Rubriik: Urbanistika

Läänemeri on enamat kui lihtsalt veekogu – see on vaidlustatud kaubanduse, kaevandamise ja võimu ruum, kus ekspluateerimise ajalugu põrkub pakiliste ökoloogiliste ja sotsiaalsete tulevikuväljavaadetega.

See näitus esitleb linnauuringute tudengite töid, mis on semestri pikkuse uurimisstuudio kulminatsioon, mis kriitiliselt ümbermõtestab Läänemerd kui keskkonnaalast, poliitilist ja kultuurilist üksust. Uurimistöö, narratiivi ja spekulatiivse disaini kaudu hõlmavad nende projektid mitmeid kohti, uurides infrastruktuuri, nekropoliitika ja ajalisuse teemasid. Mitmeid meediume hõlmavad teosed kutsuvad vaatajaid üles Läänemerd ümber mõtlema mitte kui tühja “sinist tühjust” kaartidel, vaid kui konfliktide, mälu ja võimaluste elavat ruumi.

Projektid:
Melissa Wen Hui Lee, Paula Fischer, Yiğithan Akçay

Heeringas, mis on Läänemere ökosüsteemi jaoks eluliselt tähtis, on pikka aega toetanud rannikukogukondi ja peegeldab sügavat kultuurilist suhet inimeste ja looduse vahel. Viimasel ajal on heeringavõrkude kasutamine nihkunud elatusvahendist kontrollivahendiks, muutes ookeani kaubaks, mida jagatakse ja ekspluateeritakse kasumi saamiseks. Mere eest tõeliselt hoolitsemiseks peame muutma oma arusaama sellest, selle asemel, et kohelda seda millegi omamisena või inimtekkelise piiride ja kvootide abil hallatavana. Kosmovisioonile toetudes peame ümber mõtlema oma suhte ookeaniga, nähes merd elava ja jagatud ruumina, mitte territooriumina, mida tuleb nõuda või hallata.

Annabel Pops, Anna Bõhmova, Laman Mammadli

Poliitiliste, ökoloogiliste ja majanduslike mõjutusvahendite „mänguväljak“. Suveräänsusküsimuste ja rahvusvaheliste suhete „vahepealne koht“. Koht, kus seadused ja määrused näivad olevat olemas, kuid ei paku ikkagi lahendusi.

Meie projekt keskendub sellele, kuidas merd on politiseeritud inimkonna teenistusse, keskendudes hiljutistele sündmustele Läänemeres ja infrastruktuuri vastu. Meie eesmärk on avada suuremaid nähtusi seoses mere politiseerimise ja spekuleerimisega ning kaardistada kriitiliselt uusi reaalsusi, kuna merest on saanud uus poliitiliste ja kasumile orienteeritud mängude areen.

Hanna Steckl, Zoë Lipp

Alustades vetikatest kui elavast metafoorist, jälgib see projekt Läänemere habrast tasakaalu – kus jõed kannavad nii elu kui ka toksiine, laevavrakid sulanduvad merepõhjaga ja inimtegevus põrkub looduslike tsüklitega. Jäikade kategooriate (maa/meri, inimene/mitte-inimene) kahtluse alla seadmisega paljastab teos mere kui kihiliste ajalugude ja vaidlustatud tulevike arhiivi.

Sarah John von Zydowitz, Adeolu Jeremiah Afolabi, Bérénice Portier

“Kolmes tuleviku rahvajutus püüame läbi rääkida inimese ja looduse suhteid tulevikus, mida kujundab kiiresti muutuv kliima. Alates inimeste ja hariliku koskla vahelistest lokaliseeritud sümbiootilistest praktikatest kuni teiste liikide vastumeelsuseni nende välimuse – ja väljaheidete – pärast. Otsime lootust telgi pimeduses sosistatud lugude turvalisusest, kandes endaga kaasas siia-sinna rändavaid lugusid.”

Ida-Virumaa – kunagine kodu elujõulistele asulatele, kus lokkas põlevkivikaevandus, on pärast tööstuse langust näidanud selgeid kahanemise märke.

Paljud kohalikud kolivad ära, jättes maha vaid mälestuse kodust ja oma elust selles. Linna mudelite õppeaine raames uurisime Ida-Virumaal ühe päeva mahajäetud kortereid Kiviõlis, Kohtla-Järvel ja Jõhvis. Paljud neist kodudest on endiselt täis isiklikke esemeid ja mahavaikitud lugusid, mis ei paljasta mitte ainult minevikku, vaid ka piirkonna võimalike tulevikustsenaariumeid. Kutsume teid näitusele, mis kulgeb EKA erinevates ruumides, et tutvuda seitsme projektiga, millest igaüks pakub ainulaadset vaatenurka Ida-Virumaa muutuvale identiteedile.

Installatsioonid, maakaardid, aga ka TikTok ning vaimse tervise tsirkus  – meie projektid uurivad erinevaid viise, kuidas näidata kahanevate kogukondade igapäevamuresid ja nende pidevat muutumist. Läbi lugude datšadest, hoonefondi renoveerimisest ning noorte ja eakate igapäevaelust seisame silmitsi kahanemise väljakutsetega – lõksus olemise tunde ja vaimse tervise probleemidega, mis sageli tulenevad süsteemsest ebaõnnestumisest. Samal ajal otsime nendes kahanevates kohtades lootust ja rõõmu.

Tudengid: Adeolu Afolabi, Anna Böhmová, Anna Dzebliuk, Annabel Pops, Hanna Steckl, Katrīna Stīna Jesikena, Ləman Məmmədli, Lukas Laubre, Melissa Lee, Paula Fischer, Sarah John von Zydowitz, Viktorija Kolomažņikova, Yiğithan Akçay & Zoë Lipp

Juhendajad: Keiti Kljavin & Johanna Holvandus

EKA urbanistika õppekava kutsub kõiki magistriõppehuvilisi osalema rahvusvahelist õppekava tutvustaval online-infotunnil, mis toimub neljapäeval, 6. veebruaril 2025 kell 18:00 Zoomis.

Hea võimalus teada saada, kuidas toimub magistriõpe urbanistika erialal, kuidas valmistuda sisseastumiseks ja mida kandidaatidelt oodatakse. Võimalus küsida küsimusi. Kuna tegu on rahvusvahelise õppekavaga, siis infotund toimub inglise keeles.

Huvilistel palutakse registreeruda alloleva lingi kaudu. Vahetult enne infotunni algust saadetakse osalejatele Zoomi link.

Registreeru SIIN

• https://www.artun.ee/urban-studies
• https://www.facebook.com/urbantallinn

UNISTUSED | PRÜGI | MAA
9. detsembril 2024, 9:00–16:00
Alguspunkt Maleva 2A maja ees. 

Tule meiega Paljassaarde, kus kohtuvad unistused, prügi ja vaba maa!

Rännak toimub laupäeval, 9. detsembril, koguneme kell 9.00 Maleva 2A kortermaja ees. Kolmteist erinevat teemat saavad avatud seitsme tunni ja kaheksa kilomeetri pikkusel rännakul läbi Paljassaare.

Täpsemat infot erinevate projektide kohta näeb Urban Studies Instagramist ja facebooki lehelt.

Võtke kaasa kõrvaklapid ning toimiv nutiseade, ehk ka akupangad, kuna audiotuure on mitmeid. Vaim valmis pikaks matkaks talvises maastikus: selga soojad riided, jalga head saapad, kaasa soe jook, snäkid jm vajalik.

Kell 11.00 toimub Hundipeal ka väike teepaus ning vajadusel saab siin kas matkaga liituda või matkalt lahkuda.

“Paljassaare palimpsest. Rännak prügi ja aarde vahealadel.”

18. oktoobril kell 13.00–17.00 Paljassaares 

Urbanistika esmakursuslased on taaskord veetnud pool semestrit Paljassaaret uurides – seda sama maasäärt, kuhu täna suundub kogu linna jääde … ent kuhu ka kujutletakse tuleviku Tallinna uut fookuspunkti, põhjamaise pealinna kaasaegset keset. Sel reedel, 18. oktoobril, kutsuvad tudengid kõiki huvitunuid kaasa rännakule prügi ja varanduste vahele Paljassaare (post)industriaalses südames, et uurida, mis protsessid ning väärtusotsused tänast ruumi kujundavad.

Kogunemine 18. oktoobril kell 13:00 Maleva 2A maja ees.

Ligikaudu 5-kilomeetrine rännak toimub õues muutuvates maastiku- ja ilmaoludes ning lõpeb Pikakari ranna lähistel lõkke ümber. Üritus on inglise keeles.

Palun võta kaasa või valmistu vastavalt:

• suupisted + jook
• kõrvaklapid
• tass
• riietu soojalt
• kanna veekindlaid jalanõud

Rohkem infot Urbanistika sotsiaalmeediast: https://www.facebook.com/urbantallinn

+372 5696 3525

Urbanistika õppetöös kombineeritakse teooriat ning praktikat, et kriitiliselt lahata ning vajadusel vaidlustada käibearusaamu urbaniseerumisest, et nii panustada tänasest õiglasema ning võrdsema tuleviku kujutlemisse ning loomisesse. Seetõttu on ka magistritöö projekti üheks eesmärgiks kriitiliselt uurida tänast rahvusvahelist linnalist areeni, kuna just siin toimub peamine võitlus meie kollektiivse tuleviku eest. Sel aastal tulid kaitsmisele seitse eriilmelist magistritööd, mis kõik avasid ühel või teisel moel tänaseid ühiskondlikke kitsaskohti.

Magistritööde juhendajad: Sean Tyler, Andra Aaloe, Agata Marzecova, Nina Stener Jørgensen, Kaija-Luisa Kurik ja Keiti Kljavin.

Paula Kristiāna Veidenbauma määratleb oma magistritöös nn proksi-biennaali, ehk rahvuspaviljonide ruumi, mis jääb Arsenalest ja Giardinist väljapoole. 2023. aastal arhitektuuribiennaalil Eestit esindanud „Home Stage“ projektist saadud kogemusest tõugatuna avab autor biennaali linnaruumi harunemise tagamaid ning markeerib uut laienevat turunišši, mis turismiteenustest juba küllastunud kohalikul kinnisvaraturul rahvuspaviljone teenindab. 

Luca Liese Ritter tegeleb oma magistritöös üheks Euroopa reostatumaks linnaks kutsutud Bitterfeld-Wolfeni toksilise taagaga, ning avab ruumi Ida-Saksamaa keskkonnapoliitika ning üksikisiku toksilise keskkonnaga kohtumise kogemuse vahel – hoolimata sellest, et sotsialistlik maailmakord on lõppenud, on reostatud keskkond jätkuv ja loob ka tänast reaalsust. Samuti tegeleb keskkonna ja poliitikaga Alp Eren Özalp, kes uurib oma looduskaitsealal asuva koduküla Sarıkumi näitel, kuidas looduskaitse režiimide teisenemine Türgi neoliberaalses majanduskeskkonnas mõjutab külaelanike igapäevaelu ja hakkamasaamist. Autor kutsub oma koduküla varal arutlema selle üle, kuidas võiks loodust ja inimest olemuslikult lahutavast klassikalisest looduskaitsest liikuda edasi kasvujärgsete looduskaitseliste põhimõtete juurutamiseni. 

Türgi 2000ndate järgse majanduspoliitika ühe tulemiga tegeleb ka Aleyna Canpolat. Viimastel aastakümnenditel on nn gecekondusid – avalikule maale rajatud ebaseaduslikke eeslinnasid – tabanud esmalt avalik stigmatiseerimine, millele on omakorda järgnenud linnaruumi ulatuslikud restrukturaliseerimised. Mitteametliku seadustamine kinnisvaraarenduse kaudu avab mõistagi uue turuosa, millest paljud osa saada tahavad. Autor registreerib oma magistritöös, kuidas Ankara kunagises suurimas gecekondu eeslinnas Mamakis ulatuslikud linnalised protsessid tegelikult toimuvad ning mis juhtub kohaliku elanikuga, kelle eluase kinnisvarakarusselli keskele sattunud on.
Lokaalsete ning globaalsete huvide kokkupuutepunktiga tegeleb ka Kush Budhwar, kes lahkab Navi Mumbai rahvusvahelise lennujaama üle kolmekümne aasta väldanud arendusprotsessi näitel, millised temporaalsused põrkuvad, liituvad või vastanduvad ühe globaalse lõuna megaprojekti üha pikeneva teostusaja vältel. Töö dokumenteerib seda, kuidas mäeahelikust saab lage väli, kuidas kogukonnad muudkui oma olemisõiguse eest võitlevad, ning millist tulevikku kujutleb Indias tohutut ebavõrdsust külvanud neoliberaalse arengupoliitika taaskordne sümbolobjekt. 

Väga aktuaalse targa linna tulevikukujutlusega tegeleb aga Christian Hörner, kes avab tarkade prügikastide näite varal seda, kuidas digitaliseeritud infrastruktuuriprojektid on osaks uute võimudünaamikate rajamisel ning kuidas need omakorda meie linnalisi elumaailmu muudavad. Paul Simon aga kaardistab uut taktikalist nähtust kaubanduses, mis summeerib viimaste aastate sündmustes toimunud muutusi: automatiseeritud poode, mis on COVIDi-järgses Viinis plahvatuslikult levima hakanud. Autor avab poodide sotsiaalpoliitilist, õiguslikku ning ajaloolist konteksti ning püüab arhiveerida ajutisena näiva linnalise nähtuse eriomast kohataju. 

 LOENG EI TOIMU!

31. mail kl 11 toimub ruumis A-403

Sofia Nannini avatud loeng “Elu mehhaniseerimine: Intensiivse loomakasvatuse ajalugu, arhitektuur ja paradoksid” / “The mechanization of life: Histories, architecture, and paradoxes of intensive animal farming”.

Loomakasvatuse hooneid on kõikjal, aga kuskil ei torka need eriti silma. Sageli tajume neid anonüümsete ja ajatutena. Siiski võime küsida: kuidas arenes intensiivloomakasvatuse arhitektuur alates 19. sajandi lõpust? Sofia tutvustab ettekandes lühidalt selle hoonetüübi geograafilist ja institutsionaalset päritolu ning analüüsib kriitiliselt ruumilisi, sotsiaalseid ja eetilisi paradokse, millel loomakasvatuse tööstuslik kompleks põhineb.

Loeng toimub inglise keeles ja on huvilistele avatud.

Sofia Nannini on Politecnico di Torino arhitektuuriajaloo dotsent. Ta on raamatute “Islandi talumajad: identiteet, maastik ja ehitus (1790-1945)” (Firenze University Press, 2023) ja “Islandi betoonisaaga: arhitektuur ja ehitus (1847–1958)” (Jovis, 2024) autor. Praegu töötab ta raamatuprojektiga “Elu mehhaniseerimine: intensiivloomakasvatuse arhitektuurilugu”.

Urbanistika ning arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengid kutsuvad näituse teekonnale.

Kohtume 3. mail, kell 16.00 EKA mere-terassil 5. korrusel. Tegemist on eluaseme kursuse “Linna mudelid” lõpuhindamisega, mida juhendasid urbanistid Kristi Grišakov ja Keiti Kljavin.

Kui kaevata rikutud maastikku uus auk, siis võib paista vastu sissevarisenud kaevanduskäik. Kui avada aastaid tühjana seisnud korteri uks, siis ruum on lugusid täis. Väljakaevamise viide pealkirjas võtab kokku meie ülesande suhestuda sellega, mis on juba lahkunud, et leida kunagise inimtegevuse jälgedest ainest suuremate regionaalsete muutuste mõistmiseks. Viie erineva loovuurimusliku katsetuse eesmärk on kajastada Eestimaa serval asuva maakonna ilmajäämise tunnet, igatsust ja jõetust muutustele vastu hakata. Tutvume Ahtme ja Järve linnaosade ning Kiviõli linnaga, kus ekstraktivistliku tootmise monofunktsionaalsus on põhjustanud väljakutset väljarändest tingitud elamispindade ülejäägile tähelepanu pöörama.

Uurides erinevaid Ida-Virumaa asulate (mitte)materiaalsete aspektidega seotud teemasid, põhinevad meie projektid kohapealsel analüüsil ja uurimusel, elamistingimuste turuvaatel, kahanemisega kohanemise individuaalsetel väljakutsete ümbermõtestamisel. Õhus virvendab alati lootusesudu, kummati toksiline ja erkroheline, aga täis struktuurfondide taaskäivitamise jõudu ning elanike sotsiaalse kohanemisvõime piire.

Tudengid: Marta Bodnar, Ayse Betul Gesen, Mariana Gomes Pedro, Lion Herrmann, Sofia Ignateva, Maria Kazlovskaya, Madita Laura Kümmeringer, Ella Nikulina, Henry Rikk, Piret Saar, Annika Ülejõe, Anneli Virts, Clara-Marlen Wilke 

Urbanistika ning arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengid kutsuvad näituse teekonnale.

Kohtume 3. mail, kell 16.00 EKA mere-terassil 5. korrusel. Tegemist on eluaseme kursuse “Linna mudelid” lõpuhindamisega, mida juhendasid urbanistid Kristi Grišakov ja Keiti Kljavin.

Kui kaevata rikutud maastikku uus auk, siis võib paista vastu sissevarisenud kaevanduskäik. Kui avada aastaid tühjana seisnud korteri uks, siis ruum on lugusid täis. Väljakaevamise viide pealkirjas võtab kokku meie ülesande suhestuda sellega, mis on juba lahkunud, et leida kunagise inimtegevuse jälgedest ainest suuremate regionaalsete muutuste mõistmiseks. Viie erineva loovuurimusliku katsetuse eesmärk on kajastada Eestimaa serval asuva maakonna ilmajäämise tunnet, igatsust ja jõetust muutustele vastu hakata. Tutvume Ahtme ja Järve linnaosade ning Kiviõli linnaga, kus ekstraktivistliku tootmise monofunktsionaalsus on põhjustanud väljakutset väljarändest tingitud elamispindade ülejäägile tähelepanu pöörama. Uurides erinevaid Ida-Virumaa asulate (mitte)materiaalsete aspektidega seotud teemasid, põhinevad meie projektid kohapealsel analüüsil ja uurimusel, elamistingimuste turuvaatel, kahanemisega kohanemise individuaalsetel väljakutsete ümbermõtestamisel. Õhus virvendab alati lootusesudu, kummati toksiline ja erkroheline, aga täis struktuurfondide taaskäivitamise jõudu ning elanike sotsiaalse kohanemisvõime piire. 

Tudengid: Marta Bodnar; Ayse Betul Gesen; Mariana Gomes Pedro; Lion Herrmann; Sofia Ignateva; Maria Kazlovskaya; Madita Laura Kümmeringer; Ella Nikulina; Henry Rikk; Piret Saar; Annika Ülejõe; Anneli Virts; Clara-Marlen Wilke.

EKA Arhitektuuriteaduskonna Avatud Loengute sari toimub 2024. kevadel üldpealkirjaga Unlearning.

4. aprillil toimub EKA aulas Oulimata Gueye loeng “UFA, Université des Futurs Africains #2.” Tuleviku-lugude jutustamiseks peame mõistma, kust tulevad lood, mida räägime täna. / It Matters What Stories We Tell to Tell Other Stories of the Future.

Teemapealkirja Unlearning on eesti keeles raske sõnastada, kuna meil otsene termin puudub – see on ümberõppimine vana unustades, õppimisele vastandsuunaline tegevus, omandatu teadlik unustamine.

Kevadise loengusarja kuraator, urbanistika professor Maros Krivy avab teemat järgmiselt: “Unlearning idee haakub väärtuste, kujutluste ja teadmiste süsteemidega, mis kujundavad tänapäeva arhitektuuri ja urbanismi valdkondi. Näiteks kirjandusteadlase ja kriitiku Gayatri Spivaki sõnul ei puuduta õpitust loobumine, õpitu teadlik unustamine mitte ainult seda, mida öeldakse, vaid ka seda, mida ideoloogilise formatsiooni osana ei öelda. Tänapäeva üldine surve on muuta disain eliidi huvidele alluvast valdkonnast kõikehõlmavaks interdistsiplinaarseks praktikaks, mis suudab reageerida erinevatele sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele vajadustele.

Unlearning ei ole unustamine, vaid aktiivne protsess, mille käigus lahatakse oletusi ja eeldusi, mis kujundavad arhitektuuri- ja urbanistlikku praktikat maailma eri paigus.”

Oulimata Gueye on Senegali ja Prantsuse kriitik ja kuraator, kes uurib digitaaltehnoloogia kasutamist Aafrikas ja selle diasporaas.

Oulimata tutvustab uuritavat järgmiselt: “Tulevik on ajalooline konstruktsioon ning ma uurin seda, kuhu Aafrika selle konstruktsiooni raamistikus paigutub. Heidan pilgu minevikku, et aru saada, mis rolli on mänginud kolonialism läänelike tulevikukujutluste vormimisel ning kuidas need visioonid on tänapäevalgi endiselt levinud. Uurimistöö raames olen kogunud teadlaste, kunstnike ja arhitektide töid, kes uurivad ajalugu kriitiliselt ja kujutlevad Aafrikale alternatiivseid tulevikustsenaariume ning kureerinud neist näituse “UFA, Université des Futurs Africains” (Tuleviku-Aafrika ülikool, 2021). Hetkel arendan selle uurimistöö uut tahku, kus keskendun arhitektuurile.”

Oulimata Gueye on raamatu Digital Imaginaries, African Positions Beyond Binaries (ZKM-Kerber, 2021) kaaskoostaja ning näituse UFA, Université des Futurs Africains (Le Lieu Unique, 2021) kuraator. Gueye juhib École Nationale des Beaux Arts de Lyoni kunsti kraadiõppe programmi. Aastal 2023 oli ta külalisteadlane Kanada Arhitektuurikeskuses.

Avatud loengute sarja raames esitleb EKA arhitektuuriteaduskond igal õppeaastal kümmekonda valdkonna ainulaadset praktikut ja hinnatud teoreetikut. Loengud on mõeldud kõikidele erialadele, mitte ainult arhitektuurivaldkonna üliõpilastele ja professionaalidele.

Kõik loengud toimuvad neljapäeviti kell 18.00 EKA peaauditooriumis Põhja pst 7. Kõik loengud on inglise keeles ja tasuta.

Loengusarja veebilehel www.avatudloengud.ee on tehtud mugavaks nii uute loengute info kui ka juba toimunud loengute videote vaatamine ja esinejatega tutvumine.

Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital.

Kevadloengute ajakava

14. märts kl 18.00 Jess Myers (arhitekt, Syracuse University)

4. aprill kl 18.00 Oulimata Gueye (kuraator, Pariis)

18. aprill kl 18.00 Henriette Steiner (arhitektuuriajaloolane, Copenhagen University)

2. mai kl 18.00 Lara Almárcegui (kunstnik, Rotterdam)