Rubriik: Kunstiteadus ja visuaalkultuur

EKA (dotsent Kristina Jõekalda) korraldab koos Yale’i ülikooliga (prof. Bradley Woodworth) 7.-8. veebr 2025 ajalooseminari baltisakslastest:

“Bulwark against the East or Imperial Outpost? Baltic Germans in the Russian Empire” (tõlkes Kaitseehitis ida vastu või tsaaririigi eelpost? Baltisakslased Vene impeeriumis).

EKAst esineb veel nooremteadur Ragne Soosalu.

Seminar toimub USAs Yale’i Ülikoolis ja on jälgitav Zoomi teel. Vt ka ilmunud ülevaadet.

Dr Charis Gullickson on vanemteadur NordNorski kunstimuuseumis Norras.

Oma doktoritöös uuris ta Norra avalikke kunstimuuseume kui sotsiaalseid tegutsejaid. Kokkuvõttes väidab ta: „Selle doktoritöö eesmärk on seada kahtluse alla status quo kunstimuuseumide praktikad ja kalduvus pidada Norra riiklikult rahastatavaid kunstimuuseume „neutraalseteks“ institutsioonideks.“ Muuseumide neutraalsus takistab institutsioonidel „näha“ oma potentsiaalset transformatiivset sotsiaalset jõudu. Tema uurimisprojektist kasvas välja aktivistlik rühmitus Museer er ikke nøytrale / Museat eai leat neutrálat. Charise jaoks on tegemist nägemise õppimisega (võimusüsteemide ja hierarhiliste struktuuride mõistmine). Kui muuseumipraktikud ei suuda näha olemasolevaid struktuurilisi ja süsteemseid probleeme, ei saa nad neid ka parandada. Seega kipuvad kunstimuuseumitöötajad säilitama status quo’d ja tegutsema valitsevates, vastuolulistes raamistikes.

Selles loengus käsitletakse Norra kunstimuuseume kui asunduskolonialistlikke institutsioone ajaloolises perspektiivis. Vaatlen, kuidas kolonialism kujundab olevikku kunstimuuseumide ja kuraatoripraktikate kontekstis. Kunstimuuseumi ajaloolise teekonna analüüsimine sellest vaatenurgast lähtuvalt võib aidata näidata, miks kunstimuuseumid ja kuraatorid tegutsevad nii, nagu nad tänapäeval tegutsevad.

Juhtumiuuringud:

https://www.idunn.no/doi/full/10.18261/kk.105.1.4

https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/1369801X.2022.2161063

https://onlinelibrary.wiley.com/doi/full/10.1111/cura.12580

Loeng toimub koostöös Kumu kunstimuuseumiga ning on seotud KUMU näitusega “Nad hakkasid kõnelema” Kumu kaasaegse kunsti galeriis, mis kutsub mõtestama inimtegevuse tagajärjel toimuvaid keskkonnamuutusi koloniaalajaloo ja selle kestva mõju kaudu. Näitusel kohtub Eestis ja Baltikumis tegutsevate kunstnike looming Põhjamaade põlisrahvaste kunstnike omaga, rääkides keha ja maa ühendustunde taastamise võimalikkusest.

Loengu toimumist toetab: Euroopa majanduspiirkonna ja Norra toetuste mehhanism

@nordnorskkunstmuseum

@ikkenoytrale

Loengu salvestus EKA TVs.

Anneli Porri on Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant-nooremteadur alates 2023. aastast.

Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudi (BA kunstiteaduses, 2002) ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi (MA kultuuriteoorias, 2012) ning töötab Eesti Kunstiakadeemias kunstihariduse lektori ja EKA-TLÜ kunstiõpetaja ühisõppekava juhina. Porri on kirjutanud kunstikriitikat kultuurimeediale, kureerinud näitusi nii Eesti kui rahvusvahelisest kaasaegsest kunstist, toimetanud kunstitrükiseid ning koostanud õppematerjale nii üld- kui kõrghariduse tasemel.

Porri akadeemiline uurimisvaldkond on seotud kunstihariduse, kunstiteose analüüsi õpetamismeetodite ja kunsti vahendamise didaktikaga. Oma doktoritööna valmisvas uuringus keskendub ta õpetamismeetoditele ja –strateegiatele, mis toetavad visuaalse pädevuse arengut eelkõige kunstiteose mõtestamisel.

Seminarist:

Teadlik ja tahtlik vaatamine on visuaalse kirjaoskuse alus ja visuaalsete piltide tõlgendamine põhineb nii meie nägemisel kui teadmisel. Seega kujutise lugemine vajab teadlikku õppimist. Kuidas aga luuakse õppeprotsessis kontakti kunstiga ja kujundatakase oskusi, mis lubavad vaatajal kunstiteost tõlgendada?

Uurimisseminaris tutvustan töös olevat uuringut kunstiajaloo õppeaine õpetamisest Eestis alates esimese kunstiajaloo õppetooli loomisest Tartu Ülikoolis. Pakun eelkõige ainedidaktikale keskenduvat vaatenurka eesti kunstiajaloole ja kunstiteadusele, vaadet kunstiajaloo õppimisele ja õpetamisele, lisakihti eesti kunstiajaloo teaduse uurimisele, mida on oma hiljutistes artiklites käsitlenud ka Krista Kodres ja Eero Kangor.

Uuringu eesmärk on problematiseerida kunstiajaloo traditsiooniliste õppemeetodite ja strateegiate valikut nii kõrg- kui üldhariduses ning selgitada hoiakuid nende suhtes vastavalt kunstiajaloo ja haridusvaldkonna mõtteviisidele ja tavadele.

Peatun järgmistel uurimisküsimustel:

1.    Millised on kunstiajaloo õpetamise institutsionaalsed ja hariduspoliitilised tingimused Eesti kõrg- ja üldhariduses 1920–1990(?)?
2.    Kuidas eesmärgistatakse kunstiajaloo ja kunstiga suhestumise õpet, milliseid pädevusi on seatud eesmärgiks selle abil kujundada?
3.     Millised on välja kujunenud traditsioonilised kunstiajaloo õpetamise meetodid ja strateegiad, mida õppeprotsessis kasutatakse?

Reedel, 3. jaanuaril kell 17.00 avatakse T1 kaubanduskeskuse teise korruse keskmise aatriumi kõrval rahvusvaheline grupinäitus „Küllus“.

Näitusel osalevad kunstnikud Emily Greenwood, Ulvi Haagensen, Cecile Hübner, Heleliis Hõim, Erki Kasemets, Sandra Kosorotova, Gary Markle ja Sigrid Viir.

Näitus võtab lähema vaatluse alla nähtamatud süsteemid tarbimisajastul. Korraldades näituse kaubanduskeskuses, paigutatakse kunstnike teosed paradoksaalsesse konteksti, kus nende loominguline identiteet seisab silmitsi ümbritseva konsumeristliku ruumiga. Tõstatub küsimus, kuidas suhestuda ümbritseva keskkonnaga, kuidas töötada ühtaegu koos tarbimise ja kapitalismi kõikjale ulatuva kohaloluga ning ka selle vastu? Näitus on kohaks, kus külastaja saab aja maha võtta, aeglustada tempot, vaadelda, hetkeks põgeneda ümbritseva informatsioonilaviini eest ning mõtiskleda.

Näituse kuraatorid on Eesti Kunstiakadeemia tudengid Piret Arukaevu, Sylvia Burgess, Maia Hellman, Kaur Järve, Marite Kuus ja Mariam Mestvirishvili.

Näitus toimub Brigit Aropi juhendatud kureerimisseminari raames.

Näitus on avatud 03.01–17.01.2025

Lahtiolekuajad:

T–R 16.00–20.00
L–P 12.00–20.00

Näituse finissage toimub 17.01 kell 17.00. Programm algab 17.30.

Lisainformatsiooni näituse publikuprogrammi kohta avaldatakse näituse FB lehel – https://www.facebook.com/events/2404807066531874

Graafiline disain: Andrew Hill

Näitust toetab Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse ja Visuaalkultuuri instituut ning Taidestuudium.

Eriline tänu: T1 kaubanduskeskus ja SUHE baar.

Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu (EKKÜ) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) ühiskonverents, mis on pühendatud Boris Bernsteini 100. sünniaastapäevale.

Konverentsile järgneb ajakirja Kunstiteaduslikke Uurimusi uue numbri tutvustus ja traditsiooniline aastalõpu koosviibimine.

KAVA

Kell 12.45 Konverentsi avamine ja tervitused

Kell 13.00–14.30

David Vseviov. Boriss Bersntein – kuidas kiigata kaevu?

Krista Kodres. Boris Bernsteini “kunstiteadusliku proosa” teooria ja praktika

Virve Sarapik. Struktuur ja Bernstein

Paus

Kell 15.00–17.00

Eda Tuulberg. Polümetodoloogiline seiklus ringmängu ja sealt välja ehk Boris Bernstein kunstist kirjutajana 1960.–1970. aastatel

Märt Väljataga. Boris Bernstein ja kunsti defineerimise diskussioon 1990ndatel

Marek Volt. Hea kunsti algoritm

Hanno Soans. Boris Bernsteini postmodernistlik elu

Vaba mikrofon

Ajakirja Kunstiteaduslikke Uurimusi uue numbri tutvustus.
Värskelt ilmunud ajakirjanumber on ökoulme teemaline, külalistoimetajateks Elle-Mari Talivee ja Ene-Reet Soovik.

Õhtu jätkub aastalõpu koosviibimisega!

Korraldajad:

Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing 

Eesti Kunstiakadeemia

Inga Lāce teadustöö on spetsialiseerunud kaasaegsele kunstile Nõukogude ja postsovetlikus Ida-Euroopas, Kaukaasias ja Kesk-Aasias ning selle diasporas, pöörates erilist tähelepanu migratsioonile ja riikidevahelistele sidemetele. Ta oli C-MAP Kesk- ja Ida-Euroopa stipendiaat MoMAs New Yorgis (2020-2023) ning on varem kureerinud näitusi üle maailma, sealhulgas Läti paviljoni Veneetsia biennaalil (2019); Survival Kit (2017-23); Portable Landscapes Villa Vassilieffis, Läti rahvuslikus kunstimuuseumis ja James Gallery CUNYs (2018); Riga Notebook Muzeum Sztukis (2020); It Won’t Be Long Now, Comrades! Framer Framedis (2017); Performing the Fringe Konsthall C-s (2020) ja Pori kunstimuuseumis (2021).

Muuseumi loomine, külaliseks olemine

Loengus räägib Inga Lāce oma kogemustest ja tööst Almatõ kunstimuuseumi peakuraatorina, mis on 2025. aasta suvel Almatõs avatav uus eramuuseum.

Ta keskendub eelkõige järgmistele teemadele:
Qonaqtar, muuseumi kogudest koostatud grupinäitus, mis uurib külalislahkuse ja rände vahelisi seoseid ja pingeid, keskendudes Kasahstanile, Kesk-Aasiale ja naaberpiirkondadele.

Näituse pealkiri Qonaqtar (Konaktar) tuleneb kasahhi keele qонаq (qonaq) sõnast, mis tähendab „külaline“ ja on tuletatud türgi keele juurest kon- (maale või laskuma). See väljendab sügavalt juurdunud traditsiooni tervitada külalisi soojuse ja austusega, mis peegeldab nomaadide kombeid, kus reisijate võõrustamine oli oluline ellujäämiseks suurtel, sageli karmidel maastikel. Külalised võivad muidugi olla ka teistsuguse iseloomuga ja külalislahkust võidakse kuritarvitada, mille puhul näitus viitab Nõukogude Liidu sageli sunnitud rändekampaaniatele, kus Kasahstani ja Kesk-Aasia jaoks ei olnud vastuvõtmine valikuvõimalus. Eelkõige venelaste asustamine Kesk-Aasiasse 19. sajandil või korealaste ümberasustamine Kesk-Aasiasse 1930. aastatel ja nõukogude dissidentide saatmine Karagandasse – lood, mis samuti ühel või teisel moel panustasid Kasahstani ühiskonda ja kunstielu.

Külaliste muutumine kohalikeks ja kohalike muutumine külalisteks kuskil, kas põgenemise või ümberasumise tõttu on migratsiooniga seotult lõputu teema, kui siin saab seda vaadelda läbi regionaalse prisma.

Loengu toimumist toetab:

Reedel, 6. detsembril kell 11.00 toimub Tartu Elektriteatris hoogne postmodernismi käsitlev sümpoosion “Kadunud ajas nagu pisarad vihmas”.

Üleminekuperioodi Nõukogude Liidu lagunemisest taasiseseisvunud Eesti kehtestumiseni võib pidada paljuski ainulaadseks ja erandlikuks ajaks. See oli ajaloolise avatuse aeg, kus üks asjade kord oli lakanud olemast, kuid teine alles käivitumas. See oli vaimsete ja kunstiliste võimaluste plahvatusliku paljunemise aeg, mis siis, et vahendeid nende võimaluste teostamiseks nappis. Ning just sellesse aega maabus uue kultuuriloogikana postmodernism, mis tõotas ehk veel üht teistlaadi mitmekesisust, paljusust ja vabadust. Segane asi saabus segasesse aega ning hakkas seal tekitama iselaadset resonantsi. Mis see oli või kui palju seda üldse oli? Sellest tulevadki rääkima eesti juhtivad kultuuritegelased ja -uurijad, et anda oma vaatenurk sellele, mis õhku neil segastel aegadel hingati, ning milline oli nende jaoks postmodernismi tähendus siis ja milline on see nüüd.

AJAKAVA

11–12:30 I sessioon
Peeter Laurits / Ene-Liis Semper / Janek Kraavi / Kiwa / Tõnis Kahu /
Barbi Pilvre

12:30–13 Kohvipaus

13–14:30 II sessioon
Hanno Soans / Virve Sarapik / Luule Epner / Andrus Laansalu / Piret
Viires / Marju Lauristin

14:30–15:30 Lõunapaus

15:30–17 III sessioon
Hasso Krull / Märt Väljataga / Valle-Sten Maiste / Epp Annus / Raili
Marling / Aare Pilv

17–20 Vastuvõtt (Lossi 3 fuajees)

Üritust korraldavad TÜ kultuuriteaduste instituut ja ülikoolidevaheline nüüdiskultuuri uurimise töörühm.

Üritust toetab Eesti Teadusfondi grant PRG636 „Eesti siirdekultuuri arengumustrid (1986–1998)“.

25. novembril toimub Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) konverents sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”: “Tondid, hundid, tõved ja katk. Rehepapp ehk November”

Tonte ja hunte täis mets, põõsastes luuravad tõved ja katk, mõis, mis kamandab oma tahtmist mööda. Ja selle keskel ebakindel eluke, mida peab iga päev igasugu vigurite ja trikkide abil juurde varastama… Selline on maailm, milles võrsub Andrus Kivirähki romaani „Rehepapp ehk November“ sündmustik. Kivirähki 2000. aastal ilmunud romaan on kujunenud eesti kirjanduse lugejate seas populaarsuselt võrreldavaks üldtuntud klassikateostega, nagu „Tõde ja õigus“ või „Kevade“. Romaani on peetud üheks taasiseseisvusaja olulisemaks teoseks, suured on ka müüginumbrid ja raamatukogu laenutuskordade arvud ning rahva sekka on jõudnud kõnekäänd „rehepappi tegema“. Kivirähki rahvusirooniline pilk on ühelt poolt humoorikalt leebe, aga samas armutu. Üksiti loob see romaan kummastava maagilis-naturalistliku ruumi, kus leiavad endale koha nii inimesed kui ka kõiksugu folkloorsed tegelased ja esemed, kes ühtviisi oma eluõiguse eest peavad võitlema.

Et „Rehepapp“ on puudutanud midagi väga olulist eesti lugejates, näitab ka see, et romaan elab edasi teistes kunstides: sellest on tehtud dramatiseeringuid ja lavastusi (nt Hendrik Toompere Eesti Draamateatris 2001, Priit Pedajas Endlas 2006), valminud on Tauno Aintsi ooper (Vanemuises 2013) ja Rainer Sarneti film „November“ (2017). Romaani põhjal on valminud e-kursus „Kirjandus ekraanil“ ja Veiko Tammjärve graafiline romaan (2021, 2022). Konverentsi eesmärgiks on eritleda ja tõlgendada „Rehepappi“ ning sellele ajaga lisandunud tähenduskihistusi läbi kõigi selle esinemisvormide ja teisenduste.

Konverentsi korraldavad nüüdiskultuuri uurimise töörühm, mis ühendab EKA KVI, TLÜ ja TÜ teadlasi, ja Eesti Kirjanike Liit.

Toetavad: Eesti Teadusagentuur (grant PRG636), Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond.

Konverentsi kava:

11.00–11.15 Kohv ja avasõnad

11.15–12.45

Andres Kõnno ja Teet Teinemaa. Rehepapi 150 aastat: eelajaloolise ja ajaloolise kultuurikonteksti tõlgendamise väljakutsed

Andres Adamson. Võimalik vaatenurk: Andrus Kivirähki „Rehepapp“ kui paroodia nõukogudeaegsest Eestist ja eestlastest selles

Kristiina Rebane ja Kaia Sisask. Andrus Kivirähki „Rehepapp“ prantsuse ja itaalia keeles: originaali ja tõlgete loodud tekstuaalsete maailmade võrdlus

12.45–13.00 Paus

13.00–14.30

Marju Kõivupuu. Rehepapi mütorealismi tõde ja õigus

Olga Pilate. Müüditeadvuse sähvatuste võrdlus Linda Nemera romaanis „Riia nõiad“ ja Andrus Kivirähki romaanis „Rehepapp ehk november“

Loone Ots. Liha ja veri, rasv ja nahk. Inimkeha Andrus Kivirähki käsitluses: romaan „Rehepapp“ ja teised teosed

14.30–15.30 Lõunapaus

15.30–17.30

Ott Heinapuu. Kui hirmus on „Rehepapi“ ilm?

Marek Volt. Libahundi esteetika

Hans Alla. Maa (pära)sool. „November“ ja estoploitaiton

Andrus Laansalu. Rehepapp ja Vanapaber

17.30–18.00 Arutelud ja sõnavõtud

EKA 110. juubeli pidustuste raames korraldab Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut piduliku uurimisseminari, kus esineb vilistlane Kai Lobjakas.

Kai Lobjakas. Disaini leiutamine ja institutsionaliseerimine. Bruno Tomberg ja muuseumi kogud

Juttu tuleb ühe inimese kaudu avanevatest vaatetest disaini valdkonna kujunemisse Eestis ning seostest muuseumi kogudega.

Kogunemist alustame 17.30 koos veini ja suupistetega, ettekanded algavad kell 18.

Pärast ettekandeid siirdume otse suurele EKA 110 juubelipeole ja uue valge maja avamisele.

Palume huvlistel ka meile teada anda, kui plaanite tulla

14. oktoobril kell 17:30 toimub Eesti Kunstiakadeemias, ruumis A-501 Klara Kemp-Welchi avalik loeng teemal Vaba liikumine? Rände ja liikuvuse jälgimine Ida-Euroopas alates 2000. aastate algusest

Klara Kemp-Welch on Londoni Ülikooli Courtauldi Kunstiinstituudi 20. sajandi modernismi lektor. Ta tegeleb Ida-Euroopa moodsa ja kaasaegse kunstiga, on õppinud Slaavi ja Ida-Euroopa uuringute koolis ja University College Londonis. Klara Kemp-Welch on raamatute “Antipolitics in Central European Art. Reticence as Dissidence under Post-Totalitarian Rule 1956-1989” (IB Tauris, 2014), “Networking the Bloc. Experimental Art in Eastern Europe 1965-1981” (MIT Press, 2019) autor ning kaastoimetaja raamatule “A Reader in East-Central European Modernism 1918-1956” koos Beata Hocki ja Jonathan Oweniga (Courtauld Books Online, 2019). Praegu on ta lõpetamas monograafiat pealkirjaga „Free Movement? Documenting Migration and Mobility in Eastern Europe“.

Loengul tutvustab Klara Kemp-Welchi uurimisprojekti „Free Movement?“, mis on üles ehitatud kolme põhiteema ümber: tööjõu liikuvus, ümberasustamine ja piiripoliitika. Viidates valitud juhtumiuuringutele, uurib Kemp-Welch, kuidas kaasaegsed kunstnikud on alates 2000. aastate algusest kujutanud Ida-Euroopa rände- ja liikuvuskogemusi.

Loeng toimub inglise keeles.

Loeng toimub Eesti doktorikooli humanitaarteaduste ja kunstide haru ja Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi koostöös.

Projekti „Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel“ (2021-2027.4.04.24-0003) kaasrahastab Euroopa Liit.