Kalender

Viljandis avatud kolmiknäitusega “KÖLER 200: originaal, koopia, tõlgendus” tähistatakse eesti esimese kutselise kunstniku 200. sünniaastapäeva.

Kondase keskuses saab näha Johann Köleri originaalteoseid, erinevas valmimisjärgus maale ja joonistusi. Näituse kuraator on Mari Vallikivi. Teosed pärinevad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Viinistu Kunstimuuseumi kogudest ja erakogust.

Viljandi muuseumis on väljas pea täielik valik Köleri säilinud loomingust. Näha saab 100 täissuuruses reproduktsiooni, esitatud nende loomise järjekorras. Kristjan Mändmaa kureeritud näitus tutvustab ka Köleri elulugu.

Rüki galeriis tõlgendavad Kölerit kaasaegsed kunstnikud Marge Monko, Tõnis Saadoja, Johanna Ulfsak, Mihkel Ilus ja Jass Kaselaan. Väljapanek kinnitab, et Köleri värvikas isiksus ja suure tahte ja töö tulemusel sündinud edu mõjub inspireerivalt ka praegu.

Kolmiknäitus “KÖLER 200: originaal, koopia, tõlgendus” ootab külastajaid T-P kell 11-18.
Rüki galeriis on näitus avatud kuni 10.05, Kondase keskuses kuni 14.06 ja Viljandi muuseumis kuni 1.11.2026.

Johann Köleri juubeliaastat tähistatakse ka muuga. Juba 28. märtsil toimub Viljandi muuseumis Köleri konverents, kus uusi nurki kunstniku ja tema aja tundmisel avavad David Vseviov, Linda Kaljundi, Erki Tammiksaar, Andres Andresen, Tiina Abel, Alar Nurkse, Holger Loodus ja Mihkel Ilus. Kohti on piiratud arv, pileti saab soetada siit.

Johann Köler sündis 1826. aastal Viljandimaal vaese suurpere seitsmenda lapsena. Kõigest 9-aastaselt kodust lahkunud noormees töötas seitse aastat Lätis ning leidis siis vastu ootusi võimaluse asuda õppima Peterburi kunstide akadeemias. Temast sai akadeemik ja Vene keisririigi üks esikunstnikke, mh oli ta pikalt keisri tütre kunstiõpetaja. Elades ja reisides välismaal, ei unustanud eesti maalikunsti rajaja siiski kunagi oma sünnimaad. Ta kasutas oma loodud tutvusi selleks, et leevendada mõisnike rõhumise all elavate eestlaste olukorda. Köleri rahvuslikule meelele viitab seegi, et kuni oma elu lõpuni identifitseeris ta end Viljandimaa kaudu, signeerides sageli teoseid viitega sünnikohale (Köler-Wiliandi).

Rohkem infot Köler 200 juubeliaasta ja kolmiknäituse kohta leiab lehtedelt www.koler200.ee ja linktr.ee/koler200.

Püsiviide

11.07.2026–25.10.2026

Alates 11. juulist on Tartu Kunstimuuseumi projektiruumis „Noor Tartu” näitusesarja raames avatud Kaisa Maasiku isikunäitus „Elus olemise tunne”.

Kaisa Maasiku isikunäitus „Elus olemise tunne“ keskendub argistele, kuid ilusatele hetkedele, mida on kerge märkamata jätta. Need võivad olla juhuslik naeratus kahe võõra vahel, esimene päev pärast kuudepikkust talve, mil saabaste asemel saab jalga panna tennised, või vihmasabin aknaplekil, mis öösel korraks äratab ja seejärel uuesti uinutab. Maasiku teosed lähtuvad vaatlemisest ja märkamisest ning koondavad erinevate inimeste talletatud hetki ja argiseid tähelepanekuid.

Kiire infovoo ning pideva digitaalse tähelepanukonkurentsi taustal pakub näitus võimalust aeglustada pilku ja suunata tähelepanu sellele, mis tavaliselt jääb tagaplaanile – olukordadele, mis võivad juhtuda meie kõigiga ning mis tuletavad meelde, et elu koosneb suuresti just neist väikestest ehedatest kogemustest.

Näitusesari „Noor Tartu” sai alguse 2017. aastal eesmärgiga populariseerida ning toetada Tartuga seotud noorte kunstnike loomingut. Varasemalt on „Noore Tartu“ näituseprogrammis esitletud Sten Eltermaa, Keiu Maasiku, Mirjam Hinni, Siiri Jürise, Nele Marie Tiidelepa, Tõnis Jürgensi ja Viktoria Berezina loomingut.

Kaisa Maasiku näitus on Tartu Kunstimuuseumi 3. korruse projektiruumis avatud 11. juulist kuni 25. oktoobrini 2026.

Kaisa Maasik (1994) on Tallinnas tegutsev kunstnik ja kuraator. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti eriala (MA, 2021) ja fotograafia osakonna (BA, 2017). 2019. aastal täiendas Maasik end Helsingi Kunstiülikooli Kunstiakadeemias Praxise kuraatoritele suunatud magistriprogrammis. Maasiku jaoks on oluline koostöine tegutsemine, ta töötab nii koos kui üksi projektide kallal, mis võtavad ruumilisi mõõtmeid. Ta keskendub juhuslike inimeste tunnetele ja kogetule, püüdes nende lugu edasi anda läbi esemete või mälestuste. Maasiku keskseks töövõtteks on kogumine, ammutades ainest eelkõige igapäevast. Ta on kuulunud Umbrella Grupi koosseisu (2016–2017) ning tegutsenud projektiruumi Vent Space (2018–2019) ja Tallinna Fotokuu biennaali (2017, 2019) korraldustiimides. 2020. aastal pälvis Maasik Wiiralti stipendiumi ning 2021. aasta kevadel osales ta FAIR residentuuris FABRIKKENis Kopenhaagenis. 2021. aastast on ta Fotokunstnike Ühenduse ja 2022. aastast on ta Eesti Kunstnike Liidu liige.

Kunstnik: Kaisa Maasik
Kuraator: Stella Mõttus
Graafiline disainer: Kersti Heile
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Ledzep OÜ
Näituse toimkond: Indrek Grigor, Joanna Hoffmann, Rene Kriisa, Katariina Leets, Katrin Lõoke, Anti Saar, Peeter Talvistu
Videoklippide autorid: Arvi Anderson, Jana Arendi, Katariina Aule, Andrus Avarand, Yvette Bathgate, Marleen Eino, Alexei Gordin, Yiheng Gu, Viktor Gurov, Liisa-Lota Jõeleht, Erik Jürmann, Pirke Kaljula, Piret Klea-Velleste, Karel Koplimets, Nele Kurvits, Epp Kuslap, Kadri Lind, Maria Luiga, Mariel Luuk, Heiki Maasik, Katariin Mudist, Stella Mõttus, Reigo Nahksepp, Urmet Piiling, Evelyn Raudsepp, Mari-Liis Rebane, Yiyang Sun, Maryliis Teinfeldt-Grins, Annika Toots, Tõnu Tunnel, Simona Tätte, Lotte Ugandi, Ruudu Ulas, Pille-Riin Valk, Eliisabet Valmas, Sten Vendik, Helen Västrik

Püsiviide

Laura Põld avab Budapestis isikunäituse “Beautiful Pulsating Web”

3. septembril 2026 avab kunstnik Laura Põld Budapestis, Dr. Eva Kahan Foundation galeriiruumides isikunäituse „Beautiful Pulsating Web“, mis on jätk kevadel Viinis toimunud samanimelisele näitusele. Näituse kuraator on Lilian Hiob-Küttis. Budapestis saab näitust külastada kuni 31. oktoobirini 2026.

Näitusel esitleb Laura Põld uusi, spetsiaalselt selle näituse jaoks loodud teoseid, mis hõlmab suuremõõtmelisi käsituftitud tekstiilitöid ning uut keraamiliste skulptuuride ansamblit. Oma loomingus lähtub kunstnik taimmõtlemise (plant-thinking) käsitlusest, nihutades tähelepanu inimesekeskselt mõtlemiselt vegetaalse meelemärkuse olemasolule ja selle olulisusele, olgugi et nende organismide loomus on radikaalselt erinev kõigest, mis on inimese mõõdu järgi mõõdetav. Põllu teosed annavad hääle organismidele, keda inimene on harjunud pidama liiga aeglaseks ja passiivseks nende lingvistilise väljendusvõime puudumise tõttu.

Düstoopilise maailmapildi asemel otsib kunstnik alternatiivseid viise, kuidas katkises ja inimese poolt räsitud keskkonnas võivad taimed ja teised elusorganismid leida ootamatuid võimalusi kohanemiseks, ellujäämiseks ja arenemiseks. Looduslikest ja sünteetilistest lõngadest loodud tekstiiliteosed ja elava vormikeelega keraamilised objektid moodustavad installatiivse terviku, mis kannab ideed vegetaalse maailma loovast vastupanuvõimest.

Eva Kahan Foundation on Viinis ja Budapestis tegutsev mittetulunduslik kunstifond, mis keskendub kaasaegse kunsti toetamisele, näituste korraldamisele ja rahvusvahelise kunstidialoogi edendamisele. Fondi programm hõlmab nii näitusi, akadeemilisi uurimisprojekte kui ka koostöövorme kunstnike, kuraatorite ja institutsioonidega ning keskendub kunstile, mis käsitleb aktuaalseid sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi küsimusi. Sihtasutuse eesmärk on luua platvorm eksperimentaalsele ja kriitilisele kunstipraktikale ning toetada kunstnike rahvusvahelist nähtavust.

Fotodokumentatsioon Viinis toimunud näitusest “Beautiful Pulsating Web”. Fotode autor © kunstdokumentation / Manuel Carreron Lopez

Lisainfo: Lilian Hiob-Küttis, lilian@hiob.ee, +372 5272556

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

Püsiviide

4. septembril kell 18:00 avame Punctum galeriis Marge Monko isikunäituse “Suvi enne pimedust” 5.09 – 25.10.2026.

Suvine valgus muutub sügiseseks nii aeglaselt, et harva paneme tähele hetke, mil ta on kadunud ja väljas on täiesti pime. Marge Monko isikunäitus “Suvi enne pimedust” algabki sarnasest lättest: mitte pimedusest endast, vaid viimasest valgusest enne, kui teadvustame, et miski on juba möödunud ja meist läbi käinud.

Marge Monko (s. 1976) on Eesti kunstimaastikul tuttav nimi, kelle looming on aastate jooksul liikunud dokumentaalse ja kontseptuaalse foto piirimail, uurides järjekindlalt seda, kuidas isiklik ja poliitiline; intiimne ja ühiskondlik teineteist mõjutavad. Eesti Kunstiakadeemia fotograafia erialal magistrikraadi omandanud ja hiljem sealsamas fotograafia osakonda aastaid juhtinud kunstnik on oma varasemas loomingus tegelenud naise kuvandi, töö ja keha representatsiooniga avalikus ruumis – sageli leitud materjali, arhiivi ja võõra pilgu kaudu iseenda või teiste naiste kogemust peegeldades. Käesolev näitus pöörab pilgu senisest otsesemalt kunstniku enda elu poole: kunstnik, kes on harjunud rohkem vaatama teisi, laseb siinkohal vaatajal näha tema enda sisemaailma. Näitusel eksponeeritud fotod tegelevad millegagi, mis on parasjagu muutumas, aga veel mitte päriselt kadunud.

Foto: Marge Monko

Püsiviide

“vaikiv resonants” on näitus, kus keraamika ja heli kohtuvad mitte otseses “muusikalisuses”, vaid käitumises: kuidas keraamiline vorm, mass, pind ja tühimik mõjutavad tajutavat ruumi. Teos võib toimida nagu akustiline organism, kus mõni töö võtab heli endasse (matid, poorsed, pehmete servadega pinnad), teine peegeldab selle tagasi (läikiv glasuur, pingestatud kaared, kõvad tasapinnad), kolmas hajutab (rütmiline reljeef, killustatud geomeetria).

Teoste puhul on oluliseks omaduseks õhk: keraamika sees olev nähtamatu maht on nagu kops või kamber, mis annab esemele sisemise pinge ja kohalolu. Avad, kaelad, servad, kaaned ja suudmed loovad mulje, et objekt võiks resoneerida – ka siis, kui ta reaalselt ei kõla. Nii nihkub fookus helilt kui sisult (meloodia, salvestus, esitus) helile kui omadusele (resonants, vaikus, järelkaja, summutus).

Vaikusest saab näituse kandematerjal. “Vaikus” kui vormiline otsus (ära jäetud detail, katkestus mustris) ning “kuulamine” kui vaatamisviis. Vaataja ei pea midagi kuulama kõrvaga – piisab, kui teos paneb tajuma ruumi teistmoodi: aeglasemalt, lähemalt, tähelepanelikumalt.

“vaikiv resonants” ei ole tavapärane keraamika näitus, kus tuleb pealtnäha haprate teostega distantsi hoida. Vastupidi. Paljude teostega saab külastaja füüsiliselt suhelda: läheneda, vaadata erinevatest nurkadest, avastada detaile, mis muutuvad nähtavaks ainult lähedalt. Mitmeid töid võib isegi kergelt puudutada, liigutada ning heli tekitada. See interaktiivsus ei ole “mäng”, vaid viis kuulata ruumi ja teost kehaga: kuidas avauste suund, sisemiste tühimike sügavused, pinna karedused või glasuuriga kaetud alad muutuvad tajutavaks alles siis, kui nendega rohkem tutvuda.

Vaikne resonants sünnib siis, kui vaatamisest saab kuulamisele sarnane tähelepanu.

Näituse korraldaja: Eesti Keraamikute Liit

Näituse kuraator: Cristopher Siniväli

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Bellus Furniture OÜ, Nudist 

Osalevad kunstnikud: Mari Ait, Ingrid Allik, Kaja Altvee, Merike Hallik, Kadi Hektor, Elize Hiiop, Eve Hint, Jarõna Ilo, Sergei Isupov, Kadri Jäätma, Tiina Kaljuste, Karin Kalman, Üllo Karro, Kersti Karu, Lauri Kilusk, Milvi Korela, Jaana Kormashov, Külli Kõiv, Kristel Kärdi, Triinu Maide-Safin, Margit Mald, Maia Noorväli, Ann Nurga, Aigi Orav, Clelia Piirsoo, Urmas Puhkan, Rave Puhm, Kadri Pärnamets, Anne Pärtna, Rita Randma, Ene Raud-Mägi, Sander Raudsepp, Aino Saan, Maarika Saarelaht, Kärt Seppel, Marget Tafel-Vahtra, Katri Taklaja, Ene Tapfer, Annika Teder, Margit Terasmees, Helena Tuudelepp, Triin Türnpuu, Mart Vaarpuu, Helle Videvik

Püsiviide

5. septembril kell 16.00 Narva Kunstiresidentuuris avatav näitus „Joonest trükikangani“ toob kokku Kreenholmi tekstiilikunstnike pärandmaterjalid ja Eesti Kunstiakadeemia tudengite tänased trükikangad.

Näitus keskendub trükikanga „köögipoolele“: kuidas sünnib mustrikordus ehk rapoor, millised tööetapid teevad kavandist trükikanga ning kuidas värv ja register kujundavad lõpptulemust.

Näitusel on väljas Kreenholmi tekstiilikunstnike tööd ja arhiivimaterjalid aastatest 1960-2000 – visandid, rapoorid, koloriidieskiisid, trükiproovid ja kangad. Nende kõrval on EKA tekstiiliosakonna tudengite suureformaadilised digitrükikangad, mis lähtuvad Kreenholmi ajaloolistest rapoorimõõtudest 640 ja 914 mm ning toovad sisse tänased teemad ja vaatenurgad.

Installatiivne trükilaud ja tehnikanäidised avavad siiditrüki protsessi ideest kuni trükikangani. Publikule on ka mänguline töölaud, kus saab ise mustreid luua ja kohe näha, kuidas need korduses tööle hakkavad.

Avamine: 5.09.2026
Näitus avatud: 6.09.2026–10.01.2027
Koht: Narva Kunstiresidentuur (NART)

Kuraator: Alyona Movko-Mägi
Näituse kujundus: Eva Reiska

Kreenholmi tekstiilikunstnike tööd ja arhiivimaterjalid, 1960–2000

Eesti Kunstiakadeemia tekstiilidisaini osakond:
Autorid: Rosena Marju Melvin, Annabel Mustasaar, Ethel Noortoots, Karin Sarv, Hannah Parman, Katriin Tammoja, Getlin Tammoja, Eliisa Leppik, Marta Velda Loos, Freia Mugra, Lisandra Murumets, Helena-Mai Posti

Juhendajad: Krista Leesi ja Piret Valk

Toetajad ja partnerid: Eesti Kunstiakadeemia, EKA tekstiilidisain, Eesti Kultuurkapital, Narva Kunstiresidentuur (NART) 

___________________________

От рисунка к печатной ткани
Совместная выставка текстильного отделения EKA и художников Кренгольма о процессе создания печатной ткани

Выставка «От рисунка к печатной ткани» в Нарвской художественной резиденции объединяет архивные материалы художников по текстилю Кренгольма и современные печатные ткани студентов Эстонской академии художеств.

Выставка показывает внутреннюю логику создания печатной ткани: как строится раппорт, как эскиз превращается в готовый для печати рисунок и как цветоделение и точность совмещения форм влияют на конечный результат.

В экспозиции представлены работы и архивные материалы художников по текстилю Кренгольма 1960–2000 годов: эскизы, раппорты, колористические разработки, пробные оттиски и ткани. Рядом с ними — крупноформатные цифровые ткани студентов текстильного отделения EKA, созданные с учётом исторических размеров раппорта Кренгольма — 640 и 914 мм — и обращённые к современным темам.

Инсталляционный печатный стол и технические образцы знакомят с процессом шелкотрафаретной печати от идеи до готовой ткани. Посетители также смогут сами создать узор и сразу увидеть, как он работает в повторе.

Открытие: 5 сентября 2026
Выставка: 6 сентября 2026 — 10 января 2027
Место: Нарвская арт-резиденция (NART)

Куратор: Алёна Мовко-Мяги
Дизайн выставки: Ева Рейска

Работы и архивные материалы художников по текстилю Кренгольма, 1960–2000

Отделение текстильного дизайна Эстонской академии художеств
Авторы: Rosena Marju Melvin, Annabel Mustasaar, Ethel Noortoots, Karin Sarv, Hannah Parman, Katriin Tammoja, Getlin Tammoja, Eliisa Leppik, Marta Velda Loos, Freia Mugra, Lisandra Murumets, Helena-Mai Posti

Руководители: Криста Леэси и Пирет Валк

Партнёры и поддержка: Эстонская академия художеств, отделение текстильного дизайна Эстонской академии художеств, Эстонский фонд культуры / Eesti Kultuurkapital, Нарвская художественная резиденция (NART)

Püsiviide

Reedel, 11. septembril kell 18.00 avab Editorial (Latako 3, Vilnius) näituse „Tuttav võõras“, mille kuraator on Milda Januševičiūtė. Näitus on osa Vilniuse galerii nädalavahetuse programmist.

„Tuttav võõras“ koondab Zuza Banasińska, Loora Kaubi, Sarah Neumanni ja Milda Januševičiūtė teoseid, et vaadelda mälu kui ebastabiilset protsessi, mille kaudu isiklikke ja kollektiivseid identiteete pidevalt rekonstrueeritakse. Näitus liigub perekonnaajalugude, päritud piltide, kehamälu ja digitaalsete arhiivide vahel, küsides, mis juhtub, kui minevik ulatub meieni fragmentide kaudu: sugulaste korduv lugu, pilt, mille detailid enam ei ühti, selgituseta päritud žest või kuskil pilvedes talletatud fail. Mälu on siin vähem juhtunu arhiiv ja pigem pidev läbirääkimised mäletatava, unustatava, muudetava ja edasiantava vahel.

Näitust huvitab nihe kehastunud ja eksternaliseeritud mälu vahel. See, mis kunagi oli hoitud lugudes, objektides ja kehades, eksisteerib üha enam ka ettevõtete serverites, millele pääseb ligi paroolide, tellimuste ja infrastruktuuride kaudu, mida me harva näeme. Unustamine võib olla inimlikuks olemise põhitingimus; andmete salvestamine on sellest teinud teenuse.

Selle asemel, et käsitleda mälu usaldusväärse tõendina, uurib „Tuttav võõras“, kuidas mäletamist kujundavad kordus, tegematajätmine, tehnoloogia ja hetk, millest alates see tagasi vaatab. Tuttav võib naasta veidi muutununa; kellegi teise mälu võib vaikselt meie omasse siseneda; päritud lugu võib tunduda samaaegselt intiimne ja kummaliselt võõras. Näitus ei paku välja algse, puutumata mineviku taastamist. Selle asemel küsib see, kuidas elada sellega, mis on alles, mis on juba ümber kirjutatud ja mida me valime või lubame teistel süsteemidel meie eest mäletada.

Näitust saab Editorialis (Latako 3, Vilnius) vaadata kuni 24. oktoobrini.

Tuttav võõras

Kunstnikud: Zuza Banasińska, Milda Januševičiūtė, Loora Kaubi, Sarah Neumann

Kuraator: Milda Januševičiūtė

Arhitekt: Ona Juciūtė

Kujundaja: Monika Janulevičiūtė

Keeletoimetaja: Joseph Everatt

Näitust rahastab Leedu Kultuurinõukogu

Näitusega kaasneb ürituste programm: jälgige meid värskenduste saamiseks aadressil www.editorial.lt.

Püsiviide

Näituse „Mõõt ja mõte. Constantin Brâncuși ja EKA noorte skulptorite dialoog“ avamine 15. septembril kell 17.00 Tallinna Teletornis.

Palun andke oma osalemisvõimalusest teada hiljemalt 8. septembriks vastates sellele meilile või aadressil kertu.saks@teletorn.ee. Palun kirjutage ka, mitmekesi te tulete.

Teletorn on ühe Eesti olulisima sümbolasutusena arhitektuurikontseptsioonilt kui 1980ndate aastate monumentaalkunstiteos. „Mõõt ja mõte“ on pop-up näitus, kus paneme maailmakuulsa moodsa skulptuuri isa, Rumeenia skulptori Constantin Brâncuși, monumentaalkunsti dialoogi Eesti Kunstiakadeemia skulptorite töödega.

Constantin Brâncuși (1876–1957) oli üks 20. sajandi mõjukamaid skulptoreid. Tutvustame plakatinäitusega tema aastatel 1937–1938 Rumeenias loodud Târgu Jiu monumentaalansamblit, mis kuulub alates 2024. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Eesti Kunstiakadeemiast toovad oma tööd näitusele Lotta Karoliina Räsänen, Ivor Mikker ja Daniil Musesovs. Târgu Jiu monumentaalansambli valmimise ja noorte Eesti kunstnike tööde loomise vahel on peaaegu 90 aastat. Muutunud on maailm, kunst ja materjalid, aga jätkuvalt on huvitav näha, kuidas ja mis materjalidega saab mõttest vorm. Näitus ärgitab mõtisklema ka selle üle, mis teeb skulptuurist monumentaalkunsti ja kas suur vorm aitab kanda ka suuremat mõtet?

Constantin Brâncuși näituse on Teletorni toonud Rumeenia suursaatkond. Noorte kunstnike tööd on jõudnud Teletorni koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga.

Püsiviide

Teisipäeval, 22. septembril avaneb Praha arhitektuurigaleriis VI PER Eesti arhitektuuribüroo LLRRLLRR näitus „Loose Knots“ (Lõdvad sõlmed).

LLRRLLRR ehk Laura Linsi ja Roland Reemaa esitlevad kolme projekti, mis ammutavad inspiratsiooni traditsioonilistest taaskasutuse ja ümberkohandamise praktikatest, Balti maastikule omasest robustsusest ning kollektiivselt kujunevast pedagoogikast. Näitus uurib kõrvalradu arhitektuurierialal kehtivatest normidest. Oma projektides püüab LLRRLLRR seada küsimärgi alla valitsevad maitsed, rahastusmudelid ning arhitektuurivõistluste ja tellimisprotsesside väljakujunenud tavad, mis on muutunud arhitektuuripraktika keskseks kujundajaks. Galeriis on väljas suvise arhitektuuri töötoa Paraply teosed, mida Laura ja Roland juhendasid Kopenhaagenis.

Lisaks arhitektide duo projektidele on näitusel esil ka Eesti tekstiilikunstniku Johanna Ulfsaki ning Inglise-Belgia kunstniku Chris Evansi teosed, kellega arhitektid tihedat koostööd teevad.

Roland Reemaa ja Laura Linsi juhendavad EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise magistriõppe lõpustuudiot. Roland on EKA külalisdotsent ning arhitektuuri magistritööde õppekava juht. Laura on ajakirja MAJA peatoimetaja. Mõlemad juhendavad ka Londoni Kunstiülikooli Central Saint Martinsis ning tegutsevad arhitektidena ja ruumiloome laiendatud väljadel.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Vabariigi Suursaatkond Prahas.

Veeb:

https://www.vipergallery.org/en/exhibition/llrrllrr-loose-knots


https://llrrllrr.com

Instagram:

@llrrllrr_studio

@vipergallery

Püsiviide

Neljapäeval, 1. oktoobril kell 18.00 avatakse FOKU galeriis rahvusvaheline grupinäitus „Kiirtee on selgelt kuuldav isegi ette tõmmatud kardinatega“, kus osalevad kunstnikud Miklos Gaál (FI/NL), Katja Mater (BE/NL) ja Mirjam Varik (EE). Näituse kuraator on Tuukka Kaila (FI/EE).

Näitus pakub välja mõte ruumist kui protsessist, mille loob selle kogeja. Ruumi luuakse nii tahtlikult kui alateadlikult, indiviidi teadlike tegude ja jagatud, intuitiivsete käitumismustrite kaudu. Tühja konteineri või passiivse lava asemel mõistetakse ruumi kui füüsiliste omaduste ja nende isikliku tõlgenduse vahelist läbirääkimist.

Näituse pealkiri „Kiirtee on selgelt kuuldav isegi ettetõmmatud kardinatega“ on laenatud tsitaadina Airbnb kasutajalt. Platvormil jagavad kasutajad oma kogemusi ruumide kohta, aidates teistel kasutajatel kujutleda, mis tunne oleks neis aega veeta.

Näitus jääb avatuks kuni 28. novembrini 2026.

FOKU galerii on Eesti Fotokunstnike Ühenduse (FOKU) galerii ja esitlusruum Tallinna vanalinnas.

Toetajad:
Eesti Kultuurkapital
Alfred Kordelini fond

Partner:
Rüki galerii

Avamisjookidega kostitab:
Mikkeller

Püsiviide

Viimsi Kunstikooli Galeriis ja Artiumi avatud alal
01.10–28.10.2026

Näituse pidulik avamine toimub 30. septembril kell 18.00.

EKA keraamikaosakonna näitus „Suur“  koosneb kahest osast.

Viimsi Kunstikooli galeriis eksponeeritud suuremõõtmelised keraamilised vormid on valminud EKA keraamikaosakonna esimese kursuse õppetööna. Märtsi ja aprilli jooksul kavandatud ning ehitatud tööd põletatakse maikuu alguses Kohilas Tohisoo mõisapargis asuvas anagama-tüüpi põletusahjus. Ahju eripära seisneb selles, et köetakse puudega ning põletatavad esemed on vahetus kontaktis tuleleegiga, üks põletus kestab keskmiselt 50 tundi ja ahi jahtub seejärel 4-5 ööpäeva. 

Keraamika töökojas nädalate jooksul pehmest ja plastilisest savist vaeva ja rõõmuga sündinud töödest saavad põletuse käigus kuumuse ning leegi poolt vormitud kivikõvad keraamilised taiesed.

Kunstikooli galeriis on välja pandud 16 suurt vormi.

Tööde autorid: Arina Golubeva, Maria Ivanova, Darja Konanõgina, Mona Sofia Tahk, Greete Sass, Anna Tarnarutskaja, Olivia Jegorov, Lee Saarepera, Karl Otti, Kirke-Ly Vahar, Teresa Andrade, Sarah Pilv, Elise Johanna Tammai, Hanna-Liis Aru, Keidi Laarmaa ja Ketlin Alamets.

Juhendaja: Karin Kalman

Lisaks üliõpilaste töödele saab galeriis näha keraamiku, EKA keraamika osakonna juhataja Kaja Altvee videoinstallatsiooni suure vormi ehitamisest.

Artiumi avatud alal on vaatamiseks välja pandud EKA keraamikaosakonna ja PoCo Popkunstimuuseumi koostööst sündinud kollektsioon PoCoEKApop.

10 noort keraamikut otsisid pilkupüüdvat ja kõnekat vormi, millest võiks saada popkunstimuuseumi visiitkaart –  ese, mis koos värske lilleseadega esimesena tervitab muuseumisse sisenemisel ja saadab ära väljumisel.

Tööde valmimisele eelnes ettevalmistusperiood koos muuseumikülastuse ning põhjaliku uurimistööga, mille käigus oli igal tudengil võimalus leida just teda kõnetav popkunsti autor, periood või temaatika, millega suhestuda. End popkunsti maailmas koduselt tundev külastaja leiab rohkelt viiteid, vihjeid ja äratundmisrõõmu noorte autorite värskes tõlgenduses.

Näitusel Artiumis on välja pandud 7 unikaalset suuremõõdulist vaasi, millel  rullub lahti värvikireva popi fantaasiamaailm. 

Tööde autorid:  Helen Griffiths, Maria Ivanova, Keily Kerem, Lee Saarepera, Darja Konanõgina, Lilian Maasik (vaas PoCo kollektsioonist), Elisabeth Tõnne. 

Arina Golubeva vaasi „Värv“ on võimalik vaadata PoCo-s.

Juhendaja: Ingrid Allik

Avatud: E–R 9–21, L 10–19 ja P suletud

Püsiviide

Eesti Kujurite Ühenduse väikesemõõtmeliste skulptuuride näitus  
“Moosikelder: Kas varud on varutud?”/ “ Preserves Cellar: Are the Supplies Stocked?” 

Avamine: 1. oktoobril, kell 18.30

https://facebook.com/events/s/kujurite-uhenduse-grupinaitus-/1556883765765676/

28.09-31.10 2026

Kunstnikud:
Ahti Seppet, Aime Kuulbusch, Anne Rudanovski, Eike Eplik, Elo Liiv, Eneken Maripuu, 
Gea Sibola Hansen, Ines-Issa Villido, Iris Jurma, Ivan Zubaka, Johannes Luik, Kail Timusk, Kati Kerstna, Lea Armväärt, Leena Kuutma, Lotta Karoliina Räsänen, Mari-Liis Tammi Kelder, Piret Uibotalu, Rait Prääts, Silja Truus, Silver Tsäko, Tiiu Kirsipuu, Toomas Altnurme, Vergo Vernik.
Kureerimine: Eesti Kujurite Ühenduse juhatus: Leena Kuutma, Johannes Luik, Kati Kerstna, Silja Truus. 
Algidee: Eneken Maripuu ja Elo Liiv 
Graafiline disain: Cristopher Siniväli
Ruumidisain: Johannes Luik
Valgus: Kati Kerstna

Praegusel kummalisel ajal, mil kõik, mis tundus kindel ja turvaline, vabiseb ning variseb nagu lõppematus maavärinas, on eriti oluline olla võimalikult hästi varustatud. Eesti Kujurite Ühenduse skulptorid muudavad Draakoni Kõhu üheks sügiseseks „moosikeldriks“, kus varud on kokku korjatud ja varustuskindlus tagatud, vähemalt skulptuuride ja kunsti osas.
Ideed on idandatud, vormid külvatud ja vaim kastetud. Dünaamika ja staatika kasvatamine, korje ja konserveerimine – kõik on publiku jaoks vaatamiseks ja kaasa mõtlemiseks valmis pandud.

Kunstnikud said fookusesse tuua selle, milleta talvele – või üldse tulevikule – vastu minna ei saa ega taha. Varud võivad olla praktilised, emotsionaalsed, meelelised või hoopis midagi muud, mille väärtus selgub alles siis, kui seda päriselt vaja läheb.

Väikese formaadi kaudu avaneb sissevaade skulptuurimaailmas toimuvasse. Väikevorm võimaldab paindlikkust ja kergust, mis monumentaalses mõõtkavas kipuvad kaduma. Pilguheite skulptuuri hetkeseisu ja selle „varudesse“ pakuvad eri põlvkondade ja erineva kogemusega kunstnikud, keda ühendab skulptoriks olemine.

Väljapaneku riiulid on kavandatud nii, et neid saab selles ruumis ka edaspidi kasutada ning neist võib kujuneda kestvam näitusesarjade formaat. Keldris ollakse alalhoidlikud. Võib-olla tuleb moosikelder järgmisel sügisel taas?

Eesti Kunstnike Liit võimaldab alaliitudel oma valdkonda tutvustada, andes nende käsutusse nn. “Draakoni Kõhu” galeriipinna. Nüüd on järg jõudnud Eesti Kujurite Ühenduse kätte, mis kasutab seda oma liikmete väikesemõõdulise loomingu tutvustamiseks ning õnnestumise korral võib see muutuda ka korduvaks näituseks.

EKÜ on professionaalseid skulptuuriga tegelevaid kunstnikke ühendav vabatahtlik loominguline ühendus, Eesti Kunstnike Liidu alaliit. Ühingu eesmärkideks on Eesti skulptuuri tutvustamine kodu- ja välismaal, näituste, workshop´ide, sümpoosionite, konkursside jm. korraldamine, erialaga seotud informatsiooni kogumine ja vahendamine, skulptuurialaste materjalide kirjastamine ja levitamine ning koostöö teiste kunstnike ühendustega nii Eestis kui välismaal.

Püsiviide

Püsiviide

Kumu kunstimuuseumis on avatud EKA teadusprorektor Linda Kaljundi kureeritud näitus „Ekspeditsioon. Soomeugrilane ja pildi võim“. 

Näituse programmist leiab EKA moedisaini professori Piret Pupparti 29. oktoobril Kumus toimuva loengu „Kelle pärand, kelle mood? Hõimupärand kui elav loomevara“ ning 10. detsembril samas toimuva ERMi teaduri ja püsinäituse „Uurali kaja“ juhtkuraatori Svetlana Karmi temaatilise ringkäigu.

Soomeugrilus on saanud eestlaste identiteedi osaks kunsti ja teaduse koosmõjul. Ühelt poolt on sellele kaasa aidanud kunstnike, filmitegijate jt ekspeditsioonid soome-ugri rahvaste juurde ning nende põhjal sündinud looming, teiselt poolt teadustöö ja muuseumid. Miks tuli iseennast otsides rännata nii kaugele? Ja miks sai eestlaste üheks eneseotsingu vormiks just teiste põlisrahvaste etnograafiline uurimine?

Otsimaks vastuseid neile küsimustele, asetab näitus omavahel dialoogi Eesti Rahva Muuseumi soome-ugri kogud, Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) tudengite ekspeditsioonide tulemusel sündinud etnograafilised joonised ja fotod ning soome-ugri pärandist tõukuva kunsti, filmi ja disaini. Kaasaegsete kunstnikena pakuvad oma sekkumise pärandisse välja Karl Joonas Alamaa ja Jaanus Samma.

Näitus on dialoogis Ann Mirjam Vaikla kureeritud näitusega „ei algust ega lõppu. Saami maailma ülesehitamine“ (11.09.2026–14.03.2027). Mõlemad on osa Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Rahva Muuseumi ühisest mitmeaastasest uurimisprojektist „Ekspeditsioon“, mis analüüsib eestlaste suhteid põlisrahvastega ning nende suhete mõju eestlaste minapildile.

Soovime asetada eestlaste suhted soome-ugrilastega laiemasse võrdlevasse konteksti. Ehkki soomeugrilaseks olemine tundub tänapäeval eesti identiteedi enesestmõistetava osana, levis see arusaam laiemalt alles 1970.–1980. aastatel. Sellele aitasid kaasa nii teadustöö kui ka soome-ugri pärandi laialdane kasutamine eesti kultuuris – filmides, kunstis, muusikas jne. Soome-ugri „pööre“ on kõnekas ka laiemal taustal, kuna huvi põliskultuuride vastu kasvas sellal kogu maailmas. Muu hulgas ajendasid energia- ja keskkonnakriis otsima põlisrahvaste juurest lahendusi moodsa maailma probleemidele. Seesama energiapuudus tõi aga kaasa ka nafta- ja gaasitööstuse laiendamise soome-ugri aladele. Samuti tasub eestlaste tollast kogumis- ja uurimistööd kõrvutada ajaloolise ekspeditsioonide traditsiooniga, mis on olnud tihedalt seotud koloniaalvallutuste ja -teadusega.

Kaht dialoogis sündinud näitust ühendab huvi teadmiste, kujutiste ja võimu seoste vastu. Teisalt kannustab neid soov esile tuua kunsti ja pärandi potentsiaali aktivismis. Saamide puhul sai see alguse juba 1970. aastatel, mil paljud kunstnikud liitusid võitlusega põlisrahva õiguste eest. Kõrvutades saami aktivistlikku kunsti soome-ugri pärandiga, soovivad näitused selle kaudu jõustada ka teiste soome-ugri rahvaste hääli, eriti ajal, mil nende võimalused oma õiguste eest seista on väga piiratud.

Kuraator: Linda Kaljundi
Kuratoorsed konsultandid: Eha Komissarov, Bart Pushaw
Näituse kujundajad ja sekkuvad kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Jaanus Samma
Graafiline disain: Jojo&me stuudio (Martina Gofman, Johanna Ruukholm)
Koordinaator: Inga Jaagus
Näitusekorraldaja: Andres Amos
Tehniline juht: Mati Schönberg
Publikuprogramm: Maria Lota Lumiste
Haridusprogramm: Frederik Klanberg
Kunstistuudiod: Maari Hinsberg

Püsiviide

Avamine: 6. oktoobril, kell 18.00

Mirjam Variku ja Juulia Aleksandra Miksoni ühine näitus keskendub mõlema autori jaoks tuttavale maastikule Matsalus. Koos vaadeldakse looduse vaikset liikumist, mis pealtnäha võib tunduda seisakuna. Lill kasvab peenras, kadakad laienevad luha ääres, pilv passib taevas ja silmaga nähtav liikumine on seiskunud, suvine tardumus võtab maad. 

Nii Varik kui Mikson töötavad siiditrüki meediumiga. Nad kujutavad loodust aja ja ruumi tähistajana, põimides Matsalu piirkonna kohapärimust läbi põlvkondade. Keskkond, millest oleme tulnud ja millesse kaome on vaid hetkeks selline, kuniks pilvepiiri tagant sähvatab päikesekiir ja Maa on jälle teine. Reljeefsed kujutised nii savil kui paberil viitavad Matsalu iseloomulikele vormidele nagu savine pinnas ja tuultele avatud väli, kus pilvevaated on pidevas muutumises. Ühelt poolt on ümbrus lakkamatus moondumises, teisalt võib see inimesele tunduda sündmustevaene. Sellises paigas hakkab kohanemine tekkima alles siis, kui vaataja sulandub keskkonda ning õpib tunnetama selle loomulikku rütmi.

Mirjam Varik (1990) õppinud fotograafiat Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (2014) ja vahetusüliõpilasena Linzi Kunstiülikoolis. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini eriala (2021) ning seejärel kaasaegse kunsti magistriõppe (2024). Alates 2023. aastast töötab ta graafika osakonnas siiditrükiga.

Varik artikuleerib oma kunstipraktikas näiliselt tähtsusetuid hetki, millel on kestev mõju inimese kujunemisele. Fotograafia, video ja installatsiooni kaudu uurib ta lapsepõlvekogemusi ja identiteeti narratiivsel viisil, keskendudes mälestustele, kohtadele ja nähtustele.

Juulia Aleksandra Mikson (1998) on õppinud tekstiilidisaini Eesti Kunstiakadeemias (2022). Samuti on ta täiendanud end Küprosel moe ja stilistika vallas ja Itaalias taimedega värvimise laboris. Ta on lõpetanud Taidestuudiumi magistriõppe Eesti Kunstiakadeemias (2025). Alates 2022. aastast on ta tekstiili osakonnas siiditrüki stuudio meister.

Juulia Aleksandra Mikson on tekstiilikunstnik, kes uurib materjalide vahelisi piirialasid. Juulia tööprotsess lähtub materjali omadustest, kus materjalist saab teejuht, kujundades loomise dünaamikat. Oma liminaalses praktikas on ta ühendanud nii tekstiili saviga kui ka metalli tekstiiliga, avastades materjalide vahelistes suhetes uusi kihte. Miksoni jaoks on olulised teemad, mis on seotud inimese, Maa ja looduse vaheliste suhetega.

Graafiline disain: Martin Pedanik

Täname: EKA tekstiiliosakond, EKA graafikaosakond, Craftrag, Martin Mikson

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, Põhjala pruulikoda

Püsiviide

PoCo uuendatud püsinäituse ala toob külastajani värsket maailmakunsti koos Eesti popi klassikute ning noorte autoritega. Näituse kureerimise on enda kanda võtnud EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute magistrandid Caroline Murumägi, Valve Saarma ja Karl Markus Mäekivi, kes soovivad esile tuua popkunsti erinevaid tahke, luues PoCosse temaatilisi sektsioone. 

Külastajatele avaneb maailma ja Eesti popi lugu. Näitusel on väljas digikunsti maailmapärand, poliitilisest peegeldusest kantud autorid, tänavakunsti hoovused, märgilised dialoogid Eesti ja maailma autorite vahel, koomiksitest lähtunud popkunst, konsumerism ja tarbimisühiskond.

Erilise rolli saavad Damien Hirsti uus sari „The Empresses”, selle kõrval Yayoi Kusama, Marcel Duchampi, Mall Nukke, Ai Weiwei, Barbara Krugeri, Takashi Murakami, Shepard Fairey, Banksy, samuti legendaarsed Andy Warholi ja Roy Lichtensteini teosed. 

Tudengite jaoks oli PoCo rikkalikust kollektsioonist valiku tegemine väljakutseid pakkuv: „Soovisime ikoonilisi ja tähenduslikke teoseid kindlasti esile tuua, kuid teoste valikus tuli teha palju keerulisi otsuseid ning mitmeid allnighter‘eid. Suure koguga muuseumis näituse kureerimine on erakordne kogemus ning meil on suur au töötada nii mitmetahulise kollektsiooni kallal. Poleks arvanud, et seda kõike saame teha siinsamas EKA lähedal Tallinnas,” märgivad tudengid rõõmsalt. 

„EKA tudengite julge nägemus ning kaasaegse maailmakunsti tunnetus on fantastiline. Uus valik PoCo kogust koos värske lähenemisega annab külastajatele täiesti uue elamuse,” sedastab elevusest pakatav PoCo asutaja Linnar Viik. 

Värske püsinäitus on avatud 2027. aasta aprilli lõpuni ja EKA tudengitele tasuta.

Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse, museoloogia ja kureerimise magistritudengid

Caroline Murumägi

Karl Markus Mäekivi

Valve Saarma

Püsiviide

9. oktoobril kell 19.00 avatakse Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis grupinäitus „Meil on sõnadest maa“ [1] mis teeb kaugekõne Lähis-Itta, kuid liigub keeruka teema käsitlemisel üldistatud meediavoogudelt ja ideoloogilistelt narratiividelt üksikisikute lugudeni. Näituse kuraator Evelyn Raudsepp on toetunud näituse loomisel videointervjuudele palestiina kuraatoritega – nende tähelepanekutele ja mõtetele, mis saavad esile kerkida just isiklikes vestlustes.

Näitus esitleb teiste seas esmakordselt Eestis mitmeid rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikke, kelle kogemusi selle piirkonnaga on nende loomingust võimatu lahutada. Mona Hatoumi teoses avaldub kunstniku intiimse kirjavahetuse kaudu emaga, kuidas ka kõige privaatsem kodune sfäär on läbistatud poliitilistest konfliktidest. Larissa Sansouri film oma perest õhtusöögilaua taga näitab, kui lühike on tee supist poliitikani.

Kirjutamine, lugude jutustamine, laulmine ja toiduvalmistamine võivad olla osa igapäevastest vastupraktikatest, mis hoiavad sidemeid lahtirebitud paikadega. Kunstnikeduo Basel Abbasi ja Ruanne Abou-Rahme hüpnootilises videoinstallatsioonis saavad laulud ja tantsud vahendiks, mille kaudu jätkata nii põlvkondadeülest mäletamist kui ka tulla vaimselt ja kehaliselt toime vägivallaga. Jumana Manna tepitud ja tikitud lipud seovad omavahel erinevaid kogukondlikke vastupanuviise, mis aitavad hoida pessoptimistlikku trotsivaimu.

Läbi sõnade ärkavad näitusel ellu kadunud paigad: Londoni Goldsmithsi kolledžis tegutsev Forensic Architecturekasutab digitaalset 3D-modelleerimist ja arhitektuurilist analüüsi, et rekonstrueerida palestiina ajaloolase mälestuste põhjal tema 1948. aastal hävitatud koduküla. Dahaleez Collective’i heliteos taaskujutleb välisalvestuste ja kohalike kirjelduste kaudu tänavat Gazas, mis on nii visuaalselt kui ka heliliselt tundmatuseni muutunud.

Eestisse jõuavad lood Lähis-Idast peamiselt vahendatult – vastuoluliste uudiste, statistika ja vägivaldse audiovisuaalse voo kaudu. Näitus püüab sellele vahendatusele pakkuda alternatiivi, tuues peamiselt esile inimliku tasandi ning otsides otsekontakti. Savi intiimse vormimise kaudu tekib ühendus kahe kauge kunstniku vahel – üks Gazas, teine Tallinnas. Materjalide ja inimeste liikumispiirangute tõttu on Yasmeen Al Daya skulptuuri kohalikust savist taasloonud Keithy Kuuspu, tehes tihedat koostööd teose autoriga.

Näitusele loodavates uutes Eesti kunstnike teostes tekib sild nende kunagiste kokkupuudetega piirkonnaga. Laura Põld loob uusi seoseid Iraanis toimunud loomeresidentuuride ja oma perekonna arhiivist avastatu vahel. Dénes Farkas esitleb fotomaterjali ajast, mil temast ei olnud veel kunstnik saanud, ja kohtadest Iisraelis ja okupeeritud Palestiina aladel, mis on nüüdseks kättesaamatuks jäänud, kõrvuti uuema, rahvusvaheliselt ringleva loominguga. Samal ajal kutsub arhiivikihistus uurima Palestiina kohta käivate teadmiste ja kujutelmade katkendlikku ajalugu Eestis ning küsima, mis on neid eri aegadel mõjutanud.

Kunstnik Anu Vahtra näitusekujundus poeb EKKM-i ruumide ajalookihtide alla, tuues juubeliaastal jätkuvalt esile muuseumi toore ja paindliku selgroo, mis julgeb puudutada ühiskonna ebamugavaid valupunkte.

„Meil on sõnadest maa“ lähtub mõttest, et kui poliitiline tegelikkus on ummikus, võib kollektiivne kujutlusvõime olla poeetiline vastujõud ja aktiivne protsess, mille abil vaadelda teisiti nii minevikku kui ka tulevikku – kirjutada uusi ajaloonarratiive ja säilitada kultuurimälu ning kujutleda ühiskondlikke suhteid, mida poliitiline tegelikkus parajasti ei võimalda. Kui meil on võimalus luua sõnadest maa, siis millist maailma me tahame ühiselt ehitada?

Näituse publikuprogramm toetab ja laiendab näitusel esitletud lugusid ja kogemusi üritustega, mis toovad näituse teemad lähemale, seovad nad kohaliku kontekstiga. Anita Kodaniku ja Sanna Kartau kaaskureeritud programmis kohtuvad kollektiivne kujutlusvõime ja poeetiline vastupanu lugemisõhtutel, olengutel, filmilinastustel ja vestlustel koostöös erinevate kunstnike, uurijate ja institutsioonidega, ulatudes aruteluga näitusemajast kaugemale. Lisaks kuraatorituuridele toimuvad koos kirjanike ja uurijatega ühised lugemisgrupid, koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga vestluspaneel riski võtmisest loomevaldkonnas, kinos Sõprus jõuab publikuni erilinastus ning palju muud. Täpsem publikuprogrammi info ja ajakava EKKM-i kodulehel.

Avaõhtu ajakava 9. oktoobril

18.00 Näitus on avatud

18.00–20.00 Mängib kuraatori valitud muusika

19.00 Avakõned ja kuraatori näitusetutvustus

20.00–22.00 DJ Shah Rud b2v Dharma Doom (Shelter)

Kunstnikud: Basel Abbas ja Ruanne Abou-Rahme, Dahaleez Collective, Dénes Farkas, Forensic Architecture, Jumana Manna, Keithy Kuuspu, Larissa Sansour, Laura Põld, Mona Hatoum, Yasmeen Al Daya

Kuraator: Evelyn Raudsepp

Konsultandid: Ahmad Alaqra, Amer Shomaly, Lara Khaldi, Noor Abed, Yasmin Huleileh, Yazan Khalili

Näituse kujundaja: Anu Vahtra

Publikuprogrammi kuraatorid: Anita Kodanik, Sanna Kartau ja Evelyn Raudsepp

Kureeritud raamatunurk koostöös Eesti Kunstiakadeemia raamatukoguga.

Täname: Ahmad Hussein, Aline Khoury, Daniel Vaarik, Linda Kaljundi, Maria-Kristiina Soomre, OTO Museum, Paul O’Neill, Meelis Oidsalu, Sif Lindblad jpt.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium, Tallinna linn

[1] Pealkiri pärineb Palestiina ühe tuntuima luuletaja Mahmoud Darwishi samanimelisest eestikeelsest luulekogumikust, mis on ühtlasi ainus Palestiina autori eestikeelne trükis. Koostaja ja tõlkija Amar Annus, väljaandja Eesti Keele Sihtasutus / EKSA, 2011.

Püsiviide

Tartu Kunstimaja suures saalis on avatud grupinäitus „Aja serval heliseb valgus“.

Mis siis, kui ulme ei kujuta enam tulevikku, vaid olevikku, millest me veel aru ei saa?

Näitus toob kokku seitse kunstnikku, kelle loomingus on ulme ühel või teisel viisil olulisel kohal. „Aja serval heliseb valgus“ küsib, kas ulme on muutunud nostalgiliseks kujutluseks kunagistest tulemata jäänud aegadest, või on tegemist endiselt tulevikku suunatud ja tulevikku kujutava žanriga, või hoopis millegi kolmandaga?

Teadusulme ehk science fiction ehk Sci-Fi on alates Mary Shelley „Frankensteinist“ inimeste fantaasiat ergutanud ja kujutlenud seda, mida veel olemas ei ole. Filosoofiliselt on ulme üks viimaste sajandite järjekindlamaid eksperimente. See seob kujutlusvõime teadmistega, spekulatsiooni materiaalsusega ning küsib, milline võiks maailm olla siis, kui muudame mõnda selle lähte-eeldust. See on loonud kujutluspilte teistest planeetidest, tehnoloogiatest, ühiskondadest ja tulevikkudest. Klassikalises käsitluses asub ulme kusagil meie ees – seal, kuhu tegelikkus võib teoreetiliselt kunagi jõuda. Aga üha enam tundub, et tulevik ei ole enam seal, meie ees. See võib olla seisund, milles me juba viibime, see võib olla juba meie olevikku projitseeritud.

„Mis saab edasi, kui süsteem ei suuda reaalsust enam kirjeldada, aga jätkab samal ajal lõputut kirjelduste tootmist? Tundub, et nüüdisaegne ulme asub täpselt selles kokkupuutepunktis, kus meie kirjeldused kohtuvad tegelikkusega, lähevad üle ja tegelikkus jätkub. Donna Haraway on oma „Küborgi manifestis“ kirjutanud, et piir teadusulme ja sotsiaalse reaalsuse vahel on vaid optiline illusioon. „Aja serval heliseb valgus“ vaatleb seda piiri ning selle lähiümbrust kui paika, kus midagi siiski vormub, miski teeb end nähtavaks, või kuuldavaks, või tajutavaks, või mõistetavaks, või lihtsalt teatavaks,“ selgitavad kunstnikud.

Näitusel ei ole konkreetset kuraatorit, lõpptulemus on sündinud kunstnike ühise arutelu ja loomeprotsessi tulemusena, kus teoste vaheline sümbioos loob võimalusi uuteks maailmadeks ja uuteks kohtumisteks.

Osalevad kunstnikud: Katrin Enni, Sandra Ernits, Marten Esko, Mihkel Ilus, Olev Kuma, Holger Loodus ja Solveig Lill

Graafiline disain: Tüpokompanii

Kunstnikud tänavad: Alejandro Montes de Oca, Claudia Schnugg, Eesti kunstiakadeemia, Elena Pietrini, perekond Ernits, Hans Lillemets, Jan Schacher, Julius Thomas, Katariina Tamm, Margus Elizarov, Mihkel Raev, Mihkel Tomberg, RepliFate võrgustik, Silpa-Mary Johnson, Taavi Teevet, Tanel Paliale, Virginia Pasti

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Püsiviide

15. oktoobril kell 14.00 avaneb Välisministeeriumis näitus „Monumendi uued raamid: Kunstilised sekkumised Nõukogude pärandisse”. Avamisele järgneb seminar.

Näitus käsitleb kaasaegse kunsti võimalusi Nõukogude pärandi ümbermõtestamisel ning mälukonfliktidega tegelemisel. Seminaril „Kuidas raamistada ümber dissonantset pärandit: Eesti lahendused” tutvustavad kunstnikud ja teadlased Eestis välja töötatud lähenemisi vastuolulise pärandi uude konteksti asetamiseks ning arutlevad kunstiliste sekkumiste, mälupraktikate ja ühiskondliku dialoogi üle laiemas rahvusvahelises kontekstis.

Ajakava

• 14.00 külaliste saabumine ja näitusega tutvumine koos kunstnik Sigrid Viiriga
• 14.30 näituse avasõnad: välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov ja Eesti Kunstiakadeemia rektor Hilkka Hiiop

• 15.00 seminar „How to Reframe Dissonant Heritage? Estonian Solutions“ (inglise keeles)

Linda Kaljundi (Estonian Academy of Arts) – How to Reframe Monuments – Estonian Challenge in a Global Context
Jüri-Martin Lepp (National Heritage Board) Recontextualising Heritage: A Perspective from the National Heritage Board
Kirke Kangro (Estonian Academy of Arts) Monument and Historical Injustice: MUR Art Projects
Kristo Nurmis (Tallinn University) Historicizing WWII Monuments
Moderator: Gregor Taul (Estonian Academy of Arts)
Panel discussion Kirke Kangro (EKA), Mart Kalm (EKA), Gregor Taul (EKA) and speakers
Moderator: Triin Männik (Estonian Academy of Arts)

• 17.00 kohvilaud

Palun andke oma osalemissoovist teada hiljemalt 13. oktoobriks registreerumisvormil.

Näitus ja seminar on valminud Eesti Välisministeeriumi ning Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli teadusprojekti „Monumendi uued raamid“ koostöös. Projekti rahastab Eesti Kultuuriministeerium.

Püsiviide

15. oktoobril avati välisministeeriumi fuajees näitus „Monumendi uued raamid: kunstilised sekkumised Nõukogude pärandisse“. Näituse ja sellele järgnenud seminari avasid kantsler Jonatan Vseviov ja Eesti Kunstiakadeemia rektor Hilkka Hiiop.

Näitus tutvustab Eesti kunstnike ja teadlaste koostöös loodud lahendusi Nõukogude pärandi kriitiliseks ümberraamistamiseks. Väljapaneku keskmes on foto- ja installatsioonikunstnik Sigrid Viiri sekkumised kahte Tallinna Lennujaama vana terminalihoone monumentaalmaali: Richard Sagritsa „Tallinna vaade“ ja Viktor Karruse „Moskva vaade“. Lisaks annab näitus ülevaate Eestis viimastel aastatel toimunud konkursside käigus loodud eri tüüpi lahendustest Nõukogude monumentaalkunsti uude konteksti asetamiseks.

Jonatan Vseviov tõi näitust avades välja, et kunst on oluline osa Eesti loo rääkimisest. Ta lisas, et Eesti ajalugu on õpetanud, et avalikus ruumis olevad sümbolid ei ole kunagi neutraalsed – need kannavad endas võimu ja jagatud mälestusi. Ühtlasi on Vseviovi sõnul Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas toonud teravate monumendikonfliktide keskme taas Ida-Euroopasse, kuid dissonantsest pärandist võib saada ressurss. Kantsler tõi välja, et välisministeeriumi hoone on samuti monument, kuid oleme sellele monumendile andnud uue tähenduse. See näitab, et muutused on võimalikud – vabaduse võib ära võtta, kuid vabaduse saab ka tagasi võita, rõhutas Vseviov.

Hilkka Hiiop märkis, et Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse on toonud kaasa mälestusmärkide ja muu pärandi eemaldamise ja algatused selle seadusandlikuks reguleerimiseks, ent samas ka ühiskondlikud debatid ja lõhed. „Vastuolulise pärandi eemaldamise või lammutamise asemel otsitakse aga üha enam viise, kuidas asetada see uude konteksti ning muuta ajaloo mäletamise ja tõlgendamise vahendiks, sõnas Eesti Kunstiakadeemia rektor.

Näituse avamisele järgnes seminar „Kuidas raamistada ümber dissonantset pärandit: Eesti lahendused“, kus analüüsiti Eestis välja töötatud võimalusi keerulise pärandi ümbermõtestamiseks. Ühtlasi arutlesid kunstnikud ja teadlased seminaril vastuolulise pärandi, mälukonfliktide ja kunstiliste sekkumiste üle laiemas rahvusvahelises ja ühiskondlikus kontekstis.

Näitus ja seminar valmisid välisministeeriumi ning Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli teadusprojekti „Monumendi uued raamid“ koostöös. Projekti rahastab kultuuriministeerium.

Huvilistel on võimalik näitust külastada neljapäeval, 22. oktoobril kell 16.00 ja reedel, 6. novembril kell 16.00 koos kuraator Linda Kaljundiga. Tuurile saab registreeruda SIIN.

Püsiviide

Püsiviide

Püsiviide

Üle Heli 26 vältel on Kanuti Gildi SAALi Keldrisaali kõrvalistes ja
labürintlikes ruumides avatud Eesti Kunstiakadeemia uusmeedia
helikunstiprogrammi tudengite näitus  “KÕRValiste ruumide melu”, mis
kutsub kuulamise kaudu avastama esmapilgul märkamatuks jäävat.
Näituse kolm installatsiooni käsitlevad maaalust helidemaailma,
isolatsioonis viibiva inimese sisemaailmas toimuvat  ja unarusse jäetud
objektidega kaasnevat helimaastikku. Need näiliselt perifeersed
territooriumid võivad tähelepanelikul kuulamisel muutuda ülimalt nüansi-
ja detailirohkeks viidates füüsilise kõrva kuulmisvälja valikulisusele
ja sõltumisele sellest, mida me oma nö sisekõrval tähelepanu suunamise
kaudu kuulda lubame.

Näitusel osaevad kunstnikud: Aries Puusepp, Hanna Kass, Paula Maria
Mengel, Mia Saar, Kairiin Koddala, Alex Kristjan Lumi, Paul Pank,
Johannes Martin Saar, Paula Jürgens, Mia Roosberg, Karl-Joonas Romulus,
Madis Martin Kasterpalu, Raid Saar
Kuraatorid: Sten Saarits, Aivar Tõnso

Avamine 22.10 kell 18:00-19:30
Näitus on avatud 23.-25.10 kell 12:00-18:00
Sissepääs Pühavaimu tänavalt

Koostööpartnerid: Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kultuurkapital

Näitus Facebookis: https://www.facebook.com/events/1106697898755991

Uusmeedia helikunstiprogrammis katsetavad tudengid heliinteraktsiooniga,
ruumilise heliga ja helidifusiooniga, kontekstikriitilise helikunstiga,
välisalvestuste ning teiste kaasaegse helipraktika vormidega. Sel aastal
osalesid helikunsti kevadprogrammis EKA Tootedisaini osakonna tudengid.
EKA Uusmeedia helikunstiprogrammi tudengite töid on varasemalt esitletud
mitmetel näitustel ja festivalidel, sealhulgas ARS Helikunsti festivalil
Seintel on kõrvad, Vaskjala Sirakal, Dreamscape festivalil, Ruumilise
heli päevadel, (( NYT )) Art Space’is, Berliinis, ARS Kunstilinnakus.

Alates 2015 toimuv Üle Heli on üks tuntumaid eksperimentaalsele
heliloomingule ja helikunstile keskenduvaid festivale Eestis, tuues
kokku helikunsti, eksperimentaalmuusika ja erinevate kunstivaldkondade
praktikaid.

Üle Heli veebis: www.ule-heli.ee
Üle Heli Facebookis: https://www.facebook.com/uleheli

Püsiviide

„Sild/Silta“
Kuva/Tila, Helsingi, Soome
23.10.–15.11.2026
Avatud T–P 12–18, sissepääs tasuta
Avamine: N 22.10. kell 17.00

Näitus „Sild/Silta“ toob kokku kakskümmend kaks Eesti Kunstiakadeemia (EKA) ja Helsingi Kunstiülikooli Kunstiakadeemia(KuvA) tudengit, luues sidemeid kunstipraktikate ja õpikeskkondade vahel üle Soome lahe.

Silda kasutatakse näituse pealkirjas nii füüsilise ehitise kui ka ühenduse loomise tähenduses. Ühist näitust luues loovad noored kunstnikud suhteid kahe naaberriigi ja kahe kunstiakadeemia vahel. Protsess soodustab dialoogi, vastastikust õppimist ja kogemuste vahetamist, mis ulatub üksikteostest kaugemale. Õppides tundma, kuidas teine akadeemia kaasaegset kunsti esitleb ja selle üle arutleb, saavad üliõpilased parema ülevaate laiematest kultuurikontekstidest, mis kujundavad kunstiloomet ja publiku kaasamist.

2026. aasta oktoobris kohtuvad mõlema akadeemia üliõpilased näituseruumis Kuva/Tila, et esitleda ühises näituseruumis koostööprojekti esimest osa. Koostöö jätkub 2027. aasta jaanuaris, mil sama üliõpilasrühm avab Tallinnas EKA galeriis teise näituse. Need kaks näitust moodustavad üheskoos mõttelise silla Soome ja Eesti vahel, võimaldades kunstilistel ideedel, töömeetoditel ja kultuurikogemustel liikuda mõlemas suunas.

Osalevad kunstnikud: Eeva-Liisa Anttila, Cecilia Ebbe Belinskij, Vita Edvards, Denis Kudrjašov, ,Anetta Lukjanova, Sandra Marins, Daniel Niittymäki, Liisa Nurklik, Anna Ovtšinnikova, Jaakko Pennanen, Viljamaria Raittila, Ella Rahkonen, Paul Rannik, Kertu Rannula, Mahmood Salim, Kertu-Liisa Sarap, Marc Léger Sauvageot, Nora Schmelter, Kati Silo, Yiyang Sun, Hanna Vinter, Maria Wrang-Rasmussen
Kuraatorid: Merike Estna, Kristi Kongi, Kaisa Maasik, Päivi Takala, Salla Tykkä, Laura Wesamaa
Näitust toetavad Eesti saatkond Helsingis ja Nordplus.

Püsiviide

23. oktoobril kell 16.00 toimub ruumis A403 EKA teadusgrandi “Kunst ja
poliitika: sissevaated Eesti siirdekultuuri kujunemisse” esimene avalik
seminar. Esineb grandi teadur Neeme Lopp teemal “Esteetilise demokraatia küsimus”.

Paari viimase aasta jooksul oleme EKAga (ja teiste Eesti ülikoolidega) seotud grantides juurutanud esteetilise demokraatia kontseptsiooni. Eriliselt oleme seda kasutanud Eesti siirdeaegse (1986–1998) kultuuri analüüsil ja sellel on ka kindlad põhjused. Oma ettekandes vaatleb Neeme Lopp esteetilise demokraatia kui kontseptuaalse vahendi toimeala ja filosoofilisi allikaid ning esitab küsimuse, kuidas see vahend võiks toimida teiste ajajärkude kontekstis.

Olete väga oodatud!

Püsiviide

„Loori taga“
EKA väligaleriis 24.10.–24.12.2026
Avatud ööpäevaringselt, tasuta
Avamine: R 23.10. kell 18.00

Kes kummitab kooli seinte vahel, varitsedes loori alt? EKA raamatukogu keldrisse on peidetud kummituste ja rahutute hingede arhiiv, mille asukad paluvad end vabastada. Arhiivist inspiratsiooni ammutades on graafilise disaini tudengid loonud EKA väligalerii jaoks näituse, millest kasvas välja ka trükis ja lõpuks eksortsism. Mõistagi tähendas see, et kõik materjalid olid kummituste poolt vaevatud. Kõik oli hirmuäratav.

Näituse kuraator Andrew Kuus-Hill kirjeldab protsessi järgmiselt: „Oleme nõidunud 250 A3-formaadis printi, kleepinud need reklaamtahvlile ning koos meid saatvate viirastustega viinud läbi eksortsismi, et vabastada need hinged. Nõiamütse saab kohapealt.”

Juhendajad: Andrew Kuus-Hill, Ethan Anthony Read
Töötoas osalesid (EKA graafilise disaini osakonna bakalaureuse tudengid): Saskia Algma, Helen Forsel, Art Kruus, Stella Maris Liiva, Deisi Anelle Poska, Anna Elisabeth Remmelg, Ann Aotäht Sarv, Ariana Sigin, Eva Ševtšenko
Graafiline disain: Andrew Kuus-Hill, Ethan Anthony Read

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tallinna linn.
Avamisjookidega varustab Põhjala Pruulikoda.

Püsiviide

Suurel rahva nõudmisel on Raadio EKA naasmas jälle,
et kutsuda kõiki veetma ühte meeleolukat õhtut,
seekord siis ka uues kohas,
milleks on klubi MOD.

Teie ette tuuakse hoolikalt kureeritud esinejate nimekiri,
mis koosneb EKA parimatest artistidest,
kes kindlasti väärivad kuulamist.

Esinevad

– rikutroll b2b rl1805

– dj nannette manoir b2b anca

– Dj Canada b2b Kokotov

– Mia b2b Jakob

– Kassu b2b Matu

Pilet TASUTA

Kujundus: Mark Kokotov

Püsiviide

„Tool, uks, roos, lusikas“
EKA galeriis 27.10.–22.11.2026
Avatud T–L 12–18 P 12–16, sissepääs tasuta
Avamine: N 29.10. kell 18.00
Kuraatorituurid: R 30.10. kell 18.30 (est) ja kell 19.15 (eng)

Näitus „Tool, uks, roos, lusikas“ lähtub kuraatorite Kati Saaritsa ja Hannah Segerkrantzi ühisest huvist käsitöö, tarbekunsti ja disaini kattumisaladel asetuvate praktikate vastu. Näitus toob kokku peamiselt Baltikumis ja Soomes baseeruvate tarbekunstnike, disainerite ja kunstnike teoseid, asetades noorte autorite värsket loomingut suhtesse näidetega kohalikest muuseumikogudest.

Funktsionaalsed objektid vajavad toimimiseks kehasid. Tool kannab raskust, uks avaneb puudutusest, roos igatseb vaasi, lusikas juhindub käest. Need on asjad, mis on tehtud kasutamiseks, vaatamiseks, koos elamiseks, pärandamiseks, eksponeerimiseks, kogumiseks, omamiseks. Nende funktsioonid kuhjuvad ja taanduvad ning vahetevahel jääb kasutus vaid võimaluseks või mälestuseks.

Dekoratiivsed objektid on ajalooliselt eksisteerinud selleks, et köita, muljet avaldada, võrgutada, ehtida ja olla ehitud, puudutatud ja omatud. Nende ilu ei ole olnud tingimata funktsiooni lisand, mõnikord oli ilu ise peamine funktsioon. Sellised objektid on loodud kätega, mis kujutasid neid vaimusilmas ennekõike visuaalse kogemusena. Objektid, mis küll täitsid oma praktilist otstarvet, kuid keeldusid samal ajal vaid sellele allumast.

Näitus „Tool, uks, roos, lusikas“ saab alguse nende eristuste keskel rakenduskunsti näol, nagu oleks rakendamine kompromiss, mitte lähenemisviis. Selle asemel, et läheneda dekoratiivsele tarbeesemele pelgalt pärandi või tehnika lähtepunktist, keskendub näitus teostele, mis eksisteerivad vahepealses, vähem defineeritud registris – objektidele, mis kannavad endas nii kasutusväärtust kui ka esteetilist autonoomsust, liikudes rakenduskunsti ja galeriidisaini piirialadel ning paludes end lugeda mõlemal viisil korraga.

Tool tõstetakse nagisse, uks avaneb, roosid tuuakse tuppa, lusikas asetatakse lauale.

Osalevad kunstnikud ja disainerid: Anna Larionova, Aleš Rezler, Brit Pavelson, Bruno Tomberg Studio, Carlo Raymann, Carmen Kremm, Claudia Lepik, Darja Popolitova, Garbage Kids, Hannah Segerkrantz, Helena Keskküla, Heli Juuti, Helle Gans, Hertta Kiiski & Janne Punkari, Johanna Adojaan, Juss Heinsalu, Katahana, Kati Saarits, Katrin Kask, Kay Shek, Kirsikka Tuuli, Kärt Ojavee, Maarja Mäemets, Maile Grünberg, Mariam Mestvirishvili, Marite Kuus-Hill, Mona Sofia Tahk, Muusa Stuudio, Paul Flanders, Rait Lõhmus, Rita Vaali, Santeri Mortti, Tatu Laakso, Tea Tammelaan, Teresa RA, Veera Gontsugova, Viieline, Vilius Dringelis, Ville Aakula ja Yrjö Kukkapuro (Artek 2nd Cycle)
Kuraatorid: Kati Saarits, Hannah Segerkrantz
Näitusekujundus: Kadri Villand
Tehniline tugi: Ats Kruusing, Asmus Soodla
Graafiline disain: Simon Janson
Näituse toimkond: Kaisa Maasik-Koplimets, Aleksander Metsamärt, Valve Saarma, Marily Simenson-Plasko, Andreas Vrettos, Hanna Õunapuu

Täname: Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, EKA muuseum
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Tallinna linn, Sadolin Eesti ja Soome Suursaatkond.
Avamisjookidega varustavad mirai™ ja Põhjala Pruulikoda.

Püsiviide

Näituse „Ekspeditsioon. Soomeugrilane ja pildi võim“ raames peab moedisainer ja professor Piret Puppart loengu teemal „Kelle pärand, kelle mood? Hõimupärand kui elav loomevara“.

Kuidas jõuab ajalooline pärand isiklike kogemuste, välitööde või muuseumikogude kaudu tänapäeva moedisaini? Loengus antakse ülevaade rahvusliku ainese esiletõusust Eesti moekunstis ning vaadeldakse, kuidas soome-ugri rahvad oma rõivapärandit tänapäeval tõlgendavad. Näited Eestist, Soomest, Ungarist, Karjalast, Udmurtiast ja mujalt avavad erinevaid võimalusi traditsioonide ja uuenduslike lahenduste ühendamiseks. Ühtlasi arutletakse kultuurilise identiteedi ning pärandi kaubastamise ja kultuurilise omastamisega seotud küsimuste üle. Millal lakkab pärand olemast pelgalt mineviku jälg ja muutub tuleviku inspiratsiooniallikaks ning kellel on õigus seda piiri nihutada?

Piret Puppart on Eesti Kunstiakadeemia moedisaini professor ja osakonna juhataja, kelle loominguline ja uurimuslik tegevus keskendub pärandkultuuri tõlgendamisele kaasaegses moedisainis, soome-ugri rahvaste rõivatraditsioonidele ning kestlikule disainile. Ta on endine Montoni peadisainer, Eesti olümpiakoondise esindusrõivaste autor ning Šveitsi kestlike nahktoodete brändi Cervo Volante peadisainer ja kaasasutaja.

Üritus on osa näituse „Ekspeditsioon. Soomeugrilane ja pildi võim“ publikuprogrammist.

Näitus seab omavahel dialoogi Eesti Rahva Muuseumi soome-ugri kogud, Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tudengite ekspeditsioonide tulemusel sündinud etnograafilised joonised ja fotod ning soome-ugri pärandist tõukuva kunsti, filmi ja disaini. Näitus on osa Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Rahva Muuseumi ühisest mitmeaastasest uurimisprojektist „Ekspeditsioon“, mis analüüsib eestlaste suhteid põlisrahvastega ning nende suhete mõju eestlaste minapildile.

Eesti Kunstimuuseumi ja Kumu kunstimuuseumi aastakaardiga osalemine tasuta.

Püsiviide

EKA tähistab oma 112. sünnipäeva reedel, 30. oktoobril oksjoni, vilistlaste kokkutuleku ja peoga. Sündmusest on oodatud osa saama kõik endised ja praegused EKAlased!

• 17.00 Avame näituse „Disainiharidus 60“.
• 18.00 Toimub aktus, kus tunnustame EKA tänavusi auliikmeid ja aasta vilistlasi.
• Toimuvad erituurid EKA galerii näitusel „Tool, uks, roos, lusikas“ ning fuajees ja raamatukogus “Disainiharidus 60” näitusel.
  • 18.30 eestikeelne tuur näitusel „Tool, uks, roos, lusikas“ (kuraatorid Kati Saarits ja Hannah Segerkrantz)
  • 19.15 ingliskeelne tuur näitusel „Tool, uks, roos, lusikas“ (kuraatorid Kati Saarits ja Hannah Segerkrantz)
• 20.00 Siim Raie eestvedamisel leiab aset juba traditsiooniks saanud heategevuslik oksjon, kus lähevad müüki vilistlaste, töötajate ja tudengite tööd. Numbrikombinatsioonile 112 viidates kannab oksjon tänavu pealkirja „Kunst tuleb appi!“. Oksjoni tulust pool läheb tudengitele suunatud stipendiumiteks ja pool teose autorile. Tutvu oksjoni kataloogiga siin.

Loomulikult ei puudu peolt hea söök-jook, sünnipäevatort, muusikalised esinejad ega legendaarne Helina Risti karaoke.

Õhtu jooksul on vilistlastele uksed avatud mitmetes erialaosakondades üle maja.

Avatud on EKA meeneid ja kirjastuse raamatuid müüv pood. Vilistlased saavad peol vormistada ka EKA lõpusõrmuse tellimusi.

Sündmuse programm täieneb ja ajakava täpsustub peagi!

Kohtumiseni EKA 112. sünnipäevapeol!

Püsiviide

TÜDRUKUD TEOORIAS
EKA Galerii, Kotzebue 1, Tallinn
T 15.09.2026 18:00
Osavõtt kõigile avatud ja tasuta

NB! Ettevalmistuse eesmärgil palume registreeruda hiljemalt kohtumisele eelneval päeval kell 17.00 järgneval lingil:
https://forms.gle/eAusyFTSmB7mU5DA7
_______________________________
„Tüdrukud, teoorias“ on uusmaterialistlik-feministlik õppimise klubi, kus katsetatakse mittelineaarseid lugemispraktikaid ja alternatiivseid akadeemilise kogunemise vorme. Margaret Tilga veetud kohtumistel loeme ja töötame läbi autoreid nagu Karen Barad, Rosi Braidotti, Jane Bennett, Donna Haraway ja Judith Butler, proovime mittelineaarseid lugemisviise ja sotsiaalselt disainist tõukuvaid meetoodikaid. Loetavad tekstid on valdavalt inglise keeles, kuid töökeeleks on eesti keel laiendamaks eesti feministliku ja uusmaterialistliku mõttevoole.

Margaret Tilk (1999) on Eestis sündinud ja Soomes üles kasvanud noor kunstnik-uurija, kellele pakub huvi sotsioloogia ja kunsti põimimine ning posthumanistlik feminism. Tilk on omandanud kultuurisotsioloogia magistrikraadi Belgias KU Leuvenis, semiootika bakalaureusekraadi Tartu Ülikoolis ning on hetkel omandamas EKA sotsiaalset disaini magistrikraadi. Ta on olnud Paide Teatri ja Arvamusfestivali koosseisudes. Hetkel on Tilk Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu liige ning töötab veebiajakirja Feministeerium toimetajana ja 2026. aasta Tallinna Feministliku Foorumi loovjuhina. Tilk on loonud, kirjutanud, kureerinud, produtseerinud ja kontseptualiseerinud.

Püsiviide

EKA teadusprorektor Linda Kaljundi kureeritud näitusel „Ekspeditsioon. Soomeugrilane ja pildi võim“ juhib temaatilist ringkäiku Eesti Rahva Muuseumi teadur ja püsinäituse „Uurali kaja“ juhtkuraator Svetlana Karm. Ringkäigul tutvustatakse ERMi soome-ugri kogude kujunemise ja uurimise ajalugu.

Esimesed soome-ugri esemed jõudsid ERMi kogudesse peagi pärast muuseumi loomist 1909. aastal. 1920.–1930. aastateks oli ERM kujunenud oluliseks soome-ugri pärandi mõtestamise paigaks ning 1928. aastal avati esimene hõimurahvaste näitus. Valdav osa soome-ugri kogudest on muuseumisse jõudnud 1960. aastatel taasalanud nõukogudeaegsete ekspeditsioonide tulemusel. Samuti on tänapäeval ERMi kogudes hoiul mitmed Kaljo Põllu algatatud Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) soome-ugri õppeekspeditsioonide raames loodud etnograafilised joonised ja fotod, arhiivimaterjalid ning ka vähesed päästeetnograafia põhimõttel kogutud esemed.
Ringkäigul uurime, kuidas muuseumid loovad ja kujundavad teadmisi teiste kultuuride kohta, ning mõtiskleme rahvusvahelise inimõiguste päeva raames kogumiseetika ja päästeetnograafia üle. Miks keskenduti välitöödel sageli esemete kogumise asemel dokumenteerimisele? Mille alusel otsustati, milliseid esemeid tuleks soome-ugri rahvaste kultuuripärandi talletamiseks teadusasutustes säilitada?

Svetlana Karm on Eesti Rahva Muuseumi teadur ja soome-ugri püsinäituse „Uurali kaja“ juhtkuraator. 2019. aastal kaitses ta Tartu Ülikooli etnoloogia erialal doktoriväitekirja teemal „Soome-ugri diskursus Eesti etnoloogias (udmurdi kultuuri uurimise näitel)“. Karm on üks vähestest praegustest ERMi töötajatest, kes sai osaleda soome-ugri välitöödel koos ERMi pikaaegse direktori Aleksei Petersoniga, nimelt ERMi ja Udmurdi Rahvusmuuseumi ühistel ekspeditsioonidel, kuid tollal udmurdi ülikooli tudengina ja hiljem udmurdi muuseumi töötajana.
ERMi teadurina on ta korraldanud välitööekspeditsioone Udmurtiasse (2010), Leningradi oblastisse ja Karjalasse (vepsa ja karjala alad, 2011), Marimaale (2012), Komisse (2019) ja Handi-Mansimaale (2019).

Üritus on osa näituse „Ekspeditsioon. Soomeugrilane ja pildi võim“ publikuprogrammist.
Näitus seab omavahel dialoogi Eesti Rahva Muuseumi soome-ugri kogud, ERKI tudengite ekspeditsioonide tulemusel sündinud etnograafilised joonised ja fotod ning soome-ugri pärandist tõukuva kunsti, filmi ja disaini. Näitus on osa Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Rahva Muuseumi ühisest mitmeaastasest uurimisprojektist „Ekspeditsioon“, mis analüüsib eestlaste suhteid põlisrahvastega ning nende suhete mõju eestlaste minapildile.

Eesti Kunstimuuseumi ja Kumu kunstimuuseumi aastakaardiga osalemine tasuta.

Püsiviide

Püsiviide

EKA urbanistika õppekava kutsub kõiki magistriõppehuvilisi osalema rahvusvahelist õppekava tutvustaval online-infotunnil, mis toimub teisipäeval, 12. jaanuaril 2027 kell 17:00 Zoomis.

Hea võimalus teada saada, kuidas toimub magistriõpe urbanistika erialal, kuidas valmistuda sisseastumiseks ja mida kandidaatidelt oodatakse. Võimalus küsida küsimusi. Kuna tegu on rahvusvahelise õppekavaga, siis infotund toimub inglise keeles.

Huvilistel palutakse registreeruda alloleva lingi kaudu. Vahetult enne infotunni algust saadetakse osalejatele Zoomi link.

Registreeru SIIN

Rohkem infot Urbanistika magistriõppekava kohta leiab siit:

• https://www.artun.ee/urban-studies
• https://www.facebook.com/urbantallinn
• https://www.instagram.com/ekaurbanstudies

Vastuvõtt EKA rahvusvahelisele urbanistika magistriõppekavale algab 1. veebruaril 2027 ning lõppeb 1. märtsil kell 15:00.

Lisainfo vastuvõtu kohta

Püsiviide

Püsiviide