Näitused

Reedel, 28. jaanuaril kell 18.00 avatakse Uus Rada galeriis Lisette Lepiku maalinäitus ‘’Eeva aed’’.  

EKA maalikunsti tudengi Lisette Lepiku isikunäitusel saab näha lillemotiivi kujutavat õlimaalide seeriat. Maaliseeria peegeldab kunstniku isiklikku kogemust menstruatsiooniga ning protsessi, mis kaasnes rasestumisvastaste vahendite valikuga. Galeriist saab üsk, kus maaliseeria astub dialoogi näituseruumi seintega. Tänu ekspressiivsele värvikasutusele ja žestikulaarsele väljendusviisile kõneleb iga maal täiesti erinevatest kogemustest igakuise tsükli jooksul.

Sealt sai kõik alguse. Maa ja ilm ja taevas ja maa ja muld ja vesi ja tuli ja maa. Mina ja sina ja meie ja sina. Sealt saab kõik alguse. Ma tegin pilti oma õe käest, mis hoidis roosi. See kaunis, punane, tukslev, verine, okkaline, kurb, viljakas roos meenutas mulle tuppe. Minus vallandus mingisugune alateadlik, ürgne, naiselik impulss, mis sundis mind sellele lillele rohkem tähelepanu andma. Ma ei seletanud seda iseendale. Hakkasin lihtsalt maalima ning maalimise käigus järk-järgult seda fenomeni lahti mõtestama. – Lisette Lepik

Näitus jääb avatuks 3. veebruarini. Peale avamist saab külastada näitust kokkuleppel kirjutades aadressile lisette.lepik@gmail.com või helistades numbril +372 53313428.

Uus Rada on endises Raja galerii ruumis asuv kogukondlik galeriiruum, mida juhivad magistriõppe teise kursuse Kaasaegse Kunsti tudengid. 

Näituse kuraator on Sophie Durand.

Graafiline disain: Cristopher Siniväli

Kunstnik tänab: Elisa Margot Winters, Olivia Soans.

Näitus Facebookis

Laupäevast, 22. jaanuarist on Tartu Kunstimaja väikeses saalis avatud EKA maali vislistlase Kelli Gedvili isikunäitus „Nahahooldus“, mille kuraatoriks on Hanna-Liisa Lavonen.

Näitus keskendub viisidele, kuidas virtuaalsed ja füüsilised tööriistad muudavad inimnaha kui materjali väljanägemist ja tekstuuri. Reklaamide moonutatud nahk näib pehme, sile ja veatu. Ebakõla reaalse ja manipuleeritud naha tekstuuri vahel tekitab soovi pürgida tehislike ilustandardite poole ning reklaamitavad tooted näivad vaatajaile ebamaiste võlusalvidena. Sellest tekib aga frustreeriv ring, mille käigus ühele kõikvõimsana reklaamitud tootele järgneb teine sama vähe tulemusi pakkuv.

Eraldades nahalt nii füüsilised kui virtuaalsed manipulatsioonid, märkame selle mitmekülgset ja varjatud ökosüsteemi. Sellel kaitsval elastsel materjalil asuvad poorid, vistrikud, kortsud, rasu ja naha toimimisele kaasaaitavaid olendid. Näitusel olevate materjalide kaudu näeme, kuidas võltsvisuaalidest mõjutatud painav soov nahka parandada võib panna meid unustama selle reaalset ja loomulikku tekstuuri ning eripära.

Kelli Gedvil (s 1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna (BA) ja kaasaegse kunsti osakonna (MA) ning viibinud vahetusõpingutel Ungari Kaunite Kunstide Ülikoolis ja Valandi Akadeemias Rootsis. Ta on osalenud mitmetel näitustel Eestis, Rootsis, Belgias, Saksamaal, Kanadas, Ungaris ja Poolas. Gedvil on Robin Ellis Meta nimelise kunstirühmituse kaasasutaja ning veebigalerii post-gallery.online galerist ja veebiarendaja. Tegu on tema esimese isikunäitusega Tartus.

Teoseid saadab Natalia Anna Wójciku kujundatud helilahendus.

Näituse tehnilist abi osutas Ian-Simon Märjama.

Kunstnik tänab: Egle Ehtjen, Kaupo Haukanõmm, Anti Kidron, Leegi Kiis, Madli Lippur, Kristen Rästas, Sten Saarits, Liina Siib.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja see on avatud 20. veebruarini.

www.kunstimaja.ee

Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.

Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

Utoopiaid disainiti koos kohalike ja Paidest pärit inimestega erinevaid koosdisaini meetodeid kasutades. Tulevikku kujundades läheneti problemaatikale erinevatest võimalustest ning loodi neli erinevat stsenaariumi:
1) kuidas me tulevikus sööme
2) kuidas me linna ja kogukonda planeerime ning koos visioneerime
3) kuidas me õpime ning
4) kuidas aega tajume.

AJAKAVA:

10–11.30 – TalTechi ja EKA Design and Technology Futures tudengid esitlevad enda loodud väikelinna utoopiat
11.30–11.45 paus
11.45–12.45 Kersti Kaljulaid räägib oma kogemustest seoses KOVidega
12.45–13.30 lõuna
13.30–16 Aruteluringid “Viis tegu, mis viivad meid lähemale väikelinna utoopiale, aga mille ellu kutsumiseks pole tarvis mitte 10 lisamiljonit linnaeelarvesse, vaid kogukonna ühist panust”

Kursust juhendasid Martin Pärn, Francesco Martinez ja Ruth-Helene Melioranski.

“Varivolikogu komisjonipäev” on istungile eelneval pühapäeval toimuv arutluspäev, mille jooksul arutlevad varivolinikud läbi kõik paide linnavolikokku jõudvad teemad. Iga komisjoni koosoleku avab ühe eksperdi sissevaade teemasse ning sellele järgneb avalik arutelu, millest saavad osa võtta kõik kohaletulnud. 

Lähem info ja ajakava Facebookis

Meeskond AEGLA

Kalendrid ja tormamise maha jättes teeme ruumi mõttega tegutsemisele ning erinevatele ajarütmidele. Erinevaid temposid arvestav ja ühendav süsteem toetab keskkonda, kus aeg on väärtus ja selle nautimine möödapääsmatu. 

Meeskond VISIONÄÄR 

Kontseptsioon, mis on loodud Paide visioonide intensiivistamiseks interaktiivsete kogemuste kaudu

Meeskond PARENG

Teadmiste omandamise meetod praktiliseks tulevikuks

Mis siis oleks, kui tavapärast gümnaasiumisüüsteemi enam ei oleks ning noored saaksid rajada oma õppekava ise lähtuvalt individuaalsetest eripäradest? ”Pareng” tutvustab tulevikuvisiooni teadmiste omandamise meetodist, mille ideearedusel osalesid Paide noored.

Isikunäitus „Saamisest maa(stiku)ks“ on Britta Benno kunstipraktikapõhise doktoriuurimuse tööpealkirjaga „Mõtlemine kihtides, kujutlemine kihtides: posthumanistlikud maastikud laiendatud joonistus- ning graafikaväljal“ kolmas osa.

Näituse eelretsenseerimine toimub 12.02.2022.

Doktoriõppe seriaalselt toimivate isikunäituste viimane projekt seab peategelaseks maastiku, mis seni täitis taustarolli. Kujund abstraheerub ning arhitektuur taandub lavalt. Esile kerkib kihiline maastik, maakoore kivimid paljastuvad mullakihi alt. Mineraalide agentsuse kaudu avaneb ühtlasi posthumanistliku filosoofia kristalliseerumine Britta loomingulises (enese)mõtestamises. Tartu Kunstimaja vahetus läheduses asub Tartu Ülikooli Loodusmuuseum ühes mineraalide koguga. Museaalsed väljapanekud, kivististe triibulised tekstuurid ja vestlused geoloogidega asetavad näituse nii kohalikku aegruumi kui ka kunsti ja teaduse ajatusse vaimu.

Tektoonilised kihid on elus, liiguvad ja hingavad, kasvatavad mägesid ning uputavad mandreid. Kihid kerkivad alt ülesse, raputades ja pragundades maakoorikusse auke ning lõhesid. Nagu päikesetõus silmapiiri tagant, nii kerkivad ka sügaval maa sees alumised gaasi- ja õlikihid ikka ülespoole, muutes aeglaselt maapealset maastikku. Samaaegselt loojub kuskil mõni pinnas sügavale Maa sisse. Selleks, et kujutleda tulevikku, peab vaatama minevikku, et seeläbi mõista paremini käimasolevat.

Oma loomemeetodit kommenteerib Britta Benno järgnevalt: „Kujutledes Maa kihte, töötan kihiliselt kunstivahenditega. Kihtidena töötamist võiks nimetada omamoodi kuhjamise meetodiks. Materjalid, jäljed ja kujundid katavad teineteist, nagu maakihid moodustavad suure kera. Kuidas nimetada suuri teoseid, mis koosnevad lõuendist, raamist, krundist, trükitõmmistest, akvarellijäljest, söest, akrüülvärvidest, tušist ja pleksiklaasist? Plastiliin, kangad ja teised (leid)materjalid kombineerituna moondekivimitena litosfääris, sügaval maapõues loovad uusi mõttemaastikke. Poeetiliselt voogavaid mägesid leian tekihunnikuna voodilt, topograafiliselt kaardilt või uute olendite atlasest.“

Näitusetööde teostamisel osalesid: Ragnar Neljandi (operaator, animaator, järeltöö), Kassandra Laur, Iti Oja, Kristiina Tali (installatsioon), Juhan Vihterpal (helilooja)

Tänan: Laine Groeneweg (Smokestack Studio Hamilton), Pudy Tong (Open Studio Toronto),  Robert Zeigler (Cotton Factory Hamilton), Madis Kaasik (Eesti Kunstiakadeemia prototüübi labori meister), Mare Isakar, Juho Kirs (Tartu Ülikooli geokogude hoidja, konsulant), Eesti Kunstiakadeemia graafika töökoda, Katrin Piile, Elnara Taidre.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia ja Nukufilm OÜ.

Baltimaade ainuke videomängude muuseum LVLUp! töötas seni vaid Tallinnas.

15. jaanuarist 10. aprillini taasluuakse muuseumi hubane atmosfäär ka Narva kunstiresidentuuri, kus saab projekti “VGA” raames nautida retrovideomänge ning kaasaegse kunsti prisma kaudu mõtiskleda nende mõjust meie kultuuriruumile.

Projekt “VGA” (“Video Games & Arts”) sündis LVLUp! muuseumi, kunstikuraator Juhan Soometsa ja Narva kunstiresidentuuri koostöös. NARTi juht Johanna Rannula: “Üheksakümnendatel mängiti videomänge just keldrites asuvates mängutubades ja residentuuri keldrisse sobib see mängumuuseum ideaalselt. See on kaval konks, kuidas tuua neid, kes tavaliselt galeriisse ei satu, kunsti juurde. Kui mängupõrgust ollakse läbi käidud, saab külastaja minna trepist üles ja ta leiab end kunstinäituselt, mis avab seda teemat täiesti uuest küljest. Eestis pole neid kaht valdkonda sedasi veel kõrvutatud, ja eriti Narva jaoks on see täiesti unikaalne.”

Kuu jooksul kogus projekti meeskond üle Ida-Virumaa kokku nõukoguaegset mööblit, nimelt oli vaja leida 24 põrandalampi, 10 diivanit, 13 vaipa, 4 tugitooli, 5 tumbat, 11 televiisorlauda, 4 kardinapuud, pitskardinaid, sektsioonkappe, 2 diivanilauda, palju suuri toataimi ja kastitäis vanu vinüüle. Nüüd on kõik valmis selleks, et külalised saaks residentuuri keldrikorrusel ajas tagasi rännata ning veeta sõprade ja perega aega Nintendo, Sega, Sony PlayStation, Guitar Hero ja teisi legendaarseid videomänge mängides.

Esimese korruse galeriisaalides rullub lahti aga kaasaegse kunsti näitus “Näotus”, kus mõtestatakse videomängumaailm ümber ja antakse sellele uusi tähendusi. Juhan Soometsa kureeritud väljapanekus on Oleg Frolovi (RU), Alexei Gordini, Anna Shkodenko, Henri Hüti, Danel Kahari, Mihkel Kleisi, Raul Kelleri, Kaspar P. Loiti ja Denisa Stefanigova (CZ) tööd.

15. jaanuaril kell 15.00 on projekti avamisele oodatud kõik huvilised, sissepääs tasuta. Programmis kuraatorituurid kunstinäitusel ja muuseumis, videomängude turniirid (parimatele auhinnad!), plaate keerutavad kuraatorid – DJ Nextraxx ja DJ Суперюкс Лимитед.

16. jaanuarist 10. aprillini töötab Narva kunstiresidentuur järgmiselt:  kunstinäitus “Näotus” on avatud K–P kell 14.00–18.00, videomängude muuseumi “LVLup! WarpRoom” saab külastada  K–P kell 14.00–21.00. Kaasa sussid!

Projekt toimub Briti Nõukogu programmi People to People Cultural Engagement raames.

Pildid allalaadimiseks

Lisainfo

EKA kunstihariduse tudengite näitust “Remake” saab näha EKA infoeraanidel 14. jaanuarist kuni 4. veebruarini.

“Vabaduse teadus” on osa Tallinna XVIII Graafikatriennaali peanäitusest “Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses”.

Avamine ja kuraatorituur 21. jaanuaril, kell 15.00, EKA Galeriis 

Kuraator: Róna Kopeczky
Kunstnikud: Olson Lamaj, Igor Eškinja, Flo Kasearu, Nada Prlja, Katja Novitskova ja Bojan Stojčić

Näitus on avatud 22.01—26.02.2022, T-L kl 12.00—18.00

Sissepääs Covid tõendiga.

“Vabaduse teadus” on kolmas vaatus Tallinna XVIII Graafikatriennaali peanäitusest “Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses”. Näitus jääb avatuks kuni 26. veebruarini.

“Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses” on mitmeosaline näitus, mis keskendub Kesk- ja Ida-Euroopat mõjutanud radikaalsetele poliitilistele, kultuuripoliitilistele ja ühiskondlikele pööretele, vaadeldes neid globaalses kontekstis ja universaalse absurdi võtmes. Näitusel astuvad üles Kesk- ja Ida-Euroopas tegutsevad või sealt pärit nüüdiskunstnikud, kes käsitlevad julgelt ja kriitiliselt selliseid põletavaid küsimusi nagu paremäärmusliku poliitika esiletõus, nihestunud üleilmsed eesmärgid, demokraatia lagunemine, vabaduste vähenemine nii elus kui ka kunstis ning üldvalitsev hirmu ja vaenu õhkkond.

Näitus “Soe”, kuhu on olemasolevate ja uute teostega kutsutud osalema siinse piirkonna kaasaegse kunsti väljal tegutsevad kunstnikud, koosneb kolmest omavahel läbipõimunud tsüklist, mille pealkirjad on “Rahvas armastab seda”, “Hapukurgipoliitika” ja “Vabaduse teadus”. See kujuteldav kontseptuaalne etendus, mis koosneb kolmest nimetatud vaatusest, rullub lahti üha laetuma draamanarratiivina. Näitus toob publiku ette absurdsed vaatemängud, soovides neid lahata, omastada ja moonutada, kuid kätkeb ühtlasi mänguliselt ka huumorit ja pilkeid kui intellektuaalset vastumürki või mõeldavat alternatiivi, mille aluseks on tulevikkuvaatav vastuhakk ja poeetiline eskapism.

Kolmas vaatus “Vabaduse teadus” pakub välja terve rea võimalusi tänapäeva rõhuvate oludega toime tulemiseks, ammutades ideid loodusteadustest ning bioloogilistest ja matemaatilistest süsteemidest, mis fantaasia tuules ja uut vormikeelt kasutades annavad ainest teistsuguste olemis-, tajumis- ja käitumisviiside kujutlemiseks. Selle peatüki vundament on huumor, poeesia ja absurd ning neid kasutatakse, et kindlaksmääratud rollide ja funktsioonide tasase eituse kaudu tegelikkust mänguliselt hajutada või lüüriliselt moonutada. Niisuguses uues olukorras jäävad kord ja distsipliin instinktidele alla ning tekib võimalus vankumatute reeglite ümber mõtestamiseks. Võimatu poole püüeldes ja seda lausa nõudes vabanemegi meid kammitsevatest raamidest.

Tallinna XVIII Graafikatriennaali asukohad: Kai kunstikeskus | Temnikova ja Kasela galerii | Põhjala pruulikoda | EKA Galerii | Liszti Instituut Tallinn | Flo Kasearu majamuuseum | Kanuti Gildi SAAL

Teisipäeval, 11. jaanuaril kell 17.00, avab EKA kaasaaegse kunsti tudeng Maryliis Teinfeldt-Grins Jakobi galeriis isikunäituse „ingan kuos maaga”.

Näitus jääb avatuks jaanuarikuu lõpuni ja on külastatav teisipäevast reedeni 13.00–18.00.

Prantsuse kirjanik George Perec kirjutab oma novellis „Ruumiliigid” järgnevalt: „Mulle meeldiks kui oleks olemas kohti, mis jääksid stabiilseks, liikumatuks, kombatamatuks, puutumatuks, peaaegu tabamatuks, muutumatuks, juurdunuks; kohti, mis oleksid pidepunktid, lähtepuntid, allikad. Selliseid kohti ei ole olemas, ning seepärast, et neid pole, satubki ruum küsimärgi alla, lakkab olemast enesestmõistetav, lakkab sobitumast, olemast meie päralt. Ruum on kahtlus: pean seda alalõpmata märgistama, määratlema; ta ei ole ealeseki minu, teda pole ealeski mulle antud, pean teda endale allutama.”

Näitusel “ingan kuos maaga” eksponeerib kunstnik igatsuslugusid, otsides kokkupuutepunkte maastiku ja inimsuhete vahel. Pikkade vahemaade tõttu kaduma läinud sõprussuhted on tikitud, heegeldatud ja kootud maastikukaartideks.

Näituse avamisel esitab kunstnik oma igatsuslugusid “Maastikumälestused”, mida varasemalt on avaldanud Värske Rõhk.

Maryliis Teinfeldt-Grins (s. 1993) keskendub oma loomingus maastiku lugemisoskusele ja Kadrina murdele, viljeledes peamiselt tikandit, gobelääni ning kirjutades murdekeelset luulet. Kunstnik on õppinud Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, Läti Kunstiakadeemias ning hetkel õpib Eesti Kunstiakadeemia kaasaaegse kunsti õppekaval. Teinfeldt-Grins on Eesti Kultuuriministeeriumi poolt välja antava Eduard Wiiralti stipendiumi laureaat, Adamson-Ericu stipendiumi laureaat ja Eesti Tekstiilikunstnike Liidu Noor Tekstiilikunstnik 2019. Kirjandusfestival Prima vista tunnustas kunstnikku tema ilukirjanduslikke tekste “Esimene samm” preemiaga.

Kunstnik tänab: Tartu Raamikoda

Näituse toimumist toetab Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia Üliõpilasesindus ja Jakobi galerii

Keithy Kuuspu ja Liisa Saaremäeli „body slam / ihu ramm“ on installatiivne näitus-lavastus, koostöös Mihkel Maripuu ja Tarvo Porrosoniga. 

Päevasel ajal funktsioneerib ruum iseseisva installatiivse näitusena, kuid viiel valitud õhtul aktiveerivad etendajate kehad ja heli ruumi ning näitusest saab etendus. Kaks naist, kes ei ole huvitatud saavutamast kindlust ei lavalises ega sotsiaalses sfääris, uurivad materjali ja keha vahelist suhet ning materialiseerivad seeläbi haprust.

Kaks keha ja savi – oma olemuselt samaaegselt nii haprad kui tugevad – on asetatud dialoogi ruumis, kus kogemus loob läbi interaktsiooni uusi kogemusi, materiaalsus kannab endas küsimust ja teod loovad teoseid. Tekivad võimalused kokkupõrkeks, juhuseks, igikestvaks materjali konstrueerimiseks ja dekonstrueerimiseks. On süsteem, on juhus, on mehaanika, on sõnad ja heli, kildude ja korrapärana. Ootamatus tekitab haprust.

Habras, habras, tugev. Savi, inimkeha ja etendaja lavaline olek. Talub raskust, kuid mitte lööki. Alles jäävad kahe naise haprad kehad.

Esietendus: 8. jaanuar 2022, kell 19.00
Näituse avamine: 8. jaanuaril 2022, kell 20.30
Etendused: 11/12/14/15. jaanuaril, kell 19.00
Näitus on avatud 10.–15. jaanuar, kell 12.00-18.00
ARS Kunstilinnaku Projektiruumis
14.01 etendusele järgneb artist talk!

Helikunstnik: Mihkel Maripuu
Tehnilised lahendused: Tarvo Porroson
Graafiline disain: Cristopher Siniväli
Fotod: Gabriela Leopard
Kestus: 60 min

Näitus on TASUTA

Etenduste piletid Fientas 

Sündmus Facebookis

–

Keithy Kuuspu on noor etendus- ja tantsukunstnik Tallinnast. Ta on lõpetanud Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi koreograafia õppekava (BA) ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kaasaegsete etenduskunstide (CPPM) õppekava (MA). Alates septembrist 2021 õpib ta Eesti Kunstiakadeemias keraamika erialal (MA).

Oma loomingus keskendub Keithy reaalsuse definitsioonile ja selle piiride uurimisele, toetudes (primitiivsele) inimloomusele, argistele struktuuridele ja mõjule, mida ühiskond avaldab üksikisikutele. Tema fookus on protsessil nii enne kui pärast tulemit ning protsessiga kaasnevas eneseloomises.

Liisa Saaremäel on eesti etenduskunstnik. Pärast Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli lõpetamist liitus ta Eesti Draamateatri ansambliga, kus ta töötas näitlejana aastatel 2016-2020. 2021. aastal lõpetas ta ta EMTA kaasaegsete etenduskunstide (CPPM) magistriprogrammi ja hetkel töötab vabakutselise etenduskunstnikuna.

Juunis 2021. esietendus Uue Loomingu Majas Liisa teine autorilavastus Tiny Home Production presents: LARGER-THAN-LIFE. Teda kui kunstnikku paelub teemana kompresseeritud ruum nii ruumiliselt kui metafoorselt. “Tiny Home Production presents” (2020) – fiktiivne teatriorganisatsioon – on koondpealkiri kahele lavastustele, milles mängib autor teadlikult ja irooniliselt kapitalistlikku väärtussüsteemi kuulumise ja naiskunstniku narratiiviga.

Mihkel Maripuu on kunstnik, kelle tegevust iseloomustab multidistsiplinaarne, eri meediume kaasav praktika, milles sisaldub lisaks helilisele ka visuaalne ja füüsiline platvorm. Uurimusalusteks teemadeks on olnud post-interneti olemus kaasaegses kunstis, neo-materialism ja muud subkultuurilised ilmingud ning digitaalajastu omapärad, mis on mõjutanud kaasaegse diskursuse kujunemist. Lahates tehnoloogia ja orgaanika vahelisi erisusi ning nende potentsiaalsete ühisalade kattuvuslikke printsiipe. Viimastel uuringutel on keskendunud ruumilise hübriidkogemuse saavutamisele reaalajas, rakendades eri meediumid üksteise kasuks tööle, mis simulaakrumina stimuleeriks ruumi külastaja kogemust ning seeläbi ka ruumi iseennast.

Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli, filosoofiateaduskonna, kultuuriteaduste ja kunstide instituudi, maalikunsti õppetooli (B.A.) ja Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna (M.A.).

Tarvo Porroson on lõpetanud Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli sepatöö erialal (2009), misjärel asus õppima Eesti Kunstiakadeemias Ehte- ja sepakunsti osakonnas. Porroson väärtustab isiklikus loomingus taaskasutust. Ta on töötanud enamasti vabakutselisena nii Eestis kui välismaal, teinud koostööd erinevate kunstnikega, loonud nii ehteid, sepiseid, skulptuure, disainmööblit kui mehhanisme