Rubriik: Kaasaegne kunst

„Entroopia kadalipp”
Zody Burke, Taylor “Tex” Tehan, Joonas Timmi, Lauri Raus
06.—28.04.2023
Avamine: 06.04, kell 18.00

Pole midagi müstilisemat televiisorist, mis mängib tühjas toas … äkitselt paljastab televisioon oma tõelise olemuse: ta on video teisest maailmast ega ole otseselt kellelegi suunatud, näidates ükskõikselt oma pilte, olles samas ükskõikne enda edastatud sõnumite vastu (väga hästi võib kujutleda teda töötamas ka pärast inimese kadumist siit maailmast).

— Jean Baudrillard, Ameerika

“Entroopia kadalipp” kutsub vaatajaid sisenema transmuteerunud ruumi. Näitust inspireerisid lapsepõlvega seotud, nostalgiast koormatud mälestused: suveõhtused seiklused lõbustusparkides ja maanteeäärsetes motellides.

Mängides selliste ruumide psühhogeograafiast tulenevate ootustega, juhatab näitus vaatajaid mõtisklema vastuolu üle, mis valitseb meie päritud maailma fantaasiate ja soojeneva planeedi tegelikkuse vahel.

Solastalgia on mõiste, mis kirjeldab keskkonnamuutustest põhjustatud emotsionaalset või eksistentsiaalset ärevust. Näitusel materialiseerub solastalgia narratiivi põimitud teoste ja artefaktidega. “Entroopia kadalipp” on meie kaasaegne apoloogia, mis kasutab arhitektuuri kui arhetüüpi ja uurib läänelikustumise järgseid arusaamisi rahvuslikust identiteedist ja selle kummitusliku ajaloo poorsust. Siin selgub, et antropotseeni tingimustes hägustuvad varasemalt tunnetatud piirid utoopia ja düstoopia kategooriate vahel.

Jätkates keskkonna ja arhitektuuriga transformatiivselt tegelevate teoste traditsiooni, nagu näiteks Gregori Schneideri “Totes Haus u r” ja Jonah Freemani “Hello Meth Lab in the Sun”, aga kuulatades ka Robert Ashley hiliskapitalistlikust melanhooliast kannustatud ooperikompositsioone, rullub “Entroopia kadalipp” lahti lineaarse arheoloogiliste väljakaevamiste rajana. See on narratiiv liikumisest ja kohatusest, mis lähtub arusaamisest, et nähtamatud ja emotsionaalsed kujutelmad saab tuua nähtavasse sfääri ja tekitada igatsuse, hirmu ja isegi kohutava õuduse tunnet.

Kommentaar kunstnikelt…

Maanteeäärne motell on Ameerika Ühendriikide mandrialal korduv tunnusjoon, mis on aga täiesti puudu Eestist. Seda nähakse kui iseenesestmõistetavat kohta, kus väikesed tragöödiad võivad aset leida. See on paik, mis hoolimata arvukusest mandri osariikides paistab nähtamatu välismaailmale ning tänu millele allasurutud emotsioonid kerkivad kergelt pinnale. Näitusega “Entroopia kadalipp” on meie eesmärk ebatavalises asupaigas tegeleda sürreaalsusega, mis hägustab mälu ja ajaloo kokkupuutepunkte ning luua kummituslik simulaakrum ruumist, mis eksisteerib erinevate kohtade vahel. Meie koostöö jaoks on oluline kultuuri poeetiline muundumine, mis leiab aset, kui maailma erinevates kohtades asuvad riigid peegeldavad ja mõjutavad üksteist.

Meie kontseptsioonile on omane arusaam, et Ameerika Ühendriigid eksisteerivad osaliselt meedia poolt alalhoitud fantaasiana. Kaks kunstnikku meie tiimist on pärit Ameerikast, kuid hoolimata sellest on meie kogemus oma koduriigist teistsugune, kui see Ameerika, mis asetseb kultuurilise status quo kujutelmades. Teised kaks kunstnikku meie tiimist on pärit Eestist ja on märkimisväärse osa oma ajast pühendanud Ameerika üle fantaseerimisele ning nende fantaasiate võrdelmisele faktidega. USA-ga ausalt tegelemine tähendab, et tuleb rinda pista kõikjal varitsevate varjudega, mis korraga seisavad vastu tõele ja domineerivad riigi emotsionaalses kartograafias, aga ka lõputu hulga populaarsete fantaasiatega, mis pakuvad alternatiivseid pilte sellele USA-le, nagu ta päriselt olemas on.

Zody Burke on Ameerika multidistsiplinaarne kunstnik, kes kritiseerib oma töödes hiliskapitalismi absurdsust ning sellest võrsuvaid mütoloogiaid ja arhetüüpe, jättes samal ajal ruumi ka vahepealsustele, et soodustada erinevaid koosolemise viise. Ta töötab muuhulgas skulptuuri, illustratsiooni ja heliga ning soovib oma loominguga näidata, et ühiskondlikud arusaamised identiteedist, sümboolikast, jõhkrusest ja hierarhiast võivad olla haprad ja meie enda kujundada, ent ometi vormivad need paradoksaalselt peaaegu kõiki meie elu tahke.

Taylor “Tex” Tehan on Ameerika Ühendriikidest pärit interdistsiplinaarne loomeinimene ja Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini magistriprogrammi üliõpilane. Ta töötab tekstiili, heli, metalli, puutöö ja filmiga ning tema loomingut kannustab Lääne-Ameerikaga seotud maastik, nostalgia, spekulatiivne tulevik, mütoloogia ja romantika. Tehan on varasemalt tegutsenud moevaldkonnas, töötades disainerina erinevate brändide jaoks ja teinud oma viimase praktika Louis Vuittoni meesteriiete disainitiimis Pariisis. Tema huvid kohtuvad moe, muusika, kaasaegse kunsti, filmi ja graafilise disaini kokkupuutepunktis, panustades neis rõhku just keskkonna-kogemuslikele teemadele.

Joonas Timmi on Eesti kunstnik ja disainer, kes uurib kaasaegse käsitöö identiteeti, kombineerides traditsioonilise puutöö tehnikaid VR-modelleerimise, 3d-printimise ja CNC-freesimisega. Üks tema viimastest teostes “Tõmme” oli 2022. aasta jaanuaris eksponeeritud Hobusepea galeriis näitusel “Teostamata olevik”. See installatsioon kombineeris looklevaid vineerist vorme tekstiiliga, luues alternatiiv-reaalsustest inspireeritud trooniliku struktuuri.

Lauri Raus on Eesti laulukirjutaja ja kitarrist, kes on enim tuntud oma töödega kaasaegse kantri ja shoegaze’i bändis Holy Motors. Ta tegeleb oma loomingus läänelike muusikatroopidega distantsilt, muutes oma tõlgenduse Americanast millekski peenetundeliselt erinevaks ja täiesti ainulaadseks. Rausi bändi esindab New Yorgi indie-plaadifirma Wharf Cat, mis on võimaldanud tal tuuritada USA-s ning lõhkuda, laiendada ja muuta oma suhet muusikalise traditsiooniga, mida ta kasutab oma loomingu alusena. Raus õpib Tallinna Ülikoolis antropoloogiat.

10. aprillil esietendub Kanuti Gildi SAALis EKA kaasaegse kunsti magistri Karolin Poska uus lavastus “Lucky Charm”, milles on lisaks Poskale laval ka Sveta Grigorjeva ja Shion Yokoo-Ruttas.

Etenduse meeskonnas ohtralt EKA praeguseid ja endiseid tudengeid.

Koreograaf: Karolin Poska
Etendajad: Sveta Grigorjeva, Shion Yokoo-Ruttas, Karolin Poska
Helikunstnik: Katrin Enni
Dramaturg: Maret Tamme
Valguskunstnik: Karolin Tamm  Kostüümikunstnik: Lisette Sivard
Videokunstik: Taavi Varm
Tehniline lahendus: Tarvo Porroson
Fotod: Vojtěch Brtnický
Projektijuht: Kaie Küünal
Kaasprodutsendid: Karolin Poska, Kanuti Gildi SAAL
Toetaja: Eesti Kultuurkapital, Culture Moves Europe

Lavastuse raames uurib Karolin Poska isehakanud antropoloogina nälga üleloomulike jõudude järele, otsides vastust küsimusele “miks inimesed usuvad?”. Prooviperioodi käigus külastas Poska selgeltnägijaid, helistas ennustusliinile, lasi koostada endale sünnikaardi ja aurapildi ning käis tarokaardi lugemisel. Samuti avas Poska ise ennustusliini, millele kõik soovijad helistada saavad.

Poska kirjeldab lavastust nii: “Mõnikord on elu päris hirmus ja inimesed teeksid mida iganes, et peidetud ohtusid vältida. Aitavad kristallid pere tervise eest hoolt kanda, astroloog minapilti avada, tarokaardid tuleviku eest hoiatada, õige jalaga voodist tõusmine paremat päeva manifesteerida või kolm korda vastu lauda koputamine näilist turvatunnet tekitada?”

Märtsis viibis lavastuse tiim kolm nädalat Prahas Bazaar Festivali residentuuris, mille tulemusi ka kohalikule publikule näidati. Pärast etendusi Tallinnas näeb lavastust juba Tartus festivalil Ümberlülitus ning Helsingis Baltic Take Over festivalil.

Karolin Poska on Tallinnas tegutsev koreograaf, etenduskunstnik ja tantsija. Läbi oma loomingu proovib ta rahuldada enda ahnet uudishimu, otsimistetungi, elamuste- ja kogemustenälga ning aru saada, mis tunne on antud hetkel maailmas elada. Talle meeldib transformeerida reaalsust, mängida objektide ja publiku ootustega. Hiljuti lõpetas ta EKA kaasaegse kunsti magistri ning pärjati Noore Kunstniku autasuga. Karolini kõige hiljutisemad lavastused “Untitled” ning “Sinu nirvaanale” olid mõlemad nomineeritud Eesti teatri aastaauhindadele.

Lavastus on eesti ja inglise keeles.

Etendused Tallinnas 10., 14. ja 15. aprillil, Tartus 4. mail ning Helsingis vahemikus 7.-11. juuni.

Lisainfo: www.saal.ee

Kolmapäeval, 5. aprillil 2023 kell 18.00 avab EKA kaasaegse kunsti õppekava magister Kadri Liis Rääk Hobusepea galeriis isiknäituse „Exopoiesis“.

Näitus jääb avatuks 30. aprillini 2023.

Näitusel „Exopoiesis” reageerib kunstnik sotsiaalsetele, ökoloogilistele ja eksistentsiaalsetele kriisidele, millega täna silmitsi seisame, viies pilgu võimalikku tulevikku. Kunstnik Kadri Liis Rääk otsib vastuseid sellele, milline võiks olla alternatiivne maailm, kuidas see tekib ja hääbub ning mis on meie kui selle aegruumi kogejate roll nendes protsessides.

Kunstnik käsitleb näitust kui suhete süsteemi, kus ülekanded ettekujutavalt füüsilisele, naturaalselt sünteetilisele on empaatiast läbiimbunud. Piirid sisemise ja välise, loodusliku ja tehisliku vahel on hägustunud ning sellega kaasnev probleemide kogum vajab uute võimalikkuste kujutlemist. Suhetel puuduvad äratuntavad kontuurid, pigem eksponeerib kunstnik siin materjale, mis väljenduvad kokku kleepunud suuremate ja väiksemate sümbiootiliste kogumikena. See on limane kooselu, kus käib ressursside ning ruumi jagamine. Sellest lähtudes tekivad mitte-inimkesksed subjektid ja võib vaid ette kujutada, millised dialoogid ning poliitilised ökoloogiad võivad nende perspektiivist tekkida.
Selles hübriidses ruumis on pehmeid ja jäiku, sitkeid ja nõtkeid, viskoosseid ja tahkeid ning külmi ja sooje materjale nagu vill, metall, kunstnahk, lateks, vaht, silikoon, kips, keraamika jpt. Näituse puhul on tegemist orgaanilise autopoieetilise protsessiga, milles materjalid loovad kuju ja samal ajal jutustavad iseendast. Infovahetus sealjuures, toimub ihast ja intiimsusest kantuna, kogu oma amorfse kehaga.

Näituse avamisel 05. aprillil kell 18.00 toimub koreograafi Maarja Tõnissoni loodud kestvus-performance.

Kadri Liis Rääk (1990) on transdistsiplinaarne kunstnik, kes kasutab loomes installatsioone, joonistusi, keraamikat ja tegevuskunsti, luues kõikehõlmavaid ning kombatavaid keskkondi. Ta kombineerib stsenograafia ja uusmeedia valdkonna meetodeid, viibides samaaegselt nii kunsti kui disaini laiendatud aladel. Ta on õppinud stsenograafiat (BA) ja kaasaegset kunsti (MA) Eesti Kunstiakadeemias ning autonoomset disaini (MA) Genti Kuninglikus Kunstiakadeemias (KASK). Ta mängib teostes arhetüüpsete ja sümboolsete narratiividega, kõneledes inimeste ja erinevate eluvormide takerdumistest ja dialoogidest ökoloogilises sulatuspotis. Ta on osalenud näitustel ja residentuurides Peruus, Tšehhis, Belgias, Taanis, Islandil ja Eestis. Alates 2022. aastast õpib ta Eesti Kunstiakadeemia õppekava „Kunst ja disain“ doktorantuuris.

Kuraator: Marika Agu

Helikujundus: Mihkel Tomberg

Koreograaf: Maarja Tõnisson

Graafiline disain: Rasmus Einman

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Eriline tänu: Raimond Põldmaa, Oskar Praus, Erik Liiv, Sandra Truija, Kerli Praks, Maarja Mikkin,Maarja Tosin, Eva Metspalu, Eesti Kunstiakadeemia.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Olete kutsutud  Pire Sova näituse “Inglid näljastreigil” avamisele 

09.–30.04.2023

Avamine: 8. aprillil kell 16.00

Kaks inglit jalutavad mere ääres. Roosa päikesevalgus paistab läbi uduse taeva ja puuokste, ilm on tuulevaikne ja palav. Üks ingel märkab kaldal midagi sinist. Ta surub oma sõrmed maasse ja võtab sealt peotäie savi. See on märg ja raske. Ta hakkab kaaslase järgi kuju voolima. On tunda vetikate ja kaldal päikese käes kuumava plastmassi lõhna. Järsku hakkab taevas tumenema, kuni muutub mustaks. Gravitatsioon tugevneb kiirelt ja sujuvalt ning tõmbab nende kehad vastu maad pikali. Nad ei jõua oma jäsemeid maast enam lahti tõmmata. Õhurõhk tõuseb, kõrvad lähevad lukku ja kuulmekiled valutavad. Raske on hingata. See ei ole esimene kord, kui see juhtub, kunagi ei tea, kui kaua see kestab. Nad on korraldanud selle vastu proteste ja pakkunud ohvriande. Praegu on inglid näljastreigil. Savi kätel praguneb ja kuivatab nahka. Pooeli olev skulptuur on vastu maad vajunud. 

Pire Sova (s. 1988) lõpetas Eesti Kunstiakadeemia tegevuskunsti eriala bakalaureuse ja fotograafia eriala magistri. Sova on osalenud näitustel ja performance’itel Eestis, Lätis ja Leedus. Alates 2022. Aastast on ta loonud etendusetele lavakujundusi.

Sova on kureerinud ja organiseerinud erinevaid üritusi, festivale ja näituseid. Hetkel töötab ta galeristina EKA Galeriis. Ta oli nomineeritud 2023. a teatriauhindade kunstnikuauhinnale. Sova tegeleb teemadega nagu sotsiaalne identiteet, kollektiivsus, kogukond. Ta on ürituste seeria Persona üks asutajatest.

Näitust toetab Kultuurkapital.

Histories and memories of the 20th and 21st centuries in the Baltic States with its different colonialisms are entangled with the uneasy relations between the past and present. How can we acknowledge this history as layered and nuanced? And which methods could help us to address its blind spots and silences as well as solidarities?

In this presentation, Margaret Tali will introduce the transdisciplinary project “Communicating Difficult Pasts” (2019-2024) and focus on its different ways of engaging artists to answer these questions. At the heart of this collaborative project has been creating synergies between humanities scholarship, artistic research and curation in order to learn from each others’ methods and approaches in order to sharpen and enrich our perspectives to history writing. The exhibition “Difficult Pasts. Connected Worlds” co-curated with Ieva Astahovska in its framework at the National Gallery of Art in Vilnius (2022) and in the Latvian National Museum of Art (2020) presented its results to a broader public. During the lecture, Margaret Tali will introduce some of the works included by Lia Dostlieva and Andrii Dostliev, Jaana Kokko, and Quinsy Gario & Jörgen Gario.

Margaret Tali is an art historian and curator, who works as a postdoctoral research fellow at the Estonian Academy of Arts, Institute of Art History and Visual Culture. Her research interests include exhibition histories, curating difficult heritage, relationships of visual art and handicraft, and histories of the art museum. She holds a PhD from the Amsterdam School of Cultural Analysis, University of Amsterdam. She is the author of Absence and Difficult Knowledge in Contemporary Art Museums (2018) and co-editor, with Ieva Astahovska, of the Memory Studies special issue Return of Suppressed Memories in Eastern Europe: Locality and Unsilencing Difficult Histories (2/2022). Together with Astahovska she has initiated the project Communicating Difficult Pasts, and as a part of which she co-curated the exhibition Difficult Pasts. Connected Worlds in the Latvian National Museum of Art (2019) and Lithuanian National Gallery of Art (2022).
margarettali.net

Kasia Fudakowski peab kunstnikuvestluse, milles ta räägib kunstnikuvestlustest, mida ta on varem pidanud, analüüsides ja käsitledes nii oma loomingut kui ka oma lähenemist oma loomingust rääkimisele, kommenteerides samas esineja ja publiku vahelist kirjutamata lepingut. Vähemalt on see paljuski tema kavatsus.

Kasia Fudakowski (s. 1985, London) elab ja töötab Berliinis. Ta õppis Oxfordi Ülikooli Ruskini joonistus- ja kunstikoolis, mille ta lõpetas 2006. aastal enne Berliini kolimist. Tema mitmekülgne ja mänguline praktika, mis hõlmab skulptuuri, filmi, performance’it ja kirjutamist, uurib sotsiaalseid mõistatusi materiaalsete kohtumiste, sürreaalse loogika ja koomilise teooria kaudu. Tema üha laienev, kogu elu kestev skulptuur “Continuouslessness” (2017–jätkub) kasutab fikseeritud moodulsüsteemiga ühendatud paneele, et võimaldada täielikku skulptuurilist vabadust oma jäigas raamistikus, ning on mõeldud valmima ainult kunstniku surma korral. Tihti viitab Fudakowski binaarse kategoriseerimise ahvatlusele ja ohule ning sellele järgnevale absurdsusele meie poliitilises ja sotsiaalses kliimas, viidates oma töödes kultuurinormide vahelistele lahknevustele.

Fudakowski huvi keele piirangute vastu avaldub tema jätkuvas filmiseerias “Word Count” (2016–jätkub), mille lähtepunktiks on ülemaailmne seadus, mis piirab lubatud räägitavate sõnade arvu. Kui ta kasutab koomilisi mehhanisme, ei jää traagiline kunagi väga kaugele, nii et tema tööd hõljuvad sageli õõvastava ja koomilise piiril. Sageli on ta iseenda rünnakute sihtmärgiks, uurides omaenda rolli kunstnikuna ja selle stereotüüpi nii talle omase tõsiduse kui ka lugupidamatusega. Tema pikaajaline vaimustus ebaõnnestumisest ja edu ümbermõtestamisest on toonud kaasa mitmeid traagilis-koomilisi performance’eid ja kirjatöid.
kasiakasia.com

Kasia Fudakowski kunstnikuvestlus toimub inglise keeles. Samal nädalal viib Kasia Fudakowski läbi meistriklassi EKA kaasaegse kunsti magistriprogrammis ja kohtub graafilise disaini magistritudengitega.

Teisipäeval, 14. märtsil kell 17.30 räägib Amsterdamis tegutsev kunstnik Riet Wijnen oma loomeuurimusest, mis käsitleb Liibanoni ühe esimese abstraktse kunstniku, maalija ja skulptori Saloua Raouda Choucairi (1916–2017) elu ja praktikat.

Choucairi huvide hulka kuulusid geneetika, lõpmatus, araabia luulevorm Qasida ja sufi filosoofia. Tema sõnul viis islami keeldumine pildi kujutamisest oluliste otsinguteni selle kohta, mida taheti väljendada. See oli tema jaoks peamine viis mõista araabia intellektuaalset mõtlemist, mille ta tõlkis muuhulgas abstraktseteks skulptuurideks ja maalideks.

Wijnen külastas Choucairi viimases korteris asuvat fondi Katari linnaosas Beirutis, kus leidis suure hulga teoseid, fotosid ja dokumente prantsuse ja araabia keeles – keeled, mida ta ei valda. See külaskäik ajendas teda arendama mittekeelelisi uurimismeetodeid, küsima, kuidas saaks “rääkida läheduses”* ja mil viisil end teostes positsioneerida. Wijnen räägib praegu väljatöötamisel olevatest teostest ja tööriistadest, milleks on trükis, skulptuursed lauanõud ja kääritamispottide seeria. Need teosed annavad panuse ka fiktiivsesse vestlusesse Choucairiga, mis on osa pikaajalisest, 2015. aastast kestvast seeriast pealkirjaga “Sixteen Conversations on Abstraction”.
*Trinh T. Minh–ha

Riet Wijnen (s. 1988, Venray, NL, elab Amsterdamis) on kunstnik, kelle looming hõlmab skulptuuri, fotogramme, teksti, puulõikeid ja viimasel ajal ka tähedisaini. Teda huvitavad abstraktsiooni mittetäielikud ajalood, see, mis ja kes on juba ajalukku talletatud, ning teadaolevad ja tundmatud ajaloo tegemise viisid. Selleks pöördub ta eelmiste põlvkondade poole ning kaasab oma töödes mineviku ja oleviku praktikuid, kes on tegutsenud varase modernismi ajal kunsti valdkonnas või teaduse, filosoofia, hariduse ja aktivismi vallas. Ta toob praktikud kokku fiktiivsetes vestlustes ja skulptuurides, et taasmõtestada ajalugu ja mõista paremini, mis saab edasi. Wijnen kasutab tunnetust, keelt ja organisatsioonilisi struktuure.

Need uurimused koonduvad seerias “Sixteen Conversations on Abstraction” (2015) ja väljaannetes, mis on seotud keelega ja naisena identifitseeruvate modernistide biograafiatega, mis funktsioneerivad Wijneni praktikas allikatena ja samas toimivad ka iseseisvalt. Väljaannete hulka kuuluvad: Saloua Raouda Choucair (2023), Homophone Dictionary (2019), Grace Crowley (2019), Abstraction Création: Art non-figuratif (kordustrükk ja tõlge) (2014) ja Marlow Moss (2013).

Wijneni isikunäitused on toimunud teiste seas järgmistes näitusepaikades: Kunstverein Milano (2022), Manifold Books, Amsterdam (2019); Lumen Travo, Amsterdam (2018); P/////AKT, Amsterdam (2016) ja Dolores, Ellen de Bruijne Projects, Amsterdam (2015). Ta on osalenud järgmistes residentuuriprogrammides: Rijksakademie van beeldende kunsten (2017–18), Van Doesburg Huis Pariisis (2022), EKWC Oisterwijkis, NL (2023) ja mitmetel grupinäitustel, teiste seas: SculptureCenter, New York; 21st Biennale of Sydney; John Hansard Gallery, Southampton; The Center for Contemporary Art & Culture at PNCA, Portland; Casco Art Institute: Working for the Commons, Utrecht; Index – The Swedish Contemporary Art Foundation, Stockholm. Wijnen õpetab graafilise disaini ja TXT osakondades Gerrit Rietveldi akadeemias, Amsterdamis.
rietwijnen.nl

Loeng toimub inglise keeles. Riet Wijnen on EKAs, et kohtuda kaasaegse kunsti ja graafilise disaini magistritudengitega.

9. märtsil kell 18.00 toimub Kai kunstikeskuses Kristina Õlleki uue raamatu “Filter Feeders, Double Binds & Other Blooms” esitlus.

Raamatuesitlusel vestleb Õllek kuraatori ja tõlkija Keiu Krikmanniga. Vestlus toimub eesti keeles ning raamat on müügil soodushinnaga 15 eurot. Sündmus toimub Kai auditoorium-kinosaalis ning on tasuta.

Mere- ja rannikuökoloogiast huvituva kustniku Kristina Õlleki uus trükis “Filter Feeders, Double Binds & Other Blooms” (tõlkes “Filtertoidulised, kaksikseosed ja teised vohamised”) põhineb tema neli aastat kestnud uurimustööl ja isiklikel tähelepanekutel ning kutsub kaasa mõtlema antropotsentriliste mõjude üle mereökoloogiale. Trükis keskendub Põhjamerele ja selle filtreerijatele: sinimerekarpidele, austritele ja laienevale meduuside populatsioonile; samuti Läänemerele ja selle tsüanobakteritele, sinivetikate õitsengule ja surnud aladele.

Väljaanne sisaldab kirjavahetust Kristina Õlleki ja kuraator Angeliki Tzortzakaki vahel, samuti Õlleki, Tzortzakaki ja raamatu disaineri Kert Viiarti koostöös valminud visuaalset esseed. Raamatusse kirjutas essee ka Amsterdami Ülikooli keskkonna humanitaaria professor Jeff Diamanti. Lisaks on väljaandes lai valik näitusevaateid Õlleki kolmest hiljutisest isikunäitusest Draakoni galeriis (Tallinn, 2020), A Tale of A Tub (Rotterdam, 2021) ja ISSP galeriis (Riia, 2022). Raamatu kirjastas Lugemik.

Kristina Õllek (sünd.1989) on kunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (fotograafia osakond, BA 2013, MA 2016) ning täiendanud end Berliinis Kunsthochschule Berlin-Weissensees (2012) ja Rotterdamis Piet Zwarti instituudis (2016). Õllek tegeleb fotograafia, video ja installatsiooniga (ruumi)installatiivsel viisil, keskendudes representatsiooni protsesside, orgaanilise ja sünteetilise mateeria, mereökoloogia ja inimese loodud keskkondade uurimisele. Oma praktikas kasutab ta uurimustöö põhist lähenemist, kuid seejuures põimib sellega enda fiktiivse ja spekulatiivse perspektiivi. Teostega loob ta olukordi, kus fakt ja fiktsioon, sünteetiline ja looduslik, koopia ja originaal omavahel põimuvad ning muutuvad uue ja ümbermõeldud tähendusega hübriidseks objektiks/aineks.

www.kristinaollek.com

8. märtsil 2023 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Maria Izabella Lehtsaare & Sarah Nõmme ühisnäitus „Kaunitar koletise kõhus“.

Näituse kuraatorid on Anita Kodanik ja Brigit Arop.

Näitus jääb avatuks 1. aprillini 2023.

Maria Izabella Lehtsaare ja Sarah Nõmme näituse „Kaunitar koletise kõhus“ keskmes on sarnased huvid inimeste vahelise intiimsuse, seksuaalse eneseväljenduse ning armastuse ja vägivalla väljendusviiside vastu. Näitus lähtub magamistoast kui kohast kus puhata, unistada, tunda mõnu ja hirmu, kus loetakse tekste, mis vormivad meid inimeste ja loojatena ning kus on toimunud ka kohtumised selle koostöö raames. Magamistoas toimuv on ühiskondlikul foonil vastuolusid täis teema. See on ihule lähedal, näitab meist nüansse, mis on privaatsed ja teevad meid haavatavaks. See on täielikult oma, kuid ka täielikult jagatud kõige kallimatega. Samal ajal kõik magamistoad ei ole turvalised ning lisaks pehmusele võib seal kogeda armastuse katuse all toimuvat vägivalda.

Näitusel eksponeeritavad teosed tegelevad magamistoa intiimsusesse puutuvate vastuoludega, kus põimuvad õrnuse ja karmuse väljendusvahendid. Näiteks Nõmme teos „Vitsake“ viitab haiget tegemiseks mõeldud objektile, mida saab lugeda eri viisidel. Esiti on tegu võimu ja vägivalla objektiga, millega karistatakse allumatuid kehasid, teisalt on piitsal oma koht seksuaalpraktikates, mis karmuse abil aitavad pakkuda hoolt ja mõnu. Lehtsaare uued linoollõiked „Pillow Princess“ ja „Tundmatud naudingud“ jätkavad tema visuaalse kväär-sõnavara täiendamist ning teos „Loveless V“ lõpetab tema loomingus poksi kui enesekaitse ja -armastuse käsitlemise, muuhulgas osutades kunstniku huvile panna proovile ekstreemsete või vägivaldsete spordialadega seotud soopõhised arusaamised. Nõmme installatsioon „Sõlmi lahti mu siidipaelad“ on inspireeritud mittenormatiivsetest romantilistest suhetest, mis kohustuslikuna tunduva monogaamiaga kaasa ei löö. Lehtsaare kaisurelvad seeriast „Kõige pehmem puudutus“ ja käsilaos trükitud pildid „Kväärid käärid I II III“ vaatleb lesbilisusega seotud märgimaailma, seda kord enda võimestamiseks kasutades, teinekord aga üheülbalisi stereotüüpe jaburuseni korrates.

Lood kaunitari ja koletise põimunud saatustest on vähemalt sama vanad kui tsivilisatsioon. Need algavad üldjuhul pantvangi võetud printsessiga ning lõppevad draakoni tapnud printsiga abieluranda seilamisega. Ehkki neid lugusid on jutustatud ka agentsema printsessi vaatepunktist, mille raames võib näiteks selguda, et prints on veel õudsam koletis kui draakon, et printsess suudab end ise päästa või valib endale partneriks hoopis kellegi teise, ei ütle need lood meile midagi uue paarikese argipäevast või sellest, millised koletised nende voodi all magavad. „Kaunitar koletise kõhus“ loodab pakkuda mitmekesisemaid narratiive lähedusest ning tähtsustades turvaliste kogemuste rolli inimeste heaolule, künda pinnast üksteise mõistmiseks.

Maria Izabella Lehtsaar on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes kombineerib oma loomingus tekstiili, graafikat, joonistust, installatsiooni ja teksti. Tema teosed tegelevad põhiliselt kväärkogemuse ja vaimse tervise teemadega, mängides sageli reaalsuse ja fantaasia hapral piiril. Lehtsaar on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõppe graafika erialal ning õpib praegu kaasaegse kunsti magistriõppes. 2021. aastal pälvis ta Edmund Valtmani fondi stipendiumi ja oli 2022. aastal koos Sarah Nõmmega nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale.

Sarah Nõmm on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes töötab peamiselt skulptuuri, installatsiooni, video ja performance’i meediumides. Ta käsitleb oma loomingus naise keha ja seda ümbritsevaid ruume. Tema teosed põhinevad sageli isiklikel kogemustel ja vaatavad kehateemasid rahvausundite, müütide, tabude ja argielu rituaalide kaudu. Nõmm on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõppe skulptuuri ja installatsiooni erialal. 2021. aastal pälvis ta noore skulptori preemia, 2022. aastal oli ta koos Maria Izabella Lehtsaarega nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale ja oli Eduard Wiiralti stipendiaat.

Anita Kodanik on Eesti-Ukraina päritolu vabakutseline kunstitöötaja, kes tegutseb Tallinnas. Tema uurija- ja kuraatoripraktika huviorbiiti jäävad regionaalse, kogukondliku ja isikliku identiteedipoliitika visuaalkultuurilised väljendused. Kodanik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse erialal ning jätkab hetkel magistriõpinguid kuraatoriõppes. Tema viimased kuraatoriprojektid on Maardu dekennaali peanäitus „Kujutlused tühikutes“ ja koostöös roam Berlin residentuuriprogrammiga korraldatud rühmanäitus „Harjutused unistuste pidamiseks“.

Brigit Arop on Tallinnas tegutsev semiootika taustaga vabakutseline kunstitöötaja, kes peamiselt kureerib ja kirjutab. Teda huvitavad kunstilised praktikad, mis kasutavad poeesiat, materjalitundlikke lähenemisi ja huumorit, et nihestada kivistunud väärtushinnanguid. Arop on lõpetanud Tartu Ülikooli semiootika ja kultuuriteooria bakalaureuseõppe, hetkel õpib ta Eesti Kunstiakadeemia magistriõppes kureerimise erialal. Tema viimane kuraatoriprojekt oli rühmanäitus „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“ Kogo galeriis Tartus (2023).

Graafiline disainer: Kertu Klementi

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, EKA Üliõpilasesindus
Eriline tänu: Anton Serdjukov, Karl-Christoph Rebane, Eesti Kunstiakadeemia graafika osakond, Eda Urmet, Kristi Kongi, Marge Monko

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

4. märtsini on Hobusepea galeriis avatud EKA vilistlaste Solveig Lille ja Olev Kuma näitus “Piirideta aed”

Aed on piiritletud ökosüsteem, milles loodusvormide kujunemise ja kasvamise ohjad on inimene enda kätte haaranud. Aia loomise ajendiks võib olla nii esteetiline, kogemuslik kui praktiline kaalutlus. Peamiseks aia tunnuseks, ükskõik kui metsiku või hooldatu, on aedniku võim, kontroll seal toimuva üle. Inimene seab aias omad piirid väga mitmel tasandil, otsutades ühteaegu, millised liigid kokku viia, millised hävitada, mille kasvu piirata ja millel vabamalt vohada lasta.

Inimkonna aastatuhandete pikkused kogemused on istutanud meisse sügavale aia arhetüübi. Tunneme selle arhetüübi jõudu, kui meid lummab vapustav vaade, vaimustab õitsev liilia,
või kui viibime aia lõõgastavas rahus.

Aednikena ei saa me muud, kui püüame ikka ja jälle luua seda ürgset aeda, mis eksisteerib meie hinges, kuid ei avaldu kunagi piisavalt välises reaalsuses.
See aed on, nagu Carl Gustav Jung ütleb, meie kollektiivse alateadvuse toode. Ja ülaltoodud definitsiooni järgides on selle toote tingimuseks kontrolli olemasolu. Nii ei eksisteeri ilma inimese kontrollita ei ühtegi aeda, ühtegi kasvandust, ühtegi parki. Aed kõlab kaunilt, aga on planeedi koloniseerimise üks esmaseid tunnuseid. Kas on võimalik sellest kontrollist kuidagi vabaneda? Tegutseda, olla ja unistada ilma omastamata, väljendada end ilma võimu ja piire kehtestamata?

Sellele küsimusele otsivad vastust, kumbki omal moel, maalikunstnikud Solveig Lill ja Olev Kuma. Kuigi Lill ja Kuma töötavad ühe mõiste erinevates sfäärides, otsivad mõlemad olukordi, kus toimub piiri mõiste pidev ümberhindamine, kus miski ei seisa paigal ega ole kunagi päris kindel.

Solveig Lille akvarellid viivad vaataja bioloogilise skaala mikrotasandile, kustpoolt vaadates on kelle iganes kehtestatud piirid nii mõõtmatult kaugel, et vabastavad kogeja tunnetuse nii füüsilistest kui vaimsetest barjääridest. Lill osutab, et piirid lõpevad seal, kus lõpeb meie nägemine, silm või mikroskoop. Edasise otsustab meie kujutlusvõime.

Olev Kuma läheneb piiridega tegelemisele psühholoogilises võtmes. Tema abstraktsed, samas põhjaliku struktuurse ülesehitusega maalid on justkui alateadvuse erinevate kihtide kogumid. Need viitavad meie tajudele, nende teinekord vaevumärgatavatele muutustele, ning võimalusele tajudega kusagil ohutunde piiril manipuleerida. Kollektiivse alateadvuse piiride kompamine on Kuma tööde üks teadlikult manifesteeritud eesmärke.

Kahe kunstniku töödest moodustub kokku tervik, mis annab tundlikule vaatajale võimaluse uurida omaenda sisemist aeda, selle kontrollitust. Ja ehk mõelda selle üle, kuipalju seda harida või kuipalju lasta sel umbrohtu kasvada.

Holger Loodus