Rubriik: Maal

7. detsembril kell 17.00 suletakse kunstnikuvestlusega Brenda Purtsaku isikunäitus “Sünnitus”. Kunstniku ja kuraatori vestlusega juhatab näituse välja kunstnik Peeter Laurits.

Seniks on näitus ARS-i projektiruumis avatud iga päev, kell 12.00–18.00.

Sündmus Facebookis.

–

24. novembril kell 18.00 avati ARS-i projektiruumis Brenda Purtsaku isikunäitus “Sünnitus”. Näituse kuraator on Aleksander Metsamärt.

Iga hetk, joovastus, trauma ja elatud kogemus sünnitab järgmise. Sedapidi on kogu olemine nagu igikestev sünnitus. Ning kõik olev vaid olnust endast väljuv keha.
Brenda Purtsaku esimene suur isikunäitus “Sünnitus”, tegeleb kehakogemuse olemusliku igikestva saamishetkega. Oleks tobe öelda, et me saame mingil hetkel valmis. Me saame vanaks ja sureme, tõsi. Ent me oleme kogu aeg keset mingisugust saamist. Toit saab meie tegemiste energiaks, tegemised meie jälgedeks ühiskonnas, ühiskond meie maailmapildi struktureerijaks, maailmapilt omailma dekoratiivseks taustaks. Ning maailm on omailmist pungil, viimased aina sünnitamas uusi mikrokosmoseid.

Aga kehale pole sünnitus midagi abstraktset. Kehale on sünnitus valus ja rebestav — tähendusväljade kadumine kudede rebenemises. Midagi, millest rääkimine, kirjutamine või maalimine on üleliigne. Sünnitus on midagi, mida saab vaid kogeda ja läbi elada.
Sünnituse — olgu ta füsioloogiline või metafoorne — kehalise, füüsilise, liikuva, valulise, eemaletõukava, kauni ja pöördumatu aktiga vastakuti asetamine on käesoleva näituse eesmärk. Ta ei soovi šokeerida, vaid kutsuda tundlikule lugemisele ja metafoorsele mõtlemisele. Ühiskonna nägemist kehas. Keha nägemist ühiskonnas. Subjektsuse paratamatut lihalisust inimlooma puhul. Lihaks olemise õõvastavat taaka.

“Sünnitus” võtab kokku “saamise” mikro- ja makrokosmilise haarde, ulatudes neoliitilisest “meie”-st, hiidabstraktse, igikestva “mina”-ni. Näitusel eksponeeritud teosed pärinevad kunstniku viimase kahe aasta loomeperioodist, kandes suuresti isiklikku eesmärki jõuda välja mingisuguse piirini. “Sünnitus” jõuab selle piirini. Ja piirist sünnib horisont.

Näitust toetab:
Põhjala, Suti Viinaköök, Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit

Näitus on avatud

25.11.2023-07.12.2023

E-R 12-18, L 12-16

Avatud E-L kell 15—18

Detsembrikuus on võimalik osa saada EKA vabade kunstide teaduskonna erialahindamistest: iga päev on galeriis eksponeeritud uus väljapanek üliõpilaste kursuselõpu töödega.
Näha saab kaasaegse kunsti, graafika, installatsiooni ja skulptuuri ning maali õppekavade töid. Esimesel vahetusel on lisaks näha ka disainiteaduskonna joonistuse kursus. Maratoni igal hommikul installeeritakse uus näitus, õhtul väljapanek taandub järgmise ees. Loodetavasti suudavad vaatajad noorte kunstnike tempoga sammu pidada.

AJAKAVA:

01—02.12 Stsenograafia, juhendaja Mark Raidpere

04.12 Fotograafia, juhendaja Paul Kuimet

05.12 Joonistamine, juhendaja Eero Alev

06.12 Maal, juhendajad Tõnis Saadoja, Karl-Kristjan Nagel

07.12 Maal, juhendajad Tõnis Saadoja, Anna Škodenko

08.12 Skulptuur, juhendajad Taavi Talve, Laura Põld

09.12 Joonistamine, juhendaja Britta Benno

11.12 Graafika, juhendajad Charlotte Biszewski, Heta Jäälinoja, Viktor Gurov, Katrin Kaev, Caroline Pajusaar, Liina Siib, Taavi Suisalu

12.12 Graafika, juhendajad Kadi Kurema, Mark Antonius Puhkan, Charlotte Biszewski, Maria Izabella Lehtsaar, Eve Kaaret

13.12 Stsenograafia, juhendaja Tomo Stanič

14—15.12 Kaasaegne kunst, juhendajad Charlotte Emma Biszewski, Paul Kuimet, Camille Antoine Laurelli, Holger Loodus, Laura Põld, David Ross, Taavi Talve, Jaan Toomik, Anu Vahtra, Reimo Võsa-Tangsoo

16.12 Maal, juhendajad Sirja-Liisa Eelma, Vladimir Dubossarsky, Mart Vainre

18—19.12 Kaasaegne kunst, juhendajad Charlotte Emma Biszewski, Sirja-Liisa Eelma, Maris Karjatse, Camille Antoine Laurelli, Laura Põld, David Ross, Sten Saarits, Liina Siib, Taavi Talve, Jaan Toomik, Anu Vahtra

20.12 Fotograafia, juhendaja Anna Mari Liivrand

Reedel, 17. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Alice Kase ja Neeme Külma ühisnäitus„Midagi on õigemat selles“.

Näitus oleks justkui jätk aasta tagasi Tallinna Linnagaleriis toimunud Alice Kase ja Neeme Külma väljapanekule „Edevuses üksi“, kuid samas ei ole ka. Kui tookordset kooslust orkestreeris kindlakäeliselt Neeme, kes demiurgina tegutses hõlmatava ruumi hõlmamatuks muutmise nimel, siis nüüd on rollid vahetunud ja Alice on kunagi Neemele loovutatud ruumi tagasi võtnud ning oma suureformaadiliste maalidega täitnud, Neeme on kontrolli käest andnud ja öelnud: „Saatku arm meie tegemisi“.

Näitusesaalis toimetavad kunstnikud endiselt sõltumatult ja omaette, aeg-ajalt heitlikult, enamasti väga enesekindlalt. Endiselt, ja kummagi mõtlemise, tegutsemise ning meediumide erisusest hoolimata, seisavad nende tööd nagu ime läbi tugeva kooslusena. Võimas kujundlikkus, millega nad töötavad, ei lõhu, vaid kasvatab seda tervikut.

Neeme külvab seinale kiilud nagu punguvad õied, asendab ohunupu pärlitega kallimale, avab tšellokasti nagu ülestunnistuse ja täidab tublisti vananenud pihitooli päevaraamatu tekstidega. Armuavalduste ja lepitusmärkide varjus ja kõrval ennast leebelt kehtestades hoiab ta siiski ka ruumil silma peal. Riivamisi, aga hoiab, sest teisiti ta ei saa.

Äravahetamatu, vaid iseendast kõnelda söandav Alice muudab maalid naisesuse atribuutideks, keskendub ühele figuurile, ühele esemele, aga see-eest pingestatult ja mastaapselt. Halastamatult täpne selles, mida ta näidata tahab, sirgjooneliselt otsekohene varjamisväärset peites. Ainult looduse jätab Alice oma läbinägeva pilgu alt välja, vaatab seda kaugelt ja näeb endast suuremana. Tume ja sünge stiihia on vaid visandlikult tabatav, üksnes distantsilt pildile püüdmist võimaldav. Nii keeruline ja samas nii lihtne. Nii aus, kui võimalik.

„Mingi kõigutamatu kummastus inimteadvuse paratamatu kehalisuse üle“ saadab Alice Kase ja Neeme Külma näitusega kaasnevat „efektset ruumipoeetilist pingpongi.“ Nii kirjutas Hanno Soans aasta tagasi, ja tõesti, tõesti – see kehtib.

Alice Kask (s 1976) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti magistriõppe 2002. aastal. Pärast suurt isikunäitust Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (2016) on tema hiljutised väljapanekud toimunud Helsingi Taidehallis (2018) ja Rüki galeriis (2020). 2008. aastal toimus tal isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis. 2003. aastal pälvis Kask Konrad Mäe preemia.

Neeme Külm (s 1974) lõpetas 1998. aastal Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna ja õppis aastatel 2003–2005 interdistsiplinaarsete kunstide osakonna magistrantuuris. Tema jõulisemad isikunäitused langevad 2010. aastate esimesse poolde, lähimineviku looming on keskendunud valdavalt rühmaväljapanekutele, kooskõndimisele arhitektuuri- ja visuaalkunsti piirimail. Külm on üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi asutajaid.

Kunstnikud tänavad: Tamara Luuk, Kadri Villand, Johann Tanel Möldre, Lepo Külm, Berit Teeäär, Tiit Talvaru, Hilkka Hiiop ja Päär Keedus.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus on avatud 17. detsembrini.

*Näituse avamisele sõidab buss Tallinn-Tartu-Tallinn. Täpsem info ja registreerimine: https://forms.gle/gXfkwkqga44kLSz18

www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

Mihkel Ilusa Ofset lito teosed, millel kujutatud Eesti keraamikat läbi poole sajandi.

Teosed on trükitud Ubunoir graafika töökojas.

Teoste valmimist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Autor tänab: Lauri Koppel, Gudrun Koppel, Avo Tragel, Oliver Kanniste, Taavi Teevet, Anita Kremm, Ingrid Allik, Ats Kruusing

Esmaspäeval, 16. oktoobril kell 18.00 avatakse Tartu Ülikooli raamatukogu näituste saalis Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna 3. kursuse tudengite näitus „Kuidas olla siin“.

Esinevad: Karola Ainsar, Anaïs Dubois, Maria Hindreko, Liisa-Lota Jõeleht, Stanislav Alexander Mihheljus, Daria Morozova ja Marc Léger Sauvageot

Kõik näitusel eksponeeritud teosed on valminud käesoleval sügisel, seitsme nädala jooksul toimunud stuudiopraktika käigus. Nii on näitus põgus žest tänases päevas, justkui kiire käekirjalise märkme jätmine vaatajale, küsimus või tõdemus: kuidas olla siin.

Õpingute kolmandal aastal pühenduvad tudengid järjest enam endale omase kunstnikumõtte ja -käekirja otsingutele. Maalikunstniku laad kujuneb tihti aastatega, need noored siin on selle teekonna alguses. Nende teosedki on omavahel sarnased ja erinevad samaaegselt. Ühist stuudioruumi jagades jagatakse muudki, teineteisest ollakse mõjutatud siin toimuvate mõttevahetuste ja praktiliste töötundide kaudu. Isegi kui otsitakse oma individuaalsust, seob ühine tööruum neid teineteisega kokku. Maalikunstniku paratamatu üksindus, oskus ja soov sellega toime tulla, on neil veel päriselt järgi proovimata.

Oma teoste kohta räägivad nad järgmist:

Karola Ainsar: „Kui ma ütlesin, et ma igatsen olla ära, olin ma juba teel. Põld on lõputu, ent sadu on lõppenud ning värvid mu ümber on varasemast hoopis erinevad. Väravad võtavad sildade kuju ning ma tahan teada, mis on teisel pool. Ma olen juba teel.“

Anaïs Dubois: „Minu eesmärk on luua maaliline reaalsus, kus kõik on võimalik. See maailm koosneb erinevatest ruumidest, maastikest ja interjööristseenidest, mis sulanduvad kokku üheks pildiks. Värvilisi, killustatud kompositsioone maalides tegelen mälestuste taasloomisega, sean  kahtluse alla ruumi ja meie ettekujutuse sellest.“

Maria Hindreko: „Maaliseerias tegelen kollaažiliku kujutamisviisiga. Lähtepunktiks on mustrite ja kujundite kordused, samuti erinevad vastandused: roosa ja roheline; geomeetriline ja ebamäärane kujund; ruumilisus ja tasapind; katvus ja läbipaistvus. Kujutan neid vastanduvaid maailmu kollaažile omaste konkreetsete üleminekutega.“

Liisa-Lota Jõeleht: „Minu teosed on inspireeritud risograafia tehnikast: fotode trükkimiseks eraldatakse värvikihid (sinine, punane, kollane ja must) ja trükitakse need üksteise peale. Silma ees segunevad väikesed värvitäpid ja nii tekivad uued toonid. Mõtisklen oma teostes selle üle, kui palju võib pildis olla nö toorest infot, mis ilma kontekstita ei ütle meile midagi ja mõjub abstraktselt. Võrdlen visuaale fossiilidega, kus on jälg millestki konkreetsest, kuid kujutis/objekt ise tegelikult puudub ja alles on vaid teadmine selle olemasolust.“

Alexander Stanislav Mihheljus: „Vahel tuleb tõele näkku vaadata ning aktsepteerida seda, et sul ei uju peas ringi häid ideid. Seega, võta vastu seda, mida sulle antakse. Hein!“

Daria Morozova: „Teos „keelebarjäär” räägib raskustest enda emotsioonide ja mõtete väljendamisel, ning suurest tahtest suhelda maailmaga kas ema- või võõrkeeles. Tunnen tihti raskust leidmaks õigeid sõnu. Iga suhtlus on paratamatult moonutatud, sõnad jäävad kurku kinni, kaovad või tõlgendatakse neid valesti, nii et lõpuks jään oma sõnade ja emotsioonidega täiesti üksi.“

Marc Léger Sauvageot: „Maaliseeriates “Maadlus I” ja “Maadlus II” käsitlen ühise teemana kehade võimu, nendevahelisi kokkupõrkeid ja nende haavatavust. Kasutan kehasid lähtepunktina seksuaalse identiteedi ja psühholoogia uurimiseks, paljastades tundlikkuse nüansse ning alateadvuse emotsioone. Maalides olen kasutanud erinevaid materjale – kriidikrunti, munatemperat ning õlivärvi.“

Tudengeid juhendas Sirja-Liisa Eelma.

Näituse tehniline tugi Mihkel Ilus.

Näitus jääb avatuks kuni 17. detsembrini 2023.

Tartu Ülikooli raamatukogu näituste saal (Struve 1, Tartu) on avatud E-R 9-21, L-P 12-18.

Reedel, 15. septembril kell 18.00 avab Holger Loodus oma isiknäituse „Hõbekuul / Õhtusöök neljale“ Vaal galeriis.

Näitus koondab kahte paralleelselt jutustust, mida esitletakse kokku sulandunud tervikuna läbi maali- ja videomeediumite.

Maaliseeria „Õhtusöök neljale“ tegelasteks oleme sina ja mina ning ühel õhtul meile kaugelt külla saabuvad tundmatud külalised. Külalised on tulnud selleks, et anda vastuseid meis ammu pakitsevatele küsimustele – kuidas lõpetada sõdu ning lahendada globaalseid probleeme; milline saab olema meie planeedi tulevik; kas inimene on veel jätkusuutlik või on aeg varsti pillid kokku panna. Ja lõpuks – nagu meil ehk kõigil meelel kripeldab – kuidas saada paremaks inimeseks? Küsida tahaks samas palju, aga äkki ei julge. Mis vastuseid nad toovad? Me pole sellistega varem koos istunudki, kellel pole ei nägu ega keha ning kes ei räägi sõnadega. Aga nad räägivad palju.

„Hõbekuul“ on videoessee kosmosesse eksinud püssikuulist, milles, nagu lähemal vaatlusel selgub, elab üks üksildane tegelane. Me ei tea, kuidas ta sinna sattus, kuhu ta teel on ega seda, millest ta mõtleb. Samal ajal leiavad aset vääramatud protsessid ja kummalised ilmingud. Kunstnik arutleb, kas sellised ilmingud toimuvad iga teel oleva kuuli sees.

Näitus jääb avatuks kuni 7. oktoobrini, T–R 12–18, L 12–16.

Holger Loodus (s 1970) on muusik, maali-, multimeedia- ja installatsioonikunstnik, Eesti Kunstiakadeemia õppejõud. Tema teostele on iseloomulik kummastava, kohati ulmataolise reaalsuse või alternatiivajaloo situatsioonide konstrueerimine. Selleks kasutab ta analüütilisi ja samas poeetilis-filosoofilisi visuaalseid vahendeid, hüperrealistlikest maalidest enda loodud mehhanismide, videote ja ruumilavastusteni. 2018. aastal osales Loodus auhinna Köler Prize nominentide näitusel Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, kus pälvis publikupreemia. Alates 2010. aastast on ta esinenud isik- ja grupinäitustel Eestis, Leedus, Soomes ja Saksamaal, viimased isiknäitused toimusid Kai kunstikeskuses (2023), Kogo galeriis (2021), Turu Kunstimuuseumis (2019) ja Tallinna Kunstihoone galeriis (2017).

Näitusel tegid kaasa:
Sander Põldsaar – kaamera ja postproduktsioon
Katrin Enni – heli
Aaron Adam Bluds – reisija

Kunstnik tänab: Rein Loodus, Kristel Altmäe, Andreas Altmäe, Iris Vilu, Mihkel Ilus, Jane Muts, Hans Lillemets, Tanel Paliale, Irma Bluds, Johannes Säre

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 6. septembril 2023 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Kelli Gedvil ja Kristen Rästase ühisnäitus „Ärata mind üles, kui kõik on möödas“. 

„Ärata mind üles, kui kõik on möödas“ on Kelli Gedvili ja Kristen Rästase ühisnäitus, mis kajastab igapäevapoeetiliselt maailmatundlikkusest sündinud introvertset tungi kapselduda digitaalsesse maailma. Kunstnikud keskenduvad atmosfääri loomisele, milles nad uurivad hetkelist inimlikku mentaliteeti, mis on seotud ühest kriisist väljumise ja uude sisenemisega.

Näitusel kujutavad kunstnikud loomingulisi fantaasiapõhiseid, ammu kadunuid ja veel olematuid elu- ja maastikuvorme, nendes ära eksimist ning loovad igatsuse ja leina ajendil sümboleid, läbi mille sünnivad uued tehislikud eluvormid. Need muudavad harjumuslikke viise, kuidas juba möödunut vaadelda ning mälupildis talletada.

Näitus koosneb eri meediumites teostest – installatiivsetest skulptuuridest, aga ka intiimsematest miniatuursematest taiestest, interaktiivsetest ja kasutajakogemusele toetuvatest digitaalsetest teostest ja virtuaalreaalsusest, mida kõike saadavad atmosfäärilised helimaastikud.

Kelli Gedvil (1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti magistriõppe ning viibinud vahetusõpingutel Ungari Kaunite Kunstide Ülikoolis ja Valand Akadeemias Rootsis. Ta on osalenud mitmetel näitustel Eestis, Rootsis, Belgias, Saksamaal, Kanadas, Ungaris ja Poolas. Gedvil on Robin Ellis Meta nimelise kunstirühmituse kaasasutaja ning veebigalerii post-gallery.online kuraator ja veebiarendaja. Oma viimaste näitustel “4EVER” ja “Purifying Your Skin” on ta uurinud eneseesitluse käitumismustreid erinevates virtuaalsetes kogukondades ja seda, kuidas need väljenduvad ning kuidas mõjutavad füüsilist keha.

Kristen Rästas (1992) on interdistsiplinaarne kunstnik, kelle looming kaasab videot, kontseptualismi, virtuaalreaalsust ja segatehnikas skulptuure. Tema uusimad projektid on inspireeritud klassikalisest maastikumaalist, mida kunstnik proovib esitada läbi digitaalsete tehnoloogiate, luues kunstlikke looduslikke keskkondi, mis visualiseerivad kaasaegse inimese võõrandumist ja eskapismi peegeldavate seoste uurimist. Rästas on lõpetanud 2019. aastal Eesti Kunstiakadeemia ja omandanud kaasaegse kunsti magistrikraadi. Ta on end täiendanud Ungari Kaunite Kunstide Ülikoolis Budapestis ja KASKi Kunstiülikoolis Gentis, Belgias. Rästas on näitustel osalenud alates 2012. aastast ning tal on olnud näituseid Eestis, Saksamaal, Leedus, Islandil ja Belgias. Ta on üks Robin Ellis Meta pseudonüümi all tegutsevatest kunstnikest ja post-gallery.online veebigalerii kaasasutaja. Kunstnik elab ja töötab Berliinis ja Tallinnas.

Kristen Rästase teose helikujundus: Mataya Waldenberg.
Tehniline tugi: Ian Simon Märjama.
Graafiline disain: Nathan Tulve.
Kunstnikud tänavad: Natalia Wójcik, Sten Saarits, Leegi Kiis, Marek Gedvil, Ago Märjama, Johannes Luik.
Mälestades Anti Kidronit.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Federal Government Commissioner for Culture and Media in the program NEUSTART KULTUR Module D – Digital Mediation Formats.

Näitus jääb avatuks 30. septembrini 2023.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja AS Liviko.

Santa Zukkeri isikunäitus

“Nihutades piire”

24.08–01.11.2023

Kohtu 8, Tallinn

“Elus toimub pidev piiride nihutamine ja erinevate kulgemiste manipulatsioon. Autori tunnetus annab võimaluse luua lõuendile erinevate vormide, kujutluste, märkide koosmõjus abstraktsiooni, mis pole piiratud klassikalise ja kindla kompositsiooni põhimõttega.”

Autor on üritanud eemalduda abstraktsiooni rangest kompostitsioonist ning liikuda piiriüleselt, kuid sujuvalt, ilma visuaalselt häiriva narratiiviga vaataja jaoks. Kunstnik katsetab läbi lüüriliste ja muutuvate üleminekute ning soovib ellu äratada täiesti uue tõlgenduse erinevate meediumite ja stiilide vahel.

Maalikunstinäituse pidulik avamine toimub 24.08 kell 15.30 (eelregistreerimisega) aadressil Kohtu8, Tallinn.

Registreerumine toimub, kirjutades santa.zukker@gmail.com aadressile “osalen”.

Reedel, 2. juunil kell 18.00 avab EKA maali eriala vilistlane Alexei Gordin Vaal galeriis oma isiknäituse „Selles galeriis täituvad unistused“.

Näitus jääb avatuks kuni 1. juulini.

„Hiljuti uurisin oma eksistentsi internetis ja kaevasin välja oma kõige esimese postitatud kunstiteose, milleks oli 2006. aastal valminud pliiatsijoonistus ‘Koht päikese all’. Nüüdseks on sellest möödunud 16 aastat, millest 10 aastat olen olnud professionaalse kunstimaailma osa, kuid küsimus õigest kohast päikese all on siiamaani aktuaalne. Kus on siis kunstniku koht?

Sellele küsimusele vastates võib spekuleerida erinevatel teemadel, kuid üks saab mulle selgemaks kui muu – kunstniku koht on galeriis. Seda võib võtta nagu hävitavat fakti, sest kunsti põhimõtted ja sihid on tunduvalt laiemad kui neli seina. Reaalsuses aga professionaalne kunst algab ja lõppeb just galerii seinte vahel, sest ainult seal oskab keegi seda professionaalselt hinnata. Tsiteerides O. Dohertyt: ‘Nüüd on selgesti nähtav kunsti energia lekkimine seda ümbritsevasse keskkonda, mille jooksul kunst hakkab muutuma rohkem literaalseks ja galerii kasvatab oma mütoloogilist staatust’.“

Näitus „Selles galeriis täituvad unistused“ on paroodia olukorrale, kus keegi üritab leida väljapääsu praegusel ajal galeriiruumi uputatud kunstist. Pealkiri on tulnud reklaami esteetikast, kus turul mängijad lubavad oma klientidele nende unistuste täitumist, kuid mida rohkem potentsiaali unistuse täitmiseks tarbija panustab, seda kaugemaks need unistused jäävad. Küsimusele kunstniku kohast päikese all läheneb Gordin pigem autobiograafiliselt kui kontseptuaalselt. Filosoofilises mõttes muutub kunstniku koht efemeerseks, mis lahustub ajutiste kontseptsioonide, residentuuride ja biennaalide vahel.

Alexei Gordin (s 1989) on peamiselt tuntud maalijana, kuid ta tegeleb ka foto-, video- ja performance’i-kunstiga. Oma loomingus näitab EKA maali eriala vilistlane Gordin musta huumori abil (kunsti)maailma absurdsust ja inimeste võõrandumist, käsitledes ühtlasi ebavõrdsuse ja marginaliseerunud ühiskonnagruppide probleeme. Gordini teoseid iseloomustab mõjutus karikatuurikunstist ning teksti ja visuaali kooseksisteerimine viitega koomiksi- ja meemikultuurile.

Kolmapäeval, 24. mail 2023 kell 17.00 avatakse Tallinnas ARSi projektiruumis (Pärnu mnt. 154) EKA  maali eriala II kursuse tudengite ühisnäitus „Paraja temperatuuriga bassein”.

Näitusel osalevad: Karola Ainsar, Luis Bruder, Maria Hindreko, Sander Karjus, Daria Morozova, Rebecca Norman ja Elisa Margot Winters

Paraja temperatuuriga bassein on metafooriks eri autorite küllaltki kontrastses tundeskaalas tehtud teostele, mis kokku voolates annavad kõigile basseinis viibijaile enam-vähem paraja olemise. Üksikult on kõik erinevad, aga üheskoos olles keegi ei domineeri. Tulevikunägemuste asemel on looritatud ettevaatlikkus, bravuuri asemel kõhklused. Küsimuste kõrval kohtab vaataja ka autorite soovi olla mõistetud. Suureformaadilistel maalidel näeme nii saladuslikku sümbolismi, meditatiivset vaikelulisust, rahvuslikku identiteedikriisi, metafüüsilise ruumi mängulisust, argielulisi kordusi, rekonstrueeritud mälupilte ja virtuaalajastule tunnuslikku hübriidset pildikeelt.

Ühiseks alguspunktiks kõigile näitusel osalejatele sai 200 x 300 cm suurune tühi valge lõuend, mille igaüks täitis valitud teemal ja teostuses. Suur formaat oli selle ülesande ainus tingimus, peites endas palju lahendamist vajavaid küsimusi.

Suureformaadilist maali on keerukam maalida. Suur formaat eeldab rohkem planeerimist, ettevalmistust ja pikalt läbimõeldud töökorraldust. Suur formaat toob esile maalija nõrgad ja tugevad küljed. Suur formaat on ebatäpsuste osas andestavam. Suur formaat pakub paremat üldistust. Suur formaat kehtestab end füüsiliselt. Suured pinnad vajavad rohkem tähelepanu. Suurel formaadil muutub teostus nähtavamaks. Suurel formaadil avardub lahenduste valik. Suur formaat võimendab kõike kui suurendusklaas. Suur formaat on nii tehniliselt kui teoreetiliselt põhjalik operatsioon maali materjaliga.

Näitus jääb avatuks kuni 9. juunini ja seda on võimalik külastada E–R kell 12.00–18.00.

Tudengeid juhendasid Mihkel Ilus, Anna Škodenko ja Tõnis Saadoja.

Näituse graafiline disain Pille-Riin Valk ja Oliver Udeküll.

Näitust toetavad: Eesti Kunstiakadeemia maaliosakond, Rott/Rat, Eesti Kunstiakadeemia, ARS kunstilinnak, Põhjala Pruulikoda, Purtse Pruulikoda, AS A. Le Coq.

Näitust korraldab Eesti Kunstiakadeemia maaliosakond. Kontakt: kristi.kongi@artun.ee

„Paraja temperatuuriga bassein” / Pool with moderate temperature
kuulub Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festivali / Grad Show TASE ´23 satelliitprogrammi.