AksessuaaridisainAnimatsioonArhitektuur ja linnaplaneerimineArhitektuuriteaduskondAvatud akadeemiaDesign and Technology FuturesDisainiteaduskondDoktorikoolDoktorikoolEhte- ja sepakunstErialadERKI MoeshowFotograafiaGaleriiGraafikaGraafiline disainHaldusosakond ja töökojadInstallatsioon ja skulptuurIT osakondJätkusuutliku disaini laborJoonistamineKaasaegne kunstKeraamikaKlaasKommunikatsiooniosakondKunstiharidusKunstiteadus ja visuaalkultuurKunstikultuuri teaduskondMaalMoedisainMuinsuskaitse ja konserveerimineÕppeosakondRaamatukoguRahandusosakondRektoraatSisearhitektuurStsenograafiaTasapinnaliste tehnoloogiate tehnokeskusTeadus- ja arendusosakondTegevuskunstTekstiilidisainTootedisainTugistruktuuridÜliõpilasesindusUncategorizedUrbanistikaUusmeediaVabade kunstide teaduskondVälissuhete osakond
Rubriik: Kunstiteadus ja visuaalkultuur
16.11.2022
Kristina Jõekalda uute doktorite loengusarjas
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
Uute doktorite loengusari: Kristina Jõekalda rahvusluse mõjust kunstiajalookirjutusele ja pärandiloomele
Aeg: 16.11 kell 17.00
Koht: EKA aula (A-101)
Eesti kunstiteaduse aastasaja raames toimuva uute doktorite loengusarjas esineb Kristina Jõekalda, kes tutvustab 2020. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud doktoritööd “Saksa mälestised ja Balti Heimat. Pärandi historiograafia „pikal 19. sajandil“” .
Kristina Jõekalda vaatab tagasi oma 2020. aasta novembris Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis kaitstud doktoritööle, mis vaatles rahvusluse ja kolonialismi avaldusi baltisaksa kunstiteaduses ja pärandiloomes ning nende mõju hilisematele eesti autoritele. Baltisaksa pärand kui ajalooline „võõras“ tõstatab endiselt küsimusi. Baltisakslasi on kombeks käsitleda ainiti ajaloolises võtmes, kuigi nende arhitektuuripärand vormib ruumilist keskkonda tänini. Väitekiri analüüsis siinmail avaldatud varaseid kohaliku arhitektuuri ajalugu ja kaitsmist puudutavaid kirjutisi, iseäranis neid, mis seotud kultuurimälu, identiteedi, kuuluvusega, enamik neist saksakeelsed. Põhifookus oli seatud õpetatud seltside ja Wilhelm Neumanni panusele.
18. sajandi lõpuga ei alanud mitte ainult rahvusluse, vaid ka kultuuripärandi tõusu periood, nii humanitaarteaduste kui kodanikuühiskonna väljakujunemise periood. Nii on eesti rahvusliku pärandi idee tagasiviidav baltisaksa patriootliku liikumiseni. Kuigi mälestusmärgid ja historiograafia peegeldavad poliitilisi ja sotsiaalseid protsesse, on kunstiteaduse ja muinsuskaitse ajaloolisi põimumisi vähe uuritud, veelgi vähem kummagi valdkonna populaarset mõõdet. Teoreetilises plaanis tõstataski väitekiri küsimusi kunstiteaduse, pärandiuuringute ja rahvusluse uuringute vahelistest distsiplinaarsetest piiridest. Nüüd on aeg küsida, mida oleks võinud teha teisiti ja kuhu edasi.
Rohkem infot Eesti kunstiteaduse aastasaja sündmuste kohta leiab siit.
Postitas Annika Toots — Püsilink
Kristina Jõekalda uute doktorite loengusarjas
Kolmapäev 16 november, 2022
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
Uute doktorite loengusari: Kristina Jõekalda rahvusluse mõjust kunstiajalookirjutusele ja pärandiloomele
Aeg: 16.11 kell 17.00
Koht: EKA aula (A-101)
Eesti kunstiteaduse aastasaja raames toimuva uute doktorite loengusarjas esineb Kristina Jõekalda, kes tutvustab 2020. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud doktoritööd “Saksa mälestised ja Balti Heimat. Pärandi historiograafia „pikal 19. sajandil“” .
Kristina Jõekalda vaatab tagasi oma 2020. aasta novembris Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis kaitstud doktoritööle, mis vaatles rahvusluse ja kolonialismi avaldusi baltisaksa kunstiteaduses ja pärandiloomes ning nende mõju hilisematele eesti autoritele. Baltisaksa pärand kui ajalooline „võõras“ tõstatab endiselt küsimusi. Baltisakslasi on kombeks käsitleda ainiti ajaloolises võtmes, kuigi nende arhitektuuripärand vormib ruumilist keskkonda tänini. Väitekiri analüüsis siinmail avaldatud varaseid kohaliku arhitektuuri ajalugu ja kaitsmist puudutavaid kirjutisi, iseäranis neid, mis seotud kultuurimälu, identiteedi, kuuluvusega, enamik neist saksakeelsed. Põhifookus oli seatud õpetatud seltside ja Wilhelm Neumanni panusele.
18. sajandi lõpuga ei alanud mitte ainult rahvusluse, vaid ka kultuuripärandi tõusu periood, nii humanitaarteaduste kui kodanikuühiskonna väljakujunemise periood. Nii on eesti rahvusliku pärandi idee tagasiviidav baltisaksa patriootliku liikumiseni. Kuigi mälestusmärgid ja historiograafia peegeldavad poliitilisi ja sotsiaalseid protsesse, on kunstiteaduse ja muinsuskaitse ajaloolisi põimumisi vähe uuritud, veelgi vähem kummagi valdkonna populaarset mõõdet. Teoreetilises plaanis tõstataski väitekiri küsimusi kunstiteaduse, pärandiuuringute ja rahvusluse uuringute vahelistest distsiplinaarsetest piiridest. Nüüd on aeg küsida, mida oleks võinud teha teisiti ja kuhu edasi.
Rohkem infot Eesti kunstiteaduse aastasaja sündmuste kohta leiab siit.
Postitas Annika Toots — Püsilink
18.11.2022
Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi juubeliseminar “Teise pilk”
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
18. novembril tähistab Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut oma 30. juubelit Marko Raadi filmide linastuse ja juubeliseminariga “Teise pilk”.
Seminar keskendub pilgule, mis on suunatud KVI poole teiste erialade ja valdkondade perspektiivist. Samuti on fookuses KVI vilistlased – esimesed lõpetajad ja ka need, kes peale lõpetamist on asunud tegutsema hoopis mõnel teisel erialal.
Seminaril osalemiseks on vajalik eelregistreerimine.
Programm:
14:00 filmid EKA aulas (A-101)
Marko Raat ”Esteetilistel põhjustel”, 1999
Marko Raat ”Kivituur”, 1999
jt.
16.00 seminar “Teise pilk” (A-501, eelregistreerimisega).
Postitas Andres Lõo — Püsilink
Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi juubeliseminar “Teise pilk”
Reede 18 november, 2022
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
18. novembril tähistab Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut oma 30. juubelit Marko Raadi filmide linastuse ja juubeliseminariga “Teise pilk”.
Seminar keskendub pilgule, mis on suunatud KVI poole teiste erialade ja valdkondade perspektiivist. Samuti on fookuses KVI vilistlased – esimesed lõpetajad ja ka need, kes peale lõpetamist on asunud tegutsema hoopis mõnel teisel erialal.
Seminaril osalemiseks on vajalik eelregistreerimine.
Programm:
14:00 filmid EKA aulas (A-101)
Marko Raat ”Esteetilistel põhjustel”, 1999
Marko Raat ”Kivituur”, 1999
jt.
16.00 seminar “Teise pilk” (A-501, eelregistreerimisega).
Postitas Andres Lõo — Püsilink
25.11.2022
Seminar “Kunst, käsitöö ja afekt”
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
Avalik seminar Eesti Kunstiakadeemias ja #FramedinBelarus töötuba “Kunst, käsi/töö ja afekt: naisajalugude dokumenteerimine ja maailmade loomine“.
Osalejad: #FramedinBelarus (Rufina Bazlova ja Sofia Tocar), Katrin Mayer, Mare Tralla
Diskussant: Katrin Kivimaa
Korraldajad Margaret Tali (Eesti Kunstiakadeemia) ja Ulrike Gerhardt (Potsdami ülikool)
Seminar on eelregistreerimisega siin
Käsi/töö on naasnud jõuliselt kaasaegsesse kunsti. Mitmed kunstnikud on leidnud oma väljendusvahendid just traditsioonilises meedias, mis nõuab tihti spetsiaalset väljaõpet ja selliseid oskusi, mida on põlvest põlve pikka aega edasi antud. Ometi kannavad need käelised esivanematelt päritud tehnikad endaga täiendavaid konnotatsioone, mis on seotud nende spirituaalse, kommunikatiivse, ökoloogilise, eksistentsiaalse aga ka majanduslike otstarvetega.
Käsitöö ja tekstiili valdkonnad on pikka aega olnud kunstiajaloos marginaliseeritud, kuigi nende tehnikate kasutamine pakub uusi võimalusi vastupanuks ja (alternatiivsete) maailmade loomiseks. Erinevates Ida-Euroopa riikides on 1960ndate lõpust kuni 1980ndate keskpaigani moodustatud tekstiilikunsti ümber kogukondi, mis on muutnud selle žanri eksperimentaalseks, progressiivseks ning kogukonda toetavaks praktikaks (Hock 2013). Feministlikud kunstiajaloolased on leidnud, et tikkimine ja teised sarnased praktikad on pakkunud naistele vahendeid vastupanuks, mille abil on proovile pandud nii kõrge ja madala vahelised piirid kunstis, kui ka soo ja klassisuhted ning nende põimumised identiteedi, rassi ja diasporaa mäluga (Parker 1984, Smith 2014, Plummer 2022)
Viimase kümnendi jooksul on tekstiili, ja eeskätt tikkimise tehnikad teinud läbi uuestisünni. Need arengud kunstis sunnivad meid ümbermõtestama omavahel põimunud ja interdistsiplinaarseid kunsti, disaini, materiaalkultuuri ja käsitöö valdkondade seoseid. Käesolev avatud seminar toob kokku kahe kunstniku loomingu ja ühe kollektiivse käsitöö-aktivismi projekti. Selle käigus tutvustavad oma kogemusi ja loomingulist uurimustööd Mare Tralla(London/Tallinn), Katrin Mayer (Düsseldorf/ Berlin) ja Framed in Belarus (Rufina Bazlova ja Sofia Tocar, Praha), keskendudes naiste lugude ja nende materiaalse vormi omavahelistele suhtetele. Nad toovad esile kuidas käsi/tööd patriarhaalse korraldusega ühiskondades on pikka aega kasutatud alternatiivse kommunikatsiooni kanalina nii naiste õiguste eest võitlemise kui igapäevaraskuste vahendamise viisina. Kehastatud naiste lugusid võib mõista naiste ajaloona, mis on peidetud ja kodeeritud tehnikatesse ja mustritesse, mille kaudu kantakse edasi, elatakse ja muudetakse teadmisi ajaloost. Enamik sellistest sõnumitest on ometi jäänud kunstiajaloos tähelepanuta, mis on marginaliseerinud nii tekstiilikunsti kui traditsioonilisi tehnikaid vaatamata nende tugevale kontseptuaalsele ja episteemilisele baasile.
Seminari kesksed küsimused on: kuidas seletada tagasipöördumist traditsiooniliste ja põlvkondade vaheliste tehnikate juurde kaasaegsetes jälgimiskapitalismi ja diasporaa ühiskondades? Kuidas lubavad need dokumenteerida ja seostada erinevaid feministlikke võitlusi ning ühendada omavahel kaasaegset ja ajaloolist vastupanu? Seminari kontekstis uurivad kunstiajaloolased Margaret Tali (Tallinn) ja Ulrike Gerhardt (Potsdam) käsi/töö kui materiaalse töö ja uuesti interpreteeritava traditsiooni rolli ja selle viise väljendada seda, mida on keeruline kommunikeerida, sh rahvusvaheline solidaarsus, vastupanu aktid, vaimne tervis ja alternatiivsed maailma loomise praktikad.
26. novembril toimub koostöös Vabamu muuseumiga seminari raames ka rühmituse #FramedinBelarus töötuba.
Mare Tralla on eesti kväär-feministlik kunstnik ja aktivist, kes elab Londonis.
Katrin Mayer elab Berliinis ja tema lähenemine kunstnikuna toetub teadmiste arheoloogiale, mille käigus ta uurib kohalikke soopoliitilisi ajalugusid ja tõlgib need ruumilisse ja materiaalsesse vormi.
Rufina Bazlova on valgevene kunstnik, kes töötab traditsioonilise rahvatikandiga, et avada sotsiaalpoliitilisi teemasid.
Sofia Tocar on kuraator ja kultuurikorraldaja, kes töötab aktivistide koostöö projektidega ning dokumentaalfilmidega Kesk- ja Ida-Euroopas.
#FramedinBelarus on sotsiaalne kunsti projekt, mis pühendub poliitilistele vangidele Valgevenes, mida organiseerib kunstirühmitus Stitchit. Rühmituse Stitchit moodustavad kunstnik Rufina Bazlova ja kuraator Sofia Tocar, kes kaasavad oma tegevusse erinevaid kogukondi ja inimesi.
Katrin Kivimaa on kunstiajaloolane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on feministlik kunstiajalugu, eesti moodne ja kaasaegne kunst, Eesti kunstiajaloo historiograafia, naiste kujutamine kunstis ja visuaalkultuuris.
Ulrike Gerhardt on visuaalkultuuri uurija, kelle fookuseks on kultuurilise mälu praktikad post-sotsialistlikus kunstis: samuti on ta üks feministliku videoplatvormi D’EST loojatest.
Margaret Tali on kunstiajaloolane ja kultuuriteoreetik, kelle uurimustöö tegeleb mälupoliitika, kunstimuuseumide ja keeruliste ajalugude kureerimisega. Ta on projekti „Vahendades keerulist ajalugu“ üks kuraatoritest.
Seminari korraldamist toetavad Euroopa Regionaalarengu Fond, Eesti Kunstiakadeemia ja Potsdami Ülikool.
Postitas Andres Lõo — Püsilink
Seminar “Kunst, käsitöö ja afekt”
Reede 25 november, 2022
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
Avalik seminar Eesti Kunstiakadeemias ja #FramedinBelarus töötuba “Kunst, käsi/töö ja afekt: naisajalugude dokumenteerimine ja maailmade loomine“.
Osalejad: #FramedinBelarus (Rufina Bazlova ja Sofia Tocar), Katrin Mayer, Mare Tralla
Diskussant: Katrin Kivimaa
Korraldajad Margaret Tali (Eesti Kunstiakadeemia) ja Ulrike Gerhardt (Potsdami ülikool)
Seminar on eelregistreerimisega siin
Käsi/töö on naasnud jõuliselt kaasaegsesse kunsti. Mitmed kunstnikud on leidnud oma väljendusvahendid just traditsioonilises meedias, mis nõuab tihti spetsiaalset väljaõpet ja selliseid oskusi, mida on põlvest põlve pikka aega edasi antud. Ometi kannavad need käelised esivanematelt päritud tehnikad endaga täiendavaid konnotatsioone, mis on seotud nende spirituaalse, kommunikatiivse, ökoloogilise, eksistentsiaalse aga ka majanduslike otstarvetega.
Käsitöö ja tekstiili valdkonnad on pikka aega olnud kunstiajaloos marginaliseeritud, kuigi nende tehnikate kasutamine pakub uusi võimalusi vastupanuks ja (alternatiivsete) maailmade loomiseks. Erinevates Ida-Euroopa riikides on 1960ndate lõpust kuni 1980ndate keskpaigani moodustatud tekstiilikunsti ümber kogukondi, mis on muutnud selle žanri eksperimentaalseks, progressiivseks ning kogukonda toetavaks praktikaks (Hock 2013). Feministlikud kunstiajaloolased on leidnud, et tikkimine ja teised sarnased praktikad on pakkunud naistele vahendeid vastupanuks, mille abil on proovile pandud nii kõrge ja madala vahelised piirid kunstis, kui ka soo ja klassisuhted ning nende põimumised identiteedi, rassi ja diasporaa mäluga (Parker 1984, Smith 2014, Plummer 2022)
Viimase kümnendi jooksul on tekstiili, ja eeskätt tikkimise tehnikad teinud läbi uuestisünni. Need arengud kunstis sunnivad meid ümbermõtestama omavahel põimunud ja interdistsiplinaarseid kunsti, disaini, materiaalkultuuri ja käsitöö valdkondade seoseid. Käesolev avatud seminar toob kokku kahe kunstniku loomingu ja ühe kollektiivse käsitöö-aktivismi projekti. Selle käigus tutvustavad oma kogemusi ja loomingulist uurimustööd Mare Tralla(London/Tallinn), Katrin Mayer (Düsseldorf/ Berlin) ja Framed in Belarus (Rufina Bazlova ja Sofia Tocar, Praha), keskendudes naiste lugude ja nende materiaalse vormi omavahelistele suhtetele. Nad toovad esile kuidas käsi/tööd patriarhaalse korraldusega ühiskondades on pikka aega kasutatud alternatiivse kommunikatsiooni kanalina nii naiste õiguste eest võitlemise kui igapäevaraskuste vahendamise viisina. Kehastatud naiste lugusid võib mõista naiste ajaloona, mis on peidetud ja kodeeritud tehnikatesse ja mustritesse, mille kaudu kantakse edasi, elatakse ja muudetakse teadmisi ajaloost. Enamik sellistest sõnumitest on ometi jäänud kunstiajaloos tähelepanuta, mis on marginaliseerinud nii tekstiilikunsti kui traditsioonilisi tehnikaid vaatamata nende tugevale kontseptuaalsele ja episteemilisele baasile.
Seminari kesksed küsimused on: kuidas seletada tagasipöördumist traditsiooniliste ja põlvkondade vaheliste tehnikate juurde kaasaegsetes jälgimiskapitalismi ja diasporaa ühiskondades? Kuidas lubavad need dokumenteerida ja seostada erinevaid feministlikke võitlusi ning ühendada omavahel kaasaegset ja ajaloolist vastupanu? Seminari kontekstis uurivad kunstiajaloolased Margaret Tali (Tallinn) ja Ulrike Gerhardt (Potsdam) käsi/töö kui materiaalse töö ja uuesti interpreteeritava traditsiooni rolli ja selle viise väljendada seda, mida on keeruline kommunikeerida, sh rahvusvaheline solidaarsus, vastupanu aktid, vaimne tervis ja alternatiivsed maailma loomise praktikad.
26. novembril toimub koostöös Vabamu muuseumiga seminari raames ka rühmituse #FramedinBelarus töötuba.
Mare Tralla on eesti kväär-feministlik kunstnik ja aktivist, kes elab Londonis.
Katrin Mayer elab Berliinis ja tema lähenemine kunstnikuna toetub teadmiste arheoloogiale, mille käigus ta uurib kohalikke soopoliitilisi ajalugusid ja tõlgib need ruumilisse ja materiaalsesse vormi.
Rufina Bazlova on valgevene kunstnik, kes töötab traditsioonilise rahvatikandiga, et avada sotsiaalpoliitilisi teemasid.
Sofia Tocar on kuraator ja kultuurikorraldaja, kes töötab aktivistide koostöö projektidega ning dokumentaalfilmidega Kesk- ja Ida-Euroopas.
#FramedinBelarus on sotsiaalne kunsti projekt, mis pühendub poliitilistele vangidele Valgevenes, mida organiseerib kunstirühmitus Stitchit. Rühmituse Stitchit moodustavad kunstnik Rufina Bazlova ja kuraator Sofia Tocar, kes kaasavad oma tegevusse erinevaid kogukondi ja inimesi.
Katrin Kivimaa on kunstiajaloolane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on feministlik kunstiajalugu, eesti moodne ja kaasaegne kunst, Eesti kunstiajaloo historiograafia, naiste kujutamine kunstis ja visuaalkultuuris.
Ulrike Gerhardt on visuaalkultuuri uurija, kelle fookuseks on kultuurilise mälu praktikad post-sotsialistlikus kunstis: samuti on ta üks feministliku videoplatvormi D’EST loojatest.
Margaret Tali on kunstiajaloolane ja kultuuriteoreetik, kelle uurimustöö tegeleb mälupoliitika, kunstimuuseumide ja keeruliste ajalugude kureerimisega. Ta on projekti „Vahendades keerulist ajalugu“ üks kuraatoritest.
Seminari korraldamist toetavad Euroopa Regionaalarengu Fond, Eesti Kunstiakadeemia ja Potsdami Ülikool.
Postitas Andres Lõo — Püsilink
08.11.2022
EKA teaduskohvik: kunstiajakirjanduse seis
Doktorikool
Kuidas sünnivad kunstiväljaanded ja oma kuvandit loovad/hoiavad? Kes neid teevad? Milline on nende (oodatud) publik? Kuidas autorite valik ja visuaalne identiteet kujunevad? EKA seekordne teaduskohvik arutab nende küsimuste üle KUNST.EE, Sirbi ja A Shade Colderi näitel – vestlusringis osalevad Kaarin Kivirähk, Andreas Trossek, Reet Varblane. Modereerib Kristina Jõekalda.
Nagu mitmel varasemalgi korral, toimub teaduskohviku raames ühtlasi Teaduste Akadeemia korraldatud doktorantide konkursi “Teadus 3 minutiga” EKA eelvoor. Üles astuvad:
– Triin Talk (muinsuskaitse-konserveerimise doktorant), “Kas rohkem on alati uhkem? Turism Tallinna vanalinnas”
– Jelizaveta Sedler (kunstiteaduse-visuaalkultuuri doktorant), “Koduköögi disain ideoloogiate võitlusväljana”
– Maria Hansar (muinsuskaitse-konserveerimise doktorant), “Kui sügav on maalipragu?”
– Jelizaveta Sedler (kunstiteaduse-visuaalkultuuri doktorant), “Koduköögi disain ideoloogiate võitlusväljana”
– Maria Hansar (muinsuskaitse-konserveerimise doktorant), “Kui sügav on maalipragu?”
Eelnevatel aastatel on sel konkursil oma uurimistöö selge kommunikeerimise ja populariseerimise eest auhindu pälvinud mitmed EKAlased (vt nende videoklippe: 2015, 2017, 2019, 2022).
Kuulama ja kaasa rääkima on oodatud tudengid, töötajad, vilistlased ja kõik teemast huvitujad. Pakume kohvi ja suupisteid.
EKA Teaduskohvik toimub teisipäeval, 8. novembril 2022, kell 16.00 raamatupoes Puänt (Telliskivi 60a/1).
Postitas Andres Lõo — Püsilink
EKA teaduskohvik: kunstiajakirjanduse seis
Teisipäev 08 november, 2022
Doktorikool
Kuidas sünnivad kunstiväljaanded ja oma kuvandit loovad/hoiavad? Kes neid teevad? Milline on nende (oodatud) publik? Kuidas autorite valik ja visuaalne identiteet kujunevad? EKA seekordne teaduskohvik arutab nende küsimuste üle KUNST.EE, Sirbi ja A Shade Colderi näitel – vestlusringis osalevad Kaarin Kivirähk, Andreas Trossek, Reet Varblane. Modereerib Kristina Jõekalda.
Nagu mitmel varasemalgi korral, toimub teaduskohviku raames ühtlasi Teaduste Akadeemia korraldatud doktorantide konkursi “Teadus 3 minutiga” EKA eelvoor. Üles astuvad:
– Triin Talk (muinsuskaitse-konserveerimise doktorant), “Kas rohkem on alati uhkem? Turism Tallinna vanalinnas”
– Jelizaveta Sedler (kunstiteaduse-visuaalkultuuri doktorant), “Koduköögi disain ideoloogiate võitlusväljana”
– Maria Hansar (muinsuskaitse-konserveerimise doktorant), “Kui sügav on maalipragu?”
– Jelizaveta Sedler (kunstiteaduse-visuaalkultuuri doktorant), “Koduköögi disain ideoloogiate võitlusväljana”
– Maria Hansar (muinsuskaitse-konserveerimise doktorant), “Kui sügav on maalipragu?”
Eelnevatel aastatel on sel konkursil oma uurimistöö selge kommunikeerimise ja populariseerimise eest auhindu pälvinud mitmed EKAlased (vt nende videoklippe: 2015, 2017, 2019, 2022).
Kuulama ja kaasa rääkima on oodatud tudengid, töötajad, vilistlased ja kõik teemast huvitujad. Pakume kohvi ja suupisteid.
EKA Teaduskohvik toimub teisipäeval, 8. novembril 2022, kell 16.00 raamatupoes Puänt (Telliskivi 60a/1).
Postitas Andres Lõo — Püsilink
19.10.2022
Kädi Talvoja tähistab loenguga Eesti kunstiteaduse 100.
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
19. oktoobril toimub Eesti kunstiteaduse aastasaja tähistamise raames aset leidva uute doktorite loengute sarjas kell 17.30 EKA-s Kädi Talvoja loeng, ruumis A-101.
Karm stiil eesti kunstiajalookirjutuse kontekstis. Kas ja kuidas muudab sõda nõukogude perioodi uurimist.
Doktoritöö lähtub karmiks stiiliks nimetatud nõukogude perioodi kunstinähtuse ajaloolise tähenduse ja rolli mõtestamisest Eesti kontekstis. 1950. aastate lõpul ja 1960. aastate algul Nõukogude Liidu eri keskustes esile kerkinud karm stiil on ainus fenomen stalinistliku sotsialistliku realismi kõrval, mida nõukogudejärgsed tõlgendused määratlevad üsna üksmeelselt ametliku kunstina. Erinevalt repressiivselt kunstnikele peale surutud sotsialistlikust realismist tärkas karm stiil suhteliselt liberaalses sula õhustikus ja kunstnike initsiatiivil, mitte käsukorras. Vabatahtliku ametlikkuse motiiv aga ei taha kuidagi klappida eesti kunsti ajaloo vastupanupõhiste mudelitega. Uurimuse strateegiliseks lähtepunktiks on arusaam, et vastupanu kontseptsioonist ajenduv käsitlusviis pigem varjab kui avab Nõukogude Eesti kunstivälja toimimisviise: maskeerib ametlike diskursuste laialdast, kuigi kohati hämarat mõju eesti kunstile ning eirab neid muutusi, mis nõukogude kultuuri kontseptsioonides ja praktikates aja jooksul aset leidsid. Analüüsides omaaegsete arutelude abil sulaperioodi kunsti keskseid (st ametlikke) diskursusi ja nende muutuste dünaamikat, liigub uurimus karmi stiili problemaatika kaudu avaramale väljale ja esitab laiema pildi ajajärgu kunstiprotsessidest.
Doktoritöö tutvustamise kõrval kutsub loeng arutlema selle üle, kas ja mil moel muudab sõda nõukogude perioodi uurimist.
Postitas Andres Lõo — Püsilink
Kädi Talvoja tähistab loenguga Eesti kunstiteaduse 100.
Kolmapäev 19 oktoober, 2022
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
19. oktoobril toimub Eesti kunstiteaduse aastasaja tähistamise raames aset leidva uute doktorite loengute sarjas kell 17.30 EKA-s Kädi Talvoja loeng, ruumis A-101.
Karm stiil eesti kunstiajalookirjutuse kontekstis. Kas ja kuidas muudab sõda nõukogude perioodi uurimist.
Doktoritöö lähtub karmiks stiiliks nimetatud nõukogude perioodi kunstinähtuse ajaloolise tähenduse ja rolli mõtestamisest Eesti kontekstis. 1950. aastate lõpul ja 1960. aastate algul Nõukogude Liidu eri keskustes esile kerkinud karm stiil on ainus fenomen stalinistliku sotsialistliku realismi kõrval, mida nõukogudejärgsed tõlgendused määratlevad üsna üksmeelselt ametliku kunstina. Erinevalt repressiivselt kunstnikele peale surutud sotsialistlikust realismist tärkas karm stiil suhteliselt liberaalses sula õhustikus ja kunstnike initsiatiivil, mitte käsukorras. Vabatahtliku ametlikkuse motiiv aga ei taha kuidagi klappida eesti kunsti ajaloo vastupanupõhiste mudelitega. Uurimuse strateegiliseks lähtepunktiks on arusaam, et vastupanu kontseptsioonist ajenduv käsitlusviis pigem varjab kui avab Nõukogude Eesti kunstivälja toimimisviise: maskeerib ametlike diskursuste laialdast, kuigi kohati hämarat mõju eesti kunstile ning eirab neid muutusi, mis nõukogude kultuuri kontseptsioonides ja praktikates aja jooksul aset leidsid. Analüüsides omaaegsete arutelude abil sulaperioodi kunsti keskseid (st ametlikke) diskursusi ja nende muutuste dünaamikat, liigub uurimus karmi stiili problemaatika kaudu avaramale väljale ja esitab laiema pildi ajajärgu kunstiprotsessidest.
Doktoritöö tutvustamise kõrval kutsub loeng arutlema selle üle, kas ja mil moel muudab sõda nõukogude perioodi uurimist.
Postitas Andres Lõo — Püsilink
29.09.2022
Ajakirja “Memory Studies” erinumbri online-esitlus
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
Ajakirja Memory Studies erinumbri „Allasurutud mälu tagasitulek Ida-Euroopas: Lokaalsus ja hääle andmine keerulisele ajaloole“ online-esitlus
Toimumise aeg:
29. september 17:00–18:30, üritus toimub inglise keeles.
Kuidas naasevad allasurutud mälestused Ida-Euroopas Missugust rolli lokaalsus selle juures mängib? Kuidas seda protsessi on uuritud ja teoretiseeritud? Missugust mõju on Venemaa jätkuv sõda Ukrainas seejuures avaldanud.
Meil on hea meel kutsuda teid juunis 2022 ilmunud Memory Studies ajakirja erinumbri esitlusele, mis koondab artikleid erinevate distsipliinide uurijatelt. Esitluse käigus tutvustavad autorid lühidalt oma artikleid keskendudes lokaalsuse mõistele, mis on erinumbri keskne mõiste. Sellele järgnevad mälu-uurija Natalija Arlauskaitė reflektsioonid.
Erinumber on osa EKA ja Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse koostööprojektist „Vahendades keerulist ajalugu“ (Communicating Difficult Past, 2019–2023), mille algatasid Margaret Tali ja Ieva Astahovska, kes on ka Memory Studies erinumbri toimetajad. Publikatsioon kasvas välja rahvusvahelisest sümpoosionist „Vaikuse Prismad“, mis toimus veebruaris 2020 Eesti Kunstiakadeemias.
Osalejad: Roma Sendyka (Jagiellonian University/ Humboldt University), Asja Mandić (University of Sarajevo), Shelley Hornstein (York University), Mischa Twitschin (Goldsmiths, University of London), Ieva Astahovska (Läti Kaasaegse Kunsti Keskus) ja Margaret Tali (Eesti Kunstiakadeemia). Natalija Arlauskaitė (Vilnius University) on ürituse diskussant.
Postitas Andres Lõo — Püsilink
Ajakirja “Memory Studies” erinumbri online-esitlus
Neljapäev 29 september, 2022
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
Ajakirja Memory Studies erinumbri „Allasurutud mälu tagasitulek Ida-Euroopas: Lokaalsus ja hääle andmine keerulisele ajaloole“ online-esitlus
Toimumise aeg:
29. september 17:00–18:30, üritus toimub inglise keeles.
Kuidas naasevad allasurutud mälestused Ida-Euroopas Missugust rolli lokaalsus selle juures mängib? Kuidas seda protsessi on uuritud ja teoretiseeritud? Missugust mõju on Venemaa jätkuv sõda Ukrainas seejuures avaldanud.
Meil on hea meel kutsuda teid juunis 2022 ilmunud Memory Studies ajakirja erinumbri esitlusele, mis koondab artikleid erinevate distsipliinide uurijatelt. Esitluse käigus tutvustavad autorid lühidalt oma artikleid keskendudes lokaalsuse mõistele, mis on erinumbri keskne mõiste. Sellele järgnevad mälu-uurija Natalija Arlauskaitė reflektsioonid.
Erinumber on osa EKA ja Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse koostööprojektist „Vahendades keerulist ajalugu“ (Communicating Difficult Past, 2019–2023), mille algatasid Margaret Tali ja Ieva Astahovska, kes on ka Memory Studies erinumbri toimetajad. Publikatsioon kasvas välja rahvusvahelisest sümpoosionist „Vaikuse Prismad“, mis toimus veebruaris 2020 Eesti Kunstiakadeemias.
Osalejad: Roma Sendyka (Jagiellonian University/ Humboldt University), Asja Mandić (University of Sarajevo), Shelley Hornstein (York University), Mischa Twitschin (Goldsmiths, University of London), Ieva Astahovska (Läti Kaasaegse Kunsti Keskus) ja Margaret Tali (Eesti Kunstiakadeemia). Natalija Arlauskaitė (Vilnius University) on ürituse diskussant.
Postitas Andres Lõo — Püsilink
28.09.2022
EKA uurimisgrantide infoseminar
Arhitektuuriteaduskond
28. septembril kell 14.00-17.00 toimub EKA uurimisgrantide infoseminar EKA sööklaaugus.
Välja kuulutatakse 2023. aastal algavate EKA grantide taotlusvoor, tutvustatakse uue vooru tingimusi ja seniste grantide tulemusi.
Ajakava
14.00-14.15 Sissejuhatus – teadusprorektor Anu Allas
14.15-14.30 Eve Kask – “Käsmu inimesed ja majad”
14.30-14.45 Raivo Kelomees – “Tähendus- ja kogemusloome digitaalses kunstis ja mängudes”
14.45-15.00 Renee Puusepp – “Muutmoodulmaja: modulaarse puidust kortermaja arhitektuurse kontseptsiooni arendamine ja prototüüpimine”
15.00-15.15 Krista Kodres – “Stiil ja tähendus. Eesti kunstiteaduse distsiplinaarsed teisenemised”
15.15-15.30 Kohvipaus
15.30-15.45 Liina Keevallik – “Kujundliku mõtte labor”
15.45-16.00 Kristi Kuusk, Nesli Hazal Oktay – “Sensoorne disain”
16.00-16.15 Ruth-Helene Melioranski, Maarja Mõtus, Eva Liisa Kubinyi – “Patsiendi võimestamine ja terviklik raviteekond Eesti tervisesüsteemis ortopeedia ja vähi sõeluuringu näitel”
16.15-17.00 EKA grandi taotlemise tingimused ja küsimuste voor – Anu Allas, Pille Epner
EKA UURIMISGRANDI eesmärk on akadeemiale oluliste uurimisteemade ja -rühmade arendamine ja loomine, teadmussiirde suurendamine ning teadus- ja arendustegevuse konkurentsivõime tõstmine. Uurimisgrandi pikkus on kuni 24 kuud.
Välja antakse kolm uurimisgranti:
1) teadustööle suunatud TEADUSGRANT summas kuni 35 000 eurot aastas;
2) loomepõhisele uurimistööle suunatud LOOVUURIMUSLIK GRANT summas kuni 35 000 eurot aastas (rühmagrant) või kuni 18 000 eurot aastas (individuaalgrant);
3) koostöös avaliku, era- või mittetulundussektori organisatsiooniga läbi viidavale rakenduslikule projektile suunatud ARENDUSGRANT summas kuni 35 000 eurot aastas.
Teadus- ja arendusgrant on reeglina rühmagrandid, loovuurimusgrant võib olla nii individuaal- kui ka rühmagrant.
Uurimisgrantide taotlemise ja hindamise tingimused on kirjeldatud EKA teadusfondi põhimääruses: https://www.artun.ee/teadus-ja-arendus/teadus/teadustegevus/.
Taotlemine toimub akadeemia elektroonilise dokumendihaldussüsteemi (WebDesktop/WD) kaudu.
Taotluste tähtaeg on 14. november 2022.
Uurimisgrandi taotlusi hindab 5-liikmeline komisjon, kuhu kuulub kolm liiget EKA akadeemilise personali hulgast ning kaks välisliiget. Tulemused kuulutatakse välja detsembris 2022.
Postitas Irene Hütsi — Püsilink
EKA uurimisgrantide infoseminar
Kolmapäev 28 september, 2022
Arhitektuuriteaduskond
28. septembril kell 14.00-17.00 toimub EKA uurimisgrantide infoseminar EKA sööklaaugus.
Välja kuulutatakse 2023. aastal algavate EKA grantide taotlusvoor, tutvustatakse uue vooru tingimusi ja seniste grantide tulemusi.
Ajakava
14.00-14.15 Sissejuhatus – teadusprorektor Anu Allas
14.15-14.30 Eve Kask – “Käsmu inimesed ja majad”
14.30-14.45 Raivo Kelomees – “Tähendus- ja kogemusloome digitaalses kunstis ja mängudes”
14.45-15.00 Renee Puusepp – “Muutmoodulmaja: modulaarse puidust kortermaja arhitektuurse kontseptsiooni arendamine ja prototüüpimine”
15.00-15.15 Krista Kodres – “Stiil ja tähendus. Eesti kunstiteaduse distsiplinaarsed teisenemised”
15.15-15.30 Kohvipaus
15.30-15.45 Liina Keevallik – “Kujundliku mõtte labor”
15.45-16.00 Kristi Kuusk, Nesli Hazal Oktay – “Sensoorne disain”
16.00-16.15 Ruth-Helene Melioranski, Maarja Mõtus, Eva Liisa Kubinyi – “Patsiendi võimestamine ja terviklik raviteekond Eesti tervisesüsteemis ortopeedia ja vähi sõeluuringu näitel”
16.15-17.00 EKA grandi taotlemise tingimused ja küsimuste voor – Anu Allas, Pille Epner
EKA UURIMISGRANDI eesmärk on akadeemiale oluliste uurimisteemade ja -rühmade arendamine ja loomine, teadmussiirde suurendamine ning teadus- ja arendustegevuse konkurentsivõime tõstmine. Uurimisgrandi pikkus on kuni 24 kuud.
Välja antakse kolm uurimisgranti:
1) teadustööle suunatud TEADUSGRANT summas kuni 35 000 eurot aastas;
2) loomepõhisele uurimistööle suunatud LOOVUURIMUSLIK GRANT summas kuni 35 000 eurot aastas (rühmagrant) või kuni 18 000 eurot aastas (individuaalgrant);
3) koostöös avaliku, era- või mittetulundussektori organisatsiooniga läbi viidavale rakenduslikule projektile suunatud ARENDUSGRANT summas kuni 35 000 eurot aastas.
Teadus- ja arendusgrant on reeglina rühmagrandid, loovuurimusgrant võib olla nii individuaal- kui ka rühmagrant.
Uurimisgrantide taotlemise ja hindamise tingimused on kirjeldatud EKA teadusfondi põhimääruses: https://www.artun.ee/teadus-ja-arendus/teadus/teadustegevus/.
Taotlemine toimub akadeemia elektroonilise dokumendihaldussüsteemi (WebDesktop/WD) kaudu.
Taotluste tähtaeg on 14. november 2022.
Uurimisgrandi taotlusi hindab 5-liikmeline komisjon, kuhu kuulub kolm liiget EKA akadeemilise personali hulgast ning kaks välisliiget. Tulemused kuulutatakse välja detsembris 2022.
Postitas Irene Hütsi — Püsilink
13.09.2022
Uute doktorite loengusari: Greta Koppel
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
Eesti kunstiteaduse aastasaja raames toimuva uute doktorite loengusarja sügisperioodi avaloengus esineb Greta Koppel, kes räägib 13. septembril kunstiteosest kui kunstiajaloolise uurimuse keskmest.
Greta Koppel kaitses 2021. aastal Eesti Kunstiakadeemias doktoritöö teemal “Hüvasti, konossöörlus? Kunstiteos kui kunstiajaloolise uurimise kese”, mis tegeleb vanakunsti uurimise probleemistikuga, kajastades autori aastatepikkust uurimis- ja kureerimistööd muuseumis. Kunstiteostel kui museaalsetel objektidel on olnud selles töös keskne koht.
Postitas Annika Toots — Püsilink
Uute doktorite loengusari: Greta Koppel
Teisipäev 13 september, 2022
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
Eesti kunstiteaduse aastasaja raames toimuva uute doktorite loengusarja sügisperioodi avaloengus esineb Greta Koppel, kes räägib 13. septembril kunstiteosest kui kunstiajaloolise uurimuse keskmest.
Greta Koppel kaitses 2021. aastal Eesti Kunstiakadeemias doktoritöö teemal “Hüvasti, konossöörlus? Kunstiteos kui kunstiajaloolise uurimise kese”, mis tegeleb vanakunsti uurimise probleemistikuga, kajastades autori aastatepikkust uurimis- ja kureerimistööd muuseumis. Kunstiteostel kui museaalsetel objektidel on olnud selles töös keskne koht.
Postitas Annika Toots — Püsilink
28.06.2022 — 30.06.2022
Euroopa Esteetikaühingu aastakonverents EKA-s
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
28.-30. juunini 2022 toimub Eesti Kunstiakadeemias Euroopa Esteetikaühingu aastakonverents.
Peakõnelejad:
Professor Emmanuel Alloa (Fribourgi Ülikool)
Professor Pauline von Bonsdorff (Jyväskylä Ülikool)
Professor Virve Sarapik (Eesti Kunstiakadeemia)
Kogu info konverentsi kohta SIIN
Postitas Andres Lõo — Püsilink
Euroopa Esteetikaühingu aastakonverents EKA-s
Teisipäev 28 juuni, 2022 — Neljapäev 30 juuni, 2022
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
28.-30. juunini 2022 toimub Eesti Kunstiakadeemias Euroopa Esteetikaühingu aastakonverents.
Peakõnelejad:
Professor Emmanuel Alloa (Fribourgi Ülikool)
Professor Pauline von Bonsdorff (Jyväskylä Ülikool)
Professor Virve Sarapik (Eesti Kunstiakadeemia)
Kogu info konverentsi kohta SIIN
Postitas Andres Lõo — Püsilink
12.05.2022
Konverents “Öelda kõike ja igal viisil. Tartu eksperimentaalsus 1988–2010” Tartus ja Zoomis
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
Kava:
12.00 Kogunemine ja avasõnad
12.30 – 14.00
Taavi Hallimäe, Jüri Ehlvesti peategelase paranoia kui sümptom profanatsiooni võimatusest
Gregor Taul, Pohhui, carpe diem täiega! Eha tänava poistest ja tüdrukutest 2007-2009
Kiwa, Oksekott ja Sopajuga. Tartu eksp 1988-1995
14.00 – 14.15 Kohvi, tee
14.15 – 15.15
Liis Kibuspuu, Siirdeaja eelmängud: Tartu aktsionistid 1983–1986
Andrus Laansalu, 14nü : ambientkirjandus koondub punktiks
15.15 – 16.00 Lõuna
16.00 – 18.00
Anneli Leinpere, (Mitte)rühmituse eksp postmodernistlik orientiir normaalsetel nullindatel
Sven Vabar, Pehmed kohad võrgustiku eksp loomingus
Erkki Luuk, Jaan Lüsi salajane pärand
Arutelu, juhatab Berk Vaher
18.00 Raamatuesitlused
Erkki Luuk, artiklikogu “(Üli)reaalsuse päritolu”. Vabamõtlejad, nr 6. Tartu: Vabamõtleja, 2022
Pilt tänapäeva kultuuris. Võitlusvälja laienemine. Etüüde nüüdiskultuurist, nr 9. Tallinn: Nüüdiskultuuri uurimise töörühm, 2021.
Teesid vt: nyydiskultuur.artun.ee
Kanname konverentsi üle ka Zoomis: https://ut-ee.zoom.us/j/98063117895?pwd=L0d3Ly9teW44UGw0cjJ4aytmSmFEdz09
Korraldajad: Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ), TÜ kirjanduse ja teatriteaduse osakond, Prima Vista
—
Siirdeperioodide sotsiopoliitiline määramatus on olnud viljakas keskkond erinevat liiki eksperimentaalse loomingu esilekerkimiseks. Me näeme seda esiteks 1910. ja 1920. aastatel ja teiseks 1960. aastatel nii Eestis kui Euroopas, Venemaal ja mujal. Vähemalt Eestis ja mujal Ida-Euroopas ei olnud erandiks ka 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate murranguperiood, kui nii kunstis kui kirjanduses ammutas uus põlvkond inspiratsiooni varasemate siirdeaegade eksperimentaalsest loomingust ning otsis ka uusi väljendusvahendeid. Uue loomingulise hingamise said ka vanemate põlvkondade avangardistid, kes vahepealsel ajal ei olnud loominguliselt aktiivsed või teostasid end traditsioonilisemates ja turvalisemates formaatides. See taasiseseisvumise ajal hoo sisse saanud eksperimentaalse loomingu laine jätkus veel ka 2000. aastatel ning hääbus 2010. aastate algul.
Iseäranis produktiivseks eksperimentalistika-keskuseks kujunes Tartu linn, mis oli selles osas Tallinnaga nii kvanti- kui kvalitatiivselt vähemalt võrdväärne. Tartus asutati näiteks uus-sürrealistlik kunstirühmitus Para ’89. 1992-1999 toimusid seal rahvusvahelised kunstifestivalid Dionysia. Siirdeperioodi eesti kirjanduse üks olulisemaid nähtusi oli rühmitus Hirohall (1988-1991), kuhu kuulusid Kivisildnik, K. M. Sinijärv, Kauksi Ülle, Valeria Ränik ja Jüri Ehlvest. Hirohalliga oli seotud ka 1989. aastal asutatud Eesti Kostabi-$elts ja kaudsemalt 1991-1993 ilmunud kultuurileht Kostabi. Kirjandusliku eksperimentaalsuse teine laine kerkis esile 1990. aastate lõpus, rühmituste Erakkond ja Tartu NAK mitme autori näol. Teatri vallast võib peamise näitena tuua Tartu Teatrilabori (2000-2003). Tartu eksperimentaalse hoo lõpuosas domineeris interdistsiplinaarne avatud võrgustik eksp, mis tegutses aktiivselt aastatel 2006-2010, ent mille mitmed liikmed (Erkki Luuk, Kiwa, Martiini) võrsusid loojatena just siirdeperioodist. Nende tuntumate näidete kõrval ja vahel on veel hulk vähemorganiseerunud seltskondi ja ka üksikautoreid, kes seltskondadest pole eriti hoolinud, näiteks Valdur Mikita.
Et Tartu eksperimentaalsus pole just varjusurmas, tõestab muu hulgas Jaan Malini ning aastast 2019 Siim Lille veetud festival Hullunud Tartu, kunstnik Kiwa 2014. aastal asutatud ja praeguseni tegutsev kirjastus ;paranoia ning mõned muudki sündmused ja tegutsejad. Teisest küljest võib ent täheldada tendentsi, mille järgi kunagised eksperimentalistid on end teostanud märksa konservatiivsemas vormis või ka sisus (Valdur Mikita, Paavo Matsin)
Meile tundub seega, et aeg on küps teha tagasivaade tollele vabaduseajale Tartus. Sellega seoses korraldabki nüüdiskultuuri uurimise töörühm käesoleva konverentsi.
_____
* Jacques Derrida, “Acts of Literature”, Routledge, 1992: 36. “Lääne kirjandus oma üsnagi uusaegses vormis seostub õigusega öelda kõike ning seostub kahtlemata ka tänapäevase demokraatia idee tekkega. Ta ei sõltu kehtivast demokraatiast ega ole minu jaoks lahutatav sellest, mis üldse sünnitab demokraatia – selle kõige laiemas (ja kahtlemata alles saabuvas) tähenduses.” (Samas: 37.)
Postitas Neeme Lopp — Püsilink
Konverents “Öelda kõike ja igal viisil. Tartu eksperimentaalsus 1988–2010” Tartus ja Zoomis
Neljapäev 12 mai, 2022
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
Kava:
12.00 Kogunemine ja avasõnad
12.30 – 14.00
Taavi Hallimäe, Jüri Ehlvesti peategelase paranoia kui sümptom profanatsiooni võimatusest
Gregor Taul, Pohhui, carpe diem täiega! Eha tänava poistest ja tüdrukutest 2007-2009
Kiwa, Oksekott ja Sopajuga. Tartu eksp 1988-1995
14.00 – 14.15 Kohvi, tee
14.15 – 15.15
Liis Kibuspuu, Siirdeaja eelmängud: Tartu aktsionistid 1983–1986
Andrus Laansalu, 14nü : ambientkirjandus koondub punktiks
15.15 – 16.00 Lõuna
16.00 – 18.00
Anneli Leinpere, (Mitte)rühmituse eksp postmodernistlik orientiir normaalsetel nullindatel
Sven Vabar, Pehmed kohad võrgustiku eksp loomingus
Erkki Luuk, Jaan Lüsi salajane pärand
Arutelu, juhatab Berk Vaher
18.00 Raamatuesitlused
Erkki Luuk, artiklikogu “(Üli)reaalsuse päritolu”. Vabamõtlejad, nr 6. Tartu: Vabamõtleja, 2022
Pilt tänapäeva kultuuris. Võitlusvälja laienemine. Etüüde nüüdiskultuurist, nr 9. Tallinn: Nüüdiskultuuri uurimise töörühm, 2021.
Teesid vt: nyydiskultuur.artun.ee
Kanname konverentsi üle ka Zoomis: https://ut-ee.zoom.us/j/98063117895?pwd=L0d3Ly9teW44UGw0cjJ4aytmSmFEdz09
Korraldajad: Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ), TÜ kirjanduse ja teatriteaduse osakond, Prima Vista
—
Siirdeperioodide sotsiopoliitiline määramatus on olnud viljakas keskkond erinevat liiki eksperimentaalse loomingu esilekerkimiseks. Me näeme seda esiteks 1910. ja 1920. aastatel ja teiseks 1960. aastatel nii Eestis kui Euroopas, Venemaal ja mujal. Vähemalt Eestis ja mujal Ida-Euroopas ei olnud erandiks ka 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate murranguperiood, kui nii kunstis kui kirjanduses ammutas uus põlvkond inspiratsiooni varasemate siirdeaegade eksperimentaalsest loomingust ning otsis ka uusi väljendusvahendeid. Uue loomingulise hingamise said ka vanemate põlvkondade avangardistid, kes vahepealsel ajal ei olnud loominguliselt aktiivsed või teostasid end traditsioonilisemates ja turvalisemates formaatides. See taasiseseisvumise ajal hoo sisse saanud eksperimentaalse loomingu laine jätkus veel ka 2000. aastatel ning hääbus 2010. aastate algul.
Iseäranis produktiivseks eksperimentalistika-keskuseks kujunes Tartu linn, mis oli selles osas Tallinnaga nii kvanti- kui kvalitatiivselt vähemalt võrdväärne. Tartus asutati näiteks uus-sürrealistlik kunstirühmitus Para ’89. 1992-1999 toimusid seal rahvusvahelised kunstifestivalid Dionysia. Siirdeperioodi eesti kirjanduse üks olulisemaid nähtusi oli rühmitus Hirohall (1988-1991), kuhu kuulusid Kivisildnik, K. M. Sinijärv, Kauksi Ülle, Valeria Ränik ja Jüri Ehlvest. Hirohalliga oli seotud ka 1989. aastal asutatud Eesti Kostabi-$elts ja kaudsemalt 1991-1993 ilmunud kultuurileht Kostabi. Kirjandusliku eksperimentaalsuse teine laine kerkis esile 1990. aastate lõpus, rühmituste Erakkond ja Tartu NAK mitme autori näol. Teatri vallast võib peamise näitena tuua Tartu Teatrilabori (2000-2003). Tartu eksperimentaalse hoo lõpuosas domineeris interdistsiplinaarne avatud võrgustik eksp, mis tegutses aktiivselt aastatel 2006-2010, ent mille mitmed liikmed (Erkki Luuk, Kiwa, Martiini) võrsusid loojatena just siirdeperioodist. Nende tuntumate näidete kõrval ja vahel on veel hulk vähemorganiseerunud seltskondi ja ka üksikautoreid, kes seltskondadest pole eriti hoolinud, näiteks Valdur Mikita.
Et Tartu eksperimentaalsus pole just varjusurmas, tõestab muu hulgas Jaan Malini ning aastast 2019 Siim Lille veetud festival Hullunud Tartu, kunstnik Kiwa 2014. aastal asutatud ja praeguseni tegutsev kirjastus ;paranoia ning mõned muudki sündmused ja tegutsejad. Teisest küljest võib ent täheldada tendentsi, mille järgi kunagised eksperimentalistid on end teostanud märksa konservatiivsemas vormis või ka sisus (Valdur Mikita, Paavo Matsin)
Meile tundub seega, et aeg on küps teha tagasivaade tollele vabaduseajale Tartus. Sellega seoses korraldabki nüüdiskultuuri uurimise töörühm käesoleva konverentsi.
_____
* Jacques Derrida, “Acts of Literature”, Routledge, 1992: 36. “Lääne kirjandus oma üsnagi uusaegses vormis seostub õigusega öelda kõike ning seostub kahtlemata ka tänapäevase demokraatia idee tekkega. Ta ei sõltu kehtivast demokraatiast ega ole minu jaoks lahutatav sellest, mis üldse sünnitab demokraatia – selle kõige laiemas (ja kahtlemata alles saabuvas) tähenduses.” (Samas: 37.)
Postitas Neeme Lopp — Püsilink