Rubriik: Maal

Laupäeval, 13. mail avati Noblessneri linnakus uus Eesti kaasaegse kunsti esindusgalerii Tütar, mille avanäituseks on nägemisvõimet proovile panev Katrin Piile „Idülli otsingud“. 

Tütar galerii asutaja ja juhi Mailis Timmi sõnul hakkab peagi avatav galerii esindama peamiselt noorema põlvkonna Eesti kunstnikke, aidates kaasa nende loomingu tutvustamisele eestisiseselt ning rahvusvaheliselt. „Noored kunstnikud on professionaalsed ja ambitsioonikad ning on koostöös toimiva ja nende eesmärke toetava galeriiga võimelised paistma silma ka rahvusvahelisel kunstiväljal. Tütar galerii täiustab Eesti galeriide maastikku, pakkudes just noorema põlvkonna silmapaistvatele tegijatele võimalust ennast nii Eestis kui ka väljaspool näidata ning seeläbi oma karjääris sammu edasi teha,“ selgitas Timmi. Tema sõnul on ka galerii nimi Tütar justkui metafoor kunstniku ja galerii teineteist täiendavast koostööst sündivale uuele väärtusele.

Tütar galerii avaneb Katrin Piile näitusega, mis pühendub intensiivselt otsingutele, mis ei jõua tõenäoliselt kunagi sihile. Otsingute käigus püüab kunstnik leida ja jäädvustada puhkepausi, hetke, mil keskenduda hingamisele, vaikusele ja rahule. Kunstikirjutaja Laura De Jaegeri sõnul on see lahutamatult seotud maalikunstiga, mille üks väljund on vaikelu kujutamine ehk nature morte. „Ometi ei ole miski kunagi täiesti paigal. Iga elutu ese kannab endas ühel või teisel moel mingisugust tegevust: sel on oma ajalugu, seda sorteeritakse, eksponeeritakse ja taasavastatakse. Piile näitus kombineerib erinevaid teoseid, et kujutada aktiivset loomeprotsessi.

„Idülli otsides“ mõjub rahuoaasina, milles võib aimata teatavat püsimatust. See väljendab seost praktiseerimise ja eksponeerimise vahel. Piile annab vaatajale võimaluse peatuda ja puhata, aga see paus sünnib lakkamatu ja lõputu (lõppu soovimatagi) loomistsükli tulemusena ning kahekõnes maalimiseks kasutatavate vahenditega. Kokkuvõttes on Piile kogu näituse üles ehitanud vaikeluna,“ kirjutab De Jaeger.

Katrin Piile (1987) on vabakutseline maalikunstnik ja joonistaja. 2010. aastal lõpetas Piile  Eesti Kunstiakadeemia maali erialal. Näitusetel on kunstnik esinenud aastast 2006 ja 2019. aastast kuulub Eesti Maalikunstnike Liitu. 2020. aastal pälvis Piile Malle Leisi kunstipreemia. Piile looming tegeleb peamiselt maalikunsti tehniliste oskuste, värvikompositsiooni, maaliajaloo ja erinevate kujutamisviisidega.

Katrin Piile isikunäitus jääb Tütar galeriis avatuks 1. juulini ning on publikule tasuta. Galerii asub Noblessneri sadamalinnakus aadressil Vesilennuki 24 ning on avatud kolmapäevast laupäevani.

Suvisel perioodil on galerii avatud ka pühapäeviti.

Tütar galerii tegemisi toetavad EAS ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus.

Avatud kell 15—18

Maikuus on võimalik osa saada EKA vabade kunstide teaduskonna erialahindamistest: iga päev on galeriis eksponeeritud uus väljapanek üliõpilaste kursuselõpu töödega.
Näha saab kaasaegse kunsti, graafika, installatsiooni ja skulptuuri ning maali õppekavade töid. Esimesel vahetusel on lisaks näha ka disainiteaduskonna joonistuse kursus. Maratoni igal hommikul installeeritakse uus näitus, õhtul väljapanek taandub järgmise ees. Loodetavasti suudavad vaatajad noorte kunstnike tempoga sammu pidada.

AJAKAVA:

02.05. Maal, juhendajad Merike Estna, Alice Kask, Kristi Kongi, Holger Loodus
03.05. Fotograafia, juhendaja Madis Kurss
04.05. Anatoomiline joonistamine, juhendajad Maiu Rõõmus, Matti Pärk
05.05. Joonistamine, juhendaja Tõnis Saadoja
08.05. Joonistamine, juhendaja Ulvi Haagensen
9.05. Joonistamine, juhendaja Lilli-Krõõt Repnau
10.05. Abstraktne joonistamine, juhendaja Tõnis Saadoja
11.05. Graafika, juhendajad Charlotte Biszewski, Eve Kask, Rene Haljasmäe, Viktor Gurov
12.05. Graafika, juhendajad Kadi Kurema, Maria Erikson, Charlotte Biszewski, Britta Benno
15.05. Fotograafia, juhendajad Marge Monko, Paul Kuimet
16.—17.05. Stsenograafia, juhendajad Ene-Liis Semper ja Mark Raidpere
18.—19.05. Kaasaegne kunst, juhendajad Marge Monko, Kirke Kangro, Merike Estna, Taavi Talve, Anu Vahtra, John Grzinich, Paul Kuimet, Taavi Piibemann, Sirja-Liisa Eelma, Eve Kask, David K. Ross

28. aprillil avab maali- ja installatsioonikunstnik Kristi Kongi Berliinis projektiruumis roam oma isikunäituse „Värvid tuletasid mulle meelde, et elu võib minna nii huvitavaks, et me unustame karta“.

Avamissündmus toimub Gallery Weekend Berlin ajal ning kuulub projektiruumidele keskenduva Sellerie Weekend programmi. Näitust saab külastada 7. maini.

Kristi Kongi uus isikunäitus on mõtisklus ja üks viise, kuidas suhestuda ja mõelda ajast, kus me praegu oleme. Näitusel olevad maalid on peegeldused ja portreed, portreed ilma inimesteta, et igaüks saaks ise olla see inimene maali sees. Maale luues oli kunstniku tähelepanu tundlikkusel, aga ka jõul ja piirideta vabadusel.

Avamissündmus toimub 28. aprillil kell 18.00–21.00.

Näitus on avatud 7. maini, projektiruumi saab külastada N–P kell 16.00–19.00 ja kokkuleppel. roam asub Berliinis Kreuzbergi linnaosas Lindenstraße 91, 10969 Berliin.

Näitust toetavad Eesti Suursaatkond Berliinis ja Eesti Kultuurkapital.

Kristi Kongi (sündinud 1985) on maali- ja installatsioonikunstnik, kelle töö keskendub värvile, valgusele ja ruumile. Tema erksavärviline maalilooming võtab sageli muljetavaldavate ruumi hõlmavate installatsioonide kuju. Lisaks maalimisele lõuendile või seintele, põrandale ja laele kasutab Kristi maaliinstallatsioonide loomiseks ka mitmesuguseid muid materjale, nagu näiteks kangad, vineer või pleksiklaas. Maalide ja installatsioonide aluseks on konkreetsed või kujuteldavad kohad, kunstniku tähelepanekud, emotsioonid ja mälestused. Kristi Kongi looming baseerub põhjalikul uurimistööl ja maalieksperimentidel, kus ta katsetab erinevate värvidega, valguse ja varjuga. Kristi ise on nimetanud neid eksperimente „harjutusteks kuuga“. Kristi Kongi looming on ühtaegu nii poeetiline – see väljendub ka teoste pealkirjades – kui ka süsteemne ja analüütiline.
www.kogogallery.ee/ee/kunstnikud/kristi-kongi, www.kristikongi.com

roam on projektiruum Berliinis Kreuzbergi linnaosas – see on loodud residentuuriprogrammi, näituste, lühiajaliste projektide ja võrgustumissündmuste läbiviimiseks. Projektiruumi fookuses on Ida-Euroopa, eeskätt Eesti kunstnikud, kelle näituseid ja residentuure kureerib MTÜ Eesti-Saksa Kunstikoostöö.
www.roam-projects.eu

Kogo galerii on 2018. aastal asutatud kaasaegse kunsti galerii Tartus, mis keskendub eeskätt noorema põlvkonna kunstnikele. Täna esindab galerii kaheksat Baltimaade kunstnikku, nende seas ka Kristi Kongit.
www.kogogallery.ee

Mihkel Ilus “für A. R.-S.”
GÜ galerii
20.04–06.05
E-R 12.00-18.00

“Kogujad on õnnelikud inimesed”
Stefan Zweig, Eilne maailm.

“Eelmisel suvel asendus mul teadmata põhjustel üks pool-obsessiivne kogumiskirg teisega. Järjest pikenev vinüülivirn läks teadmata ajaks puhkusele, asemele tuli aina kasvav lasu pruune TEKTi kanne. Praeguseks on neid peaaegu häirivalt palju. Samas puudub tunne, et neist veel küllalt saaks.. Varem mõtlesin vaasidest kui kosmoselaevast, kannud jäid mõistetamatuks. Nüüd on mul nendega oma suhe tekkinud. See nõuab omaette tähelepanu. Et neid segaseid tundeid kuidagi suunata, teen graafikateostega pühenduse TEKTi kannudele, mis ehk aitavad selgust luua, millega mind võlutud on.”

Mihkel Ilus eksponeerib GÜ galeriis ofset lito teoseid, mis otsivad dialoogi TEKTi, KFK ja ARSi keraamika vormikeelega. Lisaks printidele on näitusel eksponeeritud fragmendid ARSi kujundustööde ateljee ajaloolise maalrite ruumi põrandast. Tegemist on sama ruumiga, kus asub täna Mihkel Ilusa stuudio.

Kunstnik, EKA joonistamise õppetooli juhataja, dotsent Tõnis Saadoja kunstnikuvestlus Kumus toimub 20. aprillil kell 18.00. 

Kumu 3. korruse projektiruumis näitusel „Tõnis Saadoja. Kõrgus merepinnast“ vestlevad maalikunstnik Tõnis Saadoja ja kunstiteadlane ja dramaturg Eero Epner.

Tõnis Saadoja värske isikunäitus „Kõrgus merepinnast“ Kumu projektiruumides on osa muuseumi keskkonnateemalisest programmist „Kunst antropotseeni ajastul“ 2023. aasta kevadel ja suvel. Näituse pealkiri viitab meie valulävele nii ökoloogilises kui ka eksistentsiaalses tunnetuses ja küsimustele, mis end iga päev vaikselt meelde tuletavad. Kas nina on veel vee peal? Kas jätkub hapnikku, mida hingata? Kas on piisavalt kütust? Kui kaua kestab täna? Milline maailm meid ees ootab ning kas seniste võtete ja teadmistega saab selle olemust kirjeldada?

Sümmeetriliselt paiknevad projektiruumid on kui avarad kõlakastid Kumu püsinäituse kahes otsas, mida põhiteljena ühendab vanema Eesti kunsti väljapanek „Identiteedimaastikud“. Ajaloolist konteksti arvestades on ka Saadoja uued teosed oma meelelaadilt pigem nostalgilised, koondades eri ajastute maalilisi kogemusi ning otsides tuge seljataha vaatamisest.

EKA joonistamise õppetooli juhataja, kunstnik Tõnis Saadoja näitus “Kõrgus merepinnast” Kumus on avatud 24. septembrini, 2023. 

Näituse pealkiri viitab meie valulävele nii ökoloogilises kui ka eksistentsiaalses tunnetuses ja küsimustele, mis end iga päev vaikselt meelde tuletavad. Kas nina on veel vee peal? Kas jätkub hapnikku, mida hingata – kas on piisavalt kütust? Kui kaua kestab täna? Milline maailm meid ees ootab ning kas seniste võtete ja teadmistega üldse saab selle olemust kirjeldada?

Muuseum loob väljapanekule vaikimisi turvalise ja minevikuga suhestuva taustsüsteemi. Ajateljele asetatud maalid, kontrollitud kliima ja ohutu kõrgus merepinnast on märgid eilse ja tänase maailma rahuleppest. Reaalaja hüsteerilisena mõjuv foon jääb eemale, ent ometi on muuseumi aegruum tinglik ning erinevad kujutlus- ja lugemisviisid teineteisele väga lähedal.

Teosed muuseumi püsiekspositsioonis on kui aknad eri aegruumidesse, kus avanevad üksikud kaadrid mitmekihilistest maailmadest. Kunsti on alati ümbritsenud keeruline ja vastuoluline olustik. Samas kaardistame me möödunud aegu suuresti läbi tasapinnaliste kujutiste. Maalid muuseumiseinal on ühtlasi ka mälupildid, mälumärgid. Need on kui majakad, mille järgi oleme õppinud teed leidma. Majakatena – orientiiridena – toimisid need maalid ka omas, pildikülluse-eelses ajas.

Siinsed teosed on suuresti loodud nende mälumärkide pinnalt: maalimine kui kordus, maalimine kui traditsiooni hoidmine, maalimine kui eri pildirežiimide ühendamine, maalimine kui viis rahuneda.

Minu maalid, mis koondavad eri ajastute kogemusi, on meelelaadilt pigem nostalgilised. Teemadelt lähtuvad need päevakajalist mõtteruumi läbivatest motiividest ning vaadetest maastikule ja ümbritsevale keskkonnale, kõrvutades ja liites kokku maastikumaali ja vaikelu traditsioone.

See väljapanek kahes projektiruumis on rännak isiklikus maaliarsenalis, mis koosneb kiirematest improvisatsioonidest ning tihedama kompositsiooni otsingutest. Sümmeetriliselt paiknevad projektiruumid on kui avarad kõlakastid, mida põhiteljena ühendab Eesti kunsti püsinäitus „Identiteedimaastikud“.

Maalikunstnik Tõnis Saadoja isikunäitus „Kõrgus merepinnast“ on osa muuseumi keskkonnateemalisest programmist „Kunst antropotseeni ajastul“ 2023. aasta suvel.

Graafiline disain: Tuuli Aule
Koordinaator: Magdaleena Maasik
Tehniline tugi: Tõnis Medri, Allan Talu

22. aprillil kell 16.00 toimub Kai kunstikeskuse auditooriumis kunstnikuvestlus Holger Looduse ja kunstiteadlase Elnara Taidre vahel. 

Vestlusel tuleb juttu nii Holger Looduse interdistsiplinaarsest taustast kui tema jõudmisest visuaalse kunsti juurde, töötamisest erinevates kunstimeediumites, natuke filmidest ja muidugi näitusest ‘‘18 kevadist hetke‘‘.

Kunstnikuvestlusele pääseb näitusepiletiga (10€/6€).

Näitus ‘‘18 kevadist hetke‘‘ on avatud 23. aprillini.

Näituse kohta saab rohkem infot siit

Holger Loodus (1970) on muusik, maali-, multimeedia- ja installatsioonikunstnik, Eesti Kunstiakadeemia õppejõud. Tema teostele on iseloomulik kummastava, kohati ulmataolise reaalsuse või alternatiivajaloo situatsioonide konstrueerimine. Selleks kasutab ta analüütilisi ja samas poeetilis-filosoofilisi visuaalseid vahendeid, hüperrealistlikest maalidest enda loodud mehhanismide, videote ja ruumilavastusteni. 2018. aastal osales Loodus auhinna Köler Prize nominentide näitusel Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, kus pälvis publikupreemia. Alates 2010. aastast on ta esinenud isiku- ja grupinäitustel Eestis, Leedus, Soomes ja Saksamaal, viimased isikunäitused toimusid Tartus Kogo galeriis (2021), Turu Kunstimuuseumis (2019) ja Tallinna Kunstihoone galeriis (2017).

Elnara Taidre on kunstiteadlane, -kriitik ja kuraator, kes töötab Eesti Kunstimuuseumi graafikaosakonna juhatajana. Elnara kaitses Eesti Kunstiakadeemias doktoritööd „Mudel, metafoor, mäng. Omamütoloogiline tervikkunstiteos visuaalkunstis 20. sajandi paradigmavahetuse kontekstis“ (2016) ja töötab Eesti Kunstimuuseumis graafikaosakonna juhatajana. Tema suuremate projektide hulka kuuluvad näituste „Tõnis Vint ja tema esteetiline universum” (2012) ja „Vello Vinn. Vastupeegeldused“ (2019) kureerimine ning kaasnevate raamatute koostamine.

Elnara poolt on kirjutatud ka Holger Looduse näituse ‘‘18 kevadist hetke‘‘ essee.

Tartu Kunstimaja suures saalis Sirja-Liisa Eelma isikunäitus „Peegelduste pealispind“.

Näitusel saab näha kunstniku kõige uuemat, käesoleval ja möödunud aastal valminud maaliloomingut. Teosed lähtuvad maaliseeriast „Must peegel“, mis oli osaliselt eksponeeritud Sirja-Liisa Eelma ja Tiina Sarapu samanimelisel ühisel näitusel 2022. aasta suvel Draakoni galeriis.

Sirja-Liisa Eelma maalid valmivad suurte seeriatena, mille juures on oluline kujundi kordus ja aeglane muutumine. Esmapilgul küll korduv, kuid alati unikaalne kujund tekib maalimise protsessi käigus, kus kunstnik täidab lõuendipindu ruutsentimeeterhaaval just nii laia pintsliga töötades. Käesolevas maaliseeriaski ei kordu ainult n-ö mustrivälju moodustav kujund, vaid ka maalid oma hierarhiavabas kompositsioonis on üksteisega kohati sarnased. Ometi on siingi sarnasus vaid näiline ning nii on maal ja iga kujund sellel teisest erinev, nagu erineb iga hingetõmme ja südamelöök talle eelnevast.

Autor lisab: „Peegelduses oleme kahekesi. Mina ja peegelpilt. Nii olen mina maali loojana ja vaataja näitusesaalis maaliga silmitsi nagu peegliga. Maal on pind, värviga kaetud tükk lõuendit, mis võib, aga ei pea esitama väljakutse kolmandale, sügavuse dimensioonile. Sügavuse illusiooni kõrval veetleb mind mõte pealispinnast. Selles on valmisolekut ja potentsiaali enamaks, ometi ka pretensioonitust ja suuremeelsust olla see, mis ollakse.“

Sirja-Liisa Eelma (s 1973) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (EKA) maalikunsti eriala 1996. aastal. Alates 2018. aastast õpib EKA doktorikoolis ja töötab hetkel EKA maaliosakonna külalisdotsendina. 2016. aastal tunnustati tema loomingut Konrad Mägi preemiaga, aastal 2021. oli tema maaliseeria „Kirjutada oma / sinu nime“ nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale. Tema viimane isikunäitus Tartu Kunstimajas toimus 2017. aastal.

Kunstnik tänab: Kaarel Eelma, Maris Karjatse.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus jääb avatuks 26. märtsini.

4. märtsini on Hobusepea galeriis avatud EKA vilistlaste Solveig Lille ja Olev Kuma näitus “Piirideta aed”

Aed on piiritletud ökosüsteem, milles loodusvormide kujunemise ja kasvamise ohjad on inimene enda kätte haaranud. Aia loomise ajendiks võib olla nii esteetiline, kogemuslik kui praktiline kaalutlus. Peamiseks aia tunnuseks, ükskõik kui metsiku või hooldatu, on aedniku võim, kontroll seal toimuva üle. Inimene seab aias omad piirid väga mitmel tasandil, otsutades ühteaegu, millised liigid kokku viia, millised hävitada, mille kasvu piirata ja millel vabamalt vohada lasta.

Inimkonna aastatuhandete pikkused kogemused on istutanud meisse sügavale aia arhetüübi. Tunneme selle arhetüübi jõudu, kui meid lummab vapustav vaade, vaimustab õitsev liilia,
või kui viibime aia lõõgastavas rahus.

Aednikena ei saa me muud, kui püüame ikka ja jälle luua seda ürgset aeda, mis eksisteerib meie hinges, kuid ei avaldu kunagi piisavalt välises reaalsuses.
See aed on, nagu Carl Gustav Jung ütleb, meie kollektiivse alateadvuse toode. Ja ülaltoodud definitsiooni järgides on selle toote tingimuseks kontrolli olemasolu. Nii ei eksisteeri ilma inimese kontrollita ei ühtegi aeda, ühtegi kasvandust, ühtegi parki. Aed kõlab kaunilt, aga on planeedi koloniseerimise üks esmaseid tunnuseid. Kas on võimalik sellest kontrollist kuidagi vabaneda? Tegutseda, olla ja unistada ilma omastamata, väljendada end ilma võimu ja piire kehtestamata?

Sellele küsimusele otsivad vastust, kumbki omal moel, maalikunstnikud Solveig Lill ja Olev Kuma. Kuigi Lill ja Kuma töötavad ühe mõiste erinevates sfäärides, otsivad mõlemad olukordi, kus toimub piiri mõiste pidev ümberhindamine, kus miski ei seisa paigal ega ole kunagi päris kindel.

Solveig Lille akvarellid viivad vaataja bioloogilise skaala mikrotasandile, kustpoolt vaadates on kelle iganes kehtestatud piirid nii mõõtmatult kaugel, et vabastavad kogeja tunnetuse nii füüsilistest kui vaimsetest barjääridest. Lill osutab, et piirid lõpevad seal, kus lõpeb meie nägemine, silm või mikroskoop. Edasise otsustab meie kujutlusvõime.

Olev Kuma läheneb piiridega tegelemisele psühholoogilises võtmes. Tema abstraktsed, samas põhjaliku struktuurse ülesehitusega maalid on justkui alateadvuse erinevate kihtide kogumid. Need viitavad meie tajudele, nende teinekord vaevumärgatavatele muutustele, ning võimalusele tajudega kusagil ohutunde piiril manipuleerida. Kollektiivse alateadvuse piiride kompamine on Kuma tööde üks teadlikult manifesteeritud eesmärke.

Kahe kunstniku töödest moodustub kokku tervik, mis annab tundlikule vaatajale võimaluse uurida omaenda sisemist aeda, selle kontrollitust. Ja ehk mõelda selle üle, kuipalju seda harida või kuipalju lasta sel umbrohtu kasvada.

Holger Loodus

Teiselpool sinist sealpoolsust

Denisa Štefanigová koos Johanna Ruukholmi ja Marleen Suviga. Kuraator Yilin Ma. 

16.02–16.03.2023
Avamine 16.02, kell 17.00

Kultuuriajaloolane Astrida Neimanis kirjutab raamatus “Hüdrofeminism ehk veekoguks muutumisest”, kuidas meie ja teiste vaheline ruum on sama-aegselt nii, kauge kui eelajalooliste vete laotus, kui lähemal meie oma nahast. Štefanigová näitusel “Teiselpool sinist seapoolsust” sulavad inimesed hoovusteks, et siis teiste olevustega jagatud kehas ühes elada. 

Štefanigová praeguste tööde keskmes on voolav liikumine inim- ja mitte-inimsubjektide vahel, kus elusolendid pole teineteisest puutumata ega lahutatud. Nagu kõike hõlmav vesi, mis hoiab meid kehades ringlemise läbi lõpmatult kestvas saamise seisundis, immitsevad Štefanigová teosed “Teiselpool sinist sealpoolsust” endast välja uutele territooriumitele. Spetsiaalselt näituse jaoks loodud teoste kaudu, uurib “Teiselpool sinist sealpoolsust” võimalusi kokkuvoolamiseks ja ühtesulamiseks, tehes seda sarnaselt meie kehade soontes endasse suubuvale veele. 

Kui vaadata Štefanigová teoseid läbi sidususpuntkide, võib märgata nende välja joonistumist ja nende juurdumist – nii heas kui halvas – meie eraelusse. Neimanis on kirjutanud, kuidas: “Hoolimata sellest, et me oleme kõik veest tehtud, teineteisse nõrguvad ja voolavad kehad, paneme me vastu täielikule ühtesulamisele, ainelisele hävingule. Täpsemalt, me lükkame seda edasi kuniks “põrm saab põrmuks ja vesi veeks””. Tõestuse sellele väitele saab leida Štefanigová’ teostes, kus vesi, õhk ja meid siduv miski töötavad kehadevahelise suhtlusvahendina, ühendades vaatajaid ning hõlbustades kehalisusest teadlikuks saamist. Nõnda lähenedes tõusevad nähtavale nii olnud kui olev. Meie kehad hoiavad endas minevikku, kiikudes samaaegselt tuleviku äärel. Oleme keset kestvat endaks saamise seisundit, milles puudub taassünni naiivsus. 

Štefanigová lähenemises, mis esitab väljakutse inimliku ja mitte-inimliku piiridele – kõigele, mis hoiab neid kahte sfääri sotsiaalselt ja keskkondlikult lahus – on midagi kvääri. Nagu selle kohta on kirjutanud bell hooks: “Kväär ei tähista seda, kellega sa seksid. See võib küll olla osa sellest, kuid kväär tähistab seesmise mina vastaseisu ümbritsevaga ning tungi selles luua ja leida koht vestluseks,  edenemiseks ja armastuseks”

Štefanigová praktikas täidab vesi olulist rolli – alustades veest, millest koosneb akrüülvärvi keha, lõpetades vee enda kuivamisjälgedega lõuendil. Štefanigová ühe joone tehnika äratab maalides mingi niiske tõe – peegelduse, mis on lõpmatus liikumises. Asetades maalid teineteise kõrvale, loob Štefanigová laine, mis voogab läbi ruumi. 

Näitusel on eksponeeritud Denisa Štefanigová maalid ja installatsioonid koos Marleen Suvi skulptuuridedga. Näitust saadab piiratud tiraažiga kataloog, mis uurib näitust läbi kunstnik Denisa Štefanigová ja kuraator Yilin Ma dialoogi. Kataloogi on kujundanud Johanna Ruukholm. 

Denisa Štefanigová (s. 1995) on Tšehhi kunstnik, kes töötab peamiselt maali vallas. Ta kaitses hiljuti magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti õppekavas – bakalauresusekraadi Brno tehnikaülikooli vabade kunstide teaduskonnas, olles ennast lisaks täiustanud õpingutel Bilbaos aastal 2021. Štefanigová oli sel aastal üks 15 nominendist ülebaltikumilisele Young Painter Prize-ile. Tema viimasteks näitusepaikadeks on olnud MO muuseum Vilniuses, Hobusepea ja Hoib galeriid. Štefanigová teoseid võib leida nii KogArt-i kui SYNLAB-i kogudest. Sel aastal ootavad teda nii isikunäitused Tallinnas, Prahas kui grupinäitus Ungari kunstniku Asztrid Csatlosega Brnos. 

Marleen Suvi (s.1998) on kaitsenud bakalaureusekraad Eesti Kunstiakadeemia maali erialal ning on hetkel EKA magistrant kaasaegse kunsti õppekaval. Oma praktikas uurib Suvi inimkeha ja -hinge vastastikust põimumist. Parasjagu on tema käsitlevate ideede keskmes endaga kohtumise võimalikkus, vastuse leidmine küsimusele: “kuidas lasta lahti isekusest”, ning mida tähendab enda kujutamine seksuaalsel viisil.
Valdav enamus Suvi loomingust on autoportreed. Haikuloome puhul on kunstnik proovinud mõtestada tühje, teaduvustamatusest pinnale kerkinud, otsekui kellelegi teisele kuuluvaid fraseeringuid. Peamisteks materjalideks, millega kunstnik töötab, on õlivärv, lõuend ja klaas. Tema hiljutistest näitusteks vääriksid välja toomist “Külaline” (Hobusepea galerii, 2022) ning “Et keha ei unustaks” (Vent Space, 2021).

Johanna Ruukholm (s. 1996) on graafiline disainer ja kunstnik, disainistuudio Jojo&me liige. Ruukholmi haardeulatus graafilise disaini vallas on lai, ulatudes veebilehtedest illustratsioonideni ning ta naudib väga lugude jutustamist läbi erksate ja mõistatuslike tegelaste ja maailmate. Peale igapäevase töö arvuti ja joonistusvahenditega, loob Ruukholm keeramilisi skulptuure ja tarbekunsti Nestworkersi brändi alt. Ta on samuti üks Tallinnas toimuvate peoürituste sarja “HoneyCombat” loojaid.

Yilin Ma (s. 1995) on Helsingis baseeruv kuraator ja kirjutaja, kes töötab kirjanduse ja visuaalkultuuri lõikepunktides, fookuspunktiga Ida-Aasia kväär diasporaa narratiividel ja kväär-feministlikel mõistmisviisidel lüürilise ja materjaalse lõikepunktides. Praegusel hetkel on ta omandamas magistrikraadi näituse-uuringutes Helsingi kunstiülikoolis. 

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia

Näituse avamisjoogid pakub Punch