„Kohanemise kunst“ Kadrioru kunstimuuseumis

Näituse „Kohanemise kunst“ Kadrioru kunstimuuseumis avamine neljapäeval, 14. septembril kell 18.30.  

Näitusel osalevad kunstnikud Sophie Durand, Elo-Reet Järv, Sandra Kosorotova, Kärt Ojavee, Uku Sepsivart, Denisa Štefanigová, Paco Ulman, Kristina Õllek.

Näituse avamise raames esitab Johhan Rosenberg kell 19.30 kohaspetsiifilise performance’i „Kohanemine 360°le“.  Rosenbergi skulpturaalne etteaste kasvab välja otse müüdi südamest. Publiku silme ees elustuvad Kadrioru lossi laemaalil olevad legendid Ovidiuse „Metamorfoosidest“.  

Näitus vaatleb kaasaegsete kunstnike lähenemisviise looduse väärtustamisel ning ökoesteetikast ja ökofeminismist tärganud looduse de-estetiseerimist. Kaasatud on nii kriitilised kaasaegsed kunstnikud kui ka teosed Eesti Kunstimuuseumi kogudest. 

Kuraatorid: Madli Ehasalu, Triin Metsla
Näituse kujundaja: Siim Karro
Graafiline disainer: Tuuli Aule
Koordinaatorid: Kerttu Männiste, Aleksandra Murre, Laura Tahk 
Haridusprogrammid: Ilona Kroon, Eneli Raal, Berta Vahtra

Näitus on avatud 3. märtsini 2024.

Näituse “Hüljatud maastikud. Kohila Paberivabrik” avamine toimub 16. septembril kl 12 Kohila paberivabriku puidumassiruumis 

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond ning muinsuskaitse ja konserveerimise osakond korraldasid sel kevadel juba kaheteistkümnendat korda interdistsiplinaarse “Hüljatud maastike” töötoa, kus kasutuseta jäänud hoonekompleksidele püütakse leida tänapäevaseid lahendusi. Tänavune töötuba, erialastuudio ja näitus sündisid koostöös Kohila kogukonna ning MTÜ Kohila Paberivabrikuga, kes on oma südameasjaks võtnud 20 aastat tühjana seisnud paberivabriku kui maamärgi väärtustamise.

Paberivabriku ruumides toimuv näitus esitleb EKA 2. kursuse arhitektuuri ja linnaplaneerimise õppekava erialastuudio tudengite projekte ja makette, mis uurivad, kuidas väärtustada ja elavdada Kohila ajaloolist paberivabrikut. Väljapanekut saadab just selleks loodud heliinstallatsioon. 

16. septembril kl 12 toimuval näituse avamisel tutvustavad tudengid paberivabriku üheksat tulevikuvõimalust, millega leiti vastuseid küsimustele:

Kas lagunevaid tööstushooneid on võimalik kasutuskõlbulikuks muuta ringmajanduse meetodil?

Kas ringmajandus loob uusi töökohti?

Kas kogukonna- ja kultuurikeskus saab olla majanduslikult jätkusuutlik?

Kuidas kaasata kogukonda ja võita konkurentsist?

Millest koosneb hoone jalajälg?

Milline hoone on jätkusuutlik?

Kas ja kuidas saab targalt lammutada?

Millised ajaloolised kihistused on väärtuslikud ja keskkonda loovad?

Kevadsemestri jooksul külastasid tudengid korduvalt Kohilat ja paberivabrikut, analüüsisid põhjalikult selle ehituslikku keskkonda ja piirkonda laiemalt, ning kaardistasid nii võimalusi kui murekohti. Lisaks tegeleti sama piirkonnaga maastikuarhitektuuri aine raames, mille käigus keskenduti paberivabriku ja Kohila maastiku sidumisele, sealse maastiku mõtestamisele ja defineerimisele. Tudengitele ülesandeks oli luua programme ja ruumilise sekkumise visioone, mis kohtleksid hüljatud tehasehoonet veel praktikasse jõudmata viisidel. 

Suur osa Eestis seni renoveeritud vanade tehasehoonete uus programm põhineb sarnasel mudelil: sisse kolivad uued piiratud huvigrupiga ärid ja büroopinnad, mistõttu muutub hoone kas majanduslikel või sotsiaalsetel põhjustel paljude jaoks kättesaamatuks. Oma kodukoha ajalooga tahab aga igaüks end võrdsetel võimalustel siduda, seega oli oluliseks väljakutseks töötada välja lahendusi, mis pakuvad kasutust olenemata inimese rahakoti suurusest, tarbimiseelistustest või vanusest.

Näituseks on arendatud edasi jaanuaris toimunud töötoa tulemusi. Töötuba koondas arhitektuuri, sisearhitektuuri, muinsuskaitse, disaini ja inseneri erialade tudengeid ning seda juhendasid Riin Alatalu, Triin Reidla ja Aljona Gineiko EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnast; Koit Ojaliiv ja Andres Ojari EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnast ning Simo Ilomets TTÜ ehituse ja arhitektuuri instituudist.

Töötuba toimus: https://www.artun.ee/kalender/huljatud-maastikud-kohila-paberivabrik/

Valminud projektide autoriteks on EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala nüüdseks 3. kursuse tudengid:

Arabella Aabrams, Anabel Ainso, Anu Alver, Fred-Eric Pavel, Alis Mäesalu, Karmo Viherpuu, Tuule Kangur, Darja Gužovskaja, Laura Haki, Frank Kuresaar, Hugo Georg Kalaus, Madis Arp Keerd, Kristian Tigane, Triinu Lamp, Liisalota Kroon, Karl Robin Timm, Laura Venelaine, Karl Perens ja Villem Kai Johannes Laimre.

Projektid valmisid arhitektuuribüroo KUU arhitektide Joel Kopli, Koit Ojaliiva ja Juhan Rohtla juhendamisel, nõustas LCA konsultant Anni Oviir.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Sündmus FBs:

Kohila Paberivabriku ajaloost

1893. aastal asutatud vabrik seati sisse kunagises Kohila mõisa sae- ja jahuveskis, mis muudeti moodsa aja nõudmiste järgi puumassi ja papitehaseks. 19. sajandi lõpul tööd alustanud vabrik elas üle erinevad poliitilised ja majanduslikud muudatused. Kohilas toodeti trüki- ja kirjapaberit, vihikuid, paberkotte ja ka tapeeti. Vabrikul oli kandev roll aleviku arengus, tehas andis juba algusaastail tööd 60-le, enne I maailmasõda 160-le ja 1970. aastatel enam kui 350-le inimesele. Kompleksi juurde kerkis varakult ka elamutega töölisasula, ehitati posti- ja telegraafijaam, vabatahtlike tuletõrjujate pritsikuur ning pidude, kooli ja lasteaia tarbeks vabriku klubihoone. Ehitati juurde nii vabrikuhooneid kui ka infrastruktuuri. Samuti panustati kultuuri edendamisse – asutati eestikeelne raamatukogu ning vabriku muusikaselts. 

Taasiseseisvumise ajal 1990. aastatel hakkas vabrik käest kätte käima, kuniks paberitootmine suleti sootuks. Insener Nikolai Heraskovi projekti järgi valminud tehas ja selle hilisemad lisandused on pärast tootmise väljakolimist halvas seisus nagu enamik suletud tööstusi, territoorium ei ole siiski täielikult hüljatud.

Alevi südames, jõe ja pargi vahetus naabruses asuval vabrikul on kohalikele inimestele oluline roll ja siin, nagu paljudes teistes endistes tööstuskülades, otsitakse sellele uut elu kultuurikeskkonnana. Kohila paberivabrikus toimetab praegu aktiivne kohalik MTÜ.

Olete oodatud Eve Kase näitusele „Tee südamikuni“ galeriis Truus 14.09.‒14.10.2023

Avamine 14. septembril, kell 16.00

Armastusega on kummalised lood: seda on omajagu tuntud, sellest on omajagu mõeldud, räägitud ja kirjutatud, ent ometi ei paista armastus kunagi ammenduvat. Armastus ilmub küll alati konkreetselt, aga ei kaota üheski ilmumises oma lõputut jõudu, me näeme seda endi ja teiste eludes tõusmas ja taandumas, alati kordumatult, alati äratuntavalt. Armastus on nagu aeg: me teame, mis see on, aga kui tahame sellest kinni haarata, jääb kätte ainult armastatu keha – kui seegi –, umbes samamoodi tabavad meie aega otsivad pilgud vaid kellade numbrilaudu. Armastatu seest armastust ennast kätte ei saa, see jääb alati mingil määral saladusse. Armastus on nagu kaev, millesse mahuvad kõikide ookeanide veed. Armastust pole võimalik lõpuni mõista ja samas on paratamatu, et me seda ikka ja jälle proovime.

Kunstnik Eve Kase „Tee südamikuni“ on järjekordne katse armastust ava(lda)da, et armastus kunstniku loodud avaustest välja saaks valguda, võib-olla uued rajadki leida. Selleks liitis Kask jõud näituse kuraatori, kirjanik Jan Kausiga, et põimida omavahel armastuse visuaalseid ja sõnalisi kirjeldusi. Näitus koosneb kolmest mõttelisest osast. 2020. aastast pärit akvarellide sarja „Rändavad lilled“ jaoks maalis Kask sõprade ja lähikondlaste kingitud õistaimi, mistõttu võib tema kompositsioonides näha omamoodi portreesid, kuna iga kujutis tähendab kunstnikule isiklikku lähedussuhet.
Värsketest töödest on esindatud esiteks mahukas, segatehnikas abstraktsete maastike/valguste konstellatsioon, millele kandis Kask käsitsi peale luuletaja Kätlin Kaldmaa mõjusa poeemi „Armastus pimeduse südames“, kust on pärit ka näituse pealkirja motiiv. Suurvormi ümbritsevad vastukaaluks postkaardid, millele on kirjutatud erinevaid armastuse sõnastuskatseid.

Lausete autoriteks on lisaks Kasele ja Kausile inimesed, kelle poole nad vastava palvega pöördusid: Marika Agu, Johan Elm, Indrek Koff, Eha Komissarov, Marju Pearnberg ja Tiiu Sandrak.

Postkaartidele kirjutasid ja joonistasid Jan Kaus ja Anna Kaarma.

Miks aga on tekstid kantud pindadele käsitsi? Ent kuidas teisiti kujutada midagi, mis on ühtaegu võimalikest abstraktseim ja võimalikest isiklikem?

Jan Kaus,
Näituse kuraator

Näitus „Keraamika kannab“ tutvustab Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna 3DL ja keraamika osakonna rahvusvahelise lühiresidentuuri tulemusi, mis sünteesivad kriitilist ruumimõtet materjali ning parameetrilise kihtlisandustehnoloogiaga.

Selle ettevõtmise fookus on koondatud koostööroboti abil savi 3D printimisele, et ümber- ja taasmõtestada arhitektuuri „tugisammas”– selle kandeelemendi pikk ajalooline muutumine on ehitatud keskkonnas jälgitav nii otseselt füüsilisel kujul kui ka kultuuriliselt koostöös teiste erialade ning tehnoloogiate arenguga. Lihtsustatud kujul võib selle kokku võtta minimeerimise ja maksimeerimise probleemina – kuidas on võimalik olukorras, kus kaasaegsed ehitised eeldavad võimalikult vähese materjalikuluga ja lihtsasti valmistatavate tugikonstruktsioonide olemasolu, jõuda selle elemendi terviklahenduses kõiki kaasatud erialasid uudse tulemuseni viivate mõtete sümbioosini? Eesmärk on (taas)avastada (ositi unustatud) kandesüsteemi varjatud potentsiaalid kaasaja kontekstis läbi eksperimentaalsete keraamiliste postide ja sammaste.

Näitus avamisega kaasneb osalevate arhitektide, disainerite ja kunstnike töödele pühendatud temaatiline sümpoosion. Tutvustatakse Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna 3DL  ja keraamika osakonna rahvusvahelise lühiresidentuuri tulemusi, mis sünteesivad kriitilist ruumimõtet materjali ning parameetrilise kihtlisandustehnoloogiaga. Seminari juhatab Andres Kurg.

Sümpoosion on inglise keeles.

Sümpoosion „Keraamika kannab | Loading Ceramics“ toimub teisipäeval, 12. septembril kell 14.00, Eesti Arhitektuurimuuseumi 1. korrusel ja sellele järgnev näituse avamine kell 16.00 hoone 3. korrusel.

Kuraatorid: Martin Melioranski, Lauri Kilusk

Kaaskuraator: Varvara Guljajeva

Osalejad: Varvara Guljajeva ja Mar Canet Solà, Raul Kalvo, Lauri Kilusk, Kaiko Kivi, Martin Melioranski, Sasha Serber, Paco-Ernest Ulman, Markus Wikar

Näitust ja sümpoosioni toetavad: Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Kultuurkapital

Asmus Soodla avab isikunäituse “Standardne puitmaterjal” Uus Rada galeriis, 15. septembril kell 18.00.

“Standardne puitmaterjal” annab poodiumi möödavaadatule – puidutoodetele, mis oma universaalsuses teenivad kogu inimeste loodavat ruumi. Need on vahendid, millest tehakse asju, ning nende väärtus väljendub enamasti vaid valmisehitatud tulemuses. Selle näitusega tuuakse tähelepanu tulemuselt vahendile, analüüsides, näitlikustades ja avastades muutmata puidutooteid. Kõnealuseks saab eelkõige loodusliku materjali ja tehisliku toote vaheline üleminek ning ühiskonna kriteeriumid vahenditele, millega enda ümber ruumi luuakse.

Asmus Soodla on kunstnik, kes on viimastel aastatel tegelenud põhiliselt skulptuuri-, installatsiooni-, helikunstiga. Kui tema varasem looming on enamasti narratiivipõhine ja põimitud draamalike elementidega, siis hiljutised projektid, nende hulgas ka “Standardne puitmaterjal”, keskenduvad isoleeritud ja selgetele kontseptsioonidele.

Asmus õpib Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri erialal.

Näitus on avatud 16.–23. septembril, Uus Rada galeriis, aadressil Raja 11a.

Lahtioleku kellaajad:
E-R 16-20
L-P 12-20

Sümpoosion „Keraamika kannab | Loading Ceramics“ teisipäeval, 12. septembril kell 14.00 ja sellele järgnevale näituse avamisele kell 16.00

Osalevad Varvara Guljajeva ja Mar Canet Solà, Raul Kalvo, Lauri Kilusk, Kaiko Kivi, Martin Melioranski, Sasha Serber, Paco-Ernest Ulman, Markus Wikar.

Sümpoosioni juhatab Andres Kurg.

Sümpoosion ja näitus “Keraamika kannab” tutvustavad Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna 3DL ja keraamika osakonna rahvusvahelise lühiresidentuuri tulemusi, mis sünteesivad kriitilist ruumimõtet materjali ning parameetrilise kihtlisandustehnoloogiaga.

Sümpoosion on inglise keeles.

Kuraatorid: Martin Melioranski, Lauri Kilusk
Kaaskuraator: Varvara Guljajeva

Toetajad: Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kultuurkapital

Tanja Muravskaja näitus „Hingelähedane sõna“ Narva kunstiresidentuuris kujutab endast vene keelt kõnelevate Eesti inimeste sõnade atlast, mis peegeldab mitmeid kohalikus ühiskonnas toimunud ja toimuvaid protsesse.

See ainulaadne ajastu ja kultuuri jälg on jäädvustatud Eesti vene kogukonna emakeeles ja on väga ilmekaks eestivene identiteedi väljundiks. Sõnade kollektsioon on kogutud tihedas koostöös ülalmainitud kogukonna ja Tallinna Linnamuuseumi vene muuseumiga.

Tanja Muravskaja kasutab oma loomingus analüütilist lähenemisviisi ja psühholoogilist vaatlemist – olgu käsitluse objektiks üksikisiku, ühiskonna või paiga psühholoogia. Tema teosed tegelevad identiteedi ja mälu, samuti ühiskonna ja selle liikmete omavaheliste suhetega. Tema tööd kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi püsikogusse. 2018. aastal pälvis Muravskaja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi Köler Prize’i peapreemia. 2019. aastal sai Valgetähe V klassi teenetemärgi.

„Hingelähedane sõna“ oli osa Tallinna Vene Muuseumi projektist „Muuseumi laboratoorium“. Narva kunstiresidentuuris areneb teos edasi ja koos külastajatega täiendatakse sõnade kogu veelgi.

Näituse kujunduse kontseptsioon: Raul Kalvo
Graafiline kujundus: Vladimir Loginov
Tehniline teostus: Johannes Säre ja Denes Farkas
Tõlkija: Ilona Martson
Tänusõnad: Eesti Kultuurkapital, Tallinna Linnamuuseumi Vene Muuseum

Näitus on avatud kuni 29. oktoobrini

N-R 15-19, L-P 13-19

NARTis, 9. septembril kell 16.00

Tanja Muravskaja näitusel „Hingelähedane sõna“ Narva kunstiresidentuuris on väljas venekeelsete eesti inimeste sõnade atlas. See sõnakogu kajastab mitmeid kohalikus ühiskonnas toimunud ja toimuvaid protsesse.

Muravskaja kasutab oma töös analüütilist lähenemist ja psühholoogilist vaatlust – olgu tema käsitluse objektiks indiviidi, ühiskonna või koha psühholoogia. Tema teosed käsitlevad identiteeti ja mälu ning ühiskonna ja selle liikmete suhteid.

Erilises Station Narva kunstnikevestluses avab Tanja näitusest ja selle jaoks kogutud sõnade tausta. Sellele järgneb praktiline töötuba “Sõnamäng”, milles kunstnik kutsub osalejaid mängima keele, mõistete, sõnade ja tõlgetega – ainetega, mida igaüks saab omanäoliselt ja loominguliselt rakendada.

Tasuta.

See on osa Station Narva programmist.

EKA raamatukogus saab vaadata õppeaasta algust tähistavat näitust „Kohtumine kukeaabitsaga“. EKA muuseumi koostatud väljapanekul särab akvarellitehnika kirkuses Ülle Meisteri tõeliselt meisterlik diplomitöö, aabitsa illustratsioonid aastast 1973.  

27. augustil oli Ülle Meisteri (1948–2021) 75. sünniaastapäev ning seda tähtpäeva märgib ära ka käesolev näitus. Akvarell sai 2 aastat tagasi lahkunud raamatuillustraatori meelistehnikaks juba ülikooli ajal ja ta jäi selle juurde kogu eluks. Ülle Meisteri piltidega Kukeaabits (1974, tekst L. Eisen) oli koolides kasutusel palju aastaid – kuni 1980ndateni ning tekitab elevust ja äratundmist veel tänaselgi päeval. Meisteri töö ei hiilga mitte ainuüksi erakordsetes tehnilistes finessides, vaid ka toonase eluolu isikupärases käekirjas jäädvustamises. Pilku püüavad uudse stilisatsiooniga lapsekujude moekad riided, nende keskkondade kaasaegsed interjöörid, mida ilmestavad moodsad suuremustrilised tekstiilid. Ja muidugi toonane koolivorm ning ajastutüüpilised mänguasjad, eesotsas plekkämbri ja -kühvli ning kõigile tuttava sinitriibulise Sipsikuga. Meisterliku akvarellisti pintslist tulnud erksatoonilised pildilised jutustused voogavad värvide sulandudes vaatajani otsekohese rõõmuga.

Ülle Meister töötas pärast EKA lõpetamist aastaid kirjastuses Valgus.

Ta on kujundanud heliplaadiümbriseid ja akvarelltehnikas postkaarte, tegelenud vabaloominguga ja illustreerinud hulgaliselt kooliõpikuid. Lõpetamisel autorile cum laude toonud aabits ei jäänud Meisteril ainukeseks – 1987. aasta L. Kivi ja M. Roosilehe aabitsa kujundamise ja illustratsioonide eest sai ta ENSV riikliku preemia. Tema töid on korduvalt valitud 25 kaunima Eesti raamatu ja 5 kaunima Eesti lasteraamatu hulka.

Näitusel on võimalik trükitud raamatut ka sirvida ning klaasi taga eksponeeritud originaalidega võrrelda. 

EKA muuseum soovib näitusega head uut õppeaastat kõigile tudengitele ja töötajatele!
Olgu see sama värvikas kui kaanekuke sabasuled!

Reeli Kõiv,
näituse kuraator

Eesti Kunstiakadeemia vanim järjepidevalt toimunud täienduskoolitus alustab 8. oktoobril oma 29. hooaega. Kursusele on eelkõige oodatud arhitektid, ehitusinsenerid, muinsuskaitsetöötajad, mälestiste omanikud jt asjahuvilised, kes soovivad tegeleda arhitektuuripärandi uurimise, projekteerimise ja restaureerimisega.

Kursuse põhiteemad:

• Eesti arhitektuuriajalugu
• Muinsuskaitse alused
• Allikad ja uurimine
• Projekteerimine ja planeerimine
• Ajaloolised materjalid ja tehnoloogiad
• Ajaloolise hoone restaureerimisküsimused
• Interjöör ajaloolises hoones
• Muinsuskaitseline järelevalve
• Mälestis ja keskkond

Lisaks loengutele toimuvad seminarid, töötoad ning õppekäigud põnevatele objektidele. Kursust viivad läbi EKA, TTÜ ja TÜ õppejõud, muinsuskaitsjad ning konserveerimise ja restaureerimise ala spetsialistid.

Õpe toimub kaks korda kuus reedeti-laupäeviti-pühapäeviti, kokku 11 korda.

Lisainfo ja registreerimine