Näitused

11.07.2026–25.10.2026

Alates 11. juulist on Tartu Kunstimuuseumi projektiruumis „Noor Tartu” näitusesarja raames avatud Kaisa Maasiku isikunäitus „Elus olemise tunne”.

Kaisa Maasiku isikunäitus „Elus olemise tunne“ keskendub argistele, kuid ilusatele hetkedele, mida on kerge märkamata jätta. Need võivad olla juhuslik naeratus kahe võõra vahel, esimene päev pärast kuudepikkust talve, mil saabaste asemel saab jalga panna tennised, või vihmasabin aknaplekil, mis öösel korraks äratab ja seejärel uuesti uinutab. Maasiku teosed lähtuvad vaatlemisest ja märkamisest ning koondavad erinevate inimeste talletatud hetki ja argiseid tähelepanekuid.

Kiire infovoo ning pideva digitaalse tähelepanukonkurentsi taustal pakub näitus võimalust aeglustada pilku ja suunata tähelepanu sellele, mis tavaliselt jääb tagaplaanile – olukordadele, mis võivad juhtuda meie kõigiga ning mis tuletavad meelde, et elu koosneb suuresti just neist väikestest ehedatest kogemustest.

Näitusesari „Noor Tartu” sai alguse 2017. aastal eesmärgiga populariseerida ning toetada Tartuga seotud noorte kunstnike loomingut. Varasemalt on „Noore Tartu“ näituseprogrammis esitletud Sten Eltermaa, Keiu Maasiku, Mirjam Hinni, Siiri Jürise, Nele Marie Tiidelepa, Tõnis Jürgensi ja Viktoria Berezina loomingut.

Kaisa Maasiku näitus on Tartu Kunstimuuseumi 3. korruse projektiruumis avatud 11. juulist kuni 25. oktoobrini 2026.

Kaisa Maasik (1994) on Tallinnas tegutsev kunstnik ja kuraator. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti eriala (MA, 2021) ja fotograafia osakonna (BA, 2017). 2019. aastal täiendas Maasik end Helsingi Kunstiülikooli Kunstiakadeemias Praxise kuraatoritele suunatud magistriprogrammis. Maasiku jaoks on oluline koostöine tegutsemine, ta töötab nii koos kui üksi projektide kallal, mis võtavad ruumilisi mõõtmeid. Ta keskendub juhuslike inimeste tunnetele ja kogetule, püüdes nende lugu edasi anda läbi esemete või mälestuste. Maasiku keskseks töövõtteks on kogumine, ammutades ainest eelkõige igapäevast. Ta on kuulunud Umbrella Grupi koosseisu (2016–2017) ning tegutsenud projektiruumi Vent Space (2018–2019) ja Tallinna Fotokuu biennaali (2017, 2019) korraldustiimides. 2020. aastal pälvis Maasik Wiiralti stipendiumi ning 2021. aasta kevadel osales ta FAIR residentuuris FABRIKKENis Kopenhaagenis. 2021. aastast on ta Fotokunstnike Ühenduse ja 2022. aastast on ta Eesti Kunstnike Liidu liige.

Kunstnik: Kaisa Maasik
Kuraator: Stella Mõttus
Graafiline disainer: Kersti Heile
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Ledzep OÜ
Näituse toimkond: Indrek Grigor, Joanna Hoffmann, Rene Kriisa, Katariina Leets, Katrin Lõoke, Anti Saar, Peeter Talvistu
Videoklippide autorid: Arvi Anderson, Jana Arendi, Katariina Aule, Andrus Avarand, Yvette Bathgate, Marleen Eino, Alexei Gordin, Yiheng Gu, Viktor Gurov, Liisa-Lota Jõeleht, Erik Jürmann, Pirke Kaljula, Piret Klea-Velleste, Karel Koplimets, Nele Kurvits, Epp Kuslap, Kadri Lind, Maria Luiga, Mariel Luuk, Heiki Maasik, Katariin Mudist, Stella Mõttus, Reigo Nahksepp, Urmet Piiling, Evelyn Raudsepp, Mari-Liis Rebane, Yiyang Sun, Maryliis Teinfeldt-Grins, Annika Toots, Tõnu Tunnel, Simona Tätte, Lotte Ugandi, Ruudu Ulas, Pille-Riin Valk, Eliisabet Valmas, Sten Vendik, Helen Västrik

Püsiviide

FOKU galeriis Hilla Kurki (FI) ja Taavi Rekkaro (EE) duonäitus „See, mida tuleks tunda“.

Ühisel näitusel uurivad kunstnikud isikliku mineviku, puudutuse ja lähedusega seotud teemasid, aga ka seda, kuidas me kujutistega suhestume. Mõlemad kunstnikud otsivad oma praktikas uusi lähenemisviise, liikudes muuhulgas tasapinnaliste kujutiste juurest suurema ruumilisuse poole. Koos loovad teosed dialoogi distantsi ja intiimsuse, kohalolu ja mäletamise vahel.

Seerias „Clay Diaries“ („Savi päevikud“) läheneb Hilla Kurki mälule läbi oma pere ajaloo, uurides, kuidas luua uusi viise traditsioonide ja pärandiga suhestumiseks. Kurki fotodel on kujutatud inimesi koos taimede ja teiste olenditega, kes sünnivad igal hooajal justkui muutumata kujul uuesti. Kutsudes oma esivanemate majja külla mitmeid kunstnikest sõpru ja kolleege loob ta jagatud hetkede kaudu elava arhiivi, kus sõprus on teose tulem, mitte ainult selle teema.

Taavi Rekkaro esitleb näitusel fotosid ja objekte, käsitledes fotot puudutatava ja kogemust talletava objektina, kus lähedusest saab kogemuse osa. Jäädvustatud kujutistel avanevad kaduvad hetked, sisemised kahtlused ning katsed mõista iseennast ja oma suhteid teistega. Vaadeldes igapäevaseid hetki, küsib kunstnik: kuidas olla kindel, et sa üldse seal olid, kas need momendid ka päriselt olid? Galerii seinale moodustub sulav hetk, mis koosneb teostest alates aastast 2023. Teosed ei ava üht kindlat lugu – tuleb võtta aega, et leida oma lugu.

Näitus jääb avatuks 26. septembrini 2026.

Hilla Kurki (snd 1985) on Soome kunstnik, kes on näidanud oma töid rahvusvaheliselt ja osalenud erinevatel kunstimessidel alates 2016. aastast. Tema esimene raamat „Almost All the Flowers in My Mother’s Garden“ („Peaaegu kõik lilled mu ema aias“) ilmus 2022. aastal (Khaos Publishing) ning on tänaseks läbi müünud juba kaks tiraaži. Raamatu kohandusi näituseks on hiljuti eksponeeritud näiteks Soome Instituudis Pariisis, Foto Arsenalis Viinis ja Genfi Fotograafiakeskuses. Kurki oli 2023. aasta Kopenhaageni fotofestivali üks peaesinejaid. 2018. aastal valiti tema tööd naisfotograafide ajaloole ja tulevikule keskenduvale Elles X Paris Photo näitusele. 2019. aastal pälvis ta 34. Hyères’i festivalil preemia vaikelude kategoorias. Ta on valitud Futures Photography platvormi kunstnike hulka.
Kurki lõpetas 2018. aastal Aalto Ülikooli kunsti-, disaini- ja arhitektuurikooli magistrikraadiga kunsti alal. Ta elab ja töötab Helsingis Soomes.
https://www.hillakurki.com/

Taavi Rekkaro (snd 1988) on segatehnikas töötav kunstnik, kelle looming peegeldab intuitiivset dialoogi kujutava kunsti ja fotograafia vahel. Ühendades pilte füüsiliste materjalidega, püüab ta jäädvustada põgusate hetkede energiat, hägustades piire mälestuste ja eneseleidmise vahel. Rekkaro on oma töid eksponeerinud rahvusvahelistel näitustel ja kunstimessidel ning tema töid on avaldatud korduvalt rahvusvahelistes väljaannetes.
https://taavirekkaro.com

FOKU galerii on Eesti Fotokunstnike Ühenduse (FOKU) galerii ja esitlusruum Tallinna vanalinnas.

Toetajad:
Eesti Kultuurkapital, Soome Kultuurirahastu Kymenlaakso piirkondlik fond, Artproof

Avamisjookidega kostitavad:
Nudist Drinks, Põhjala Pruulikoda

Partner:
Rüki galerii

Tehniline tugi:
Karmo Migur, Paul Kobert

Hilla Kurki teose kalligraafia:
Adèle Zabé

Täname:
Albane, Alexis, Anne, Artproofi tiim, Celine, Daniel, EKA galerii, Elio, Ferdinand, Hikari, Hubert, Jack, Joosep, Kaisa Maasik, Margot, Mari-Leen Kiipli, Olari, Olivia, Oscar, Raphaël, Rasmus, Risako, Sheung, Thomas, Tor, Valter, Viivi, Woosung

FOKU galerii
Väike-Karja 10, Tallinn
N–L 12–18

Sissepääs tasuta

Püsiviide

Karl Joonas Alamaa & Cian-Ti Wang
„Käeulatuses“
02.08–30.08 @ KESKPUUR

Tuues kokku kaks erineva kultuuritaustaga kunstnikku, ühendab näitust ühine huvi kodu, lahkumise, mälu ja lootuse teemade vastu. Taiwani kunstniku Cian-Ti Wangi jaoks on see esimene kord oma loomingut Eestis näidata. Alamaa ja Wangi praktikad kohtuvad küsimustes, mis puudutavad kuuluvust, mälestusi, liikumist, argiseid kogemusi ning viise, kuidas inimesed loovad ja hoiavad sidet paikade, esemete ja üksteisega.

Näituse keskmes on jagatud ja isiklikud ruumid, paigad, kus inimeste teed ristuvad, kus kujunevad harjumused, suhted ja mälestused. Need võivad olla keskkonnad, mis kannavad endas nii individuaalseid kui ka kollektiivseid lugusid.

Näitus vaatleb, kuidas mälu ja kuulumine liiguvad pidevalt isikliku, jagatud ja institutsionaliseeritud vahel. Selle asemel, et käsitleda neid püsivate või üheselt määratletavate nähtustena, avab väljapanek mälu kui pidevas muutumises oleva protsessi, küsides kuidas me kanname paiku endaga kaasas ning kuidas paigad omakorda kujundavad meie arusaama sellest, kuhu ja kelle hulka me kuulume.
…

Cian-Ti Wangi kunstipraktika keskendub toidule, söömisele ja tuttavatele esemetele kui viisidele, mille kaudu inimesed loovad sidemeid kodu, identiteedi ja üksteisega. Tema looming põimib isiklikud kogemused laiemate ühiskondlike küsimustega, käsitledes keelt, religiooni, ajalugu ja sotsiaalseid suhteid. Wang kasutab sageli argiseid esemeid, keskkondi ja rituaalseid vorme, et luua installatiivseid ja performatiivseid olukordi, mis kutsuvad vaatajat mitmekihilisse emotsionaalsesse maailma. Elades Belgias, kuid olles pärit Taiwanist, on tema loomingut sageli kujundanud igatsus ning kogukonda kuulumise otsing.

Karl Joonas Alamaa looming tegeleb seevastu isikliku mälu ja avaliku ruumi kokkupuutepunktidega, huvitudes nii võimu, ajaloo ja inimese omavahelistest suhetest. Teda huvitab, kuidas inimesed kannavad endaga kaasas mälestusi, väikeseid jälgi ja isiklikke tähendusi ning kuidas avalikud ruumid ja ideoloogiliselt laetud keskkonnad kujundavad meie arusaama kuuluvusest ja kodust. Nii põimivad tööd isikliku ja avaliku vaate, viidates silmale märkamatu ja nähtava vahekorrale, millelegi, mis on kaasa võetud, kogutud või enda teada jäetud.

Püsiviide

Neljapäeval, 16. juulil kell 17 avatakse Kohtla-Järve keskväljakul välinäitus “Monumendi uued raamid: Minevik kui kunstimaterjal”, mis vaatleb kaasaegse kunsti võimet tegeleda Nõukogude pärandi ja sellega seostuvate mälukonfliktidega. Välinäitus on valminud Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli teadusprojekti „Monumendi uued raamid” raames. Välinäitus Kohtla-Järve keskväljakul jääb kõigile avatuks kuni suve lõpuni.

Kogu maailmas vaieldakse selle üle, kas ja kuidas vastuolulist pärandit avalikus ruumis näidata. Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas on toonud monumentaalsete konfliktide ühe keskme Ida-Euroopasse. 

Välinäitus annab ülevaate kolmest kunstiliste sekkumiste konkursist aastatel 2024-2025. Kunstikonkurssidel osales kokku 17 kunstnikku ning nende raames on pakutud välja 25 erinevat lahendust, kuidas mõtestada ümber eri tüüpi pärandit – Saaremaa Tehumardi memoriaali (autorid Riho Kuld, Mati Varik, Allan Murdmaa, 1967/1975), Tallinna Lennujaama vana reisiterminali monumentaalmaale (1955, autorid Viktor Karrus ja Richard Sagrits) ning Tartus asuvast mälestusmärgist „Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel“ (autor Olav Männi, 1950/1956).

Avamisel tutvustavad välinäitust ja Nõukogude pärandi ümbermõtestamist kell 17 Eesti Kunstiakadeemia rektor Hilkka Hiiop, näituse kuraatorid Linda Kaljundi ja Kirke Kangro (Eesti Kunstiakadeemia) ning ajaloolane Kristo Nurmis (Tallinna Ülikool). Väljaku kõrval asuvast kaevurite monumendist “Au tööle!” (1967, autorid Olavi Männi ja Udo Ivask) räägib Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi direktor Ainar Varinurm. 

Sellele järgneb kell 18 giidituur Stalkeri muuseumi näitusel „Väljasõit“ Kukruse stalinistlikus klubihoones, Lehe tn 10a. Grupinäitus ühendab tööstuspärandi, Ida-Virumaa ajaloo ja kaasaegse kunsti. Väljas on Peeter Lauritsa, Arne Maasiku, Raoul Kurvitza, Ernst Hallopi jt teosed ning kaasaegsete kunstnike Anna Škodenko, Hanna Piksarv, Jevgeni Zolotko, Kati Saarits ja Sigrid Viiri sekkumised Tallinna lennujaama sotsrealistlikesse monumentaalmaalidesse. Tuuri raames tutvustavad näitust Hilkka Hiiop, Linda Kaljundi, Kirke Kangro, Indrek Leht ja Ainar Varinurm. Näitus on avatud juuli-august 2026 etteteatamisel (helistades nr 5155365) ning 17.07.-29.08. reedeti ja laupäeviti kell  15-18. Välinäitus Kohtla-Järve keskväljakul jääb kõigile avatuks kuni suve lõpuni.

Näitused ja eksponeeritud tööd on osa Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli ühisest teadusprojektist „Monumendi uued raamid“ (2024–2026), mida rahastab Eesti Kultuuriministeerium. Projekti eesmärk on luua uusi lahendusi mälestusmärkide ja muu dissonantse pärandi ümbermõtestamiseks, tuues selleks kokku eri valdkondade teadmisi ja oskusi ning kaasates erinevaid huvigruppe ja kogukondi. 

Osalevad kunstnikud: Saaremaa Tehumardi memoriaali sekkumiste kavandite autorid olid Kirke Kangro, Neeme Külm, Anna Mari Liivrand, Johannes Säre, Kristina Norman ja Taavi Piibemann. Anna Škodenko, Hanna Piksarv, Jevgeni Zolotko, Kati Saarits ja Sigrid Viir pakkusid välja oma lahendused Tallinna lennujaama vana terminalihoone maalide ümberraamistamiseks. Trevor Kinna, Bob Bicknell-Knight, Hasso Krull, Camille Laurelli, Samuel Lehtikoinen, Ülo Pikkov ja Yiyang Sun lõid digikunstiteosed, mis tõukusid skulptuurist „Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel“. 

Täname: Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Kohtla-Järve Linnavalitsus, Kohtla-Järve Põlevkivimuuseum, Õiglase Ülemineku Fond. 

Püsiviide

04.07–26.07 @ Keskpuur

LMEO kunstnikeduo Lili Maud Dobell & Éric-Olivier Thériault esimese rahvusvahelise näituse  „Kõik on Lihtsalt Miski, Millest Tuleb Läbi Saada” avamine toimub 04. juulil kell 13:00. Avamisel pakub jooke Tuletorn ja Vaat.

Keskpuuril on hea meel esitleda näitust „Kõik on lihtsalt miski, millest tuleb läbi saada” (Everything is Just Something to Get Through) – kunstnikeduo LMEO esimest rahvusvahelist näitust. Algselt Montréalist pärit ning nüüd Tallinnas tegutsev LMEO ühendab oma individuaalsed praktikad koostööpõhises lähenemises, mille keskmes on skulptuur, installatsioon ja performance-kunst.

Eestis ajutiste elanikena on kunstnikud arendanud näitust uustulnukate tähelepaneliku pilgu kaudu. Näitus seab küsimuse alla vaataja positsiooni ja selle suhte linnaliste süsteemidega, juhtides tähelepanu viisidele, kuidas avalik infrastruktuur võib toimida [või olla mõistetav] koreograafiana.

Näitus kutsub esile paigast nihestatuse tunde, sulandudes samal ajal avaliku ruumi anonüümsusesse. Vilkuvate tulede, industriaalsete koosluste ja argipäevaste kujutiste kaudu mõtiskleb „Kõik on lihtsalt miski, millest tuleb läbi saada” banaalsete struktuuride üle, mis kujundavad kaasaegset elu, ning kujutab neid ümber teatraalsete lavastustena. LMEO kutsub vaatajaid kogema neid keskkondi külalise või kõrvalseisja teravdatud tähelepanuga ning mõtisklema selle üle, kuidas vaimne kohalolu ja emotsionaalne side võivad asustada argiseid ruume, võimaldades suhtlust üle vahemaade ning pakkudes viise leina ja kaotusega toime tulemiseks.

…

Lili Maud Dobell ja Éric-Olivier Thériault on teinud koostööd alates 2022. aasta oktoobrist, mil nad kohtusid NSCAD Ülikoolis bakalaureuseõpinguid lõpetades. Pärast alternatiivse galeriiruumi loomist Kanadas Halifaxis kolisid kunstnikud Eestisse, et jätkata magistriõpinguid Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriprogrammis. Duo käsitleb koostööd ühise kunstilise visiooni kohtumispaigana, seistes vastu üheainsa autori ideele.

Lühend LMEO tähendab väljendit Laughing My Ears Off („naeran kõrvad peast”), viidates samal ajal ka kunstnike eesnimede initsiaalidele.

Mõlemad kunstnikud keskenduvad skulpturaalsetele praktikatele, mis kutsuvad esile kehalist suhestumist materjalidega ja uurivad selle võimalusi. Nende koostööpraktikat iseloomustab kunstnike endi sõnul „paatilise luule” toon. Oma kestvuslike tööde kaudu on nad loonud mõiste Proof of Performance, millega kirjeldavad olemise kaudu loomist kui skulpturaalset akti.

Kunstnikepaari ühise praktika keskmes on leitud objektide kogumine ja kokku seadmine. See peegeldab pühendumust jätkusuutlikule kunstikeelele, mis arvestab ready-made’i tähenduse ja kasutusväärtusega kliima- ning sotsiaal-poliitilise kriisi kontekstis. Selle tulemusel saavad teose enda aineks näiliselt argised ruumid, kus aktiveeruvad skulpturaalse praktika mõtisklevad ja mittetegemisega seotud aspektid.

Lili Maud ja Éric-Olivier arendavad praegu performance-teost Cycles, mida esitletakse 61. Veneetsia biennaalil Merike Estna projekti House of Leaking Sky paviljoni programmi raames.

Püsiviide

Püsiviide

7. juulil kell 18:00 avaneb Artrovert Galeriis Lisette Lepiku isikunäitus „Lahustumine’’.

7.07 – 7.08.2026

T – L 12:00 – 18:00, P – E suletud

Näituse avamine teisipäeval, 7. juulil kell 18.00.

Artrovert Galerii, Ristiku tn 10, 10612 Tallinn

Lisette Lepiku isikunäitus „Lahustumine’’ keskendub maali kui mitteajalise meediumi ja tantsu kui ajas kulgeva meediumi vahelisele dialoogile. Näitus lähtub küsimusest: kuidas saab ajas kaduv liikumine muutuda kujutiseks ning kas maal suudab edasi kanda liikumise kogemust?

Maalikunst meediumina on traditsiooniliselt staatiline ning tasapinnaline. Tants seevastu avaneb ajas, läbi liikumise. Kuigi need kaks meediumit suhestuvad ajaga erinevalt, kooruvad mõlemad lahti läbi žesti ja kehalise liikumise. Tantsus kogetakse liikumist selle toimumise hetkel, maal aga näib peatavat aja, salvestades lõuendile jälje liikumise protsessist.

Mõlemas protsessis esineb hetki, mil tegevus neelab kogu tähelepanu endasse, teadlikkus ümbritsevast keskkonnast kaob, piir kavatsuse ja tegevuse vahel hägustub ning keha sulandub liikumise rütmiga üheks. „Lahustumine’’ lähtub maali ja tantsu ühisest seisundist, uurides võimalusi, kuidas salvestada liikumisest tekkinud jälgi, et need püsiksid ka peale hetke möödumist.

Näitusel väljub maalikunst oma piiridest, muutudes osaks hoolikalt loodud ruumikogemusest. Heli, valgus ja näitusearhitektuur toimivad maaliseeria aktiivsetete osalistena, hägustades järk-järgult piire kujutise ja atmosfääri ning vaatlemise ja kogemusliku kohalolu vahel. Üheskoos loovad need elemendid ruumi, kus näituse keskseid küsimusi kogetakse nii vaataja liikumise ja taju kui ka maalide endi kaudu.

Lisette Lepik (snd 1999, Tallinn) on kunstnik, kes kombineerib oma loomingus peamiselt maali ja installatsiooni meediumeid. Oma loomingus uurib ta keha kui paika, kus põimuvad intiimsus, mälu, perekondlikud struktuurid ja sotsiaalsed rollid. 

Praegu õpib Lepik Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes. 2022. aastal lõpetas ta samas ülikoolis maalikunsti bakalaureuseõppe ning 2019. aastal täiendas end installatsiooni ja skulptuuri erialal Islandi Kunstiülikoolis. Ta on osalenud näitustel Eestis, Islandil, Austrias ja Leedus, sealhulgas koos Brenda Purtsakuga toimunud duonäitustel Tartu Kunstimajas ja Hobusepea galeriis (2024) ning Kristina Kuzemkoga Tallinna striptiisiklubis Club Virgin (2025). Tema värskeim isikunäitus leidis aset Haapsalu Linnagaleriis (2025). 2024. aastal pälvis ta Eesti Kunstiakadeemia „Õpi ja sära” stipendiumi ning 2025. aastal Helju Rossmanni stipendiumi.

Avatud: 7.07 – 7.08.2026

T – L 12:00 – 18:00, P – E suletud

Artrovert Galerii, Ristiku tn 10, 10612 Tallinn

Kuraator: Nora Schmelter

Heli: Gregor Sirendi

Graafiline disain: Villem Sarapuu

Tehniline tugi: Siim Raie, Nora Schmelter, Mats Johan Soosaar

Kunstnik soovib tänada: Artrovert Galerii, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia Uusmeedia osakond, Punch Club, Bob Bicknell-Knight, Gerda Hansen, Mats Johan Soosaar

Püsiviide

Sonya Isupova
„Vesi, enamasti jõe kujul. Hüdroelektrilised kujutluspildid Lõuna-Ukraina maastikust“
EKA Galeriis 4.07.–16.08.2026 (NB! Suletud 20.07.–2.08.)
Avatud T–L 12–18 P 12–16
Avamine: R 3.07. kell 18.00

„Vesi enamasti jõe kujul“ on Ukraina kunstniku ja uurija Sonya Isupova esimene isikunäitus. Näitus uurib Nõukogude taristuprojekte ja nende kujutamisviise, keskendudes Lõuna-Ukrainas Dnipro jõe äärde ehitatud hüdroelektrijaamade tammidele, eriti Kahhovka ja Dnipro hüdroelektrijaamadele. Isupova näitlikustab filmi ja arhiivi uuringute kaudu, kuidas need projektid kujundasid ümber nii maastikku kui ka kollektiivset mälu.

Näitus on osa tema doktoritööst, mis keskendub koloniaaltaristu mõjule maastikes. Ta käsitleb Nõukogude filme taristust kui „kujuteldavaid kaarte“, mis aitasid luua ühtset Nõukogude ruumi, säilitades samal ajal visuaalseid andmeid territooriumidest enne nende ümberkujundamist. Nende filmide kaudu on võimalik jälgida hävingu algust ja rekonstrueerida killustatud mälestusi maastikest, mis olid uppunud Kahhovka ja Dnipro veehoidlate tehismere alla.

Monumentaalsuse ja kasulikkuse vahele asetatud Nõukogude hüdroelektriprojektid lõid erilise visuaalse keele, mis esitles loodust poliitilise võimu poolt muudetuna. Arhiiviesemete ja spekulatiivse rekonstrueerimise kaudu külastab näitus neid uppunud maastikke ja neisse põimitud ajalugu.

Reedel, 14. augustil toimub EKA Galeriis näituse „Vesi, enamasti jõe kujul“ lõpetamise raames mitmeid sündmusi:
kell 13–14.30 avalik eelretsenseerimine
kell 18–20 näituse lõpetamine: dijakritika muusikaline etteaste, jooke pakub Põhjala Pruulikoda

Osavõtt sündmustest on tasuta.

Graafiline disain: Simon Janson
Tehniline tugi: Ats Kruusing
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustab mirai™.

Püsiviide

Ronja Siitonen, Maria Wrang-Rasmussen, Martina Zito
„Charge, Jaw, Babble, Faucet“
EKA Galeriis 4.07.–16.08.2026 (NB! Suletud 20.07.–2.08.)
Avatud T–L 12–18 P 12–16
Avamine: R 3.07. kell 18.00

Näitus „Charge, Jaw, Babble, Faucet“ (eesti keelde tõlgituna „Laeng, lõug, pomin, segisti“) kasutab pudikeelt (inglise keeles gibberish) ühtaegu nii kilbi kui tööriistana, et uurida keele alternatiivseid loogikaid. Kommunikatsioon ulatub siin sõnadest kaugemale, laienedes vormideks ja varjatud tähendusteks. Pudikeel kui privaatne mõistmise ruum kutsub vaatajat osa võtma peitusemängust keele, keha, huumori ja seletamatu vahel.

Ronja Siitonen, Maria Wrang-Rasmussen ja Martina Zito töötavad video, installatsiooni, skulptuuri ja želeemaali tehnikates, tuues näitusele kokku nüüdisaegseid loitse ja rütmilisi keeli. Alkeemilised muundumised podisevad. Hambad sügelevad. Käpad ootavad kannatlikult. Nahk kortsub ja venib siis magusasse pingesse. Trapetsikiik ripub, oodates tõuget.

Graafiline disain: Simon Janson
Tehniline tugi: Ats Kruusing
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustab mirai™.

Püsiviide

Pööriöö kohvikus ootab külastajaid nüüd EKA eksperimentaalvormide mininäitus „Tuba nr. Sinine“. 

Maailmas visatakse hinnanguliselt iga sekundi kohta ära ühe veoauto jagu tekstiile, millest vaid umbes 1% jõuab tagasi uute tekstiilipõhiste toodete tootmisse. Eestis on tekstiilijäätmete hulk märkimisväärne – igal aastal visatakse ära ligikaudu 18 000 tonni tekstiile, millest suur osa jõuab endiselt põletusse või prügilasse.

„Tuba nr. Sinine“ annab uue elu Tallinki hotellides ja laevadel kasutusest välja võetud voodilinadele. Näitus viib külastajad une ja ärkveloleku vahepealsesse seisundisse – sinisesse hotellituppa, kus miski pole päris, kuid on ometi kummastavalt tuttav.

Näitus oli esmakordselt väljas Viru Keskuse aatriumis.

Meeskond

Kunstnikud: Annabel Mustasaar, Eelia Laasma, Getlin Tammoja, Helen Saarik, Janina Lõhmus, Katriin Tammoja, Lee Mikkin, Maigi Teino, Marcus Eier, Maria Lisanne Arumäe, Mia Uustal, Nataly Järvik, Rasmus Linde

Sisearhitektid: Aleksandra Saar, Diana Alliksaar, Henri Kats, Julius Heinlo, Kaur-Markus Jenas, Kaur Rõõmussaar, Kertu Aljas, Ketlin Kõiv, Krisette Juur, Lisell Oja, Sander Etverk

Sisearhitektide juhendaja: Annika Kaldoja

Vormide juhendajad: Liisi Eesmaa, Flo Kasearu

Produktsioon: Piret Puppart, Cärol Ott

Püsiviide