Rubriik: Kaasaegne kunst

19.10.2022 — 14.11.2022

Karolin Poska Hobusepea galeriis

helemai_alamaa originaal foto lille silmadega

EKA noore kunstniku preemia 2021 laureaat Karolin Poska Hobusepea galeriis!

Kolmapäeval, 19. oktoobril 2022 kell 18.00 avab EKA noore kunstniku preemia 2021 laureaat Karolin Poska Hobusepea galeriis isiknäituse „Pilgu surve“. Näitus jääb avatuks 14. novembrini 2022.

Karolin Poska: „Kas sa tead seda tunnet kui keegi teine vaatab sind ainiti? Silmanurgast, isegi väljaspool oma vaatevälja, võite lihtsalt öelda, et keegi kontrollib teid, jälitab teid pilguga, mõõdab teid või püüab teiega silmsidet luua.

Inimesed väidavad, et tunnevad kuidas Leonardo da Vinci maalitud Mona Lisa silmad jälgivad neid, olenemata kuhu nad kunstiteose figuuri suhtes liiguvad. Seda kui kunstiteose silmad sind ruumis jälitavad, nimetatakse Mona Lisa efektiks, kuigi uurijad on leidnud, et just Mona Lisa kohta see fenomen ei kehti, sest ta pilk on selle jaoks liialt paremale suunatud.

Otsese silmside loomine on kõige sagedasem ja võib-olla ka kõige võimsam mitteverbaalne signaal, mida me teistega vahetame; see on intiimsuse, hirmutamise ja sotsiaalse mõjutamise vahend. Silmside on nii ürgne, et selle tähendus ulatub üle loomaliikide: kiskjad vaatavad enne sööstmist pingsalt, beebid saavutavad vanemaga läheduse läbi pilkkontakti, kalad muudavad agressiooni ajal oma silmad mustaks.

Kõige vanemad leitud fossiili silmad on 540 miljonit aastat vanad, esimene inimlane (Homo habilis) arenes välja umbes 2 miljonit aastat tagasi. Vaatan kohe aknast välja teise pilguga teades nüüd, et teen seda silmadega, kelle eelkäijad on 538 miljonit aastat vanemad kui inimene.

Inimeste pilke on kergem tabada kui teiste loomaliikide omi, sest meie silmamuna on erilise ehitusega. Meil on rohkem silmavalget – skleerat, mille järgi on lihtne tuvastada tumedamat tooni iirise liikumist ning kontrastsete värvide tõttu parem kindlaks teha pilgu suunda. Üllatuslikult on inimese silmad kõige sarnasemad kaheksajala ja kalmaari silmadega, neil on ka suured silmad koos läätse, iirise ja ühe suure sisekambriga.

Minu arvutuste kohaselt on vanalinnas kokku 77 tänavakaamerat, seega ilmselt vaadati sind juba siia sattudes. Ilmselt sa ei tajunud seda, sest neil on teistsuguse ehitusega, vähem kontrastsed silmad. Ka näiteks Vanalinnas olev skulptuur, millest võisid mööduda ei jälitanud sind silmadega, tal on prillid ees ja talle ei ole kahjuks silmavalgeid tehtud, kuigi paljud ütlevad, et just kunstiobjekti silmad on need, mis panevad sind midagi tundma.

Näituse jaoks ettevalmistudes käisin galeriides ja tänavatel ning vaatasin kunsti, vaatasin kuidas teised vaatavad kunsti ja lasin kunstil ennast vaadata ja minu vaatamist vaadata. Loodan, et leiate midagi vaatamisväärset!“

Karolin Poska (1991) on Tallinnas tegutsev etenduskunstnik, koreograaf ja tantsija, kes on lõpetanud tantsukunsti õppekava Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias. Oma loomingu abil proovib ta aru saada, mis tunne on antud hetkel maailmas elada – talle meeldib transformeerida reaalsust, mängida objektide ja publiku ootustega. Hiljuti lõpetas ta EKA kaasaegse kunsti magistri ning pärjati Noore Kunstniku autasuga.  Karolini kaks viimast teost “Sinu nirvaanale” (2020) ja “Untitled”(2021) on olnud nomineeritud Eesti Teatri Auhindade tantsukunsti ning  etenduskunsti kategooriates.

Orginaalfoto: Helemai Alamaa

Tänud dialoogi ja tehnilise abi eest: Theodore Parker ja Maret Tamme 

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital 

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Karolin Poska Hobusepea galeriis

Kolmapäev 19 oktoober, 2022 — Esmaspäev 14 november, 2022

helemai_alamaa originaal foto lille silmadega

EKA noore kunstniku preemia 2021 laureaat Karolin Poska Hobusepea galeriis!

Kolmapäeval, 19. oktoobril 2022 kell 18.00 avab EKA noore kunstniku preemia 2021 laureaat Karolin Poska Hobusepea galeriis isiknäituse „Pilgu surve“. Näitus jääb avatuks 14. novembrini 2022.

Karolin Poska: „Kas sa tead seda tunnet kui keegi teine vaatab sind ainiti? Silmanurgast, isegi väljaspool oma vaatevälja, võite lihtsalt öelda, et keegi kontrollib teid, jälitab teid pilguga, mõõdab teid või püüab teiega silmsidet luua.

Inimesed väidavad, et tunnevad kuidas Leonardo da Vinci maalitud Mona Lisa silmad jälgivad neid, olenemata kuhu nad kunstiteose figuuri suhtes liiguvad. Seda kui kunstiteose silmad sind ruumis jälitavad, nimetatakse Mona Lisa efektiks, kuigi uurijad on leidnud, et just Mona Lisa kohta see fenomen ei kehti, sest ta pilk on selle jaoks liialt paremale suunatud.

Otsese silmside loomine on kõige sagedasem ja võib-olla ka kõige võimsam mitteverbaalne signaal, mida me teistega vahetame; see on intiimsuse, hirmutamise ja sotsiaalse mõjutamise vahend. Silmside on nii ürgne, et selle tähendus ulatub üle loomaliikide: kiskjad vaatavad enne sööstmist pingsalt, beebid saavutavad vanemaga läheduse läbi pilkkontakti, kalad muudavad agressiooni ajal oma silmad mustaks.

Kõige vanemad leitud fossiili silmad on 540 miljonit aastat vanad, esimene inimlane (Homo habilis) arenes välja umbes 2 miljonit aastat tagasi. Vaatan kohe aknast välja teise pilguga teades nüüd, et teen seda silmadega, kelle eelkäijad on 538 miljonit aastat vanemad kui inimene.

Inimeste pilke on kergem tabada kui teiste loomaliikide omi, sest meie silmamuna on erilise ehitusega. Meil on rohkem silmavalget – skleerat, mille järgi on lihtne tuvastada tumedamat tooni iirise liikumist ning kontrastsete värvide tõttu parem kindlaks teha pilgu suunda. Üllatuslikult on inimese silmad kõige sarnasemad kaheksajala ja kalmaari silmadega, neil on ka suured silmad koos läätse, iirise ja ühe suure sisekambriga.

Minu arvutuste kohaselt on vanalinnas kokku 77 tänavakaamerat, seega ilmselt vaadati sind juba siia sattudes. Ilmselt sa ei tajunud seda, sest neil on teistsuguse ehitusega, vähem kontrastsed silmad. Ka näiteks Vanalinnas olev skulptuur, millest võisid mööduda ei jälitanud sind silmadega, tal on prillid ees ja talle ei ole kahjuks silmavalgeid tehtud, kuigi paljud ütlevad, et just kunstiobjekti silmad on need, mis panevad sind midagi tundma.

Näituse jaoks ettevalmistudes käisin galeriides ja tänavatel ning vaatasin kunsti, vaatasin kuidas teised vaatavad kunsti ja lasin kunstil ennast vaadata ja minu vaatamist vaadata. Loodan, et leiate midagi vaatamisväärset!“

Karolin Poska (1991) on Tallinnas tegutsev etenduskunstnik, koreograaf ja tantsija, kes on lõpetanud tantsukunsti õppekava Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias. Oma loomingu abil proovib ta aru saada, mis tunne on antud hetkel maailmas elada – talle meeldib transformeerida reaalsust, mängida objektide ja publiku ootustega. Hiljuti lõpetas ta EKA kaasaegse kunsti magistri ning pärjati Noore Kunstniku autasuga.  Karolini kaks viimast teost “Sinu nirvaanale” (2020) ja “Untitled”(2021) on olnud nomineeritud Eesti Teatri Auhindade tantsukunsti ning  etenduskunsti kategooriates.

Orginaalfoto: Helemai Alamaa

Tänud dialoogi ja tehnilise abi eest: Theodore Parker ja Maret Tamme 

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital 

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

Postitas Andres Lõo — Püsilink

14.09.2022 — 16.11.2022

Kuhu me siit edasi läheme?

tulin-siia-mailchimp-et-en-ru

Tallina Kunstihoone
14.09–16.11.2022

Näitusel mitmeid EKA kaasaegse kunsti vilistlased.

Reisid võivad teinekord elu muuta. Ilmade ja samuti geopoliitiliste sündmuste poolest kuumal 2022. aasta suvel kutsusid kuraatorid Corina L. Apostol ja EKa kaasaegse kunsti magistriõppekava juht Kristaps Ancāns kaheksa kunstnikku (neli Eestist ja neli Lätist) rändama mööda Läänemere rannikut, et üksteist tundma õppida ja üheskoos näitus luua. Koostöö käigus toob iga kunstnik Kunstihoone galeriis toimuvale näitusele „Tulin siia selleks, et üksi olla – Ka mina tulin siia selleks, et üksi olla“ oma isikliku lähenemise kunstiloomingule ja kooseksisteerimisele.

Näitus „Tulin siia selleks, et üksi olla – Ka mina tulin siia selleks, et üksi olla“ ammutab inspiratsiooni Jerzy Kawalerowiczi 1959. aasta filmist „Balti ekspress“, mis keerleb kahe võõra suhtluse ümber, kes on sunnitud kitsukese rongikupee klaustrofoobsetes tingimustes koos eksisteerima. Rongireisist kujuneb katalüsaator, mis katsetab, millist keemiat on ebastabiilsetes ja ebakindlates tingimustes võimalik luua. Reisija vaatenurgast on maailmas kõik liikumises, samas kui rongist väljaspool seisja jaoks on sootuks teisiti. Pöördelisele ajahetkele keskendudes mõtiskleb „Balti ekspress“ nende kahe nähtuse üle. Igal lool, mida me oma kodus või lähiajaloost jutustame või loeme, on nüüd rongi aknast välja vaadates erinev taustamaastik. Meile varasemast tuttav maastik ei ole enam endine ja meie kujutlusvõime ruum on muutunud.

Näitust tutvustava trükise eessõnas selgitavad kuraatorid Corina L. Apostol ja Kristaps Ancāns: „Näitus kajastab erinevaid vastastikmõjusid, lugusid ja läbipõimunud kogemusi, mis avavad teatud tühimiku, mis on meie ühiskondades pandeemia ja praeguste kriiside ajal plahvatuslikult laienenud. Need toovad esile selle, mida siiani püsiv tühjus oli endas varjanud. Kuidas peaksime käituma, kuidas üksteist usaldama ja milline see uus kriisiajastu kultuur välja näeb? Tormilised sündmused võivad teinekord pakkuda uusi võimalusi asjadele lähenemiseks, sest me ei pea enam järgima varem paika pandud kaanoneid. Kas „uus meie“ on arendanud oskused või koguni teatud supervõimed, et muutustega toime tulla, või on meie kaotuste ja leina tase vaikselt kerkimas? Kuidas tuleme toime juhtunu ja praeguste väljakutsetega, oodates endiselt rongi saabumist uude sihtkohta?“

Olles tundma õppinud üksteise erinevaid, kuid siiski omavahel seotud kontekste, omandas koostöö, koos elamine ja ühine kunstiloomine kaheksa näitusel osaleva kunstniku jaoks järk-järgult sügavama tähenduse. Galerii aknaid hõivates ja muutes on Dzelde Mierkalne ja Junny Yeung ehitanud kaks klaustrofoobset, peaaegu filmilikku keskkonda, mõtiskledes selle üle, kuidas kodu- ja töökeskkond on praegusel ajal moondunud ebamugavaks funktsionaalseks kolmandaks ruumiks. Johannes Luige ja Krišjānis Elviksi teosed kujundavad näituse stsenograafia, põhinedes sellel, mis või kes on pärast rännakut seljataha jäetud. Alise Putniņa ja Maarja Tõnisson testivad oma keha kaudu korduvalt, kuidas meie vaim ja keha igapäevastel rännakutel ühinevad või teineteisest lahti ühenduvad, kui miski meie kavatsusi häirib. Alyona Movko-Mägi ja Madara Gruntmane on loonud liikuvate avataride sarja Riia elanikest, kes deklameerivad armastusluuletusi. Videotes ilmudes ei ole nad küll vähem inimesed, kuid erinevad oma avatari-olekus meist ometi.

Corina L. Apostol on Tallinna Kunstihoone kuraator, rahvusvahelise tegevuspõhise uurimisprojekti „Teisel pool mateeriat“ (2019–2023) kuraator ja juhtkomitee liige ning 59. Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kuraator (2022). Samuti on ta Läti Kunstiakadeemia magistriõppekava POST külalislektor. Ta on kunsti- ja kirjastusaktivistide kollektiivi ArtLeaks üks asutajaid ning väljaande ArtLeaks Gazette peatoimetaja. 2016. aastal kandideeris ta Kandinsky auhinnale ja 2020. aastal Sergei Kurjohhini auhinnale. Ta võitis New Yorgi kunstiorganisatsiooni Apex Art 2022–2023. aasta näituseprojektide konkursi.

Kristaps Ancāns on kunstnik, kirjanik ja õppejõud, kelle tegevus hõlmab installatsiooni, skulptuuri, keelt ja liikuvaid pilte. Oma kontseptuaalses kunstiloomingus uurib ta inimeste, looduse ja masinate lõimumist tehisintellektiga. Ancāns on pälvinud Cecil Lewise skulptuuristipendiumi ja Helen Scott Lidgetti auhinna. Ta on Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppekava juht ja Läti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarse magistriõppekava POST kaasjuht.

Kunstihoone galerii (Vabaduse väljak 6) on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 11–18. Sissepääs tasuta.

SA Kunstihoone on kaasaegse kunsti asutus, mille näituseprogrammi näeb kolmes galeriis Tallinna keskväljakul: Tallinna Kunstihoones ning samas lähedal asuvates Linnagaleriis ja Kunstihoone galeriis. Tallinna Kunstihoone näitusi installeerib Valge Kuup.

www.kunstihoone.ee
www.facebook.com/TallinnaKunstihoone/
www.instagram.com/tallinnarthall/

Sirli Oot
projektijuht
e-post sirli@kunstihoone.ee
tel +372 58 736 841

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Kuhu me siit edasi läheme?

Kolmapäev 14 september, 2022 — Kolmapäev 16 november, 2022

tulin-siia-mailchimp-et-en-ru

Tallina Kunstihoone
14.09–16.11.2022

Näitusel mitmeid EKA kaasaegse kunsti vilistlased.

Reisid võivad teinekord elu muuta. Ilmade ja samuti geopoliitiliste sündmuste poolest kuumal 2022. aasta suvel kutsusid kuraatorid Corina L. Apostol ja EKa kaasaegse kunsti magistriõppekava juht Kristaps Ancāns kaheksa kunstnikku (neli Eestist ja neli Lätist) rändama mööda Läänemere rannikut, et üksteist tundma õppida ja üheskoos näitus luua. Koostöö käigus toob iga kunstnik Kunstihoone galeriis toimuvale näitusele „Tulin siia selleks, et üksi olla – Ka mina tulin siia selleks, et üksi olla“ oma isikliku lähenemise kunstiloomingule ja kooseksisteerimisele.

Näitus „Tulin siia selleks, et üksi olla – Ka mina tulin siia selleks, et üksi olla“ ammutab inspiratsiooni Jerzy Kawalerowiczi 1959. aasta filmist „Balti ekspress“, mis keerleb kahe võõra suhtluse ümber, kes on sunnitud kitsukese rongikupee klaustrofoobsetes tingimustes koos eksisteerima. Rongireisist kujuneb katalüsaator, mis katsetab, millist keemiat on ebastabiilsetes ja ebakindlates tingimustes võimalik luua. Reisija vaatenurgast on maailmas kõik liikumises, samas kui rongist väljaspool seisja jaoks on sootuks teisiti. Pöördelisele ajahetkele keskendudes mõtiskleb „Balti ekspress“ nende kahe nähtuse üle. Igal lool, mida me oma kodus või lähiajaloost jutustame või loeme, on nüüd rongi aknast välja vaadates erinev taustamaastik. Meile varasemast tuttav maastik ei ole enam endine ja meie kujutlusvõime ruum on muutunud.

Näitust tutvustava trükise eessõnas selgitavad kuraatorid Corina L. Apostol ja Kristaps Ancāns: „Näitus kajastab erinevaid vastastikmõjusid, lugusid ja läbipõimunud kogemusi, mis avavad teatud tühimiku, mis on meie ühiskondades pandeemia ja praeguste kriiside ajal plahvatuslikult laienenud. Need toovad esile selle, mida siiani püsiv tühjus oli endas varjanud. Kuidas peaksime käituma, kuidas üksteist usaldama ja milline see uus kriisiajastu kultuur välja näeb? Tormilised sündmused võivad teinekord pakkuda uusi võimalusi asjadele lähenemiseks, sest me ei pea enam järgima varem paika pandud kaanoneid. Kas „uus meie“ on arendanud oskused või koguni teatud supervõimed, et muutustega toime tulla, või on meie kaotuste ja leina tase vaikselt kerkimas? Kuidas tuleme toime juhtunu ja praeguste väljakutsetega, oodates endiselt rongi saabumist uude sihtkohta?“

Olles tundma õppinud üksteise erinevaid, kuid siiski omavahel seotud kontekste, omandas koostöö, koos elamine ja ühine kunstiloomine kaheksa näitusel osaleva kunstniku jaoks järk-järgult sügavama tähenduse. Galerii aknaid hõivates ja muutes on Dzelde Mierkalne ja Junny Yeung ehitanud kaks klaustrofoobset, peaaegu filmilikku keskkonda, mõtiskledes selle üle, kuidas kodu- ja töökeskkond on praegusel ajal moondunud ebamugavaks funktsionaalseks kolmandaks ruumiks. Johannes Luige ja Krišjānis Elviksi teosed kujundavad näituse stsenograafia, põhinedes sellel, mis või kes on pärast rännakut seljataha jäetud. Alise Putniņa ja Maarja Tõnisson testivad oma keha kaudu korduvalt, kuidas meie vaim ja keha igapäevastel rännakutel ühinevad või teineteisest lahti ühenduvad, kui miski meie kavatsusi häirib. Alyona Movko-Mägi ja Madara Gruntmane on loonud liikuvate avataride sarja Riia elanikest, kes deklameerivad armastusluuletusi. Videotes ilmudes ei ole nad küll vähem inimesed, kuid erinevad oma avatari-olekus meist ometi.

Corina L. Apostol on Tallinna Kunstihoone kuraator, rahvusvahelise tegevuspõhise uurimisprojekti „Teisel pool mateeriat“ (2019–2023) kuraator ja juhtkomitee liige ning 59. Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kuraator (2022). Samuti on ta Läti Kunstiakadeemia magistriõppekava POST külalislektor. Ta on kunsti- ja kirjastusaktivistide kollektiivi ArtLeaks üks asutajaid ning väljaande ArtLeaks Gazette peatoimetaja. 2016. aastal kandideeris ta Kandinsky auhinnale ja 2020. aastal Sergei Kurjohhini auhinnale. Ta võitis New Yorgi kunstiorganisatsiooni Apex Art 2022–2023. aasta näituseprojektide konkursi.

Kristaps Ancāns on kunstnik, kirjanik ja õppejõud, kelle tegevus hõlmab installatsiooni, skulptuuri, keelt ja liikuvaid pilte. Oma kontseptuaalses kunstiloomingus uurib ta inimeste, looduse ja masinate lõimumist tehisintellektiga. Ancāns on pälvinud Cecil Lewise skulptuuristipendiumi ja Helen Scott Lidgetti auhinna. Ta on Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppekava juht ja Läti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarse magistriõppekava POST kaasjuht.

Kunstihoone galerii (Vabaduse väljak 6) on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 11–18. Sissepääs tasuta.

SA Kunstihoone on kaasaegse kunsti asutus, mille näituseprogrammi näeb kolmes galeriis Tallinna keskväljakul: Tallinna Kunstihoones ning samas lähedal asuvates Linnagaleriis ja Kunstihoone galeriis. Tallinna Kunstihoone näitusi installeerib Valge Kuup.

www.kunstihoone.ee
www.facebook.com/TallinnaKunstihoone/
www.instagram.com/tallinnarthall/

Sirli Oot
projektijuht
e-post sirli@kunstihoone.ee
tel +372 58 736 841

Postitas Andres Lõo — Püsilink

05.09.2022 — 05.10.2022

Aksel Haagensen ‘Chronicles of Trap’ post-gallerys

Aksel Haagensen Chronicles

Aksel Haagensen ‘Chronicles of Trap’ veebigaleriis post-gallery.online

Näitusele: https://post-gallery.online/

 

Trapi saare kaugus maismaast tegi sellest ideaalse keskkonna mitmele endeemilisele taimeliigile ning ka sobiva pesitsuspaiga külastavate mereimetajate ja -lindudele. Saarebiogeograafia stampnäitena on Trap hea pinnas, millelt rääkida lugusid looduskaitse ajaloost ning liigirikkusest antropotseenis.

 

Saare ainus inimelanik oli brüoloog Loro Moron. Vanemate poolt Lorenzo ning rahvusvahelise teadlaskonna poolt ‘loco’, kummaline, kuid samas suurepärane Loco Loro Moron elas 6 aastat Trapi saarel kuni see hävis krakatauliku vulkaanipurske tagajärjel 27. juulil 1998.

Aksel Haagensen on austraalia-eesti kunstnik, kes tegutseb Tallinnas. Tema varajane lapsepõlv möödus Sydneys, kus ta oli lummatud erinevatest loomadest, keda ta nägi enda ümber, raamatutes ning vanaema poolt VHS-idele lindistatud dokumentaalides. Nüüd proovib ta teha sellist kunsti, mida pakuks huvi 5-aastasele Akslile.

akselhaagensen.com

Tänud: Saskia Lillepuu

Toetab:
Eesti Kultuurkapital

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Aksel Haagensen ‘Chronicles of Trap’ post-gallerys

Esmaspäev 05 september, 2022 — Kolmapäev 05 oktoober, 2022

Aksel Haagensen Chronicles

Aksel Haagensen ‘Chronicles of Trap’ veebigaleriis post-gallery.online

Näitusele: https://post-gallery.online/

 

Trapi saare kaugus maismaast tegi sellest ideaalse keskkonna mitmele endeemilisele taimeliigile ning ka sobiva pesitsuspaiga külastavate mereimetajate ja -lindudele. Saarebiogeograafia stampnäitena on Trap hea pinnas, millelt rääkida lugusid looduskaitse ajaloost ning liigirikkusest antropotseenis.

 

Saare ainus inimelanik oli brüoloog Loro Moron. Vanemate poolt Lorenzo ning rahvusvahelise teadlaskonna poolt ‘loco’, kummaline, kuid samas suurepärane Loco Loro Moron elas 6 aastat Trapi saarel kuni see hävis krakatauliku vulkaanipurske tagajärjel 27. juulil 1998.

Aksel Haagensen on austraalia-eesti kunstnik, kes tegutseb Tallinnas. Tema varajane lapsepõlv möödus Sydneys, kus ta oli lummatud erinevatest loomadest, keda ta nägi enda ümber, raamatutes ning vanaema poolt VHS-idele lindistatud dokumentaalides. Nüüd proovib ta teha sellist kunsti, mida pakuks huvi 5-aastasele Akslile.

akselhaagensen.com

Tänud: Saskia Lillepuu

Toetab:
Eesti Kultuurkapital

Postitas Andres Lõo — Püsilink

02.09.2022 — 04.09.2022

Kaasaegse kunsti stuudio-müük

EKA SCREEN

2. septembril, kell 19:00, toimub värskelt lõpetanud ja hetkel teise aasta kaasaegse kunsti magistriõppe tudengite ateljeemüük Uus Rada galeriis, Raja 11a.

Ürituse eesmärk on toetada tudengite viimase kooliaasta jooksul valmivate projektide teostamist ja anda hoogu noorkunstnike üleminekule individuaalsele kunstipraktikale. Kogu tulust läheb 100% kunstnikele endile. Iga osalev kunstnik esitab kuni 3 teost, millega on võimalik tutvuda salongistiilis näitusel Uus Rada galeriis. 

Näituse avamine 2. septembril, 2022, kell 19:00–22:00

Osalevad kunstnikud: Brenda Purtsak, Eero Alev, Heli Haav, Jamie Dean Avis, Janne Lias, Johannes Luik, Junny Yeung, Katariin Mudist, Kati Müüripeal, Lily Marleen Verilaskja, Maris Paal, Marleen Suvi, Maryliis Teinfeldt-Grins, Noah E. Morrison, Olev Kuma, Samuel Lehikoinen, Solveig Lill, Sophie Durand, Triin Türnpuu, Tõnis Laurson, Zody Burke

Kunstiteoseid saab näha SELLELT LINGILT

Facebookis 

Näitus on avatud:
3. september 2022 kell 12-18
4. september 2022 kell 12-18

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Kaasaegse kunsti stuudio-müük

Reede 02 september, 2022 — Pühapäev 04 september, 2022

EKA SCREEN

2. septembril, kell 19:00, toimub värskelt lõpetanud ja hetkel teise aasta kaasaegse kunsti magistriõppe tudengite ateljeemüük Uus Rada galeriis, Raja 11a.

Ürituse eesmärk on toetada tudengite viimase kooliaasta jooksul valmivate projektide teostamist ja anda hoogu noorkunstnike üleminekule individuaalsele kunstipraktikale. Kogu tulust läheb 100% kunstnikele endile. Iga osalev kunstnik esitab kuni 3 teost, millega on võimalik tutvuda salongistiilis näitusel Uus Rada galeriis. 

Näituse avamine 2. septembril, 2022, kell 19:00–22:00

Osalevad kunstnikud: Brenda Purtsak, Eero Alev, Heli Haav, Jamie Dean Avis, Janne Lias, Johannes Luik, Junny Yeung, Katariin Mudist, Kati Müüripeal, Lily Marleen Verilaskja, Maris Paal, Marleen Suvi, Maryliis Teinfeldt-Grins, Noah E. Morrison, Olev Kuma, Samuel Lehikoinen, Solveig Lill, Sophie Durand, Triin Türnpuu, Tõnis Laurson, Zody Burke

Kunstiteoseid saab näha SELLELT LINGILT

Facebookis 

Näitus on avatud:
3. september 2022 kell 12-18
4. september 2022 kell 12-18

Postitas Andres Lõo — Püsilink

29.07.2022 — 28.08.2022

Katariin Mudist Tartu Kunstimajas

To do or not to do. Foto-Jurgen_Vainola

Katariin Mudist Tartu Kunstimajas
„Teha või Mitte-Teha”
29.07.–28.08.22

EKA kaasaegse kunsti magistrit juba pikemalt paelunud temaatikat kajastava väljapaneku keskmes on samanimeline äsjavalminud monumentaalteos „Teha või Mitte-Teha“. 9-meetrine segatehnikas kompositsioon kõnetab ühtaegu nii kaasaegset produktiivsuskultuuri kui ka pandeemiast tingitud tegevuste ja tegevusetusega seotud ärevust.

Tõuke eksponeeritavate tööde loomiseks andis Katariin Mudistile tema pikemaajaline enesekriitiline uurimus, mille keskmes on aastate jooksul kogunenud sedelid nimekirjadega plaanitud tegevustest (to-do list). Näituse keskne teos „Teha või Mitte-Teha“ visualiseerib tegevusi ja nende ajalist dimensiooni tegevuste alustamist, aga ka katkestamist ning kohtleb seda ainest kui antropoloogilist ja psühholoogilist andmemassi, millest kooruvad välja kõnekad elutempot ja indiviidi seisundit kirjeldavad mustrid.

Nii näitus kui ka samanimeline teos on ühtaegu isiklikud, aga ka märkimisväärselt universaalsed uurimused, visualiseerimaks valikuid, katkestatust, tegevusetust ja kurnatust – nii sisemist kui ka ühiskondlikku survet olla produktiivne.

Katariin Mudist (s 1994) on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia ning on täiendanud ennast Budapestis ja Gentis. Tema eelmine isikunäitus Tartus toimus 2020. aastal Jakobi galeriis.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital ja Anderson’s craft beer

Näituse kujundus: Alden Jõgisuu

Näituse meeskond: Tanel Asmer, Elika Kiilo-Kulpsoo, Johanna Mudist, Peeter Talvistu, Urmo Teekivi ja Mae Variksoo

Tänud: Sander Koit, Alan Voodla, Sophie Durand ja Maria Elise Remme

Näitus on avatud 28. augustini

Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta

Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Katariin Mudist Tartu Kunstimajas

Reede 29 juuli, 2022 — Pühapäev 28 august, 2022

To do or not to do. Foto-Jurgen_Vainola

Katariin Mudist Tartu Kunstimajas
„Teha või Mitte-Teha”
29.07.–28.08.22

EKA kaasaegse kunsti magistrit juba pikemalt paelunud temaatikat kajastava väljapaneku keskmes on samanimeline äsjavalminud monumentaalteos „Teha või Mitte-Teha“. 9-meetrine segatehnikas kompositsioon kõnetab ühtaegu nii kaasaegset produktiivsuskultuuri kui ka pandeemiast tingitud tegevuste ja tegevusetusega seotud ärevust.

Tõuke eksponeeritavate tööde loomiseks andis Katariin Mudistile tema pikemaajaline enesekriitiline uurimus, mille keskmes on aastate jooksul kogunenud sedelid nimekirjadega plaanitud tegevustest (to-do list). Näituse keskne teos „Teha või Mitte-Teha“ visualiseerib tegevusi ja nende ajalist dimensiooni tegevuste alustamist, aga ka katkestamist ning kohtleb seda ainest kui antropoloogilist ja psühholoogilist andmemassi, millest kooruvad välja kõnekad elutempot ja indiviidi seisundit kirjeldavad mustrid.

Nii näitus kui ka samanimeline teos on ühtaegu isiklikud, aga ka märkimisväärselt universaalsed uurimused, visualiseerimaks valikuid, katkestatust, tegevusetust ja kurnatust – nii sisemist kui ka ühiskondlikku survet olla produktiivne.

Katariin Mudist (s 1994) on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia ning on täiendanud ennast Budapestis ja Gentis. Tema eelmine isikunäitus Tartus toimus 2020. aastal Jakobi galeriis.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital ja Anderson’s craft beer

Näituse kujundus: Alden Jõgisuu

Näituse meeskond: Tanel Asmer, Elika Kiilo-Kulpsoo, Johanna Mudist, Peeter Talvistu, Urmo Teekivi ja Mae Variksoo

Tänud: Sander Koit, Alan Voodla, Sophie Durand ja Maria Elise Remme

Näitus on avatud 28. augustini

Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta

Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

11.08.2022 — 14.09.2022

Kadri Liis Rääki „Halcyon“ Limas

02 Kadri Liis Rääk press web, 2022, photo by Roman-Sten Tõnissoo
01 Kadri Liis Rääk press web, 2022, photo by Roman-Sten Tõnissoo
03 Kadri Liis Rääk press web, 2022, photo by Roman-Sten Tõnissoo

Peruu pealinnas Limas avaneb Eesti Kunstiakadeemia Kaasaegse kunsti õppekava magistri Kadri Liis Räägu isikunäitus „Halcyon“
11.08.–14.09.2022

„Halcyon“ on Now: galerii avanäitus, mis on ajendatud 2022. aasta talvel galeriis Hoib väljas olnud näitusest „Xarkaadia“.
Kadri Liis Rääk eksponeerib pulbitsevast elurikkusest inspireeritud torketikandiga kaetud pehmeid skulptuure, sümbiootilistest kõdumaastikest, mikroobidest lähtuvaid keraamilisi vorme ning kimäärselt muundunud tööstusdisaini. Tema töödes oleme tunnistajaks utopistlikule maailmaloomele, milles bioloogilised eluvormid kohtuvad risoomsetes sõlmpunktides, viidates tundlikele koosolemise viisidele.

Kadri Liis Räägu looming kasvab välja empaatilisest maailmanägemusest, mille puhul informatsiooni hankimisel ja teineteisega suhtlemisel täidab keskset rolli puudutus. Isikunäitusel eksponeeritakse töid, mis on valminud Reykjavíkis SIM residentuuri ajal, kus Kadri Liis viibis tänavu kevadel. Näitust aitas kokku panna kuraator Marika Agu.

Now: galerii ühe asutaja ja galeristi Renzo Pittaluga sõnul suhestub Kadri Liis Räägu looming Peruu kuulsate tekstiili- ja keraamikatraditsioonidega. Kadri Liisi sellealased uurimistööd ja kogemused väärivad esiletõstmist.
Now: on uus rahvusvahelise programmiga kultuuriasutus, mis soovib edendada kohaliku kunstivälja ja välismaiste kunstnike suhteid. Näitusele eelnes kunstniku kuu aja pikkune residentuur.

Now: Gallery, Av. Conquistadores 780, San Isidro, Lima, Peruu

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Kadri Liis Rääki „Halcyon“ Limas

Neljapäev 11 august, 2022 — Kolmapäev 14 september, 2022

02 Kadri Liis Rääk press web, 2022, photo by Roman-Sten Tõnissoo
01 Kadri Liis Rääk press web, 2022, photo by Roman-Sten Tõnissoo
03 Kadri Liis Rääk press web, 2022, photo by Roman-Sten Tõnissoo

Peruu pealinnas Limas avaneb Eesti Kunstiakadeemia Kaasaegse kunsti õppekava magistri Kadri Liis Räägu isikunäitus „Halcyon“
11.08.–14.09.2022

„Halcyon“ on Now: galerii avanäitus, mis on ajendatud 2022. aasta talvel galeriis Hoib väljas olnud näitusest „Xarkaadia“.
Kadri Liis Rääk eksponeerib pulbitsevast elurikkusest inspireeritud torketikandiga kaetud pehmeid skulptuure, sümbiootilistest kõdumaastikest, mikroobidest lähtuvaid keraamilisi vorme ning kimäärselt muundunud tööstusdisaini. Tema töödes oleme tunnistajaks utopistlikule maailmaloomele, milles bioloogilised eluvormid kohtuvad risoomsetes sõlmpunktides, viidates tundlikele koosolemise viisidele.

Kadri Liis Räägu looming kasvab välja empaatilisest maailmanägemusest, mille puhul informatsiooni hankimisel ja teineteisega suhtlemisel täidab keskset rolli puudutus. Isikunäitusel eksponeeritakse töid, mis on valminud Reykjavíkis SIM residentuuri ajal, kus Kadri Liis viibis tänavu kevadel. Näitust aitas kokku panna kuraator Marika Agu.

Now: galerii ühe asutaja ja galeristi Renzo Pittaluga sõnul suhestub Kadri Liis Räägu looming Peruu kuulsate tekstiili- ja keraamikatraditsioonidega. Kadri Liisi sellealased uurimistööd ja kogemused väärivad esiletõstmist.
Now: on uus rahvusvahelise programmiga kultuuriasutus, mis soovib edendada kohaliku kunstivälja ja välismaiste kunstnike suhteid. Näitusele eelnes kunstniku kuu aja pikkune residentuur.

Now: Gallery, Av. Conquistadores 780, San Isidro, Lima, Peruu

Postitas Andres Lõo — Püsilink

20.06.2022 — 31.07.2022

Mark Antonius Puhkan „Aastaringid“ Kondase keskuses

M.A.Puhkan-Aastarõngaste kõla. 2021

Mark Antonius Puhkani isikunäitus „Aastaringid“
Kondase keskus
20.06.–31.07.22

20. juunil, kell 17.00, avatakse Kondase keskuses Mark Antonius Puhkani esimene isikunäitus „Aastaringid“. 

Väljas on kunstniku viimaste aastate joonistused. Kõik kokku on otsekui visuaalne päevik, milles kajastub aastaaegade ja eluhetkede vaheldumine. Puhkan jäädvustab piltidele nii seda, mida ta näeb, kui ka seda, mida ta mõtleb või tunneb. Ta leiab viisi, kuidas panna pildikeelde kuldnoka laul või päikesest põlenud selga jahutav vesi Käsmu rannas. Samuti võib piltidelt leida suurte tundmuste kujutamist nagu seda on valu ja armastus.

Autor lühidalt aastaringidest:
„Võttes ristlõike inimhingest, tundub, et puuga sarnaselt on ka selles oma kasvuringid. Aasta-aastalt koguneb elamusi, õppetunde, oskusi ja vaimsust. Aastaringides on koos terve senise elu kulgemine. Inimese aastaringid on tema mälestused. Mida rohkem on ringe, seda raskem on pilku suunata sügavale, tuuma poole, kus varjub lapsepõlv.“

Mark Antonius Puhkan (sündinud 1994) on Eesti kunstnik, kelle põhilised meediumid on joonistus ja kõrgtrükk. On lõpetanud Eesti kunstiakadeemia bakalaureuseõppe graafika ning magistrantuuri kaasaegse kunsti erialal. Töötab õppejõuna Eesti kunstiakadeemias ja illustraatorina Postimehes. Muuhulgas on illustreerinud Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa juubelitrükise (2018) ning andnud välja graafilise novelli „Antennimaja inimesed“ (2019). On esinenud mitmel ühisnäitusel Eestis ja välismaal.

Näitus on avatud 31. juulini.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Rohkem infot:
Kerly Ritval
Kondase keskuse projektide koordinaator
kritval@gmail.com
55669831

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Mark Antonius Puhkan „Aastaringid“ Kondase keskuses

Esmaspäev 20 juuni, 2022 — Pühapäev 31 juuli, 2022

M.A.Puhkan-Aastarõngaste kõla. 2021

Mark Antonius Puhkani isikunäitus „Aastaringid“
Kondase keskus
20.06.–31.07.22

20. juunil, kell 17.00, avatakse Kondase keskuses Mark Antonius Puhkani esimene isikunäitus „Aastaringid“. 

Väljas on kunstniku viimaste aastate joonistused. Kõik kokku on otsekui visuaalne päevik, milles kajastub aastaaegade ja eluhetkede vaheldumine. Puhkan jäädvustab piltidele nii seda, mida ta näeb, kui ka seda, mida ta mõtleb või tunneb. Ta leiab viisi, kuidas panna pildikeelde kuldnoka laul või päikesest põlenud selga jahutav vesi Käsmu rannas. Samuti võib piltidelt leida suurte tundmuste kujutamist nagu seda on valu ja armastus.

Autor lühidalt aastaringidest:
„Võttes ristlõike inimhingest, tundub, et puuga sarnaselt on ka selles oma kasvuringid. Aasta-aastalt koguneb elamusi, õppetunde, oskusi ja vaimsust. Aastaringides on koos terve senise elu kulgemine. Inimese aastaringid on tema mälestused. Mida rohkem on ringe, seda raskem on pilku suunata sügavale, tuuma poole, kus varjub lapsepõlv.“

Mark Antonius Puhkan (sündinud 1994) on Eesti kunstnik, kelle põhilised meediumid on joonistus ja kõrgtrükk. On lõpetanud Eesti kunstiakadeemia bakalaureuseõppe graafika ning magistrantuuri kaasaegse kunsti erialal. Töötab õppejõuna Eesti kunstiakadeemias ja illustraatorina Postimehes. Muuhulgas on illustreerinud Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa juubelitrükise (2018) ning andnud välja graafilise novelli „Antennimaja inimesed“ (2019). On esinenud mitmel ühisnäitusel Eestis ja välismaal.

Näitus on avatud 31. juulini.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Rohkem infot:
Kerly Ritval
Kondase keskuse projektide koordinaator
kritval@gmail.com
55669831

Postitas Andres Lõo — Püsilink

20.06.2022 — 12.07.2022

Heleliis Hõim: “Marsi kroonikad” ARS Projektiruumis

Marsi-Kroonikad_-1000x560px

Heleliis Hõimu isiknäitus “Marsi kroonikad” ARS Projektiruumis

 

Avamine: 18. juuni, kell 19.00
Performance: kell 19.30

 

Esitusele tulevad muusika ja helimaastikud, mis on loodud Lauri Lesta ja Kaie Sauga poolt juhitud vokalistide grupi poolt, inspireerituna näitusel eksponeeritud teostest.

Kunstnik kutsub vaatajat suhestuma planeediga Marss kui laenatud keskkonnaga, et koondada mõtteid uskumustest, isoleeritusest, piiratud mõtlemisest ning vaikusest, seda hetkel pärast inimese lahkumist.

“Marsi kroonikad” loob paralleele ulmekirjandusega, viidates Ray Bradbury samanimelisele raamatule. Bradbury kirjeldab lühijuttude kogumikus, kuidas inimene soovib asustada Marssi, sealsetest asukatest ja arenenud tsivilisatsioonist hoolimata. Inimkond tahab ja nõuab rohkemat, kui neil olemas on. Või olemas oli, sest selja taha jäetakse saastatud ja sõjast räsitud planeet.

Kunstnik keskendub omamoodi kavandatud ja seejärel hüljatud keskkonna kollaažile, mille põhjal on võimalik tunnetada lahkunud inimese mõtteid, keskkonna loomet, uskumusi, unistusi.

Näitust toetab EKA, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kultuurkapital 

Sündmus Facebookis 

Näitus on avatud 20.06–12.07.2022

 

E-K 12 – 18 / L – P 12-16

 

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Heleliis Hõim: “Marsi kroonikad” ARS Projektiruumis

Esmaspäev 20 juuni, 2022 — Teisipäev 12 juuli, 2022

Marsi-Kroonikad_-1000x560px

Heleliis Hõimu isiknäitus “Marsi kroonikad” ARS Projektiruumis

 

Avamine: 18. juuni, kell 19.00
Performance: kell 19.30

 

Esitusele tulevad muusika ja helimaastikud, mis on loodud Lauri Lesta ja Kaie Sauga poolt juhitud vokalistide grupi poolt, inspireerituna näitusel eksponeeritud teostest.

Kunstnik kutsub vaatajat suhestuma planeediga Marss kui laenatud keskkonnaga, et koondada mõtteid uskumustest, isoleeritusest, piiratud mõtlemisest ning vaikusest, seda hetkel pärast inimese lahkumist.

“Marsi kroonikad” loob paralleele ulmekirjandusega, viidates Ray Bradbury samanimelisele raamatule. Bradbury kirjeldab lühijuttude kogumikus, kuidas inimene soovib asustada Marssi, sealsetest asukatest ja arenenud tsivilisatsioonist hoolimata. Inimkond tahab ja nõuab rohkemat, kui neil olemas on. Või olemas oli, sest selja taha jäetakse saastatud ja sõjast räsitud planeet.

Kunstnik keskendub omamoodi kavandatud ja seejärel hüljatud keskkonna kollaažile, mille põhjal on võimalik tunnetada lahkunud inimese mõtteid, keskkonna loomet, uskumusi, unistusi.

Näitust toetab EKA, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kultuurkapital 

Sündmus Facebookis 

Näitus on avatud 20.06–12.07.2022

 

E-K 12 – 18 / L – P 12-16

 

Postitas Andres Lõo — Püsilink

25.05.2022 — 26.06.2022

Maria Izabella Lehtsaar “your brain is a bedroom” / “turvaliselt lilla”

banner_lehtsaar

post-gallery.online
Avamine: 25/05/22 18:00 (EET)
Avatud kuni: 26/07/22

Esmalt otsige endale mugav koht, kus lõõgastuda ja sulgege silmad. Hingake nina kaudu sügavalt sisse, hoidke hetkeks ja hingake seejärel aeglaselt suu kaudu välja. Kui lõdvestute, püüdke keskenduda oma keha pingete leevendamisele. Tunnetage, kuidas pinged välja hingates lahkuvad. Nüüd püüdke kujutleda turvalist ruumi. Milline see on? Mis on esimene koht, mis teile meelde tuleb? Võib-olla on see vaikne põld või tuba täis kassipoegi. Mediteerides võite seda ette kujutada ning selles vabalt liikuda. See võib alguses olla veidi keeruline, kuid kui te seda täiustate, võib teie safe space’i saabumisest saada rahustav rutiin. Keegi ei saa siseneda ilma teie loata. See on koht, kus võite tunda end turvaliselt. Tagasi tulles saate seda täiustada oma maitse järgi ja lasta enda ruumil kujuneda nii, nagu te seda oluliseks peate. Kujutage ette kõige väiksemaid detaile. Mida te kuulete? Kuidas tunduvad kõik erinevad tekstuurid? Kas tunnete mingeid lõhnu? Laske endal lõõgastuda, hingates sisse ja välja. Pidage meeles, et võite igal ajal lahkuda. Teie käes on kontroll.

Vaimne safe space või vaimne varjupaik on kujuteldav keskkond meditatsiooni tõhustamiseks või stressi alandamiseks. Üldiselt viitab mõiste “safe space” ruumile, mis on loodud marginaliseeritud inimestele, et nad saaksid koguneda ja jagada rõhumisest tulenevaid kogemusi. See võib viidata ka sellele, et ruumis on nulltolerants vägivalla, vihakõne ja ahistamise suhtes.

“turvaliselt lilla” on projekt, mis uurib safe space’i ideed. Käesolev ruum loodi esmakordselt 2020. aastal, kui kunstnik Maria Izabella Lehtsaar hakkas keset pandeemiat kahtluse alla seadma kodu turvalisust. Kuidas tulla toime ebaturvalises keskkonnas ja kuidas muuta see võimalikult turvaliseks? Kunstnik leidis, et me saame seda luua enamasti veebiruumide ja vaimse safe space’i harjutuse kaudu. Selles mõttes võime pidada ka kapi metafoori mõtteliseks ruumiks, et hoida oma identiteeti sotsiaalse hukkamõistu tõttu turvalisuse huvides varjatud. Selles safe space versioonis saab lõõgastuda ja mängida riietumist.

post-gallery.online näituseid toetab Eesti Kultuurkapital.

Maria Izabella Lehtsaar on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes tegeleb eelkõige kväärkogemuse ja vaimse tervise teemadega, mängides sageli reaalsuse ja fantaasia õrna piiriga. Tema teosed ja motiivid on korraga tagasihoidlikud, valjud ning kaasahaaravad. Oma loomingus ühendab ta popkultuuri esteetika ja tundliku must-valge graafika, kombineerides neid praktikas nii tekstiili, joonistamise kui tekstiga.

Lehtsaar õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes, ta on lõpetanud 2020. aastal graafika bakalaureuseõppe. Tema viimaste näituste hulka kuulub Tallinna XVIII Graafikatriennaali noortenäitus “AEGLASED MANÖÖVRID”, 2022 (EKKM, kuraatorid Riin Maide ja Brit Kikas) ja “Sarnasus kontakti kaudu. Graafika grammatika”, 2020 (Tartu Kunstimaja ja EKA galerii, kuraatorid Liina Siib ja Maria Erikson). Lehtsaar pälvis Edmund Valtmani fondi 2021. aasta stipendiumi.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Maria Izabella Lehtsaar “your brain is a bedroom” / “turvaliselt lilla”

Kolmapäev 25 mai, 2022 — Pühapäev 26 juuni, 2022

banner_lehtsaar

post-gallery.online
Avamine: 25/05/22 18:00 (EET)
Avatud kuni: 26/07/22

Esmalt otsige endale mugav koht, kus lõõgastuda ja sulgege silmad. Hingake nina kaudu sügavalt sisse, hoidke hetkeks ja hingake seejärel aeglaselt suu kaudu välja. Kui lõdvestute, püüdke keskenduda oma keha pingete leevendamisele. Tunnetage, kuidas pinged välja hingates lahkuvad. Nüüd püüdke kujutleda turvalist ruumi. Milline see on? Mis on esimene koht, mis teile meelde tuleb? Võib-olla on see vaikne põld või tuba täis kassipoegi. Mediteerides võite seda ette kujutada ning selles vabalt liikuda. See võib alguses olla veidi keeruline, kuid kui te seda täiustate, võib teie safe space’i saabumisest saada rahustav rutiin. Keegi ei saa siseneda ilma teie loata. See on koht, kus võite tunda end turvaliselt. Tagasi tulles saate seda täiustada oma maitse järgi ja lasta enda ruumil kujuneda nii, nagu te seda oluliseks peate. Kujutage ette kõige väiksemaid detaile. Mida te kuulete? Kuidas tunduvad kõik erinevad tekstuurid? Kas tunnete mingeid lõhnu? Laske endal lõõgastuda, hingates sisse ja välja. Pidage meeles, et võite igal ajal lahkuda. Teie käes on kontroll.

Vaimne safe space või vaimne varjupaik on kujuteldav keskkond meditatsiooni tõhustamiseks või stressi alandamiseks. Üldiselt viitab mõiste “safe space” ruumile, mis on loodud marginaliseeritud inimestele, et nad saaksid koguneda ja jagada rõhumisest tulenevaid kogemusi. See võib viidata ka sellele, et ruumis on nulltolerants vägivalla, vihakõne ja ahistamise suhtes.

“turvaliselt lilla” on projekt, mis uurib safe space’i ideed. Käesolev ruum loodi esmakordselt 2020. aastal, kui kunstnik Maria Izabella Lehtsaar hakkas keset pandeemiat kahtluse alla seadma kodu turvalisust. Kuidas tulla toime ebaturvalises keskkonnas ja kuidas muuta see võimalikult turvaliseks? Kunstnik leidis, et me saame seda luua enamasti veebiruumide ja vaimse safe space’i harjutuse kaudu. Selles mõttes võime pidada ka kapi metafoori mõtteliseks ruumiks, et hoida oma identiteeti sotsiaalse hukkamõistu tõttu turvalisuse huvides varjatud. Selles safe space versioonis saab lõõgastuda ja mängida riietumist.

post-gallery.online näituseid toetab Eesti Kultuurkapital.

Maria Izabella Lehtsaar on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes tegeleb eelkõige kväärkogemuse ja vaimse tervise teemadega, mängides sageli reaalsuse ja fantaasia õrna piiriga. Tema teosed ja motiivid on korraga tagasihoidlikud, valjud ning kaasahaaravad. Oma loomingus ühendab ta popkultuuri esteetika ja tundliku must-valge graafika, kombineerides neid praktikas nii tekstiili, joonistamise kui tekstiga.

Lehtsaar õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes, ta on lõpetanud 2020. aastal graafika bakalaureuseõppe. Tema viimaste näituste hulka kuulub Tallinna XVIII Graafikatriennaali noortenäitus “AEGLASED MANÖÖVRID”, 2022 (EKKM, kuraatorid Riin Maide ja Brit Kikas) ja “Sarnasus kontakti kaudu. Graafika grammatika”, 2020 (Tartu Kunstimaja ja EKA galerii, kuraatorid Liina Siib ja Maria Erikson). Lehtsaar pälvis Edmund Valtmani fondi 2021. aasta stipendiumi.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

26.05.2022

EXTENSION: Skoone bastion on ruumi sekkumine

Extention Digital IG Story

Kunstnikud: Brit Kikas, Jakub Tulinger, Nora Schmelter, Viktor Kudriašov
Kuraator: Katarina Nyyssönen
Graafiline disain: Oliver Long

Neljapäeval, 26. mail kell 18.00 kutsuvad Eesti Kunstiakadeemia magistrandid osalema kriitilisel jooksul, kus vaadeldakse ja arutletakse inimteguritest mõjutatud mullakamakat nimega Skoone bastion, ning mida selline loodus puhvertsoon keset linna sümboliseerib. Kriitiline jooks on Thierry Geoffroy/Coloneli loodud kunstipraktika, mida kasutatakse arutelu avamiseks, mõtisklemiseks, reflekteerimiseks jooksu ajal. Meie jooks lõpeb näituse alguse juures,mis toimib platvormina teemasse sügavuti sisenemiseks ja selle aktualiseerimiseks.Millises suhtluses me seda platvormi  looduse osana näeme? See näitus tõstatab esile inimeste seosed looduse ja tehisliku vahel.

“Inimeste loomulik vajadus roheluses aega veeta pole kuhugi kadunud: amüseerimise asemel tšillitakse…” – Juhan Hint, Sirp 2019

EXTENSION
Skoone bastion

Kas mõtled jooksmise ajal teisiti?
Kas rekonstrueerimine on pidev?
Varjupaik, unustatud ruumid?
Kas saame loodust struktureerida?
Kas jätad jälgi?
Kas need jäljed on püsivad?
Või kas jäljest  saab looduse osa?
Kas loome oma loodusmudeleid jälgi jättes?
Kas me tajume sekkumist kunstlikuna?
Või kas sellest saab osa eskisteerivast ökosüsteemist?
Ilma ,et kaotaks oma algse väärtuse?
Kunstlik loodus, kas see on reaalsusest väljas olev uus loodud pilt?
Unustatud roheline ala keset linna näitab inimkonna suhtumist loodusesse ja sellesse, mis meid ümbritseb. Hoolimatta hetkelisest maailma olukorrast on isegi maa alused tunnelid, mis pakkusid minevikus inimestele varju on unustatud.

Toimumisaeg: 26.05.2022 kell 18.00 (kohtumine EKA ees)

Toetajad: Eesti Kunstiakadeemia, Sveta baar

Lisainfo:
Katarina Nyyssönen
katarina.nyyyssonen@artun.ee
+372 53021657

Postitas Andres Lõo — Püsilink

EXTENSION: Skoone bastion on ruumi sekkumine

Neljapäev 26 mai, 2022

Extention Digital IG Story

Kunstnikud: Brit Kikas, Jakub Tulinger, Nora Schmelter, Viktor Kudriašov
Kuraator: Katarina Nyyssönen
Graafiline disain: Oliver Long

Neljapäeval, 26. mail kell 18.00 kutsuvad Eesti Kunstiakadeemia magistrandid osalema kriitilisel jooksul, kus vaadeldakse ja arutletakse inimteguritest mõjutatud mullakamakat nimega Skoone bastion, ning mida selline loodus puhvertsoon keset linna sümboliseerib. Kriitiline jooks on Thierry Geoffroy/Coloneli loodud kunstipraktika, mida kasutatakse arutelu avamiseks, mõtisklemiseks, reflekteerimiseks jooksu ajal. Meie jooks lõpeb näituse alguse juures,mis toimib platvormina teemasse sügavuti sisenemiseks ja selle aktualiseerimiseks.Millises suhtluses me seda platvormi  looduse osana näeme? See näitus tõstatab esile inimeste seosed looduse ja tehisliku vahel.

“Inimeste loomulik vajadus roheluses aega veeta pole kuhugi kadunud: amüseerimise asemel tšillitakse…” – Juhan Hint, Sirp 2019

EXTENSION
Skoone bastion

Kas mõtled jooksmise ajal teisiti?
Kas rekonstrueerimine on pidev?
Varjupaik, unustatud ruumid?
Kas saame loodust struktureerida?
Kas jätad jälgi?
Kas need jäljed on püsivad?
Või kas jäljest  saab looduse osa?
Kas loome oma loodusmudeleid jälgi jättes?
Kas me tajume sekkumist kunstlikuna?
Või kas sellest saab osa eskisteerivast ökosüsteemist?
Ilma ,et kaotaks oma algse väärtuse?
Kunstlik loodus, kas see on reaalsusest väljas olev uus loodud pilt?
Unustatud roheline ala keset linna näitab inimkonna suhtumist loodusesse ja sellesse, mis meid ümbritseb. Hoolimatta hetkelisest maailma olukorrast on isegi maa alused tunnelid, mis pakkusid minevikus inimestele varju on unustatud.

Toimumisaeg: 26.05.2022 kell 18.00 (kohtumine EKA ees)

Toetajad: Eesti Kunstiakadeemia, Sveta baar

Lisainfo:
Katarina Nyyssönen
katarina.nyyyssonen@artun.ee
+372 53021657

Postitas Andres Lõo — Püsilink