Taidestuudium / Craft Studies

Õppekava paneb palju rõhku tudengi iseseisvale tööle, mida juhendab erialane stuudiojuhendaja. Programm pakub hulganisti kunstilist vabadust, aga ka kohustust juhtida omaenda tööd kiireloomulises õppekeskkonnas. Palju on ruumi erinevate materjalide uurimiseks ja katsetamiseks, kuid peamine fookus on ühel selgel taidepraktikal. Õpe põhineb juhendaja pideval tagasisidel ja ka korrapärastel kriitikasessioonidel koos kaastudengitega.

Taidestuudium toetub aksessuaari ja köite, ehte ja sepise, keraamika, klaasi, moe ning tekstiili osakondade pädevustele ja traditsioonidele ning teeb koostööd EKA laboritega. Tudengite praktika ei ole piiratud ainult nende stuudiotega, vaid peaks hõlmama mistahes materjale ja meetodeid tarvis on.

Kahe aasta jooksul on ka palju võimalusi praktiliseks ja teoreetiliseks väljundiks. Tudengid viivad läbi vähemalt kaks ühist näitust ning õpinguid lõpetava isikunäituse. Esimene aasta lõpeb tudengite esseedest koosneva väljaande ilmumisega ja teise aasta tulemuseks on lõputööd toetav kirjalik teos.

Õppekava üritab hõlmata nii palju võimalusi loomingulisteks uitamisteks ja praktiliseks uurimustööks kui võimalik. See tähendab esimeste aasta jooksul pikemat 3-nädalast nomaadlikku välitööd välismaal ning õpingute jooksul ka palju väiksemaid õpireise Eestis ja mujal. Need materjaliuurimused püüavad tuua kunstnikud otsesse kokkupuutesse erisuguste materjalidega, mida nad pruugivad oma töös kasutada, kogedes nende sünnipaika, selle asemel et lasta neid lihtsalt anonüümselt kodustuudiosse lennutada. Eesmärk on anda tudengitele võimalus tutvuda võõraste taidepraktikatega, traditsiooniliste ja kaasaegsete valmistamisviisidega ning õppida otse teistelt kultuuridelt ja valmistajatelt.

Õppekava ammutab palju inspiratsiooni (Eik Hermanni) kolmetahuliselt taideteoorialt, mis koosneb jalatööst, käetööst ja peatööst. Jalatöö hõlmab kõiki erinevaid eesmärgipäratuid uitamisi, inspiratsiooni ja materjalide kogumisi, leidku need aset kuskil füüsiliselt kohapeal või spirituaalselt ja vaimselt mälestustes ning mõjutustes tuhnides. Käetöö on neist kolmest tuntuim ja tähistab kõiki viise materjalile läheneda, sellest midagi valmistada, kasutades nii oma käsi kui ka tööriistu ja teisi prosteetilisi esemeid. Peatöö alla käivad materiaalsest maailmast arusaamise protsessid – metafüüsilised, poliitilised, kultuurilised, jne. – ja oma töö teadlik peegeldamine ning enda positsioneerimine kunstnikuna taideväljal. Programm püüab kõiki kolme võrdselt ühendada ja edendada.

Taideteooria seminarid keskenduvad suurele hulgale erinevatele mõistetele ja raamistikele: materiaalne agentsus, objekt-orienteeritud-ontoloogia, uusmaterialism, fenomenoloogia, taktiilne teadmine, postkolonialism, muutlikud identiteedid, ökoloogilised lähenemised, jne.

Taid [taid|taide] on rikkaliku tähendusvõrgustikuga neologism tähistamaks kaasaegset materjalist lähtuvat loomevaldkonda, mida tuntakse laiemalt ingliskeelse craft all. Vähe on siin seost „taidlemise“ või „taiesega“, mis taide sõna kuuldes ilmselt esimesena pähe tulevad. Selle mõiste eelkäijaks on hoopis arhailisem taid [taid|taiu], mis on tähistanud oskuslikkust, tarkust, meisterlikkust – seda kõike hõlmab ka uus mõiste.

Taidestuudiumi õppekava ise on osalt kunagise disaini ja rakenduskunsti õppekava järeltulija, kuid põhjaliku teoreetilise ümbermõtestamise ja sisulis-korraldusliku ümberstruktureerimise järel tekkis vajadus muuta ka programmi nime; tuua eesti keelde mõiste, mis oleks samavõrra uudne ja raputav nagu õppekava keskne filosoofiagi. Taide mõiste hõlmab ja/või omab ühisosa ka traditsioonilisemate ja tuttavamate mõistetega nagu disain, tarbe- ja rakenduskunst ning käsitöö, ent samas ei anna seda ühegagi neist täielikult samastada, sest siis jääks välja midagi olulist. Taid paikneb kuskil hallil alal nende mõistete vahel ja keskel ning oma voolavuses kindlat ja põhjapanevat definitsiooni ei taotlegi.