Rubriik: Vabade kunstide teaduskond

Sillart kunstigaleriis Sillamäel avatakse 12. jaanuaril kell 16.00 näitus “Kolmes vahetuses. Töö lõpp”, mis toob kokku Ida-Virumaa muuseumide kogudes olevad teosed ja kaasaegse videokunsti.

Näituse keskmes on Kai Kaljo, Ivar Veermäe, Eléonore de Montesquiou, Marge Monko, Raivo Kelomehe ja Maria Kapajeva videokunsti teosed, mida on kõrvutatud Ida-Virumaa muuseumikogudest (Narva Muuseum, Sillamäe muuseum, Kohtla-Järve Põlevkivimuuseum, Viru Keemia Grupi kunstikogu) pärit maalide ja graafikaga.

Näituse kuraatorid on Eesti Kunstiakadeemia tudengid Milena Appajeva, Õnne Paulus ja Siim Raie.

Vaid kolmel päeval avatud näitus tegeleb Ida-Virumaal jätkuvalt aktuaalse ja tundliku teemaga: traditsioonilise tööstuse, töökohtade kadumise ning töö ja töötamise viiside muutusega. Videokunsti, klassikalise maalikunsti ja graafika abil annab näitus ülevaate, kuidas on muutunud töötamine, sellega seotud väärtused ning töö kujutamine viimase poolesaja aasta jooksul kunstis.

Näituse ühe kuraatori Milena Appajeva sõnul on taoline paralleeli tõmbamine Ida-Virumaa kontekstis unikaalne: “Püüame teoste valikuga tuua vaatajateni põnevaid paralleele, näiteks käsitleme naiste töö küsimusi lokaalselt Ida-Virumaa kontekstis ja töötava naise kujutamist kunstis. Samuti oleme esile toonud keskkonna ja reostuse kujutamise problemaatika – kui kunagi oli suitsev korsten märk progressist, jõukuse kasvust ning töökohtadest, siis nüüdseks on sellest saanud keskkonnavaenulikkuse sümbol.” Kuraatorid osutavad, et Sillarti galerii on samamoodi tähis muutustest, sest hoone on läbinud ja läbimas mitmeid ümberkorraldusi ning on nüüd asetamas Sillamäed Ida-Virumaa kaasaegse kunsti kaardile.

Näitus on avatud 12.–14. jaanuaril, iga päev kell 13.00–18.00.

Avamine toimub 12. jaanuaril kell 16.00 Sillart galeriis (Mere pst 3, Sillamäe).

Näitusele saab Tallinnast kunstibussiga, mis stardib Tallinnast, Eesti Kunstiakadeemia eest (Põhja pst. 7) kell 13.30 ja naaseb samasse kohta orienteeruvalt kell 23.30.

Tasu 5€, maksta eelistatavalt ülekandega (Anita Kodanik EE967700771008489622) või bussis sularahas

NB! Kohtade arv on piiratud ning juhul kui te peale registreerimist ei saa siiski üritusel osaleda, palume sellest aegsasti teada anda!

Lisainfo: Anita Kodanik, anita.kodanik@artun.ee

13. ja 14. jaanuaril kell 14.00 ja 16.00 toimuvad näitusel kuraatorituurid.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut, Sillart, Sillamäe Muuseum ja Purtse pruulikoda.

Lisainfo:
Õnne Paulus, kuraator
onnepaulus@gmail.com

Üritus Facebookis: https://www.facebook.com/events/1996360600723006

Reedel, 29. detsembril kell 18.00 avaneb Sten Saaritsa isiknäitus „Selle näituse kogemine võtab umbkaudu 25 minutit, vabandame võimelike ebamugavuste pärast“. Näitus jääb avatuks 22. jaanuarini 2024.

Kui palju me alateadlikult kingime oma väärtuslikku aega mitte millegi eest, mitte midagi vastu saamata.. Triivime teadvustamata, märkamata ümbritsevat ja ümberkaudseid. Soov kuuluda on fundamentaalselt inimese põhivajadus. Uuringute järgi vajame me suhtlemist sama osa kaudu ajust, mille kaudu me vajame süüa ning kui meid on välja arvatud, kogeme seda sama aju osaga, millega tunneme füüsilist valu.. Ja siis me aktiveerume nagu uute patareidega mänguasjad. Algab paaniline võltskuulumine ning nutiseadmed aitavad ühenduse loomise põhivajadusele kenasti kaasa. Veidi kõhedaks tegev mitte-kuulumine loob pinnase jälle uutele mittekohtadele digiruumis ning fantastilistele, butafoorsetele paikadele selles.

Inimestes on ürgne vajadus jälgida ja olla jälgitud, olla nähtud, kuuldud ja teiste poolt arvestatud. Kambana koos liikumine on turvaline, igaüks üksikuna silm kilamas mitte-maailma.. sest võimalus mitte maailmaks on alati olemas, ta ei ole kuskil ega kellegi oma.. vastutust ei ole, ei tegude ega tagajärgede ees, ma ei osale, ma lihtsalt jälgin.. Pisut rahustav, veidi meelelahutuslik aga ajaveetmiseks suurepärane. Meie soov kuuluda lükkab meid rindele, kuid see ei saa juhtuda ohverduseta. Aga kas ma ikka raatsin.. Minu kogemused, minu asjad, minu inimesed, mõtted ja tunded.. mis siis saab kui uusi ei tule.. kas jään siis täitsa tühjalt siia tammuma, vahemaailma vabalangema.. Nii pöördume, usaldust tasakesi proovides ja jalutame tulevikku. Tihti hakkame nagu vaikselt liikuma ja siis lähme jälle tagasi sinna oma vanasse keskmesse.. Inimene tunneb kindlustunnet teades, et ta asub Just Seal, vähemalt füüsiliselt on ta kindlas kohas. „Ma panen helkurvesti ka selga, et kui ma juhuslikult liiga kaugele lähen siis olge nii kenad ja kutsuge palun tagasi eks? “ Kui keegi hea inimene paneks meile päriselt ka need täpid maha, siis oleks siht ja lihtne.. ise ei peaks palju mõtlema. Tihtipeale lasemegi enda elu teiste täppide poolt kureerida.. arvates, et need on meie endi valikud.

Kristel Saan

Erilised tänud: Erko Ever, Carmen Kalata, Egle Ehtjen, Madli Kadakas, Tiina Vändre, Mart Joost, Kert Viiart, Kristel Saan, Sirje ja Rein Kuusik, Kertu Rooma ja T1 Keskus.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

18.00–18.30
Kohalolemise harjutus „ “
Yuko Kinouchi, Tea Lemberpuu, Jane Muts, Maria Elise Remme, Jake Rhys Shepherd, Elo Vahtrik

Otsisime pausi, vaikust. Jooksime läbi metsade, magasime koobastes, järgnesime veele. Kõik selleks, et pääseda inimese tekitatud mürast. Meie kõrvu jõudis kuuldus inimese loodud ruumist, mis on pühendatud vaikusele. Kohtusime Johniga. Ta kinnitas, et mõne aja pärast on ruumis kuulda ainult meie sees voolavat verd. Südamelööke ja kõiki helisid, millest me koosneme. On asju, mida me ei saa välja lülitada.

„ “ palume teil meiega liituda, et koos teha paus, aeglustuda ja pöörata tähelepanu enda sisse.

P.S Palume ruumi sisenemisel jalanõud ja telefoni hetkeks maha jätta.

18.30–20.00
Töötuba „Lehetrükk“
Chloé Geinoz, Sven-Aleksander Mantsik, Vitor Pascal, Liza Tsindelian

„Lehetrükk“ (nii nimetatakse tehnikat, mille puhul taimi raiutakse paberile või kangale, et neid sellele printida) on ökoloogilisi ja jätkusuutlikke materjale kasutav trükkimise töötuba.

Meie töötuba on üles ehitatud grupi liikmete erinevatele praktikatele. Meie jaoks on oluline, et iga liikme kunstiline käekiri ja kogemus leiaksid projektis kajastamist: Liza töötab kasutatud materjalidega, Chloé kasutab oma töös sageli taimi, Vitori ja Sveni praktika seostub trükitehnikate ja kriitilise tekstiloomega.

18.30–20.00
Installatsioon „Mulle meeldib Maa ja Maale meeldin mina“
Eleftheria Kofidou, Jana Mätas, Caroline Pajusaar, KitKit Para, Kadri Vahar, Edgar Volkov

Lülisammas on meie keha ja vaimu, aga ka närvisüsteemi peamine tugistruktuur. Seljaaju rakud kannavad edasi kõiki signaale, mis on vajalikud organismi ülalpidamiseks. Need omavahel seotud süsteemid juhivad kõiki meie tegevusi; nad suunavad meie ärkvelolekut, unenägusid ja magamist; ning meie tasakaal sõltub nende edukast koostööst. Meie väsinud luud puhkavad, lamades sellel pinnasel. Ometi muutub Maa nahk üha hõivatumaks. Mis saab meie kehamaastikest? Meie tehisjäänused on Maa uus selgroog.

18.30–20.00
„Can I speak to the manager? It’s about the anthropocene“
Yvette Bathgate, Mihhail Boitsov, Katariina Kesküla, Merilin Põldsam, Kristi Vendelin

Uurime kollektiivselt omavahelisi ühenduspunkte, köites üheskoos käsitsi kokku raamatut, milles kohtuvad üksteisega kunstiteosed, pabermaterjal ja tekstilised mängud.

Meie individuaalsed praktikad seob kokku lühike manifesti stiilis tekst koos viie kunstiteosega, mida esitleme nii installatiivses vormis kui ka koos käsitsi kokku köidetud trükisena.

14.12.2023–26.05.2024, Kumus

Näitus „Sina, jõgi. Hedi Jaansoo, Peeter Tooming, Endel Veliste“ toob kokku kolm erinevat, ent võrdselt tundlikku kunstnikupilku.

Fotograafid Peeter Tooming (1939–1997) ja Endel Veliste (1930–2001) ning visuaalkunstnik Hedi Jaansoo (snd 1989) on fotokaamera vahendusel jäädvustanud inimese ja looduse kokkupuutepunkte. Nende fotoseeriad toovad välja, kuidas kaamera võib samaaegselt nii võimendada distantsi ümbritsevast keskkonnast, anda hääle kividele, taimedele ja veele kui ka teha nähtavaks loodusliku ja inimloodud keskkonna olemusliku läbipõimituse.

Käesolev näitus pakub aktuaalsete keskkonnateemade foonil välja poeetilise dialoogi kahe nõukogude ajal tegutsenud fotograafi ja nüüdisaegse visuaalkunstniku loodud fotosarjade vahel, kutsudes mõtisklema looduse ja inimese suhete ning neid vahendava tehnoloogia rolli üle.

„Sina, jõgi“ on nõukogude perioodi Eesti kunsti püsiekspositsioonis taasavatava projektiruumi avanäitus. Projektiruumi näituste eesmärk on laiendada ja täiendada püsiväljapaneku teemade- ja autoriteringi, tekitades võimalusel nii aja- kui rahvusüleseid dialooge ning suhestudes Kumu kesksete uurimis- ja näituseprojektidega.

Näitus on osa Kumu kunstimuuseumi 4. korruse püsinäitusest „Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)“.

Kuraator Annika Toots näitusest:
Näituse pealkiri „Sina, jõgi“ on laenatud Peeter Toominga fotoseerialt, mis on pühendatud veekogule ja seda ümbritsevale looduskeskkonnale. 1970. aastatel loodud seeria tõuseb esile oma poeetilisuse ja haprusega ning haakub tol ajal Eesti kunstis avaldunud keskkonnatemaatikaga. Samast kümnendist pärineb ka Endel Veliste fotosari „Vaade läbi autoakna“. Veliste pilk jälgib ja jäädvustab ümbritsevat keskkonda läbi kahekordse barjääri: läbi fotokaamera objektiivi ning läbi autoakna.
Toominga ja Veliste 20. sajandi teisel poolel loodud fotodega astub dialoogi nüüdisaegne visuaalkunstnik Hedi Jaansoo, kes ei vastanda oma teostes looduslikku ja inimtekkelist keskkonda, vaid püüab tabada kokkupuutepunkte, kus need kaks omavahel põimuvad. Jaansoo fotodele on jäädvustatud nii hoolikalt komponeeritud inimloodud kui ka looduslikud kompositsioonid, mis asuvad vahealadel, kus piirid hägustuvad ning isiklikud ja avatud keskkonnad sulanduvad üheks.

Kuraator: Annika Toots


Kunstnikud: Hedi Jaansoo, Peeter Tooming, Endel Veliste


Näituse kujundaja: Villu Plink

Graafiline disain: Tuuli Aule

Koordinaator: Anastassia Langinen

Hanna Samoson avab debüütnäituse, 8. detsembril kell 18.00, Kunstihoone Lasnamäe paviljonis.

„Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi“ on näitus suure kaotuse põhjustatud tulvaveest inimese sees. Selle kaotusega leppimisest, senisest maailmakorrast lahtilaskmisest ja möödunud elu rusudest uue maailma üles ehitamisest. Näituse kuraator on Siim Preiman.

Kuidas muutuda sulgkergeks ja loobuda üleliigsest? Viimase aasta on Hanna Samoson veetnud selle küsimuse tähe all. Järgemööda on kogetust esile kerkinud mustrid, millesse teele juhtunud sümbolid langesid nagu pusletükid. Lasnamäe paviljonis satub külastaja videotest, kiviskulptuuridest ja installatsioonidest moodustuvale teekonnale, mis haarab kaasa, aga jätab ometi otsad lahti, peegeldades kunstniku taipamist, et iga lõpp on alati uue algus.

Tõukudes leinast, avab Samoson suurte inimlike kogemuste mõtestamise võimaluste ukse. Nentides, et tal on võimatu panna sõnadesse teise inimese kogemust, ütleb kuraator Siim Preiman: „Hanna ei ole lihtsalt kannatav kunstnik, vaid eelkõige uudishimulik ja empaatiline inimene. Kaotuse järel seadis ta sihiks leppimise, otsustades loobuda kõigest üleliigsest ja püüelda seisundini, kus miski poleks liiast, aga millestki poleks puudust. Näitusele eelnenud teekonnal kohtus Hanna erinevate inimeste ja loomadega, koges võimsaid loodusnähtusi ja teisi, pealtnäha väikseid, aga maagilisi kokkusattumusi.“

Hanna Samoson (1987) kompab kunsti piire ja püüab puudutada tundmatut. Püsides pidevas liikumises, on talle intuitiivse loojana omased kiired ja spontaansed otsused. Ta on õppinud fotokunsti Eesti kunstiakadeemias ja filmi Praha etenduskunstide akadeemias FAMU. Sügisel 2020 läbis ta kestus-performance’i käigus jalgsi Rail Balticu tulevase trassi Iklast Tallinna, mille tulemusena valmis koostöös Levilaga film „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“ (2023). Viimaste etteastumiste hulgas on rühmanäitused „Mändfulness“ Tallinna Linnagaleriis (2021) ja Vana-Võromaa kultuurikojas (2022) ning „Pikipiirijooksja, rotipüüdja ja müüriladuja“ Kunstihoone galeriis (2022).

Näituse valmimisele on kaasa aidanud hingeline teejuht Klara Hobza, kunstnikud ja kaasamõtlejad Helena Keskküla ja Johanna Ranne, helilooja Janek Murd, helikujundaja Martin Kikas ning projektijuht Hanna-Antheia Stern. Näituse on kujundanud Kairi Mändla.

Näitusega kaasneb mitmekülgne publiku- ja haridusprogramm, mille kohta lisandub info Kunstihoone kodulehele https://www.kunstihoone.ee/programm/
Näitus jääb avatuks 25. veebruarini 2024.

Kunstihoone näitusepaviljon Lasnamäel asub Lindakivi keskuse kõrval aadressil Jaan Koorti 24 ja on avatud kolmapäevast reedeni kell 12–18 ning laupäevast pühapäevani kell 12–19. Sissepääs on tasuta.

13. detsembril kell 12.00–18.00 toimub EKA stsengraafia magistrikursuse semestriprojektide väljapanek. 

Sügissemestril töötas tudengitega külalisprofessor Tomo Stanič (Academy of Fine Arts and Design, Ljubljana, Slovenia).

Oma töid näitavad Riin Maide, Liisamari Viik, Anita Kremm, Kristel Zimmer ja Linda Mai Kari. 

15. detsembril avab Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liit Vana-Võromaa kultuurikojas taas “Suvenäituse”.

Teiste seas osalevad ka mitmed EKA vilistlased ja tudengid. Avamisele sõidab EKAst kunstibuss, kuhu saab end registreerida siin!

7. detsembril kell 16.30–18.00, EKA aulas toimub avalik vestlus “Kaasaegse etenduskunsti küsimused”.

Vestlusel osalevad Eero Epner, Kaja Kann, Ott Karulin ja Urmas Lüüs.

Vestlust modereerib Evelyn Raudsepp koos EKA stsenograafia 2. aasta magistrantidega.

Vestlusest saab osa ka otse-ülekande vahendusel, killikides toimumishetkil sellele lingile:
https://tv.artun.ee/landing/bc/EQRwzuMU3KZ

Vestlus toimub Eesti Kunstiakadeemias kirjutajatega, kes on teatava seriaalsusega püüdnud mõtestada suundumisi kaasaegses teatris ja etenduskunstides.

Sirbi veergudel on ilmunud Eero Epneril ja Kaja Kannul 2021. aastal mõlemal artiklitesari “Uus teater”, Ott Karulinil 2019. aastal “ÜKT” (ühendkunstiteos). Urmas Lüüs on kordi mõtestanud noorte koreograafide ja pigem performance’i ning visuaalkunsti kohtumispunktides aset leidvaid sündmusi.

Vestlusel vaatame tagasi nende artiklitele ning arutleme, mis praegusel ajal kaasaegse teatri ja etenduskunsti maastikul toimub. Kes on tegijad, kes vaatajad; mida luuakse ja mida loomata jäetakse; mis kõnetab, puudutab, raputab – ja miks?

Vestluse küsimused ja teemad on loodud arutelude põhjal koos stsenograafia 2. aasta magistrantidega samanimelise aine raames.

Anders Härmi raamatu „Allumatud kehad“ esitlus ja performance 11. detsembril kell 19.00 Kanuti Gildi SAALi proovisaalis

Olete oodatud Anders Härmi raamatu „Allumatud kehad. Radikaalsed performatiivsed praktikad 20. ja 21. sajandi kunstis ja kultuuris“ esitlusele. Raamatu andis välja Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus. Esitlusel on võimalik raamatut soetada soodushinnaga 20 eurot. Tasuda saab nii sularahas kui kaardiga.

NB! Esitlus algab Anders Härmi loeng-karaokega „Rosebud. Luigelaulu lühike genealoogia“ ühele esitajale, mis kestab ca tund aega ning sel ajal inimesi saali ei lasta. Seetõttu palume kohale tulla aegsasti. Tegemist on Härmi neljanda loeng-performance’iga ning esimesega 11-aastase vaheaja järel. Härm hakkas performatiivsete praktikate ajalooga põhjalikumalt tegelema sajandivahetuse paiku, mil tegi ka oma esimese loeng-performance’i. Seetõttu tundus mõistlik ühendada sellest uurimusest välja kasvanud raamatu esitlus uue ja viimase loeng-performance’i ainuettekandega.

„Allumatud kehad“ on genealoogiline uurimus radikaalsetest kunstilistest, postkunstilistest ja transkunstilistest performatiivsetest praktikatest nende formaatide, strateegiate ja taktikate teisenemise kaudu. Käsitletava ainese kattuvus performance’i-kunsti ja selle ajalooga on küll suur, kuid siiski mitte täielik. Nagu autor raamatu eessõnas sedastab, oli küsimus, mille ta seda uurimust kavandama asudes püstitas, õigupoolest maru lihtne: „kui senised käsitlused performance’i ajaloost ei rahulda, siis milline oleks mõeldav alternatiivne narratiiv, mis oleks nende praktikate sisemise loogika ja kujunemisega paremas vastavuses?“ Samuti: „milline pilt avaneb performatiivsete praktikate transformatsioonidest ajateljel, kui neid käsitleda läbi formaatide ja diskursuste genealoogia?“

Ainus motiiv, mis näis autori arvates olevat kõigil neil erinevatest aegadest pärit ja erinevatel ajenditel toime pandud performatiivsetel tegudel ühine, on allumatuse motiiv. Aktsionistidel võib olla väga erinev arusaam sellest, mida ja kuidas teha või esitada, millised on aktsiooni eesmärgid ja kuidas neid saavutada, kuid nad kõik panevad selleks mängu oma keha – toovad oma naha turule, et teha tegu teoks. Nad on allumatud kehad: nad mässavad, rikuvad reegleid sõltumata sellest, kas neile allumatuse aktidele järgneb (võimude) repressioone või mitte. Need on praktikad, mis millegi representeerimise asemel on pigemini presentsed, kohal olevad, sekkuvad, häirivad, tülikad, nihestavad, aga vahel ka mängulised, meelelahutuslikud ja seksualiseeritud, naudingule suunatud, või vastupidi, keelduvad vägivaldsena tajutud naudingust, on abjektsed.

Tegemist on uurimusega, mis pakub teistlaadse viisi vaadelda performatiivsete praktikate ajalugu ja loob ühe võimaliku alternatiivse üldkäsitluse mudeli.

Anders Härm (s. 1977) on kunstiteadlane ja kuraator. 2000. aastal lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse eriala ning 2023. aastal kaitses samas doktorikraadi. 2002.–2012. aastani töötas ta Tallinna Kunstihoone kuraatorina ning aastatel 2010–2015 Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi juhina. Ta on kureerinud näitusi nii Eestis kui ka mujal Euroopas (Saksamaal, Norras, Soomes), muuhulgas ka Eesti paviljoni nii Veneetsia arhitektuuribiennaalil (2000) kui ka kunstibiennaalil (2003). Alates 2017. aastast on ta EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri Instituudi lektor, kunstiteaduse eriala magistriõppe kuraatori õppesuuna juht ning alates 2023. aastast Kumu kunstimuuseumi kuraator.

Täname: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, EV Kultuuriministeerium, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Autorite Ühing, Kanuti Gildi SAAL.

Lisainformatsioon:
Anders Härm
anders.harm@artun.ee
tel: 5084570

Neeme Lopp
neeme.lopp@artun.ee
tel: 5029286