Avatud veebinar: Riikka Räisanen “Keemia loodusliku värvipaleti taga”

21.10 16.00

Veebinar Teamsis 

Riikka Räisanen (professor, Helsingi Ülikool, Colour4CRAFTS konsortsiumi juht)
“Traditsioonist tulevikku: keemia loodusliku värvipaleti taga” (inglise keeles, veebis)

Ühiskonnad püüavad saavutada suuremat jätkusuutlikkust ja tekstiilide värvimine on olnud arutlusel, kuna see on üks tööstusharudest, mis kasutab tohutul hulgal energia- ja veevarusid ning saastab keskkonda värvimisprotsesside halva kontrolli tõttu. Samuti on fossiilsete ressursside kasutamisest loobumise eesmärk suunanud uuringuid looduslike ja biopõhiste lahenduste uurimisele materjalides ja värvimises. Enne 19. sajandi keskpaika ja sünteetiliste värvainete värvikeemia revolutsiooni pakkusid ainsad kasutatavad värvained looduslikud allikad. Praegu on looduslikud värvained muutunud disainerite ja käsitööliste seas populaarsemaks.

“Oma loengus tutvustan mõningaid hiljutisi uuringuid biopõhiste värvainete ja uudsete lahenduste valdkonnas, kuidas neid erinevates materjalides ja lõpptoodetes rakendada.”

Erilist tähelepanu pööratakse EL-i programmi „Horisont“ rahastatava Colour4CRAFTS projekti materjalidele ja selle multidistsiplinaarsetele meeskondadele, kuhu kuuluvad teadlased arheoloogia, ajaloo, tekstiilitehnoloogia ja käsitöö, keemia, disaini ja tuleviku-uuringute valdkonnast.

Riikka Räisanen on Helsingi Ülikooli käsitööteaduse ja käsitööpedagoogika professor. Tema taust on keemias ja loodusteadustes, käsitööuuringutes ja hariduses. Tal on üle kahekümne aasta kogemust looduslike värvainete ja tekstiilide uurimisel ning ta on avaldanud arvukalt artikleid ja raamatuid sellel teemal. 2016. aastal pälvis ta Ühendkuningriigi Värvijate ja Värvijate Seltsi hõbemedali looduslike värvainete valdkonna uurimistöö eest. Ta on Colour4CRAFTS konsortsiumi juht.

–

Loeng on osa sarjast “Tekstiilivärvid minevikus ja tänapäeval: jagades Colour4CRAFTSi kogemust”, mille on ellu kutsunud EU Horisondi projekt Colour4CRAFTS.

Julia Maria Künnap, „Valguse teekond. Uurimus valguse liikumisest eksperimentaallihvis vääriskivides“

EKA raamatukogus 21.10-4.11.2025

Näitus annab ülevaate vääriskivilihvi peamisest printsiibist – valguse murdumisest ja peegeldumisest – tahk- ja vabavormiliste elementide kombineerimisel. Väljapaneku eesmärk on näidata, kuidas üksikud peegelduvad elemendid moodustavad vastastikusel koosmõjul vääriskivi sära. Eksperimendi ilmestamiseks on näitusel nii pooleliolevad tööd kui ka lihvitud kividega ehted.

Väljapanek on esimene loominguline projekt doktoritööst „Mäng tulega. Võimalused neljamõõtmeliste vääriskivide kujundamiseks traditsioonise tahklihvi ja vabagraveeringu liitmisel. Ajamõõde kujunduselemendina.“ Loovuurimuslik doktoritöö vaatleb, kuidas saab anda juveelidele neljanda mõõtme kasutades aega teadlikult disainielemendina ja kogeda neid mitte ainult staatiliste, vaid dünaamiliste, pidevas muutumises olevate teostena. Doktoritöö juhendaja on prof Krista Kodres.

Julia Maria Künnap on kunsti- ja disainieriala doktorant-nooremteadur

21. novembril kell 10.00-14.00 toimub PhD seminar “Sotsiaalselt siduv kunst kui uurimisobjekt ja selle potentsiaal kõrgema kunstihariduse kolmanda missiooni – ühiskonda panustamise – kontekstis”. Lektor Kai Lehikoinen (Uniarts).

Seminar on avatud PhD ja MA tudengitele
Registreeri SIIN kuni 14. novembrini.

Mida me mõistame sotsiaalselt siduva/kaasava kunsti all ja miks on see tänapäeva kõrgemas kunstihariduses oluline?

Seminar uurib sotsiaalselt siduvat kunsti kui dünaamilist ja interdistsiplinaarset uurimisvaldkonda, mis soodustab loovust, koostööd ja ühiskondlikke muutusi. Kai Lehikoineni (PhD) juhendatavas teoreetilises ja praktilises seminaris tutvume sotsiaalselt siduva kunstiga, selle huvivaldkondade, keskse organisatsioonilise kontseptsiooni, praktika põhimõtete, oskuste ja pädevuste ning edu kriteeriumidega.

Tuginedes Kai Lehikoineni uuele raamatule „Creativity, Society, and the Role of Socially Engaged Art in Higher Arts Education” (Routledge, 2025), tutvume juhtumispõhiste näidetega, mis avavad sotsiaalset siduva kunsti võimalusi. Seminar kutsub osalejaid mõtlema, kuidas sotsiaalselt kaasatud kunstipraktikad võivad aidata kaasa kõrgema kunstihariduse kolmandale missioonile – ühiskonna kaasatavuse edenemisele – luues „kolmandad ruumid” dialoogiks, ühisloomeks ja innovatsiooniks. Loengu ja sellele järgneva rühmaarutelu ning kogemuste jagamise kaudu saavad osalejad arutleda, kuidas need praktikad võivad rikastada teadustööd, pedagoogikat ja institutsioonide mõju erinevates kultuurilistes kontekstides.

Seminar on asjakohane eri kunstivaldkondade kunstnikele, teadlastele, praktikutele ja pedagoogidele, kes on huvitatud oma loomingulist või akadeemilist tööd laiemalt jagama, sõltumata nende varasemast kogemusest sotsiaalselt siduva/kaasava kunsti valdkonnas.

Kai Lehikoinen on Soome tantsupedagoogika ja sotsiaalselt kaasatud kunsti uurija, kes töötab praegu Helsingi Kunstiülikooli (Uniarts Helsinki) uurimisinstituudis teadurina. Tema uurimistöö hõlmab sotsiaalselt kaasatud kunstipraktikaid, maskuliinsust tantsuõppes ning kunstnike arenevat professionaalsust. Ta osaleb aktiivselt diskussioonis kõrgema kunstihariduse tuleviku, võrdõiguslikkuse ja heaolu üle kunstis ning kunsti kaudu.

Oma karjääri jooksul on Lehikoinen täitnud mitmeid juhtivaid rolle, sealhulgas ArtsEqual Research Initiative asejuht ja CERADA uurimiskeskuse direktor. Praegu on ta ELIA esindusnõukogu liige, panustades rahvusvahelisse arutelusse kunstiõpetuse ja -poliitika teemadel.

Eesti doktorikooli humanitaarteaduste ja kunstide haru

Projekti “Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel“ (2021-2027.4.04.24-0003) kaasrahastab Euroopa Liit.

„Carmen Electra“ – nagu välk selgest taevast!

24. oktoobril kell 19.00 esietendub EKA galeriis ansambel ants1 muusikal ,,Carmen Electra”, mis seob oma maagilisse maailma kaasaegset tantsu, kirevaid kostüüme, ängistavat muusikat ning skandaalseid väljaütlemisi. Libreto kirjutas ansambel ants1. Peaosas astub üles igavesti noor ja surematu Anumai Raska.

,,Teemad, mida lavastus ‘Carmen Electra‘ lavale toob, pakuvad äratundmisrõõmu ja kurbust põlvkonnale, kes võtab maailmavalitsemise üle hetkel, mil Euroopas on jälle sõda, mil suurriigid siiski ei soovi kliimamuutuseid teadvustada ning mil Eesti toidupoodides on porgand kallim kui Belgias, aga kuupalk kolm korda madalam,” kommenteerib anonüümseks jääda soovinud jänes lavastuse tausta. ,,mis meist niimoodi saab?”

ants1 bänd on Eesti Kunstiakadeemiast võrsunud kollektiiv, kelle liikmed tegutsevad erinevates kaasaegse kunsti valdkondades. Kokku saades kannab kollektiiv aga ants1 nime, kelle muusika seob kaasaja sotsiaalprobleeme valusasse ent lõbusasse punkmuusika keelde.

Carmen Electra muusikal pole soovitatav alla 12 aastastele. 

Laval: Ekke Janisk, Ats Kruusing, Andreas Kübar, Eke Ao Nettan, Anumai Raska, Henri Särekanno, Mattias Veller

Kostüümid: Lisette Sivard

Valgus: Leon Allik

Helitehnik: Roman Belov

Kaasprodutsent: elektron.art

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Tallinna Linn

Etendused 24., 25. ja 26. oktoobril EKA Galeriis (Põhja pst 7, Tallinn). Lavastus on eesti keeles ingliskeelsete subtiitritega. Sissepääs EKA fuajee kaudu (Põhja puiestee poolt).

Piletid on saadaval Fientas:

https://fienta.com/et/s/ants1-muusikal-carmen-electra-esietendus

Quistrebert Brothers, Sirja-Liisa Eelma
ZOOM
17. oktoober 2025 – 17. jaanuar 2026
Avamine 16. oktoobril kell 18.00 
 
Oled südamest oodatud prantsuse kunstnikeduo Quistrebert Brothers (Florian ja Michael Quistrebert) ja eesti kunstniku Sirja-Liisa Eelma ühisnäituse avamisele 16. oktoobril kell 18.00.

Jorge Luis Borges kirjutas, et iga kirjanik loob enda eelkäijaid ise, ühendades uueks järjepidevuseks ajaloos hajutatud tegelasi, võimaldades neid mõista teistmoodi kui enne teda. See kehtib ka kunstnike kohta, ja mitte ainult mineviku eelkäijate, vaid ka oleviku kaasamõtlejate avastamises. Midagi sarnast juhtus, kui Sirja-Liisa Eelma kätte sattus Florian ja Michael Quistreberti näituse kataloog. Loominguliste paralleelide äratundmine päädis siinse ühisnäitusega, mille pealkiri võiks viidata muu hulgas töömeetodile – pildikadreerimise või sidevahendi mõistes. Mõlemad autorid eksponeerivad uusi teoseid, mis jätkavad nende loomingu varasemaid liine ja ehitavad dialoogi sarnasuste vahel, neid võimendamata või teadlikult sobitamata. Oluline roll on siin geomeetriliste struktuuride semantilisel potentsiaalil: võimel mõtiskleda oma kunstimeediumi ajaloo ja hetkeseisu üle, aga ka traditsioonilise ornamendi kombel avada nappide vahenditega olemuslikke protsesse. Põnevaid mänge loob omakorda kombinatoorikameetod, mis seab eri viisil kokku piiratud arvu elemente, hoidudes seejuures visuaalsest ületootmisest ning osutades vastupanu tänapäeva infouputusele; kaasates kunstikogemusse meditatiivse ja hüpnootilise aspekti. Sedaviisi on kunstnikel õnnestunud luua avatud kujundeid, millele võib omistada väga erinevaid tähendusi.

– Elnara Taidre

Viimase kahe aastakümne jooksul on Quistrebert Brothers abstraktset maalikunsti ümber defineerinud, kasutades laia valikut tehnikaid – alates toorest õlivärvist, tööstuslikust autovärvist ja modelleerimispastast kuni epoksiidini jt. Nende teadlikult dekoratiivne looming väljendab Florian ja Michael Quistreberti pidevat uurimistööd ja katsetusi valguse ja arhitektuuriga, luues illusiooni helendusest ja sügavusest. Varjutuste ja hajutustega töötades loovad nad katkestuse ja jätkuvuse efekte, mida vaataja pilk omaenda moel taasloob, lähtudes võrkkesta püsivuse mõjust; geomeetrilised vormid lahustuvad sageli keemilise ebastabiilsuse erutuses.

Sirja-Liisa Eelma on minimalistlikus laadis töötav kontseptuaalne maalikunstnik, kelle loomingu läbivateks teemadeks on tühjus, vaikus ning nähtava ja nähtamatu suhe. Tema loomingut iseloomustab meditatiivsus ja õrnus, tema teosed loovad vaatajale ruumi puhkehetkeks ja sisekaemuseks. Eelmat paelub ruumipoeetika, tema maalid ja installatsioonid on sageli kohaspetsiifilised, olles üles ehitatud kujundi näilise korduse printsiibile ning varjundi- ja motiivimängudele. Kunstniku värvikäsitlus on tundlik, läbimõeldud ja nüansseeritud, valdavalt pastelne. Eelma maalistseenidest õhkub nii mõnigi kord sakraalset helgust, transtsendentsust ning justkui igatsust kaotatud paradiisi järele.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

16.10.2025–11.01.2026

Narva Kunstiresidentuuris on EKA moedisaini osakonna eestvedamisel avatud Narva seni suurim rahvusvaheline moenäitus „Hõimulõim“.
Näitus kuulub „Narva soome-ugri kultuuripealinn 2025” ametlikku programmi. Näituse avamine maandub hõimurahvaste kalendriaasta olulisimale nädalale, hõimunädalale.

„Hõimulõim“ on näitus, mis põimib soome-ugri pärimuse kaasaegsesse moeloomesse. See on austusavaldus rikkalikule kaasavarale, mille püsimine sõltub sellest, kui oskuslikult suudame seda oma tänasesse ellu kanda. Traditsioon ei püsi kapis ega arhiivis – ta elab vaid siis, kui lasta tal ajaga koos kasvada, teda kanda ja armastada. 

Näitusel on eksponeeritud üheksa soome-ugri rahva disainerite looming. Saami, handi, udmurdi, mari, komi, ungari, karjala, soome (sh ingeri) ja eesti (sh seto ja võro) loojate töödega tuuakse esile, et rõivas võib olla ühtaegu nii praktiline ese kui ka identiteedi ja kollektiivse mälu kandja. Iga autor küsib omal moel, mida tähendab olla soome-ugri disainer 21. sajandil – kuidas põimida oma traditsioon kaasaegsesse vormi ja mida selle mitmekihilisest tähendusväljast maailmale jutustada. Need teosed avavad ka eetilisi valikuid: millist materjali kasutada, kuidas hoida kohalikke oskusi ning kuidas jutustada oma rahva lugu nii, et see looks dialoogi ka nende jaoks, kes pole sellesse kultuuriruumi sündinud.

„Hõimulõim“ on nähtamatu, ent visa side soome-ugri rahvaste vahel. See ei küsi riigipiire ega poliitilist meelsust, vaid kulgeb sügaval allhoovustes – keeles, mustrites, lauludes, tantsus ja tõekspidamistes”, sõnab näituse kuraator Piret Puppart ja lisab: “Tänases maailmas, kus mõne rahva laul on vaiksem kui kunagi varem ja nii mõnegi mustri kuduja on jäänud üksikuks, on see hõimurahvaste vaheline lõim eriti habras.” 

Erinevad ühiskondlikud pinged panevad järjest enam proovile traditsioonide püsimajäämise ning sunnivad otsima viise, kuidas hoida neid elavana ka tulevaste põlvkondade jaoks. „Hõimulõim“ kutsub märkama, et kultuuri hoidmine ei ole ainult mineviku säilitamine, vaid ka tuleviku loomine. See on kutse kanda oma pärandit igapäevaselt – olgu see ehe, ese või ornament – ning mõista, et iga selline valik tugevdab lõimesidet, mis ühendab meid üle piiride ja ajastute.  

Põnevust pakuvad ka näituse interaktiivsed, tehnoloogiliselt uuenduslikud elamused. Külastaja saab avastada nii magnetite abil Piret Pupparti loodud kleitidesse peidetud mustreid kui ka kogeda kunstnik Alyona Movko-Mägi kujundatud vadjalaste mustrimaailmale pühendatud hologramm-koske. Hologrammikunst on maailmas veel vähetuntud võte manada visuaalseid elemente, mida käega katsuda ei saa, ent virtuaalselt ja silmaga küll. Sellises mahus jõuab antud meedium Narva esmakordselt.

Soome-ugri juurtel on ka disaini- ja kunstimaailmas laiem rahvusvaheline haare, kui arvata võiks. Komide kompassimuster on leidnud tee Kandinsky maalidesse, udmurdi viisid Tšaikovski muusikasse. Alles hiljuti pärjati aga Karjala juurtega disianer Diesel Design Awardiga samal ajal kui isuri veri on riietanud Eesti olümpiasportlasi Ateenas. Mari rahvuse esindaja seisis aastaid Eesti legendaarse brändi Mosaic kudumikollektsioonide taga ning Adidase jalanõusid kandes võib tunda udmurdi südametukset. Diesel Design Award’iga pärjatud kollektsiooni premik ja Helsinki Design Week’i parimad palad on jõudmas ka peagi avatavale näitusele. Ekspositsiooni saab külastada 11. jaanuarini.

Kuraator: Piret Puppart

Kunstnikud: Antrea Kantakoski, vainio.seitsonen (Johanna Vainio & Merja Seitsonen), Sigrid Kuusk, Ramona Salo, Dina Andreeva, Natalja Lill, Darali Leli, Eneken Johanson, Stella Tukia, Kaia Kuusmann, Zsófia Papp, Zsófia Papp, Maria Roosiaas, Hanna-Tiina Pekk, Anneliis Reili, Kertu Kivisik, Nadežda Kasatkina, Lana Vakhovska, Karl Joonas Alamaa, Piret Puppart ja Alyona Movko-Mägi.

Graafiline disain: Eva Sepping

Suured tänud: Anna Kuznetsova, Muš Nadii, Nikolai Anisimov, Nikolay Kuznetsov, Barbi Pilvre, Jaak Prozes, Žanna Toht, Ekaterina Kuznetsova, Helena Schilf, Natalia Ermakov

Toetajad: EKA, Eesti Kunstiakadeemia moedisaini eriala, Hõimurahvaste programm, Kultuurkapital, MTÜ Fenno-Ugria, NART, Narva soome-ugri kultuuripealinn 2025

.    

James Prevett’i ja Maarit Bau Mustoneni kunstnikuvestlused 22. oktoobril kell 17:45 A501 EKAs

22. oktoobril 2025 kell 17:45 toimuvad EKA ruumis A-501 James Prevetti ja Maarit Bau Mustoneni kunstnikuvestlused. Kunstnikud on kutsutud läbi viima meistriklassi EKA fotoosakonna tudengitele. Vestlustele on kutsutud kõik huvilised!

James Prevett on Briti kunstnik ja õppejõud, kes elab Helsingis alates 2013. aastast. Tema kunstnikupraktika hõlmab stuudiopõhist loomingut ja sotsiaalseid skulptuure. Prevetti loomingu keskmes on isikliku ja/või kollektiivse, füüsilise ja/või metafoorse kehaga seotud ideed ja kogemused. Ta töötab sageli koos teiste inimestega, et tuua kunstiloomingusse avatud polüfooniline lähenemisviis, näiteks projektid nagu Nomadic Sculptures, Out of Office (OOO) Radio ja The Organic Sound Society. Ta näeb oma õpetamist osana sellest protsessist, mis uurib praktikal põhinevaid ja kollektiivseid küsimusi. Prevett on skulptuuriosakonna lektor Uniarts Helsinki kunstiakadeemias ja veedab oma vaba aja raadios, raamatute seltsis ja oma koera Luluga jalutades.

https://jamesprevett.com/

Maarit Bau Mustonen on Helsingis tegutsev visuaalkunstnik ja sõltumatu kirjastaja. Tema looming hõlmab teksti, installatsioone, kaamerapõhist meediat ja performance’it, mis vaatajani jõuab näituste ja kunstnike trükiste kaudu. Kirjandust ja kommunikatsiooni õppinud kunstnik uurib keele, kirjastamise ja tõlkimise teemasid. Mustoneni teosed astuvad dialoogi luulega ning autor uurib teksti materiaalsust ja selle seost kujutiste ja kehaga. Koostöö teiste kunstnikega on viinud multidistsiplinaarsete ja polüfooniliste projektideni. Koos graafilise disaineri Arja Karhumaaga on Mustonen asutanud kollektiivi Multipöly (2021–), mis keskendub eksperimentaalsele kirjastamisele.

https://maaritbaumustonen.com/

Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus ja Eesti Lavastuskunstnike Liit korraldavad 14. ja 15. novembril 2025 Tallinnas ühiskonverentsi ”Stsenograafia kord”.

Esimene konverentsipäev leiab aset Salme kultuurikeskuses, teine Eesti Kunstiakadeemias.

Konverentsi ajendab küsimus, miks jääb stsenograafia, see kõige käegakatsutavam ja silmatorkavam osa teatrist, sageli ilma tõsisema tähelepanuta. Kas sellepärast, et peamegi stsenograafiat vaid „käegakatsutavaks“ (materiaalne) ja unustame ära, et ka kõik „silmatorkav“ (visuaalne) on stsenograafia pärusmaa? Või äkki me etendust analüüsides (ruumisuhted, valgus, video, atmosfäär jne) räägime stsenograafiast tihtipeale seda endale teadvustamata? Või kui stsenograafia ongi ainult see käegakatsutav, siis kuidas analüüsida mateeriat lavastuse abstraktse sõnumi kontekstis?

Konverentsil osalemiseks palume end hiljemalt 10. novembriks kirja panna siin: https://form.jotform.com/252794260972062 

Konverentsil peavad ettekandeid nii teatriuurijad kui ka kunstnikud ja lavastajad, nende seas Kristel Nõlvak, Karmo Mende, Liina Keevallik, Eve Komissarov, Inga Vares, Tamur Tohver, Liis Kolle, Luule Epner, Riina Oruaas, Jaanika Juhanson, Aare Toikka, Ene-Liis Semper, Anita Kremm, Kristel Zimmer, Liina Unt, Andrus Laansalu, Epp Kubu, Ivar Piterskihh, Ardo Ran Varres, Marko Raat, Eero Epner ja Kerttu Männiste. Vestlusringides saavad sõna Lilja Blumenfeld, Iir Hermeliin, Pille Jänes, Kaie Mihkelson, Andres Noormets ja Lembit Peterson, modereerivad Karmo Mende ja Kristel Nõlvak.

Samuti olete esimese konverentsipäeva lõpus kell 19.00 oodatud Eesti Lavastuskunstnike Liidu näituse “Maalisaalis” avamisele Vabaduse galeriis (kuraatorid Mae Kivilo ja Marge Martin).

Konverentsi korraldavad Kristel Nõlvak ja Anneli Saro ETUKÜst ning Karmo Mende ELKList.

Ajakava ja rohkem infot: https://teatriuurijad.ee/eesti-teatriuurijate-ja-kriitikute-uhenduse-ning-eesti-lavastuskunstnike-liidu-uhiskonverents-stsenograafia-kord/

Kolmapäev, 15. oktoober 2025, kell 17:30
A-101

Leiate end kuskil vahepeal: hallil alal suure avaliku kunstikeskuse mezzanine-korrusel. Algselt oli hoone suhkrurafineerimistehas, mis ehitati 1838. aastal. Sellest arenes tehasetööliste ja sõdurite, kunstnike ja kirjanike poolt hõivatud odav elamu ning sellest sai kultuurikeskus. Pärast lagunemist ostis Ljubljana linn hoone ja taastas selle endisele kujule, avades selle uuesti Cukrarna nime all 2021. aastal.

Sellel vahepealsel ruumil on madalamad laed kui valge kuubikujulisel galeriipõrandal, mis seda üleval ja all ümbritsevad. See ei olnud mõeldud näitusepinnaks, vaid pigem ürituste, vestluste, koosviibimiste ja muude ajutiste tegevuste kohaks. Järgmisel aastal kaunistab ja programmeerib seda Dexter Sinister, David Reinfurti ja Stuart Bertolotti-Bailey koondtöönimi.

Vaadake ringi: tuba on kaetud seinast seina keskmise halli vaibaga ja seinad on värvitud sobiva värviga; aknad on päikesevalguse moduleerimiseks ja ühtlase halli valguse filtreerimiseks maskeeritud. See on enamasti tühi, välja arvatud mõned istmekotid ja paar lauda, ​​kõik samuti sobivas hallis toonis. Selles ruumis esitleb Dexter Sinister iga kuu ühe video disainerilt, kunstnikult või grupilt, kelle looming asub kuskil kunsti ja disaini keskel, sealhulgas mõned meie endi teosed.

Sisenedes vasakul pool on seeria valgeid ristkülikuid, millest igaüks on värvitud vastavalt standardsele video kuvasuhtele. Ühte neist projitseeritakse, olenevalt sellest, millal te seda loete.

http://grey-area.cukrarna.art/

Dexter Sinister on David Reinfurti ja Stuart Bailey liitnimi. Aastal 2000 asutas David disainistuudio O-R-G ja Stuart asutas kunstiajakirja Dot Dot Dot. 2006. aastal asutasid nad koos Dexter Sinisteri, mis oli New Yorgi Lower East Side’il „just-in-time töötuba ja aeg-ajalt avatav raamatupood“. Koos Angie Keeferiga asutasid nad 2011. aastal kirjastamis-/arhiveerimisplatvormi The Serving Library (www.servinglibrary.org), mida nad koos kaastoimetajate Francesca Bertolotti-Bailey ja Vincenzo Latronicoga tänaseni haldavad.

Slideshow on loengutest raamatuni sari, mis kutsub praktiseerivaid graafilisi disainereid rääkima oma rakendustööde taga olevast uurimistööst, viidetest ja tööprotsessidest. Sari avab arutelu ja teeb nähtavaks, kuidas graafilise disaini praktikad osalevad uurimisprotsessis. Sari palub disaineritel oma tööd lahti harutada, mõtiskledes materjali üle, millega nad kokku puutuvad, mitteametlike kohtumiste või katsetatud protsesside üle. Sarja korraldavad ja toimetavad Alexandra Margetic ja Sean Yendrys ning see on avaldatud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini magistriõppe kaudu.

Teisipäev, 14. oktoober 2025, kell 17.30
A-501

Vana-Roomast kosmoseni – graafilise disaini *Co-*programm pakub koostöid Danielle Aubert’ilt, Tauba Auerbachilt, Barbara Glauberilt, Shannon Harvey’lt, Adam Michaelsilt, Philip Ordingilt, Adam Pendletonilt ja teistelt. See nn kollektiivne tekst laiendab David Reinfurti pragmaatilist ja eksperimentaalset pedagoogikat: põimides kokku hääli polüfoonilises lähenemises disainiajaloole ja õpetamisele.

See raamat laiendab Reinfurti kõrgelt hinnatud graafilise disaini *uut* programmi, et lisada materjali kolmest uuest Princetoni ülikooli kursusest. Need veebipõhiseks õpetamiseks mõeldud kursused modelleerivad *koostööd*, käsitledes aineid Detroit Printing Co-opist, Corita Kentist ning Ray ja Charles Eamesist kuni Enzo Mari, Marshall McLuhani ja Virgil Ablohini.

Graafilise disaini *Co-*programmi annab välja Inventory Press, levitab Distributed Art Publishers ning seda rahastavad heldelt Barr Ferree Fondi Väljaannete Fond, Kunsti- ja Arheoloogiaosakond ning Lewise Kunstikeskus Princetoni Ülikoolis.

https://a-co-program-for-graphic-design.org

David Reinfurt on pool Dexter Sinisterist, veerand The Serving Libraryst ja pool O-R-G Inc.-st. Dexter Sinister sai alguse töötoana Manhattani Lower East Side’il ning on hargnenud projektidesse kaasaegse kunsti institutsioonidega ja nende jaoks. Serving Library annab välja ajakirja, haldab kunstikogu ja levitab PDF-faile veebis. O-R-G on väike tarkvarafirma. Reinfurt oli 2010. aasta USA Rockefelleri stipendiaat ja 2017. aasta Rooma auhinna stipendiaat disaini alal. Ta on Princetoni Ülikooli kujutava kunsti praktika professor.

Üritust korraldab Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini magistriprogramm.