Kalender

Karl Joonas Alamaa & Cian-Ti Wang
„Käeulatuses“
02.08–30.08 @ KESKPUUR

Tuues kokku kaks erineva kultuuritaustaga kunstnikku, ühendab näitust ühine huvi kodu, lahkumise, mälu ja lootuse teemade vastu. Taiwani kunstniku Cian-Ti Wangi jaoks on see esimene kord oma loomingut Eestis näidata. Alamaa ja Wangi praktikad kohtuvad küsimustes, mis puudutavad kuuluvust, mälestusi, liikumist, argiseid kogemusi ning viise, kuidas inimesed loovad ja hoiavad sidet paikade, esemete ja üksteisega.

Näituse keskmes on jagatud ja isiklikud ruumid, paigad, kus inimeste teed ristuvad, kus kujunevad harjumused, suhted ja mälestused. Need võivad olla keskkonnad, mis kannavad endas nii individuaalseid kui ka kollektiivseid lugusid.

Näitus vaatleb, kuidas mälu ja kuulumine liiguvad pidevalt isikliku, jagatud ja institutsionaliseeritud vahel. Selle asemel, et käsitleda neid püsivate või üheselt määratletavate nähtustena, avab väljapanek mälu kui pidevas muutumises oleva protsessi, küsides kuidas me kanname paiku endaga kaasas ning kuidas paigad omakorda kujundavad meie arusaama sellest, kuhu ja kelle hulka me kuulume.
…

Cian-Ti Wangi kunstipraktika keskendub toidule, söömisele ja tuttavatele esemetele kui viisidele, mille kaudu inimesed loovad sidemeid kodu, identiteedi ja üksteisega. Tema looming põimib isiklikud kogemused laiemate ühiskondlike küsimustega, käsitledes keelt, religiooni, ajalugu ja sotsiaalseid suhteid. Wang kasutab sageli argiseid esemeid, keskkondi ja rituaalseid vorme, et luua installatiivseid ja performatiivseid olukordi, mis kutsuvad vaatajat mitmekihilisse emotsionaalsesse maailma. Elades Belgias, kuid olles pärit Taiwanist, on tema loomingut sageli kujundanud igatsus ning kogukonda kuulumise otsing.

Karl Joonas Alamaa looming tegeleb seevastu isikliku mälu ja avaliku ruumi kokkupuutepunktidega, huvitudes nii võimu, ajaloo ja inimese omavahelistest suhetest. Teda huvitab, kuidas inimesed kannavad endaga kaasas mälestusi, väikeseid jälgi ja isiklikke tähendusi ning kuidas avalikud ruumid ja ideoloogiliselt laetud keskkonnad kujundavad meie arusaama kuuluvusest ja kodust. Nii põimivad tööd isikliku ja avaliku vaate, viidates silmale märkamatu ja nähtava vahekorrale, millelegi, mis on kaasa võetud, kogutud või enda teada jäetud.

Neljapäeval, 16. juulil kell 17 avatakse Kohtla-Järve keskväljakul välinäitus “Monumendi uued raamid: Minevik kui kunstimaterjal”, mis vaatleb kaasaegse kunsti võimet tegeleda Nõukogude pärandi ja sellega seostuvate mälukonfliktidega. Välinäitus on valminud Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli teadusprojekti „Monumendi uued raamid” raames. Välinäitus Kohtla-Järve keskväljakul jääb kõigile avatuks kuni suve lõpuni.

Kogu maailmas vaieldakse selle üle, kas ja kuidas vastuolulist pärandit avalikus ruumis näidata. Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas on toonud monumentaalsete konfliktide ühe keskme Ida-Euroopasse. 

Välinäitus annab ülevaate kolmest kunstiliste sekkumiste konkursist aastatel 2024-2025. Kunstikonkurssidel osales kokku 17 kunstnikku ning nende raames on pakutud välja 25 erinevat lahendust, kuidas mõtestada ümber eri tüüpi pärandit – Saaremaa Tehumardi memoriaali (autorid Riho Kuld, Mati Varik, Allan Murdmaa, 1967/1975), Tallinna Lennujaama vana reisiterminali monumentaalmaale (1955, autorid Viktor Karrus ja Richard Sagrits) ning Tartus asuvast mälestusmärgist „Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel“ (autor Olav Männi, 1950/1956).

Avamisel tutvustavad välinäitust ja Nõukogude pärandi ümbermõtestamist kell 17 Eesti Kunstiakadeemia rektor Hilkka Hiiop, näituse kuraatorid Linda Kaljundi ja Kirke Kangro (Eesti Kunstiakadeemia) ning ajaloolane Kristo Nurmis (Tallinna Ülikool). Väljaku kõrval asuvast kaevurite monumendist “Au tööle!” (1967, autorid Olavi Männi ja Udo Ivask) räägib Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi direktor Ainar Varinurm. 

Sellele järgneb kell 18 giidituur Stalkeri muuseumi näitusel „Väljasõit“ Kukruse stalinistlikus klubihoones, Lehe tn 10a. Grupinäitus ühendab tööstuspärandi, Ida-Virumaa ajaloo ja kaasaegse kunsti. Väljas on Peeter Lauritsa, Arne Maasiku, Raoul Kurvitza, Ernst Hallopi jt teosed ning kaasaegsete kunstnike Anna Škodenko, Hanna Piksarv, Jevgeni Zolotko, Kati Saarits ja Sigrid Viiri sekkumised Tallinna lennujaama sotsrealistlikesse monumentaalmaalidesse. Tuuri raames tutvustavad näitust Hilkka Hiiop, Linda Kaljundi, Kirke Kangro, Indrek Leht ja Ainar Varinurm. Näitus on avatud juuli-august 2026 etteteatamisel (helistades nr 5155365) ning 17.07.-29.08. reedeti ja laupäeviti kell  15-18. Välinäitus Kohtla-Järve keskväljakul jääb kõigile avatuks kuni suve lõpuni.

Näitused ja eksponeeritud tööd on osa Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli ühisest teadusprojektist „Monumendi uued raamid“ (2024–2026), mida rahastab Eesti Kultuuriministeerium. Projekti eesmärk on luua uusi lahendusi mälestusmärkide ja muu dissonantse pärandi ümbermõtestamiseks, tuues selleks kokku eri valdkondade teadmisi ja oskusi ning kaasates erinevaid huvigruppe ja kogukondi. 

Osalevad kunstnikud: Saaremaa Tehumardi memoriaali sekkumiste kavandite autorid olid Kirke Kangro, Neeme Külm, Anna Mari Liivrand, Johannes Säre, Kristina Norman ja Taavi Piibemann. Anna Škodenko, Hanna Piksarv, Jevgeni Zolotko, Kati Saarits ja Sigrid Viir pakkusid välja oma lahendused Tallinna lennujaama vana terminalihoone maalide ümberraamistamiseks. Trevor Kinna, Bob Bicknell-Knight, Hasso Krull, Camille Laurelli, Samuel Lehtikoinen, Ülo Pikkov ja Yiyang Sun lõid digikunstiteosed, mis tõukusid skulptuurist „Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel“. 

Täname: Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Kohtla-Järve Linnavalitsus, Kohtla-Järve Põlevkivimuuseum, Õiglase Ülemineku Fond. 

Pööriöö kohvikus ootab külastajaid nüüd EKA eksperimentaalvormide mininäitus „Tuba nr. Sinine“. 

Maailmas visatakse hinnanguliselt iga sekundi kohta ära ühe veoauto jagu tekstiile, millest vaid umbes 1% jõuab tagasi uute tekstiilipõhiste toodete tootmisse. Eestis on tekstiilijäätmete hulk märkimisväärne – igal aastal visatakse ära ligikaudu 18 000 tonni tekstiile, millest suur osa jõuab endiselt põletusse või prügilasse.

„Tuba nr. Sinine“ annab uue elu Tallinki hotellides ja laevadel kasutusest välja võetud voodilinadele. Näitus viib külastajad une ja ärkveloleku vahepealsesse seisundisse – sinisesse hotellituppa, kus miski pole päris, kuid on ometi kummastavalt tuttav.

Näitus oli esmakordselt väljas Viru Keskuse aatriumis.

Meeskond

Kunstnikud: Annabel Mustasaar, Eelia Laasma, Getlin Tammoja, Helen Saarik, Janina Lõhmus, Katriin Tammoja, Lee Mikkin, Maigi Teino, Marcus Eier, Maria Lisanne Arumäe, Mia Uustal, Nataly Järvik, Rasmus Linde

Sisearhitektid: Aleksandra Saar, Diana Alliksaar, Henri Kats, Julius Heinlo, Kaur-Markus Jenas, Kaur Rõõmussaar, Kertu Aljas, Ketlin Kõiv, Krisette Juur, Lisell Oja, Sander Etverk

Sisearhitektide juhendaja: Annika Kaldoja

Vormide juhendajad: Liisi Eesmaa, Flo Kasearu

Produktsioon: Piret Puppart, Cärol Ott

„Tüdrukute saar“
EKA Galeriis 22.08.–6.09.2026
Avatud T–L 12–18 P 12–16
Avamine: R 21.08. kell 18.00

Mis oleks, kui eksisteeriks utoopiline saar: koht, kus haprust, lahkust, haavatavust ja hoolivust ei peetaks nõrkusteks, vaid vastupanu ja põgenemise vormideks?

„Tüdrukute saar“ on feministlik grupinäitus ja jutuvestmisprojekt, mis kujutab ette väljamõeldud saart, kus elavad tüdrukud koos lillede ja loodusega. Siin pole sõda ega leina. Lilledest ja taimedest saavad vastupanu sümbolid, samas kui hellus, kujutlusvõime ja hoolivus saavad ellujäämise ja teistsuguse reaalsuse loomise viisideks.

Projekt kasvab välja Ukraina kunstniku Daria Titova sõjakogemusest ning uurib lapsepõlve, leina, kodu ja vajadust luua ruume, kus kujutlusvõime saab pakkuda pelgupaika. Saare „tüdrukud“ ei ole sooline piirang, vaid pigem avatuse, uudishimu, ja siiruse sümbol, uskumus, et maailm võib olla teistsugune. Kõik on siia teretulnud.

Näitusel on eksponeeritud Titova visuaalteosed koos Mariia Chudna keraamika ja Helena Atkini originaalmuusikaga. Natalia Stojkova ja Kornélia Nemcová esitlevad oma filmi „Naise sõda“, lisades naiste sõjakogemustele uue vaatenurga.

Näituse ajal saab saarest koht ühisteks eineteks ja lugude jutustamiseks. Aly Sparkling Beveridge’i kavandatud ühised õhtusöögid toimuvad 22. ja 24. augustil, tuues külastajaid kokku toidu, vestluse ja jagatud lugude ümber. 2. septembril toimub vestlus kunstniku ja disaineri Katya Lesiviga ja teetseremoonia.

Näituse publikuprogramm
Kohtade arv on piiratud, vajalik on eelnev registreerimine!

• Laupäev, 22. august kell 18–21 kollektiivne õhtusöök ja tikkimise töötuba. Pane end kirja siin
• Esmaspäev, 24. august kell 18–21 kollektiivne õhtusöök ja tikkimise töötuba. Pane end kirja siin
• Kolmapäev, 2. september kell 16–18 kunstnikuvestlus ja teetseremoonia Katya Lesiviga. Pane end kirja siin

Osalevad kunstnikud: Helena Atkin, Aly Sparkling Beveridge, Mariia Chudna, Natalia Stojkova & Kornélia Nemcová, Daria Titova
Projekti algataja: Daria Titova
Graafiline disain: Teele Kiisk
Tehniline tugi: Eugenio Marini
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Tallinna linn ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustavad mirai™ ja Põhjala Pruulikoda.

FOKU galeriis Hilla Kurki (FI) ja Taavi Rekkaro (EE) duonäitus „See, mida tuleks tunda“.

Ühisel näitusel uurivad kunstnikud isikliku mineviku, puudutuse ja lähedusega seotud teemasid, aga ka seda, kuidas me kujutistega suhestume. Mõlemad kunstnikud otsivad oma praktikas uusi lähenemisviise, liikudes muuhulgas tasapinnaliste kujutiste juurest suurema ruumilisuse poole. Koos loovad teosed dialoogi distantsi ja intiimsuse, kohalolu ja mäletamise vahel.

Seerias „Clay Diaries“ („Savi päevikud“) läheneb Hilla Kurki mälule läbi oma pere ajaloo, uurides, kuidas luua uusi viise traditsioonide ja pärandiga suhestumiseks. Kurki fotodel on kujutatud inimesi koos taimede ja teiste olenditega, kes sünnivad igal hooajal justkui muutumata kujul uuesti. Kutsudes oma esivanemate majja külla mitmeid kunstnikest sõpru ja kolleege loob ta jagatud hetkede kaudu elava arhiivi, kus sõprus on teose tulem, mitte ainult selle teema.

Taavi Rekkaro esitleb näitusel fotosid ja objekte, käsitledes fotot puudutatava ja kogemust talletava objektina, kus lähedusest saab kogemuse osa. Jäädvustatud kujutistel avanevad kaduvad hetked, sisemised kahtlused ning katsed mõista iseennast ja oma suhteid teistega. Vaadeldes igapäevaseid hetki, küsib kunstnik: kuidas olla kindel, et sa üldse seal olid, kas need momendid ka päriselt olid? Galerii seinale moodustub sulav hetk, mis koosneb teostest alates aastast 2023. Teosed ei ava üht kindlat lugu – tuleb võtta aega, et leida oma lugu.

Näitus jääb avatuks 26. septembrini 2026.

Hilla Kurki (snd 1985) on Soome kunstnik, kes on näidanud oma töid rahvusvaheliselt ja osalenud erinevatel kunstimessidel alates 2016. aastast. Tema esimene raamat „Almost All the Flowers in My Mother’s Garden“ („Peaaegu kõik lilled mu ema aias“) ilmus 2022. aastal (Khaos Publishing) ning on tänaseks läbi müünud juba kaks tiraaži. Raamatu kohandusi näituseks on hiljuti eksponeeritud näiteks Soome Instituudis Pariisis, Foto Arsenalis Viinis ja Genfi Fotograafiakeskuses. Kurki oli 2023. aasta Kopenhaageni fotofestivali üks peaesinejaid. 2018. aastal valiti tema tööd naisfotograafide ajaloole ja tulevikule keskenduvale Elles X Paris Photo näitusele. 2019. aastal pälvis ta 34. Hyères’i festivalil preemia vaikelude kategoorias. Ta on valitud Futures Photography platvormi kunstnike hulka.
Kurki lõpetas 2018. aastal Aalto Ülikooli kunsti-, disaini- ja arhitektuurikooli magistrikraadiga kunsti alal. Ta elab ja töötab Helsingis Soomes.
https://www.hillakurki.com/

Taavi Rekkaro (snd 1988) on segatehnikas töötav kunstnik, kelle looming peegeldab intuitiivset dialoogi kujutava kunsti ja fotograafia vahel. Ühendades pilte füüsiliste materjalidega, püüab ta jäädvustada põgusate hetkede energiat, hägustades piire mälestuste ja eneseleidmise vahel. Rekkaro on oma töid eksponeerinud rahvusvahelistel näitustel ja kunstimessidel ning tema töid on avaldatud korduvalt rahvusvahelistes väljaannetes.
https://taavirekkaro.com

FOKU galerii on Eesti Fotokunstnike Ühenduse (FOKU) galerii ja esitlusruum Tallinna vanalinnas.

Toetajad:
Eesti Kultuurkapital, Soome Kultuurirahastu Kymenlaakso piirkondlik fond, Artproof

Avamisjookidega kostitavad:
Nudist Drinks, Põhjala Pruulikoda

Partner:
Rüki galerii

Tehniline tugi:
Karmo Migur, Paul Kobert

Hilla Kurki teose kalligraafia:
Adèle Zabé

Täname:
Albane, Alexis, Anne, Artproofi tiim, Celine, Daniel, EKA galerii, Elio, Ferdinand, Hikari, Hubert, Jack, Joosep, Kaisa Maasik, Margot, Mari-Leen Kiipli, Olari, Olivia, Oscar, Raphaël, Rasmus, Risako, Sheung, Thomas, Tor, Valter, Viivi, Woosung

FOKU galerii
Väike-Karja 10, Tallinn
N–L 12–18

Sissepääs tasuta

Eesti Arhitektuurimuuseum kutsub tähistama sünnipäeva ning 30 aasta möödumist Rotermanni Soolalaos reedel, 29. mail algusega kell 17.00. 

Avame näituse „Fenomen Soolaladu. Tagasi tulevikku”, pakume torti ning tähistame Soolalao minevikku, tänast päeva ja tulevikku hea muusika saatel päikeseloojanguni! Jooki pakub Peninuki baar.

1996. aastal alustasid Rotermanni Soolalaos tegutsemist Eesti Arhitektuurimuuseum ja Eesti Kunstimuuseumi kaasaegse kunsti osakond. Tekkis paik, kus hakati kujundama kaasaegse näituseruumi tähendust Eestis. Soolalaost sai oluline kunsti ja arhitektuuri kohtumispunkt.

Näitusel „Fenomen Soolaladu. Tagasi tulevikku“ kohtuvad erinevad fenomenikillud, mis on teinud Soolalaost Soolalao: 1990. ja 2000. aastate murrangulised kunstnikud, siin katsetatud meediumid ja ideed ning arhitektid, kelle loomingut on arhitektuurimuuseumi näituste kaudu järjepidevalt esile toodud. Tollased ideed ja praktikad kohtuvad kaasaegse loominguga.

Näitus „Fenomen Soolaladu. Tagasi tulevikku” jääb avatuks kuni 4. oktoobrini.

Kuraatorid: Grete Margna (Eesti Arhitektuurimuusuem), Eha Komissarov (Eesti Kunstimuuseum)

Arhitektid ja kunstnikud: Arnold Matteus, Anita Kremm, Ene-Liis Semper, Erika Nõva, Hanna-Eliise Kitter & Saskia Krautmann, Ilmar Malin, Kiwa, Kristel Zimmer, Liisamari Viik, Marko Mäetamm, Toomas Rein, Urmas Viik, Valve Pormeister

Näituse arhitektuur: Priit Põldme, Reet Sepp (Joonprojekt)

Graafiline disain: Mette-Mari Kaljas, Chloé Gourvennec

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

Täname Eesti Kunstimuuseumi ja Floorini

„Kromaatiline triiv“ loob tervikliku taju- ja ruumikogemuse, mille keskmes on maalikunstnik Kristi Kongile omaselt värv. Viimase paari aasta jooksul spetsiaalselt selleks väljapanekuks valminud teosed ning ümbritsev installatiivne ruum viitavad ühtaegu nii värviküllasusele kui ka poeetilisele olemisviisile kaardistamata territooriumil.

Näitus loob tervikliku taju- ja ruumikogemuse, mille keskmes on Kristi Kongile omaselt värv. Väljudes lõuendi piiridest, on värvid ja motiivid kandunud edasi põrandale, seintele, aknale ja väliruumi.

„Kromaatiline triiv“ peegeldab kunstniku sisemisi rännakuid viimase paari aasta jooksul, mil värv on teeninud nii meeleseisundite kui ka mälestuste kaardistamise ja talletamise eesmärki. Teostel korduvad avauste ja (läbi)käikude motiivid, mis kõnelevad tundmuslikust astumisest kuhugi mujale, paralleelmaailma. Trepp – nii kujutise kui ka objektina – annab suuna kas edasiliikumiseks või paigalejäämiseks. Need Kongi loodud tühjad maastikud ei räägi kohalejõudmisest, vaid pööravad tähelepanu seisundile, mis tekib vahealas viibijal.

Näitus on 25.05–30.09 avatud ka esmaspäevadel.

Näitus on avatud 11. oktoobrini 2026.

Kuraator: Ann Mirjam Vaikla
Näituse kujundus: Mari Hunt, Grete Daut (MARIHUNT arhitektid)
Graafiline disain: Brit Pavelson
Näitusekorraldaja: Tõnis Medri
Koordinaator: Anastassia Langinen

11.07.2026–25.10.2026

Alates 11. juulist on Tartu Kunstimuuseumi projektiruumis „Noor Tartu” näitusesarja raames avatud Kaisa Maasiku isikunäitus „Elus olemise tunne”.

Kaisa Maasiku isikunäitus „Elus olemise tunne“ keskendub argistele, kuid ilusatele hetkedele, mida on kerge märkamata jätta. Need võivad olla juhuslik naeratus kahe võõra vahel, esimene päev pärast kuudepikkust talve, mil saabaste asemel saab jalga panna tennised, või vihmasabin aknaplekil, mis öösel korraks äratab ja seejärel uuesti uinutab. Maasiku teosed lähtuvad vaatlemisest ja märkamisest ning koondavad erinevate inimeste talletatud hetki ja argiseid tähelepanekuid.

Kiire infovoo ning pideva digitaalse tähelepanukonkurentsi taustal pakub näitus võimalust aeglustada pilku ja suunata tähelepanu sellele, mis tavaliselt jääb tagaplaanile – olukordadele, mis võivad juhtuda meie kõigiga ning mis tuletavad meelde, et elu koosneb suuresti just neist väikestest ehedatest kogemustest.

Näitusesari „Noor Tartu” sai alguse 2017. aastal eesmärgiga populariseerida ning toetada Tartuga seotud noorte kunstnike loomingut. Varasemalt on „Noore Tartu“ näituseprogrammis esitletud Sten Eltermaa, Keiu Maasiku, Mirjam Hinni, Siiri Jürise, Nele Marie Tiidelepa, Tõnis Jürgensi ja Viktoria Berezina loomingut.

Kaisa Maasiku näitus on Tartu Kunstimuuseumi 3. korruse projektiruumis avatud 11. juulist kuni 25. oktoobrini 2026.

Kaisa Maasik (1994) on Tallinnas tegutsev kunstnik ja kuraator. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti eriala (MA, 2021) ja fotograafia osakonna (BA, 2017). 2019. aastal täiendas Maasik end Helsingi Kunstiülikooli Kunstiakadeemias Praxise kuraatoritele suunatud magistriprogrammis. Maasiku jaoks on oluline koostöine tegutsemine, ta töötab nii koos kui üksi projektide kallal, mis võtavad ruumilisi mõõtmeid. Ta keskendub juhuslike inimeste tunnetele ja kogetule, püüdes nende lugu edasi anda läbi esemete või mälestuste. Maasiku keskseks töövõtteks on kogumine, ammutades ainest eelkõige igapäevast. Ta on kuulunud Umbrella Grupi koosseisu (2016–2017) ning tegutsenud projektiruumi Vent Space (2018–2019) ja Tallinna Fotokuu biennaali (2017, 2019) korraldustiimides. 2020. aastal pälvis Maasik Wiiralti stipendiumi ning 2021. aasta kevadel osales ta FAIR residentuuris FABRIKKENis Kopenhaagenis. 2021. aastast on ta Fotokunstnike Ühenduse ja 2022. aastast on ta Eesti Kunstnike Liidu liige.

Kunstnik: Kaisa Maasik
Kuraator: Stella Mõttus
Graafiline disainer: Kersti Heile
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Ledzep OÜ
Näituse toimkond: Indrek Grigor, Joanna Hoffmann, Rene Kriisa, Katariina Leets, Katrin Lõoke, Anti Saar, Peeter Talvistu
Videoklippide autorid: Arvi Anderson, Jana Arendi, Katariina Aule, Andrus Avarand, Yvette Bathgate, Marleen Eino, Alexei Gordin, Yiheng Gu, Viktor Gurov, Liisa-Lota Jõeleht, Erik Jürmann, Pirke Kaljula, Piret Klea-Velleste, Karel Koplimets, Nele Kurvits, Epp Kuslap, Kadri Lind, Maria Luiga, Mariel Luuk, Heiki Maasik, Katariin Mudist, Stella Mõttus, Reigo Nahksepp, Urmet Piiling, Evelyn Raudsepp, Mari-Liis Rebane, Yiyang Sun, Maryliis Teinfeldt-Grins, Annika Toots, Tõnu Tunnel, Simona Tätte, Lotte Ugandi, Ruudu Ulas, Pille-Riin Valk, Eliisabet Valmas, Sten Vendik, Helen Västrik

Viljandis avatud kolmiknäitusega “KÖLER 200: originaal, koopia, tõlgendus” tähistatakse eesti esimese kutselise kunstniku 200. sünniaastapäeva.

Kondase keskuses saab näha Johann Köleri originaalteoseid, erinevas valmimisjärgus maale ja joonistusi. Näituse kuraator on Mari Vallikivi. Teosed pärinevad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Viinistu Kunstimuuseumi kogudest ja erakogust.

Viljandi muuseumis on väljas pea täielik valik Köleri säilinud loomingust. Näha saab 100 täissuuruses reproduktsiooni, esitatud nende loomise järjekorras. Kristjan Mändmaa kureeritud näitus tutvustab ka Köleri elulugu.

Rüki galeriis tõlgendavad Kölerit kaasaegsed kunstnikud Marge Monko, Tõnis Saadoja, Johanna Ulfsak, Mihkel Ilus ja Jass Kaselaan. Väljapanek kinnitab, et Köleri värvikas isiksus ja suure tahte ja töö tulemusel sündinud edu mõjub inspireerivalt ka praegu.

Kolmiknäitus “KÖLER 200: originaal, koopia, tõlgendus” ootab külastajaid T-P kell 11-18.
Rüki galeriis on näitus avatud kuni 10.05, Kondase keskuses kuni 14.06 ja Viljandi muuseumis kuni 1.11.2026.

Johann Köleri juubeliaastat tähistatakse ka muuga. Juba 28. märtsil toimub Viljandi muuseumis Köleri konverents, kus uusi nurki kunstniku ja tema aja tundmisel avavad David Vseviov, Linda Kaljundi, Erki Tammiksaar, Andres Andresen, Tiina Abel, Alar Nurkse, Holger Loodus ja Mihkel Ilus. Kohti on piiratud arv, pileti saab soetada siit.

Johann Köler sündis 1826. aastal Viljandimaal vaese suurpere seitsmenda lapsena. Kõigest 9-aastaselt kodust lahkunud noormees töötas seitse aastat Lätis ning leidis siis vastu ootusi võimaluse asuda õppima Peterburi kunstide akadeemias. Temast sai akadeemik ja Vene keisririigi üks esikunstnikke, mh oli ta pikalt keisri tütre kunstiõpetaja. Elades ja reisides välismaal, ei unustanud eesti maalikunsti rajaja siiski kunagi oma sünnimaad. Ta kasutas oma loodud tutvusi selleks, et leevendada mõisnike rõhumise all elavate eestlaste olukorda. Köleri rahvuslikule meelele viitab seegi, et kuni oma elu lõpuni identifitseeris ta end Viljandimaa kaudu, signeerides sageli teoseid viitega sünnikohale (Köler-Wiliandi).

Rohkem infot Köler 200 juubeliaasta ja kolmiknäituse kohta leiab lehtedelt www.koler200.ee ja linktr.ee/koler200.

Kolmapäeval, 26. augustil kell 15.00-16.30 toimub kunsti ja disaini doktorant-nooremteaduri Vitali Valtaneni esimese juhtumiuuringu „Liikidevahelise disaini pedagoogiline eksperiment” avalik eelretsenseerimine EKA ruumis A502 ja zoomis (Meeting ID: 644 8482 7067, Passcode: 484233).

Eelretsensendid on dr Svenja Keune (Boråsi Ülikool, Rootsi) ja Sergio Dávila (Universidad Autónoma Metropolitana, Mehhiko / EKA).
Doktoritöö juhendajad on dr Kristi Kuusk (EKA) ja dr Kadri Aavik (Tallinna Ülikool).

Juhtumiuuring on osa loovuurimuslikust doktoritööst „Linnaruumide ümbermõtestamine mitmeliigiliseks kooseksisteerimiseks: disainimetodoloogiad, mis tunnustavad mitte-inimloomade agentsust”. Uuring kirjeldab, kuidas varem inimkeskselt üles ehitatud kohustuslik bakalaureuseaine kujundati ümber liikidevahelise disaini kursuseks. Juhtumiuuring dokumenteerib kursuse jaoks arendatud meetodid ja nende toimimise õppetöös.

Liikidevaheline disain on inimülese disaini (more-than-human design) alamsuund, mis keskendub mitte-inimloomadele. See tähendab disaini, mis arvestab peale inimese ka teiste liikidega: nende vajaduste, iseväärtusega ja sellega, et meil on ühine elupaik. Kursuse lähtekoht on eetiline: disain ei ole väärtusvaba tegevus ning juba disainihariduses kujuneb suuresti see, keda hakatakse pidama kasutajaks ja keda käsitatakse pelgalt keskkonna osana. Euroopas õpetatakse seda valdkonda peamiselt magistri- ja doktoritasemel, kohustusliku bakalaureuseainena on see haruldus. Üks eksperimendi küsimustest ongi, kas selline mõtteviis peaks kuuluma juba disaineri esimesse väljaõppesse.

Üritus on avalik ja toimub inglise keeles.

Seminaril tutvustame EKA PAKKu ja RMK teadus- ja arendusprojekti Met(s)aRING, mille eesmärk on arendada ringne ja modulaarne ehitussüsteem RMK külastustaristu väikevormidele ja väikemajadele.

Projekt keskendub sellele, kuidas kavandada taristut nii, et seda saaks ajas kohandada, uuendada ja taaskasutada. Fookuses on korduvad standardiseeritud puitdetailid, tootmisjääkide kasutamine ning lahendused, mis vähendavad materjalikulu, lihtsustavad hooldust ja pikendavad rajatiste eluiga.

Seminari eesmärk on saada ehitajatelt ja tootjatelt praktilist tagasisidet arendatava süsteemi rakendatavuse kohta. Arutleme, kui standardiseeritud või paindlik peaks ehitussüsteem olema, millised on võimalused kasutada taaskasutatud või madalama kvaliteediga puitu ning kuidas mõjutavad hankevormid ja koostööloogikad kestlike lahenduste elluviimist.

Üritusele saad registreerida SIIN!

KAVA
27. august 2026, kell 9.30 – 12.30
EKA Valge maja (Kotzebue 10, Tallinn)

9.30 Käimasoleva teadusprojekti tutvustus, RMK pikaajalised eesmärgid ja ambitsioonid (RMK)

9.45 8 disainiprintsiipi külastustaristu projekteerimisel (EKA)

10.00 Ehitussüsteemi tutvustus (EKA)

10.15 Väheväärindatud ja -kasutatud puidu rakendamine ehituses (TalTech)

10.30 Kohvipaus ja ehitussüsteemi prototüübiga tutvumine

11.00 – 12.30 Töötuba

EKA PAKKu teadustööd on kaasrahastatud Euroopa Liidu ja Eesti Teadusagentuuri projekti “PUUSTER: Vähekasutatud puidu ja puitmaterjali väärindamise meetodite arendamine ehituses” (TEM-TA80) kaudu.

Käesolev sündmus kuulub Adapteri võrgustiku koostööklubide sarja, kus teadlased, ettevõtted ning avaliku ja erasektori esindajad kohtuvad sisukat arutelu ja koostöövõimalusi looval platvormil. Kõik Adapteri koostööklubid leiad siit.

Reedel, 28. augustil algusega kell 12.00 toimub aulas (ruum A101) Eesti Kunstiakadeemia 2026/27. õppeaasta avaaktus. Aktus kestab orienteeruvalt 1,5 tundi.

Kutsume kõiki laupäeval, 29. augustil, Ida-Virumaale näituse “Väljasõit” finissage’ile.

Päev algab kell 13:30 Kohtla-Järve keskväljakul välinäitusel “Monumendi uued raamid: Minevik kui kunstimaterjal”, mis vaatleb kaasaegse kunsti võimalusi tegeleda Nõukogude pärandi ja sellega seostuvate mälukonfliktidega. Ühtlasi teeme väikese põike samas asuva kaevurite monumendi “Au tööle!” (1967, autorid Olavi Männi ja Udo Ivask) juurde.

Keskväljakult suundume Kohtla-Järve külje all asuvale tööstusmaastikule, kus paikneb legendaarne „fenoolisoo“. Selle tekkimine on seotud põlevkivitehaste aastakümneid väldanud tegevusega: poolkoksi- ja tööstusjäätmete kõrgendikelt nõrgus saastunud vesi madalamale märgalale. Tänaseks on sealse keskkonna olukord oluliselt paranenud, kuid ala on endiselt jääkreostusobjektina arvel. Fenoolisoo ajalugu avab Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi direktor Ainar Varinurm.

Kell 15:00 järgnevad giidituurid Stalkeri muuseumi näitusel „Väljasõit“ ja EKA näitusel „Pilt on illustratiivne II. Monumentaalmaal tööstusmaastikul“ Kukruse stalinistlikus klubihoones (Lehe tn 10a). Grupinäitus ühendab tööstuspärandi, Ida-Virumaa ajaloo ja kaasaegse kunsti. Väljas on Peeter Lauritsa, Arne Maasiku, Raoul Kurvitza, Ernst Hallopi jt teosed ning Anna Škodenko, Hanna Piksarve, Jevgeni Zolotko, Kati Saaritsa ja Sigrid Viiri kaasaegsed sekkumised Tallinna lennujaama sotsrealistlikesse monumentaalmaalidesse. Giidituuridele järgneb Ainar Varinurme juhitud ringkäik Kukruse asulas.

Seejärel on kõigil võimalus osa saada Kukruse kohvikutepäevast (kaasa võtta sularaha).

Kell 17:00 paneb päevale klubihoones punkti Eesti Kunstiakadeemiast võrsunud punk-kollektiiv Ants1.

Transport Tallinnast (NB! 5 €, registreerimine vajalik siin)

Tallinnast viib Ida-Virumaale kell 11:00 Eesti Kunstiakadeemia (Põhja pst 7) eest väljuv buss. Tagasisõit Kukruse klubi juurest (Lehe tn 10a) Tallinnasse algab kell 18:30.

Näitused ja eksponeeritud tööd on osa Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli ühisest teadusprojektist „Monumendi uued raamid“ (2024–2026), mida rahastab Eesti Kultuuriministeerium. Projekti eesmärk on luua uusi lahendusi mälestusmärkide ja muu dissonantse pärandi ümbermõtestamiseks, tuues selleks kokku eri valdkondade teadmisi ja oskusi ning kaasates erinevaid huvigruppe ja kogukondi.

Sisearhitektuuri osakond ja ruumiloome stuudio tektuur kutsuvad teid augusti viimasel nädalavahetusel Muhumaale talguteteemalisele sümpoosionile.

Eesti sisearhitektuuri ja ruumiloome valdkonna suursündmus SISU toimub 28.-30. augustil Muhumaal EKA Tamse õppebaasis.

Pealkirja TALGU TALK tähe all toimuv sümpoosion keskendub tänavu koostöövormidele, kombates arhitektuuri-, sisearhitektuuri-, disaini- ja ehitamise vahelisi piire käelise koostegevuse kaudu. Kolme päeva jooksul astuvad esitluste, loengute ja vestluste läbi publiku ette kolmkümmend sisearhitekti, arhitekti, disainerit, kunstnikku, filmitegijat ja muusikut. Sümpoosionile eelneb nädalapikkune rahvusvaheline suvekool, kus üle Euroopa kohale tulnud tudengid kogevad ja mõtestavad kaasaegset talgukultuuri.

Viimastel aastakümnetel oleme olnud tunnistajaks protsessile, mille raames arhitektuur, sisearhitektuur ja disain on seni domineerinud ainuisikuliselt autorluselt triivinud üha enam kollektiivset loomet väärtustavateks valdkondadeks. Erinevad koostöövormid ja ühised töötegemised on haaranud ka teisi ühiskonna sfääre. Talguid võib pidada ekraanide-eelse ajastu ühise olemise kõige ehedamaks vormiks, millest meie ajal on palju õppida. See on kohalolu – siin ja praegu.

Ida-Euroopas ning Balti- ja Põhjamaadel on talgute jaoks sarnased nimetused: poola keeles tłoka, ukraina toloka, leedu talka, soome talkoot ja rootsi talko. Ehkki mujal Euroopas sellele terminile ühest vastet ei ole – näiteks pakub üks veebisõnaraamat ingliskeelseks vasteks collective self-help –, siis kollektiivne eneseabi on siiski universaalne, üldinimlik printsiip.

Ühendades regiooni kollektiivse mälu ja kultuuri, toob TALGU TALK kokku 30 talgulist kodust ja võõrsilt. Esialgse kõnelejate nimekirja moodustavad arhitekt Aet Ader, kunstnikud Yvette Bathgate ja Jake Shepherd, läti arhitekt Marija Dambe, arhitekt Lauri Eltermaa, leedu kunstnik ja lambakarjaste residentuuri perenaine Laura Garbštienė, gruusia arhitekt ja Tbilisi Arhitektuuribiennaali korraldaja Tinatin Gurgenidze, saksa disainer Philipp Heidkamp, filosoof Joonas Hellerma, arhitekt Johan Kirsimäe, ruumiloome praktika Kuidas.works, arhitekt ja ruumikoreograafia ajakirja toimetaja Helmi Marie Langsepp, antropoloog Francisco Martinez, sisearhitekt ja ligipääsetavuse ekspert Aurelia Minev, sisearhitekt ja ruumikunstnik Sandra Mirka, arhitekt Sille Pihlak, antropoloog Joonas Plaan, Feministeeriumi toimetaja Elise Rohtmets, saksa ruumilooja ja kogukonnaaktivist Alex Römer (Constructlab), tantsukunstnik ja liikumisterapeut Christin Taul, semiootik Gregor Taul, ruumipraktika tektuur, lihttehnoloogia teemapargi Terra eestvedajad Triin Mänd ja Madis Vasser, dokumentalist Jaan Tootsen, režissöör Kullar Viimne, some arhitektid Ella Kaira ja Matti Jänkälä stuudiost Vokal ning itaalia arhitekt ja ruumiuurija Francesca Zanotto. Nimekiri täieneb!

SISU suvekooli töö- ja sümpoosioni mõttetalgute läbiviijaks ja kuraatoritiimiks on arhitektuuri- ja sisearhitektuuri piirimail tegutsev noor kollektiiv tekstuur, kuhu kuuluvad Ardo Hiiuväin, Diana Drobot, Eeros Lees, Johann Ortin Õun, Päär-Joonap Keedus ja Rebecca Peets. SISU koordinaatoriks on EKA sisearhitektuuri osakond.

Sümpoosioni juhatavad sisse ettekanded reede õhtul kell 18.00-21.00. Laupäeval toimuvad esinemised läbi terve päeva 9.00-19.00. Mõlemad päevad päädivad ühise õhtusöögi ning saunaga. Laupäevase kava lõpetab pidu talgukontserdiga. SISU-le on võimalik tulla talgubussiga, mis väljub EKA eest reedel, 28. augustil kell 14.00 ja toob huvilised tagasi Tallinnasse pühapäeva pärastlõunaks. Bussile saab ennast registreerida siin – registreerimine lõppeb 21. augustil. Talgulistele pakutakse talgusuppi, lisaks aitavad nälga peletada ning janu kustutada kohalikud toiduautod. Tamses saab oma madratsi ja magamiskotiga ööbida koolimaja suures saalis (sirmidega eraldatud ööbimiskohad). Samuti saab õue peal ööbida oma telgi või matkaautoga.

SISU toetavad EKA, Eesti Sisearhitektide Liit, Erasmus+, Essve, Kultuurkapital, Muhu Pagarid, Muhu vallavalitsus, Saviukumaja ja Thermory.

Taas toimub EKA koolilaat.

Müügil EKA meened ja kunstitarbed A-galerii ja Skizze poolt.

E-T 31.08-1.09
kell 12.00-16.00

Näitus “Bootleg Service” kutsub vaatama tuttavat uue pilguga ning avastama, kuidas erineva taustaga kunstnikud ühte alguspunkti enda jaoks ümber tõlgendavad.

Näitusel kohtuvad erinevad perspektiivid, käekirjad ja mõtestusviisid, mis võivad olla lõbusad, rahutud, eemaletõukavad või kaasahaaravad. Jagatud alguspunkt muutub erinevate kunstnike käes millekski täiesti uueks; igaühe isikliku lähenemise kaudu tekivad uued seosed, vormid ja tähendused.

Näitusel osalevad Robert Kapanen, Paul Aadam Mikson, Kassandra Laur, Allan Suomalainen ja Riste Sofie Käär.

Näituse kuraatorite tiimi moodustavad Bluff Ateljee ehk Martin Kislõi, Anna Elisabeth Remmelg ja Mark Kokotov. 

Graafilise disaini autor on Martin Kislõi.

Näituse avamine toimub 27.08 kell 19:00, mille raames toimub Riste Sofie Kääri performance.

Näitus on avatud 27.08–04.09 kell 13:00–19:00 aadressil Kopli tänav 85.

Näituse avamist sponsoreerib Põhjala. 

Irma Holm ja Sonja Sutt vaatlevad duonäitusega „Võib näida võimatuna see“ teekonda, kannatusest lootuseni. Miks tundub usutavam, et kannatusel peab olema sügavam mõte, kui et see võiks lihtsalt lõppeda? Ja miks püüame ka kõige raskematel hetkedel jätta mulje, et saame hakkama?” – Irma ja Sonja

28. augustist kuni 6. septembrini on OUJEA Galeriis avatud Irma Holmi ja Sonja Suti esimene duonäitus „Võib näida võimatuna see“. Videoid, installatsioone ja objekte ühendav näitus jälgib kannatuse kadalipust väljapääsemist.

Näituse lähtepunktiks on kunstnike tähelepanek, et kannatamine ei ole ainult isiklik kogemus, vaid sageli ka roll, mida õpitakse täitma. Mõnikord muutub see pingutus absurdseks ning inimene näeb välja korraga nii traagiline kui ka naljakas.

Viieks ruumiks jaotatud näitus jutustab ühe lihtsustatud loo. Selle tegelased ei ela küll muinasjutus, kuid nende maailm allub samale loogikale – katsumused peavad lõppema lunastusega ja iga kannatus peab viima millegi paremaga kohtumiseni. Sellel teekonnal muutuvad argised tegevused kunstnikuportfoolioks, amatöörlik mõõgavõitlus kangelaseeposeks ning kodus ehitatud onn lossiks.

fb event – https://fb.me/e/8jtRQtynh

Avamine 27. august 2026 kell 18.00
Näitus  28. august – 6. september 2026
Lahtiolekuajad  iga päev kell 12.00–19.00
Asukoht  OUJEA Galerii, Laboratooriumi 14, Tallinn
Galerist: Hanna Samoson ja Genius loci
Graafiline disain: Kadri-Ann Kivisild

OUJEA Galerii

Mõned kohad sünnivad valmis plaanist. Mõned sünnivad vajadusest. OUJEA kuulub viimaste hulka.

See on galerii Tallinna vanalinnas, kuid eelkõige on see ruum mõtlemiseks, katsetamiseks ja kokku saamiseks. Koht, kus kunst ei pea tõestama oma vajalikkust enne, kui tal on olnud aega hingata. OUJEA usub, et tähendus ei ole midagi, mille kunstnik teose sisse peidab ja vaataja üles leiab. Tähendus sünnib inimeste, aja, ruumi ja tähelepanu kohtumisel. Mõnikord juhtub see kohe. Mõnikord palju hiljem. Mõnikord alles siis, kui kõik tundub korraks võimatu.
Seetõttu ei näe OUJEA end pelgalt galeriina, vaid elava protsessina. Paigana, kus võib eksida, ümber mõelda, alustada uuesti ning usaldada, et ka ebakindlus on loominguline materjal.

Galerii avab oma tegevuse Irma Holmi ja Sonja Sutti duonäitusega „Võib näida võimatuna see“.
Kõik on oodatud.

EKA Arh konverents toimub 2026. aastal pealkirja all “Jätkub…Seostamata teadmistest ühise mõistmiseni” ning moodustab esimese poole Tallinna Arhitektuuribiennaali TAB kahepäevasest sümpoosionist. 

EKA Arh konverentsi ja terve TAB-i sümpoosioni piletid leiad Fientast.

Konverents keskendub ühele tänapäeva arhitektuuri ja linnaruumi arengu kesksele küsimusele: kuidas edasi liikuda olukorras, kus nullist alustamine ei ole enam mõistlik ega jätkusuutlik lahendus? Kuigi teadmisi kliimamuutuste, ressursipiirangute ja ehitatud keskkonna kohta on rohkelt, osutub nende teadmiste muutmine ühisteks eesmärkideks ja tegudeks sageli keeruliseks. Küsimuse „mis saab edasi?“ asemel uurib konverents, mis saab ja peaks jätkuma.

Rahvusvahelised esinejad ja teadlased käsitlevad kohanemise, taaskasutuse ja ruumilise ümberkujundamise teemasid linna, hoone ja materjali mõõtkavas. Programm toob kokku arhitektuuri, planeerimise, ehitusvaldkonna ja teadustöö vaatenurgad, et arutleda selle üle, kuidas olemasolevad paigad, hooned ja ressursid saavad toetada tähenduslikke muutusi ning kuidas seostamata teadmised võiksid kujuneda ühiseks mõistmiseks, mis suunaks pikaajalist tegutsemist.

Programm

09:30–09:45
Avasõnad

09:45–10:30
Muutuste plenaarettekanne
Aleksi Neuvonen (Demos Helsinki, Soome)

Soome tulevikumõtleja ja Demos Helsinki kaasasutaja, kelle töö keskendub ühiskondlikele muutustele, kestlikkusele ja pikaajalistele tulevikustsenaariumidele.

10:30–10:45
Kohvipaus

10:45–12:15 | Paralleelsessioonid

Peasaal – I sessioon: Ruumilised ja arhitektuursed muutused

Sessioonis käsitletakse ruumilise transformatsiooni protsesse linna ja arhitektuuri mõõtkavas, uurides, kuidas linnad, maastik ja ehitatud keskkonnad kohanevad muutuvate sotsiaalsete, ökoloogiliste ja kultuuriliste tingimustega. Ettekanded keskenduvad teemadele nagu linnaruumi ümberkujundamine, kohandav taaskasutus, ruumiline järjepidevus ning territoriaalsete süsteemide, avaliku ruumi ja arhitektuursete sekkumiste omavahelised seosed.

Monumentaalstuudio – I sessioon: Tehastootmine, rekonstrueerimine ja kohandav taaskasutus

Sessioonis vaadeldakse tööstuslikust tootmisest tõukuvaid lähenemisviise olemasolevate hoonete ja linnakoe ümberkujundamisel. Ettekanded käsitlevad teemasid nagu kohandav taaskasutus, modulaarsed renoveerimissüsteemid, ringmajandusel põhinevad uuendusstrateegiad ning hoonete elutsükli pikendamine, uurides, kuidas tänapäevased ehitusmeetodid saavad toetada kestlikumaid ja ressursiteadlikumaid ruumilise muutumise vorme.

12:15–13:15
Lõuna

13:15–14:00

Kohanemise plenaarettekanne
Hiroto Kobayashi (Keio ülikool, Tokyo, Jaapan)

Jaapani arhitekt, Keio ülikooli professor ja büroo Kobayashi Maki Design Workshop asutaja, kelle looming ja teadustöö keskenduvad kohanemisele, taaskasutusele ning kerksele ehitatud keskkonnale.

14:00–14:15
Kohvipaus

14:15–15:45 | Paralleelsessioonid

Peasaal – II sessioon: Materjalisüsteemid ja ringne ehitus

Sessioonis keskendutakse materjalisüsteemidele, ehitusprotsessidele ja ringmajanduspõhistele lähenemistele ehitatud keskkonnas. Ettekanded käsitlevad materjalide taaskasutust, eeltootmist, tektoonikat, valmistamismeetodeid ja ressursiteadlikke projekteerimisstrateegiaid, uurides, kuidas ehitussüsteemid saavad toetada paindlikumaid ja kestlikumaid ruumipraktikaid.

Monumentaalstuudio – II sessioon: Kaasav planeerimine ja linnalised muutused

Sessioonis uuritakse linnalise muutumise kaasavaid meetodeid — digitaalset kaardistamist, GIS-põhist ruumianalüüsi ja kaasavaid planeerimisvahendeid. Ettekanded käsitlevad teemasid nagu taktikalised linnaruumi sekkumised, kogukondade kaasamine ja linnahaljastuse strateegiad, analüüsides, kuidas kohalikud algatused ja osalusprotsessid võivad kujundada laiemat ruumilist ja poliitilist raamistikku ja vastupidi.

15:45–16:00
Kohvipaus

16:00–16:45
Paneeldiskussioon

16:45–17:00
Lõpusõnad

Konverentsi toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Teadusagentuur ja Eesti Doktorikool. Projekti “Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel“ (2021-2027.4.04.24-0003) kaasrahastab Euroopa Liit.

TÜDRUKUD TEOORIAS
EKA Galerii, Kotzebue 1, Tallinn
T 15.09.2026 18:00
Osavõtt kõigile avatud ja tasuta

NB! Ettevalmistuse eesmärgil palume registreeruda hiljemalt kohtumisele eelneval päeval kell 17.00 järgneval lingil:
https://forms.gle/eAusyFTSmB7mU5DA7
_______________________________
„Tüdrukud, teoorias“ on uusmaterialistlik-feministlik õppimise klubi, kus katsetatakse mittelineaarseid lugemispraktikaid ja alternatiivseid akadeemilise kogunemise vorme. Margaret Tilga veetud kohtumistel loeme ja töötame läbi autoreid nagu Karen Barad, Rosi Braidotti, Jane Bennett, Donna Haraway ja Judith Butler, proovime mittelineaarseid lugemisviise ja sotsiaalselt disainist tõukuvaid meetoodikaid. Loetavad tekstid on valdavalt inglise keeles, kuid töökeeleks on eesti keel laiendamaks eesti feministliku ja uusmaterialistliku mõttevoole.

Margaret Tilk (1999) on Eestis sündinud ja Soomes üles kasvanud noor kunstnik-uurija, kellele pakub huvi sotsioloogia ja kunsti põimimine ning posthumanistlik feminism. Tilk on omandanud kultuurisotsioloogia magistrikraadi Belgias KU Leuvenis, semiootika bakalaureusekraadi Tartu Ülikoolis ning on hetkel omandamas EKA sotsiaalset disaini magistrikraadi. Ta on olnud Paide Teatri ja Arvamusfestivali koosseisudes. Hetkel on Tilk Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu liige ning töötab veebiajakirja Feministeerium toimetajana ja 2026. aasta Tallinna Feministliku Foorumi loovjuhina. Tilk on loonud, kirjutanud, kureerinud, produtseerinud ja kontseptualiseerinud.

EKA kunstiajaloo ja visuaalkultuuri instituut on osa projektist Visual Arts in Europe: An Open History (EVA), mis koondab enam kui 150 kunsti- ja pärandiajaloolast 46 Euroopa Nõukogu liikmesriigist. Projekti juhib kuuest Euroopa spetsialistist koosnev toimetuskolleegium ning seda toetab Rahvusvaheline Kunstiajaloo Uurimisinstituutide Assotsiatsioon (RIHA). Projekti teaduslik ja korralduslik koordineerimine toimub Pariisis asuva Institut national d’histoire de l’art’i (INHA) kaudu. 

2019. aastal algatatud teadus- ja toimetusprojektina kulmineerub see digitaalse platvormi avaldamisega, mis dokumenteerib visuaalkunstide ajalugu Euroopa mandril esiajaloost tänapäevani. Platvorm on struktureeritud 475 objekti ja kujutise kogumina, mis on valitud koostöös kõigi institutsionaalsete partneritega. Platvormi arendatakse rahvusvahelise dialoogi raames, pöörates tähelepanu teadustraditsioonide paljususele ja rikkusele, olles ligipääsetav kõigile huvilistele ning pakkudes ülevaadet kunstiajaloo valdkonna aktuaalsest teadustööst.

Seminaris käsitletakse projekti inspireerinud põhimõtteid, objektide valiku metoodikat, artiklite jagunemist eri maade vahel ning digitaalse platvormi arendamise käigus ilmnenud väljakutseid. Projekti ja platvormi prototüübi tutvustusele järgneb avatud arutelu kolleegidega EKA kunstiajaloo ja visuaalkultuuri instituudist, kes on seminari korraldaja ja Eesti-poolne partner. Kohal on INHA direktor Anne-Solène Rolland ning projekti koordinaator Margot Sanitas. Seminar pakub võimaluse kõigil Eesti esindajatel projektis jagada mõtteid objektivaliku kujunemisest ning Euroopa ühise visuaalkultuuri ajaloo mõtestamisest.

25. septembril 2026 kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant Sofja Hallik doktoritööd „Ehtekunst füüsilise ja digitaalse puudutuse vahel“ („Crafting Touch: Physical and Digital Approaches in Jewellery “). Avalik kaitsmine toimub algusega kell 14.00 EKAs (Põhja pst 7), ruumis A101. Kaitsmine toimub inglise keeles. 

Doktoritöö juhendajad:
prof Kadri Mälk (Eesti Kunstiakadeemia), dr Jaak Tomberg (Tartu Ülikool), prof Nithikul Nimkulrat (OCADi Ülikool)

Eelretsensendid:
dr Katharina Vones (Royal College of Art)
dr Roberta Bernabei (Loughborough Ülikool)
Oponent: dr Roberta Bernabei (Loughborough Ülikool)
Doktoritöö on kättesaadav EKA digivaramus.

Töö lühitutvustus

Mis juhtub käsitööga siis, kui käsi ei ole enam ainus tegija?

Digitaalsed tehnoloogiad on muutnud viise, kuidas ehteid kavandatakse, kujundatakse ja valmistatakse. 3D-modelleerimine, 3D-printimine, simulatsioonipõhine disain ja viimasel ajal ka tehisintellekt on laiendanud loomingulise praktika võimalusi. Samal ajal tõstatavad need küsimusi puudutuse, vaiketeadmise, materiaalsuse, autorluse ja loovagentsuse kohta. Ehtekunsti puhul on need küsimused eriti olulised, kuna valdkond on ajalooliselt tihedalt seotud käsitsi loomise, kehaliste oskuste ja vahetu materiaalse kogemusega.

Kunstnik ja ehtelooja Sofja Hallik uurib oma doktoritöös, kuidas digitaalsed tehnoloogiad suhestuvad kaasaegse ehtepraktikaga ning kuidas need muudavad ehtekunstniku rolli. Ligikaudu kümne aasta jooksul arenenud uurimus hõlmab perioodi, mida iseloomustavad kiired tehnoloogilised muutused ja digitaalsete tehnoloogiate üha ulatuslikum lõimumine loomingulisse praktikasse.

Praktikapõhine uurimus keskendub kolmele juhtumiuuringule: käsitsi loomisele, hübriidsele tööprotsessile ja masinvahendatud loomisele. Kolme ehtekollektsiooni ja nendega seotud näituste kaudu käsitleb Hallik erinevaid suhteid käe, tööriistade ja materjalide vahel. Neid kolme lähenemist ei vaadelda fikseeritud kategooriatena, vaid kontiinumina, mida kujundavad käsitsi töö ja tehnoloogilise sekkumise erinevad osakaalud.

Uurimistulemused näitavad, et digitaalseid ja käsitsi toimuvaid protsesse ei tule käsitleda vastanditena, vaid kaasaegse ehtepraktika vastastikku mõjutavate osadena. Digitaalsed tehnoloogiad ei asenda lihtsalt traditsioonilist käsitööd. Need muudavad loomise tingimusi ning võimaldavad uusi eksperimente, keerukust ja täpsust. Hübriidne loomine kujuneb metodoloogiliseks lähenemiseks, milles käsitsi loomine ja digitaalsed protsessid üksteist pidevalt mõjutavad ja ümber kujundavad.

Uurimus näitab ka, et digitaalsed tehnoloogiad ei kaota puudutust ega vaiketeadmist, vaid muudavad nende toimimisviise. Otsene taktiilne kontakt võib tehnoloogilise sekkumise suurenedes väheneda, kuid kehaline teadmine mõjutab jätkuvalt digitaalseid otsuseid parameetrite, käskude, valikute ja kohanduste kaudu. Puudutuse mõistmist laiendavad seejuures digitaalse puudutuse ja spekulatiivse taktiilsuse mõisted.

Üks keskseid uurimistulemusi puudutab tööriista muutuvaid rolle. Hallik eristab kolme rolli: tööriist kui tööriist, tööriist kui partner ja tööriist kui looja. Need tähistavad loovagentsuse ja autorluse erinevaid astmeid. Tehnoloogilise sekkumise suurenedes võib tööriist liikuda kunstniku kavatsuste täitmisest vormi aktiivse mõjutamise või genereerimise suunas. Kunstnik jääb protsessi osaliseks, määrates parameetreid, hinnates võimalusi, valides tulemusi ning viies digitaalseid vorme füüsiliste objektideni. Autorlus võib seega muutuda individuaalsest jagatud autorluseks.

Uurimus näitab, et traditsiooniline käsitöö ja digitaalne tootmine ei ole vastandlikud lähenemised, vaid eksisteerivad keerukas ja muutuvas suhtes. Digitaalsed tehnoloogiad võivad laiendada ehtepraktikat, muutmata seejuures kehalisi oskusi, materiaalset suhestumist ega kunstnikku ebaoluliseks. Tehisintellekti ja generatiivsete süsteemide kasvav roll loomingulises praktikas tõstatab omakorda laiema küsimuse sellest, kuidas võivad tulevikus muutuda autorlus ja loovagentsus.

28. august – 27. september 2026
Hobusepea galerii, Tallinn

27. augustil kell 18.30 avatakse Hobusepea galeriis kunstnik Andre Joosep Armingu esimene isikunäitus „Ahelreaktsioon“ pidulikult renessanssmotiividega maskiballiga. Avamisel toimuva lavastuse autoriks on Linda Mai Kari.

Näitus käsitleb inimese haprust, üksildust, kohanemisvõimet ja jätkamist, uurides elu lõppemise ja uute alguste vahelist pingevälja. „Ahelreaktsioon“ jääb publikule avatuks kuni 27. septembrini.

„Ahelreaktsioon“ on eelkõige näitus elurõõmust ja elamise privileegist. Armingu teosed tuletavad meelde, et elu tuleb elada just praeguses hetkes – selle täies intensiivsuses, hoolimata teadmatusest, mida tulevik endaga kaasa toob. Kunstnik lisab: „Tahaksin oma loominguga kõigile ühel ajal meelde tuletada ja tunnistada, et elu on raske, aga see on seda väärt.“

Näitus koondab kunstniku teoseid aastatest 2018–2025 ning esitleb ka kolme uut seeriat: „Don Quijote I“, „Eemaldumine ei eksisteeri“ ja „Episteemiline süda“. Armingu loomingulise käekirja keskmes on poeetiline autobiograafiline portree, mille kaudu ta avab oma keerulise meditsiinilise tausta ning sellest kasvanud elujaatava maailmatunnetuse. Tema teosed liiguvad isikliku ja universaalse piiril, põimides mälestusi, identiteeti, aega, armastust ja surelikkust.

Inspiratsiooni ammutab Arming nii popkultuurist, kui ka visuaalsest argikeskkonnast. Tema töödes avaldub maksimalism mitte üksnes esteetilise valikuna, vaid eluhoiaku ja vastupanuna lihtsustamisele. Näituse jooksul ärkab ellu ka kunstniku alter ego „Mitte Surm“, mis avab surma teema läbi mängulisuse, absurdi ja draama.

Andre Joosep Arming (snd 1995) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia bakalaureuseõppe (2018) ning kaasaegse kunsti magistriõppe (2024). Oma loomingus kasutab ta peamiselt polaroid- ja videomeediumi. Tema töödele on iseloomulik autobiograafilisus ning sündimise, suremise ja aja kulgemise käsitlemine. Arming kuulub Eesti Fotokunstnike Ühendusse ja Eesti Kunstnike Liitu ning on osalenud mitmetel ühisnäitustel Eestis ja välismaal, sealhulgas Saksamaal ja Leedus. Ta on ka MTÜ Siirdatud Süda liige.

Näitusel aitavad sündida: Kleer Keret Tali, Helle Ly Tomberg, Karl-Christoph Rebane, Linda Mai Kari, Sirel Soans, Mio Kurm, Johanna Ruukholm, Reimo Võsa-Tangsoo, Hans-Otto Ojaste, Johannes Säre, Hugo Leinola ja Artproof.

Avamise ja lisainfo kohta leiab teavet Hobusepea galerii kanalitest.

Näitusi Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS. Galerii tegevusi haldab Eesti Kunstnike Liit.

27. augustil 2026 kell 17.00 avatakse HOP galeriis kaasaegse ehtekunsti grupinäitus „Sa oled eikeegi, kuniks keegi sind armastab“.

Me igatseme vaid armastust. Soovime olla hoitud, vajatud ja kaitstud. Me ihkame meeleheitlikult lähedust ja julgust olla teise ees haavatavad. Hetkedel, mil armastus on kingitud või võetud, keelatud või tõrjutud, leitud või kaotatud, muutub südamevalu põhjatuks. Just siis saavad ehetest kompromissitud armastuskirjad täis iha, kahetsust, rõõmu ja kaotust.

Üheksa kaasaegset naisehtekunstnikku said kutse tõlgendada näituse pealkirja läbi isiklike kogemuste ja luua uued ainulaadsed teosed- armastusega või armastuseta, sellest kantuna või sellest hüljatuna. Siit saab alguse näitus.

Kuraator: Erinn M. Cox

Näitusel osalevad kunstnikud: Erinn M. Cox, Piret Hirv, Katarina Kotselainen, Kristiina Laurits, Eve Margus, Erle Nemvalts, Pilvi Tammoja, Ketli Tiitsar, Hanna-Maria Vanaküla

Liitu meiega näitusetuuril koos kuraatori Erinn M. Coxiga neljapäeval, 3. septembril 2026 kell 17.00 [inglise keeles]

Liitu meiega ühisel EKL galeriide näitusetuuril neljapäeval, 10. septembril 2026 kell 17.00 [eesti keeles]

Näitus on avatud kuni 27. septembrini 2026.

Galerii tegevusi haldab Eesti Kunstnike Liit.

Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Pühalikkus kõlab tavaliselt millegi kindlana (uskumus, sümbol või koht), mis on muust maailmast eraldi. See näitus algab aga hapramast kohast – tundest, et miski muutub äkki oluliseks, laetuks, puutumatuks, isegi siis, kui see on argine või sõnadega kirjeldamatu.

Näitusel kogetav teravlikkus kujutab pühadust pigem esemete ümber liikuva väljana kui kindla määratlusena. Teoste väljaulatuvad osad viitavad ühtaegu kaitsvale soomusele kui ka energiaväljale. Iga vorm näib hoidvat või valvavat midagi (mälestust, keha, harjumust, fantaasiat), kuid see, mis on nende tegelik funktsioon, jääb lahtiseks.

Näitus kutsub külastajat mõtlema ning endale meelde tuletama, mis on tema jaoks püha (tunne). Mitte suurejoonelises või ametlikus tähenduses, vaid nendes väikestes asjades, kuidas teatud esemed, rutiinid ja lood meie küljes püsivad. Kas midagi püha saab olla ainult realistlik või eksisteerib ta ainult meie kujutluses?

* Paljud keraamilised tööd on valminud pea aastapikkuse keraamika ­praktika jooksul Berliinis – perioodil, mis on kujundanud teoste vorme ja pindu. Näitusel on need koondatud uude altarilaadsesse konstellatsiooni, mis hoiab ruumi nii realistlikele kui ka kujuteldavatele pühadele asjadele.

Cristopher Siniväli (s 1999) on keraamik, kes omandas 2025. aastal Eesti Kunstiakadeemias disaini- ja rakenduskunsti erialal magistrikraadi. Tema kunstipraktika keskmes on mittefunktsionaalsete keraamiliste kompositsioonide loomine, mis ammutavad sügavalt inspiratsiooni loodusest ja isiklikest emotsioonidest. Viimastel aastatel on ta uurinud ka inimkeha ja keraamika seoseid, käsitledes seda, kuidas vorm ja kohalolu mõjutavad vaataja kogemust, aga ka kandmiskogemust, olles loonud ühendusjooni keraamika, moe ja skulptuuri vahel.

Tänud: ARS Keraamikakeskus, Eesti Kunstnike Liit, Vivarec, Bildhauerwerkstatt, Karksi, Fazer

KUTSE seminarile 01.10: kuidas jõuab EKA ringdisaini teadus- ja arendustöö praktikasse?

EKA-lased on oodatud 1. oktoobril kell 16.00 EKA fujaeesse  kuulama, kuidas EKA ringdisaini ja -materjalide uurimisrühm DiMa alguse sai, mida tänaseks teinud on, millised projektid on käimas ning mida tulevik toob.

Vaatame, millist mõju on DiMa teadus- ja arendustöö aastate jooksul loonud nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Tutvustame lähemalt ka UPMADE-i teekonda. UPMADE on DiMa teadus- ja arendustööst välja kasvanud platvorm, mis on astumas esimesi suuremaid samme rahvusvahelisel turul. 

Uurimisrühma tööst ja kogemustest räägivad DiMa vanemteadur Margaret Aus ja projektijuht Triin Siimer ning World Collective’i asutaja ja UPMADE-i ärimudeli nõustaja Jeanine Ballone.

Sündmus toimub inglise keeles.

Rohkem infot: https://dima.artun.ee/uudised/kutse-seminarile-01-10-kuidas-jouab-eka-ringdisaini-teadus-ja-arendustoo-praktikasse

02.01.2026 kell 12
Põhjala tehas

 Milline on tootedisain maailmas, kus „tooda–tarbi–viska ära“ mudel enam ei tööta? Arutleme, kuidas disainida tooteid, valida materjale ja üles ehitada tarneahelaid nõnda, et tooted kestaksid kauem ning materjale saaks võimalikult kaua ringluses hoida. Mida tähendab ringmajandus disainerile, tootjale ja kogu tarneahelale ning milliseid muutusi on selleks vaja?

Arutelus osalevad EKA ringdisaini vanemteadur, UPMADE® looja ja moedisainer Margaret Aus, PhD, ning World Collective’i asutaja ja globaalse moetööstuse tarneahela ekspert Jeanine Ballone.

Mõeldes Põhja- ja Baltimaadele, võivad esimesed tekkivad seosed olla trollid ja viikingid, kesköine päike ja polaarööd, saunad ja talisuplus, hygge ja fika, Nokia ja IKEA. Ehk oled sa kuulnud ka nende riikide suurepärastest koolisüsteemidest ja tugevatest sotsiaalhoolekande mudelitest? Ent mis on nende müütide taga? 16 koomiksikunstnikku kõikjalt üle Põhja- ja Baltimaade lõid teosed, mis peegeldavad nende endi ainulaadseid vaatenurki elule selles piirkonnas.

Osalevad kunstnikud: Akvile Magicdusté (Leedu), Cecilia Vårhed (Rootsi), Clara Jetsmark (Taani), Disa Wallander (Rootsi), Elín Elísabet (Island), Emmi Valve (Soome), Ida Neverdahl (Norra), Joonas Sildre (Eesti), Jurijs Tatarkins (Läti), Laura Ķeniņš (Kanada), Liisa Kruusmägi (Eesti), Mari Ahokoivu (Soome), Ona Kvašytė (Leedu), Søren Glosimodt Mosdal (Taani), Tim Ng Tvedt (Norra) ja Tommi Musturi (Soome). Kuraator: David Schilter.

Näitusega seoses ilmus ka Balti koomiksiajakirja „š!“ 57. number „Mythbústers“, mis sisaldab kõiki neid töid ja mida levitatakse ülemaailmselt.

Näitust korraldab Kuš! koostöös Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindustega Lätis ja Eestis.

Näituse korraldamist toetasid Läti Kultuurkapital, Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindused Lätis ja Eestis, Taani Kultuuri Instituut ning Rootsi Suursaatkond Riias.

TÜDRUKUD TEOORIAS
EKA Galerii, Kotzebue 1, Tallinn
T 13.10.2026 18:00
Osavõtt kõigile avatud ja tasuta

NB! Ettevalmistuse eesmärgil palume registreeruda hiljemalt kohtumisele eelneval päeval kell 17.00 järgneval lingil:
https://forms.gle/eAusyFTSmB7mU5DA7
_______________________________
„Tüdrukud, teoorias“ on uusmaterialistlik-feministlik õppimise klubi, kus katsetatakse mittelineaarseid lugemispraktikaid ja alternatiivseid akadeemilise kogunemise vorme. Margaret Tilga veetud kohtumistel loeme ja töötame läbi autoreid nagu Karen Barad, Rosi Braidotti, Jane Bennett, Donna Haraway ja Judith Butler, proovime mittelineaarseid lugemisviise ja sotsiaalselt disainist tõukuvaid meetoodikaid. Loetavad tekstid on valdavalt inglise keeles, kuid töökeeleks on eesti keel laiendamaks eesti feministliku ja uusmaterialistliku mõttevoole.

Margaret Tilk (1999) on Eestis sündinud ja Soomes üles kasvanud noor kunstnik-uurija, kellele pakub huvi sotsioloogia ja kunsti põimimine ning posthumanistlik feminism. Tilk on omandanud kultuurisotsioloogia magistrikraadi Belgias KU Leuvenis, semiootika bakalaureusekraadi Tartu Ülikoolis ning on hetkel omandamas EKA sotsiaalset disaini magistrikraadi. Ta on olnud Paide Teatri ja Arvamusfestivali koosseisudes. Hetkel on Tilk Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu liige ning töötab veebiajakirja Feministeerium toimetajana ja 2026. aasta Tallinna Feministliku Foorumi loovjuhina. Tilk on loonud, kirjutanud, kureerinud, produtseerinud ja kontseptualiseerinud.

“vaikiv resonants” on näitus, kus keraamika ja heli kohtuvad mitte otseses “muusikalisuses”, vaid käitumises: kuidas keraamiline vorm, mass, pind ja tühimik mõjutavad tajutavat ruumi. Teos võib toimida nagu akustiline organism, kus mõni töö võtab heli endasse (matid, poorsed, pehmete servadega pinnad), teine peegeldab selle tagasi (läikiv glasuur, pingestatud kaared, kõvad tasapinnad), kolmas hajutab (rütmiline reljeef, killustatud geomeetria).

Teoste puhul on oluliseks omaduseks õhk: keraamika sees olev nähtamatu maht on nagu kops või kamber, mis annab esemele sisemise pinge ja kohalolu. Avad, kaelad, servad, kaaned ja suudmed loovad mulje, et objekt võiks resoneerida – ka siis, kui ta reaalselt ei kõla. Nii nihkub fookus helilt kui sisult (meloodia, salvestus, esitus) helile kui omadusele (resonants, vaikus, järelkaja, summutus).

Vaikusest saab näituse kandematerjal. “Vaikus” kui vormiline otsus (ära jäetud detail, katkestus mustris) ning “kuulamine” kui vaatamisviis. Vaataja ei pea midagi kuulama kõrvaga – piisab, kui teos paneb tajuma ruumi teistmoodi: aeglasemalt, lähemalt, tähelepanelikumalt.

“vaikiv resonants” ei ole tavapärane keraamika näitus, kus tuleb pealtnäha haprate teostega distantsi hoida. Vastupidi. Paljude teostega saab külastaja füüsiliselt suhelda: läheneda, vaadata erinevatest nurkadest, avastada detaile, mis muutuvad nähtavaks ainult lähedalt. Mitmeid töid võib isegi kergelt puudutada, liigutada ning heli tekitada. See interaktiivsus ei ole “mäng”, vaid viis kuulata ruumi ja teost kehaga: kuidas avauste suund, sisemiste tühimike sügavused, pinna karedused või glasuuriga kaetud alad muutuvad tajutavaks alles siis, kui nendega rohkem tutvuda.

Vaikne resonants sünnib siis, kui vaatamisest saab kuulamisele sarnane tähelepanu.

Näituse korraldaja: Eesti Keraamikute Liit

Näituse kuraator: Cristopher Siniväli

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Bellus Furniture OÜ, Nudist 

Osalevad kunstnikud: Mari Ait, Ingrid Allik, Kaja Altvee, Merike Hallik, Kadi Hektor, Elize Hiiop, Eve Hint, Jarõna Ilo, Sergei Isupov, Kadri Jäätma, Tiina Kaljuste, Karin Kalman, Üllo Karro, Kersti Karu, Lauri Kilusk, Milvi Korela, Jaana Kormashov, Külli Kõiv, Kristel Kärdi, Triinu Maide-Safin, Margit Mald, Maia Noorväli, Ann Nurga, Aigi Orav, Clelia Piirsoo, Urmas Puhkan, Rave Puhm, Kadri Pärnamets, Anne Pärtna, Rita Randma, Ene Raud-Mägi, Sander Raudsepp, Aino Saan, Maarika Saarelaht, Kärt Seppel, Marget Tafel-Vahtra, Katri Taklaja, Ene Tapfer, Annika Teder, Margit Terasmees, Helena Tuudelepp, Triin Türnpuu, Mart Vaarpuu, Helle Videvik

TÜDRUKUD TEOORIAS
EKA Galerii, Kotzebue 1, Tallinn
T 15.09.2026 18:00
Osavõtt kõigile avatud ja tasuta

NB! Ettevalmistuse eesmärgil palume registreeruda hiljemalt kohtumisele eelneval päeval kell 17.00 järgneval lingil:
https://forms.gle/eAusyFTSmB7mU5DA7
_______________________________
„Tüdrukud, teoorias“ on uusmaterialistlik-feministlik õppimise klubi, kus katsetatakse mittelineaarseid lugemispraktikaid ja alternatiivseid akadeemilise kogunemise vorme. Margaret Tilga veetud kohtumistel loeme ja töötame läbi autoreid nagu Karen Barad, Rosi Braidotti, Jane Bennett, Donna Haraway ja Judith Butler, proovime mittelineaarseid lugemisviise ja sotsiaalselt disainist tõukuvaid meetoodikaid. Loetavad tekstid on valdavalt inglise keeles, kuid töökeeleks on eesti keel laiendamaks eesti feministliku ja uusmaterialistliku mõttevoole.

Margaret Tilk (1999) on Eestis sündinud ja Soomes üles kasvanud noor kunstnik-uurija, kellele pakub huvi sotsioloogia ja kunsti põimimine ning posthumanistlik feminism. Tilk on omandanud kultuurisotsioloogia magistrikraadi Belgias KU Leuvenis, semiootika bakalaureusekraadi Tartu Ülikoolis ning on hetkel omandamas EKA sotsiaalset disaini magistrikraadi. Ta on olnud Paide Teatri ja Arvamusfestivali koosseisudes. Hetkel on Tilk Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu liige ning töötab veebiajakirja Feministeerium toimetajana ja 2026. aasta Tallinna Feministliku Foorumi loovjuhina. Tilk on loonud, kirjutanud, kureerinud, produtseerinud ja kontseptualiseerinud.