Näitused

Näitusel on eksponeeritud Eesti Kunstiakadeemia Aksessuaari ja köite osakonna sügissemestri nädalases meistriklassis “Kota—puutallaga sandaal” tudengite poolt teostatud jalanõud. Eksponeeritud unikaalsete jalatsite pealsed on valmistatud taaskasutatud tekstiilidest ja tööstuslikest jääk- või praakmaterjalidest.

Osalejad:
Angela Aavik, Helina Raud, Hanna Eliise Lahe, Jürgen Sinnep, Katarina Nemcova, Liis Tisler, Marie Willfort, Natalia Wojewnik

Juhendaja: Kristiina Nurk

Meister: Sirle Rohusaar

Näitus on avatud iga päev, kell 12.00–18.00

Estonian Design House+ poe 0. korrusel, aadressil Suur-Karja 14, Tallinn.

Olete oodatud 16. novembril kell 15.00 EKA “söökla auku”, kus toimub paneel teemal “Punamonumentide keeruline pärand”. 

Kokkutulemise eesmärk on süvendada diskussiooni punamonumentide kõrvaldamise ja/või säilitamise teemal ning kuulata tudengite arvamusi kõrvuti ekspertide seisukohtadega.

Meie ajaloo ja pärandi keerulisus sunnib tähelepanelikumalt uurima ja vaatlema, mis väärtuseid kannab nõukogude perioodi pärand ka Ukraina sõja kontekstis. Kas tähendus peaks sellest tulenevalt üldse muutuma?

Paneeli osalejateks on UNESCO kultuuripärandi õppetooli juht ja ICOMOS’i asepresident Riin Alatalu, ajaloolane Linda Kaljundi, Tallinna Ülikooli ajalootudeng Mark Alexander Ummelas, kunstiteaduse ja visuaalkultuuri tudeng Hans Alla ja kultuurikriitik Mikael Raihhelgauz.

Modereerib Joonas Hellerma.

Sündmus Facebookis

„Metaversumis on üksildane“
Egle Ehtjen, Kelli Gedvil, Kristen Rästas, Sten Saarits
11.11.–11.12.2022
Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses

Neli kunstnikku loovad Raplamaa Kaaseagse Kunsti Keskuse saali audiovisuaalse osalusnäituse, mis uurib erinevate ruumiseadete ja virtuaalreaalsus-tehnoloogiate vahendusel viimastel aastatel populaarsust kogunud „metaversumi“ (ingl k „metaverse“) hingeelu. Virtuaalmaailmade platvormid on kuum teema nii krüptomaailmas kui ka üha enam „tavamaailmas“ läbi väljajäämishirmu tootvate reklaamikampaaniate, kus kohtame paljutõotavaid lubadusi uutest sotsialiseerumis-, investeerimis- ja meelelahutuskeskkondadest internetis. Ülevõimendatud tulevikulubaduste taga peituvad tänasel päeval aga üksildased, interaktsioonivaesed ning äreva kaubandusliku alatooniga maailmad täis digimeeneid ja hasartmängurlust. Näitus „Metaversumis on üksildane“ esineb kui nelja kunstniku tõlgendus suurest kontrastist reklaamiorkaani ja selle varju langevate virtuaalmaastike vahel.
Graafiline disain: Henri Kutsar

Tänud: Markus Tiitus, Alexei Gordin, Ian-Simon Märjama, Hendo Kidron, Leegi Kiis, Marek Gedvil, Tiina Vändre, Laura Suur, Anna-Liisa Männik, Ingrid Algma, Ingrid Kääramees, Linda Zupping, Jüri Ruut, Mirko Känd, Erko Ever, Kristjan Koskor, Anni Koskor, Katarina Koskor, Ander Koskor, Kennet Lekko, Eesti Kunstiakadeemia

Näitus jääb avatuks 11. detsembrini 
T–P 15.00–18.00 

Asukoht: Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus, Tallinna mnt. 3b (Espaki maja 3. korrus), Rapla

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital

Sara Blosseville “See on nagu maa, see on meie keha, see on meie voodi (It’s Like the Earth it is Our Body it is Our Bed)“

Sara Blosseville on Prantsuse kunstnik, kes elab Vantaa metsades. Ta tegeleb peamiselt piltide, skulptuuride ja kirjastamisega. Ta on lõpetanud Helsingi Kunstiülikooli 2021. aastal.

Sellel isikunäitusel on eksponeeritud teosed, mis on osa tema käimasolevast skulptuuriprojektist «Komposti lapsed», mis on materiaalse maailma kui viljaka huumuse uurimine erinevates kasvu- ja lagunemisfaasides, kus kõiki kehasid ja esemeid peetakse eluenergia hoidjateks. . Eesmärk on kasutada ainult materjali, mida ta ise valmistab, kasvatab, leiab, mis on taaskasutatud või kasutatud ning mille lähtepunktiks on olnud tema taluvanemate meisterdatud kaunitele esemetele uue elu andmine.

Näitus kestab 17.–22.nov
kell 14.00-18.00
Avamine kell 18.00, neljapäeval, 17. novembril. 

„Nahk mäletab kõike“ Vabaduse galeriis
Avamine 14. novembril, kell 17.00

Me vananeme iga aastaga, iga tunniga, iga minutiga… Läbielamised, puudutused, rõõmud-mured talletuvad elukogemusena meie meeltesse, meie olekusse, meie nahale, meie kehale, söövitavad end meie ellusuhtumisse.

Millises suhtes oleme iseenda ja oma lähedastega? Kas suudame üksteist ja ka iseennast hoida? Kas ja kuidas suudame muutuda ja areneda? Kust ammutada jõudu?

Mind on juba ammu inspireerinud ägedad naised, kellest mõnigi oli minust üle 30 aastat vanem. Osa neist on mõtteliselt näitusele kaasatud, osa nähtaval käefotodel – kolm naist on tänaseks lahkunud, olles jõudnud 90ndatesse eluaastatesse, ent jäämata kunagi hingelt vanaks.

Näitus “Nahk mäletab kõike” räägib naistest, nendevahelisest võrgustikust ja naiste elujõust. Üheks elemendiks on niidistik, mis seob naisi ja nende tegevusi, mis on kõige otsesemalt nähtavad raamaturiiuli kudumites. Kunagi, meie emade ja vanaemade ajal, oli üsna tavaline, et perele kooti riideid. Mul on veel alles ema kootud esemeid või ka neid, mida ma ise olen kunagi kudunud näiteks isale või mehele või tütrele. Hea on kanda ihu ligi kalli inimese tehtud rõivast. Meie kogukonna naised koovad praegugi palju ja igal aastal lisandub midagi ka minu riidekappi. Skaneeritud kudumid on asetatud n-ö rullraamatutena riiulile ning varustatud siltidega, kes on kellele mida kudunud.

Tagumise ruumi taevakaarti tehes mõtlesin meie eelkäijatele ja esivanematele. Kui ma olin poole noorem kui praegu, jäi mu ema haigeks ja hääbus mu silme all. See oli üks sügavamaid eksistentsiaalseid kogemusi – aegapidi katkes justkui nähtamatu niidistik, mis sidus mind mu esiemadega, n-ö vereliin. Nähtaval kujul olen kirjutanud mind eluteel saatnud naiste nimed rullidena raamatuobjekti sisse ehk karpi.

Tagumise ruumi keskne installatsioon on inspireeritud kogukonna naiste keskis traditsiooniks saanud rituaalidest, üheks neist on täiskuusaun. Pöörlevad seitlid on ühtlasi nagu kompassid, mida peame ärksana hoidma, et mitte rajalt eksida.

Näitus peegeldab minu elutunnetust tänasel päeval, see on mõtteline järg ligi 25 aastat tagasi toimunud analoogsele näitusele „29 ½“. Ühe seose või vihje annavad kakskümmend üheksa ja pool joonistust tagumise ruumi seinal. Teine vihje on pesa, millesse on kogutud kaseoksad, mida mu maja kohal kõrguvad kased on ühe aastaringi jooksul langetanud – looduse võrgustik, millesse sulandumine on aja jooksul aina olulisemaks muutunud.

Tartu Kunstimaja suures saalis maalikunstnik Kristi Kongi ja graafik Mare Vindi ühisnäitus „Selleks, et tajuda valgust, pead sulgema silmad“.

Esmapilgul näib nende kahe vägagi individuaalse käekirjaga looja positsioon olevat lausa vastandlik. Mare Vindi metafüüsilised, peaaegu mustvalged maastikud nõuavad oma tagasihoidlikus pingestatuses vaikset mõtisklust. Kristi Kongi seevastu rahmab vaataja oma lõputult värvikirevasse maailma, kus sügavad tumedad tooniüleminekud vahelduvad pastelsete variatsioonidega, ning rõhutab teoseid ümbritsevat ruumi kaasates veelgi oma loomingu kõikehõlmavust.

Kuid värvil ja selle (pea täielikul) puudumisel on siiski ühisosa: valgus. Mõlemad kunstnikud on seda oma teostes nii otseselt kui kaudselt kasutanud ning selle kohalolu, kui nii võib öelda, ka kujutanud. Kuna valgus on nende ühisosa, pakuvad nad vaatajale erinevaid viise ja võimalusi selle tunnetamiseks, mille tulemusel moodustub galeriisse erinevate aegade ja kohtade rütmis kulgemine, kus värv ja värvitus asuvad koos teine-teist esile tõstma.

Kuraator Peeter Talvistu tegi kunstnikele ettepaneku teha ühine näitus juba 2018. aastal ning mõlemad autorid läksid sellega koheselt kaasa. „Nägin neis mõlemas teatud sarnast läbitunnetatust ning mul polnud kordagi arvamust, et nad hakkaksid galeriis omavahel konkureerima, vaid pigem mõjuksid toetavalt. Kahjuks hakkas Mare tervis halvenema ning praegu pole teda enam meiega, et lõpliku tulemuse osas sõna sekka öelda. Samas on Kristi saanud mitu aastat Mare loomingu peale mõelda ning sellest inspireerituna nii enda töid kui tervet näitusekomplekti komponeerida.“

Kristi Kongi (s 1985) on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias. Muuhulgas on ta olnud Sadolini kunstipreemia (2013, nüüd Akzo Nobel), Konrad Mäe preemia (2017) ja Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (2021) laureaat. Ajavahemikus 2022–2024 on ta üks kunstnikupalga saajaid. Kuigi Kongil on hiljuti Tartus toimunud isikunäituseid Kogo galeriis, oli tema viimane ülesastumine Tartu Kunstimajas 2013. aastal.

Mare Vint (1942–2020) lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi klaasikunstnikuna, kuid on peamiselt tuntud graafiku ja joonistajana. Kristjan Raua preemia ja Valgetähe IV klassi teenetemärgi kõrval sai ta 2019. aastal Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutööpreemia. 1987. aastal toimus tal koos Andres Toltsiga ühisnäitus Tartu Kunstimajas.

Näituse graafiline kujundaja on Tuuli Aule.

Täname: Ahti Lill, Gristel Mänd, Eesti Kultuurkapital, Akzo Nobel, Eventech.

Näitus toimub dialoogis Kogo galerii projektiga „Laura Põld Andres Toltsiga. Ühised jooned, jääkaru ja elevant“ (25.11.2022–28.01.2023, kuraator Šelda Puķīte). 10. detsembril kell 15.00 toimub Kogo galeriis algav ja Tartu Kunstimajas lõppev näituste jalutuskäik ning kunstnike ja kuraatorite vestlus.

„Selleks, et tajuda valgust, pead sulgema silmad“ on avatud 11. detsembrini.

Reedel, 11. novembril kell 18.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Erik Alalooga isikunäitus „Vabastatud masinad“.

Kunstnik kutsub kõiki kümblema lainetavas helimassiivis, sest monumentaalgalerii on täidetud helimasinatega. Suured ja väikesed, akustilised ja võimendatud, mahedad ja agressiivsed, kiired ja aeglased objektid võimaldavad kogeda erinevaid helimustreid piiramatus kombinatsioonide valikus.

Kunstnik selgitab: „Masinate vabastamise kampaania käigus on õnnestunud anda uus identiteet kümnele auto kojamehemootorile ning viiele diskokera mootorile. Enam iial ei pea need sooritama tuimasid liigutusi, et nühkida tuuleklaasilt veepiisku ja linnusitta ega ketrama ööde kaupa tobedat peegelkera higiste ja hööritavate kehade rõõmuks. Monotoonsed rütmid on asendunud dünaamilistega. Lakkamatult soontes pulseeriva alalis– või vahelduvvoolu asemel tuksleb masin juhusegeneraatori ettearvamatutes rütmides. Kapotikaane alust klaustrofoobiat või ööklubi lae üksindust igaveseks hüljates moodustatakse oma mudelikaaslastega ühendatud süsteeme, luuakse kaleidoskoopilisi rütmimustreid ning domineeritakse ruumis. Inimene on siin vaid vaatleja.“

Erik Alalooga (s 1974) on Tallinnas elav visuaalkunstnik, esitaja, lavastaja, helikunstnik, õpetaja ning kultuurikorraldaja. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias skulptuurieriala ja magistrikraadi omandanud interdistsiplinaarsetes kunstides. 2018. aastast alates õpib Eesti Muusika ja Teatriakadeemia teatrikunsti doktoriõppes. Ta on töötanud EKA IDK õppetooli dotsendina (2006–2010) ning tegevuskunstide õppetooli juhatajana (2010–2013). Hetkel töötab EKA skulptuuri stuudio juhatajana. Alalooga on esinenud näituste ja performance´ite ning eksperimentaalkontsertidega Eestis, Põhja- ja Baltimaades, Saksamaal, Portugalis, Tšehhis, Venemaal, Šveitsis, Austrias, Prantsusmaal, USA-s, Austraalias.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus on avatud 11. detsembrini.

Lisainfo:
Urmo Teekivi
Tartu Kunstimaja produtsent
produtsent@kunstimaja.ee
511 0883

www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

Alates neljapäevast, 3. novembrist on ARS Showroom galeriis avatud Kaisa Maasiku isikunäitus „Inimkäsn ekraanide ajastul“. Uus projekt toob kokku laste poolt filmitud materjali, mille keskmes on lastele omane soov järgi teha kõike, mida nad näevad ja kuulevad. Näitus jääb avatuks 29. novembrini.

Näitusel kombineeritud materjali süžeevalikus on äratuntavad massimeedia, peavoolu filmi- ja muusikatööstuse mõjud. Nullindatest alates, kui salvestustehnika muutus kättesaadavamaks ka noortele, seda nii video-, veebi-, digikaamerate kui ka mobiiltelefonide kujul, on laste seas toimunud aktiivne nähtu taasetendamine. “Laste lõputu kujutlusvõime, siirus ja entusiasm teoses on vinged, kuid neid varjutab vägivald, mida paljudes stseenides etendatakse. Minu meelest peegeldavad lapsed ümbritsevat jäljendades hästi ühiskonnas laiemalt toimuvat,” lisab kunstnik.

Avatud E–R 12–18, sissepääs tasuta
NB! Näitus on erandkorras avatud kahel laupäeval: 19.11 ja 26.11 kl 13–16
ARS Showroom galerii
ARS kunstilinnak
Pärnu mnt 154
11317 Tallinn
www.arsfactory.ee

Lisainfo:

Kaisa Maasik
kaisamaasik@gmail.com
5396 2524

https://fb.me/e/9IVyk3ha4

Kanuti Gildi SAALis esietendub EKA installatsiooni- ja skulptuuriosakonna lõpetanud kunstniku ja kirjaniku Nele Tiidelepa lavastus “Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas”

14. novembril jõuab Püha Vaimu SAALi lavale Nele Tiidelepa lavastus “Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas”, mis valmib kümne noore kunstniku koostöös. Laval ja lava taga on etendajatest, kunstnikest, muusikutest ning kunstitöötajatest koosnev kollektiiv – Riin Maide, Gregor Kulla, Henri Särekanno, Ekke Janisk, Andreas Kübar, Ats Kruusing, Oliver Issak, Raul Markus Vaiksoo ja Leon Allik. 

Lavastuse keskmes on proov minevikke unustada ning selle võimatusest tingitud ängistus, kaoselisus, võõristus ja siirus. Samuti vaatleb lavastus, kuidas aja jooksul kujuneb välja kindel viis asjadest rääkimiseks – kasutatakse samu sõnu, lauseid ning intonatsiooni, kuni viimaks loo algne tähendus meelest ära läheb.

Grupi loomingulised teed on varasemaltki ristunud: “Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas” on mõtteline järg kahele Tiidelepa performance’ile, mis toimusid Ajuokse Avangaaris ning EKA galeriis etenduskunstide kobarprojekti “festival…showcase” osana. Tiidelepa sõnul ongi lavastuse alustala senistes koostöödes kehtestunud loominguline üksteisemõistmine ning ühised väärtused. Lisaks noorele eale ja aktiivsele tööle kultuurivaldkonnas ühendab neid lavastaja sõnul ka tugev põlvkonna- ja ajastutunnetus.

Lavastust on võimalik näha vaid seitsmel korral ning iga etendus on eelmisest veidi erinev. Tiidelepp selgitab valikut järgmiselt: “Iga mängukord lähtub prooviprotsessis tõusnud teemadest, kehtestatud struktuurist ja lähtepunktidest. See tähendab, et on võimalik minevikke ümber kirjutada ja loobuda eelmisel etendusel lausutud sõnadest. Igal õhtul sünnivad seosed uuesti.”

Nele Tiidelepp (1998) on kunstnik ja kirjanik, kelle praktika on ajendatud spontaansetest reaktsioonidest keskkonnale ja materjalidele. Tema teosed paiknevad teljel, mille kummaski otsas on vastuolulise loomuga meediumid: skulptuur ja tekst. Kusagil nende vahel, staatika ja kaalutu kujutlusvõime keskel ilmneb performance, mis keerab materjali ümber ja teeb nähtavaks minevikkude paljususe. Tiidelepp on avaldanud oma tekste erinevates kultuuriväljaannetes ning osalenud näitustel ja kultuurisündmustel Eestis, Belgias, Saksamaal, Itaalias, Šveitsis, Portugalis, Soomes ja Leedus.

Esietendus ja etendused toimuvad 14., 16., 18., 19., 22., 24. ja 25. novembril kell 19:30 Kanuti Gildi SAALis. Etendusele 16. novembril järgneb eestikeelne kunstnikuvestlus, mida viib läbi Urmas Lüüs, ning pärast 24. novembri etendust ingliskeelne vestlus, mida juhib Taavi Piibemann.

Lavastus: Nele Tiidelepp; esitus: Nele Tiidelepp, Riin Maide, Henri Särekanno, Gregor Kulla, Ats Kruusing, Andreas Kübar, Ekke Janisk; kunstnik: Riin Maide; dramaturgiline tugi: Oliver Issak; valgustaja: Leon Allik; koreograafia: Raul Markus Vaiksoo; projektijuht: Kaie Küünal; kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL, Nele Tiidelepp; toetus: Eesti Kultuurkapital.

Lisainfo: www.saal.ee