Rubriik: Maal

31.01.2024 — 03.03.2024

Eero Alev Haapsalu Linnagaleriis

Eero Alev plakat_Haapsalu linnagalerii_Eero Alev1920x1080

31. jaanuaril avatakse Haapsalu Linnagaleriis Eero Alevi (1983) näitus “Lauamäng ja lend paberist linnuga”. 

Väljas on pea paarkümmend maali ja joonistust, seal hulgas palju uudisloomingut. Näitus sai kunstniku sõnul alguse kahest motiivist – lauamängust ja tema laste valmistatud pabermeisterdustest. Lauamängu teekonnakujund mõjus metafoorina elule, paberist meisterdused on aga haprad ja loodud hävinema. “Maalides need esemed lõuendile, suudan ehk nende elupäevi pisut pikendada, mälestuse kaudu, mis neist kujutisena jääb,” ütleb Alev.

Alevi teosed kujutavad erinevaid unenäolisi jutustusi, kus tooni annab melanhoolne ja nostalgiline atmosfäär. Kuigi Alev alustab oma maale sageli fotodest, asetab ta reaalse maailma esemed, ruumid, inimesed ja olukorrad uutesse kooslustesse ning loob kujutluslikud maailmad.

Lauamäng ja lend paberist linnuga

Käesolev näitus sai kunstnikul alguse kahest motiivist – lauamängust ja tema laste valmistatud
pabermeisterdustest. “Lauamängu teekonnakujund või mängurada on lummav oma sümboolikaga kui metafoorina elule,” ütleb Eero Alev. “Täringuvise määrab teekonna kulgu ja saatust. Vahel võib rajalt kõrvale sattuda ja äragi eksida.”

Eero Alevi maalid saavad alguse ühest lõpuni selgitamata tundest. Tema maalide ideedel ei ole
selgeid kontuure, kunstnik ei proovi väita midagi konreetset. “Paberlinnuga võib lennata ükskõik
kuhu – kujutluse ääremaile,” ütleb ta. “Saab külastada möödunud aegu või kohti, kuhu kunagi pole sattunud, aga ehk oleks soovinud. Või lennata hetkedesse, mis veel tänasesse pole jõudnud.”

Ta oli juba lasteaias fanaatiline joonistaja ning jätkas kooliski, kusjuures Alev ei mäleta, et keegi oleks teda suunanud. See tähendab, et tema looming algas ja kujunes impulsiivselt: oli vaja teha midagi pildilist ning seda ilma raamideta. Säärane obsessiivne, kirglik ja pidurdamatu joonistamine jätkus teismeliseeani, kui Alevil korraga “kadus pind jalge alt”. Maalimisest polnud ta tol hetkel hakanud isegi unistama. Läksid aastakümned, Alev tegeles paljude muude asjadega, kuid seesama pildi tegemise tungilisus ei lasknud teda lahti. Elu oleks võinud juba ammu kulgeda mööda mahaseatud rööpaid, kuid sisemine impulss ei taltunud. 33-aastaselt astus Alev Eesti Kunstiakadeemiasse.

Järgnes taas kord midagi kirglikku, maalitegu polnud Alevi jaoks väga kergesti ratsionaliseeritav, pigem seostus see teatud sisemise ja sügavalt isikliku vajadusega, mida võib ehk nimetada isegi teraapiliseks. “Maalisin end vabaks,” ütleb Alev.

Teisel kursusel hakkas ta enda kompositsioonide peale mõtlema, muutus enesekindlamaks. Esialgse selgete piirjoonteta impulsi vundamendile hakkasid tekkima Alevi jaoks olulised stsenaariumid ning motiivid. “Maalin kõike seda, mis on minu ümber ja mind puudutab,” ütleb küll Alev, kuid kohe algusest peale tõusis oluliseks inimese kohalolu ja seda isegi ruumides, kus inimest (enam) ei ole. Kuid midagi üleliia metoodilist ei ole tema loomingus siiamaani. Teosed ei sünni kindlate sarjadena ega koondu tuumelementide ümber, vaid hargnevad erinevates
suundades, luues seeläbi erinevaid vaatenurki sellele, mida erialases kirjanduses nimetatakse “reaalsuseks”.

Alevi süžeed on sageli sattumuslikud ja isegi õrnalt sürrealistlikud, liites erinevaid elemente, nihestades ruumi ja nii edasi. Ent ühendava joonena torkab silma melanhoolia ja aja möödumise tajumine. “Üksindus, igatsus, nostalgia, mälestus, meenutus, nukrus ja üksindustunne – need on minu jaoks põhilised,” ütleb Alev ise. Nii ka käesoleval näitusel. “Paberist meisterdused on väikesed, ebatäiuslikud ja haprad, mis annabki neile oma võlu – loodu on määratud hävinema, ja seda pigem varem kui hiljem. Mitu täringuviset nad vastu peavad?” küsib Alev. Ja lisab siis: “Maalides need esemed lõuendile, suudan ehk nende elupäevi pisut pikendada, mälestuse
kaudu, mis neist kujutisena jääb.”

Eero Epner

 

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Eero Alev Haapsalu Linnagaleriis

Kolmapäev 31 jaanuar, 2024 — Pühapäev 03 märts, 2024

Eero Alev plakat_Haapsalu linnagalerii_Eero Alev1920x1080

31. jaanuaril avatakse Haapsalu Linnagaleriis Eero Alevi (1983) näitus “Lauamäng ja lend paberist linnuga”. 

Väljas on pea paarkümmend maali ja joonistust, seal hulgas palju uudisloomingut. Näitus sai kunstniku sõnul alguse kahest motiivist – lauamängust ja tema laste valmistatud pabermeisterdustest. Lauamängu teekonnakujund mõjus metafoorina elule, paberist meisterdused on aga haprad ja loodud hävinema. “Maalides need esemed lõuendile, suudan ehk nende elupäevi pisut pikendada, mälestuse kaudu, mis neist kujutisena jääb,” ütleb Alev.

Alevi teosed kujutavad erinevaid unenäolisi jutustusi, kus tooni annab melanhoolne ja nostalgiline atmosfäär. Kuigi Alev alustab oma maale sageli fotodest, asetab ta reaalse maailma esemed, ruumid, inimesed ja olukorrad uutesse kooslustesse ning loob kujutluslikud maailmad.

Lauamäng ja lend paberist linnuga

Käesolev näitus sai kunstnikul alguse kahest motiivist – lauamängust ja tema laste valmistatud
pabermeisterdustest. “Lauamängu teekonnakujund või mängurada on lummav oma sümboolikaga kui metafoorina elule,” ütleb Eero Alev. “Täringuvise määrab teekonna kulgu ja saatust. Vahel võib rajalt kõrvale sattuda ja äragi eksida.”

Eero Alevi maalid saavad alguse ühest lõpuni selgitamata tundest. Tema maalide ideedel ei ole
selgeid kontuure, kunstnik ei proovi väita midagi konreetset. “Paberlinnuga võib lennata ükskõik
kuhu – kujutluse ääremaile,” ütleb ta. “Saab külastada möödunud aegu või kohti, kuhu kunagi pole sattunud, aga ehk oleks soovinud. Või lennata hetkedesse, mis veel tänasesse pole jõudnud.”

Ta oli juba lasteaias fanaatiline joonistaja ning jätkas kooliski, kusjuures Alev ei mäleta, et keegi oleks teda suunanud. See tähendab, et tema looming algas ja kujunes impulsiivselt: oli vaja teha midagi pildilist ning seda ilma raamideta. Säärane obsessiivne, kirglik ja pidurdamatu joonistamine jätkus teismeliseeani, kui Alevil korraga “kadus pind jalge alt”. Maalimisest polnud ta tol hetkel hakanud isegi unistama. Läksid aastakümned, Alev tegeles paljude muude asjadega, kuid seesama pildi tegemise tungilisus ei lasknud teda lahti. Elu oleks võinud juba ammu kulgeda mööda mahaseatud rööpaid, kuid sisemine impulss ei taltunud. 33-aastaselt astus Alev Eesti Kunstiakadeemiasse.

Järgnes taas kord midagi kirglikku, maalitegu polnud Alevi jaoks väga kergesti ratsionaliseeritav, pigem seostus see teatud sisemise ja sügavalt isikliku vajadusega, mida võib ehk nimetada isegi teraapiliseks. “Maalisin end vabaks,” ütleb Alev.

Teisel kursusel hakkas ta enda kompositsioonide peale mõtlema, muutus enesekindlamaks. Esialgse selgete piirjoonteta impulsi vundamendile hakkasid tekkima Alevi jaoks olulised stsenaariumid ning motiivid. “Maalin kõike seda, mis on minu ümber ja mind puudutab,” ütleb küll Alev, kuid kohe algusest peale tõusis oluliseks inimese kohalolu ja seda isegi ruumides, kus inimest (enam) ei ole. Kuid midagi üleliia metoodilist ei ole tema loomingus siiamaani. Teosed ei sünni kindlate sarjadena ega koondu tuumelementide ümber, vaid hargnevad erinevates
suundades, luues seeläbi erinevaid vaatenurki sellele, mida erialases kirjanduses nimetatakse “reaalsuseks”.

Alevi süžeed on sageli sattumuslikud ja isegi õrnalt sürrealistlikud, liites erinevaid elemente, nihestades ruumi ja nii edasi. Ent ühendava joonena torkab silma melanhoolia ja aja möödumise tajumine. “Üksindus, igatsus, nostalgia, mälestus, meenutus, nukrus ja üksindustunne – need on minu jaoks põhilised,” ütleb Alev ise. Nii ka käesoleval näitusel. “Paberist meisterdused on väikesed, ebatäiuslikud ja haprad, mis annabki neile oma võlu – loodu on määratud hävinema, ja seda pigem varem kui hiljem. Mitu täringuviset nad vastu peavad?” küsib Alev. Ja lisab siis: “Maalides need esemed lõuendile, suudan ehk nende elupäevi pisut pikendada, mälestuse
kaudu, mis neist kujutisena jääb.”

Eero Epner

 

Postitas Andres Lõo — Püsilink

14.12.2023 — 02.01.2024

Marc Léger Sauvageot Rae Kultuurikeskuses

kas mu vanaema on kolonialist

Neljapäeval, 14. detsembril kell 18.00 avaneb Marc Léger Sauvageot’ näitus “Kas mu vanaema on kolonialist?” Rae Kultuurikeskuses.

 

Kunstnik näitusest:
“Põhjus, miks ma otsustasin selle näituse teha, on seotud minu enda emotsionaalse reaktsiooniga, mis tekkis, kui uurisin oma vanaema elu. Mul on kurb, et ma teda kunagi ei tundnud ja et suur osa temaga seotud kultuuripärandist on minu jaoks kaduma läinud.
Osa minust igatseb aega, milles ma ei ole eksisteerinud. Ma igatsen ebaratsionaalselt olematut mineviku hiilgust. Minu igatsus tuleneb kaasaja keerukusest. Õnneks või kahjuks on ajaloo tegelikkus selle igatsuse vastand.”

 

Näitus on avatud 2. jaanuarini.

 

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Marc Léger Sauvageot Rae Kultuurikeskuses

Neljapäev 14 detsember, 2023 — Teisipäev 02 jaanuar, 2024

kas mu vanaema on kolonialist

Neljapäeval, 14. detsembril kell 18.00 avaneb Marc Léger Sauvageot’ näitus “Kas mu vanaema on kolonialist?” Rae Kultuurikeskuses.

 

Kunstnik näitusest:
“Põhjus, miks ma otsustasin selle näituse teha, on seotud minu enda emotsionaalse reaktsiooniga, mis tekkis, kui uurisin oma vanaema elu. Mul on kurb, et ma teda kunagi ei tundnud ja et suur osa temaga seotud kultuuripärandist on minu jaoks kaduma läinud.
Osa minust igatseb aega, milles ma ei ole eksisteerinud. Ma igatsen ebaratsionaalselt olematut mineviku hiilgust. Minu igatsus tuleneb kaasaja keerukusest. Õnneks või kahjuks on ajaloo tegelikkus selle igatsuse vastand.”

 

Näitus on avatud 2. jaanuarini.

 

Postitas Andres Lõo — Püsilink

27.11.2023 — 05.12.2023

Richard Hronský ja Mattias Veller Täisnurga galeriis

Täisnurga_Nädalakiri

Richard Hronský ja Mattias Velleri sümfoonia „Maastik hobuse ja kolme talunikuga“
28.11–05.12.2023
Täisnurga galerii, Põhja Puiestee 7, C201

Esmaspäeval, 27. novembril kell 18.00 avatakse Täisnurga galeriis Richard Hronský ja Mattias Velleri duonäitus „Sümfoonia „Maastik hobuse ja kolme talunikuga““.

Näitus jääb avatuks 5. detsembrini.

Rumal paigalseisu olukord etendub keskkonnas, mis räägib tehnoloogia püüdest (ja selle nurjumisest) jõuda lähedale asjade tõelisele olemusele ja maastikule, mis endas seda essentsi (kujutlusvõimet) kannab.

Näituse avamisel avaldatakse intervjuu kunstnikega, mis uurib käesoleva hetke ja näituse tagamaid ning jäädvustab need läbi kirjasõna.

Täisnurga galerii on 2023. aasta sügisel Karola Ainsari ja Daria Morozova alustatud projekt, mis tegeleb hoolikalt valitud vaheetappide ning äsja valminud loomingu eksponeerimisega. Sümfoonia „Maastik hobuse ja kolme talunikuga“ on galerii kolmas näitus.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Richard Hronský ja Mattias Veller Täisnurga galeriis

Esmaspäev 27 november, 2023 — Teisipäev 05 detsember, 2023

Täisnurga_Nädalakiri

Richard Hronský ja Mattias Velleri sümfoonia „Maastik hobuse ja kolme talunikuga“
28.11–05.12.2023
Täisnurga galerii, Põhja Puiestee 7, C201

Esmaspäeval, 27. novembril kell 18.00 avatakse Täisnurga galeriis Richard Hronský ja Mattias Velleri duonäitus „Sümfoonia „Maastik hobuse ja kolme talunikuga““.

Näitus jääb avatuks 5. detsembrini.

Rumal paigalseisu olukord etendub keskkonnas, mis räägib tehnoloogia püüdest (ja selle nurjumisest) jõuda lähedale asjade tõelisele olemusele ja maastikule, mis endas seda essentsi (kujutlusvõimet) kannab.

Näituse avamisel avaldatakse intervjuu kunstnikega, mis uurib käesoleva hetke ja näituse tagamaid ning jäädvustab need läbi kirjasõna.

Täisnurga galerii on 2023. aasta sügisel Karola Ainsari ja Daria Morozova alustatud projekt, mis tegeleb hoolikalt valitud vaheetappide ning äsja valminud loomingu eksponeerimisega. Sümfoonia „Maastik hobuse ja kolme talunikuga“ on galerii kolmas näitus.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

24.11.2023 — 07.12.2023

Brenda Purtsaku “Sünnitus” ARSis

berenda_fb_2

7. detsembril kell 17.00 suletakse kunstnikuvestlusega Brenda Purtsaku isikunäitus “Sünnitus”. Kunstniku ja kuraatori vestlusega juhatab näituse välja kunstnik Peeter Laurits.

Seniks on näitus ARS-i projektiruumis avatud iga päev, kell 12.00–18.00.

Sündmus Facebookis.

24. novembril kell 18.00 avati ARS-i projektiruumis Brenda Purtsaku isikunäitus “Sünnitus”. Näituse kuraator on Aleksander Metsamärt.

Iga hetk, joovastus, trauma ja elatud kogemus sünnitab järgmise. Sedapidi on kogu olemine nagu igikestev sünnitus. Ning kõik olev vaid olnust endast väljuv keha.
Brenda Purtsaku esimene suur isikunäitus “Sünnitus”, tegeleb kehakogemuse olemusliku igikestva saamishetkega. Oleks tobe öelda, et me saame mingil hetkel valmis. Me saame vanaks ja sureme, tõsi. Ent me oleme kogu aeg keset mingisugust saamist. Toit saab meie tegemiste energiaks, tegemised meie jälgedeks ühiskonnas, ühiskond meie maailmapildi struktureerijaks, maailmapilt omailma dekoratiivseks taustaks. Ning maailm on omailmist pungil, viimased aina sünnitamas uusi mikrokosmoseid.

Aga kehale pole sünnitus midagi abstraktset. Kehale on sünnitus valus ja rebestav — tähendusväljade kadumine kudede rebenemises. Midagi, millest rääkimine, kirjutamine või maalimine on üleliigne. Sünnitus on midagi, mida saab vaid kogeda ja läbi elada.
Sünnituse — olgu ta füsioloogiline või metafoorne — kehalise, füüsilise, liikuva, valulise, eemaletõukava, kauni ja pöördumatu aktiga vastakuti asetamine on käesoleva näituse eesmärk. Ta ei soovi šokeerida, vaid kutsuda tundlikule lugemisele ja metafoorsele mõtlemisele. Ühiskonna nägemist kehas. Keha nägemist ühiskonnas. Subjektsuse paratamatut lihalisust inimlooma puhul. Lihaks olemise õõvastavat taaka.

“Sünnitus” võtab kokku “saamise” mikro- ja makrokosmilise haarde, ulatudes neoliitilisest “meie”-st, hiidabstraktse, igikestva “mina”-ni. Näitusel eksponeeritud teosed pärinevad kunstniku viimase kahe aasta loomeperioodist, kandes suuresti isiklikku eesmärki jõuda välja mingisuguse piirini. “Sünnitus” jõuab selle piirini. Ja piirist sünnib horisont.

Näitust toetab:
Põhjala, Suti Viinaköök, Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit

Näitus on avatud

25.11.2023-07.12.2023

E-R 12-18, L 12-16

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Brenda Purtsaku “Sünnitus” ARSis

Reede 24 november, 2023 — Neljapäev 07 detsember, 2023

berenda_fb_2

7. detsembril kell 17.00 suletakse kunstnikuvestlusega Brenda Purtsaku isikunäitus “Sünnitus”. Kunstniku ja kuraatori vestlusega juhatab näituse välja kunstnik Peeter Laurits.

Seniks on näitus ARS-i projektiruumis avatud iga päev, kell 12.00–18.00.

Sündmus Facebookis.

24. novembril kell 18.00 avati ARS-i projektiruumis Brenda Purtsaku isikunäitus “Sünnitus”. Näituse kuraator on Aleksander Metsamärt.

Iga hetk, joovastus, trauma ja elatud kogemus sünnitab järgmise. Sedapidi on kogu olemine nagu igikestev sünnitus. Ning kõik olev vaid olnust endast väljuv keha.
Brenda Purtsaku esimene suur isikunäitus “Sünnitus”, tegeleb kehakogemuse olemusliku igikestva saamishetkega. Oleks tobe öelda, et me saame mingil hetkel valmis. Me saame vanaks ja sureme, tõsi. Ent me oleme kogu aeg keset mingisugust saamist. Toit saab meie tegemiste energiaks, tegemised meie jälgedeks ühiskonnas, ühiskond meie maailmapildi struktureerijaks, maailmapilt omailma dekoratiivseks taustaks. Ning maailm on omailmist pungil, viimased aina sünnitamas uusi mikrokosmoseid.

Aga kehale pole sünnitus midagi abstraktset. Kehale on sünnitus valus ja rebestav — tähendusväljade kadumine kudede rebenemises. Midagi, millest rääkimine, kirjutamine või maalimine on üleliigne. Sünnitus on midagi, mida saab vaid kogeda ja läbi elada.
Sünnituse — olgu ta füsioloogiline või metafoorne — kehalise, füüsilise, liikuva, valulise, eemaletõukava, kauni ja pöördumatu aktiga vastakuti asetamine on käesoleva näituse eesmärk. Ta ei soovi šokeerida, vaid kutsuda tundlikule lugemisele ja metafoorsele mõtlemisele. Ühiskonna nägemist kehas. Keha nägemist ühiskonnas. Subjektsuse paratamatut lihalisust inimlooma puhul. Lihaks olemise õõvastavat taaka.

“Sünnitus” võtab kokku “saamise” mikro- ja makrokosmilise haarde, ulatudes neoliitilisest “meie”-st, hiidabstraktse, igikestva “mina”-ni. Näitusel eksponeeritud teosed pärinevad kunstniku viimase kahe aasta loomeperioodist, kandes suuresti isiklikku eesmärki jõuda välja mingisuguse piirini. “Sünnitus” jõuab selle piirini. Ja piirist sünnib horisont.

Näitust toetab:
Põhjala, Suti Viinaköök, Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit

Näitus on avatud

25.11.2023-07.12.2023

E-R 12-18, L 12-16

Postitas Andres Lõo — Püsilink

01.12.2023 — 20.12.2023

Hindamismaraton EKA Galeriis 01.–20.12.2023

Avatud E-L kell 15—18

Detsembrikuus on võimalik osa saada EKA vabade kunstide teaduskonna erialahindamistest: iga päev on galeriis eksponeeritud uus väljapanek üliõpilaste kursuselõpu töödega.
Näha saab kaasaegse kunsti, graafika, installatsiooni ja skulptuuri ning maali õppekavade töid. Esimesel vahetusel on lisaks näha ka disainiteaduskonna joonistuse kursus. Maratoni igal hommikul installeeritakse uus näitus, õhtul väljapanek taandub järgmise ees. Loodetavasti suudavad vaatajad noorte kunstnike tempoga sammu pidada.

AJAKAVA:

01—02.12 Stsenograafia, juhendaja Mark Raidpere

04.12 Fotograafia, juhendaja Paul Kuimet

05.12 Joonistamine, juhendaja Eero Alev

06.12 Maal, juhendajad Tõnis Saadoja, Karl-Kristjan Nagel

07.12 Maal, juhendajad Tõnis Saadoja, Anna Škodenko

08.12 Skulptuur, juhendajad Taavi Talve, Laura Põld

09.12 Joonistamine, juhendaja Britta Benno

11.12 Graafika, juhendajad Charlotte Biszewski, Heta Jäälinoja, Viktor Gurov, Katrin Kaev, Caroline Pajusaar, Liina Siib, Taavi Suisalu

12.12 Graafika, juhendajad Kadi Kurema, Mark Antonius Puhkan, Charlotte Biszewski, Maria Izabella Lehtsaar, Eve Kaaret

13.12 Stsenograafia, juhendaja Tomo Stanič

14—15.12 Kaasaegne kunst, juhendajad Charlotte Emma Biszewski, Paul Kuimet, Camille Antoine Laurelli, Holger Loodus, Laura Põld, David Ross, Taavi Talve, Jaan Toomik, Anu Vahtra, Reimo Võsa-Tangsoo

16.12 Maal, juhendajad Sirja-Liisa Eelma, Vladimir Dubossarsky, Mart Vainre

18—19.12 Kaasaegne kunst, juhendajad Charlotte Emma Biszewski, Sirja-Liisa Eelma, Maris Karjatse, Camille Antoine Laurelli, Laura Põld, David Ross, Sten Saarits, Liina Siib, Taavi Talve, Jaan Toomik, Anu Vahtra

20.12 Fotograafia, juhendaja Anna Mari Liivrand

Postitas Pire Sova — Püsilink

Hindamismaraton EKA Galeriis 01.–20.12.2023

Reede 01 detsember, 2023 — Kolmapäev 20 detsember, 2023

Avatud E-L kell 15—18

Detsembrikuus on võimalik osa saada EKA vabade kunstide teaduskonna erialahindamistest: iga päev on galeriis eksponeeritud uus väljapanek üliõpilaste kursuselõpu töödega.
Näha saab kaasaegse kunsti, graafika, installatsiooni ja skulptuuri ning maali õppekavade töid. Esimesel vahetusel on lisaks näha ka disainiteaduskonna joonistuse kursus. Maratoni igal hommikul installeeritakse uus näitus, õhtul väljapanek taandub järgmise ees. Loodetavasti suudavad vaatajad noorte kunstnike tempoga sammu pidada.

AJAKAVA:

01—02.12 Stsenograafia, juhendaja Mark Raidpere

04.12 Fotograafia, juhendaja Paul Kuimet

05.12 Joonistamine, juhendaja Eero Alev

06.12 Maal, juhendajad Tõnis Saadoja, Karl-Kristjan Nagel

07.12 Maal, juhendajad Tõnis Saadoja, Anna Škodenko

08.12 Skulptuur, juhendajad Taavi Talve, Laura Põld

09.12 Joonistamine, juhendaja Britta Benno

11.12 Graafika, juhendajad Charlotte Biszewski, Heta Jäälinoja, Viktor Gurov, Katrin Kaev, Caroline Pajusaar, Liina Siib, Taavi Suisalu

12.12 Graafika, juhendajad Kadi Kurema, Mark Antonius Puhkan, Charlotte Biszewski, Maria Izabella Lehtsaar, Eve Kaaret

13.12 Stsenograafia, juhendaja Tomo Stanič

14—15.12 Kaasaegne kunst, juhendajad Charlotte Emma Biszewski, Paul Kuimet, Camille Antoine Laurelli, Holger Loodus, Laura Põld, David Ross, Taavi Talve, Jaan Toomik, Anu Vahtra, Reimo Võsa-Tangsoo

16.12 Maal, juhendajad Sirja-Liisa Eelma, Vladimir Dubossarsky, Mart Vainre

18—19.12 Kaasaegne kunst, juhendajad Charlotte Emma Biszewski, Sirja-Liisa Eelma, Maris Karjatse, Camille Antoine Laurelli, Laura Põld, David Ross, Sten Saarits, Liina Siib, Taavi Talve, Jaan Toomik, Anu Vahtra

20.12 Fotograafia, juhendaja Anna Mari Liivrand

Postitas Pire Sova — Püsilink

17.11.2023 — 17.12.2023

Alice Kask ja Neeme Külm Tartu Kunstimajas

Alice_Nukk_pressipilt_1000

Reedel, 17. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Alice Kase ja Neeme Külma ühisnäitus„Midagi on õigemat selles“.

Näitus oleks justkui jätk aasta tagasi Tallinna Linnagaleriis toimunud Alice Kase ja Neeme Külma väljapanekule „Edevuses üksi“, kuid samas ei ole ka. Kui tookordset kooslust orkestreeris kindlakäeliselt Neeme, kes demiurgina tegutses hõlmatava ruumi hõlmamatuks muutmise nimel, siis nüüd on rollid vahetunud ja Alice on kunagi Neemele loovutatud ruumi tagasi võtnud ning oma suureformaadiliste maalidega täitnud, Neeme on kontrolli käest andnud ja öelnud: „Saatku arm meie tegemisi“.

Näitusesaalis toimetavad kunstnikud endiselt sõltumatult ja omaette, aeg-ajalt heitlikult, enamasti väga enesekindlalt. Endiselt, ja kummagi mõtlemise, tegutsemise ning meediumide erisusest hoolimata, seisavad nende tööd nagu ime läbi tugeva kooslusena. Võimas kujundlikkus, millega nad töötavad, ei lõhu, vaid kasvatab seda tervikut.

Neeme külvab seinale kiilud nagu punguvad õied, asendab ohunupu pärlitega kallimale, avab tšellokasti nagu ülestunnistuse ja täidab tublisti vananenud pihitooli päevaraamatu tekstidega. Armuavalduste ja lepitusmärkide varjus ja kõrval ennast leebelt kehtestades hoiab ta siiski ka ruumil silma peal. Riivamisi, aga hoiab, sest teisiti ta ei saa.

Äravahetamatu, vaid iseendast kõnelda söandav Alice muudab maalid naisesuse atribuutideks, keskendub ühele figuurile, ühele esemele, aga see-eest pingestatult ja mastaapselt. Halastamatult täpne selles, mida ta näidata tahab, sirgjooneliselt otsekohene varjamisväärset peites. Ainult looduse jätab Alice oma läbinägeva pilgu alt välja, vaatab seda kaugelt ja näeb endast suuremana. Tume ja sünge stiihia on vaid visandlikult tabatav, üksnes distantsilt pildile püüdmist võimaldav. Nii keeruline ja samas nii lihtne. Nii aus, kui võimalik.

„Mingi kõigutamatu kummastus inimteadvuse paratamatu kehalisuse üle“ saadab Alice Kase ja Neeme Külma näitusega kaasnevat „efektset ruumipoeetilist pingpongi.“ Nii kirjutas Hanno Soans aasta tagasi, ja tõesti, tõesti – see kehtib.

Alice Kask (s 1976) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti magistriõppe 2002. aastal. Pärast suurt isikunäitust Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (2016) on tema hiljutised väljapanekud toimunud Helsingi Taidehallis (2018) ja Rüki galeriis (2020). 2008. aastal toimus tal isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis. 2003. aastal pälvis Kask Konrad Mäe preemia.

Neeme Külm (s 1974) lõpetas 1998. aastal Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna ja õppis aastatel 2003–2005 interdistsiplinaarsete kunstide osakonna magistrantuuris. Tema jõulisemad isikunäitused langevad 2010. aastate esimesse poolde, lähimineviku looming on keskendunud valdavalt rühmaväljapanekutele, kooskõndimisele arhitektuuri- ja visuaalkunsti piirimail. Külm on üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi asutajaid.

Kunstnikud tänavad: Tamara Luuk, Kadri Villand, Johann Tanel Möldre, Lepo Külm, Berit Teeäär, Tiit Talvaru, Hilkka Hiiop ja Päär Keedus.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus on avatud 17. detsembrini.

*Näituse avamisele sõidab buss Tallinn-Tartu-Tallinn. Täpsem info ja registreerimine: https://forms.gle/gXfkwkqga44kLSz18

www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Alice Kask ja Neeme Külm Tartu Kunstimajas

Reede 17 november, 2023 — Pühapäev 17 detsember, 2023

Alice_Nukk_pressipilt_1000

Reedel, 17. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Alice Kase ja Neeme Külma ühisnäitus„Midagi on õigemat selles“.

Näitus oleks justkui jätk aasta tagasi Tallinna Linnagaleriis toimunud Alice Kase ja Neeme Külma väljapanekule „Edevuses üksi“, kuid samas ei ole ka. Kui tookordset kooslust orkestreeris kindlakäeliselt Neeme, kes demiurgina tegutses hõlmatava ruumi hõlmamatuks muutmise nimel, siis nüüd on rollid vahetunud ja Alice on kunagi Neemele loovutatud ruumi tagasi võtnud ning oma suureformaadiliste maalidega täitnud, Neeme on kontrolli käest andnud ja öelnud: „Saatku arm meie tegemisi“.

Näitusesaalis toimetavad kunstnikud endiselt sõltumatult ja omaette, aeg-ajalt heitlikult, enamasti väga enesekindlalt. Endiselt, ja kummagi mõtlemise, tegutsemise ning meediumide erisusest hoolimata, seisavad nende tööd nagu ime läbi tugeva kooslusena. Võimas kujundlikkus, millega nad töötavad, ei lõhu, vaid kasvatab seda tervikut.

Neeme külvab seinale kiilud nagu punguvad õied, asendab ohunupu pärlitega kallimale, avab tšellokasti nagu ülestunnistuse ja täidab tublisti vananenud pihitooli päevaraamatu tekstidega. Armuavalduste ja lepitusmärkide varjus ja kõrval ennast leebelt kehtestades hoiab ta siiski ka ruumil silma peal. Riivamisi, aga hoiab, sest teisiti ta ei saa.

Äravahetamatu, vaid iseendast kõnelda söandav Alice muudab maalid naisesuse atribuutideks, keskendub ühele figuurile, ühele esemele, aga see-eest pingestatult ja mastaapselt. Halastamatult täpne selles, mida ta näidata tahab, sirgjooneliselt otsekohene varjamisväärset peites. Ainult looduse jätab Alice oma läbinägeva pilgu alt välja, vaatab seda kaugelt ja näeb endast suuremana. Tume ja sünge stiihia on vaid visandlikult tabatav, üksnes distantsilt pildile püüdmist võimaldav. Nii keeruline ja samas nii lihtne. Nii aus, kui võimalik.

„Mingi kõigutamatu kummastus inimteadvuse paratamatu kehalisuse üle“ saadab Alice Kase ja Neeme Külma näitusega kaasnevat „efektset ruumipoeetilist pingpongi.“ Nii kirjutas Hanno Soans aasta tagasi, ja tõesti, tõesti – see kehtib.

Alice Kask (s 1976) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti magistriõppe 2002. aastal. Pärast suurt isikunäitust Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (2016) on tema hiljutised väljapanekud toimunud Helsingi Taidehallis (2018) ja Rüki galeriis (2020). 2008. aastal toimus tal isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis. 2003. aastal pälvis Kask Konrad Mäe preemia.

Neeme Külm (s 1974) lõpetas 1998. aastal Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna ja õppis aastatel 2003–2005 interdistsiplinaarsete kunstide osakonna magistrantuuris. Tema jõulisemad isikunäitused langevad 2010. aastate esimesse poolde, lähimineviku looming on keskendunud valdavalt rühmaväljapanekutele, kooskõndimisele arhitektuuri- ja visuaalkunsti piirimail. Külm on üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi asutajaid.

Kunstnikud tänavad: Tamara Luuk, Kadri Villand, Johann Tanel Möldre, Lepo Külm, Berit Teeäär, Tiit Talvaru, Hilkka Hiiop ja Päär Keedus.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus on avatud 17. detsembrini.

*Näituse avamisele sõidab buss Tallinn-Tartu-Tallinn. Täpsem info ja registreerimine: https://forms.gle/gXfkwkqga44kLSz18

www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

27.10.2023 — 18.11.2023

Mihkel Ilus “für A. R.-S.” / “für Laine S.”

22 Mihkel Ilus

Mihkel Ilusa Ofset lito teosed, millel kujutatud Eesti keraamikat läbi poole sajandi.

Teosed on trükitud Ubunoir graafika töökojas.

Teoste valmimist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Autor tänab: Lauri Koppel, Gudrun Koppel, Avo Tragel, Oliver Kanniste, Taavi Teevet, Anita Kremm, Ingrid Allik, Ats Kruusing

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Mihkel Ilus “für A. R.-S.” / “für Laine S.”

Reede 27 oktoober, 2023 — Laupäev 18 november, 2023

22 Mihkel Ilus

Mihkel Ilusa Ofset lito teosed, millel kujutatud Eesti keraamikat läbi poole sajandi.

Teosed on trükitud Ubunoir graafika töökojas.

Teoste valmimist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Autor tänab: Lauri Koppel, Gudrun Koppel, Avo Tragel, Oliver Kanniste, Taavi Teevet, Anita Kremm, Ingrid Allik, Ats Kruusing

Postitas Andres Lõo — Püsilink

16.10.2023 — 17.12.2023

Maalinäitus „Kuidas olla siin“

Kuidas olla siin_nädalakiri

Esmaspäeval, 16. oktoobril kell 18.00 avatakse Tartu Ülikooli raamatukogu näituste saalis Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna 3. kursuse tudengite näitus „Kuidas olla siin“.

Esinevad: Karola Ainsar, Anaïs Dubois, Maria Hindreko, Liisa-Lota Jõeleht, Stanislav Alexander Mihheljus, Daria Morozova ja Marc Léger Sauvageot

Kõik näitusel eksponeeritud teosed on valminud käesoleval sügisel, seitsme nädala jooksul toimunud stuudiopraktika käigus. Nii on näitus põgus žest tänases päevas, justkui kiire käekirjalise märkme jätmine vaatajale, küsimus või tõdemus: kuidas olla siin.

Õpingute kolmandal aastal pühenduvad tudengid järjest enam endale omase kunstnikumõtte ja -käekirja otsingutele. Maalikunstniku laad kujuneb tihti aastatega, need noored siin on selle teekonna alguses. Nende teosedki on omavahel sarnased ja erinevad samaaegselt. Ühist stuudioruumi jagades jagatakse muudki, teineteisest ollakse mõjutatud siin toimuvate mõttevahetuste ja praktiliste töötundide kaudu. Isegi kui otsitakse oma individuaalsust, seob ühine tööruum neid teineteisega kokku. Maalikunstniku paratamatu üksindus, oskus ja soov sellega toime tulla, on neil veel päriselt järgi proovimata.

Oma teoste kohta räägivad nad järgmist:

Karola Ainsar: „Kui ma ütlesin, et ma igatsen olla ära, olin ma juba teel. Põld on lõputu, ent sadu on lõppenud ning värvid mu ümber on varasemast hoopis erinevad. Väravad võtavad sildade kuju ning ma tahan teada, mis on teisel pool. Ma olen juba teel.“

Anaïs Dubois: „Minu eesmärk on luua maaliline reaalsus, kus kõik on võimalik. See maailm koosneb erinevatest ruumidest, maastikest ja interjööristseenidest, mis sulanduvad kokku üheks pildiks. Värvilisi, killustatud kompositsioone maalides tegelen mälestuste taasloomisega, sean  kahtluse alla ruumi ja meie ettekujutuse sellest.“

Maria Hindreko: „Maaliseerias tegelen kollaažiliku kujutamisviisiga. Lähtepunktiks on mustrite ja kujundite kordused, samuti erinevad vastandused: roosa ja roheline; geomeetriline ja ebamäärane kujund; ruumilisus ja tasapind; katvus ja läbipaistvus. Kujutan neid vastanduvaid maailmu kollaažile omaste konkreetsete üleminekutega.“

Liisa-Lota Jõeleht: „Minu teosed on inspireeritud risograafia tehnikast: fotode trükkimiseks eraldatakse värvikihid (sinine, punane, kollane ja must) ja trükitakse need üksteise peale. Silma ees segunevad väikesed värvitäpid ja nii tekivad uued toonid. Mõtisklen oma teostes selle üle, kui palju võib pildis olla nö toorest infot, mis ilma kontekstita ei ütle meile midagi ja mõjub abstraktselt. Võrdlen visuaale fossiilidega, kus on jälg millestki konkreetsest, kuid kujutis/objekt ise tegelikult puudub ja alles on vaid teadmine selle olemasolust.“

Alexander Stanislav Mihheljus: „Vahel tuleb tõele näkku vaadata ning aktsepteerida seda, et sul ei uju peas ringi häid ideid. Seega, võta vastu seda, mida sulle antakse. Hein!“

Daria Morozova: „Teos „keelebarjäär” räägib raskustest enda emotsioonide ja mõtete väljendamisel, ning suurest tahtest suhelda maailmaga kas ema- või võõrkeeles. Tunnen tihti raskust leidmaks õigeid sõnu. Iga suhtlus on paratamatult moonutatud, sõnad jäävad kurku kinni, kaovad või tõlgendatakse neid valesti, nii et lõpuks jään oma sõnade ja emotsioonidega täiesti üksi.“

Marc Léger Sauvageot: „Maaliseeriates “Maadlus I” ja “Maadlus II” käsitlen ühise teemana kehade võimu, nendevahelisi kokkupõrkeid ja nende haavatavust. Kasutan kehasid lähtepunktina seksuaalse identiteedi ja psühholoogia uurimiseks, paljastades tundlikkuse nüansse ning alateadvuse emotsioone. Maalides olen kasutanud erinevaid materjale – kriidikrunti, munatemperat ning õlivärvi.“

Tudengeid juhendas Sirja-Liisa Eelma.

Näituse tehniline tugi Mihkel Ilus.

Näitus jääb avatuks kuni 17. detsembrini 2023.

Tartu Ülikooli raamatukogu näituste saal (Struve 1, Tartu) on avatud E-R 9-21, L-P 12-18.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Maalinäitus „Kuidas olla siin“

Esmaspäev 16 oktoober, 2023 — Pühapäev 17 detsember, 2023

Kuidas olla siin_nädalakiri

Esmaspäeval, 16. oktoobril kell 18.00 avatakse Tartu Ülikooli raamatukogu näituste saalis Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna 3. kursuse tudengite näitus „Kuidas olla siin“.

Esinevad: Karola Ainsar, Anaïs Dubois, Maria Hindreko, Liisa-Lota Jõeleht, Stanislav Alexander Mihheljus, Daria Morozova ja Marc Léger Sauvageot

Kõik näitusel eksponeeritud teosed on valminud käesoleval sügisel, seitsme nädala jooksul toimunud stuudiopraktika käigus. Nii on näitus põgus žest tänases päevas, justkui kiire käekirjalise märkme jätmine vaatajale, küsimus või tõdemus: kuidas olla siin.

Õpingute kolmandal aastal pühenduvad tudengid järjest enam endale omase kunstnikumõtte ja -käekirja otsingutele. Maalikunstniku laad kujuneb tihti aastatega, need noored siin on selle teekonna alguses. Nende teosedki on omavahel sarnased ja erinevad samaaegselt. Ühist stuudioruumi jagades jagatakse muudki, teineteisest ollakse mõjutatud siin toimuvate mõttevahetuste ja praktiliste töötundide kaudu. Isegi kui otsitakse oma individuaalsust, seob ühine tööruum neid teineteisega kokku. Maalikunstniku paratamatu üksindus, oskus ja soov sellega toime tulla, on neil veel päriselt järgi proovimata.

Oma teoste kohta räägivad nad järgmist:

Karola Ainsar: „Kui ma ütlesin, et ma igatsen olla ära, olin ma juba teel. Põld on lõputu, ent sadu on lõppenud ning värvid mu ümber on varasemast hoopis erinevad. Väravad võtavad sildade kuju ning ma tahan teada, mis on teisel pool. Ma olen juba teel.“

Anaïs Dubois: „Minu eesmärk on luua maaliline reaalsus, kus kõik on võimalik. See maailm koosneb erinevatest ruumidest, maastikest ja interjööristseenidest, mis sulanduvad kokku üheks pildiks. Värvilisi, killustatud kompositsioone maalides tegelen mälestuste taasloomisega, sean  kahtluse alla ruumi ja meie ettekujutuse sellest.“

Maria Hindreko: „Maaliseerias tegelen kollaažiliku kujutamisviisiga. Lähtepunktiks on mustrite ja kujundite kordused, samuti erinevad vastandused: roosa ja roheline; geomeetriline ja ebamäärane kujund; ruumilisus ja tasapind; katvus ja läbipaistvus. Kujutan neid vastanduvaid maailmu kollaažile omaste konkreetsete üleminekutega.“

Liisa-Lota Jõeleht: „Minu teosed on inspireeritud risograafia tehnikast: fotode trükkimiseks eraldatakse värvikihid (sinine, punane, kollane ja must) ja trükitakse need üksteise peale. Silma ees segunevad väikesed värvitäpid ja nii tekivad uued toonid. Mõtisklen oma teostes selle üle, kui palju võib pildis olla nö toorest infot, mis ilma kontekstita ei ütle meile midagi ja mõjub abstraktselt. Võrdlen visuaale fossiilidega, kus on jälg millestki konkreetsest, kuid kujutis/objekt ise tegelikult puudub ja alles on vaid teadmine selle olemasolust.“

Alexander Stanislav Mihheljus: „Vahel tuleb tõele näkku vaadata ning aktsepteerida seda, et sul ei uju peas ringi häid ideid. Seega, võta vastu seda, mida sulle antakse. Hein!“

Daria Morozova: „Teos „keelebarjäär” räägib raskustest enda emotsioonide ja mõtete väljendamisel, ning suurest tahtest suhelda maailmaga kas ema- või võõrkeeles. Tunnen tihti raskust leidmaks õigeid sõnu. Iga suhtlus on paratamatult moonutatud, sõnad jäävad kurku kinni, kaovad või tõlgendatakse neid valesti, nii et lõpuks jään oma sõnade ja emotsioonidega täiesti üksi.“

Marc Léger Sauvageot: „Maaliseeriates “Maadlus I” ja “Maadlus II” käsitlen ühise teemana kehade võimu, nendevahelisi kokkupõrkeid ja nende haavatavust. Kasutan kehasid lähtepunktina seksuaalse identiteedi ja psühholoogia uurimiseks, paljastades tundlikkuse nüansse ning alateadvuse emotsioone. Maalides olen kasutanud erinevaid materjale – kriidikrunti, munatemperat ning õlivärvi.“

Tudengeid juhendas Sirja-Liisa Eelma.

Näituse tehniline tugi Mihkel Ilus.

Näitus jääb avatuks kuni 17. detsembrini 2023.

Tartu Ülikooli raamatukogu näituste saal (Struve 1, Tartu) on avatud E-R 9-21, L-P 12-18.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

15.09.2023 — 07.10.2023

Holger Loodus Vaal galeriis

Holger Loodus Vaal galeriis

Reedel, 15. septembril kell 18.00 avab Holger Loodus oma isiknäituse „Hõbekuul / Õhtusöök neljale“ Vaal galeriis.

Näitus koondab kahte paralleelselt jutustust, mida esitletakse kokku sulandunud tervikuna läbi maali- ja videomeediumite.

Maaliseeria „Õhtusöök neljale“ tegelasteks oleme sina ja mina ning ühel õhtul meile kaugelt külla saabuvad tundmatud külalised. Külalised on tulnud selleks, et anda vastuseid meis ammu pakitsevatele küsimustele – kuidas lõpetada sõdu ning lahendada globaalseid probleeme; milline saab olema meie planeedi tulevik; kas inimene on veel jätkusuutlik või on aeg varsti pillid kokku panna. Ja lõpuks – nagu meil ehk kõigil meelel kripeldab – kuidas saada paremaks inimeseks? Küsida tahaks samas palju, aga äkki ei julge. Mis vastuseid nad toovad? Me pole sellistega varem koos istunudki, kellel pole ei nägu ega keha ning kes ei räägi sõnadega. Aga nad räägivad palju.

„Hõbekuul“ on videoessee kosmosesse eksinud püssikuulist, milles, nagu lähemal vaatlusel selgub, elab üks üksildane tegelane. Me ei tea, kuidas ta sinna sattus, kuhu ta teel on ega seda, millest ta mõtleb. Samal ajal leiavad aset vääramatud protsessid ja kummalised ilmingud. Kunstnik arutleb, kas sellised ilmingud toimuvad iga teel oleva kuuli sees.

Näitus jääb avatuks kuni 7. oktoobrini, T–R 12–18, L 12–16.

Holger Loodus (s 1970) on muusik, maali-, multimeedia- ja installatsioonikunstnik, Eesti Kunstiakadeemia õppejõud. Tema teostele on iseloomulik kummastava, kohati ulmataolise reaalsuse või alternatiivajaloo situatsioonide konstrueerimine. Selleks kasutab ta analüütilisi ja samas poeetilis-filosoofilisi visuaalseid vahendeid, hüperrealistlikest maalidest enda loodud mehhanismide, videote ja ruumilavastusteni. 2018. aastal osales Loodus auhinna Köler Prize nominentide näitusel Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, kus pälvis publikupreemia. Alates 2010. aastast on ta esinenud isik- ja grupinäitustel Eestis, Leedus, Soomes ja Saksamaal, viimased isiknäitused toimusid Kai kunstikeskuses (2023), Kogo galeriis (2021), Turu Kunstimuuseumis (2019) ja Tallinna Kunstihoone galeriis (2017).

Näitusel tegid kaasa:
Sander Põldsaar – kaamera ja postproduktsioon
Katrin Enni – heli
Aaron Adam Bluds – reisija

Kunstnik tänab: Rein Loodus, Kristel Altmäe, Andreas Altmäe, Iris Vilu, Mihkel Ilus, Jane Muts, Hans Lillemets, Tanel Paliale, Irma Bluds, Johannes Säre

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Holger Loodus Vaal galeriis

Reede 15 september, 2023 — Laupäev 07 oktoober, 2023

Holger Loodus Vaal galeriis

Reedel, 15. septembril kell 18.00 avab Holger Loodus oma isiknäituse „Hõbekuul / Õhtusöök neljale“ Vaal galeriis.

Näitus koondab kahte paralleelselt jutustust, mida esitletakse kokku sulandunud tervikuna läbi maali- ja videomeediumite.

Maaliseeria „Õhtusöök neljale“ tegelasteks oleme sina ja mina ning ühel õhtul meile kaugelt külla saabuvad tundmatud külalised. Külalised on tulnud selleks, et anda vastuseid meis ammu pakitsevatele küsimustele – kuidas lõpetada sõdu ning lahendada globaalseid probleeme; milline saab olema meie planeedi tulevik; kas inimene on veel jätkusuutlik või on aeg varsti pillid kokku panna. Ja lõpuks – nagu meil ehk kõigil meelel kripeldab – kuidas saada paremaks inimeseks? Küsida tahaks samas palju, aga äkki ei julge. Mis vastuseid nad toovad? Me pole sellistega varem koos istunudki, kellel pole ei nägu ega keha ning kes ei räägi sõnadega. Aga nad räägivad palju.

„Hõbekuul“ on videoessee kosmosesse eksinud püssikuulist, milles, nagu lähemal vaatlusel selgub, elab üks üksildane tegelane. Me ei tea, kuidas ta sinna sattus, kuhu ta teel on ega seda, millest ta mõtleb. Samal ajal leiavad aset vääramatud protsessid ja kummalised ilmingud. Kunstnik arutleb, kas sellised ilmingud toimuvad iga teel oleva kuuli sees.

Näitus jääb avatuks kuni 7. oktoobrini, T–R 12–18, L 12–16.

Holger Loodus (s 1970) on muusik, maali-, multimeedia- ja installatsioonikunstnik, Eesti Kunstiakadeemia õppejõud. Tema teostele on iseloomulik kummastava, kohati ulmataolise reaalsuse või alternatiivajaloo situatsioonide konstrueerimine. Selleks kasutab ta analüütilisi ja samas poeetilis-filosoofilisi visuaalseid vahendeid, hüperrealistlikest maalidest enda loodud mehhanismide, videote ja ruumilavastusteni. 2018. aastal osales Loodus auhinna Köler Prize nominentide näitusel Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, kus pälvis publikupreemia. Alates 2010. aastast on ta esinenud isik- ja grupinäitustel Eestis, Leedus, Soomes ja Saksamaal, viimased isiknäitused toimusid Kai kunstikeskuses (2023), Kogo galeriis (2021), Turu Kunstimuuseumis (2019) ja Tallinna Kunstihoone galeriis (2017).

Näitusel tegid kaasa:
Sander Põldsaar – kaamera ja postproduktsioon
Katrin Enni – heli
Aaron Adam Bluds – reisija

Kunstnik tänab: Rein Loodus, Kristel Altmäe, Andreas Altmäe, Iris Vilu, Mihkel Ilus, Jane Muts, Hans Lillemets, Tanel Paliale, Irma Bluds, Johannes Säre

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

06.09.2023 — 30.09.2023

Kelli Gedvil ja Kristen Rästas Draakoni galeriis

Gedvil Rästas

Kolmapäeval, 6. septembril 2023 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Kelli Gedvil ja Kristen Rästase ühisnäitus „Ärata mind üles, kui kõik on möödas“. 

 

„Ärata mind üles, kui kõik on möödas“ on Kelli Gedvili ja Kristen Rästase ühisnäitus, mis kajastab igapäevapoeetiliselt maailmatundlikkusest sündinud introvertset tungi kapselduda digitaalsesse maailma. Kunstnikud keskenduvad atmosfääri loomisele, milles nad uurivad hetkelist inimlikku mentaliteeti, mis on seotud ühest kriisist väljumise ja uude sisenemisega.

Näitusel kujutavad kunstnikud loomingulisi fantaasiapõhiseid, ammu kadunuid ja veel olematuid elu- ja maastikuvorme, nendes ära eksimist ning loovad igatsuse ja leina ajendil sümboleid, läbi mille sünnivad uued tehislikud eluvormid. Need muudavad harjumuslikke viise, kuidas juba möödunut vaadelda ning mälupildis talletada.

Näitus koosneb eri meediumites teostest – installatiivsetest skulptuuridest, aga ka intiimsematest miniatuursematest taiestest, interaktiivsetest ja kasutajakogemusele toetuvatest digitaalsetest teostest ja virtuaalreaalsusest, mida kõike saadavad atmosfäärilised helimaastikud.

 

Kelli Gedvil (1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti magistriõppe ning viibinud vahetusõpingutel Ungari Kaunite Kunstide Ülikoolis ja Valand Akadeemias Rootsis. Ta on osalenud mitmetel näitustel Eestis, Rootsis, Belgias, Saksamaal, Kanadas, Ungaris ja Poolas. Gedvil on Robin Ellis Meta nimelise kunstirühmituse kaasasutaja ning veebigalerii post-gallery.online kuraator ja veebiarendaja. Oma viimaste näitustel “4EVER” ja “Purifying Your Skin” on ta uurinud eneseesitluse käitumismustreid erinevates virtuaalsetes kogukondades ja seda, kuidas need väljenduvad ning kuidas mõjutavad füüsilist keha.

 

Kristen Rästas (1992) on interdistsiplinaarne kunstnik, kelle looming kaasab videot, kontseptualismi, virtuaalreaalsust ja segatehnikas skulptuure. Tema uusimad projektid on inspireeritud klassikalisest maastikumaalist, mida kunstnik proovib esitada läbi digitaalsete tehnoloogiate, luues kunstlikke looduslikke keskkondi, mis visualiseerivad kaasaegse inimese võõrandumist ja eskapismi peegeldavate seoste uurimist. Rästas on lõpetanud 2019. aastal Eesti Kunstiakadeemia ja omandanud kaasaegse kunsti magistrikraadi. Ta on end täiendanud Ungari Kaunite Kunstide Ülikoolis Budapestis ja KASKi Kunstiülikoolis Gentis, Belgias. Rästas on näitustel osalenud alates 2012. aastast ning tal on olnud näituseid Eestis, Saksamaal, Leedus, Islandil ja Belgias. Ta on üks Robin Ellis Meta pseudonüümi all tegutsevatest kunstnikest ja post-gallery.online veebigalerii kaasasutaja. Kunstnik elab ja töötab Berliinis ja Tallinnas.

Kristen Rästase teose helikujundus: Mataya Waldenberg.
Tehniline tugi: Ian Simon Märjama.
Graafiline disain: Nathan Tulve.
Kunstnikud tänavad: Natalia Wójcik, Sten Saarits, Leegi Kiis, Marek Gedvil, Ago Märjama, Johannes Luik.
Mälestades Anti Kidronit.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Federal Government Commissioner for Culture and Media in the program NEUSTART KULTUR Module D – Digital Mediation Formats.

 

Näitus jääb avatuks 30. septembrini 2023.

 

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja AS Liviko.

Postitas Andres Lõo — Püsilink

Kelli Gedvil ja Kristen Rästas Draakoni galeriis

Kolmapäev 06 september, 2023 — Laupäev 30 september, 2023

Gedvil Rästas

Kolmapäeval, 6. septembril 2023 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Kelli Gedvil ja Kristen Rästase ühisnäitus „Ärata mind üles, kui kõik on möödas“. 

 

„Ärata mind üles, kui kõik on möödas“ on Kelli Gedvili ja Kristen Rästase ühisnäitus, mis kajastab igapäevapoeetiliselt maailmatundlikkusest sündinud introvertset tungi kapselduda digitaalsesse maailma. Kunstnikud keskenduvad atmosfääri loomisele, milles nad uurivad hetkelist inimlikku mentaliteeti, mis on seotud ühest kriisist väljumise ja uude sisenemisega.

Näitusel kujutavad kunstnikud loomingulisi fantaasiapõhiseid, ammu kadunuid ja veel olematuid elu- ja maastikuvorme, nendes ära eksimist ning loovad igatsuse ja leina ajendil sümboleid, läbi mille sünnivad uued tehislikud eluvormid. Need muudavad harjumuslikke viise, kuidas juba möödunut vaadelda ning mälupildis talletada.

Näitus koosneb eri meediumites teostest – installatiivsetest skulptuuridest, aga ka intiimsematest miniatuursematest taiestest, interaktiivsetest ja kasutajakogemusele toetuvatest digitaalsetest teostest ja virtuaalreaalsusest, mida kõike saadavad atmosfäärilised helimaastikud.

 

Kelli Gedvil (1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti magistriõppe ning viibinud vahetusõpingutel Ungari Kaunite Kunstide Ülikoolis ja Valand Akadeemias Rootsis. Ta on osalenud mitmetel näitustel Eestis, Rootsis, Belgias, Saksamaal, Kanadas, Ungaris ja Poolas. Gedvil on Robin Ellis Meta nimelise kunstirühmituse kaasasutaja ning veebigalerii post-gallery.online kuraator ja veebiarendaja. Oma viimaste näitustel “4EVER” ja “Purifying Your Skin” on ta uurinud eneseesitluse käitumismustreid erinevates virtuaalsetes kogukondades ja seda, kuidas need väljenduvad ning kuidas mõjutavad füüsilist keha.

 

Kristen Rästas (1992) on interdistsiplinaarne kunstnik, kelle looming kaasab videot, kontseptualismi, virtuaalreaalsust ja segatehnikas skulptuure. Tema uusimad projektid on inspireeritud klassikalisest maastikumaalist, mida kunstnik proovib esitada läbi digitaalsete tehnoloogiate, luues kunstlikke looduslikke keskkondi, mis visualiseerivad kaasaegse inimese võõrandumist ja eskapismi peegeldavate seoste uurimist. Rästas on lõpetanud 2019. aastal Eesti Kunstiakadeemia ja omandanud kaasaegse kunsti magistrikraadi. Ta on end täiendanud Ungari Kaunite Kunstide Ülikoolis Budapestis ja KASKi Kunstiülikoolis Gentis, Belgias. Rästas on näitustel osalenud alates 2012. aastast ning tal on olnud näituseid Eestis, Saksamaal, Leedus, Islandil ja Belgias. Ta on üks Robin Ellis Meta pseudonüümi all tegutsevatest kunstnikest ja post-gallery.online veebigalerii kaasasutaja. Kunstnik elab ja töötab Berliinis ja Tallinnas.

Kristen Rästase teose helikujundus: Mataya Waldenberg.
Tehniline tugi: Ian Simon Märjama.
Graafiline disain: Nathan Tulve.
Kunstnikud tänavad: Natalia Wójcik, Sten Saarits, Leegi Kiis, Marek Gedvil, Ago Märjama, Johannes Luik.
Mälestades Anti Kidronit.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Federal Government Commissioner for Culture and Media in the program NEUSTART KULTUR Module D – Digital Mediation Formats.

 

Näitus jääb avatuks 30. septembrini 2023.

 

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja AS Liviko.

Postitas Andres Lõo — Püsilink