Näitused
10.11.2023 — 19.11.2023
Aivar Tõnso isikunäitus “Graviteerivad allikad”
10. novembril kell 18.00 avatakse ARS Projektiruumis Aivar Tõnso isikunäitus “Graviteerivad allikad”
Helikunstniku Aivar Tõnso isikunäitus “Graviteerivad allikad” ühendab ja vastandab. Näitusel kõlavad helid moodustavad küll ühtse tervikliku heliteose, kuid see toimub ruumis hajutatud helide ja materjalide koos- ning vastasmõjude keerises.
Jätkates oma eelmise isikunäituse “RESOmaatiline vaikelu” lähenemist on galeriiruumis objektid, mida võib nimetada ebakõlariteks ehk vibratsiooni- ja koaksiaalkõlarite abil võimendatud erinevatest materjalidest vormitud mõningate skulpturaalsete omadustega kehad. Erinevalt muusika kuulamiseks disainitud kõlaritest ei püüa need võimalikult laia helisagedusspektrit ühtlaselt hästi mängida. Neil, justkui ühtse ansambli moodustavatel ebakõlaritel, on igaühel oma unikaalne materjali omadustest tulenev toores ja disainimata karakter. Kasutatavate materjalide ja helidega seotud omailmade põimumine ja põrkumine pakub erinevaid ootamatuid heli kogemise ja tõlgendamise võimalusi. Erinevate materjali ja helide kohtumise piiripealsetes olukordades võivad aga protsessid muutuda juhitamatuteks, kui helide deformeerumine ning materjali ergastumine panevad küsima, kas immateriaalseid helisid võib teatud olukordades (kasvõi kujutluse tasandil) käsitleda füüsilist massi omavate objektidena.
Näitusel on 12 kanali helikeskkonna loomiseks kasutatud (lisaks eelsalvestatud digitaalsetele ja akustilistele alghelidele) kärgalumiiniumit, kärgpappi, kihilist plastikut, reboard kärgkartongi, alumiiniumist gofreeritud ventilatsioonikanaleid, vibratsiooni- ja koaksiaalkõlareid ning üle 100 meetri helijuhtmeid.
Aivar Tõnso on muusik, helikunstnik ja valdkonnaüleste kultuurisündmuste kuraator. Ta on alates 90ndate algusest tegelenud elektroonilise muusikaga ja osalenud projektides nagu Hüpnosaurus, Kismabande, Kulgurid ja Ulmer.
Olles pikalt seigelnud klubimuusika äärealadel ja eksperimentaalse elektroonilise muusika radadel on ta viimastel aastatel toimetanud peamiselt helikunsti väljal luues heliinstallatsioone kohaspetsiifilistesse keskkondadesse ja galeriidesse. Ühel või teisel moel on tema loomingus oluline ruum ja selle loomine helide abil.
Näituse installeerimisel oli abiks Raivo Raidvee, graafilise kujunduse lõi Jaan Evart ja “ebaekraanil” on kasutatud Maria Aua poolt loodud videopilti.
Toetasid Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.
Näitus on avatud 9.11–19.11.23
E – R 12:00-18:00, L-P 12:00-16:00
ARS Projektiruumis (Pärnu mnt 154)
Aivar Tõnso isikunäitus “Graviteerivad allikad”
Reede 10 november, 2023 — Pühapäev 19 november, 2023
10. novembril kell 18.00 avatakse ARS Projektiruumis Aivar Tõnso isikunäitus “Graviteerivad allikad”
Helikunstniku Aivar Tõnso isikunäitus “Graviteerivad allikad” ühendab ja vastandab. Näitusel kõlavad helid moodustavad küll ühtse tervikliku heliteose, kuid see toimub ruumis hajutatud helide ja materjalide koos- ning vastasmõjude keerises.
Jätkates oma eelmise isikunäituse “RESOmaatiline vaikelu” lähenemist on galeriiruumis objektid, mida võib nimetada ebakõlariteks ehk vibratsiooni- ja koaksiaalkõlarite abil võimendatud erinevatest materjalidest vormitud mõningate skulpturaalsete omadustega kehad. Erinevalt muusika kuulamiseks disainitud kõlaritest ei püüa need võimalikult laia helisagedusspektrit ühtlaselt hästi mängida. Neil, justkui ühtse ansambli moodustavatel ebakõlaritel, on igaühel oma unikaalne materjali omadustest tulenev toores ja disainimata karakter. Kasutatavate materjalide ja helidega seotud omailmade põimumine ja põrkumine pakub erinevaid ootamatuid heli kogemise ja tõlgendamise võimalusi. Erinevate materjali ja helide kohtumise piiripealsetes olukordades võivad aga protsessid muutuda juhitamatuteks, kui helide deformeerumine ning materjali ergastumine panevad küsima, kas immateriaalseid helisid võib teatud olukordades (kasvõi kujutluse tasandil) käsitleda füüsilist massi omavate objektidena.
Näitusel on 12 kanali helikeskkonna loomiseks kasutatud (lisaks eelsalvestatud digitaalsetele ja akustilistele alghelidele) kärgalumiiniumit, kärgpappi, kihilist plastikut, reboard kärgkartongi, alumiiniumist gofreeritud ventilatsioonikanaleid, vibratsiooni- ja koaksiaalkõlareid ning üle 100 meetri helijuhtmeid.
Aivar Tõnso on muusik, helikunstnik ja valdkonnaüleste kultuurisündmuste kuraator. Ta on alates 90ndate algusest tegelenud elektroonilise muusikaga ja osalenud projektides nagu Hüpnosaurus, Kismabande, Kulgurid ja Ulmer.
Olles pikalt seigelnud klubimuusika äärealadel ja eksperimentaalse elektroonilise muusika radadel on ta viimastel aastatel toimetanud peamiselt helikunsti väljal luues heliinstallatsioone kohaspetsiifilistesse keskkondadesse ja galeriidesse. Ühel või teisel moel on tema loomingus oluline ruum ja selle loomine helide abil.
Näituse installeerimisel oli abiks Raivo Raidvee, graafilise kujunduse lõi Jaan Evart ja “ebaekraanil” on kasutatud Maria Aua poolt loodud videopilti.
Toetasid Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.
Näitus on avatud 9.11–19.11.23
E – R 12:00-18:00, L-P 12:00-16:00
ARS Projektiruumis (Pärnu mnt 154)
17.11.2023 — 17.12.2023
Alice Kask ja Neeme Külm Tartu Kunstimajas
Reedel, 17. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Alice Kase ja Neeme Külma ühisnäitus„Midagi on õigemat selles“.
Näitus oleks justkui jätk aasta tagasi Tallinna Linnagaleriis toimunud Alice Kase ja Neeme Külma väljapanekule „Edevuses üksi“, kuid samas ei ole ka. Kui tookordset kooslust orkestreeris kindlakäeliselt Neeme, kes demiurgina tegutses hõlmatava ruumi hõlmamatuks muutmise nimel, siis nüüd on rollid vahetunud ja Alice on kunagi Neemele loovutatud ruumi tagasi võtnud ning oma suureformaadiliste maalidega täitnud, Neeme on kontrolli käest andnud ja öelnud: „Saatku arm meie tegemisi“.
Näitusesaalis toimetavad kunstnikud endiselt sõltumatult ja omaette, aeg-ajalt heitlikult, enamasti väga enesekindlalt. Endiselt, ja kummagi mõtlemise, tegutsemise ning meediumide erisusest hoolimata, seisavad nende tööd nagu ime läbi tugeva kooslusena. Võimas kujundlikkus, millega nad töötavad, ei lõhu, vaid kasvatab seda tervikut.
Neeme külvab seinale kiilud nagu punguvad õied, asendab ohunupu pärlitega kallimale, avab tšellokasti nagu ülestunnistuse ja täidab tublisti vananenud pihitooli päevaraamatu tekstidega. Armuavalduste ja lepitusmärkide varjus ja kõrval ennast leebelt kehtestades hoiab ta siiski ka ruumil silma peal. Riivamisi, aga hoiab, sest teisiti ta ei saa.
Äravahetamatu, vaid iseendast kõnelda söandav Alice muudab maalid naisesuse atribuutideks, keskendub ühele figuurile, ühele esemele, aga see-eest pingestatult ja mastaapselt. Halastamatult täpne selles, mida ta näidata tahab, sirgjooneliselt otsekohene varjamisväärset peites. Ainult looduse jätab Alice oma läbinägeva pilgu alt välja, vaatab seda kaugelt ja näeb endast suuremana. Tume ja sünge stiihia on vaid visandlikult tabatav, üksnes distantsilt pildile püüdmist võimaldav. Nii keeruline ja samas nii lihtne. Nii aus, kui võimalik.
„Mingi kõigutamatu kummastus inimteadvuse paratamatu kehalisuse üle“ saadab Alice Kase ja Neeme Külma näitusega kaasnevat „efektset ruumipoeetilist pingpongi.“ Nii kirjutas Hanno Soans aasta tagasi, ja tõesti, tõesti – see kehtib.
Alice Kask (s 1976) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti magistriõppe 2002. aastal. Pärast suurt isikunäitust Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (2016) on tema hiljutised väljapanekud toimunud Helsingi Taidehallis (2018) ja Rüki galeriis (2020). 2008. aastal toimus tal isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis. 2003. aastal pälvis Kask Konrad Mäe preemia.
Neeme Külm (s 1974) lõpetas 1998. aastal Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna ja õppis aastatel 2003–2005 interdistsiplinaarsete kunstide osakonna magistrantuuris. Tema jõulisemad isikunäitused langevad 2010. aastate esimesse poolde, lähimineviku looming on keskendunud valdavalt rühmaväljapanekutele, kooskõndimisele arhitektuuri- ja visuaalkunsti piirimail. Külm on üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi asutajaid.
Kunstnikud tänavad: Tamara Luuk, Kadri Villand, Johann Tanel Möldre, Lepo Külm, Berit Teeäär, Tiit Talvaru, Hilkka Hiiop ja Päär Keedus.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus on avatud 17. detsembrini.
*Näituse avamisele sõidab buss Tallinn-Tartu-Tallinn. Täpsem info ja registreerimine: https://forms.gle/gXfkwkqga44kLSz18
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Alice Kask ja Neeme Külm Tartu Kunstimajas
Reede 17 november, 2023 — Pühapäev 17 detsember, 2023
Reedel, 17. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Alice Kase ja Neeme Külma ühisnäitus„Midagi on õigemat selles“.
Näitus oleks justkui jätk aasta tagasi Tallinna Linnagaleriis toimunud Alice Kase ja Neeme Külma väljapanekule „Edevuses üksi“, kuid samas ei ole ka. Kui tookordset kooslust orkestreeris kindlakäeliselt Neeme, kes demiurgina tegutses hõlmatava ruumi hõlmamatuks muutmise nimel, siis nüüd on rollid vahetunud ja Alice on kunagi Neemele loovutatud ruumi tagasi võtnud ning oma suureformaadiliste maalidega täitnud, Neeme on kontrolli käest andnud ja öelnud: „Saatku arm meie tegemisi“.
Näitusesaalis toimetavad kunstnikud endiselt sõltumatult ja omaette, aeg-ajalt heitlikult, enamasti väga enesekindlalt. Endiselt, ja kummagi mõtlemise, tegutsemise ning meediumide erisusest hoolimata, seisavad nende tööd nagu ime läbi tugeva kooslusena. Võimas kujundlikkus, millega nad töötavad, ei lõhu, vaid kasvatab seda tervikut.
Neeme külvab seinale kiilud nagu punguvad õied, asendab ohunupu pärlitega kallimale, avab tšellokasti nagu ülestunnistuse ja täidab tublisti vananenud pihitooli päevaraamatu tekstidega. Armuavalduste ja lepitusmärkide varjus ja kõrval ennast leebelt kehtestades hoiab ta siiski ka ruumil silma peal. Riivamisi, aga hoiab, sest teisiti ta ei saa.
Äravahetamatu, vaid iseendast kõnelda söandav Alice muudab maalid naisesuse atribuutideks, keskendub ühele figuurile, ühele esemele, aga see-eest pingestatult ja mastaapselt. Halastamatult täpne selles, mida ta näidata tahab, sirgjooneliselt otsekohene varjamisväärset peites. Ainult looduse jätab Alice oma läbinägeva pilgu alt välja, vaatab seda kaugelt ja näeb endast suuremana. Tume ja sünge stiihia on vaid visandlikult tabatav, üksnes distantsilt pildile püüdmist võimaldav. Nii keeruline ja samas nii lihtne. Nii aus, kui võimalik.
„Mingi kõigutamatu kummastus inimteadvuse paratamatu kehalisuse üle“ saadab Alice Kase ja Neeme Külma näitusega kaasnevat „efektset ruumipoeetilist pingpongi.“ Nii kirjutas Hanno Soans aasta tagasi, ja tõesti, tõesti – see kehtib.
Alice Kask (s 1976) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti magistriõppe 2002. aastal. Pärast suurt isikunäitust Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (2016) on tema hiljutised väljapanekud toimunud Helsingi Taidehallis (2018) ja Rüki galeriis (2020). 2008. aastal toimus tal isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis. 2003. aastal pälvis Kask Konrad Mäe preemia.
Neeme Külm (s 1974) lõpetas 1998. aastal Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna ja õppis aastatel 2003–2005 interdistsiplinaarsete kunstide osakonna magistrantuuris. Tema jõulisemad isikunäitused langevad 2010. aastate esimesse poolde, lähimineviku looming on keskendunud valdavalt rühmaväljapanekutele, kooskõndimisele arhitektuuri- ja visuaalkunsti piirimail. Külm on üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi asutajaid.
Kunstnikud tänavad: Tamara Luuk, Kadri Villand, Johann Tanel Möldre, Lepo Külm, Berit Teeäär, Tiit Talvaru, Hilkka Hiiop ja Päär Keedus.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus on avatud 17. detsembrini.
*Näituse avamisele sõidab buss Tallinn-Tartu-Tallinn. Täpsem info ja registreerimine: https://forms.gle/gXfkwkqga44kLSz18
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
17.11.2023 — 17.12.2023
Keiu Maasik Tartu Kunstimajas
Reedel, 17. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Keiu Maasiku isikunäitus „Muutuste heinamaad, koht nimega kodu“.
Näitus räägib elust virtuaalreaalsuses ja mõtiskleb sellest, et inimelu võib tulevikus ehk sinna kolida. Samas kõneleb näitus ka hirmust selle ees, et nii võibki juhtuda, ja mida me inimestena selle tulemusel kaotaksime.
Viimased paar aastat oli kunstnik mattunud arvutimängude maailma ja eelistas oma vaba aega veeta virtuaalsuses. Sealjuures tundus talle vastuvõetav ka mõtteharjutus sellest, et inimelu kolib tulevikus virtuaalmaailma. Üks mängudest, kuhu ta mitmeks kuuks sukeldus, oli Red Dead Redemption 2. Talle tundus, et RDR2 maailmas pole kohta, kus ta hetkel parema meelega viibiks. Mängu tegevustik leiab aset 1899. aasta Ameerikas. Lugu jälgib lindpriide gängi tegemisi ajal, kui Metsik Lääs on hääbumas ning tsivilisatsioon pressib peale. Nende aeg on läbi saamas ja õhus on hirm eesootavate muutuste ees.
„Selline hirm tekkis mul eelmisel aastal pärast seda, kui juhtusin looduses nägema metsikute hobuste karja. Eemalt oli kuulda mürinat ja maa jalge all värises õrnalt. Ühel hetkel tekkisid vaatevälja umbes kakskümmend hobust, kes kappasid täiel kiirusel läbi merevee. Mängus nähtud hobused ja võimsad loodusvaated tundusid nüüd õõnsad. Tahan, et maailm liiguks edasi, aga ei taha ilma jääda vabalt kappavatest hobustest,” selgitab kunstnik.
Keiu Maasik (s 1992) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti magistriõppe. 2019. aastal pälvis ta Eesti Kunstiakadeemia Noore Kunstniku Preemia, 2018. aastal Wiiralti stipendiumi ja Tartu Kunstimuuseumi konkursi „Noor Tartu” laureaadi tiitli. Oma loomingus on ta varem käsitlenud teemasid nagu dokumenteerimise mõju mälule, identiteet ja inimestevahelised suhted.
Graafiline disain: Anna Kaarma
Kunstnik tänab: Madis Kurss, Kaisa Maasik
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus on avatud 17. detsembrini.
*Näituse avamisele sõidab buss Tallinn-Tartu-Tallinn. Täpsem info ja registreerimine: https://forms.gle/gXfkwkqga44kLSz18
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Keiu Maasik Tartu Kunstimajas
Reede 17 november, 2023 — Pühapäev 17 detsember, 2023
Reedel, 17. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Keiu Maasiku isikunäitus „Muutuste heinamaad, koht nimega kodu“.
Näitus räägib elust virtuaalreaalsuses ja mõtiskleb sellest, et inimelu võib tulevikus ehk sinna kolida. Samas kõneleb näitus ka hirmust selle ees, et nii võibki juhtuda, ja mida me inimestena selle tulemusel kaotaksime.
Viimased paar aastat oli kunstnik mattunud arvutimängude maailma ja eelistas oma vaba aega veeta virtuaalsuses. Sealjuures tundus talle vastuvõetav ka mõtteharjutus sellest, et inimelu kolib tulevikus virtuaalmaailma. Üks mängudest, kuhu ta mitmeks kuuks sukeldus, oli Red Dead Redemption 2. Talle tundus, et RDR2 maailmas pole kohta, kus ta hetkel parema meelega viibiks. Mängu tegevustik leiab aset 1899. aasta Ameerikas. Lugu jälgib lindpriide gängi tegemisi ajal, kui Metsik Lääs on hääbumas ning tsivilisatsioon pressib peale. Nende aeg on läbi saamas ja õhus on hirm eesootavate muutuste ees.
„Selline hirm tekkis mul eelmisel aastal pärast seda, kui juhtusin looduses nägema metsikute hobuste karja. Eemalt oli kuulda mürinat ja maa jalge all värises õrnalt. Ühel hetkel tekkisid vaatevälja umbes kakskümmend hobust, kes kappasid täiel kiirusel läbi merevee. Mängus nähtud hobused ja võimsad loodusvaated tundusid nüüd õõnsad. Tahan, et maailm liiguks edasi, aga ei taha ilma jääda vabalt kappavatest hobustest,” selgitab kunstnik.
Keiu Maasik (s 1992) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti magistriõppe. 2019. aastal pälvis ta Eesti Kunstiakadeemia Noore Kunstniku Preemia, 2018. aastal Wiiralti stipendiumi ja Tartu Kunstimuuseumi konkursi „Noor Tartu” laureaadi tiitli. Oma loomingus on ta varem käsitlenud teemasid nagu dokumenteerimise mõju mälule, identiteet ja inimestevahelised suhted.
Graafiline disain: Anna Kaarma
Kunstnik tänab: Madis Kurss, Kaisa Maasik
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus on avatud 17. detsembrini.
*Näituse avamisele sõidab buss Tallinn-Tartu-Tallinn. Täpsem info ja registreerimine: https://forms.gle/gXfkwkqga44kLSz18
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
07.11.2023 — 03.01.2024
„Breathing through the eyes“ L’Atlases, Pariisis
13. detsembril kell 19.00–21.00 esitleb näituse raames oma filme „Moi aussi, je regarde“ (2023) ja „Roosenberg“ (2017) Ingel Vaikla (EE). Sellele järgneb vestlus kunstnikuga, mida juhib näituse kuraator Merilin Talumaa (EE).
Kunstnikud: Aili Vint (EE), Daria Melnikova (LV), Kristel Saan (EE), Kristina Õllek (EE), Monika Varšavskaja (EE/FR), Morta Jonynaitė (LT), Viktorija Daniliauskaitė (LT)
Kuraator: Merilin Talumaa (EE)
Gastronoomiline performance: Monika Varšavskaja (EE/FR)
Näituse kujundus: Daria Melnikova (LV)
Näitusel „Breathing through the eyes“ on väljas eri põlvkondade kunstnike tööd, kellest enamik esitlevad oma loomingut Pariisis esimest korda. Näitus lähtub Leedu-Ameerika arheoloogi ja antropoloogi Marija Gimbutase (1921–1994) ideedest, kelle uurimistöö juhtis tähelepanu Balti regiooni vanadele kultuuridele ja laiemalt indoeuroopa maailmale, mida ta on eriti hästi kirjeldanud oma raamatus „Balti rahvad“ (1963). Näitus on inspireeritud Gimbutase ideedest, mis on mõjutanud tänapäeva arusaama pärandist, põlisidentideedist ning inimese ja looduse suhetest Läänemere aladel.
Arheoloogiliste artefaktide, lingvistika, etnograafia ja folkloori erialadevahelise uurimise põhjal väitis Gimbutas, et eelajalooline Euroopa kultuur oli naisekeskne ja ülistas emajumalannat kui elu andjat. Vaimset ühtekuuluvustunnet väljendati kunstipäraselt keerulise sümbolite süsteemi ja rohkete rituaalsete esemete kaudu. Loodust ja keha, eriti naise keha, austati Euroopas kümneid tuhandeid aastaid. Naise positsioon oli eriti tugev Ida- ja Kesk-Euroopa ühiskondades, mis tänasel hetkel pole enam nii märgatav.
Näitus „Breathing through the eyes“ käsitleb poeetiliselt meie olemuse habrast materiaalsust, läbipõimunud identiteeti, muutuste kulgu ja uut keskkonnateadlikkust. Gimbutas, kes oli avanud eelajaloo aarete laeka, julgustas uskuma rahumeelsesse ellu – tooma tagasi allasurutud, kuid hädavajalikud elemendid, nagu maa, keha ehk tervis, naiselikkus ja alateadvus. Osalevad kunstnikud jagavad isiklike lugude kaudu uskumusi ja kogemusi, mis peegeldavad Gimbutase iidse sümbolismi teooria mõju.
Näitus suunab mõtlema, milline näeks välja jumalannasid austav maailm, kus tähtsustatakse loodushoidu, elu eest hoolitsemist ja sõjapidamise hülgamist. Kas see teoreetiline idee saaks meie tulevikuühiskonna materiaalsesse reaalsusesse üle kanduda?
L’Atlas Gallery
4 Cour de l’île Louviers, 75004 Pariis
T–L, 12.00–19.00
Tasuta sissepääs
„Breathing through the eyes“ L’Atlases, Pariisis
Teisipäev 07 november, 2023 — Kolmapäev 03 jaanuar, 2024
13. detsembril kell 19.00–21.00 esitleb näituse raames oma filme „Moi aussi, je regarde“ (2023) ja „Roosenberg“ (2017) Ingel Vaikla (EE). Sellele järgneb vestlus kunstnikuga, mida juhib näituse kuraator Merilin Talumaa (EE).
Kunstnikud: Aili Vint (EE), Daria Melnikova (LV), Kristel Saan (EE), Kristina Õllek (EE), Monika Varšavskaja (EE/FR), Morta Jonynaitė (LT), Viktorija Daniliauskaitė (LT)
Kuraator: Merilin Talumaa (EE)
Gastronoomiline performance: Monika Varšavskaja (EE/FR)
Näituse kujundus: Daria Melnikova (LV)
Näitusel „Breathing through the eyes“ on väljas eri põlvkondade kunstnike tööd, kellest enamik esitlevad oma loomingut Pariisis esimest korda. Näitus lähtub Leedu-Ameerika arheoloogi ja antropoloogi Marija Gimbutase (1921–1994) ideedest, kelle uurimistöö juhtis tähelepanu Balti regiooni vanadele kultuuridele ja laiemalt indoeuroopa maailmale, mida ta on eriti hästi kirjeldanud oma raamatus „Balti rahvad“ (1963). Näitus on inspireeritud Gimbutase ideedest, mis on mõjutanud tänapäeva arusaama pärandist, põlisidentideedist ning inimese ja looduse suhetest Läänemere aladel.
Arheoloogiliste artefaktide, lingvistika, etnograafia ja folkloori erialadevahelise uurimise põhjal väitis Gimbutas, et eelajalooline Euroopa kultuur oli naisekeskne ja ülistas emajumalannat kui elu andjat. Vaimset ühtekuuluvustunnet väljendati kunstipäraselt keerulise sümbolite süsteemi ja rohkete rituaalsete esemete kaudu. Loodust ja keha, eriti naise keha, austati Euroopas kümneid tuhandeid aastaid. Naise positsioon oli eriti tugev Ida- ja Kesk-Euroopa ühiskondades, mis tänasel hetkel pole enam nii märgatav.
Näitus „Breathing through the eyes“ käsitleb poeetiliselt meie olemuse habrast materiaalsust, läbipõimunud identiteeti, muutuste kulgu ja uut keskkonnateadlikkust. Gimbutas, kes oli avanud eelajaloo aarete laeka, julgustas uskuma rahumeelsesse ellu – tooma tagasi allasurutud, kuid hädavajalikud elemendid, nagu maa, keha ehk tervis, naiselikkus ja alateadvus. Osalevad kunstnikud jagavad isiklike lugude kaudu uskumusi ja kogemusi, mis peegeldavad Gimbutase iidse sümbolismi teooria mõju.
Näitus suunab mõtlema, milline näeks välja jumalannasid austav maailm, kus tähtsustatakse loodushoidu, elu eest hoolitsemist ja sõjapidamise hülgamist. Kas see teoreetiline idee saaks meie tulevikuühiskonna materiaalsesse reaalsusesse üle kanduda?
L’Atlas Gallery
4 Cour de l’île Louviers, 75004 Pariis
T–L, 12.00–19.00
Tasuta sissepääs
23.11.2023 — 28.11.2023
Inessa Saarits “Total Jellification” Vent space galeriis
23. novembril kell 19.00 avatakse Vent Space galeriis EKA skulptuuritudengi Inessa Saaritsa näitus “Total Jellification”.
Näituse avaperformance’i loob rühmitus TEMA.
Kõik tööd näitusel “Total Jellification” on loodud samast materjalist – vetikatest valmistatud želatiini sarnaset pulbrist – agarist. Agar-agar on naturaalne materjal, mida kasutatakse nii tarretiste, magustoitude ja kastmete tegemiseks kui ka mikrobioloogias bakterite kolooniate kasvatamiseks.
Näitus “Total Jellification” on inspireeritud merede “tarretumise” (jellification) fenomenist. Teadusartikkel “Jellification of Marine Ecosystems as a Likely Consequence of Overfishing Small Pelagic Fishes: Lessons from the Benguela” uurib ülekalastamise tagajärgi Lõuna-Aafrikas. Väikeste vabas vees toituvate kalade ülepüük suurendab meduuside (jellyfish) biomassi. Need väiksed kalad toituvad mitte veel täielikult välja arenenud meduusidest – täiskasvanud meduusil ei leidu praktiliselt looduslikku vaenlast. Väikesed kalad on olulised meduuside arvukuse piiramisel, kuid alates kommertslikust kalapüügist on merede ökosüsteemid pea peale keeratud. Meduuside paljusus ei ole ainult Lõuna-Aafrika probleem – kokkupuuted sagenevad üle maailma, nende arvukus on ka kasvanud ka Balti meres.
Sellel näitusel on “Jellification’i” terminit võetud sõna otseses mõttes. Vent Space on muudetud eksperimentaalseks ruumiks, kus agari kasutusvõimalusi on igatpidi uuritud. Tarretist on vormitud, kuivatatud, valatud vormi, lõigatud ning näituse avamiseks on ka kunstnik ise näitusesse tarretatud. “Total Jellification” on uurimus kiiresti muutuvast tulevikust ja toimetulekust väledalt tarretuva maailmaga.
Näitust toetavad Eesti Kultuurikapital, Põhjala ja Karksi Pruulikoda.
Inessa Saarits “Total Jellification” Vent space galeriis
Neljapäev 23 november, 2023 — Teisipäev 28 november, 2023
23. novembril kell 19.00 avatakse Vent Space galeriis EKA skulptuuritudengi Inessa Saaritsa näitus “Total Jellification”.
Näituse avaperformance’i loob rühmitus TEMA.
Kõik tööd näitusel “Total Jellification” on loodud samast materjalist – vetikatest valmistatud želatiini sarnaset pulbrist – agarist. Agar-agar on naturaalne materjal, mida kasutatakse nii tarretiste, magustoitude ja kastmete tegemiseks kui ka mikrobioloogias bakterite kolooniate kasvatamiseks.
Näitus “Total Jellification” on inspireeritud merede “tarretumise” (jellification) fenomenist. Teadusartikkel “Jellification of Marine Ecosystems as a Likely Consequence of Overfishing Small Pelagic Fishes: Lessons from the Benguela” uurib ülekalastamise tagajärgi Lõuna-Aafrikas. Väikeste vabas vees toituvate kalade ülepüük suurendab meduuside (jellyfish) biomassi. Need väiksed kalad toituvad mitte veel täielikult välja arenenud meduusidest – täiskasvanud meduusil ei leidu praktiliselt looduslikku vaenlast. Väikesed kalad on olulised meduuside arvukuse piiramisel, kuid alates kommertslikust kalapüügist on merede ökosüsteemid pea peale keeratud. Meduuside paljusus ei ole ainult Lõuna-Aafrika probleem – kokkupuuted sagenevad üle maailma, nende arvukus on ka kasvanud ka Balti meres.
Sellel näitusel on “Jellification’i” terminit võetud sõna otseses mõttes. Vent Space on muudetud eksperimentaalseks ruumiks, kus agari kasutusvõimalusi on igatpidi uuritud. Tarretist on vormitud, kuivatatud, valatud vormi, lõigatud ning näituse avamiseks on ka kunstnik ise näitusesse tarretatud. “Total Jellification” on uurimus kiiresti muutuvast tulevikust ja toimetulekust väledalt tarretuva maailmaga.
Näitust toetavad Eesti Kultuurikapital, Põhjala ja Karksi Pruulikoda.
09.11.2023 — 11.11.2023
where does the sun go? Vent Space’is
Kas te ei tea, mis seal sees on? Mul on idee. See ilmutas end mu viimases unenäos. Muutsin midagi, aga saate tagasi muuta. Kuhu päike läheb? See kipub end ridade vahele peitma.
Pauline Creuzé on Prantsusmaalt pärit kunstnik. Ta töötab video ja kohaspetsiifilise videoinstallatsiooniga. Koos kunstnike kollektiiviga À VENIR on ta aastatel 2017–2021 teinud grupinäitusi tühjades linnaruumides.
kacper krajewski on interdistsiplinaarne Poola kunstnik, kes elab Norras Tromsøs. Kacper navigeerib bioloogia ja tehnoloogia keerulistel ristumiskohtadel, seades sunniviisiliselt proovile teadvuse, taju ja kehalisuse mõisted. Omapärasest vaatenurgast juhindudes süvenevad nad kehastatud eksistentsi sügavustesse.
Gregor on muusik ja kunstnik Eupenist, väikesest Belgia idaosas asuvast linnast. Gregor kombineerib erinevaid tehnikaid, et luua ümbritsevaid vaatenurga muutusi, sageli algoritmiliste lähenemisviiside dikteeritud kompositsioonide kaudu.
Py Tenor on Rootsist pärit kunstnik, kes elab Tromsøs. Installatsiooni ja kantava skulptuuri abil töötab ta äratuntava materjali ja olukordadega, keskendudes sensoorsetele ja kombatavatele kogemustele.
Sondre Sjølie on Norra Nes’i valla kunstnik, kes omandab hetkel Tromsøs bakalaureuseõppe kaunite kunstide alal. Tema teosed põhinevad sageli narratiivil ja absurdsel jutuvestmisel, mis on inspireeritud põrandaalusest koomiksist, huumorist ja tragöödiast.
kuhu päike läheb? on Tromsø Kunstiakadeemia tudengite kollektiivnäitus.
Vent Space asub aadressil Vabaduse väljak 6-8
where does the sun go? Vent Space’is
Neljapäev 09 november, 2023 — Laupäev 11 november, 2023
Kas te ei tea, mis seal sees on? Mul on idee. See ilmutas end mu viimases unenäos. Muutsin midagi, aga saate tagasi muuta. Kuhu päike läheb? See kipub end ridade vahele peitma.
Pauline Creuzé on Prantsusmaalt pärit kunstnik. Ta töötab video ja kohaspetsiifilise videoinstallatsiooniga. Koos kunstnike kollektiiviga À VENIR on ta aastatel 2017–2021 teinud grupinäitusi tühjades linnaruumides.
kacper krajewski on interdistsiplinaarne Poola kunstnik, kes elab Norras Tromsøs. Kacper navigeerib bioloogia ja tehnoloogia keerulistel ristumiskohtadel, seades sunniviisiliselt proovile teadvuse, taju ja kehalisuse mõisted. Omapärasest vaatenurgast juhindudes süvenevad nad kehastatud eksistentsi sügavustesse.
Gregor on muusik ja kunstnik Eupenist, väikesest Belgia idaosas asuvast linnast. Gregor kombineerib erinevaid tehnikaid, et luua ümbritsevaid vaatenurga muutusi, sageli algoritmiliste lähenemisviiside dikteeritud kompositsioonide kaudu.
Py Tenor on Rootsist pärit kunstnik, kes elab Tromsøs. Installatsiooni ja kantava skulptuuri abil töötab ta äratuntava materjali ja olukordadega, keskendudes sensoorsetele ja kombatavatele kogemustele.
Sondre Sjølie on Norra Nes’i valla kunstnik, kes omandab hetkel Tromsøs bakalaureuseõppe kaunite kunstide alal. Tema teosed põhinevad sageli narratiivil ja absurdsel jutuvestmisel, mis on inspireeritud põrandaalusest koomiksist, huumorist ja tragöödiast.
kuhu päike läheb? on Tromsø Kunstiakadeemia tudengite kollektiivnäitus.
Vent Space asub aadressil Vabaduse väljak 6-8
06.11.2023 — 24.11.2023
Kaisa Nele Hendla galeriis Positiiv
Kunstniku sõnul on ta pikalt olnud huvitatud inimkogemusest, mis ei tähenda liikumist elu mõtte otsingute suunas, vaid soovi mõista, kuidas igaühe individuaalsuse ja unikaalsuse taga peitub üks suur universaalne kogemine. „Fotograafina kohtan väga palju väliselt erinevaid inimesi, kuid nendega jutu peale saades taipan iga kord, et emotsioonid, mis meid kõiki läbivad, on loomult samad. Kasutangi fotograafiat vahendina, kuidas jõuda inimesteni, et lahti mõtestada inimeseks olemist.”
Kaisa Nele Hendla (2001) on vabakutseline fotograaf, kes on pärit Lääne-Virumaa metsadest ning praeguseks elab ja töötab Tallinnas. 2023. aastal alustas ta õpinguid Eesti Kunstiakadeemia fotograafia BA erialal. Ta on elanud ja reisinud erinevates Euroopa riikides, püüdes tunnetada elurütme teistes kultuuriruumides. 2023. aasta suvest on ta tagasi Eestis, et selgemalt märgata ja tajuda olemise mustreid kodumaal ning läbi selle ka enda sees. „Vahemärkmeid inimkogemusest” on Hendla esimene suurem isikunäitus ning annab edasi tema praegust elutunnetust kõikide oma tahkudega. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Kaisa Nele Hendla galeriis Positiiv
Esmaspäev 06 november, 2023 — Reede 24 november, 2023
Kunstniku sõnul on ta pikalt olnud huvitatud inimkogemusest, mis ei tähenda liikumist elu mõtte otsingute suunas, vaid soovi mõista, kuidas igaühe individuaalsuse ja unikaalsuse taga peitub üks suur universaalne kogemine. „Fotograafina kohtan väga palju väliselt erinevaid inimesi, kuid nendega jutu peale saades taipan iga kord, et emotsioonid, mis meid kõiki läbivad, on loomult samad. Kasutangi fotograafiat vahendina, kuidas jõuda inimesteni, et lahti mõtestada inimeseks olemist.”
Kaisa Nele Hendla (2001) on vabakutseline fotograaf, kes on pärit Lääne-Virumaa metsadest ning praeguseks elab ja töötab Tallinnas. 2023. aastal alustas ta õpinguid Eesti Kunstiakadeemia fotograafia BA erialal. Ta on elanud ja reisinud erinevates Euroopa riikides, püüdes tunnetada elurütme teistes kultuuriruumides. 2023. aasta suvest on ta tagasi Eestis, et selgemalt märgata ja tajuda olemise mustreid kodumaal ning läbi selle ka enda sees. „Vahemärkmeid inimkogemusest” on Hendla esimene suurem isikunäitus ning annab edasi tema praegust elutunnetust kõikide oma tahkudega. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
24.11.2023
Estonia Seltsi kammerkoori kontsert EKA aatriumis
24. novembril kell 19.00 kõlavad Eesti Kunstiakadeemia aatriumis Peep Sarapiku Kellamissa ja Pärt Uusbergi Laulud olemise läbipaistvusse. Esitavad Estonia Seltsi Kammerkoor ja Segakoor Laulupidur.
Kui 1993. aastal noorte laulupeol esimest korda ‘ta lendab lillest lillesse’ lauldi, oli laulu helilooja Peep Sarapik (19. september 1949 – 12. detsember 1994) Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) kammerkoori juhatanud juba 12 aastat. Järgmisel aastal lahkus helilooja igavikku kuid see laul hakkas oma elu elama. 1999. aasta laulupeost alates teab mesipuu poole lendamise viisi ja sõnu une pealt iga koorilaulja. Koorijuht, kontsertmeister, organist, helilooja, ergas hing Peep Sarapik jättis endast maha palju enam. Tema omanäoline helilooming võlub oma lihtsate, samas sügavate ja hingeliste meloodiatega, milles ootamatud dissonantsid tõstavad muusika esteetika uuele tasemele. Hinge lähevad tema laulud ja instrumentaalpalad igal juhul.
Lühikese missa (missa brevis) vormis kirjutatud Kellamissa segakoorile ja kelladele on Peep Sarapiku viimane lõpetatud teos. Teose esiettekanne toimus 1995. aastal ning pärast seda ei ole seda eriti sopranite jaoks nõudlikku teost väga sageli ette kantud.
Koorijuhi ja helilooja Pärt Uusbergi (16. detsember 1986) näiliselt haprate, mediteerivate kompositsioonide aluseks on selgepiiriline range struktuur, mis hoiab selget sihti sõnumi suunas.
Mediteerimine nõuab harjutamist nii tegevusena kui muusikas. Õrnakoeliste, kuid mõjuvate teoste esitamise muudab pea alati keerukaks vajadus jälgida, et ettekandja enda vaim ei läheks lendama ja emotsioon ei võtaks võimust.
Meditatsioon (2007) meeskoori ja Laulud olemise läbipaistvusse (2018) naiskoori ettekandes on täpselt sellised mõtisklevad, õhulised, hingekelli helistavad, näiliselt kerged kuid olemuselt sügavad teosed.
Estonia Seltsi kammerkoori kontsert EKA aatriumis
Reede 24 november, 2023
24. novembril kell 19.00 kõlavad Eesti Kunstiakadeemia aatriumis Peep Sarapiku Kellamissa ja Pärt Uusbergi Laulud olemise läbipaistvusse. Esitavad Estonia Seltsi Kammerkoor ja Segakoor Laulupidur.
Kui 1993. aastal noorte laulupeol esimest korda ‘ta lendab lillest lillesse’ lauldi, oli laulu helilooja Peep Sarapik (19. september 1949 – 12. detsember 1994) Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) kammerkoori juhatanud juba 12 aastat. Järgmisel aastal lahkus helilooja igavikku kuid see laul hakkas oma elu elama. 1999. aasta laulupeost alates teab mesipuu poole lendamise viisi ja sõnu une pealt iga koorilaulja. Koorijuht, kontsertmeister, organist, helilooja, ergas hing Peep Sarapik jättis endast maha palju enam. Tema omanäoline helilooming võlub oma lihtsate, samas sügavate ja hingeliste meloodiatega, milles ootamatud dissonantsid tõstavad muusika esteetika uuele tasemele. Hinge lähevad tema laulud ja instrumentaalpalad igal juhul.
Lühikese missa (missa brevis) vormis kirjutatud Kellamissa segakoorile ja kelladele on Peep Sarapiku viimane lõpetatud teos. Teose esiettekanne toimus 1995. aastal ning pärast seda ei ole seda eriti sopranite jaoks nõudlikku teost väga sageli ette kantud.
Koorijuhi ja helilooja Pärt Uusbergi (16. detsember 1986) näiliselt haprate, mediteerivate kompositsioonide aluseks on selgepiiriline range struktuur, mis hoiab selget sihti sõnumi suunas.
Mediteerimine nõuab harjutamist nii tegevusena kui muusikas. Õrnakoeliste, kuid mõjuvate teoste esitamise muudab pea alati keerukaks vajadus jälgida, et ettekandja enda vaim ei läheks lendama ja emotsioon ei võtaks võimust.
Meditatsioon (2007) meeskoori ja Laulud olemise läbipaistvusse (2018) naiskoori ettekandes on täpselt sellised mõtisklevad, õhulised, hingekelli helistavad, näiliselt kerged kuid olemuselt sügavad teosed.
11.11.2023 — 11.10.2023
Mirjam Variku raamat “Vaikelu hääbuvas ruumis”
Laupäeval, 11. novembril esitleb Fotokuu raames EKA 2. kursuse kaasaegse kunsti magistrant Mirjam Varik oma raamatut “Vaikelu hääbuvas ruumis”. Üritus toimub Hobusepea galeriis (Hobusepea tänav 2), kell 16.00.
Mirjam Variku raamat “Vaikelu hääbuvas ruumis”
Laupäev 11 november, 2023 — Kolmapäev 11 oktoober, 2023
Laupäeval, 11. novembril esitleb Fotokuu raames EKA 2. kursuse kaasaegse kunsti magistrant Mirjam Varik oma raamatut “Vaikelu hääbuvas ruumis”. Üritus toimub Hobusepea galeriis (Hobusepea tänav 2), kell 16.00.
31.10.2023 — 25.11.2023
Paul Kuimeti „Crystal Grid” Draakoni galeriis
31. oktoobrist 2023 on Draakoni galeriis avatud Paul Kuimeti isiknäitus „Crystal Grid”.
Näituse avamine toimub 1. novembril kell 18.00.
23. novembril kell 18.00 toimub galerii kõrval asuvas Kanuti Gildi SAALis projektiga seotud kunstnikuraamatu esitlus.
„[…] kuidas anda struktuur millelegi, millel enesel struktuur puudub? Kuidas midagi sellist presenteerida? See on nähtavuse ja nähtavaks muutmise küsimus. Mille abil teha nähtavaks midagi, mis ise jääb alati nähtamatuks? Täpsemalt: see, mis tegelikkuses jääb nähtamatuks, ent millest „Crystal Grid” laseb meil aimu saada, on kapitalismi struktuur. Ent kuidas midagi sellist esitada?“
Neeme Lopp, „Paul Kuimeti analüütiline fotograafia“
Essee kunstnikuraamatust „Crystal Grid” (Lugemik, 2023)
Näitusel eksponeeritakse 25 uut teost seeriast „Crystal Grid“. Aastal 2020 alguse saanud seeria kujutab maailma erinevates botaanikaaedade palmimajades ülespildistatud fotosid taimedest, mis on seejärel kollaažideks komponeeritud. Kollaažid on järjestatud kahe-, kolme- või neljateoselistes komplektides, mis laseb iga teose pinnal vaadelda kõrvuti taimefragmente, mis tegelikkuses asuvad teineteisest sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Kollaažide loomisel on kasutatud mustrit, mis on tuletatud 1851. aastal Londonis toimunud maailmanäituse tarbeks püstitatud Kristallpalee (Crystal Palace) kesklöövi lae struktuurist. Iga teose jaoks on kujundatud olemasoleva raamistiku sees uus muster, mis lähtub iga foto enda sisemisest kompositsioonist – osa pildist lõigatakse mustri järgi lahti ning osa jäetakse lõikamata.
Paul Kuimet (1984) on kunstnik, kes töötab fotograafia ja 16-mm filmiga ruumiinstallatiivses võtmes. Kuigi tema loomingut iseloomustab tehnikale ja tehnilisele vahendatusele omane vaatamisviis, asetab ta teoste eksponeerimisel näituseruumis rõhu ka vaataja liikumisele ja kohalolule. Alates 2013. aastast on käsitleb ta loomingus modernistlikke vorme. Kuimeti hiljutistes teostes on fookuses mitte niivõrd modernistliku arhitektuuri vorm, vaid materjal (teras ja klaas) ning nende seotus modernse kapitalismi arenguga alates 19. sajandi keskpaigast. Kuimet on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (MA; 2014). 2018. aastal osales ta residentuuriprogrammides – WIELSi Kaasaegse Kunsti Keskuses, Brüsselis ning International Studio & Curatorial Program (ISCP), New York-is. Tema loomingut on hiljuti näidatud isik- ja duonäitustel Tartu Kunstimuuseumis (2023), WIELSi Projektiruumis, Brüsselis (2021), Budapesti Arhitektuurikeskuses FUGA (2021), Kogo Galeriis, Tartus (2020) ning Tallinna Kunstihoones (2020).
Näitus jääb avatuks 25. novembrini 2023.
Näitus on osa 7. Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali (6.10.–26.11.2023) satelliitprogrammist. Rohkem infot: fotokuu.ee
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Põhjala Pruulikoda
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
Paul Kuimeti „Crystal Grid” Draakoni galeriis
Teisipäev 31 oktoober, 2023 — Laupäev 25 november, 2023
31. oktoobrist 2023 on Draakoni galeriis avatud Paul Kuimeti isiknäitus „Crystal Grid”.
Näituse avamine toimub 1. novembril kell 18.00.
23. novembril kell 18.00 toimub galerii kõrval asuvas Kanuti Gildi SAALis projektiga seotud kunstnikuraamatu esitlus.
„[…] kuidas anda struktuur millelegi, millel enesel struktuur puudub? Kuidas midagi sellist presenteerida? See on nähtavuse ja nähtavaks muutmise küsimus. Mille abil teha nähtavaks midagi, mis ise jääb alati nähtamatuks? Täpsemalt: see, mis tegelikkuses jääb nähtamatuks, ent millest „Crystal Grid” laseb meil aimu saada, on kapitalismi struktuur. Ent kuidas midagi sellist esitada?“
Neeme Lopp, „Paul Kuimeti analüütiline fotograafia“
Essee kunstnikuraamatust „Crystal Grid” (Lugemik, 2023)
Näitusel eksponeeritakse 25 uut teost seeriast „Crystal Grid“. Aastal 2020 alguse saanud seeria kujutab maailma erinevates botaanikaaedade palmimajades ülespildistatud fotosid taimedest, mis on seejärel kollaažideks komponeeritud. Kollaažid on järjestatud kahe-, kolme- või neljateoselistes komplektides, mis laseb iga teose pinnal vaadelda kõrvuti taimefragmente, mis tegelikkuses asuvad teineteisest sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Kollaažide loomisel on kasutatud mustrit, mis on tuletatud 1851. aastal Londonis toimunud maailmanäituse tarbeks püstitatud Kristallpalee (Crystal Palace) kesklöövi lae struktuurist. Iga teose jaoks on kujundatud olemasoleva raamistiku sees uus muster, mis lähtub iga foto enda sisemisest kompositsioonist – osa pildist lõigatakse mustri järgi lahti ning osa jäetakse lõikamata.
Paul Kuimet (1984) on kunstnik, kes töötab fotograafia ja 16-mm filmiga ruumiinstallatiivses võtmes. Kuigi tema loomingut iseloomustab tehnikale ja tehnilisele vahendatusele omane vaatamisviis, asetab ta teoste eksponeerimisel näituseruumis rõhu ka vaataja liikumisele ja kohalolule. Alates 2013. aastast on käsitleb ta loomingus modernistlikke vorme. Kuimeti hiljutistes teostes on fookuses mitte niivõrd modernistliku arhitektuuri vorm, vaid materjal (teras ja klaas) ning nende seotus modernse kapitalismi arenguga alates 19. sajandi keskpaigast. Kuimet on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (MA; 2014). 2018. aastal osales ta residentuuriprogrammides – WIELSi Kaasaegse Kunsti Keskuses, Brüsselis ning International Studio & Curatorial Program (ISCP), New York-is. Tema loomingut on hiljuti näidatud isik- ja duonäitustel Tartu Kunstimuuseumis (2023), WIELSi Projektiruumis, Brüsselis (2021), Budapesti Arhitektuurikeskuses FUGA (2021), Kogo Galeriis, Tartus (2020) ning Tallinna Kunstihoones (2020).
Näitus jääb avatuks 25. novembrini 2023.
Näitus on osa 7. Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali (6.10.–26.11.2023) satelliitprogrammist. Rohkem infot: fotokuu.ee
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Põhjala Pruulikoda
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.