Rubriik: Kunstiteadus ja visuaalkultuur

14. veebruaril teeb Ingrid Ruudi tagasivaate oma 2020. aasta lõpul kaitstud doktoritööle „Spaces of the Interregnum: Transformations in Estonian Architecture and Art 1986 – 1994“.

Doktoritöö fookuses oli üleminekuaeg, mis suhteliselt vähese ehitustegevuse tõttu polnud seni Eesti arhitektuuriajalookirjutuses kuigi palju tähelepanu pälvinud. Ometi oli tegemist oluliste arengute perioodiga, mil muutusid põhjalikult arhitektuuriloome võimalused ja tingimused. Hilisnõukogude ajast pärit veendumused ja praktikad põimusid uute läänest saabuvate mõjutustega. Kohanema pidi nii värskete intellektuaalsete hoovuste, uute (või puuduvate) seadusandlike ja korralduslike raamide, teistsugustele alustele tuginevate omandisuhete, uute ehitusmaterjalide kui ka juba saabuva arvutis projekteerimisega.

Doktoritöö käsitles nii ehitatud ja planeeritud ruumi, selle visualiseerimist ja etendamist kui ka teoreetilist mõtestamist ja refleksiooni, eesmärgiga näidata, kuidas see kiirete ja hüplike muutuste periood väärib väärtustamist omaette tähendusliku ajastuna ning kuidas uuele ühiskonnale vajaliku ja kohase ruumi kujutlemine ja tootmine leidis aset väga mitmesugustel ja omavahel põimunud tasanditel.

Loeng annab ülevaate viiest juhtumiuuringust, mis näitavad arhitektide krambivaba suhtumist ja kaasarääkimissoovi uue avalikkuse kujundamisse ning projekte ja lahendusi, mis tõenäoliselt ei oleks saanud sündida ei enne ega pärast seda dünaamilist ja radikaalselt avatud perioodi.

Üritus toob kokku hiljutise uurimustöö Ukraina 20. sajandi kunstiajaloo kirjutamise võimalustest olukorras, kus kunstiajaloo kaanon siiani puudub. Keskendudes nõukogude perioodi ja selle järgsele kunstile, avavad kunstiajaloolased Olga Balashova, Lizaveta German ja Svitlana Biedarieva lühiettekannetes, kuidas on siiani muuseumid, näitused ja kunstnikud nende ajajärkude kunsti mõtestanud. Kuidas on 20. sajandi kunsti ajalugu esitanud hetkel sõja tõttu suletud Ukraina Rahvuslik Kunstimuuseum? Mida aitab esile tuua näituste perspektiiv sellele ajaloole? Mida võiksid paralleelid teiste postsotsialistlike riikidega, nagu Baltimaad, aidata esile tuua? Ja kuidas ning missuguste meetodite abil võiks Ukraina sõja järel oma kunstiajalugu kirjutada? Ürituse diskussandiks on ukraina kunstnik ja uurija Andrij Bojarov. Üritus on ingliskeelne ning seda modereerib Margaret Tali. Online ürituse korraldab Eesti Kunstiakadeemia ning see on jälgitav Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi Facebook’i lehel.

Olga Balashova on kunstiajaloolane, kuraator ja kriitik ning Kaasaegse Kunsti Muuseumi MTÜ juhataja Kiievis.

Lizaveta German on kuraator ja kunstiajaloolane, galerii The Naked Room (Kiiev) kaasasutaja, ja Ukraina paviljoni kaaskuraator 59. Veneetsia biennaalil.

Svitlana Biedarieva on kunstiajaloolane, kelle fookus on kaasaegsel ukraina kunstil, dekoloniaalsusel ning Venemaa sõjal Ukraina vastu; ta on väljaannete “Contemporary Ukrainian and Baltic Art, 1991–2021” (2021) ja “At the Front Line: Ukrainian Art, 2013–2019” (2020) toimetaja.

Andrij Bojarov on ukraina-eesti kunstnik, vabakutseline kuraator ja uurija, kes 2000ndate algusest on tegelenud unustatud avangardi kunsti ajalooga Kesk-Euroopa kontekstis, mille juures kureerimis- ja kunstipraktikad täiendavad uurimustööd.

Margaret Tali on kunstiajaloolane ja projekti “Vahendades keerulist ajalugu” üks algatajatest, mis on toonud kokku humanitaarteadlasi ja kunstnikke, et mõtestada 20. sajandi ajaloo kirjutuse ja sellega seotud meetodite üle laiemas Balti regioonis.

Lizaveta German ja Olga Balashova on EKA külalisteadurid Eesti Teadusagentuuri poolt Ukraina teadlastele loodud lühiajalise stažeerimise toetusmeetme raames.

KVI uurimisseminaris tutvustavad Tiina Abel, Kristina Jõekalda, Krista Kodres, Liisa-Helena Lumberg-Paramonova, Kädi Talvoja ja Johannes Saar oma äsja lõppenud EKA teadusgrandi „Stiil ja tähendus. Eesti kunstiteaduse distsiplinaarsed teisenemised“ (2021–2022) tulemusi. Projekti lähtepunkt oli, et valdkonna ühe keskse, „stiili“ mõistega pole kriitiliste historiograafiliste uurimuste vormis tegeletud. Meid huvitas selle justkui äraleierdatud mõiste ideoloogiline, perioodist, diskursusest ja žanrist tulenev tähenduslikkus ning selle seosed periodiseerimisega, rahvusluse ja glokaliseerumisega, keskuse ja perifeeria konstrueerimisega. Nii keskendusime Eesti kunstiteaduse „kriitilistele mõistetele“, uurides nende rolli kunstiajaloo ja -kriitika kõneviisi kujunemises ning tähendusloomes läbi kahe viimase sajandi. Vt https://www.artun.ee/stiil-ja-tahendus-eesti-kunstiteaduse-distsiplinaarsed-teisenemised-eka-teadusgrant-2021-2022/

23.–27. jaanuaril annavad EKA Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis erikursust „1000+31 aastat Ukraina kunsti” Ukraina kunstiteadlased Lizaveta German ja Olga Balashova.

Olga Balashova annab laiema ülevaate Ukraina kunsti ajaloost, Lizaveta Germani loengud keskenduvad Ukraina 60ndate generatsiooni mitteametlikule kunstikultuurile ja 1990. aastate mitteametlikele näituse- ja kuraatoripraktikatele. Loengutesarja lõpetab seminar, milles seatakse eesmärgiks leida dialoogi 20. sajandi Eesti ja Ukraina kunsti vahel.

Erikursus annab võimaluse viia ennast kurssi Ukraina kunstiajaloo ning erinevate 20. sajandi mitteametlike kunsti- ja kuraatoripraktikatega.

Registreerimiseks kirjutage aadressile pille.teppan@artun.ee.

Loengud toimuvad Eesti Kunstiakadeemias kell 10–13:

23.01 ruumis A-101
24.01 ruumides A-302 ja A-202
25.01 ruumides A-302 ja A-403
26.01 ruumides A-303 ja A-202
27.01 ruumis A-101

30. jaanuaril kell 17.00 toimub EKA-s ruumis A-501 üritus „Exhibition histories and the roles of documentation: (Re)writing Ukrainian art history”, ettekandeid teevad kunstiajaloolased Lizaveta German, Olga Balashova, Svitlana Biedarieva, diskussant on kunstnik Andrij Bojarov.

Eesti kunstiteaduse aastasaja raames toimuva uute doktorite loengusarjas esineb Kadi Polli, kes tutvustab 2019. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritööd “Valgustuskunst. Balti kunstiharrastusest ja joonistuspraktikatest 18. ja 19. sajandi vahetusel“.

Kadi Polli räägib oma doktoritööst, mis võttis vaatluse alla Balti valgustusaegse kunstivälja, keskendudes harrastuslikule pildipärandile. Pöörates fookuse 18. sajandi veel tagasihoidlikult professionaalselt-institutsionaalselt kunstielult laiemale harrastajate ringile ja kunstiliselt kõrgetasemelistelt piltidelt harrastuslikele, argistele, rakenduslikele joonistuspraktikatele (reisi- ja teadusjoonistused, kartograafilised ülestähendused, koduloolised ja muinasteaduslikud pildid, päevikuvinjetid jpm) on jälgitud kunstitundmise ja joonistusoskuse hüppelist kasvu Balti aadli- ja haritlaskonna seas 18.sajandi teisel poolel – ja veel enam, pildimeedia märkimisväärset rolli Balti valgustuses. Selline vaatenurga muutmine ja seniste kohalikku kunstivälja kirjeldavate mustrite teatav ümbermängimine on töös abiks balti kunsti erijoonte esiletoomisel, lubades alaväärsuskompleksita käsitleda siinse varase pildipärandi vähest esteetilist kvaliteeti ja madalat loomelendu ning hinnata sellele omast valgustuslik-pragmaatilist suhtumist ja rakenduslikku-harrastuslikku iseloomu kui baltisaksa kunstikultuuri ühte põhijoont. Koos siinsete harrastajate pildikogemuse ja -eeskujude kaardistamisega võetakse fookusesse Balti valgustuskunsti kõige tähtsam ja iseloomulikum, kohalikku visuaalset identiteeti loov pildižanr – muististe ja vaatamisväärsuste pildilised topograafiad ning maastikujoonistused. Erinevates artiklites lisandub naisuurimuse aspekt, kunstikogude ja –turu teema ning mentaliteediajaloost lähtuv pilk joonistamise erinevatele funktsioonidele ja kunsti/kunstniku positsioonile Balti ühiskonnas. Omaette tähelepanu saavad kunstiharrastuse ja kunstnikuprofessiooni eristamine ja teadvustamine balti mentaliteedis ning mitmed just valgustusajas siinmail väljakujunenud kultuurilised enesedeterminatsioonid, mis jäävad harrastuslikku, valgustuslik-pragmaatilist suhtumist kunstiloomesse toitma ka 19. sajandi edenedes.

Rohkem infot Eesti kunstiteaduse aastasaja kodulehel.

Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu seminar võtab lähivaatesse sel aastal enim vaidlusi põhjustanud kunstivaldkonna: monumendid ja monumentaalkunsti, fassaadid ja arhitektuuridekoori. 

Kutsutud on eri valdkondade eksperdid, et arutleda koos nendega keerulise pärandi toimetuleku eri tahkude ja võimaluste üle.

Lühiettekanded: Hilkka Hiiop, Daniele Monticelli, Mariann Raisma, Tõnis Saadoja, Virve Sarapik ja Aro Velmet 

Eesti Kunstiakadeemia tudengite paneel: kureerib Hans Alla

Seminari modereerivad: Krista Kodres ja Linda Kaljundi

Kogu info 

Sündmus Facebookis 

Uute doktorite loengusari: Merike Kurisoo räägib kirikuruumi muutumisest katoliiklikust luterlikuks

Selle aasta viimases loengus tutvustab Merike Kurisoo oma 2019. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritööd „Vahepealsed asjad ja vahepealsed ajad. Kirikuruumi ja pildikultuuri muutumisest katoliiklikust luterlikuks varauusaegse Eesti aladel“.

Doktoritöö huvifookus oli probleemistikul, miks ja kuidas kasutati varauusajal luterlikes piirkondades edasi olemasolevaid kirikuid, mis sai katoliiklikest piltidest ja kirikuvarast luterlikus kontekstis ja kuidas kohandati olemasolevad sakraalruumid vastavalt uuele konfessioonile ning muutunud liturgiale ja riitustele. Vaatluse all oli ka uue, luterliku kirikukunsti tellimine. Samuti olid oluliseks küsimused, milline oli kunstiteoste (tollases mõistes piltide ja esemete) “elu” vahetult nende valmimise järel, nende algses funktsioonis ja kontekstis ning milline oli nende samade teoste “järelelu”, kasutus ja tähendus uues ümbruses?  Doktoritöö pealkiri “Vahepealsed asjad ja vahepealsed ajad” oli esitatud metafoorina. Vahepealsed asjad osutasid siin sakraalsetele ruumidele, piltidele ja esemetele Martin Lutheri termini adiaphora ehk Mitteldinge tähenduses, mis tähistas luterlaste jaoks laiemat mõistet osutades kiriklikele praktikatele ja riitustele (k.a. pildid ja kirikuinventar), mis ei olnud ei keelatud ega lubatud. Vahepealse aja mõiste osutas uurimuse keskmes olevale 16. sajandile kui Eesti kirikuajaloo kontekstis üleminekuperioodile katoliikluselt luterlusele.  

Tagasivaate kõrval vaatab ettekanne ka ajas (ja doktoritööst) edasi ehk luterlusele ülemineku kajastumise piirkondlikele ja ajalistele erinevustele ja praktikatele Eesti eri piirkondade varauusaegses kirikukunstis.

Uute doktorite loengusari: Kristina Jõekalda rahvusluse mõjust kunstiajalookirjutusele ja pärandiloomele

Aeg: 16.11 kell 17.00
Koht: EKA aula (A-101)

Eesti kunstiteaduse aastasaja raames toimuva uute doktorite loengusarjas esineb Kristina Jõekalda, kes tutvustab 2020. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud doktoritööd “Saksa mälestised ja Balti Heimat. Pärandi historiograafia „pikal 19. sajandil“” .

Kristina Jõekalda vaatab tagasi oma 2020. aasta novembris Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis kaitstud doktoritööle, mis vaatles rahvusluse ja kolonialismi avaldusi baltisaksa kunstiteaduses ja pärandiloomes ning nende mõju hilisematele eesti autoritele. Baltisaksa pärand kui ajalooline „võõras“ tõstatab endiselt küsimusi. Baltisakslasi on kombeks käsitleda ainiti ajaloolises võtmes, kuigi nende arhitektuuripärand vormib ruumilist keskkonda tänini. Väitekiri analüüsis siinmail avaldatud varaseid kohaliku arhitektuuri ajalugu ja kaitsmist puudutavaid kirjutisi, iseäranis neid, mis seotud kultuurimälu, identiteedi, kuuluvusega, enamik neist saksakeelsed. Põhifookus oli seatud õpetatud seltside ja Wilhelm Neumanni panusele.

18. sajandi lõpuga ei alanud mitte ainult rahvusluse, vaid ka kultuuripärandi tõusu periood, nii humanitaarteaduste kui kodanikuühiskonna väljakujunemise periood. Nii on eesti rahvusliku pärandi idee tagasiviidav baltisaksa patriootliku liikumiseni. Kuigi mälestusmärgid ja historiograafia peegeldavad poliitilisi ja sotsiaalseid protsesse, on kunstiteaduse ja muinsuskaitse ajaloolisi põimumisi vähe uuritud, veelgi vähem kummagi valdkonna populaarset mõõdet. Teoreetilises plaanis tõstataski väitekiri küsimusi kunstiteaduse, pärandiuuringute ja rahvusluse uuringute vahelistest distsiplinaarsetest piiridest. Nüüd on aeg küsida, mida oleks võinud teha teisiti ja kuhu edasi.

Rohkem infot Eesti kunstiteaduse aastasaja sündmuste kohta leiab siit.

18. novembril tähistab Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut oma 30. juubelit Marko Raadi filmide linastuse ja juubeliseminariga “Teise pilk”.

Seminar keskendub pilgule, mis on suunatud KVI poole teiste erialade ja valdkondade perspektiivist. Samuti on fookuses KVI vilistlased – esimesed lõpetajad ja ka need, kes peale lõpetamist on asunud tegutsema hoopis mõnel teisel erialal.

Seminaril osalemiseks on vajalik eelregistreerimine.

Programm:

14:00 filmid EKA aulas (A-101)

Marko Raat ”Esteetilistel põhjustel”, 1999

Marko Raat  ”Kivituur”, 1999
jt.

16.00 seminar “Teise pilk” (A-501, eelregistreerimisega).

Avalik seminar Eesti Kunstiakadeemias ja #FramedinBelarus töötuba “Kunst, käsi/töö ja afekt: naisajalugude dokumenteerimine ja maailmade loomine“.

Osalejad: #FramedinBelarus (Rufina Bazlova ja Sofia Tocar), Katrin Mayer, Mare Tralla

Diskussant: Katrin Kivimaa

Korraldajad Margaret Tali (Eesti Kunstiakadeemia) ja Ulrike Gerhardt (Potsdami ülikool)

Seminar on eelregistreerimisega siin

Käsi/töö on naasnud jõuliselt kaasaegsesse kunsti. Mitmed kunstnikud on leidnud oma väljendusvahendid just traditsioonilises meedias, mis nõuab tihti spetsiaalset väljaõpet ja selliseid oskusi, mida on põlvest põlve pikka aega edasi antud. Ometi kannavad need käelised esivanematelt päritud tehnikad endaga täiendavaid konnotatsioone, mis on seotud nende spirituaalse, kommunikatiivse, ökoloogilise, eksistentsiaalse aga ka majanduslike otstarvetega.

Käsitöö ja tekstiili valdkonnad on pikka aega olnud kunstiajaloos marginaliseeritud, kuigi nende tehnikate kasutamine pakub uusi võimalusi vastupanuks ja (alternatiivsete) maailmade loomiseks. Erinevates Ida-Euroopa riikides on 1960ndate lõpust kuni 1980ndate keskpaigani moodustatud tekstiilikunsti ümber kogukondi, mis on muutnud selle žanri eksperimentaalseks, progressiivseks ning kogukonda toetavaks praktikaks (Hock 2013). Feministlikud kunstiajaloolased on leidnud, et tikkimine ja teised sarnased praktikad on pakkunud naistele vahendeid vastupanuks, mille abil on proovile pandud nii kõrge ja madala vahelised piirid kunstis, kui ka soo ja klassisuhted ning nende põimumised identiteedi, rassi ja diasporaa mäluga (Parker 1984, Smith 2014, Plummer 2022)

Viimase kümnendi jooksul on tekstiili,  ja eeskätt tikkimise tehnikad teinud läbi uuestisünni. Need arengud kunstis sunnivad meid ümbermõtestama omavahel põimunud ja interdistsiplinaarseid kunsti, disaini, materiaalkultuuri ja käsitöö valdkondade seoseid. Käesolev avatud seminar toob kokku kahe kunstniku loomingu ja ühe kollektiivse käsitöö-aktivismi projekti. Selle käigus tutvustavad oma kogemusi ja loomingulist uurimustööd Mare Tralla(London/Tallinn), Katrin Mayer (Düsseldorf/ Berlin) ja Framed in Belarus (Rufina Bazlova ja Sofia Tocar, Praha), keskendudes naiste lugude ja nende materiaalse vormi omavahelistele suhtetele. Nad toovad esile kuidas käsi/tööd patriarhaalse korraldusega ühiskondades on pikka aega kasutatud alternatiivse kommunikatsiooni kanalina nii naiste õiguste eest võitlemise kui igapäevaraskuste vahendamise viisina. Kehastatud naiste lugusid võib mõista naiste ajaloona, mis on peidetud ja kodeeritud tehnikatesse ja mustritesse, mille kaudu kantakse edasi, elatakse ja muudetakse teadmisi ajaloost. Enamik sellistest sõnumitest on ometi jäänud kunstiajaloos tähelepanuta, mis on marginaliseerinud nii tekstiilikunsti kui traditsioonilisi tehnikaid vaatamata nende tugevale kontseptuaalsele ja episteemilisele baasile.

Seminari kesksed küsimused on: kuidas seletada tagasipöördumist traditsiooniliste ja põlvkondade vaheliste tehnikate juurde kaasaegsetes jälgimiskapitalismi ja diasporaa ühiskondades? Kuidas lubavad need dokumenteerida ja seostada erinevaid feministlikke võitlusi ning ühendada omavahel kaasaegset ja ajaloolist vastupanu? Seminari kontekstis uurivad kunstiajaloolased Margaret Tali (Tallinn) ja Ulrike Gerhardt (Potsdam) käsi/töö kui materiaalse töö ja uuesti interpreteeritava traditsiooni rolli ja selle viise väljendada seda, mida on keeruline kommunikeerida, sh rahvusvaheline solidaarsus, vastupanu aktid, vaimne tervis ja alternatiivsed maailma loomise praktikad.

26. novembril toimub koostöös Vabamu muuseumiga seminari raames ka rühmituse #FramedinBelarus töötuba.

Mare Tralla on eesti kväär-feministlik kunstnik ja aktivist, kes elab Londonis.

Katrin Mayer elab Berliinis ja tema lähenemine kunstnikuna toetub teadmiste arheoloogiale, mille käigus ta uurib kohalikke soopoliitilisi ajalugusid ja tõlgib need ruumilisse ja materiaalsesse vormi.

Rufina Bazlova on valgevene kunstnik, kes töötab traditsioonilise rahvatikandiga, et avada sotsiaalpoliitilisi teemasid.

Sofia Tocar on kuraator ja kultuurikorraldaja, kes töötab aktivistide koostöö projektidega ning dokumentaalfilmidega Kesk- ja Ida-Euroopas.

#FramedinBelarus on sotsiaalne kunsti projekt, mis pühendub poliitilistele vangidele Valgevenes, mida organiseerib kunstirühmitus Stitchit. Rühmituse Stitchit moodustavad kunstnik Rufina Bazlova ja kuraator Sofia Tocar, kes kaasavad oma tegevusse erinevaid kogukondi ja inimesi.

Katrin Kivimaa on kunstiajaloolane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on feministlik kunstiajalugu, eesti moodne ja kaasaegne kunst, Eesti kunstiajaloo historiograafia, naiste kujutamine kunstis ja visuaalkultuuris.

Ulrike Gerhardt on visuaalkultuuri uurija, kelle fookuseks on kultuurilise mälu praktikad post-sotsialistlikus kunstis: samuti on ta üks feministliku videoplatvormi D’EST loojatest.

Margaret Tali on kunstiajaloolane ja kultuuriteoreetik, kelle uurimustöö tegeleb mälupoliitika, kunstimuuseumide ja keeruliste ajalugude kureerimisega. Ta on projekti „Vahendades keerulist ajalugu“ üks kuraatoritest.

Seminari korraldamist toetavad Euroopa Regionaalarengu Fond, Eesti Kunstiakadeemia ja Potsdami Ülikool.