WIP – Work in Progress animatsiooni töötoad

Y-galeriis (Jakobi 1, Tartu) on veel avatud näitus “WIP – Work in Progress” (Teemu Hotti, Kreeta Kanger-Käeri, Ülo Pikkov, Sven-Tõnis Puskar, Lilli-Krõõt Repnau, Francesco Rosso , Ave Taavet, Liis Viira), mille raames toimuvad alljärgnevad töötoad:

11. detsember AEGVÕTE 16.00-19.00 Aegvõte jäädvustab protsessi väikeste hüpetega reaalajas – tekib kiirendatud kulg, kus tegevus näib toimuvat iseeneselikult ja mille ajastuse määrab režissöör. Töötoale eelneb loeng.

12. detsember LAMENUKK 14.00-16.00 Lamenukk on üks levinumaid animatehnikaid, mida on kasutanud nii “South Park” kui “Siil udus” – kahemõõtmeliste nukkude maailm on heaks sissejuhatuseks animatsiooni tehnilistesse võimalustesse.

13. detsember PIKSILLATSIOON 14.00-16.00 Piksillatsioon on animatehnika, mis kasutab inimesi kui nukke. Kaader-kaadrihaaval liikumine tekitab huvitava nihestatuse inimkujude füüsilise realismi ja tehisliku liikumise vahel.

Tule ja proovi erinevaid tehnikaid!

Töötubades abistavad Ave Taavet ja Lilli-Krõõt Repnau

Lisaküsimuste korral kirjuta: avetaavet@gmail.com, lilli.repnau@gmail.com

Valimiskomisjon: Andreas Nilsson (SE), Anna Virtanen (FI), Gregor Taul (EE), Teet Suur (EE) ja Siim Preiman (EE)

Kilomeeter Skulptuuri (kms) kuulutab välja avatud konkursi 2016. aastal Rakveres toimuvale näitusele. Osalema on oodatud kõikides erinevates meediumites töötavad kunstnikud. Avatud konkursi näitus toimub Rakvere linna avalikus ruumis 2016. aasta juulis.

Konkurss sulgub 23. jaanuaril 2016

Avatud konkursile kandideerivad kunstnikud on oodatud suhestuma Rakvere linna kui ajalis-ruumilise kontekstiga, valides linnamaastiku erinevate asukohtade ja olukordade hulgast endale sobivaim. Samuti on oluline silmas pidada külaliskuraator Anna Virtaneni kontseptuaalset suunda, mis on lühidalt esitatud allpool. Meie veebilehelt on kättesaadav näituseala kaart, millele joonistatud ring diameetriga 1km markeerib näituse tinglikku ulatust Rakvere linnaruumis. Nimetatud kaart on eelkõige üldine juhis, mistõttu võetakse arvesse ka töid, mis paiknevad ringist väljaspool, tingimusel, et asukoha valik on selgelt põhjendatud.

Esialgne kuraatoripositsioon:

„Kuidas läheneda võõrale linnale võõral maal? Kuidas töötada avalikus ruumis ning olla kontekstitundlik, kohaga seotud lugusid, mälestusi ja tähendusi mitte teades? Võimaliku meetodina nende küsimuste käsitlemiseks pöörame 2016. aasta Kilomeeter Skulptuuri näituse raames pilgu monumentidele. Võime monumente vaadelda nähtamatute asjade, väärtuste, varjatud huvide, ideoloogiate või ajalugude kehastustena. Saame neid mõtestada läbi püsivuse ja ajutisuse, läbi nii materiaalsete omaduste kui ka selle, mis on nähtamatuna monumentide külge seotud. Näeme monumente läbi oma materiaalsete omaduste esindamas midagi, millelt oodatakse püsivust, hoides siiski samal ajal kümne küünega kinni millestki ajutisest.“

Anna Virtanen

Kilomeeter Skulptuuri

Kilomeeter Skulptuuri on igal aastal erineva Eesti linna avalikus ruumis toimuv rahvusvaheline kaasaegse kunsti näitus. Iga kahe aasta tagant võõrustab näitust paralleelselt Baltoscandali teatrifestivaliga Rakvere linn. Kms hõlmab endas külaliskuraatori poolt kureeritud näitust, millele on omakorda liidetud avaliku konkursi põhjal kokku pandud näitus. Lisaks on Kms-il ka näitustest ja üritustest koosnev kõrvalprogramm Kmx, mille koostamisel mängivad olulist rolli kontaktid lähiriikide väikelinnadega.

Ülal mainitud näituseala kaart ja täpsem informatsioon kandideerimise kohta on leitav meie kodulehelt:

http://sculpture.ee/taotle/

Küsimustega pöörduda: kilometre@sculpture.ee

1. veebruarini on Tartu Kunstimuuseumi kasutuses valgustatud stendid Poe ja Küüni tänava nurgal, kus saab näha kunstnik Anna-Stina Treumundi kunstiprojekti “Skin”. Tegemist on päevakajalise väljapanekuga, mis viitab Tartu linnas aset leidnud vihakuritegudele — hiljuti Küüni tänaval jalutanud Nigeeria välistudengit loobiti päise päeva ajal kividega. 

Kunstnik Anna-Stina Treumund uuris, kuidas erinevad kosmeetikafirmad nimetavad oma tooteid. Selgus, et heleda nahaga inimestele mõeldud tooteid nimetatakse tihti kui “natural” (eesti k “loomulik”) ning tumedatele nahatoonidele mõeldud tooteid kirjeldatakse kohvi, kako või maa elementidega (liiv, muld, mäed). Reklaamstendidele paigaldatud plakatitel on kujutatud erinevaid nahatooni varjundeid. Värvitoonide nimetused on laenatud müügilolevatelt kosmeetikatoodetelt, kuid nende vastavus nahatoonidega on ümber mängitud. Seeläbi viitab kunstnik väärtussüsteemile, kuidas kujundatakse (eel)arvamusi lähtuvalt inimeste nahavärvist, tootes juurde ainult ebavõrdsust ning vägivalda. 

Kunstnik põhjendab projekti lähtepunkti järgmiselt: “Kuulates pagulasvastaste sõnavõtte, jääb kõlama viha võõra usu ja nahavärvi vastu. Plakatiprojekti jaoks keskendusingi viimasele. Tundub irooniline, et need samad inimesed reisivad meeleldi riikidesse, kus ollakse teist usku ja linnapilt pole nii “valge”. Rääkimata suvest, kui kiirustatakse randa, aeda, rõdule, et esimene jume saada. Fantaseeritakse kuldpruunist nahast istudes solaariumis.”

Projektiga “Skin” mõistab muuseum üheselt hukka Tartu linnas levivad rassistlikud ja ksenofoobsed meeleolud, mis aeg-ajalt kulmineeruvad rünnakutena teistsuguse nahavärviga inimeste vastu.

Anna-Stina Treumund on Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant.

Foto: Marika Agu

Detsembri esimesel nädalal toimuva Art Basel Miami messinädalal osaleb erinevates projektides rekordiline arv Eesti kunstnikke. Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse (EKKAK) ja Curatorial Program for Research (CPR) koostöös toimub teisipäeval, 1 detsembril oksjon sügisel Eestit külastanud väliskuraatorite näitusekonkursi võiduprojekti toetuseks. Oksjonil osalevad oma teostega Kris Lemsalu, Edith Karlson, Marge Monko, Helen Melesk, Raul Meel, Tõnis Kenkmaa & Mariliis Oksmaa ning Jaanus Samma. Lisaks on kuraatorite järgmise sihtkoha Lõuna-Ameerika programmi toetuseks oma teosed oksjonile toonud rida tuntud argentiina, tšiili ja soome kunstnikke. Üritusel tuleb esmaesitlusele Enrico Barone dokumentaalklipp kümne väliskuraatori uurimisreisist Tallinna tänavu oktoobris.

Teisipäeval, 1. detsembril avatakse hollandi kuraatori Niekolaas Lekkerkerki näitus “The Earthbound”, kus osalevad oma videotega Merike Estna, Tanel Rander ja Jaan Toomik. Eesti publikule on Lekkerkerk tuttav Tallinna Kunstihoone näituselt “Kahtluse varjud” 2013. aastal. Miami kesklinnas, Cannonball nimelises residentuuris toimuv näitus on teine sügisese väliskuraatorite programmi jätkuprojekt.

Neljapäeval 3. detsembril avaneval NADA messil osaleb väljapanekuga Temnikova & Kasela galerii – Marko Mäetamme, Kris Lemsalu ja Jaanus Samma töödega. Kolme kunstniku ühises boksis on eksponeeritud Mäetamme litograafiad ja pisiskulptuurid, Samma graffiti kampsunid ning Lemsalu portselanist ja loomanahkadest installatsioon “Isa on kodus” (2012). New Art Dealers Association (NADA) Miami kunstimess on noortele galeriidele suunatud eduka messisarja kolmas väljaanne New Yorgi ja Kölni kõrval. Tänavu uues, keskses asukohas toimuval messil osaleb 105 galeriid 15 riigist.

Eesti kunsti nähtavust Miamis toetavad Euroopa Regionaalarengu Fond ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus.

Lisainfo:

Kadri Laas

Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus

kadri@ecadc.ee

56698720

Tiina Puhkan

TALVEAED

4.12.- 22.12.2015

Hop galerii

Tallinn

Hobusepea 2

Neljapäeval 3. detsembril kell 17.00 avatakse HOP galeriis tekstiilikunstnik Tiina Puhkani näitus “Talveaed”.

Tiina Puhkan on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia, tookodse nimega Tallinna Kunstiülikooli, 1990-ndal aastal ning elab ja töötab vabakutselise tekstiilikunstnikuna Tallinnas. Samast aastast on ta aktiivselt osalenud näitustel ning Hop galeriis avatav väljapanek on kunstnikul 20-es isikunäitus. Puhkanile on omistatud kahel korral Aasta tekstiilikunstniku preemia (2002 ja 2004).

Näituse „Talveaed“ keskmeks on sellele nime andnud gobeläänvaip, mis ümbritsetuna siidimaalidest ja piltvaipadest, loob soodsa keskkonna peegeldamaks kunstniku sümpaatiat triiphoonete, talveaedade – ruumide vastu, mis koguvad, jagavad, salvestavad või peegeldavad eluks vajalikku valgust.

Mulle on alati triiphooned meeldinud. Nad muudavad argliku kevadkiirtevihu soojaks ja toitvaks valguseks. Neis võib kasvatada, mida tahes – ükskõik, kui õrnu ja haruldasi võrseid, isegi terveid puid. Peab lihtsalt olema kannatlikkust ja oskust süveneda, et sünniks midagi väärtuslikku. Isegi hilissügisel on kasvumajas tore seista: veel lõhnab seal suve järele, aga samas hingavad uniselt talvevarju toodud krüsanteemid. Ja väljas langeb esimesi lumehelbeid.

Mulle on alati talveaiad meeldinud. Ühtpidi on nad muust maailmast eraldatud, eesõigustega kuningriigid, kus saab võrsuda midagi sellist, millel väljaspool elulootust ei ole. Teistpidi toimib klaasist kuppel omamoodi suurendusklaasina, mis toob väljaspool toimuva isegi selgemalt esile, kui seda sooviksime. / Tiina Puhkan /

Näitusi Hop galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Lisainfo:

Maria Valdma

HOP galerii

Hobusepea 2

10133 Tallinn

tel: +372 6462887

gsm: +372 5112350

e-mail: www.eaa.ee/hop
hop@eaa.ee

28.11.2015 avati Hiinas Eesti graafika vanameistri Tõnis Laanemaa retrospektiivnäitus “Power lines” DeepArt Space’is – Eastern Art Zone’is , Songzhuangis, Pekingis. Eksponeeritud on ligi 60 tööd alates 1968 kuni 2015. Näitus jääb avatuks kaheks kuuks.

Link Hiinas:

http://mp.weixin.qq.com/s?__biz=MzA4OTQwMTcxMg==&mid=400869500&idx=1&sn=658127bf3a756a59297b6cd89eb150b9&scene=5&srcid=1123UGpQVx2kxrw6cEwoTGVi#rd

Curators: Wang Xixi & Al Paldrok

展览地址:行深艺术空间（北京市通州区宋庄艺术东区）

Exhibition Space: DeepArt Space (Eastern Art Zone, Xiao ‘pu Village,

Songzhuang Town,Tongzhou District, Beijing, China)

开幕酒会：2015年11月28日下午4：00

Opening Reception:4:00pm On 28nd November 2015

主办方:行深艺术空间

Organizer: DEEP ARTSPACE

Tõnis Laanemaa – graafik ja maalija

Tõnis Laanemaa õppis ERKI-s (EKA) graafikat aastail 1961-66. Diplomitööks oli tal sari turismiteemalisi plakateid. Juba 1961 valiti ta ÜTÜ esimeheks . Aasta pärast vahetas tema sel kohal välja Tõnis Vint. ÜTÜ-s algatas ta tudengite näituste korraldamise Tartu Ülikooli kohvikus ja Tõravere observatooriumis. Üliõpilasnäitusest 1964.a. algas tema esinemine näitustel. Esimesel isikunäitusel Tallinna Kunstisalongis 1970.a., mille järel võeti ta vastu Kunstnike Liitu, oli võimalik teda kõrvutada Vello Vinnaga., kes oli Kunstiinstituudi lõpetanud klaasikunstnikuna 1963.a. ning ANK-i ei kuulunud. Mõlemad kasutasid uudse tehnikana oforti kõrgtrükis : V.Vinn – valgejoonelist mustal taustal („Vähk“, „Kass“), T.Laanemaa – punasejoonelist mustal või pruunil taustal („Spiraal“ I-II). V.Vinna töödes ilmnes tema stiilile edaspidigi omane detailiselgus ja kompositsiooni range sümmeetrilisus, mis oli pingelises suhtes tema sümbolite hämara, kurjakuulutava ja ärevakstegeva emotsionaalse mõjuga. T.Laanemaa ofortides oli assotsiatiivne allhoovus hoopis nõrgemalt tunnetatav, emotsionaalne sisu rohkem pealispinnal, avaldudes vahetult dünaamilise joontesasi kaudu , milles detailid kippusid lahustuma. Detailiülene lähenemine oli mõjutatud abstraktse kunsti lainest eesti kunstis 1960-ndate teisel poolel -1970-ndate algul. Sedalaadi töödega („Lend“,“Noorus“,“Vibulaskjad“, kõik 1971) esines Laanemaa ka Tallinna II graafikatriennaalil. Viimasele tegi T.Laanemaa ühe oma õnnestunuma plakati. Tolleaegsed plakatid, milliseid ta eksponeeris 1975.a. isikunäitusel Kunstisalongis, annavad tunnistust võimekusest sellel alal, mis jäi tema loomingus siiski kõrvaliseks. III triennaalile esitatud sügavtrükis ofordid („Rattad“, „Maale“, „Kahe pilve vahel“, 1974) peegeldasid taastugevnevat üldist huvi ümbritseva tegelikkuse vastu selle konkreetsuses, täpsemalt – linnastuva miljöö vastu, mida ilmutas esmajoones ANK-ile vahetult järgnenud noorte kunstnike põlvkond. ANK-64 sarnaneb mõnevõrra EKR-iga, mis asutati samuti veel modernismilembesel aastakümnel ja pidas, vaatamata liikmete erinevatele individuaalsustele, suhteliselt kaua vastu, muutudes ajapikku legendiks. Sellist rühmitust ei olnud 1960-ndatel võimalik registreerida ega polnud sel ka põhikirja, ent selle liikmeid ühendas esteetiliste ideaalide teatud lähedus. Võrreldes eelmise põlvkonnaga astusid ankilased oma löövalt isikupärase stilistika ja assotsiatiivsete sümbolkujunditega sammu lähemale kaasaegsele rahvusvahelisele kunstile. Viimase dominandiks oli muutunud pop-art, mis väljendas urbanistliku, massikultuuri ja tarbimisajastu mentaliteeti reklaamist, koomiksitest, tabloidmeediast, aga ka sajandi algkümnendite radikaalsematest ilmingutest – kollaaž, assamblaaž – jms. mõjutatud keeles. Pop-art juurdus teistsuguses ühiskonnas kui see, milles kujunesid eesti noored kunstnikud. Lääne ühiskonnale ja elulaadile omased jooned alles hakkasid siia imbuma ning pop-kunsti esteetika postmodernistlik eklektilisus ning sotsiaalne kontekst muutusid mõistetavamaks veidi hiljem, mis kajastub rühmituse SOUP-69 liikmete loomingus. Ankilik pop- arti retseptsioon oli põhiolemuselt estetistlik, stiiliotsinguid mõjutas aga ka minevikupärand, nimelt art nouveau ja tolleaegse sümbolismi taasavastamine, mis põimus vaevalt poolsajandi vanusest sürrealismist kui taasaktualiseerunud modernistlikust voolust saadud impulssidega. Oma „esteetilise universumi“ ehitamine, kasutades Elnara Taidre poolt Tõnis Vindi loomingu iseloomustamiseks kasutatud väljendit, iseloomustas teisigi ankilasi. Selle poole pürgis ka T. Laanemaa, ehkki mitte nii keskendunult kui mõni teine noor graafik. Kiirelt muutuvas nüüdiskunstis järgnevad põlvkonnad üksteisele palju lühemate ajavahemike järel kui inimelus tavaliselt kombeks arvestada. Laanemaa puhulgi etendab oma osa see, et ta oli mõned aastad teistest ANK-ilastest vanem, jõudnud õppida aastail 1952-57 Tartu Kunstikoolis ning omaks võtta midagi tollasest kompositsioonikäsitusest. Viimase poolest polnud ta ANK-is päris erandlik: tarvitseb meenutada Jüri Arraku või Enno Ootsingu 1970-ndate aastate kompositsioone (sünniaastad 1936 ja 1940). ANK-i üldise imaago taustal paistab tema „sotsiaalne tundlikkus“ siiski silma, mida on ära märkinud ka Riin Kübarsepp (Riin Kübarsepp, Anne Untera. Tõnis Laanemaa. Tallinn 2009). Veerevaid autorattaid kujutava ofordi „Rattad“ ja langevarjureid kujutava lehe “Maale“ kõrval võiks mainida teiste noorte kunstnike teemalt lähedasi töid samast ajast : Tiit Pääsukese maali „Autoga metsas“ (1973), Kaisa Puustaku pehmelaki-akvatinta tehnikas lehti „Lend“ või „Raudtee pllvega“(1974), jt. 1970-ndatel hakati taotlema fotolikku mõju mitte üksnes traditsioonilistes tehnikates, vaid levis ka foto otsesem kasutamine. T. Laanemaagi innustus selle kasutamisest. Fotosöövitus „Koerte näitusel“ (1976) tõi talle – koos ofortidega „ Võidusõit“ ja „Pilved“ – ostuauhinna IV triennaalil 1977.a. Triennaalidel oli suur stimuleeriv jõud ning graafikud võtsid end enamasti oma ala foorumiteks tõsiselt kokku. Ka V triennaalil esines T.Laanemaa tähelepanuväärsete söövitustega „Arhitektuur“ (1980) ning „Kunstnikud ja superekskavaator“ (1977). 1980-ndatel tema katsetamisind rauges ning valmisid tagasihoidlikumate ambitsioonidega tööd joonsöövituses , nagu lineaarsetele rütmidele rajatud ofordid „Tantsupidu jaaniõhtul“ (1983), „Pühapäev ratsudel“ (1983), „Orelikontsert Niguliste kirikus 25.augustil 1991“(1991) või Tallinna vaated. Vaategraafikat hakkas T.Laanemaa viljelema juba varem. Populaarseks said vanu veduute meenutavad ofordid „Tallinna vaade Olevistega“ ja „Tallinna vaade Nigulistega“ (1972), mida eksponeeriti ka eesti graafika näitustel väljaspool vabariiki. Linnavaadetele oli kindlustatud laiema publiku nõudlus ja teatud määral püsib see siiani. Pärast instituudi lõpetamist Arsis ja Puhkeparkide Direktsioonis kujunduskunstnikuna töötanud ning 1992.aastast vabakutselisena tegutseval kunstnikul tuleb loomulikult sellega arvestada, liiatigi et traditsioonilist vaategraafikat enam suurt ei tehta. See viis ta 2009.a. mõttele eksponeerida oma linnavaateid Tallinnas, Hellemani tornis. Uuel aastasajal on ta arendanud eriti aktiivset näitusetegevust üle terve Eesti, kaasates oma joonistamis- ja maalistuudio õpilasi. Töödevalikud sõltuvad sageli näitusepaigast. Näiteks, näitusel Narva Muuseumi Kunstigaleriis 2008.a. eksponeeris ta suureformaadilisi lehti Ida-Virumaa loodusest („Siin, põhjarannikul“, „Valaste mänd“, 2004, kuivnõel, kõrgtrükk), ja fototrükke Kreenholmist ( „Vana Kreenholmi vabrik“ ,2007 ). Viimased on õnnestunumaid, mida ta selles tänapäeval üha rohkem kasutatavas tehnikas on loonud. 70. juubelisünnipäeva puhul eksponeeris T.Laanemaa Rahvusraamatukogus nii gravüüre kui ka joonistusi. Ta joonistab palju, eriti akti, mida teeb oma joonistamis- ja maalistuudio õpilaste kõrval. Praegugi hoogne ekspressiivne joonistusmaneer toob silme ette varasemad joonistused ANK-i ajast; nagu paljude vanemate kunstnike , nii ka tema puhul on täheldatav „retour à la jeunesse“ – tagasipöördumine noorusaja juurde. T. Laanemaa armastab nimelt prantsuse keelt ja isegi luuletab selles keeles. 2012.a. juunis tegi ta koos Küllike Pihlapiga Alatskivi lossis fototrükkide näituse „Eesti ja Prantsuse lossid“, tähistades nii oma 75. sünnipäeva. Tagasipöördumine noorusaja juurde avaldub ka maalide sagedases eksponeerimises viimasel ajal . Kunstnik õppis ju Tartu kunstikoolis maali ning pani ühe maali –„Pilved“ – välja ka oma esimesele isikunäitusele. Uuemaid maale (sarja „Aegruum“, jt.) läbivaks motiiviks on naisakt, keda on kujutatud plakatlikus laadis, intensiivsetes põhivärvides. Maalid, nagu joonistusedki, kajastavad neo-ekspressionismi ja neo-popi mõju, demonstreerides kunstniku vastuvõtlikkust moodsate trendide suhtes, nagu ANK-i ajalgi.

Mai Levin

Riigi Kinnisvara AS (RKAS) koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga kuulutas välja kunstikonkursi, millega soovitakse leida sobivaim kunstiteoste ideelahendus renoveeritavasse Valga Gümnaasiumisse, mis asub Valga linnas aadressil J. Kuperjanovi 10.

Toimuva ideekonkursi raames otsitakse ideelahendust, mis rõhutaks kooli järjepidevust „Valga valgeks majaks“ kutsutud hoones. Pakutava idee näol peab olema tegemist väliala taiesega, mille paiknemiseks on ette nähtud kaks asukohta sõltuvalt idee lähenemisnurgast.

Esimene asukoht: paigutatuna koolihoone esisele laskuva reljeefiga haljasalale ja/või seotuna sissepääsuni viiva trepiga peaks teos aitama linnaruumis esile tuua hoone ajaloolist fassaadi ning viitama kooli ajaloole.

Teine asukoht: õue-õppeala koolihoone taga, kus paiknevad pingid ja pinkidest moodustatud lavatsid ning mida kooliperel on ilusate ilmadega võimalik kasutada tundide läbiviimiseks, aga eelkõige vaba aja veetmiseks.

Žüriisse kuuluvad Valga linnadisainer Raivo Behrsin, arhitekt Siiri Laanemaa, Eesti Kunstnike Liidu esindajad Jaan Luik ja Hea Sibola-Hansen ning Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu esindajad Tõnis Tatar ja Ingrid Ruudi. Ekspertidena osalevad žüriis ka Valga Gümnaasiumi direktor Andrus Murumaa ja Valga Linnamajandusameti juhataja Urmas Möldre.

Pärast kunstikonkursi võitja väljaselgitamist viib RKAS läbi väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse, et sõlmida võidutöö autoriga leping teose tellimiseks ja paigaldamiseks summas 25 000 eurot, milles sisaldub ka autoritasu. Summale lisandub käibemaks.

Auhinnafondi suurus on kokku 375 eurot. Esimese koha saanud kavandi eest preemiat ei maksta, preemia sisaldub võitajaga sõlmitava hankelepingu maksumuses. Teise ja kolmanda preemia suurused on vastavalt 250 eurot ja 125 eurot.

Osalemistaotluste ja kavandite esitamise tähtaeg on 10.02.2015 kell 11:00.

Konkursi võistlusjuhend ja selle juurde kuuluvad lisad leiate RKASi kodulehelt rubriigis „Alla siseriiklikud piirmäära hanked ja kunstikonkursid” (link). Eraisik, kellel registrikood puudub saab hanke juurde registreerimiseks kasutada isikukoodi.

Kunstikonkursi korraldamise kohustus tuleneb 2011. aastal jõustunud kunstiteoste tellimise seadusest, mille kohaselt tuleb avalike hoonete ehitustööde maksumusest vähemalt 1% eest soetada kunstiteoseid. Seadus rakendub riigi- ja avalik-õiguslikele asutustele ning riigi enamusosalusega sihtasutustele ja mittetulundusühingutele, kuid ei laiene kohalikele omavalitsustele. Kunstiteoseid tuleb tellida, kui ehitustöid teostatakse vähemalt 625 000 euro ulatuses. Kunstiteoste tellimise ülempiir on 65 000 eurot. Summadele lisandub käibemaks.

Lõputööde kaitsmised 2015/2016 õppeaasta sügissemestril toimuvad:

18.11.2015 kell 13.00 Kunst ja disain (PhD), Kiriku plats 1-201

11.01.2016 kell 10.00 Stsenograafia (MA), Lembitu 12

12.01.2016 kell 10.00 Muinsuskaitse ja konserveerimine (BA), Suur-Kloostri 11-103

20.01.2016 kell 10.00 Kunstiteadus (BA), Suur-Kloostri 11-103

17. detsembril kell 18 peab kuraator ja Leipzigi kunstiakadeemia professor Beatrice von Bismarck Teaduste Akadeemia saalis (Kohtu 6) avaliku loengu „Valorisation Machines or The Exhibition as (Re-)Staging: “When Attitudes Become Form – Bern 1969/ Venice 2013″, Venice Biennial 2013“.

Näitused on üldjuhul performatiivsed. Eksponaate nö lavale asetades muudavad nad need avalikuks. Enamgi veel, näitused paigutavad oma artefaktid uutesse kooslustesse, kaasates nad sellega tähendusloome protsessidesse. Nende käigus aset leidvate nihete ja ümberpaigutuste, lisanduste ja kommentaaride kaudu tekivad näitusel esitatud objektide ja eksponaatide, aga ka esitlusvahendite, kohtade ja ruumide, inimeste ja diskursuste vahel uued suhted. Nii on näitused alati ajaliselt määratletud, seda nii näituse ajutise olemuse samavõrd kui objektide endi rütmide, protsesside ja kestvuse tõttu. 

Näitus „When Attitudes Become Form” (Bern, 1969) kirjutas protsessuaalsuse ja efemeersuse sisse mitte ainult kunstiajalukku, vaid ka märksa nooremasse näitusteajalukku. Kuigi 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul panustasid diskursusesse ka mitmed teised sarnaste eesmärkidega kureeritud ettevõtmised, omandas see Šveitsi näitus ja kuraator Harald Szeemann eriti väljapaistva, peaaegu legendaarse kuulsuse. Selle näituse taaslavastamine 2013. aasta Veneetsia biennaalil Prada Foundationi ruumes pealkirja all When Attitudes Become Form -Bern 1969/ Venice 2013″ viitas dekontekstualiseerimisele ja sellest tulenevale tähendusnihkele mitte ainult esteetilises plaanis. Käsikäes ajaliste ja aineliste tingimuste muutmisega leidis aset mitut laadi ümberväärtustamist ja kapitaliseerimist, mis mõjutasid nii kunstiteoseid kui ka osalevaid kunstnikke, kuraatoreid ja näitust ennast. Veneetsia näitust saab seega käsitleda paradigmaatilisena mitte ainult näituste lavastuslikkuse mõttes, vaid ka näituse kui performatiivse sündmuse läbi loodud tähenduste ja väärtuste kontekstis. 

Beatrice von Bismarck (Leipzig/Berlin) on Leipzigi kunstiakadeemia kunstiajaloo, visuaalkultuuri ja kuraatorluse professor. Ta alustas 1989-1993 Franfurt am Maini Städeli muuseumi 20. sajandi kunsti kuraatorina; asutas 1993. aastal Lüneburgi ülikooli juures projektiruumi „Kunstraum der Universität Lüneburg“ ja juhtis seda 1999. aastani. 2000. aastal oli ta üks projektiruumi „/D/O/C/K-Projektbereich“ asutajaid ja 2009. aastal algatas kuraatorluse magistriprogrammi. Tema uurimisvaldkondadeks on kureerimine, neoliberalismi ja globaliseerumise mõjud kultuuriväljale ning postmodernne kunstniku kontseptsioon. Ta on avaldanud raamatud Games Fights Collaborations. Art and Cultural Studies in the 90s, Ostfildern-Ruit 1996. (toimetaja koos Diethelm Stolleri, Ulf Wuggenigiga); – Interarchive. Archival Practices and Sites in the Contemporary Art Field, Cologne 2002. (toim, koos Hans-Peter Feldmanni, Hans Ulrich Obristi, Diethelm Stolleri, Ulf Wuggenigiga); – Grenzbespielungen. Visuelle Politik in der Übergangszone (Performing the Border. Visual Politics in Zones of Transgression), (toim), Cologne 2005; – Globalisierung/Hierarchisierung. Kulturelle Dominanzen in Kunst und Kunstgeschichte (Globalization/ Hierarchization. Cultural Dominances in Art and Art History), Marburg 2005 (toim koos Irene Belowiga); – beyond education. Kunst, Ausbildung, Arbeit und Ökonomie, (beyond education. Art, Education, Work and Economy), Frankfurt a. M. 2005 (toim koos Alexander Kochiga); – Nach Bourdieu: Visualität, Kunst, Politik (After Bourdieu. Visuality, Art, Politics), Vienna 2008 (toim koos Therese Kaufmanni, Ulf Wuggenigiga); – Auftritt als Künstler (Performance as Artist), Cologne 2010; – Cultures of the Curatorial (toim koos Jörn Schaffafi ja Thomas Weskiga), Berlin 2012; – Timing – On the Temporal Dimension of Exhibiting (toim koos Rike Franki, Benjamin Meyer-Krahmeri, Jörn Schafaffi ja Thomas Weskiga), Berlin 2014; – Hospitality – Hosting Relations in Exhibitions, (toim koos Benjamin Meyer-Krahmeriga), Berlin (ilmumas jaanuaris 2016).

Avalikule loengule eelneb lugemisgrupp kolmapäeval, 9. detsembril kell 16 KKEK-is, registreerumiseks kirjutage palun rebeka@cca.ee. 

Beatrice von Bismarck peab Kunstiteaduse instituudis ka seminari, mis toimub 18. detsembril kell 10 Suur-Kloostri 11 ruumis 104; registreerumiseks kirjutage palun ingrid.ruudi@artun.ee. 

Konkursi eelarve on 50 000€

Tegevused toimuvad aprill 2017 kuni detsember 2018

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus koostöös EV100 korraldustoimkonnaga on hea meel Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul välja kuulutada kunstiprojektide konkurss “Rändajad ja kohanejad”. Konkursile on oodatud nii näitused, seminarid, üksikteosed, loengud, performance’id, festivalid kui teised kunsti kätkevad interventsioonid, mis lähtuvad Eesti ajalugu ja tänapäeva mõjutavatest rännetest ja kohanemistest: põhjustest, miks on Eestisse või Eestist välja rännatud; kogukondade kohanemisest rändamistega ja selle kultuurilisest väljundist Eesti 100 aasta jooksul.

2015. aastal elab Eestis 1,3 miljonit inimest, kellest kolmandik elab Tallinnas ja Harjumaal ning lisaks sellele töötab kolmandik nii palju erinevates maailma paikades. Üleilmastumine on juba vana uudis. Euroopasse on jõudnud suur asüüliotsijate laine Lähis-Idast, mis tähendab senikogematut Euroopa muutumist. Vabaturumajandus soosib töötajate rännet, samas kui keskajast I maailmasõjani olid inimesed valdavalt paiksed, kuigi olid sunnitud ka siis sünnikodust igasugu loodusõnnetuste, näljahädade, sõdade, orjakaubanduse ja näguripäevade eest pagema. Nii assimilieerusidki Eestisse näiteks baltisakslased, rannarootslased, vanausulised, venelased, juudid, romad, aserid, armeenlased jpt. Nagu Eesti palgavaesed suunduvad Soome, lähevad Soome vaesed või Vene kaevurid Norra tööle. Ajalooliselt on Eestis käinud Poola töölised suvisteks ja tänapäeval on eestlaste seas levinud hooajatööl käimine Põhjamaades, Suurbritannias ja Austraalias.

Suurem ränne Eestist on olnud Soome, Norra, Suurbritanniasse, USAsse ja Austraaliasse. Tänu kõnelejate rohkusele on Soomes eesti keel saanud tänaseks eristaatuse. Eestis on erakordselt kõrge eraisiku laenukoormus ja küllalt kõrge lastevaesus, mistõttu paljud inimesed on sunnitud vaesuse eest pagema heaoluriikidesse töötama ehitajate, koristajate, bussijuhtide ja hooldajatena. Tihti elatakse kodumaisest kehvemates tingimustes, et koguda raha laenude tagasimaksmiseks ja koju maha jäänute toetamiseks. Peamiselt jäävad Eestisse maha kooliealised lapsed ja nende vanavanemad. Missuguses kultuuriruumis saab kasvada üles põlvkond vanemateta lapsi, kes peavad end ise kooli viima ja motiveerima, sest tulevikus on neil oma maja, mille nimel vanemad pingutavad?

Teine grupp rändajaid on tudengid, kes lähevad välismaa tippülikoolidesse õppima. Samas grupis lähevad ärimehed idufirmasid rahvusvaheliseks arendama. Nende potentsiaal lahkub Eestist, nad võõranduvad kodumaa kultuuriruumist ja jäävad kõrgklassi rahvusvahelistesse kogukondadesse maailma metropolides, kus hoolimata tihedast konkurentsist on alati kõigile ruumi. Rändamises on ka omajagu enese eest pagemist ja romantilist õnneotsimist ja põnevaid lugusid eneseleidmisest. Mida teha, et sõna “migratsioon” ei kõlaks nii rusuvalt, aga selle üle saaks arutleda? Kuidas mõtestavad oma kuuluvust rändajad Eestisse või väljarändajad? Millist tähtsust omab rangelt paiga ja keelega seotud rahvusidee tänases ränderohkes maailmas? Milliseid identiteete konstrueerivad rändajad ise? Mis on kunsti võimalused loomaks kultuuriruumi, mis toetab kogukondlikku solidaarsust ja üksteise märkamist?

Avatud konkursi formaat on kombineeritud rahvusvahelise kuratooriumi kokku pandud programmiga, mida saab ühendama online-platvorm, mis kajastab ja salvestab kõik suurprojekti tegevused 2017-2018. aasta lõpuni. Koostööprojekti eesmärk on vahetada rännete kogemusi Põhja- ja Baltimaade regioonis. Alustada debatte rändamisest ja liikuda välja ammu elututeks kuulutatud keskustest senitundmatutele äärealadele jutustama, koguma ja vahetama lugusid visuaalkunsti meediumis. Eriti soositakse ettevõtmisi, mis on suunatud väljapoole keskustest, kus suheldakse kogukondadega, olgu see siis Tallinnas Kopli, Lasnamäe, Viljandi Paalalinn või Tartu Annelinn, Narva Kreenholm, Meenikunno raba või Pärnu Raeküla, televisioon või ajakiri.

“Rändajad ja kohanejad” projekti toetust võib kasutada kommunikatsiooni ja osaliste töötasude ning produktsiooni katteks. Projekti ülejäänud vahendid tuleb leida teistest allikatest, mis peaksid samuti projekti eelarves kajastuma.

Projektilt ootame:

1. Idee aktuaalsust kaasaegse eesti ühiskonna kontekstis,

2. Regionaalset haaret, intellektuaalset ambitsioonikust ja potentsiaali saada üle-Eestiliseks

3. Kunstiprojekti olulisemate sihtgruppide sõnastamist

4. Projekti eeldatavat mõju kohalikule kogukonnale või sihtgrupile, sh erinevate koostööpartnerite, kogukondade, omavalitsuste, vabatahtlike kaasamise mahtu

5. Projekti teostatavuse realistlikkust (eelarve ja mastaabi plaanides)

6. Projekti kommunikatsiooniplaani (mis vahenditega jõutakse erinevate sihtgruppideni).

Konkursile ootame projektikavandeid, milles sisaldub:

projektikirjeldus (1-2 lk)

projekti kogueelarve, kus on märgitud nii kulud kui tulud (eelarvele piirangut ei ole ning eraldatav summa otsustatakse konkurentsi alusel ja lähtuvalt laekuvatest projektidest)

projekti teostumise ajakava (projekt peaks teostuma ajavahemikus 2017-2018)

projekti tiimi lühitutvustus

projekti vastuvõtja kinnitus

Õiguslikud suhted:

SA Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus sõlmib väljavalitud projektide esindajatega stipendiumilepingu ning toetus kantakse üle kahes osas. Esimene (80%) peale lepingu allkirjastamist, teine (20%) pärast projekti teostumist. Projekti elluviimise eest vastutavad stipendiaadid, kuid KKEK loob kogu projekti jaoks ka ühise kommunikatsiooniplatvormi valituks osutunud projektidele.

Kandideerima on oodatud nii kunstnikud, kunstnikegrupid kui kuraatorid ja institutsioonid.

Oodatud on nii jäävat jälge jätvad visioonid kui efemeersed formaadid. Väljajagatavate toetuste arv ja eraldatatavad summad otsustatakse žürii koosolekul konkurentsi alusel ja lähtuvalt laekuvatest projektidest.

Konkursi taotluse esitamise tähtaeg on 1. märts 2016 kell 17.00. Kõik materjalid tuleb esitada Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusele (post@cca.ee ja/või Vabaduse väljak 6, Tallinn).

Žürii: Maria Arusoo ja Rebeka Põldsam (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus), Merilin Piipuu (Okupatsioonide Muuseum), Tiit Pruuli (Eesti Vabariik 100 programmi juhtrühma liige), Garri Raagmaa (linnauurija), Veronika Valk (arhitekt), Aro Velmet (ajaloolane)

Küsimused ja täiendav info:

Rebeka Põldsam

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kuraator-projektijuht

rebeka@cca.ee

631 40 50

www.cca.ee