Näitused

Kuidas toodetakse teadmisi linna kohta ja milleks? Millised meetodid aitavad linna vaatenurki avardada? Kuidas linnaruumist õppida ja tulemusi esindada?

EKA urbanistika I kursuse tudengid kutsuvad teid loovatele linnameetoditele keskendunud kursuse “Kunst ja linn” lõpuettekannetele. Momentum Montenegro nimeline ettekannete õhtu süveneb Mustamäe esimese mikrorajooni sotsiaalsetesse ja materiaalsetesse aspektidesse.

Eesti esimese paneelmajade piirkonnana lõi see uue ruumilise konfiguratsiooni ja sai kiiresti ikoonilise unistuste sihtkohaks sõjast laastatud keskpaiga Tallinnas. Selle eluasememudeli rakendamist on aga selle loomisest saadik tugevalt kritiseeritud. Nüüd on neli maja I mikrorajoonist ette nähtud naabruskonna renoveerimise pilootprojektiks, mille eesmärk on uuendada nii hooneid kui ka nendevahelist ruumi.

Esitletud projektid keskenduvad nende nelja paneelmaja vahelisele avalikule ruumile, mitte eesmärgiga midagi tõestada, vaid midagi õppida.

Kursust juhendab Mattias Malk.

Sündmus Facebookis

5. oktoobril kell 19.00 avab Kristina Õllek Tallinnas Noblessneri linnakus asuvas Tütar galeriis mereökoloogiat käsitleva isikunäituse „Hüpoksilises ja kunagises troopilises vees“. 

Anname ülevaate Benini traditsioonilise muusika projekti hetkeseisust. Tutvustame Beninis (Lääne-Aafrika) asuva Grand-Popo traditsioonilist muusikat.

Kaastegevad helilooja ja laulja Steve Abeni (Benin) ning Benini traditsioonilise muusika ansambel koosseisus
Hans-Gunter Lock
Andrus Haugas
Janek Samberg
Asja Dorofejeva
Andrus Kallastu

Kuna Grand-Popo on lisaks äärmiselt põnevatele muusikatraditsioonidele ka üks olulisemaid voodoo vaimseid keskusi, siis lisaks muusikutele on oodatud mõtteid vahetama antropoloogid, usundiuurijad, tantsuuurijad, visuaalkunstnikud, filmitegijad, kultuuriloolased, filosoofid ja muude valdkondade asjatundjad.

Sündmus Facebookis

Neljapäeval, 21. septembril kell 18.00 avatakse Hop galeriis Taavi Teeveti näitus „Raamatukogu“. 

„Aga mulle tundub, et inimsugu — ainus omataoline — sureb välja ja et püsima jääb Raamatukogu: valgustatud, mahajäetud, lõpmatu, täielikult liikumatu, täis hinnalisi köiteid, kasutu, hävimatu, salapärane.” 

/Jorge Luis Borges „Paabeli raamatukogu” 1956/

Taavi Teeveti näitus loob ühtaegu vaadet ja kogemust. Galeriist saab Borgese ehk kuulsaimas novellis kirjeldatud raamatukogu kaugeim kamber, saal, kus lugejate ja raamatukoguhoidjate asemel valitseb aja kindlameelne juhuslikkus ja universumi ürgosa — kaos.

Borgese sõnades loodud mudelist saab tööriist, ehitub ruum ning vallandub võimaluste ahel. Taavi Teevet seiskab aja ning loob oma teosega võimaluse võtta ette jalutuskäik eksistentsi keskmesse, igaviku ja igavuse vahele, kus raamatute — lugude ja informatsiooni — avanemine ei juhtu mitte kerge ja harjunud käeliigutuse, vaid hulljulge kujutlushüppe läbi.

“Raamatukogu on täielik ja selle riiuleil on talletatud kõik kahekümne viie  kirjamärgi võimalikud kombinatsioonid(…).”  

Ruumis avaneb seisundipilt raamatukogu kaugematest nurkadest ühes teostega seeria “Pühendumine” kahest voolust:

1. Laserlõigatud piiblid ja lauluraamatud, mida on kasutatud pressvormidena. Neisse pressitud lehtmetall ja raamat moodustavad uue sõltumatu terviku.
2. Rauast valatud piiblid ja lauluraamatud.

Taavi Teevet on metallikunstnik, keda paeluvad materjalide ja tehnoloogiate sümbioos, klassikaliste tehnoloogiate eksperimentaalsed edasiarendused ja
mäng materjali mälu ning laetusega.Teevet on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (2023) sepakunsti eriala MA cum laude ning töötab alates 2021. aastast osakonna ehe ja sepis töökodade meistri
ja juhatajana.
2023. aastal pälvis Teevet Eesti Kunstiakadeemia noore tarbekunstniku preemia MA tasemel ja Marzee kaasaegse ehtekunsti galerii lõpetajate näituse preemia.
Teevet on osalenud näitustel Eestis, Saksamaal, Belgias, Ungaris, Itaalias, Ühendkuningriikides, Portugalis ja USA-s, olnud Bocuse d’Or rahvusvahelise gastronoomiavõistluse Eesti delegatsiooni serveerimiskomplektide autor 2021-2023 ning töötanud koos mitmete teatri- ja etenduskunstnikega, muuhulgas Paide Teatri, Ekspeditsiooni ning Kohtumiste ja Mitte-Kohtumiste
Instituudiga.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

EKA keraamika osakond esitleb:
näitus „Transformatsioon“
Viimsi Kunstikooli galeriis
21.09.–19.10.2023

Avamine 20.09 kell 18.00

Eesti Kunstiakadeemia keraamika osakond saab käesoleval aastal 100 aastaseks. Näitus „Transformatsioon“ on üks seda sündmust tähistav ettevõtmine.

Näitusel eksponeeritud suuremõõtmelised keraamilised vormid on valminud EKA keraamikaosakonna esimese kursuse õppetööna. Märtsi ja aprilli jooksul kavandatud ning ehitatud tööd põletatakse maikuu alguses Kohilas Tohisoo mõisapargis asuvas anagama-tüüpi põletusahjus. Ahju eripära seisneb selles, et köetakse puudega ning põletatavad esemed on vahetus kontaktis tuleleegiga, üks põletus kestab keskmiselt 50 tundi ja ahi jahtub seejärel 4–5 ööpäeva. 

Keraamika töökojas nädalate jooksul pehmest ja plastilisest savist vaeva ja rõõmuga sündinud töödest saavad põletuse käigus kuumuse ning leegi poolt vormitud kivikõvad keraamilised taiesed. 

See maikuu alguses hooaega alustav põletus juhatab sisse kevadised ja suvised sündmused, mille keskmeks ahi on.

Kuna põletus on pikk, siis hästi sujuv meeskonnatöö ja kõigi osalejate panus on väga oluline. Sama oluline kui põletus ise ja tööd, mis seal sünnivad, on üliõpilaste ning keraamikute omavaheline suhtlemine ahju ümber. Tohisoo ahi ja põletus toob keraamikuid kokku, on õppebaasiks  Eesti Kunstiakadeemia keraamika ja skulptuuri erialade üliõpilastele ning koostöö ja kohtumiskohaks rahvusvahelisele kunstnikkonnale.

Näitusel osalevad oma töödega praegused ja endised tudengid: Anna-Liisa Villmann, Merilyn Kasemets, Keily Kerem, Lilian Maasik, Elisabeth Tõnne, Sanna Lova, Kristel Kärdi, Linda Viikant, Mari-Ann Maask, Maria Kim, Kätriin Reinart, Marta Vikentjeva, Gaida-Erica Pärn, Helen Griffiths, Ethel Ütsmüts, Triin Lehismets. 

Aine juhendaja ja näituse koostaja: Karin Kalman 

EKA keraamika osakond saab käesoleval aastal 100 aastaseks. Käesolev näitus, mis avatakse 20. septembril kell 18 Viimsi Kunstikooli galeriis, on üks seda sündmust tähistav ettevõtmine. Näitusel eksponeeritud suuremõõtmelised keraamilised vormid on valminud EKA keraamikaosakonna esimese kursuse õppetööna.

Märtsi ja aprilli jooksul kavandatud ning ehitatud tööd on põletatud maikuu alguses Kohilas Tohisoo mõisapargis asuvas anagama-tüüpi põletusahjus. Ahju eripära seisneb selles, et köetakse puudega ning põletatavad esemed on vahetus kontaktis tuleleegiga, üks põletus kestab keskmiselt 50 tundi ja ahi jahtub seejärel 4–5 ööpäeva.

Näitusel osalevad oma töödega praegused ja endised tudengid: Anna-Liisa Villmann, Merilyn Kasemets, Keily Kerem, Lilian Maasik, Elisabeth Tõnne, Sanna Lova, Kristel Kärdi, Linda Viikant, Mari-Ann Maask, Maria Kim, Kätriin Reinart, Marta Vikentjeva, Gaida-Erica Pärn, Helen Griffiths, Ethel Ütsmüts, Triin Lehismets.

Aine juhendaja ja näituse koostaja: Karin Kalman

Näitus jääb avatuks 19. oktoobrini.

Näitus “Taska töökojast tänapäeva” EKA raamatukogus.
18. september – 15.november 2023

Alates 18. septembrist, saab EKA raamatukogus tutvuda loovuurimuse ” Ajaloolise reljeeftrüki rekonstrueerimine ja loovarendamine” tulemustega.

Uurimuse lähtepunktiks on praeguseks unustatud 1924. aastal nahakunstniku ja raamatuköitja Eduard Taska töökojas leiutatud reljeeftrüki tehnika, mida tuntud klišee- ja linooltrükist eristab kahetasapindne tulemus ja peente graafiliste joonte puudumine.

Näitus annab ülevaate katsetustest, mille eesmärgiks oli rekonstrueerida reljeeftrüki tööprotsess võimalikult ajastutruult ja arendada taastatud ajaloolise tehnika põhjal kaasaja materjalidele ja töövõtetele sobivad tiražeerimist võimaldavad trükilahendused.

Katsete tulemusena taasleiutatud tagurpiditrükk võimaldab trükiplaadina kasutada laia valikut korduvkasutatavaid ja ümbertöödeldavaid materjale. Selles tehnikas saab trükkida erinevatele materjalidele nii pimetrükis kui foolioga. Loovuurimuse katsed näitavad, et tagurpiditrükk sobib nii prototüüpimiseks kui ka unikaalesemete ja väikesetiraažiliste toodete valmistamiseks.

Näitus jääb avatuks kuni 15.11. 2023

Lisateave Jaana Päeva:
jaana.paeva@artun.ee

Projekti „Ajaloolise reljeeftrüki rekonstrueerimine ja loovarendamine“ meeskond:
Jaana Päeva, Eve Kaaret, Lennart Mänd, Riina Samelselg

Näituse kujundus: Ran-Re Reimann

Projekti rahastaja: Kultuuriministeerium, kultuuri- ja loomevaldkondades loovuurimuse toetamise programm

Täname: Eesti Ajaloomuuseum, EKA köitestuudio ja IKIGI 

E-R 10.00–18.00
L 11.00–15.00

22. septembril 2023 avatakse Mexico Citys Casa Lü kunstikeskuses Kristi Kongi, Marit Mihklepa, Krista Mölderi ja Ann Mirjam Vaikla grupinäitus “Surm sai alguse sügisel” (“La muerte comenzó en otoño” / “The Death Began in Autumn”).

Näituse kuraatori Leslie Moody Castro pikaaegne soov on olnud kokku tuua eesti naiskunstnike looming. Selle raames näidatakse nii uusi teoseid kui ka olemasolevate teoste edasiarendusi. Teoseid saadab kuraatoritekst, mis seob omavahel mehhiko ja eesti kultuuriruumidele omaseid lähenemisi tsüklilisusest – nii inimelude kui neid ümbritseva keskkonna perspektiivist:

“Surm sai alguse sügisel, millele eelnes kevadine uuestisünd. See oli üks paljudest väikestest surmadest – tuhandetest väikestest surmadest – kõikidest hääbumise ja taassünni eluringidest ning sellega kaasnevast haprusest ja haavatavusest uueks saamise teekonnal.”

Kristi Kongi eksponeerib näitusel detaile oma uurimistööst “Tunnetada taevast”, milles esinevad sümbolid nii Yeatsilt kui ka eesti ja mehhiko rahvakultuurist, räägivad lugusid taeva värvidest, valgusest ja piirideta vabadusest. Koostöös vulkaaniliste tezontle kividega loob Marit Mihklepp näitusele teise peatüki videoinstallatsioonist “mineraalsed igaühed”, mis vaatleb inim- ja geoloogiliste kehade vahelisi suhteid ning kujutlusvõime võimalikku mineraalset päritolu. Krista Mölder on uue teose loomisel inspireerunud mehhiko luuletaja Octavio Pazi ideestikust, kus olemise kese on pidevas muutumises. Seda haprat olukorda on kunstnik kujutanud linnu või lennuki tiiva ristlõikeid kujutavate luminogrammidena. Ann Mirjam Vaikla teos “Agua Mansa”, koostöös kunstnikuga Sebastian Moske, seob visuaalseks esseeks kahe autori omavahelise kirjavahetuse. Häiritud maastikele ja ökosüsteemidele lähenetakse nii kväärteooria kui ka esivanematest teada- / või puuduolevate lugude kaudu.

Näitus on avatud 23. september – 15. oktoober, 2023 aadressil Correggio 42, Ciudad de los Deportes, CDMX.

Kunstnikud: Kristi Kongi, Marit Mihklepp, Krista Mölder, Ann Mirjam Vaikla

Kuraator: Leslie Moody Castro

Projekti koordineerimine: Vaikla Stuudio

Graafiline disain: Ott Kagovere

Tõlkija: Paty Siller

Casa Lü direktor ja asutaja: Guadalupe Quesada ja Vicente Quesada

Näituse toetajad: Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Casa Lü

Casa Lü kunstikeskus loob näituste ja residentuuri programmide kaudu dialoogi rahvusvaheliste kunstnike ja Mexico City erinevate kogukondade vahel.

(Vene keeles allpool)

HOIDES ASJU HÄMARUSES, JÄLLE
Anna Škodenko, Darja Popolitova, Viktor Gurov ja Francisco Martínez
22.09—25.10.2023
Avamine: 22.09 kell 17.00

Olete oodatud näituse „Hoides asju hämaruses, jälle“ avamisele 22. septembril kell 17.00 EKA Galeriis!
„Hoides asju hämaruses, jälle“ on kollektiivselt kureeritud kunstiprojekt, mis põhineb etnograafilisel uurimistööl. Näitus EKA Galeriis on viimane osa triloogiast, mis peegeldab avalike saladuste ning Ida-Virumaa varjatud ruumide seoste üle.  Viimase kolme aasta jooksul oleme väisanud 37 erinevat keldrit uurides põrandaalust materiaalkultuuri, selles postindustriaalses, venekeelses ja ökoloogiliselt rikutud regioonis.
Nelja kunstniku installatsioon oli esimene väljund meie kollektiivsest tööst, mis oli eksponeeritud Riia Kunstiruumis (Riga Art Space, 2022) ja Sillamäe Muuseumis (2023). Vahepeal oleme oma installatsiooni ka edasi arendanud ning jätkanud uurimistöö ning ideedevahetusega. Selle tulemusel on valminud neli individuaalset tööd:

TULEVIKU MINEVIK lavastab rea kohtumisi ajakapsliga, mis pandi 1971. aastal Kohtla-Järves asuva monumendi „Au tööle“ sisse ning pidi avatama aastal 2046, kuid võeti kogemata välja 1996. aastal. 

KRATT© VALMISTATUD IDA-VIRUMAAL on 3D-prinditud riiulitel eksponeeritud seinainstallatisoon, mis on skulptuurivormi saanud põlevkivi fragmentidest. Kratt on tööfriigist mütoloogiline tegelane, kes hävitab ennast, kui tema looja annab talle täitmatuid ülesandeid. 

KOOPAKUMMITUSED, installatsioon sisaldab suitsuga maalimise tehnikat ja katab sissepääsu galeriisse kinni, taasluues kogemuse, mille annab tunneli kaevamine või trepist alla minek ja sisenemine keldrisse.

VEDELAD VARJUD PIIRIL on seeria Bütsantsi stiilis kollaaže, mis on inspireeritud sõbrunemise žestidest Kulgu piirkonna (ehk Narva Veneetsia) garaažiomanike vahel. See on mehelik, amfiibne territoorium tegemaks asju teisiti kui neid linnas tehakse ja pakub kohta  lõõgastumiseks.

Asjad, mis on olnud ära pandud ning hoitud pimeduses, omavad erilist mõju kui nad välja tuua ning eksponeerida. Näitus presenteerib selle efekti erinevaid külgi, reflekteerides materiaalsete asjade ülekogumise, tuleviku jaoks mõeldud sõnumite, eksistentsiaalse esteetika ja paikade üle, kus inimesed saavad katsetada oma olemuse erinevate külgedega. Inimesed vajavad varjupaiku ning kohti kuhu saaks asju ära peita. Põhiinstallatsioon tegeleb just antud teemaga ning koosneb neljast osast: videointallatsioon “Keldriuks”, milles Jelena juhib meid läbi oma keldri Kohtla-Järvel; audiovisuaalsest skulptuurist nimega “Баю-бай“, mis koosneb videost ja 3D-prinditud lapsevankrist; visuaalist nimega “Sartre allkorrusel”, mis sisaldab kohalikest keldritest leitud eksistentsiaalseid sõnumeid; “Maaalustest elulugudest”, mis esilteb uurimistöö käigus kogutud objekte koos sinna juurde kuuluvate personaalsete lugudega.s

Anna Škodenko (s. 1986) on multidistsiplinaarne kunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia külalislektor. Tema loomingut iseloomustab lüüriline ning analüütiline lähenemine oma meediumile ja visuaalsele kujutisele. 

Darja Popolitova (s. 1989) on multidistsiplinaarne kunstnik, külalislektor ja Eesti Kunstiakadeemia doktorant. Darja loob ehteid ja videoinstallatsioone, mille teemaks on digitaalkultuur, lisades juurde ka pseudomaagilist esteetikat.

Viktor Gurov (s. 1989) on kunstnik ja graafiline disainer, kes on huvitatud linnamaastikest ning kasutuseta jäetud hoonetest. Ta töötab Eesti Rahvusraamatukogu kunstilise juhina.

Francisco Martínez (s. 1982) on antropoloog Tampere ülikoolist, kes tegeleb kaasaegse materiaalse kultuuri teemadega läbi etnograafiliste eksperimentide. 2018. aastal pälvis ta Euroopa Sotsiaalantropoloogide varase karjääri preemia. 

Täname: Pire Sova, Svetlana Ivanova, Ekaterina Grafova, Jelena Mutonen, Andrei Mitkovets, Nadežda Popolitova, Jakob Tulve, Andres Nõlvak, Allar Rebane, Madis Kaasik, Mari Kivipõld, Riina Varol, Taavi Teevet, Dmitri Fedotkin, Enas Amerkhanov, Ehte- ja sepakunstinosakond, WasteMatters ERC projekt, ning kõik teised, kes on näituse valmimisele kaasa aidanud.

____________________________

И СНОВА ВЕЩИ В ТЕМНОТЕ?
Анна Шкоденко, Дарья Пополитова, Виктор Гуров и Франсиско Мартинес 
Галерея EKA, 22.09—25.10.2023
Открытие: 22.09 в 17.00

И СНОВА ВЕЩИ В ТЕМНОТЕ? – это коллективный художественный проект, основанный на этнографических исследованиях. Выставка в галерее EKA является заключительной частью трилогии, которая размышляет о том, как хранимые обществом тайны соотносятся со скрытыми пространствами в Восточной Эстонии. За последние три года мы посетили 37 подвалов, исследуя подземную материальную культуру этого постиндустриального, русскоязычного, экологически разоренного региона. Инсталляция, созданная четырьмя художниками стала первым результатом нашей коллективной работы, которая была выставлена в Рижском городском выставочном зале (2022) и в музее Силламяэ (2023). Тем временем мы дополняли нашу инсталляцию, продолжали наши исследования и обмен идеями. В результате мы создали 4 новые индивидуальные работы: 

ПРОШЛОЕ БУДУЩЕГО—эта инсталляция представляет собой серию встреч с капсулой времени, замурованной в 1971 году в монументе «Слава Труду», возведенном в Кохтла-Ярве. Капсулу предполагалось открыть в 2046 году, но ее случайно обнаружили в 1996.

ДОМОВИК© MADE IN IDA-VIRUMAA—настенная инсталляция, состоящая из скульптурных фрагментов горючего сланца, выставленных на полках, напечатанных на 3D-принтере. Kratt (домовик) – мифологическое существо-трудоголик, которое уничтожает себя, когда его создатель поручает ему невыполнимые задачи.

ПЕЩЕРНЫЕ ПРИЗРАКИ—инсталляция, сочетающая эстетику фьюмажа с пространственным дизайном. Закрывая вход в галерею, инсталляция воспроизводит ощущение спуска по лестнице в подвал. Или в шахтный туннель.

ЖИДКИЕ ТЕНИ НА КРАЮ—серия коллажей в византийском стиле, вдохновленная тем, как вяжут узлы пользователи лодочных причалов в районе Кулгу (также известном как «Нарвская Венеция»). Это, так сказать, земноводная, мужская территория, где можно отдохнуть от городской рутины и отлично провести время. 

То, что было скрыто и хранилось во тьме, приобретает особое очарование, когда извлекается на поверхность. И выставка позволяет нам в этом неоднократно убедиться, размышляя о накоплении материалов, посланиях в будущее, экзистенциалистской эстетике и убежищах, где можно узнать разные стороны собственного «я». Людям нужны укрытия и пространства, чтобы хранить вещи в темноте. Основная инсталляция посвящена этой теме и состоит из 4 частей: видеоинсталляция «Дверь в подвал», в которой Елена проводит нас по своему подвалу в Кохтла-Ярве; аудиовизуальная скульптура «Баю-бай» знакомит с сюрреалистичным видео, располагающимся в скульптуре в форме коляски; визуальное представление «Сартр внизу» из различных экзистенциальных посланий, найденных в местных подвалах; и «Подземные биографии», в которых рядом с личными историями представлен ряд извлеченных объектов.

Anna Škodenko (1986)—мультидисциплинарная художница и гостевая преподавательница в Эстонской академии художеств. Ее творчество характеризуется лиризмом и аналитическим подходом к медиуму и визуальному образу.

Darja Popolitova (1989)—мультидисциплинарная художница, гостевая преподавательница и докторант в Эстонской академии художеств. Дарья создает украшения, а таже видео-инсталляции на тему дигитальной культуры, смешивая это с псевдо-магической эстетикой.

Viktor Gurov (1989)—художник и графический дизайнер, которого интересуют темы оформления текстов, а также городских пейзажей и заброшенных, урбанистических мест. Виктор работает креативным директором Эстонской национальной библиотеки.

Francisco Martínez (1982)—антрополог Университета Тампере, занимающийся современными проблемами материальной культуры через этнографические эксперименты. В 2018 году он был награжден премией за раннюю карьеру Европейской ассоциации социальных антропологов.

Выражаем благодарность Пире Сова, Светлане Ивановой, Екатерине Графовой, Елене Мутонен, Андрею Митковцу, Надежде Пополитовой, Якобу Тульве, Андресу Нылваку, Аллар Ребане, Мадис Каасик, Рийна Варол, Мари Кивипылд, Таави Тивет, Энас Амерханов, Дмитрий Федоткин, Кафедра ювелирного и кузнечного дела, ERC проект WasteMatters, и всем, кто так или иначе внес свой вклад в инсталляцию.