi, Villa Wesset

Näitus jääb avatuks kuni 25. veebruarini 2023.

Registreeru kunstibussile, et minna avamisele!
Marsruut: Tallinn-Pärnu-Tallinn

Ajakava, kolmapäeval, 1. veebruaril:
16.00 – kunstibuss stardib Vene Kultuurikeskuse eest (Mere pst 5, orienteeruv saabumisaeg on 18.00)
21.30 – kunstibuss stardib Endla teatri eest parklast ning lõpetab sõidu Vene Kultuurikeskuse ees (orienteeruv saabumisaeg on 23.30)

Rohkem infot ja registreerimisvorm

Lisainfo:
www.linnagalerii.ee

Liitu ka meie uudiskirjaga:

Kontakt

—
Pärnu Linnagalerii
Nikolai 27 / Uus 4

Avatud T-R 11-17 ja L 11-14

tel. +372 552 2381
galerii@linnagalerii.ee
www.linnagalerii.ee

Disaini ja rakenduskunsti ning MACA ühisnäitus „Staying in the Compost: Ghosts and Monsters of the Anthropocene“.

Näitus avatakse neljapäeval, 26. jaanuaril kell 18.00 Kanuti Gildi SAALi keldrisaalis (Pühavaimu 5). 

Näitusel on esitatud disaini ja rakenduskunsti ning kaasaegse kunsti magistrantide tööd, mis on tehtud sügissemestril toimunud Taavi Hallimäe ja Sandra Kosorotova juhendatud kursuse „Ghosts and Monsters of the Anthropocene“ raames. Kursus algas Sepideh Ardalani ja Pire Sova töötubadega MASSIA kunstiresidentuuris (Massiaru, Pärnumaa), jätkus seminaride ja individuaalse tööga ning lõppeb avaliku näitusega Kanuti Gildi SAALis. Lisaks kuue tudengi individuaalsetele projektidele saab näitusel tutvuda Pire Sova töötoast alguse saanud ning tudengite ja komposti lagundavate mikroorganismide ühistööna valminud teosega. 

Kunstnikud: Siew Ching Ang, Y. Derya Balkan, Zody Burke, Katarina Kruus, Viktor Kudriashov, Elle Kannike

Graafiline disainer: Agnes Isabelle Veevo 

Näituse avamisel pakutakse Sveta Baari alkohoolseid jooke ja mittealkohoolset kombucha-teed, mille on valmistanud näitusel osalev kunstnik Elle Kannike. 

Reedel, 27. jaanuaril, kell 17.00–19.00 toimub näitusel lugemisgrupp, mida viib läbi näitusel osalev kunstnik Siew Ching Ang.
Osalemissoovi korral võtke palun Siew’ga ühendust: siew.ang@artun.ee 

Näitus on avatud 27.–29. jaanuaril, kell 13.00–19.00.

10. jaanuaril, kell 18.00 avatakse Jakobi galeriis Maris Paali isikunäitus „Olen siin käinud”.

Näitus „Olen siin käinud” põhineb nostalgial, eskapismil ja seiklusjanul. See on unenägu, mis on kokku tikitud emotsionaalselt laetud paikadest – mälusopis kaugele peidetud salaaedadest. Kuidas leida puhkepaika tundmatus kohas? Kuidas saab võõras koht tunduda nii tuttavana?

Autorit inspireerib mõte vaatajast, kellel on teose tähenduse loomisel kandev osa. Näitusel on eksponeeritud maalid ja installatiivsed objektid, mis julgustavad ruumi kogema uudishimulikult ning mänguliselt.

Maris Paal peab oma loomepraktikat alternatiiviks päeviku kirjutamisele. Tema maalidele omane priiskav koloriit ja pintslikeel peegeldavad tundeid, mis esinesid loomehetkes – õhin, nostalgia ja igatsus. Olenemata sellest, kas teosed on loodud emotsionaalselt turbulentsel või rahulikul perioodil, võimaldab maali konstrueerimise füüsiline protsess teadvustada ja visualiseerida psühholoogilist maastikku, mida jagada välismaailmaga. Maris on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas maaliosakonna ning õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes.

Viimased isikunäitused olid tal 2020. aastal Tartu Kunstimajas ning 2022. aastal Põhjala Tehases Sepikoja Galeriis koos Brita Maripuuga.

„Olen siin käinud” on avatud kuni 27. jaanuarini.

T-R kell 13.00–18.00.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Lara Breneri näitus It Brittly Joints the Other’s 
16.12.2022–22.12.2022
12.00–18.00
Avamine 15.12, kell 19.00

Näitus “It brittly joints the other’s (See ühendab hapralt teise oma)” on peegeldus tõlkekogemusest ja ümberasustatud identiteetide kohtumisest. Brener uurib enesetõlgendamist, silmitsi seismist teise sees oleva ja hübriidsete ja mitmetähenduslike identiteetide kokkupuute kaudu tekkiva piiriga. Kunstnik mõtiskleb ka nihke üle, mängides teksti peensustega, uurides tõlget kui piltide ja ruumide, identiteetide, keelte ja kogemuste varjatud esile kerkimist.

Lara Brener on Brasiiliast São Paulost pärit kunstnik ja koolitaja. Tal on Fundação Armando Alvares Penteado (FAAP) visuaalkunsti bakalaureuse- ja litsentsiaadikraad ning praegu õpib ta Eesti Kunstiakadeemia (EKA) kaasaegse kunsti magistriõppes. Ta on osalenud näitustel Brasiilias, Eestis ja Leedus ning on ka õpetaja Tallinnas. Oma praktikas, töötades peamiselt teksti, graafika ja fotograafiaga, loob Brener koopapilte, lahustades narratiive, kusjuures kujutised keevad, kuid ei jää kunagi täielikult katmata.

Edith Karlson (EKA Skulptuuri ja installatsiooni BA ja kaasaegse kunsti MA) on loonud stsenograafia KAnuti Gildi SAALis 5. detsembril esietenduvale Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi etendusele “COWBODY/ Oh wow, it’s you!” (“LEHMKEHA/ Oh, sina siin!”), mis tegeleb fookuse ümberpaigutamisega erakordselt harjumuspärasele. 

Etendus toob kokku ootused ja resultaadi, ning liugleb maailma, kus intiimsust rakendatakse distantsilt ja kus mõnikord piisab vaid poolest lausest. Sigrid ja Hanna Kritten kutsuvad publikut osa saama tantsu, skulptuuri, muusika ja fitness-trampliinide kompotist, kus kaks keha enesekaitse vormis võitlust naudivad või võitlevad, et nautida.

Kaks üsna noort naisterahvast. Hääl nende peenikeste huulte vahel on uskumatult madal. Nende justkui haprad, passiivsed kehad huugavad intensiivsusest. Nad ei paku teenuseid, vaid teenivad. Teenivad paradoksi, transformatsiooni ja jõudu. Nad on isereguleerivad, isetaastuvad. Konkreetsed ja kujundlikud. Elusuuruses. Nad üllatavad ja üllatuvad. Sosistavad möirgeid. Mängivad kodustatud vormidega – roomates, karates – nii et tutid lendavad.

Väga igapäevane rutiinne usk hetkesse, kus kõik saab olema lihtsalt hästi. Usk, mis kõike kuidagi kergelt koos hoiab. Oled allutatud jõududele, mida sa ei mõista, ja mis sind lõhki rebivad. Sa oled päris inimene. Ära muretse. Hapnikku voolab. Nii et nüüd võid lõpuks ometi end vabaks lasta, kas pole? Oled võib-olla alati mul meeles.

Hanna Kritten Tangsoo on Berliinis tegutsev koreograaf ja valguskunstnik. Ta on õppinud tantsu Viljandi Kultuuriakadeemias 2011-2014 ja lõpetanud Berliinis Hochschulübergreifendes Zentrum Tanz/ HZT tantsu ja koreograafia eriala bakalaureuse (2014-2017). Õpingute ajal HZT-s alustas ta tööd ülikooli teatritehnikuna ning puutus seeläbi kokku valguskujundusega. Aastal 2021 osales ta ETC Electronic Theater Controls Ltd Fred Foster Student Mentorship Program International branch programmis. Hanna Kritten on Berliinis toimetava etenduskunstide kollektiivi Suddenly üks kaasasutajatest. Alates 2017. aastast on Hanna Kritten vabakutseline nii tantsu- kui ka valguskunsti valdkonnas.

Sigrid Savi on Berliinis ja Tallinnas tegutsev vabakutseline etenduskunstnik. Oma esimest soolotööd “Imagine There’s a Fish” (Sõltumatu Tantsu Lava) on ta esitanud Glasgow’s, Riias, Berliinis, Hammerfestis, Kiievis, Nürbergis ja Vilniuses. Oma teist soolotööd “Pushing Daisies” (Kanuti Gildi SAAL) esitas Savi 2019. aasta SAAL Biennaalil. Koostöös Jon Konkoliga on ta tööd “not this pillow fight” esitanud New Yorgis (Panoply Performance Lab) ja Berliinis (grüntaler9) ning Edith Karlsoniga valminud performance’it “Let’s get lost I know the way” (Sõltumatu Tantsu Lava, Tallinna Kunstihoone) Tallinna Kunstihoones.

Koreograafia: Hanna Kritten Tangsoo, Sigrid Savi
Muusika, helikujundus: Markus Daßau
Stsenograafia: Edith Karlson
Dramaturgia: Ruslan Stepanov
Valguskujundus: Hanna Kritten Tangsoo
Projektijuhtimine: Maarja Kalmre
Tehniline tugi: Henry Kasch
Kaasprodutsendid: Kanuti Gildi SAAL, Hanna Kritten Tangsoo, Sigrid Savi
Toetajad: Fonds Darstellende Künste aus Mitteln der Beauftragten der Bundesregierung für Kultur und Medien im Rahmen von NEUSTART KULTUR Saksamaa, Eesti Kultuurkapital
Tänud: Heneliis Notton

Avatud kell 15—18

Detsembrikuus on võimalik osa saada EKA vabade kunstide teaduskonna erialahindamistest: iga päev on galeriis eksponeeritud uus väljapanek üliõpilaste kursuselõpu töödega.
Näha saab kaasaegse kunsti, graafika, installatsiooni ja skulptuuri ning maali õppekavade töid. Esimesel vahetusel on lisaks näha ka disainiteaduskonna joonistuse kursus. Maratoni igal hommikul installeeritakse uus näitus, õhtul väljapanek taandub järgmise ees. Loodetavasti suudavad vaatajad noorte kunstnike tempoga sammu pidada.

AJAKAVA:

1.12. Joonistamine, juhendajad Matti Pärk, Maiu Rõõmus

2.12. Joonistamine, juhendaja Eero Alev

3.—4.12. Stsenograafia, juhendaja Mark Raidpere

5.12. Joonistamine, juhendajad Tõnis Saadoja

6.12. Joonistamine, juhendaja Britta Benno

7.12. Fotograafia, juhendajad Annika Haas, Kadri Otsiver

8.12. Fotograafia, juhendaja Taavi Piibemann

9.12. Fotograafia, juhendaja Kalle Veesaar

12.12. Graafika, juhendajad Liina Siib, Eve Kask, Maria Erikson, Len Murusalu, Martinus Daane Klemet, Viktor Gurov

13.12. Graafika, juhendajad Kadi Kurema, Mark Antonius Puhkan, Aarne Mesikäpp, Maria Izabella Lehtsaar

14.12. Maal, juhendajad Tõnis Saadoja, Mart Vainre

15.12. Maal, juhendajad Sirja-Liisa Eelma, Mihkel Maripuu, Jaan Toomik

16.12. Maal, juhendajad Sirja-Liisa Eelma, Alice Kask, Mart Vainre

17.12. Skulptuur ja installatsioon, juhendajad Taavi Talve, Laura Põld

19.—22.12. Kaasaegne kunst, juhendajad Anu Vahtra, Jaan Toomik, Liina Siib, Taavi Talve, John Grzinich, Reimo Võsa-Tangsoo, Marge Monko, Taavi Piibemann, Eve Kask, Maria Erikson, Kristi Kongi, Sirja-Liisa Eelma

Alates neljapäevast, 3. novembrist on ARS Showroom galeriis avatud Kaisa Maasiku isikunäitus „Inimkäsn ekraanide ajastul“. Uus projekt toob kokku laste poolt filmitud materjali, mille keskmes on lastele omane soov järgi teha kõike, mida nad näevad ja kuulevad. Näitus jääb avatuks 29. novembrini.

Näitusel kombineeritud materjali süžeevalikus on äratuntavad massimeedia, peavoolu filmi- ja muusikatööstuse mõjud. Nullindatest alates, kui salvestustehnika muutus kättesaadavamaks ka noortele, seda nii video-, veebi-, digikaamerate kui ka mobiiltelefonide kujul, on laste seas toimunud aktiivne nähtu taasetendamine. “Laste lõputu kujutlusvõime, siirus ja entusiasm teoses on vinged, kuid neid varjutab vägivald, mida paljudes stseenides etendatakse. Minu meelest peegeldavad lapsed ümbritsevat jäljendades hästi ühiskonnas laiemalt toimuvat,” lisab kunstnik.

Avatud E–R 12–18, sissepääs tasuta
NB! Näitus on erandkorras avatud kahel laupäeval: 19.11 ja 26.11 kl 13–16
ARS Showroom galerii
ARS kunstilinnak
Pärnu mnt 154
11317 Tallinn
www.arsfactory.ee

Lisainfo:

Kaisa Maasik
kaisamaasik@gmail.com
5396 2524

https://fb.me/e/9IVyk3ha4

EKA noore kunstniku preemia 2021 laureaat Karolin Poska Hobusepea galeriis!

Kolmapäeval, 19. oktoobril 2022 kell 18.00 avab EKA noore kunstniku preemia 2021 laureaat Karolin Poska Hobusepea galeriis isiknäituse „Pilgu surve“. Näitus jääb avatuks 14. novembrini 2022.

Karolin Poska: „Kas sa tead seda tunnet kui keegi teine vaatab sind ainiti? Silmanurgast, isegi väljaspool oma vaatevälja, võite lihtsalt öelda, et keegi kontrollib teid, jälitab teid pilguga, mõõdab teid või püüab teiega silmsidet luua.

Inimesed väidavad, et tunnevad kuidas Leonardo da Vinci maalitud Mona Lisa silmad jälgivad neid, olenemata kuhu nad kunstiteose figuuri suhtes liiguvad. Seda kui kunstiteose silmad sind ruumis jälitavad, nimetatakse Mona Lisa efektiks, kuigi uurijad on leidnud, et just Mona Lisa kohta see fenomen ei kehti, sest ta pilk on selle jaoks liialt paremale suunatud.

Otsese silmside loomine on kõige sagedasem ja võib-olla ka kõige võimsam mitteverbaalne signaal, mida me teistega vahetame; see on intiimsuse, hirmutamise ja sotsiaalse mõjutamise vahend. Silmside on nii ürgne, et selle tähendus ulatub üle loomaliikide: kiskjad vaatavad enne sööstmist pingsalt, beebid saavutavad vanemaga läheduse läbi pilkkontakti, kalad muudavad agressiooni ajal oma silmad mustaks.

Kõige vanemad leitud fossiili silmad on 540 miljonit aastat vanad, esimene inimlane (Homo habilis) arenes välja umbes 2 miljonit aastat tagasi. Vaatan kohe aknast välja teise pilguga teades nüüd, et teen seda silmadega, kelle eelkäijad on 538 miljonit aastat vanemad kui inimene.

Inimeste pilke on kergem tabada kui teiste loomaliikide omi, sest meie silmamuna on erilise ehitusega. Meil on rohkem silmavalget – skleerat, mille järgi on lihtne tuvastada tumedamat tooni iirise liikumist ning kontrastsete värvide tõttu parem kindlaks teha pilgu suunda. Üllatuslikult on inimese silmad kõige sarnasemad kaheksajala ja kalmaari silmadega, neil on ka suured silmad koos läätse, iirise ja ühe suure sisekambriga.

Minu arvutuste kohaselt on vanalinnas kokku 77 tänavakaamerat, seega ilmselt vaadati sind juba siia sattudes. Ilmselt sa ei tajunud seda, sest neil on teistsuguse ehitusega, vähem kontrastsed silmad. Ka näiteks Vanalinnas olev skulptuur, millest võisid mööduda ei jälitanud sind silmadega, tal on prillid ees ja talle ei ole kahjuks silmavalgeid tehtud, kuigi paljud ütlevad, et just kunstiobjekti silmad on need, mis panevad sind midagi tundma.

Näituse jaoks ettevalmistudes käisin galeriides ja tänavatel ning vaatasin kunsti, vaatasin kuidas teised vaatavad kunsti ja lasin kunstil ennast vaadata ja minu vaatamist vaadata. Loodan, et leiate midagi vaatamisväärset!“

Karolin Poska (1991) on Tallinnas tegutsev etenduskunstnik, koreograaf ja tantsija, kes on lõpetanud tantsukunsti õppekava Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias. Oma loomingu abil proovib ta aru saada, mis tunne on antud hetkel maailmas elada – talle meeldib transformeerida reaalsust, mängida objektide ja publiku ootustega. Hiljuti lõpetas ta EKA kaasaegse kunsti magistri ning pärjati Noore Kunstniku autasuga.  Karolini kaks viimast teost “Sinu nirvaanale” (2020) ja “Untitled”(2021) on olnud nomineeritud Eesti Teatri Auhindade tantsukunsti ning  etenduskunsti kategooriates.

Orginaalfoto: Helemai Alamaa

Tänud dialoogi ja tehnilise abi eest: Theodore Parker ja Maret Tamme 

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital 

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

Tallina Kunstihoone
14.09–16.11.2022

Näitusel mitmeid EKA kaasaegse kunsti vilistlased.

Reisid võivad teinekord elu muuta. Ilmade ja samuti geopoliitiliste sündmuste poolest kuumal 2022. aasta suvel kutsusid kuraatorid Corina L. Apostol ja EKa kaasaegse kunsti magistriõppekava juht Kristaps Ancāns kaheksa kunstnikku (neli Eestist ja neli Lätist) rändama mööda Läänemere rannikut, et üksteist tundma õppida ja üheskoos näitus luua. Koostöö käigus toob iga kunstnik Kunstihoone galeriis toimuvale näitusele „Tulin siia selleks, et üksi olla – Ka mina tulin siia selleks, et üksi olla“ oma isikliku lähenemise kunstiloomingule ja kooseksisteerimisele.

Näitus „Tulin siia selleks, et üksi olla – Ka mina tulin siia selleks, et üksi olla“ ammutab inspiratsiooni Jerzy Kawalerowiczi 1959. aasta filmist „Balti ekspress“, mis keerleb kahe võõra suhtluse ümber, kes on sunnitud kitsukese rongikupee klaustrofoobsetes tingimustes koos eksisteerima. Rongireisist kujuneb katalüsaator, mis katsetab, millist keemiat on ebastabiilsetes ja ebakindlates tingimustes võimalik luua. Reisija vaatenurgast on maailmas kõik liikumises, samas kui rongist väljaspool seisja jaoks on sootuks teisiti. Pöördelisele ajahetkele keskendudes mõtiskleb „Balti ekspress“ nende kahe nähtuse üle. Igal lool, mida me oma kodus või lähiajaloost jutustame või loeme, on nüüd rongi aknast välja vaadates erinev taustamaastik. Meile varasemast tuttav maastik ei ole enam endine ja meie kujutlusvõime ruum on muutunud.

Näitust tutvustava trükise eessõnas selgitavad kuraatorid Corina L. Apostol ja Kristaps Ancāns: „Näitus kajastab erinevaid vastastikmõjusid, lugusid ja läbipõimunud kogemusi, mis avavad teatud tühimiku, mis on meie ühiskondades pandeemia ja praeguste kriiside ajal plahvatuslikult laienenud. Need toovad esile selle, mida siiani püsiv tühjus oli endas varjanud. Kuidas peaksime käituma, kuidas üksteist usaldama ja milline see uus kriisiajastu kultuur välja näeb? Tormilised sündmused võivad teinekord pakkuda uusi võimalusi asjadele lähenemiseks, sest me ei pea enam järgima varem paika pandud kaanoneid. Kas „uus meie“ on arendanud oskused või koguni teatud supervõimed, et muutustega toime tulla, või on meie kaotuste ja leina tase vaikselt kerkimas? Kuidas tuleme toime juhtunu ja praeguste väljakutsetega, oodates endiselt rongi saabumist uude sihtkohta?“

Olles tundma õppinud üksteise erinevaid, kuid siiski omavahel seotud kontekste, omandas koostöö, koos elamine ja ühine kunstiloomine kaheksa näitusel osaleva kunstniku jaoks järk-järgult sügavama tähenduse. Galerii aknaid hõivates ja muutes on Dzelde Mierkalne ja Junny Yeung ehitanud kaks klaustrofoobset, peaaegu filmilikku keskkonda, mõtiskledes selle üle, kuidas kodu- ja töökeskkond on praegusel ajal moondunud ebamugavaks funktsionaalseks kolmandaks ruumiks. Johannes Luige ja Krišjānis Elviksi teosed kujundavad näituse stsenograafia, põhinedes sellel, mis või kes on pärast rännakut seljataha jäetud. Alise Putniņa ja Maarja Tõnisson testivad oma keha kaudu korduvalt, kuidas meie vaim ja keha igapäevastel rännakutel ühinevad või teineteisest lahti ühenduvad, kui miski meie kavatsusi häirib. Alyona Movko-Mägi ja Madara Gruntmane on loonud liikuvate avataride sarja Riia elanikest, kes deklameerivad armastusluuletusi. Videotes ilmudes ei ole nad küll vähem inimesed, kuid erinevad oma avatari-olekus meist ometi.

Corina L. Apostol on Tallinna Kunstihoone kuraator, rahvusvahelise tegevuspõhise uurimisprojekti „Teisel pool mateeriat“ (2019–2023) kuraator ja juhtkomitee liige ning 59. Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kuraator (2022). Samuti on ta Läti Kunstiakadeemia magistriõppekava POST külalislektor. Ta on kunsti- ja kirjastusaktivistide kollektiivi ArtLeaks üks asutajaid ning väljaande ArtLeaks Gazette peatoimetaja. 2016. aastal kandideeris ta Kandinsky auhinnale ja 2020. aastal Sergei Kurjohhini auhinnale. Ta võitis New Yorgi kunstiorganisatsiooni Apex Art 2022–2023. aasta näituseprojektide konkursi.

Kristaps Ancāns on kunstnik, kirjanik ja õppejõud, kelle tegevus hõlmab installatsiooni, skulptuuri, keelt ja liikuvaid pilte. Oma kontseptuaalses kunstiloomingus uurib ta inimeste, looduse ja masinate lõimumist tehisintellektiga. Ancāns on pälvinud Cecil Lewise skulptuuristipendiumi ja Helen Scott Lidgetti auhinna. Ta on Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppekava juht ja Läti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarse magistriõppekava POST kaasjuht.

Kunstihoone galerii (Vabaduse väljak 6) on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 11–18. Sissepääs tasuta.

SA Kunstihoone on kaasaegse kunsti asutus, mille näituseprogrammi näeb kolmes galeriis Tallinna keskväljakul: Tallinna Kunstihoones ning samas lähedal asuvates Linnagaleriis ja Kunstihoone galeriis. Tallinna Kunstihoone näitusi installeerib Valge Kuup.

www.kunstihoone.ee
www.facebook.com/TallinnaKunstihoone/
www.instagram.com/tallinnarthall/

Sirli Oot
projektijuht
e-post sirli@kunstihoone.ee
tel +372 58 736 841

Aksel Haagensen ‘Chronicles of Trap’ veebigaleriis post-gallery.online

Näitusele: https://post-gallery.online/

Trapi saare kaugus maismaast tegi sellest ideaalse keskkonna mitmele endeemilisele taimeliigile ning ka sobiva pesitsuspaiga külastavate mereimetajate ja -lindudele. Saarebiogeograafia stampnäitena on Trap hea pinnas, millelt rääkida lugusid looduskaitse ajaloost ning liigirikkusest antropotseenis.