Näitused

„Vormid tühermaale“ on näitus Odie Lap Chun Chow vormide valmistamise teekonnast, mis on inspireeritud keraamika valutehnikatest ja identiteediotsingu kogemusest. Kips, savi ja fotograafia olid Odie jaoks materjalideks, mille abil uurida ja peegeldada oma sisemist võitlust identiteediotsingutel, mis on seotud tema kodulinnaga. Ta küsib, kas vormid vabastavad või seavad piiranguid ning kas saame kehtestada oma, piirideta ruumi – “tühermaa”.

Näitus on avatud: 8.05–24.05 K-P 11:00-17:00

Näitus on osa Taidestuudiumi lõputööde maratonist.

Eesti Arhitektuurimuuseum kutsub tähistama sünnipäeva ning 30 aasta möödumist Rotermanni Soolalaos reedel, 29. mail algusega kell 17.00. 

Avame näituse „Fenomen Soolaladu. Tagasi tulevikku”, pakume torti ning tähistame Soolalao minevikku, tänast päeva ja tulevikku hea muusika saatel päikeseloojanguni! Jooki pakub Peninuki baar.

1996. aastal alustasid Rotermanni Soolalaos tegutsemist Eesti Arhitektuurimuuseum ja Eesti Kunstimuuseumi kaasaegse kunsti osakond. Tekkis paik, kus hakati kujundama kaasaegse näituseruumi tähendust Eestis. Soolalaost sai oluline kunsti ja arhitektuuri kohtumispunkt.

Näitusel „Fenomen Soolaladu. Tagasi tulevikku“ kohtuvad erinevad fenomenikillud, mis on teinud Soolalaost Soolalao: 1990. ja 2000. aastate murrangulised kunstnikud, siin katsetatud meediumid ja ideed ning arhitektid, kelle loomingut on arhitektuurimuuseumi näituste kaudu järjepidevalt esile toodud. Tollased ideed ja praktikad kohtuvad kaasaegse loominguga.

Näitus „Fenomen Soolaladu. Tagasi tulevikku” jääb avatuks kuni 4. oktoobrini.

Kuraatorid: Grete Margna (Eesti Arhitektuurimuusuem), Eha Komissarov (Eesti Kunstimuuseum)

Arhitektid ja kunstnikud: Arnold Matteus, Anita Kremm, Ene-Liis Semper, Erika Nõva, Hanna-Eliise Kitter & Saskia Krautmann, Ilmar Malin, Kiwa, Kristel Zimmer, Liisamari Viik, Marko Mäetamm, Toomas Rein, Urmas Viik, Valve Pormeister

Näituse arhitektuur: Priit Põldme, Reet Sepp (Joonprojekt)

Graafiline disain: Mette-Mari Kaljas, Chloé Gourvennec

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

Täname Eesti Kunstimuuseumi ja Floorini

23. mail kell 13.30 avavad EKA klaasi- ja keraamika eriala II kursuse tudengid Viinistu Tünnigaleriis näituse “Samal ajal samas kohas”.

Aega, mida iseloomustavad pinged, kiirus ja haprus, piiritleb kohalolu vahepealne ruum. 12 klaasi- ja keraamikaosakonna tudengit avavad materjalide, kehade ja olemisviiside vahelisi läbirääkimisi. Pole olemas ühtset vaatenurka. Kokku saavad vastuolulised lähenemised. Kuidas oleme seotud protsessidega? Jätame jälgi ja moondume ajas, see on paratamatus. Tahtlikult ja tahtmata peame lahinguid – siis jälle otsime rahu. Mis tingimustel jagavad olendid ühtset ruumi? Lähedus ei tähenda alati mõistmist, kontakt koosolemist. Sümbioos pole tingimata kõrvutiolek ja parasiitlus sõltuvus. Kooseksisteerimine on keemia. Lahustav sina ja lahustamatu mina. Ja vastupidi.

Näitusel osalevad: Antigone Doron-Sornin, Lee Saarepera, Maria Ivanova, Karl Otti, Daniela Treviño, Martin Kõiv, Stina Preiman, Kirke Vahar, Una Poriete, Olivia Jegorov, Ellen Schleyer, Helen Vinogradov

Juhendajad: Kaja Altvee, Kateriin Rikken

Näitus jääb avatuks kuni 11. juuni.

Avatud:
Kuni 31. mai R-P 11-18
Alates 1. juuni E– P 11–18

Näitust toetavad: Viinistu Kunstisadam, Lexplast, EKA Üliõpilasesindus, Põhjala, Peetri Lõheäri, High Voltage, Capra Saun, Käbliku, Coca Cola, Juhan Kivitoa 

Kõik on soojalt oodatud EKA Urbanistika tudengite magistritööde esitlustele.

25. mai, 2026, 09:30

23.05.26.-14.06.26

Avamine: 22.05. kell 18:00 koos Anumai Raska performance’iga, algusega 19:00!

Osalevad kunstnikud: Bob Bicknell-Knight, Giulio Cusinato, Anastasiia Krapivina, Kroplya, Denis Kudrjašov, Lisette Lepik, Fausta Noreikaitė, Rosa-Maria Nuutinen, Kertu Rannula, Anumai Raska, Nora Schmelter

Kuraatorid: Bob Bicknell-Knight, Rosa-Maria Nuutinen, Nora Schmelter

Näitus „Entrance No. 4” muundab ARS projektiruumi omamoodi lavaks, kus uuritakse kontrolli, illusoorseid reaalsusi ja vojeeristlikke kalduvusi. Publik pääseb eksponeeritud teosteni läbi rea piiratud sissepääsude. Vaatajakogemust aktiivselt suunates ja kitsendades kutsub näitus ümber mõtestama seda, mis viisil kunstiteoseid kogetakse, samaaegselt peegeldades kuidas kujutisi tänapäeval jagatakse ning levitatakse.

Läbides sihilikult nihkes ruumi avaneb võimalus kohata 11 kunstniku töid, kes õpivad hetkel Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes. Väljapanek hõlmab nii maali ja skulptuuri kui ka videot ja installatsiooni, käsitledes teemasid nagu kodu, kliimakriis ning meie kollektiivselt pingestatud suhe keha ja füüsiliste ruumidega.

T–R 12–18

L–P 12–16

ARS Projektiruum, Pärnu mnt 154, Tallinn 11317

Graafiline disain: Chloé Gourvennec, Ethan Anthony Read

Toetajad: ARS Kunstilinnak, Eesti Kunstnike Liit, Estonian Academy of Art, Nudist, Põhjala Pruulikoda, Tuletorn

Juhul kui ajalugu lõppeks täna, siis kellena jääksid sa püsima järgnevasse staatilisse igavikku? Metropoli galeriis toimuv näitus „Läbiv dissonants“ kõrvutab omavahel viit audiovisuaalset kunstiteost, eesmärgiga analüüsida lähemalt, milliste vahendite abil taastoodab neoliberalism kui kehtiv poliitiline reaalsus igapäevast hegemooniat.

Abstraktsiooni leidub kõikjalt, pikkadest ühte sulavatest kallastest kuni industriaalsete megastruktuurideni. Tugevatest piirjoontest tühjade kehade ümber kuni neist kostuvate petlike sõnamängudeni. Alatest udusest inimese eksistentsi algusest, kuni ta viimaste poolikuks jäävate liigutusteni.

Näitusel on esindatud teosed kunstnike Inna Tarakanova, Artjom Jurovi, Aksel Haagenseni, Marto Mägi ning John Smithi poolt.

Kuraator: Kaur Järve

Metropolkapp – https://www.instagram.com/metropolkapp/?hl=en

Neljapäeval, 14. mail kell 18.30 avaneb Hobusepea galeriis Viktoria Martjanova isikunäitus „Biomaterjal“.

Töötades installatsiooni, video ja fotoga, käsitleb kunstnik keha kui ressurssi: optimeeritavat valuutat, mida kontrollitakse, kasutatakse ja kategoriseeritakse vastavalt poliitilistele, sõjalistele ja majanduslikele huvidele.
Näituse keskmes on ruumi täitev juustest koosnev installatsioon, mis muudab selle intiimse ja isikliku materjali ruumiliseks kogemuseks. Sellest lummavast, ent eemaletõukavast materjali- ja vormikäsitlusest liigub Martjanova edasi foto- ja videomeediumisse, luues juba otsesema seose orgnaanilise aine ja inimelu vahel. Näitusel eksponeeritud kehad ja materjalid on kaotanud autonoomsuse ning toimivad pigem ühikutena laiemas sotsiopoliitilises süsteemis, kus nende väärtuse määrab nende kasutatavus ja otstarve.

Viktoria Martjanova on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle praktika hõlmab videot, installatsiooni, heli, teksti ja performatiivsust. Tema looming keskendub identiteedi kujunemisele tingimustes, kus isiklik kogemus on lahutamatult seotud sotsiaalsete ja poliitiliste mehhanismidega, käsitledes keha kui pingevälja, kus need jõujooned avalduvad.

Martjanova kasutab kehalisust, mälu ja keelt materjalidena, et uurida kuidas kehas põimuvad isiklik pinge ja ühiskondlikud jõujooned ning kuidas need suhted muutuvad tajutavaks. Tema teosed liiguvad pinge ja katkestuse teljel, käsitledes identiteeti kui ebastabiilset ja pidevalt ümberkirjutatavat konstruktsiooni. Martjanova toob esile inimese ja noore looja positsiooni tingimustes, mida kujundavad väline surve, nähtavus ja enesekuvandi haldamise nõue.

Tema teoseid on esitletud Performa Biennaalil New Yorgis, Riga Art Week (RAW) avasündmusel, Alma galeriis Riias ning Vilnius Art Weekil. 2025. aastal pälvis ta Eesti Kunstiakadeemia noore kunstniku preemia.

Kuraator: Lilian Hiob-Küttis
Graafiline disain: Maxim Nikanorov
Näituse ehitus: Polina Kaiko, Tõnis Tallermaa, Madis Eek, Hans-Otto Ojaste
Metallitöö: Märt Vaidla

Erilised tänud: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunsti Aakadeemia, Valge Kuup Stuudio, Anita Kremm, Ksenia Verbeštšuk, Juri Krutii, Todd Richter, Dmitry Gubin, Aksel Haagesen, Viktoria Arapina, juuste doonorid, kunstniku perekond, Villem Varik, Liisi Kõuhkna, Kaisa Maasik-Koplimets, Anna Mari Liivrand, Jordi Hin, Andrei Kazakov, Meraki Testa Dell’Acqua.

Näitusi Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Galerii tegevusi haldab Eesti Kunstnike Liit.

Reedel, 15. mail kell 13.00 avatakse Patarei Merekindluses Eesti Kunstiakadeemia ehte ja sepise eriala 2. kursuse tudengite näitus “Üksinda koos”. 

Väljapanek toob vaatajani kaasaegse metalli- ja ehtekunsti teosed, mis heidavad pilgu inimese sisemaailma, uurides, kuidas tahe kuuluda kujundab meie valikuid, ideoloogiad ja eelarvamusi.

Inimestena kardame üksildust – vajame suhtlust, puudutust ja kuuluvustunnet. Kuigi tänapäeval on uute ühenduste loomine lihtsam kui kunagi varem, näib tegelikkus viitavat vastupidisele – inimesed tunnevad end üha üksildasemana.

Näitusel osalevad Alexander Matthias Saage, Karl-Erik Eeriksoo, Barbara Põldmaa, Kirsika Kaljuste, Stiina Marie Sarevet, Johanna Maria Maripuu

Tudengite töid on juhendanud Nils Hint ja Eve Margus

Tänud: Mattias E. Tiik, Jens A.Clausen

Näitus on avatud Patarei Merekindluses iga päev kell 13:00-19:00

Roosikrantsi 8B
9.05-17.05
E-R 14-18
L-P 12-18

Hei! Minu nimi on Liisa ja mul on suur rõõm olla selles imelises mängus teie diiler. Kas olete valmis? Teil on jäänud veel viimased sekundid panustamiseks. 

Nii algab Liisamari Viigi uus videoteos “320 000” (2026). Selles viie kanaliga videotöös põimuvad erinevad tasandid.
Ülima professionaalsuse tasand – ekraanil tegutseva diileri liigutused, hääletoon ja kõneviis on äärmise täpsusega välja mõõdetud, peaaegu robotlikud. Tema töö on olla perfektne. Diiler ei eksi, ta naeratab ja on ühtviisi lahke kõigi vastu.

Lootuse tasand. Mängijal on kaksteist sekundit aega, et teha valik. Kaksteist sekundit põnevust on see, mille eest ta maksab. Kaksteist sekundit teadmatust, kas ta võitis või kaotas. Kaheteistkümne sekundi vältel on kõik võimalik. Ja ta maksab veel ja veel.

Üksilduse tasand. Diiler ei näe mängijat, vaid iseennast ekraanil. Oluline on vältida vigu. Tema tööd kontrollib arvuti. Iga neljakümne minuti järel on diileril puhkepaus. Ta joob kohvi, sööb küpsist, veibib. Diiler ei kohta kedagi, ei suhtle kellegagi. Vaatab peeglist oma nägu, et korrastada meiki.

Puhkepausi lõppedes naaseb diiler tööle ja kõik algab otsast peale. Taas kaksteist sekundit lootust. Samad fraasid, samad liigutused. Kümneid, sadu, tuhandeid, sadu tuhandeid kordi. Äärmuseni reglementeeritud tehing kellegagi, kellega tegelikkuses kunagi ei kohtuta.

Liisamari Viigi seekordsel näitusel esitletakse asju fragmentaarselt. Stseenid ekraanidel ilmuvad sõnahaaval, mäng veebikasiinos tekib pilthaaval. Fragmentaarsusest hoolimata või ehk just seetõttu on tekkiv maailm haarav ja kõnekas. Me ju tunneme neid fragmente.

Vaatamata banaalsusele on need jätkuvalt lummavad. Punaste küüntega käsi lehvitamas, täiuslikud huuled naeratamas ja täiuslikke lauseid vormimas. Täiuslikud detailid, mille vahel vilksatab must tühjus. Tühjuses prõksatab nendesamade punaste huulte vahel küpsis. Kohv soriseb tassi. Suitsune hingetõmme väljub ümbritsevasse õhku.

Omaette mustri moodustavad numbrid. 12 sekundit. 40 minutit. 12 tundi. 320 000 korda. Numbrid ei valeta, need aitavad tajuda aja möödumist.

Uudisteos “320 000” on sündinud Liisamari Viigi kümne kuu pikkusest töökogemusest veebikasiiino diilerina. Dokumentaalsele algtõukele vaatamata ei ole seekordse näituse teemaks hasartmängud või kasiinosõltuvus. See näitus on igatsusest, tegelikest ja näilistest võimalustest ning killustumisest meid ümbritsevas ahvatlustest küllastunud maailmas.

Panuste tegemise aeg on läbi! Soovin teile palju edu. Avame kaardid. Parem pool võidab seitse viie vastu. Minu suurimad õnnesoovid suurimatele võitjatele. 

Näituse kuraator Ene-Liis Semper

Plakati kujundus Estookin

Tehniline abi Anita Kremm, Marto Mägi

Tänan: Carmen Kass, Aleksandr Valetto, EKA.