Julia Maria Künnapi näituse eelretsenseerimine

04.11.2025 algusega kell 12.00 toimub kunsti ja disaini eriala doktorant-nooremteaduri Julia Maria Künnapi näituse „Valguse teekond. Uurimus valguse liikumisest eksperimentaallihvis vääriskivides“ eelretsenseerimine EKA raamatukogus.

See on esimene loominguline projekt doktoritööst „Mäng tulega. Võimalused neljamõõtmeliste vääriskivide kujundamiseks traditsioonise tahklihvi ja vabagraveeringu liitmisel. Ajamõõde kujunduselemendina.“

Näitus EKA raamatukogus 21.10–4.11.2025.

Doktoritöö juhendaja: prof Krista Kodres.
Näituse retsensendid: prof Virve Sarapik ja prof Theo Smeets (Trieri Rakendusteaduste Ülikool).

Doktoritöö lähtepunktiks on hüpotees, et traditsioonilise tahklihvi ja vabagraveeringu ühendamisel on vääriskivis võimalik kujundada uuenduslikke peegeldumismustreid, mis on kogetavad mitte ainult ruumis, vaid ka ajas. Loovuurimus vaatleb, kuidas muuta juveelid neljamõõtmeliseks, kasutades aega teadlikult disainielemendina ja esitleda neid mitte ainult staatiliste, vaid dünaamiliste, pidevas muutumises olevate teostena. Peegeldumine kaarjatelt pindadelt võimaldab tagasipeegelduva valguse tugevust sujuvalt reguleerida, sidudes rütmid varieerimisvõimeliseks voolavaks tervikuks.

Käesolev eksperiment annab ülevaate tahklihvi peamisest printsiibist – valguse murdumisest ja peegeldumisest – tahkude ning vabavormiliste elementide kombineerimisel. Eesmärk on näidata, kuidas üksikud peegelduvad elemendid moodustavad vastastikusel koosmõjul vääriskivi sära. Eksperimendi ilmestamiseks on EKA raamatukogus toimuval näitusel lisaks transparentsetele katseobjektidele nii pooleliolevad kivid kui ka lihvitud kividega ehted.

Esmaspäev, 27. oktoober 2025 kell 12.30–15.00
EKA Valge Maja, Kotzebue 10, ruum V-308
Ülekanne Zoomis: Liitu kohtumisega

Tallinna ja Helsingi sadamad on mõlema linna jaoks olulised väravad – teekond sadamast linna kujundab esmamulje ja mõjutab oluliselt linnaruumi kogemist. EKA UNESCO õppetooli ja Aalto Ülikooli ühise kursuse „Väravast linna“ raames uurisid kursusel osalenud tudengid, kuidas muuta sadama ja linna vaheline liikumistrajektoor mugavamaks, jätkusuutlikumaks ja ruumiliselt inspireerivamaks.

Rühmatööd tuginevad oktoobri alguses Tallinnas ja Helsingis nelja päeva jooksul toimunud välitöödel, kus analüüsiti mõlemas linnas sadama ja linnaruumi vahelisi erinevaid ühendusteid, tutvuti teekonnale jäävate pärandobjektidega ning arutleti sadamatevahelise rohelise koridori kontseptsiooni üle. Analüüsi keskmes olid sadama-alade kultuuriline tähendus, ligipääsetavus ja ruumiline kvaliteet.

Tudengite esitlused käsitlevad erinevaid marsruute mõlemas linnas, tuues välja nende ajaloolise tausta, tähenduslikud paigad, probleemsed lõigud ja võimalikud lahendused. Tähelepanu pööratakse ka liikluskorraldusele, avaliku ruumi elementidele ning avanevatele vaadetele. Võrdleva kokkuvõtte abil tuuakse esile Tallinna ja Helsingi sadamaalade ühisjooned ja eripärad.

Kursuse juhendajad: EKA – Riin Alatalu, Karola Mursu, Triinu Väikmeri
Aalto Ülikool – Panu Savolainen, Özlem Özer-Kemppainen, Niina Svartström (Museovirasto)

Kõik huvilised on oodatud kuulama ja kaasa mõtlema!

Kursus toimub koostöös Tallinna Sadama ja Helsingi Sadamaga ning ICOMOS University Forumiga.

 “Hüljatud maastikud. Joaveski papivabrik” avamine toimub 31. oktoobril kl 15.00 Joaveski rahvamajas, Lahemaal.

Näitus esitleb EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise õppekava erialastuudio tudengite projekte ja makette, mis uurivad, kuidas väärtustada ja elavdada Joaveski ajaloolist papivabrikut.

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond ning muinsuskaitse ja konserveerimise osakond korraldasid selle aasta algul juba neljateistkümnendat korda interdistsiplinaarse “Hüljatud maastike” töötoa, kus kasutuseta jäänud hoonekompleksidele püütakse leida kaasaegseid  lahendusi. Tänavune töötuba, erialastuudio ja näitus sündisid koostöös MTÜ Joaveski külaga, kes on oma südameasjaks võtnud tühjana seisnud papivabriku kui maamärgi väärtustamise.

Valminud projektide autoriteks on nüüdseks 3. kursuse arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengid: Maria Johanna Ahtijainen, Oskar Toomet-Björck, Elisabeth Ersling, Nele Lisette Hera, Heidi Jagus , Katariina Klammer, Eliis Kurvits, Lilian Källo, Lisandra Lipp, Marie Elle Melioranski, Mark Metsa, Mart Nael, Joonas Ott, Elenor Pihlak, Harriet Piirmets, Robin Pints, Elisabeth Tomingas, Katariina Vaher, Aliis Vatku, Martin Vatku.

Projekte juhendasid arhitektuuribüroo KUU arhitektid Joel Kopli, Koit Ojaliiv ja Juhan Rohtla, nõustas LCA konsultant Anni Oviir, maastikuarhitektuuri osa juhendasid Katrin Koov ja Arvi Anderson. Joaveskil võttis vastu ja tutvustas ajalugu Andres Õis.

Väljapanekut toetavad MTÜ Joaveski küla ja AS Maru.

Näitus jääb Joaveski rahvamajas avatuks raamatukogu lahtioleku aegadel 1. aprillini 2026. Esmaspäeval ja reedel avatud 9.00 – 16.00 ning kolmapäeval 11.00 – 15.00.

Joaveski papivabriku ajaloost

Joaveski papivabriku rajamine algas 1899. aastal ja see on ilmekas näide, kuidas feodaalne Loobu mõis kohanes 19. sajandi lõpul uue kapitalistliku majanduskeskkonnaga, mille väljundiks sai tööstusettevõtte asutamine. Joaveskist kujunes väike tööstusküla looduskaunis kohas. Täna töötab vabriku keskmes hüdroelektrijaam, ent enamik ruume on oma otstarbe kaotanud.

Tartu Kunstimaja suures saalis on 9. novembrini 2025 avatud Merike Estna isikunäitus „Ookean”.

Näituse kuraator on Maria Arusoo.

Näituse kandvaks teemaks on emaduse kaudu avanev elu ja surma eksistentsiaalne kokkuliidetus. Okeaanilise õnne ja armastuse kõrval on samaväärselt kohal valu ja kaotus ehk teemad, mis sünni ja emaduse kontekstis enamasti vaiba alla lükatakse, kuid mis on seal väga teravalt esil. 

„Emaduse teema tuli kunstniku loomingusse peale tema enda poja sündi ja viimase nelja aasta jooksul on see kasvanud kandvaks teljeks tema teostes. Esiti ilmus see ettekuulutavalt kummitusena ühel maalil kui kunstnik ise veel oma lapseootusest teadlik polnud, kuid sealt edasi on see kasvanud ja laienenud. Estnat huvitab ka emaduskogemuse kunstiajalooline vaade. Näituse üheks oluliseks teemaliiniks on ka Estnat juba üle kümne aasta huvitanud küsimused elavast maalist – kuidas on võimalik maali kui pigem staatilist ja hierarhilist objekti ellu äratada ja vaatajaga suhestuma panna. Tartu Kunstimaja näitusel saabki näha viieosalise monumentaalteose „Ookean“ maaliprotsessi kulgu, kui kunstnik igal teisipäeval seda edasi maalib. Nimetatud maal ei ole mõeldud valmis saama, vaid jääb edasi maalimisse ka tulevastel näitustel kuni kunstniku surmani, nagu ta seda ise manifesteeris,” selgitab näituse kuraator.

Merike Estna (s 1980) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias maalikunsti eriala (BA, 2005) ja Londoni Ülikooli Goldsmithsi kolledži (MFA, 2009). Lisaks on ta lõpetanud ka Tartu Kunstikooli (2000). 2025. aastast on ta Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti eriala külalisprofessor. Estnat on hinnatud mitme Eesti kunstipreemiaga: Hansapanga stipendium (2004), Eduard Wiiralti stipendium (2005), Konrad Mäe stipendium (2014). Aastatel 2017–2023 oli ta Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna dotsent. Aastatel 2020–2022 oli Estna üks kunstnikupalga saajatest. 2026. aastal esindab Merike Estna Eestit 61. Veneetsia biennaalil.

Estna on osalenud rahvusvahelistel näitustel nii Euroopas, Ameerika Ühendriikides kui ka Ladina-Ameerikas, sh Museo de Arte Contemporaneo Queretaros Mehhikos, Fundacion Casa Wabis Mehhikos, Publicsis Helsingis, Kiasma kunstimuuseumis Helsingis, Galeria Karen Huberis Mehhikos, Bosse & Baumis Londonis, Kunstraumis Londonis, Georg Kargli galeriis Viinis ning Temnikova & Kasela galeriis Tallinnas. Estna olulisemad isiknäitused on toimunud 2022. aastal Kai Kunstikeskuses Tallinnas, 2019.–2020. aastal Malmö Moderna Museetis, 2018. aastal Riia kaasaegse kunsti keskuses Kim? ning 2014. aastal Tallinnas KUMU Kunstimuuseumis.

Graafiline disainer: Martina Gofman
Tõlge: Keiu Krikmann

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus

Tänud: Evelyn Raudsepp, Jaime Lobato, Aime Estna, Kõu Fortino Lobato Estna, Lumi Marisol Lobato Estna, Alma Cardoso, Jaime L. Hernández, Aleksander Tsapov

Eesti Arhitektuurimuuseumi galeriikorruse näitus “Kui ma parajasti maju välja ei mõtle…” avab kohalike arhitektide loomingu, mis ulatub kaugemale argisest projekteerimisest.

Teostega osalevad näitusel näiteks Johann Wilhelm Krause, Herbert Johanson, Aleksander Wladowsky, Edgar Johan Kuusik, Karl Burman, Valve Pormeister, Erika Nõva, Sille Pihlak, Loreida Hein, Ott Kadarik, Leonhard Lapin ja paljud teised.

Näitus on avatud 25. oktoobrist kuni 1. veebruarini 2026.

Loe lähemalt:

https://www.arhitektuurimuuseum.ee/est/exhibition/kui-ma-parajasti-maju-valja-ei-motle/

“Joonistatud paralleelilmad” / “Into the Droame” 

Reedel, 24. oktoobril kell 17.00, Eesti Arhitektuurimuuseumis

“Joonistatud paralleelilmad” / “Into The Droame” on Briti-Saksa arhitekti ja kunstniku Pascal Bronneri esimene isikunäitus. Selle keskmes on Bronneri rahvusvaheliselt palju tähelepanu pälvinud arhitektuurijoonistused, mis käsitlevad paralleelmaailmu, kus kohtuvad Bronneri loodud erinevad tegelased ja neid ümbritsevad narratiivid.

Näitus on avatud Eesti Arhitektuurimuuseumis (Ahtri 2) 25. oktoobrist kuni 30.novembrini.

Loe lähemalt:  https://www.arhitektuurimuuseum.ee/est/exhibition/joonistatud-paralleelilmad/

LOOMINE◠LAGUNDAMINE
EKA Galeriis 31.10.–30.11.2025
Avatud T–L 12–18 P 12–16
Avamine: N 30.10. kell 18–22
Albertina Tevajärvi performance: N 30.10. kell 18.30
Kuraatorite ja kunstnike ringkäik: R 31.10. kell 17.00

Näitus „loomine◠lagundamine“ süüvib kasvamise, lagunemise ja uuenemise tsüklitesse. Kolmeteistkümne kunstniku tööde kaudu uurib näitus hoole ja kontrolli vahelist habrast tasakaalu.

Näitus tõstab fookusesse meie ökosüsteemi peidetud ja tihti tähelepanuta jäävad kihistused nagu mikroskoopilised olendid, taimemass ja orgaanilised süsteemid, mis tegutsevad meie argireaalsuse pealispinna all. Loomine ja lagundamine ei vastandu siin teineteisele, vaid põimuvad omavahel kuju andmise ja kaotamise, hoolitsemise ja lahtilaskmise aktidena kokku.

Osalevad kunstnikud kasutavad erinevaid viise, kuidas loodusmaailma protsesse jäljendada või nendega lähedalt koos töötada. Siin näitusel unistavad kunstnikud loomisest ja lagundamisest. Nad unistavad putukate, loomade, taimede ja mikroorganismidega koostöös sündivate narratiivide kuulamisest, mäletamisest ja ümberkujundamisest.

Osalevad kunstnikud: Alexis Brancaz, Albertina Tevajärvi, Alma Bektas, Augustas Lapinskas & Ditiya Ferdous, Freyja Tralla & Kassandra Laur, Janne Schipper & Andreas Andersen, Johanna Rotko, Julie Sjöfn Gasiglia, Kamilė Pikelytė, Paula Zvane
Näituse kuraatorid on kunstnikud Inessa Saarits ja Victoria Björk.
Graafiline disain: Daria Titova
Tehniline tugi: Karel Koplimets ja Karmo Migur
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Islandi Visuaalkunstide Fond, Sadolin Eesti ja Tallinna Linn.
Avamisjookidega varustavad mirai™ ja Põhjala Pruulikoda.

Trükis on allalaetav siit.

LOENG EI TOIMU esineja haigestumise tõttu!

2025/2026 õppeaasta avatud loengute seeria toimub Kunstiteaduse ja Visualkultuuri Instituudi ja Arhitektuuriteaduskonna koostöös.

Selle õppeaasta teemaks on “Arhitektuur ja hoole-eetika”, loenguid kureerib KVI vanemteadur dr Ingrid Ruudi.

Arhitektuuri käsitletakse hoole-eetika vaatepunktist: kuidas hoolitseb arhitektuur inimeste füüsiliste, emotsionaalsete ja sotsiaalsete vajaduste eest, nii tänapäeval kui ajaloolises perspektiivis?

13. novembril kell 18 peab Emma Cheatle EKA aulas loengu “Lamades pimedas ruumis: emaduse arhitektuur Suurbritannias”.

Emma Cheatle’i uurimistöö keskendub sünnitamise ruumilisele ja arhitektuursele kogemusele, tegeledes nii ajalooliste kui ka tänapäevaste emaduse ruumidega.

Kui konventsionaalne arhitektuuriajalugu läheneb hoonetele kui objektidele (samamoodi nagu objektiveeritakse ka ema keha), siis Cheatle pakub vastukaaluks “nurgavoodiarhitektuuri” loov-kriitilist autoteooriat. See põhineb feministlikul, subjektiivsel lähenemisel, mis haarab eri distsipliine, väljendusviise ja argumente. Ta vaatleb, kuidas on emaduse ruumid muutunud alates naise magamistoast 18. sajandi kodanlasekodus, läbi meessoost ämmaemandate rajatud 18.-19. sajandi haiglate kuni 20. sajandi lõpu moodsate sünnitusmajade ja kodussünnitamise kogemusteni, ning kuidas peegelduvad neis ruumides muutused emaduse praktikas. Ruum ei ole siin emaduse ajaloo tumm või neutraalne taust, vaid aktiivne ja sünnituskogemusse põimunud keskkond – materjal, praktika ja esemed, mille on loonud ja mis omakorda loovad spetsiifilisi ühiskondlikke ja poliitilisi tingimusi ning soolisi kogemusi ja struktuure.

Käsitledes ruume, süsteeme, tegelasi ja nende subjektsust, näitab Emma Cheatle, kuidas ajalooline haiglaarhitektuur ja reeglistikud on muutnud traditsioonilist kodus sünnitamise praktikat ning kuidas see mõjutab emade ruumikogemust tänini.

Dr Emma Cheatle on Sheffieldi Ülilkooli arhitektuuri vanemlektor. Tal on doktorikraad arhitektuuris Londoni Ülikooli Kolledžist Bartlettist, kus ta pälvis 2014. aastal ka Briti Kuningliku Arhitektuuriinstituudi (RIBA) väljapaistvaima doktoritöö medali. Tema interdistsiplinaarne uurimistöö tegeleb arhitektuuri, kunsti ja linnaruumi poliitilise, kultuurilise ja ühiskondliku mõjuga, keskendudes eelkõige tervise, soo, rassi ja erivajadustega seotud ebavõrdsusele. Tema monograafia “Osa-arhitektuur: Maison de Verre, Duchamp, kodusus ja iha 1930. aastate Pariisis” (Part-Architecture: The Maison de Verre, Duchamp, Domesticity and Desire in 1930s Paris, Routledge 2017) analüüsib kriitilist teooriat, loovkirjutamist ja joonistamist ühendades Maison de Verre’i ja Duchampi “Suurt klaasi”, asetades värske arhiivimaterjali 1920.-30. aastate Pariisi ühiskondliku, seksuaal- ja meditsiiniajaloo konteksti. Tema teine raamat “Lamades pimedas ruumis: Emaduse arhitektuur Suurbritannias” (Lying in the Dark Room: Architectures of British Maternity, Routledge 2024) uurib arhitektuuri ja ruumi panust emarolli konstrueerimisel ja sünnituspraktikates. Emma on Bloomsbury Global Encyclopaedia of Women in Architecture 1960–2015 (2025) Suurbritannia alaosa toimetaja ning osaleb mitmetes feministlikes projektides nagu näiteks Feminist Art and Architecture Collaborative (FAAC). Koos Hélène Frichot’ga on ta koostanud feministlikule teoreetikule Jennifes Bloomerile pühendatud erinumbri ajakirjas Journal of Architecture (2024).

Avatud loengute sarja raames esitleb EKA arhitektuuriteaduskond igal õppeaastal kümmekonda valdkonna ainulaadset praktikut ja hinnatud teoreetikut. Loengud on mõeldud kõikidele erialadele, mitte ainult arhitektuurivaldkonna üliõpilastele ja professionaalidele.

Kõik loengud toimuvad neljapäeviti kell 18.00 EKA peaauditooriumis Põhja pst 7. Loengud on inglise keeles ja tasuta.

Loengute kava 2025 sügisel

25.09  Elke Krasny (Viini Kunstiakadeemia) “Architecture and the Right to Care”

16.10 Leslie Kern (Toronto) “Towards a Feminist City.”

13.11 Emma Cheatle (Sheffieldi Ülikool) “Lying in the Dark Room: Architectures of British Maternity”

27.11 Robert Mull (London) “The Free World”

Loengusarja veebilehel www.avatudloengud.ee on tehtud mugavaks nii uute loengute info kui ka juba toimunud loengute videote vaatamine ja esinejatega tutvumine.

Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital.

Loengusari on osa Eesti Teadusfondi toetatud grandiprojektist Hooleruumid hilis- ja postsotsialistlikus Eestis (PSG1078).

Maalikunstnik Tõnis Saadoja näitus „Kestev olevik” avaneb neljapäeval, 23. oktoobril kell 18.00 Tütar galeriis (Vesilennuki 24).

Kirjanik Aare Pilv märgib näituse saatetekstis: „Tõnis Saadoja eelmised näitused tegelesid valgusetaju ja mälu vahendatuse ning tihendatusega – kuidas kontsentreerida läbi mitmete filtrite mälus olevaid valgusi, aga ka see, kuidas erinevad maalitehnikad seda võimaldavad ja kehastavad.
Tõnis Saadoja uus näitus „Kestev olevik“ mõneti jätkab valguse ja aja teemat, kuid ühtlasi teeb eksperimentaalse täispöörde. Siinne sari on maalitud en plain air, natuurist vabas õhus, iga maali valmimise aega on piiranud loodusliku valguse muutlikkus paari tunni jooksul. Nõnda on need maalid hetkele kontsentreerumise harjutused, uurimused sellest, kui pikk on hetk, ja sellest, milline saab olla ühe kestva hetke ekvivalent lõuendipinnal. Mõnes mõttes on need maalid performatiivse kunstnikuteo dokumentatsioon, kuid teises – ja olulisemas – mõttes on nad meditatsioon selle üle, mida tähendab olevik ja kui kaua ta kestab, ehk siis – millal olevik valmis saab.”

Tõnis Saadoja (1980) on maalikunstnik, kes töötab realismi eri tahkude ning ajaloolise ja kaasagse maali ühisosa otsimisega. Põhiteemadena korduvad tema loomingus mälu, koha ning tähenduse suhted. Tema teoseid iseloomustab kontseptuaalne ülesehitus ning tehniliselt eripärase vormi otsing vastavalt kujutistele. Valdavalt moodustub Saadoja looming terviklikest sarjadest, milles valitud motiiv varieerub kuni mitmekümneosalises pildireas.

Näituse saatetekst: Aare Pilv
Graafiline disain: Ott Metusala

12.10 2025 avati Łódźi Linnagaleriis rahvusvaheline noore tekstiilikunsti näitus, triennaal YTAT (Young Textile Art Triennial). 

Näitus toimub viiendat korda ja on osa 18. Lodži rahvusvahelise tekstiili triennaali programmist. Tudengite näitusel osaleb 27 kõrgkooli, neist 7 Poolast. Igast koolist oli oodatud üks osaleja tekstiilikunsti ja üks tekstiilidisaini kategoorias.

EKA tekstiili osakonda esindavad Kassandra Laur (BA 2025) kunsti kategoorias ja Kristina Oja ( BA 2024) tekstiilidisaini kategoorias.

Kassandra Laur

Installatsioon Kodumaa/ Installation Motherland

Installatsioon põimib kokku erinevaid lugusid Oskar Looritsa raamatust “Eesti rahvausundi maailmavaade” ning minu enda lapsepõlvemälestusi. Nende jutustuste põhjal lõin ruumi, mis tundus kodusena, kasutades selleks looduse poolt pakutud materjale. Mäletan, kuidas mu vanaema alati hoiatas mind – ära jää magama keset sookailu välja, muidu ei pruugi sa enam kunagi ärgata. Loorits kirjutab oma raamatus samuti vaimudest, kes kaitsevad metsa pahatahtlike inimeste eest, ilmutades end huntide, madude või teiste loomadena. On ka lugu sellest, kuidas ketramiseks saab jõudu ammutada Ööemalt, kui kuuled öösel öömardikate praksumist.

Kristina Oja

Ma olin kadunud/ I was lost

Uurides oma perekonda ja nende lugusid, jutustan oma kollektsiooni kaudu eneseavastamise teekonda. Kudumismasin on tööriist, mis aitab mul väljendada emotsioone, isegi kui mälestused on hääbumas. Kudumismasin võib olla tujukas – mõnikord ei meeldi talle teatud lõng või ta jätab silmuseid vahele. Sellega tegelemine nõuab kannatlikkust. Selle tundmaõppimine võtab aega. Selle protsessi käigus saan selgemalt aru, kuidas ühenduse puudumine vanavanematega on mõjutanud minu kujunemist naiseks ja disaineriks.

Kas seda tunnet, mis tekib teadmisest, et ma ei ole kunagi oma vanavanemaid kohanud, võib nimetada leinaks? Erinevate kudumistehnikate kaudu uurin neid tundeid, mis minus vanavanemate peale mõeldes esile tulevad: lihtsad ja tagasihoidlikud koed muutuvad uueks kihiks, kui neid kanda. Mängulised koed on inspireeritud fotodest, mis on jäädvustanud kadunud hingi ootamatutes, rõõmsates hetkedes. See on minu isiklik lugu, mis näitab, kuidas olen aastate jooksul püüdnud paikata enda sees olevat tühimikku. Kas seda saab nimetada leinaks, kui ma pole neid inimesi kunagi kohanud?

See kollektsioon on minu viis väljendamiseks, kui sõnadest jääb väheks.

Näitus on avatud 31. detsembrini 2025 Łódźi Linnagaleriis.

Lähemalt: https://ytat.asp.lodz.pl/