Rubriik: Kunstiteadus ja visuaalkultuur

K 20. aprill kell 18.00 Arhitektuurikeskuses (Põhja pst 27a)

Dorothea von Hantlemann on tunnustatud rahvusvaheline kunstiajaloolane ja kuraator, kes on uurinud näituse kui fenomeni teket. Oma loengus keskendubki ta küsimusele, kuidas said näitustest moodsa aja rituaalid ja mida räägivad näitused meile oma kaasaja kohta. Loeng toimub inglise keeles.

N 21.04 kell 10.00 peab Hantelmann seminari EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis (Suur-Kloostri 11). Seminarile on vajalik eelregistreerimine kirjutades karin.nugis@artun.ee. Seejärel saadetakse ka seminari lugemismaterjalid.

Dorothea von Hantelmann „Miks on näitustest saanud moodne rituaal (ning mida räägivad näitused meie ühiskonna kohta)“

Londoni Tate galerii turbiini saal kirjeldab meile Lääne ühiskonna olukorda aastal 2015 sarnaselt nagu Kristallpalee peegeldas 19. sajandi produktivismi või nagu omal ajal wunderkammerite populaarsus tarbimiskultuuri kasvu. Kunstiinstitutsioonid peegeldavad oma ajastu ühiskondliku ja majanduslikku seisu. Näiteks võime 19. ja 20. sajandi galeriides maalide vahel oleva tühja seinapinna kasvu abil kirjeldada laiemalt individualismi arengut ühiskonnas. Me võime järgida varase turumajanduse muutumist tarbimisühiskonnaks parallelselt 19. sajandi muuseumite muutumisega valgeks kuubiks. Nüüdisaegset elamusühiskonda võib analüüsida tuginedes valge kuubi transformatsioonile ajaliselt määratud eksperimentaalseks ruumiks. Kunstiinstitutsioonid on sügavalt põimunud konkreetse ajastu väärtustega ning nad peavad olema pidevas transformatsioonis, et kohaneda ning säilitada oma positsioon sellisena, nagu ta on alati olnud – kaasaegse rituaalina. Analüüsides ruume kus kunsti on eksponeeritud teatud muutuste jadana 16. sajandist tänapäevani võime väita, et käesoleval ajajärgul toimuvad muutused nõuavad näituse järel uut tüüpi rituaali.

Dorothea von Hantelmann oli Kasseli Kunstiakadeemia/Ülikooli documenta professor, ta ​luges documenta ajalugu ja tähendust analüüsivaid kursuseid ning pani aluse documenta uurimisinstituudile. Tema peamiseks uurimisvaldkonnaks on kaasaegne kunst ja kunstiteooria ning näituste ajalugu ja -teooria. Hantelmann kirjutab parajasti raamatut, mis käsitleb näitusi kui rituaalseid ruume, kus praktiseeritakse ja kus peegelduvad moodsa, liberaalse, turumajandusele tugineva ühiskonna fundamentaalsed väärtused. Hantelmanni sulest on ilmunud raamat „How to Do Things with Art“ (JRP|Ringier, 2010), mis kirjeldab kaasaegse kunsti performatiivsust.

Olete oodatud!

16. aprillil 2016 Kumu kunstimuuseumis

Osalemine piletiga

Näitus „Romantiline ja edumeelne. Stalinistlik impressionism Baltimaade maalikunstis 1940.–1950. aastatel“ koondab endas teoseid, mis iseloomustavad teatud kompromisse kunstnike ja võimu vahel. Sõdadevahelisel perioodil väljakujunenud kunstnikud olid ametlikult sunnitud loobuma modernistlikest maalivõtetest. Näiteks keelustati 1948. aastal Nõukogude Liidus impressionism, ometi jätkasid kunstnikud selle rakendamist ideoloogiliselt sobivate teemade ja kompositsioonide puhul. Seda võiks käsitleda kui inimlikku vastupanu või toimetulekumehhanismi, kus kunstnik pidi kunstnikuks jäämise nimel leidma ametliku ideoloogia raamistikus enesele veidigi tegutsemisruumi.

14.00 Aigi Rahi-Tamm „Karm Stalini aeg“

1944. aastal jätkunud Nõukogude okupatsioon Eestis ei toonud kaasa mitte ainult ideoloogilisi piiranguid loomeinimeste tegevusele, vaid see tähendas kogu rahvast haaravaid jõhkraid repressioone. Eesti sovetiseerimisega kaasnes riigiaparaadi väljavahetamine, maa ja varade natsionaliseerimine, rahva võimalikule vastupanule anti kiire löök massiterrori näol. Arreteerimiste, hukkamiste, küüditamiste toel puhastas võim elanikkonna soovimatutest rahvusgruppidest, võimalikest ideoloogilistest jt vastastest. Rahva ümberkasvatamisel rakendati erinevaid komponente alates ühiskonda tervikuna halvavast hirmutunde tekitamisest kuni inimeste koostööle meelitamiseni. Aigi Rahi-Tamm keskendub oma loengus neil karmidel Stalini aastatel elanud inimeste võimalikele elus püsimise ja toimetuleku viisidele.

15.00 Raili Nugin „Võimu ja vaimu suhted: kuidas juhiti kunstnikkonda võimuaparaadi poolt stalinismiajal“

Ettekandes peatutakse põgusalt kunsti administratiivse juhtimise dünaamikal. Vaadeldakse mil määral ja kuidas said kunstnikkonda juhtida administratiivsed organid ja partei ning kuidas see aja jooksul muutus.

15.30 Maria Jäärats „Kunstikriitika diskursiivne dünaamika 1940–1950. aastatel“

Ettekanne kaardistab kohalikus perioodikas ilmunud kunstikriitikas jälgitava diskursuse muutumise 1950. aastate esimeses pooles võrreldes 1940. aastate teise poolega, kunstikriitika kasutatava mõistestiku, tekstilised strateegiad ning peamised teemad, samuti kunstikriitika funktsiooni ja rolli muutuse.

16.00 Kädi Talvoja „Rahvuslikud koolkonnad. Arengupeetuse sümptomist nõukogude brändiks“

Rahvuslikkust on eesti kunstiajaloos peetud eelkõige nõukogude režiimile oponeerivaks kaitsemehhanismiks. Stalinistliku impressionismi näitus tunnistab aga Eesti, Läti ja Leedu kooli erinemist ka nn ametlikus kunstis. Kui esialgu nägi Moskva neis erinevustes pigem puudujääke korraliku sotsrealismi omandamisel, siis hiljem saab rahvuslikust omapärast positiivne märksõna, õitsva kunstielu tunnus.

Ettekandeid modereerib Eha Komissarov

Kunstiteaduse instituudi ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse avatud loengusari 2016

• 27. jaanuar Joanna Figiel (City University London)
• 17. veebruar Orit Gat (Rhizome)
• 20. aprill Dorothea von Hantelmann (Berlin)
• 26. mai Jörg Heiser (frieze d/e)

Loengud toimuvad Teaduste Akadeemia suures saalis (Kohtu tn 6, Tallinn) algusega kell 18.00

Toetab Eesti Kultuurkapital

Kolmapäeval, 17. veebruaril kell 18:00 peab tunnustatud kunstikriitik ja mitmete mainekate väljaannete toimetaja Orit Gat Teaduste Akadeemia saalis (Kohtu 6) avaliku loengu “If it looks like zeitgeist, it might be anxiety” (“Mis tundub nagu ajastu vaim, võib olla ärevus”). 19. veebruaril juhib Orit Gat seminari kunstikriitikast KTIs, kuhu saab eelregistreerida kirjutades Karin Nugisele karin.nugis@artun.ee. Teisipäeval, 9. veebruaril kell 16:00 ootame kõiki huvilisi KKEKi Orit Gati lugemisgruppi, kus arutame Gati kirjutiste üle. Viited lugemisgrupi tekstidele leiate altpoolt.

Mis tundub nagu ajastu vaim, võib olla ärevus

Suurbritannia populaarse telekanali Channel 4 tipptehnoloogiast kõneleva seriaali “Must peegel” (Black Mirror) looja Charlie Brooker kirjeldas Guardiani artiklis oma seriaali miljööd “õndsuse ja ebamugavuse piirialana”. Meie suhet tehnikaga iseloomustab kummastav segu lummast, sõltuvusest, hirmust ja imetlusest. Mis saab selles kontekstis kunstist? Orit Gat vaatleb oma loengus kunsti rolli võrgustunud maailmas, kiigates kunsti esitlemise ja levitamise online-platvormidele ning diskursustele, mis neist on ja mis neist ei ole välja kasvanud. Viimastel aastatel on korraldatud hulgaliselt infot, internetti ja tehnikat käsitlevale kunstile pühendatud näituseid. Seda trendi paistab eelkõige toitvat mahajäämise hirm.

Seminar “Olla ebameeldiv: negatiivsest kriitikast”

Kunstikriitika on enamasti loomupäraselt viisakas. 19. veebruari seminariks loeme valiku filmi-, toidu- ja kunstikriitika arvustusi, arutame negatiivse kriitika ja kriitiku positsiooni üle selles rollis. Vaatame, kuidas mõjutavad negatiivset kriitikat kunstiturg ja geograafiline asukoht, ning mõtleme, kuidas kunstiarvustused on jätkuvalt kasulikud, kuidas negatiivne arvustus võib olla tulus ning kuidas on internet kriitikamaastikku muutnud. Seminari kohustuslik kirjandus

Seminarisari „(Kunsti)ajalooloome. Ümberkirjutamise küsimusi“

Juba paarkümmend aastat kestnud historiograafiline pööre on jätkumas ka Eestis. Ajalooteaduses markeerivad seda Unduski-Brüggemani diskussioon baltisaksa ajaloo küsimuses, väike ajaloolaste metodoloogiasõda Sirbi veergudel 2000. aastate alguses, viimati „Eesti ajaloo“ 2. köite avaldamise järel puhkenud tuline mõttevahetus „muistse Vabadusvõitluse“ asjus, Marek Tamme avaldatud artiklid ja kogumikud. Kunstiajaloolasedki on kunstist kirjutamise teemadel arutanud juba mõnda aega. 1999 toimus konverents 20. sajandi eesti kunstiajalookirjutuse teemal, 2007 – konverents „Kuhu lähed, Eesti kunstiteadus“, 2010 võõrustati Balti kunstiteadlaste konverentsi teemal „The Geographies of Art History in the Baltic Region“ ning 2010 ja 2012 rahvusvahelist seminarisarja „Unfolding Narratives: Art Histories in East Central Europe after 1989“, 2013 toimus rahvusvaheline konverents „Debating German Heritage: Art History and Nationalism during the Long 19th Century“. Enamik neist ettevõtmistest leidis kajastamist ka trükis, ajakirja „Kunstiteaduslikke Uurimusi“ erinumbritena.

2015. aastast alates tegeleme EKA kunstiteaduse instituudis uurimisprojektiga „Kunsti ajaloostades: kunstiajaloo-alane teadmisloome Eestis muutuvate ideoloogiate ja distsiplinaarsete arengute ühisväljal“. Meie silmis on historiseerimine/ajaloostamine kui probleem humanitaariale aga kindlasti üldisemalt huvipakkuv. Käesolev seminarisari soovibki arutleda ajaloostamise vajaduse ja protseduuride üle, nagu ka selle üle, miks ja kuidas kord juba „ära seletatud“ sündmusi (milleks humanitaar peab ka kirjanduse, muusika, kunsti- ja/või visuaalkultuuri objekte) „ümber kirjutatakse“. Kas (…-)ajaloolane ongi see, kes sündmuse alles loob? Kas tänapäeval on minevikusündmuste käsitlemine pelk akadeemiline traditsioon või on ühiskonnal selle järele vajadus? Kuidas seda vajadust sõnastada ja seletada? Miks ja kuidas erinevad täna kirjutatud ajalood 50 aastat tagasi kirjutatud ajalugudest? Kas ja kuidas erineb nn pärisajalookirjutus kunsti(de)ajaloo kirjutusest?

Seminarisari toimub prof Krista Kodrese juhitava personaalse uurimistoetuse PUT788 „Kunsti ajaloostades. Kunstiajalooalane teadmisloome Eestis muutuvate ideoloogiate ja distsiplinaarsete arengute ühisväljal“ raames ja korraldusel. Projektis osalevad veel prof Virve Sarapik, Kädi Talvoja, Kristina Jõekalda, Maria Jäärats, Eero Kangor .

Esimene seminar kannab nime „Ajalookirjutuse uued väljavaated“, esinejaks prof. Marek Tamm (Tallinna Ülikool). See toimub 27. jaanuaril 2016 kl 16 EKA kunstiteaduse instituudis (Suur-Kloostri 11, ruumid 103–104).

Marek Tamm lisas omalt poolt tutvustuseks järgnevat: „Võtan arutleda kahe omavahel seotud teema üle: 1) kuidas on ajalookirjutust mõjutanud viimase paari kümnendi muutused üldises läänemaailma ajakäsituses (nihked mineviku, oleviku ja tuleviku vahekorras) ja ruumikäsituses (globaliseerumine); 2) millised on kõige uuemad suunad tänapäeva ajalookirjutuses, mis on otsapidi välja kasvanud meie muutunud aja- ja ruumikäsitusest. Viimaste seas tuleb jutuks „globaalne ajalugu“ ja selle erinevad teisendid, „neuroajalugu“, „posthumanistlik ajalugu“ ja „digitaalne ajalugu“.“

Osalejatel palutakse eelnevalt läbi töötada järgnevad Marek Tamme valitud tekstid, et kõik saaksid panustada diskussiooni. Failid edastatakse osalejatele registreerimise järel.

Teine seminar kannab nime „Kirjandusajaloo perspektiiv”, esinejaks prof. Tiina Kirss (Tartu Ülikool). Seminar toimub 17. märtsil 2017 kl 15.00 EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis (Suur-Kloostri 11, ruumid 103–104).

Kirjandusajaloo seminaris lähtutakse hiljutistest aruteludest mõiste „kontekst” ümber, ning katsetest luua uusi kirjanduslugusid erinevates temporaalsetes raamistikes ning erinevates narratiivsuse astmetes, mõnel puhul isegi narratiivi eirates. Küsime, kuivõrd kirjandusajaloo kirjutamine sõltub kaanonist (selle õgvendamisest, avamisest või lõhkumisest), kas uusim kirjandusajaloo kirjutamine on võtnud ideed peamiselt ajalooteaduselt või teistelt kultuuriteadustelt.

Osalejatel palutakse eelnevalt läbi töötada Tiina Kirsi poolt esitatud tekstid. Failid edastatakse osalejatele registreerimise järel.

Kolmas seminar kannab nime “Sotskolonialismi paradoksid”, esinejaks kirjandusteadlane dr. Epp Annus (Eesti Kirjandusmuuseum, Ohio Riiklik Ülikool). Seminar toimub 25. mail 2018 kl 16.30 EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis (Suur-Kloostri 11, ruumid 103–104).

Osalejatel palutakse end registreerida ja eelnevalt läbi töötada Epp Annuse poolt esitatud tekstid. Registreerumine ja tekstid siin.

17. detsembril kell 18 peab kuraator ja Leipzigi kunstiakadeemia professor Beatrice von Bismarck Teaduste Akadeemia saalis (Kohtu 6) avaliku loengu „Valorisation Machines or The Exhibition as (Re-)Staging: “When Attitudes Become Form – Bern 1969/ Venice 2013″, Venice Biennial 2013“.

Näitused on üldjuhul performatiivsed. Eksponaate nö lavale asetades muudavad nad need avalikuks. Enamgi veel, näitused paigutavad oma artefaktid uutesse kooslustesse, kaasates nad sellega tähendusloome protsessidesse. Nende käigus aset leidvate nihete ja ümberpaigutuste, lisanduste ja kommentaaride kaudu tekivad näitusel esitatud objektide ja eksponaatide, aga ka esitlusvahendite, kohtade ja ruumide, inimeste ja diskursuste vahel uued suhted. Nii on näitused alati ajaliselt määratletud, seda nii näituse ajutise olemuse samavõrd kui objektide endi rütmide, protsesside ja kestvuse tõttu. 

Näitus „When Attitudes Become Form” (Bern, 1969) kirjutas protsessuaalsuse ja efemeersuse sisse mitte ainult kunstiajalukku, vaid ka märksa nooremasse näitusteajalukku. Kuigi 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul panustasid diskursusesse ka mitmed teised sarnaste eesmärkidega kureeritud ettevõtmised, omandas see Šveitsi näitus ja kuraator Harald Szeemann eriti väljapaistva, peaaegu legendaarse kuulsuse. Selle näituse taaslavastamine 2013. aasta Veneetsia biennaalil Prada Foundationi ruumes pealkirja all When Attitudes Become Form -Bern 1969/ Venice 2013″ viitas dekontekstualiseerimisele ja sellest tulenevale tähendusnihkele mitte ainult esteetilises plaanis. Käsikäes ajaliste ja aineliste tingimuste muutmisega leidis aset mitut laadi ümberväärtustamist ja kapitaliseerimist, mis mõjutasid nii kunstiteoseid kui ka osalevaid kunstnikke, kuraatoreid ja näitust ennast. Veneetsia näitust saab seega käsitleda paradigmaatilisena mitte ainult näituste lavastuslikkuse mõttes, vaid ka näituse kui performatiivse sündmuse läbi loodud tähenduste ja väärtuste kontekstis. 

Beatrice von Bismarck (Leipzig/Berlin) on Leipzigi kunstiakadeemia kunstiajaloo, visuaalkultuuri ja kuraatorluse professor. Ta alustas 1989-1993 Franfurt am Maini Städeli muuseumi 20. sajandi kunsti kuraatorina; asutas 1993. aastal Lüneburgi ülikooli juures projektiruumi „Kunstraum der Universität Lüneburg“ ja juhtis seda 1999. aastani. 2000. aastal oli ta üks projektiruumi „/D/O/C/K-Projektbereich“ asutajaid ja 2009. aastal algatas kuraatorluse magistriprogrammi. Tema uurimisvaldkondadeks on kureerimine, neoliberalismi ja globaliseerumise mõjud kultuuriväljale ning postmodernne kunstniku kontseptsioon. Ta on avaldanud raamatud Games Fights Collaborations. Art and Cultural Studies in the 90s, Ostfildern-Ruit 1996. (toimetaja koos Diethelm Stolleri, Ulf Wuggenigiga); – Interarchive. Archival Practices and Sites in the Contemporary Art Field, Cologne 2002. (toim, koos Hans-Peter Feldmanni, Hans Ulrich Obristi, Diethelm Stolleri, Ulf Wuggenigiga); – Grenzbespielungen. Visuelle Politik in der Übergangszone (Performing the Border. Visual Politics in Zones of Transgression), (toim), Cologne 2005; – Globalisierung/Hierarchisierung. Kulturelle Dominanzen in Kunst und Kunstgeschichte (Globalization/ Hierarchization. Cultural Dominances in Art and Art History), Marburg 2005 (toim koos Irene Belowiga); – beyond education. Kunst, Ausbildung, Arbeit und Ökonomie, (beyond education. Art, Education, Work and Economy), Frankfurt a. M. 2005 (toim koos Alexander Kochiga); – Nach Bourdieu: Visualität, Kunst, Politik (After Bourdieu. Visuality, Art, Politics), Vienna 2008 (toim koos Therese Kaufmanni, Ulf Wuggenigiga); – Auftritt als Künstler (Performance as Artist), Cologne 2010; – Cultures of the Curatorial (toim koos Jörn Schaffafi ja Thomas Weskiga), Berlin 2012; – Timing – On the Temporal Dimension of Exhibiting (toim koos Rike Franki, Benjamin Meyer-Krahmeri, Jörn Schafaffi ja Thomas Weskiga), Berlin 2014; – Hospitality – Hosting Relations in Exhibitions, (toim koos Benjamin Meyer-Krahmeriga), Berlin (ilmumas jaanuaris 2016).

Avalikule loengule eelneb lugemisgrupp kolmapäeval, 9. detsembril kell 16 KKEK-is, registreerumiseks kirjutage palun rebeka@cca.ee. 

Beatrice von Bismarck peab Kunstiteaduse instituudis ka seminari, mis toimub 18. detsembril kell 10 Suur-Kloostri 11 ruumis 104; registreerumiseks kirjutage palun ingrid.ruudi@artun.ee. 

EKA Kunstiteaduse instituudi kutsel peab kolmapäeval, 14. oktoobril kell 18 Eesti Arhitektuurimuuseumis avaliku loengu New Yorgi Columbia ülikooli professor Kenneth Frampton.

Kenneth Frampton on arhitekt ja arhitektuuriajaloolane, kelle 1980. aastal esmailmunud “Moodne arhitektuur. Kriitiline ajalugu” on 20. sajandi arhitektuuriloo kanoonilisemaid käsitlusi. Praeguseks juba neljanda, kaasaja infoga oluliselt täiendatud väljaandeni jõudnud raamat ilmus Eesti Kunstiakadeemia kirjastuselt 2012. aastal ka eesti keeles. Oma raamatuga on erakordselt laiahaardelise pilguga professor Frampton lisanud varasemasse läänekesksesse arhitektuurilukku Vene avangardi, Alvar Aalto ja Skandinaavia modernismi ja koloniaalmaade arhitektuuri ning mõtestanud tänapäevase üleilmastumisega kaasnevaid arenguid kogu maailmas. Arhitektuuriajaloo kõrval on Frampton kogu oma pika loominguperioodi vältel olnud ka viljakas kaasaja mõtestaja ja kriitik. Asunud 1965. aastal Suurbritanniast USA-sse, õpetades esmalt Princetoni ülikoolis ja alates 1972. aastast Columbias, kuulus Frampton koos Peter Eisenmani, Manfredo Tafuri, Rem Koolhaasi, Diana Agresti ja Anthony Vidleriga perioodi olulisimate modernismi ümbermõtestajate ringkonda. Columbias Framptoni osalusel 1973. aastal asutatud ajakirjast Oppositions sai järgnevaks kümneks aastaks arhitektuurimõtte kõige uuenduslikum platvorm, kus taotleti kriitilise teooria dialoogi praktika ja arhitektuurikultuuriga kõige laiemas mõttes. Framptoni enda veendumusi ja vaateid arhitektuuri arengule on tugevalt mõjutanud ühelt poolt Hannah Arendti ühiskonnakriitika, teisalt Martin Heideggeri kohaloome kontseptsioonid. Nii on ta alati rõhutanud arhitektuuri loomise ühiskondlikku vastutust ja konteksti spetsiifikat ning seisnud vastu hoonete käsitlemisele efektse kujundi või kaubana. 1983. aasta manifestatiivne essee “Kriitilise regionalismi poole”, kus ta rõhutab koha eripära arvestamist globaliseerumisega kaasneva sarnastumise ja stsenograafilisuse vastukaaluna, pole oma aktuaalsust siiani kaotanud. Neist veendumustest lähtuvad ka tema viimaste kümnendite monograafiad Alvaro Sizast (2000), Le Corbusier’st (2001), Tadao Andost (2003) ja Põhja-Ameerika arhitektidest (2012).

EKA Kunstiteaduse instituudi avatud loengute sarja toetab Eesti Kultuurkapital. Professor Kenneth Framptoni loeng leiab aset
koostöös Helsingi Aalto ülikooliga.

Foto: Jeff Barnett-Winsby

Kunstiteaduse instituudi kunstiteooria professori ametikoha kandidaadi Virve Sarapiku loeng “Pildi sund”.