Rubriik: Kunstiteadus ja visuaalkultuur

EKA kunstiajaloo ja visuaalkultuuri instituut on osa projektist Visual Arts in Europe: An Open History (EVA), mis koondab enam kui 150 kunsti- ja pärandiajaloolast 46 Euroopa Nõukogu liikmesriigist. Projekti juhib kuuest Euroopa spetsialistist koosnev toimetuskolleegium ning seda toetab Rahvusvaheline Kunstiajaloo Uurimisinstituutide Assotsiatsioon (RIHA). Projekti teaduslik ja korralduslik koordineerimine toimub Pariisis asuva Institut national d’histoire de l’art’i (INHA) kaudu. 

2019. aastal algatatud teadus- ja toimetusprojektina kulmineerub see digitaalse platvormi avaldamisega, mis dokumenteerib visuaalkunstide ajalugu Euroopa mandril esiajaloost tänapäevani. Platvorm on struktureeritud 475 objekti ja kujutise kogumina, mis on valitud koostöös kõigi institutsionaalsete partneritega. Platvormi arendatakse rahvusvahelise dialoogi raames, pöörates tähelepanu teadustraditsioonide paljususele ja rikkusele, olles ligipääsetav kõigile huvilistele ning pakkudes ülevaadet kunstiajaloo valdkonna aktuaalsest teadustööst.

Seminaris käsitletakse projekti inspireerinud põhimõtteid, objektide valiku metoodikat, artiklite jagunemist eri maade vahel ning digitaalse platvormi arendamise käigus ilmnenud väljakutseid. Projekti ja platvormi prototüübi tutvustusele järgneb avatud arutelu kolleegidega EKA kunstiajaloo ja visuaalkultuuri instituudist, kes on seminari korraldaja ja Eesti-poolne partner. Kohal on INHA direktor Anne-Solène Rolland ning projekti koordinaator Margot Sanitas. Seminar pakub võimaluse kõigil Eesti esindajatel projektis jagada mõtteid objektivaliku kujunemisest ning Euroopa ühise visuaalkultuuri ajaloo mõtestamisest.

Näituste ajalugu on kunstiteaduses võrdlemisi uus uurimissuund, mis on aktualiseerunud viimase paarikümne aasta jooksul seoses kuratoorse pöördega ning näituse kui formaadi – kunsti avalikkuseni toova sündmuse – liikumisega üha kesksemasse rolli kunstiväljal. Näitused kujundavad järjest enam seda, kuidas me kunstist mõtleme ja kuidas kunstiprotsesse mõtestame, need on kohad, mis nii loovad kui ka vastustavad kunstiajaloo keskseid narratiive. Näituste uurimine loob uusi teadmisi kunstiajaloost, aga ka laiematest kultuurilistest ja ühiskondlikest protsessidest ning pakub raamistikku kunstiajaloo kaanonite ja kunstielu kriitiliseks avamiseks ja mõtestamiseks.

Kolmapäev, 10. detsember

Eesti Kunstiakadeemia (Põhja pst 7), ruum A501

12.45–13.00

Kogunemine ja avasõnad

13.00–14.30

Tiina Abel. Näituse rekonstruktsioon: mõte, protsess, efekt

Kristiina Tiideberg. Näitus „Käpikust Kölerini“ Eesti Kunstimuuseumi varasema kogumispoliitika mõtestajana

Peeter Talvistu. Elmar Kitse näituse taaslavastamisest

Modereerib Anu Allas

14.30–15.00 Kohvipaus

15.00–16.30

Liisa Kaljula. Harku 1975. Viimane mitteametlik näitus

Indrek Grigor. Kultuurijärjekord. Nõudlus ja pakkumine 1980. aastate näitusemaastikul

Mari Laanemets. Näituste ajalugu läbi kujunduse

Modereerib Anders Härm

16.30–17.00 Kohvipaus

17.00–18.00 Vestlusring: Kristina Jõekalda, Ulrika Jõemägi, Maria-Kristiina Soomre

Modereerib Mari Laanemets

18.00 Ajakirja Kunstiteaduslikke Uurimusi uue numbri esitlus

Õhtu jätkub Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu aastalõpu koosviibimisega.

Teisipäeval, 2. detsembril toimub Eesti Kunstiakadeemias kahe näituse avamine ja aruteluõhtu, mille keskmes on kaasaegse kunsti võime keerulise ajaloo ja pärandi ümbermõtestamisel. 

Kell 17 avatakse EKA väligaleriis näitus “Monumendi uued raamid: Minevik kui kunstimaterjal” (02.12.2025–25.01.2026), mis tutvustab kunstnike ettepanekuid kolme hävimisohtu sattunud monumentaalkunstiteose säilitamise ja ümber-raamistamise osas. Sellele järgneb Kirke Kangro ja Ülo Pikkovi juhitud ringkäik EKA fuajees lühinäitusel “Monument ja muinasjutt” (1.12.–12.12.2025). 

Kell 18 algab EKA fuajee sündmuste alal teaduskohvik, mille vestlusring tõukub näitustel tutvustavate kunstiliste sekkumiste ja teoste loomise käigus saadud kogemustest.

Elame ajal, mil monumentidest ei saa mööda vaadata. Kogu maailmas vaieldakse nende tähenduse üle, nagu ka selle üle, kas ja kuidas vastuolulisi mälestusmärke avalikus ruumis näidata. Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas on toonud monumentaalsete konfliktide ühe keskme Ida-Euroopasse. Eestis on praeguseks suur osa nõukogudeaegseid monumente, eriti II maailmasõja mälestusmärke, eemaldatud. 

Vestlusring võtab vaatluse alla kaasaegse kunsti võime tegeleda dissonantse pärandi ja nende taga peituvate mälukonfliktidega avalikus ruumis – ning uurib selle kaudu kaasaegses kunstis peituvat ühiskondlikku potentsiaali. Tõukume kolmest projekti “Monumendi uued raamid” käigus läbiviidud kunstiliste sekkumiste kavandite konkursist, mis eksperimenteerisid viisidega raamistada ümber eri tüüpi vastuolulist pärandit – memoriaali, maali ja skulptuuri. Praeguseks on kunstnike sekkumistest materialiseerunud ainult üks, Tehumardi memoriaali ümberraamistus.

Kolme kunstikonkursi raames on aastatel 2024–2025 osalenud kokku 17 kunstnikku. Saaremaal ja tänaseks osaliselt eemaldatud Tehumardi memoriaalkompleksi kontseptualiseerimisel osalesid Kirke Kangro, Neeme Külm, Anna Mari Liivrand, Johannes Säre, Kristina Norman ja Taavi Piibemann.

Anna Škodenko, Hanna Piksarv, Jevgeni Zolotko, Kati Saarits ja Sigrid Viir pakkusid välja oma lahendused Tallinna Lennujaama vana reisiterminali 1955. aastal valminud monumentaalmaalide ümberkujundamiseks.

Trevor Kinna, Bob Bicknell-Knight, Hasso Krull, Camille Laurelli, Samuel Lehtikoinen, Ülo Pikkov ja Yiyang Sun lõid digikunstiteosed, mis tõukusid Tartus asuvast mälestusmärgist „Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel“ (1950/1956). 

Vestluse juht: Gregor Taul (Eesti Kunstiakadeemia)

Vestlusringis osalevad: Kirke Kangro, Neeme Külm, Ülo Pikkov, Sigrid Viir ja Anna Škodenko

Näitused ja vestlusring on osa Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli ühisest teadusprojektist „Monumendi uued raamid“ (2024–2026). Projekti eesmärgiks on luua uusi lahendusi mälestusmärkide ja muu dissonantse pärandi ümbermõtestamiseks, tuues selleks kokku eri valdkondade teadmisi ja oskusi (ajalooline ja kunstiajalooline uurimistöö, konserveerimise pärandi-uuringute ning kaasaegse kunsti ja loovuurimuse praktikad) ning kaasates erinevaid huvigruppe ja kogukondi. 

Osalemiseks palume eelregistreerida hiljemalt 28.11.2025  SIIN

Sündmus on tasuta ja kõik huvilised on oodatud.

Teaduskohvikus ootavad joogid ja suupisted.

11. detsembril 2025 Eesti Rahva Muuseumis

Suvilaid on viimase sajandi jooksul ehitatud kõikide suuremate linnade ja asulate ümbrusse. Need väikesed, paarikümne ruutmeetri suurused majakesed ja nende ümber kujunenud alad on muutunud harjumuspäraseks osaks meie argikeskkonnast, olles tänaseni kas esialgses kasutuses või ümberehitatud äärelinna elamualadeks. Suvilapiirkondade ajalugu, planeeringud ja arhitektuurne ilme on aga üllatavalt mitmekesised. Seminaris käsitlemegi suvilate varasemat ajalugu – vabariigiaegsed nädalalõpumajad, esimesed nõukogudeaegsed aiamajad – ning juba kooperatiivide õitseajal, 1960.–1980. aastatel esinenud tüüpilisi, aga ka erilisemaid näiteid nagu ridasuvilad. Toome kokku suvilate omanike ja ehitajate, arhitektide ja suvilauurijate vaatenurgad.

Seminar on osa Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Vabaõhumuuseumi ühisest teadusprojektist „Linlane maal. Suvila ruumikultuuriline analüüs“ ning võtab kokku 2025. aasta suvel Tartu–, Harju- ja Raplamaal toimunud välitööd. Projekti rahastab Kultuuriministeerium (uurimistoetus KUM-TA64).

Koht: Eesti Rahva Muuseum, Aliise Moora auditoorium (ERM-i A-osa, peasissepääs, 1.korrus), kell 11.00-16.00

11.00 Epp Lankots (EKA), Avasõnad ja sissejuhatus

11.15 Mart Kalm (EKA), Otsides 1930. aastate nädalalõpumaju

11.45 Anu Kannike ja Anu Järs (ERM), Tallinlaste aiamaadest aianduskooperatiivideni 1945-1965

12.15 Raine Karp suvilatest. Arhitektiga vestleb Triin Ojari (videosalvestis)

12.45 Lõuna

13.45 Kriš Siil (TÜ) ja Poul Jakob Levertand (EKA), Kotitäis kurke ja vihane Facebooki postitus ehk suvilakooperatiivid välitööliste pilgu läbi

14.15 Astrid Saava, Ridasuvila “Otium” Vapramäel: ehitamisest erastamiseni

14.45 Ülla Veerg (EVM), Kuldrannake – Võsu suvilad valitutele

15.15 Kokkuvõte

15.30 Vabas vormis koosviibimine

Üritusel osalemine on tasuta, kuid palume end registreerida ERM-i koduleheküljel oleva vormi kaudu.

Facebooki üritus

2025/2026 õppeaasta avatud loengute seeria toimub Kunstiteaduse ja Visualkultuuri Instituudi ja Arhitektuuriteaduskonna koostöös.

Selle õppeaasta teemaks on “Arhitektuur ja hoole-eetika”, loenguid kureerib KVI vanemteadur dr Ingrid Ruudi.

27. novembril kell 18 astub EKA aulas lavale Robert Mull loenguga “The Free World”.

Robert Mulli loeng “Vaba maailm” käsitleb Global Free Uniti tegevust konflikti- ja põgenikepiirkondades nagu Prantsusmaa, Kreeka ja Türgi ning Ukraina ja Gaza toetuseks, tuues fookusesse arhitektuuri eetika, vastutuse ja hoolitsemiskohustuse.

Robert Mull on arhitektuuri külalisprofessor Limericki ja Umeå Ülikoolides ning urbanistikapraksise Publica (London) juht. Varem on ta olnud Brightoni Ülikooli arhitektuuri- ja disainikateedri juht ning London Metropolitan University Sir John Cassi kunsti-, media ja disainiteaduskonna dekaan. Mull juhib rahvusteülest vabaharidusplatvormi Global Free Unit, mis koostöös akadeemiliste, institutsionaalsete ja mittetulunduslike partneritega viib ellu projekte põgenikekriiside aladel, sõjapiirkondades ning vanglates, koolides ja kohalikes kogukondades. Hetkel pühendub Mull koos Ukraina partneritega Harkivi Arhitektuurikooli toetamisele ning projektidele Kairos, mis toetavad Gazast põgenema sunnitud tudengeid ja õppejõude. Robert kuulub ka organisatsiooni Office for Displaced Designers.

Avatud loengute sarja raames esitleb EKA arhitektuuriteaduskond igal õppeaastal kümmekonda valdkonna ainulaadset praktikut ja hinnatud teoreetikut.

Loengud on mõeldud kõikidele erialadele, mitte ainult arhitektuurivaldkonna üliõpilastele ja professionaalidele.

Kõik loengud toimuvad neljapäeviti kell 18.00 EKA peaauditooriumis Põhja pst 7. Loengud on inglise keeles ja tasuta.

Loengusarja veebilehel www.avatudloengud.ee on tehtud mugavaks nii uute loengute info kui ka juba toimunud loengute videote vaatamine ja esinejatega tutvumine.

Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital.

Loengusari on osa Eesti Teadusfondi toetatud grandiprojektist Hooleruumid hilis- ja postsotsialistlikus Eestis (PSG1078).

13. oktoobril toimub Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) konverents sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”: “Väljad, ruumid, rajad: etendus- ja visuaalkunsti piiriülesed vormid”.

“Inimestele meeldib asju lahterdada [—]: kujutava kunsti kuuluvusega ei taheta tavaliselt segada teatrikuuluvust ja vastupidi. Mõlemad valdkonnad eelistavad jääda “puhtaks”. Olen aga ise avastanud, et ükskõik millist loovat kompositsiooni on mingist hetkest peale võimalik ehitada samadel alustel: teatrilavastus allub teosena täpselt samadele reeglitele, nagu maal või videoinstallatsioon, küsimus on pelgalt vahendite valikus.” Nõnda vastas Ene-Liis Semper 2017. aasta Veneetsia biennaalil esitatud küsimusele oma kunstnikuidentiteedi kohta.

Euroopa kultuuri traditsiooniline kiindumus “puhastesse” fenomenidesse on hakanud murenema alles viimasel poolsajandil: ajal, mil teatri- ja etenduskunsti avarale maastikule on siginenud üha enam nähtusi, mis kaugenevad mitte ainult dramaatilisest, vaid ka postdramaatilisest teatrist, kohtudes visuaalkunsti performatiivsete vormidega. Teisalt on visuaalkunstid leidnud ühisosa teatri, filmi, heli- ja sõnakunstiga. Katsetatakse leitud kohtade, objektide, materjalide, helide, tehnika ja kehadega, pööratakse mänglevalt pahupidi senised tavad, žanrid ja struktuurid. Vaatajad-osalejad kohtuvad uue reaalsusega ootamatutes paikades, kuid piiriületusretked jõuavad ka peavooluteatrisse.

Seda etendus- ja visuaalkunsti otsingulist ala on proovitud püüda eri terminivõrkudesse nagu visuaalteater, installatiivne ja füüsiline teater, performance’i-, objekti- ja materjaliteater. Mitmed uurijad on katsunud jõudu uute hübriidvormide eritlemisega, alates nende vormide kujunemisloost dadaistide, futuristide ja sürrealistide tegevuses kuni tänapäevaste teosteni välja. Richard Schechner on kirjeldanud neid etendusuuringute, RoseLee Goldberg etenduskunsti ja Hans-Thies Lehmann postdramaatilise teatri käsitlustes, mida täiendavad kunstidevahelisuse ja intermeedialisuse teooriad ning semiootilised mõtisklused tõlkimise, piiride, keele ja struktuuride üle. Eesti publik on kohtunud etendus- ja visuaalkunsti põimingutega Baltoscandali ja Tallinn Treff festivalil, samuti esindavad seda suunda mitmed kodumaised kunstnikud: Ene-Liis Semper, Erik Alalooga, Andrus Laansalu, Taavet Jansen, Renate Keerd, Mart Kangro, Joel Väli, Urmas Lüüs, Erki Kasemets, Anita Kremm, Liisa Saaremäel, Netti Nüganen, Keithy Kuuspu jt.

Kuidas luuakse nüüdiskultuuris hübriidseid, eri kunste põimivaid ja ristavaid vorme? Millised piirid eraldavad eri kunste, kunsti ja elu, etendusi, aktsioone ja sündmusi? Kas piirilolemine või piiriületamine võib ka tänapäeval tähendada seda, et piirilolija muutub nähtamatuks? Kuivõrd sobib keele loodud maailm keelevälise maailma kirjeldamiseks? Sellistele küsimustele otsitakse vastuseid sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” 19. konverentsil.

KAVA:
11:15-12:45
Liis Kibuspuu. Leonhard Lapini „Multiplitseeritud inimene“ (1980): Eesti esimene performance’i-teatri lavastus
Heili Einasto. Kohaspetsiifilistest tantsulavastustest 1990. aastatel
Urmas Lüüs. Teatraalsest installatsioonist installatiivse teatrini

Kohvipaus 15 min

13:00-15:00
Eero Epner. Alguses ei olnud sõna
Helen Kannus. Kuhu kaod, neljas sein? Ühe konventsiooni hääbumine Eesti teatris
Evelyn Raudsepp. Sotsiaalne publik hüpersotsiaalses ühiskonnas
Ene-Liis Semper. Untitled
Lõunapaus

16.00–18:00
Anita Kremm. Mis on see, mis läidab
Kristel Nõlvak. Ene-Liis Semperi impulsiteater ja tühi ruum
Andrus Laansalu. Liikuvad pildid
Henri Hütt, Kärt Koppel. Konverentsi kattevarjus kõigest, mis südamel

Korraldajad:
Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit
Toetavad:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond

Dekoloniseerimine muusemites läbi Ida- ja Kesk-Euroopa prisma

Teisipäeval, 21. oktoobril kell 18.00 toimub Eesti Kunstiakadeemias avalik üritus, mis keskendub dekoloniseerimise mõtestamisele Ida-Euroopa muuseumides, tuues kokku rahvusvahelised, piirkondlikud, ja kohalikud perspektiivid ja arengud.

Dekoloniseerimine on muutunud üha olulisemaks märksõnaks ja muutuste markeerijaks kaasaegsel muuseumimaastikul. Kõrvutame omavahel hiljutisi arenguid Eesti ja Poola muuseumimaastikel. Kuidas dekoloniseerimist Ida-Euroopa muuseumide kontekstis on mõtestatud? Missuguseid positiivseid näiteid on hiljutiste Poola ja Eesti näitusepraktikate hulgas? Kuidas erinevad teineteisest muuseumitöötajate, publiku ja uurijate vaatenurgad? Ning kuidas dekoloniseerimist ikkagi Eesti kontekstis võiks mõista? Ürituse käigus arutleme dekoloniaalse lähenemise tähenduste üle Eesti, Poola ja Ida-Euroopa muuseumides.

Ürituse avab prof. Erica Lehreri loeng dekoloniseerimisest Ida-Euroopa muuseumides, sellele järgnevad Joanna Wawrzyniaki ja Mariann Raisma vastused ja arutelu publikuga. Arutelu modereerib Margaret Tali.

Erica Lehrer on sotsiokultuuriline antropoloog, ajaloolane ja kuraator. Ta on Kanadas, Montrealis asuva Concordia Ülikooli ajaloo professor, aastatel 2007-2017 oli ta muuseumi ja pärandiuuringute juhtivteadur. Samas asutas prof. Lehrer ka avaliku teadmisteloome laboratooriumi (CaPSL). Ta on raamatu „Jewish Poland Revisited: Heritage Tourism in

Unquiet Places (2013) autor ning toimetanud teiste hulgas raamatuid Terribly Close: Polish Vernacular Artists Face the Holocaust (2023), My Museum, A Museum About Me (2023), Curatorial Dreams: Critics Imagine Exhibitions (2016) ja Jewish Space in Contemporary

Poolas (2015) ja Curating Difficult Knowledge: Violent Pasts in Public Places (2011) ning avaldanud arvukalt artikleid. Ta on rahvusvahelise ühisprojekti Thinking Through the Museum: A Partnership Approach to Curating Difficult Knowledge in Public (2021–2028) juhtivuurija.

Joanna Wawrzyniak on sotsioloogia professor ja Sotisaalse mälu uurimiskeskuse asutav director Varssavi ülikoolis. Tema uurimisprojektid keskenduvad sotsialismi mälule, neoliberaalsele pöördele, deindustrialiseerimisele ja pärandi dekoloniseerimisele. Ta on Mälu-uuringute assotsiatsiooni president (2024-25) ja COST projekti Aeglane mälu kaasjuht. Ta on avaldanud raamatud Remembering the Neoliberal Turn: Economic Change and Collective Memory in Eastern Europe after 1989 (Routledge 2023) ja Regions of Memory: Transnational Formations (Palgrave 2022).

Mariann Raisma on Tartu Ülikooli Muuseumi direktor. Ta on kirjutanud artikleid Eesti muuseumide ajaloost, aga ka tulevikust; ta on museoloogia lektor ja näituste kuraator. Ta on kaitsnud doktoritöö teemal „Muuseumi võim. Kollektiivse mälu kujundamine Eestis 20. sajandi pöördepunktidel”.

Margaret Tali on Tallinna Ülikooli õppejõud, kelle uurimisvaldkonnaks on Eesti muuseumide ja kogumise ajalugu. Ta on raamatu “Puudumine ja keerulised teadmised kaasaegse kunsti muuseumides” (2017) autor ning projekti “Kommunikeerides keerulist ajalugu” (2019-2024) kaaskuraator.

Loeng toimub koostöös Kanada Suursaatkonnaga ja Eesti doktorikooli humanitaarteaduste ja kunstide haruga (Projekti “Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel“ (2021-2027.4.04.24-0003) kaasrahastab Euroopa Liit), toetab Erasmus+.

Mil moel on naiste vajadused linnaplaneerimises tähelepanuta jäänud ning mida teha, et muuta linnaruum kõigile sobilikumaks? Loeng keskendub meestekeskse planeerimispraktika ajaloole ja näitab, millist mõju see on avaldanud liikumisvõimalustele, hooletööle ja turvalisusele. Tuues esile feministlikust teooriast ja linnaplaneerimisest pärit põhimõtteid, tutvustab Leslie Kern mitmesuguseid näiteid üle maailma, kus on kasutatud õiglasemaid, võrdsemaid ja jätkusuutlikumaid lähenemisi linnaehitusele.

Leslie Kern on linnauurija ja kirjanik, kelle missiooniks on aidata kaasa linnaruumi muutmisele õiglasemaks, erinevate kasutajatega arvestavamaks ja jätkusuutlikumaks keskkonnaks. Ta on avaldanud raamatud “Feministlik linn: kuidas nõuelda ruumi meestekeskses maailmas” (Feminist City: Claiming Space in a Man-Made World, Verso 2021) ja “Gentrifikatsioon on paratamatu ja teisi valesid” (Gentrification is Inevitable and Other Lies, Verso 2022) ning koos Roberta Hawkinsiga “Kõrged ootused: Kuidas jääda akadeemias ellu, muuta seda paremaks ja luua ülikool uueks” (Higher Expectations: How to Survive Academia, Make It Better for Others, and Transform the University, Between the Lines Books 2024). Aastatel 2009 – 2024 oli ta geograafia ja keskkonna ning soouuringute külalisprofessor Kanadas Mount Allisoni Ülikoolis, kuid loobus akadeemilisest elust, et keskenduda kirjutamisele, naiste võimestamisele konsultandi ja coach’ina ning tegevusele akadeemilise karjääritoetajana. Oma uurimistöö eest on ta saanud Fulbrighti preemia, Kanada eluasemeuuringute auhinna ja mitmeid grante; tema kirjutisi on avaldanud The Guardian, Vox, Bloomberg, LitHub, Refinery29 ja teised platvormid.

2025/2026 õppeaasta avatud loengute seeria toimub Kuntiteaduse ja Visualkultuuri Instituudi ja Arhitektuuri teaduskonna koostöös ning on seotud teadusprojektiga Hooleruumid hilis- ja postsotsialistlikus Eestis (PSG 2025 – 2029).

Loengu toimumist toetab:

10. oktoobril 2025 toimub Tartu Ülikooli muuseumis sümpoosion „Meelis ja Vjatško: müüdi anatoomia“, mis mõtestab selle ideoloogilise monumendi vastuolulist lugu.

Tartu Ülikooli muuseumi näitus „Nähtamatu Tartu. 800 aastat linna algusest“ on tõstnud taas esile vahepeal unustusse vajunud loo Meelisest ja Vjatškost Enn Kippeli raamatus „Meelis“ (1941). Nüüdseks on kunagine populaarne noorsoojutustus taandumas koolilaste kohustusliku ja soovitusliku kirjanduse nimekirjadest. Skulptor Olav Männi 1950. aastal loodud ja alles 1980. aastal Kassitoomele püstitatud skulptuur „Polotski vürst Vjatško ja Lembitu poeg Meelis Tartu kaitsel 1224. aastal“ seisab samuti paljuski unustatult Tartus Kassitoome pargi Oru tänava poolses nurgas. Siiski on viimastel aastatel punamonumentide ümber puhkenud vaidlused seda kuju uuesti meelde tuletanud. Kõlanud on ka üleskutseid monument eemaldada.

Kirjanik Kippeli lugu ajaloolise isiku Polotski vürst Vjatško (Vetseke) ja väljamõeldud tegelaskuju Lembitu poja Meelise sõprusest ja koostööst Tartu kaitsel 1224. aastal pidi andma kinnitust eesti ja vene rahva ajaloolise sõpruse ja sidemete kohta. Nõukogude võimule sobiv jutustus ilmus rohketes kordustrükkides, selle tegelasi kujutati nii Kippeli jutustuse kui ka ajalooraamatute ja -õpikute illustratsioonidel jm. Tõstes Meelise ja Vjatško loo näituse „Nähtamatu Tartu“ haridus- ja aruteluruumi keskmesse, näitab muuseum, kuidas antud loo, tegelaskujude ja skulptuuri koosmõju annab võimaluse analüüsida müüdi kujunemist. Müüdi sünd ning selle taasesitamine ja võimendamine erinevates žanrites loob häid võimalusi arutleda ajaloo kasutamise ja ärakasutamise üle, uurida erinevaid versioone ja persoone Tartu varajasest ajaloost, aga ka skulptuuri ja kunsti rolli avalikus ruumis ning võimalusi tulla toime võõra võimu ideoloogiat kandva pärandiga. Tegeledes kõigi nende küsimustega Meelise ja Vjatško näitel, on meie eesmärk arendada kriitilist mõtlemist ja visuaalset kirjaoskust.

Üritust korraldavad Tartu Ülikooli muuseum ning Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli ühisprojekt „Monumendi uued raamid“. Üritust toetab Eesti Kultuurkapital.

Sümpoosioni kava:

10.30 Marge Konsa, Tiiu Kreegipuu, Mariann Raisma – Ekskursioon näitusel „Nähtamatu Tartu. 800 aastat linna algusest“
11.15 Sissejuhatus ja avasõnad – Eesti Kunstiakadeemia rektor Hilkka Hiiop, Tartu Ülikooli arendusprorektor Tõnu Esko, Tartu Ülikooli muuseumi direktor Mariann Raisma
11.30–11.45 Anti Selart (TÜ) – Keskaja retseptsiooni muutustest läbi 20. sajandi

I sessioon – Meelis ja Vjatško ajaloos
11.45–12.00 Mihkel Mäesalu (TÜ) – Tartu vallutamise (1224. a) poliitiline taust
12.00–12.15 Ain Mäesalu (TÜ) – Kes oli Vetseke?12.15–12.30 Arutelu – modereerib Anti Selart

II sessioon – Meelis ja Vjatško kirjandusloos ja kunstiajaloos
12.45–13.00 Johanna Ross (TLÜ) – „Meelis“ kui nõukogude noorsoojutt
13.00–13.15 Mari-Liis Krautmann (EKM) – „Meelise“ illustratsioonid
13.15–13.30 Kädi Talvoja (EKA) – Olav Männi oma diplomitöö varjus
13.30–13.45 Arutelu – modereerib Linda Kaljundi (EKA)
14.00–15.00 Lõuna – ilusa ilma korral piknik ringkäiguga Tartu linnuses

III sessioon – Meelis ja Vjatško mälus
15.00–15.15 Kristo Nurmis (TLÜ) – „Meelis“ Stalini-aegse rahvuspoliitika taustal
15.15–15.30 Rasmus Kagge – „Meelise“ propaganda nõukogude ajal
15.30–15.45 Urmas Klaas (Tartu linn) – Meelis, Vjatško ja meie kultuurimälu
15.45–16.00 Mariann Raisma – Ringkäik aruteluruumis näitusel „Nähtamatu Tartu. 800 aastat linna algusest“

IV sessioon – Meelis ja Vjatško kaasaegses kunstis
16.00–16.15 Kirke Kangro (EKA) – Vaade monumendile: nõukogudeaegsete monumentide ümberkontekstualiseerimine
16.15–17.00 Arutelu (inglise keeles) teemal digikunst Meelist ja Vjatškod ümber mõtestamas
– Ülo Pikkov (EKA), Kirke Kangro, Camille Laurelli, Yiyang Sun jt. Modereerib Linda Kaljundi
17.00 Jalutuskäik monumendi juurde

Sümpoosionil osalemine on tasuta, kuid palume registreeruda SIIN hiljemalt 3. oktoobril.

André Malraux’ teos „Muuseum ilma seinadeta” (1947) püüab „hävitada” kunstiajaloo, luues kunstile igavese oleviku, mis on pidevas muutumises. Loengul keskendun Malraux’ teose mitmetilisele kasutamisele erinevate kunstnike poolt 1950. ja 1960. aastatel, et näidata olulist ajaloo vastast suundumust mitte ainult kunstis, vaid ka selle perioodi mõtteviisis ja poliitikas.

Maria Stavrinaki on kaasaegse kunsti ajaloo professor Lausanne’i ülikoolis Šveitsis.

Loeng toimub KVI ja Eesti doktorikooli humanitaarteaduste ja kunstide haru koostöös.