Ülevaade

Raamatukogu on erialaline ülikooliraamatukogu. Komplekteerime teatmeteoseid, teaduskirjandust, õpikuid. Valdkonnad on kunst, arhitektuur, disain, meediakunst, kunstiajalugu, kunstikriitika, muinsuskaitse, restaureerimine, semiootika, kultuur, teater, foto-ja kinokunst ja religiooni ajalugu.

Raamatukogu asub asenduspindadel, kuid on lugejasõbralik. Fondile pääseb kergelt ligi, kuna kõik on avariiulitel. Perioodika alates 2009. a. Vanemad ajakirjad , ilukirjandus ja veel mõned vähekasutatavad kirjanduse liigid on ruumipuudusel ajutiselt hoiul Eesti Hoiuraamatukogus, see fondiosa on suletud.

Lugejateks võtame oma üliõpilasi, õppejõude, töötajaid, vilistlasi, kunstiõpetajaid, teiste kõrgkoolide üliõpilasi ja muid kunstihuvilisi.

TUTVU MEIE UUDISKIRJANDUSEGA! ( Näitus kuni 8. novembrini 2017)

UUED DVD-d

EESTI KUNSTIAKADEEMIA MAGISTRITÖÖD

EESTI KUNSTIAKADEEMIA DOKTORITÖÖD

 

E-kataloog ESTER 

 

ISE

EKA Kirjastuse uus trükis: sarja “Ehituskunsti Raamatukogu” esimene köide – Pier Vittorio Aureli “Vähem on piisav: arhitektuurist ja askeesist”

17. oktoobril ilmus trükist uue sarja “Ehituskunsti Raamatukogu” esimene köide – Pier Vittorio Aureli “Vähem on piisav: arhitektuurist ja askeesist”. Raamatu tõlkis Eik Hermann, toimetas Neeme Lopp, sarja disainis Martin Rästa.

Aureli raamat kirjeldab seda, kuidas kujutlus minimalistlikust disainist ja arhitektuurist on tänapäeval võõrandatud esteetilise elegantsi ja küünilise majandusmudeli teenistusse, ning küsib, kas ja kuidas meil on sellisest õhkkonnast hoolimata võimalik keelduda võlamajanduse moraalsest santaažist ning jõuda idee juurde minimalismist, mis pakuks sellele radikaalset alternatiivi mõtestatud askeetliku eluviisi näol, kus vähem ei pea tingimata olema rohkem, vaid võib olla täiesti piisav.

Pier Vittorio Aureli (1973) on nüüdisaegne arhitekt ja teoreetik, kes õpetab peamiselt Londonis ja külalisprofessorina Yale’i ülikoolis Ameerika Ühendriikides.

Ehituskunsti Raamatukogu on Eesti Kunstiakadeemia raamatusari. Selle raames antakse välja nii ajakirja Ehituskunst täiendavaid kogumikke kui ka teoseid, mis on arhitektuuri ja laiema ruumipraktika jaoks laiemalt asjakohased.

Vihje: EKA raamatukogus maksab raamat ainult 7 €!

———

Pier Vittorio Aureli
Vähem on piisav: arhitektuurist ja askeesist

 
Tõlkinud Eik Hermann
Toimetanud Neeme Lopp
Keeletoimetaja: Tiina Hallik
Disain: Martin Rästa
47 lk, eesti keeles

 
Ehituskunsti raamatukogu #1
Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2017

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Euroopa Liidu IT-agentuuri kunstikonkursile laekunud 22 kavandi hulgast esimesed kolm kohta võitsid klaasikunstnikud!

 

Fotol II koha teos

Riigi Kinnisvara AS viis läbi kunstikonkursi, et leida sobivaim teos 2018. aasta suvel valmivasse IT-agentuuri peamaja aatriumi.

Võitjaks kuulutati tunnustatud klaasikunstniku Maret Sarapu teose „Jäämägi“. Žürii sõnul on teos hästi ära tabanud IT-agentuuri hoone olemuse. IT-agentuuri hoone on kui jäämäe tipp, millest näeme vaid üht kümnendikku. Ülejäänud struktuuri osad on Strasbourgis ja Austria mägedes, kus asuvad mahukad andmepargid. Teos tekitab kontrasti ruumi üldisele sisearhitektuursele lahendusele, mängides julgelt erinevale värvilahendusele ning kasutades hästi ära aatriumi loomulikku valgust. Tulemuseks on päevavalguses erinevatest nurkadest vaadeldav, kihiline, õhuline ja pidevalt värvi muutev skulptuur, mis enda muutumise kaudu muudab ka kogu aatriumi tunnetust.

Teise koha pälvis ideekavand „Graaf“, mille autoriteks on klaasikunstnikud EKA klaasikunsti osakonna õppejõud Kai Kiudsoo-Värv, Piret Ellamaa ja magistrant Kateriin Rikken. Žürii arvates oli teos kaasaegseid materjale ja tehnilisi lahendusi julgelt proovile panev ning ruumi hästi täitev.

Kolmanda koha saavutas võistlustöö „Mandala“, mille autoriks on klaasikunstnik Kati Kerstna. Teosel on hea vormi- ja ruumitunnetus, mis võimaldab sellel eripalgeliselt esile tõusta ja muutuda vastavalt valgusoludele.

http://www.rkas.ee/riigi-kinnisvarast/uudised/euroopa-liidu-it-agentuuri-kunstikonkursi-voitis-installatsioon-jaamagi

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

EKA aastal 100. Neoliberalistlikud mõjud (kunsti)kõrgharidusele. Maarin Ektermann

Eesti Kunstiakadeemia 90. sünnipäeva ajal 2004. aastal olid meeleolud helged – oodati nii varsti valmivat Kumu kui ka otsust EKAle lahedamate ruumivõimaluse jaoks kas siis Patarei vanglas või oma ajaloolisel krundil Tartu mnt 1.[1] Paar aastat varem oli Eesti liitunud Euroopa Kõrgharidusruumiga, loovmajandus tundus uus ning paljutõotav valdkond ning kõik need asjaolud koos ennustasid EKAle huvitavaid eestseisvaid aastaid.

Kümme aastat hiljem on olukord palju keerulisem – loodetavasti on praeguseks selja taga vintsutusi täis protsess, mille lõpptulemusena jäädi ilma võimalusest ehitada uus hoone oma Tartu mnt 1 krundile ning pärast mitmeaastast üüripindadel asumist loodetakse paari aasta jooksul koolipere taas kokku kolida Suva sukavabriku hoonesse. Bologna protsessid on muutunud kõrgkoolid eelkõige „tõhusamaks“ masinavärgiks ning aidanud kaasa kõrghariduse devalveerumisele. Seoses järjest laiema üleminekuga teadmistepõhisele majandusele, kasvab eriti nõudlus loovtöötajate järele, kuid pigem allutab majandus kunstniku oma nõudmistele kui vastupidi. Hiinlastel on needus „Elagu sa huvitavatel aegadel“ .

Võttes arvesse erinevaid ühiskondlikke, poliitilisi ja majanduslikke suundumusi, on Tõnu Viik hästi kokku võtnud kaasaegse kõrghariduse kahetisuse: „Ülikoolist võib mõelda kui süsteemist – sel juhul nähakse teda kui teatavate kvalifikatsioonide saavutamiseks vajalike pädevuste hulka, ning sel juhul saab uurida, kas pädevuste saavutamiseks mõeldud nõuded on adekvaatsed, kas neid ka täidetakse ja kui hästi nende täitmist kontrollitakse. Aga ülikoolist võib mõelda ka kui kohast, kus mööduvad ühed kõige olulisemad aastad inimese väljakujunemisel. Sellisel juhul lähenetakse ülikoolile kui keskkonnale, kus toimub isiksuse intellektuaalne areng.“[2] Järgnev artikkel käsitlebki Eesti Kunstiakadeemiat mõjutavaid asjaolusid ning nendest lähtuvalt EKA võimalusi tegutseda „koha“ ja / või „süsteemina“. Algatuseks tuleb aga lühidalt vaadata, mida mõista neoliberalistliku ühiskonnakorralduse all nii Eestis kui laiemalt, mis on alates 80ndatest Läänes kujundanud ümber arusaamad loovusest, haridusest ja tööst.

Neoliberalism ja Eesti

Peale laulva revolutsiooni erilise õhustiku lõppemist 90ndatel võttis Eesti Lääne eeskujul suuna neoliberalistliku ühiskonnakorralduse poole.[3] Noore riigi püüdlikkus andis rahvusvahelisel meedial põhjust rääkida Eestist kui „kõige liberaalsemast majandusest lääne pool Hongkongi, ületades thatcherismis isegi Margaret Thatcherit ennast“[4]. Üle 15 aasta Eestis valitsenud Reformierakond on kuni viimase ajani olnud üks vähestest Euroopa liberalistlikest erakondadest, kes on neoliberalismi doktriini üsna õigeusklikult järginud.[5]

Neoliberalismi põhimõtteid on üldiselt samad nn klassikalise liberalismiga, kuid muutunud on riigi roll. Kui varasemalt oli riik midagi, mida tuli piirata, et sõltumatu indiviid saaks vabalt tegutseda, siis neoliberalismi visiooni elluviimist ei jäetud turu iseregulatsiooni hoolde – liberalistlikud lõppeesmärgid nagu vabadus, valikuvõimalus, tarbija suveräänsus ja konkurents konstrueeritakse nüüd riigi poolt.[6] Lisaks sobivate tingimuste loomisele kujundab riik ka sobiva üksikisiku, kes hoolitseks enda eest, oskaks valida, oleks ettevõtlik, nö iseenda korravalvur ning võtaks sellega seotud riskid enda kanda.[7] Riigi poolt määratud standardite ülesanne on kindlustada pakutavate kaupade ja teenuste kindlaksmääratud tase ja teha valimine võimalikult „tarbijasõbralikuks“.[8]

Läänele „järelejõudmise“ himus siia kiiruga imporditud mõttevool sobis kokku eestlaste individualistliku ja pragmaatilise hoiakuga; lisaks pakkus liberalism tõhusat vastukaalu nõukogulikule retoorikale, mis propageeris kollektiivsust, varanduslikku võrdsustamist jne.[9] Kuid vähemalt sama tähtis nagu neoliberaalne majanduspoliitika, on peale taasiseseisvumist olnud ka konservatiivne rahvuslus – vaatamata sellele, et need kaks mõttevoolu on oma olemuselt teineteisele vastukäivad. Ilmselt on paljude silmis just neoliberalism olnud rahvusluse uuendaja rollis, Rainer Kattel märgib tabavalt, et „ideaalne eestlane on rahvariideis Skype’i-insener“[10]. Liberalism kohandus, sündis kohaliku värvinguga eestilik liberalism[11] ning seega on tänaseni teatud protsessid, mis neoliberalismi iseloomustavad nagu sotsiaal- ja haridussüsteemi privatiseerimine, siin alles arutelu ja üksikute näidete tasandil.

80-90ndatel toimus Läänes ka üleminek postindustriaalsesse ajastusse –  asjade  asemel on nüüd põhirõhk informatsiooni, ideede, teenuste, sotsiaalsete suhete ja emotsionaalsete seisundite loomisel.[12] Materiaalseid objekte tootvad tehased on kolitud silma alt ära Kolmandasse maailma, uut moodi tootmisprotsess Läänes kandub nö tehasest välja ning leiab aset igas ühiskonna sõlmpunktis – töökohal ja kodus, pereringis ja sotsiaalsetes suhetes, puhkuse ajal ja unes.[13] Valdavaks saanud töövormi – immateriaalse töö – üheks olulisemaks tunnuseks ongi seose kadumine tööaja ja töölise ekspluateerituse vahelt; kapital ei ole hõivanud mitte üksnes toote valmistamiseks kuluvat ressurssi, vaid kogu tema eksistentsi, töölise mõtted ja tunded.[14]

Need protsessid on toonud Läänes kaasa uue klassi tekkimise, mille kirjeldamiseks kasutatakse prekaarsuse mõistet; vaatamata plahvatuslikule levikule viimase kümne aasta jooksul, on see mõiste alles kujunemises.[15] Võrreldes argiteadvuses kinnistunud „tavalise“ palgatöötaja kujuga iseloomustab prekaarset töötajat ebastandartne töösuhe, millega kaasneb piiratud või puuduv ligipääs sellistele elementaarsetele tööõigustele nagu tasuline puhkus, tasu ületunnitöö või haiguspäevade eest, fikseeritud tööaeg, haigus-, töötus- või pensionikindlustus.[16] Lääne-Euroopa tööealisest elanikkonnast töötab prekaarsetes tingimustes, mida iseloomustab paindlikkus, ajutisus ja sotsiaalne ebakindlus, hinnanguliselt umbes 25-30%.[17] Töösuhete prekariseerumine puudutab väga erinevaid sotsiaalseid gruppe nagu näiteks migrandid ja ilma dokumentideta elanikud (sans-papier), kultuuri- ja haridustöötajaid, koduperenaised, hooldustöö tegijad (care workers) ning teenindus- ja tööstustöötajad, kelle töösuhetel on hulgaliselt halle varjundeid.[18]

Toimunud tehnoloogia kiire areng ning teadmiste edasikandumise uute võrgustike kaudu panid postindustriaalsel ajastul aluse globaalsele infoühiskonnale. 90ndate lõpus esile kerkinud termin „teadmistepõhine majandus“, mille poole püüdleb ka Eestis valitsev partei[19], kirjeldabki ühiskonda, kus  kõige olulisemaks kapitaliks on saanud teadmised ja ning kõige olulisemaks oskuseks ümberõppimisvõime. Kui Tony Blair kuulutas 1996. aastal valitsuse kolmeks prioriteediks “Haridus, haridus ja haridus!”[20], siis tähendas see hariduse käsitlemist ühe vahendina, mille kaudu meist kõigist saavad “oma saatuse arhitektid”[21] – kuid selline vabaduse ja võimaluste liberaliseerimine tähendab riigile ka vähem vastutust oma kodanike käekäigu ees. Toimides turu põhimõtetel, sätestatakse üksikisiku peamiseks käivitavaks jõuks omakasu ning ühiskonna kõige efektiivsemaks seisundiks pidev konkurents, mis murendab inimestevahelist usaldust ning kahandab kokkuvõttes ühiskonna sidusust.[22] Sellest, kui sügavalt on neoliberalistlikud hoiakud „õrnas kujunemiseas“ Eesti ühiskonda mõjutasid, annavad märku erinevad uuringutulemused – näiteks domineerivad meil selgelt asised ellujäämisväärtused ning neid, kelle puhul võiks rääkida nö postmateriaalsetest väärtustest, on alla 5%.[23] . Viimastel aastatel jõuliselt edasi arenenud kodanikuühiskonda ning nn arutlusdemokraatiat, mis tõstabki tähelepanu alla ühiskonna sidususe problemaatika ning väärtustab taas rohujuure-tasandi algatusi, võib eriti majanduslanguse kontekstis samuti vaadata neoliberalistlikest väärtustest väsimisena.[24]

Neoliberalistlik arusaam haridusest ja tööst

Läänes seni kehtinud arusaama juured haridusest on valgustusfilosoofias, saksa keelne sõna „Bildung“ viitab inimese mitmekülgsele kasvamisele; haridus on midagi, mis aitab inimesel realiseerida sisemist potentsiaali. Hegeliaanlike arusaamade järgi, mis kuni 20. sajandi teise pooleni on olnud vundamendiks hariduse mõistmisel, käsitleti haridust kui enese-arendamist, mis hõlmab nii tegutsemist, kogemuste saamist, tõeotsinguid, pingutust kui ka vastutust.[25]  Haridusprotsessis õpib vaim minema kaugemale teadaolevast, seadma kahtluse alla konventsionaalseid tõdesid ning avastama selle käigus enda andeid ja tugevusi, mis viivad isikliku küpsemiseni. Neoliberalistlikud ümberkorraldused ühiskonnas seavad aga sellised ideaalid ja hariduse kui avaliku hüve kahtluse alla, propageerides selle asemel arusaama haridusest kui personaalsest investeeringust. Keskseks saavad märksõnad nagu tööturu nõuded, kutseharidus, töödistsipliin ja –moraal, innovatsioon, teadmiste ülekanne (näiteks ülikoolist ettevõttele), kulude kokkuhoid jne.[26]. Hariduselt nõutakse suuremat ühiskonna teenimist, ainult et ühiskond ei tähenda enam inimkonna emantsipatsiooni, inimeste valgustamist, kodanikkonda ega avalikkust, vaid turgu.[27] Ülikoolidele heidetakse ette, et need huvituvad teadmisest vaid teadmise enda pärast ning on end turust ja ühiskonnast ära lõiganud. Selles uues tekkinud „kliimas“ kulub peamine energia tõe otsingute asemele aruandluskohustuste täitmise, töö tõhustamise ning mõõdetavate väljundite leidmise peale[28].

Hariduse kaubastamise kontekstis sarnanebki kõrgharidussüsteem bürokraatliku masinavärgiga, mille peamine eesmärk on end ülal pidada. Eelarvekärped ja riigi tagasitõmbumine teeb ülikoolid sõltuvaks sponsoritest, korporatsioonidest ja fondidest, millest räägitakse küll kui suurenenud iseseisvusest, kuid tegelikult tähendab see äri ja poliitika imbumist haridussüsteemi. [29] Riiklike toetuste vähenemise maksavad kinni tudengid ja nende perekonnad, mis muudab üliõpilased „haridusteenuse“ tarbijateks ning kinnistab nad juba varakult kapitalistliku süsteemi osadena – olles võtnud suured õppelaenud, tuleb (hiljemalt!) peale kooli lõpetamist tööle asuda.[30] Samas on uuringud näidanud, et suurem osa lisanduvaid kulutusi, millega kõrgkoolid näiteks oma õppemaksu tõusu põhjendavad, lähevad töökohtadele administratsioonis, turundus- ja arenguosakondades, millel ei ole õpetamisega mingit pistmist.[31] Toetudes järjest enam doktoriõppe tudengitele ja adjunctidele[32] – lepingulistele töökohtadele, mida iseloomustavad prekaarsed töötingimused –, saavutatakse kulutustes sisulisele poolele märkimisväärne kokkuhoid.[33] Nii on näiteks Ameerikas viimase kümnendi jooksul riiklike koolide õppemaksud tõusnud 72%, kuid riiklikud kulutused õpilase kohta vähenenud 24%.[34] Sellised arengud seavad kahtluse alla pikaajalise veendumuse, et avalikust rahast toetatud kõrgharidus on kättesaadav ka madalama sissetulekuga ja keskklassi peredele.

Ühtlasi tuleb muuta ka oma arvamust hariduse kui „garantii“ suhtes. Nagu liberaalset haridusmaastikku toetav Volli Kalm on täheldanud, siis „Surmani haritud, austusväärseks ja targaks inimeseks vorminud ülikooliharidus on asendunud olukorraga, kus formaalse kõrghariduse omandamine võtab vaid loetud aastad, aga end täiendatakse õppides kogu aktiivse tööea jooksul ja kauemgi.“[35] Kiirelt muutuvad olud eeldavad kõigilt töötada soovijatelt pidevat kohandumist ning seega on investeerimine haridusse lõppematu protsess. Elukestvast-õppest on saanud üks kõlavatest mõistetest, mis peaks aitama toime tulla nii nooruse priviligiseerimise kui pidevalt tööturul kummitava ümberõppe nõudega.[36]

Bologna protsessid

Euroopa kõrghariduses on neoliberalismiga seotud muutused kanaliseeritud nn Bologna protsessidesse, mis said alguse 1999. aastal 29 riigi haridusministrite poolt allakirjastatud deklaratsiooniga. Vajaduse Euroopa-tasemel kokkuleppe järele olid esile kutsunud arengud seoses postindustriaalse töö, globaliseerumise, teadmistepõhise majanduse ning masshariduse kujunemisega, mille kontekstis hakkasid mandri-Euroopa rahvusriikide eriilmelised haridussüsteemid jalgu jääma Euroopa Liidu rahvusvahelisele konkurentsivõimele. Bologna deklaratsioon seadiski oma eesmärgiks jõuda ühtlustatud Euroopa Kõrgharidusruumini aastaks 2010, mis Lissaboni strateegia järgi aitaks omakorda kaasa Euroopa Liidu kui maailma suurima teadmistepõhise majanduse loomisesse. Kuigi Lissaboni strateegia selle osa elluviimine on osutunud tegelikkuses palju keerulisemaks ning seda on vastavalt vajadustele ka kohandatud, annab see üldiselt ettekujutuse ootustest haridusele Euroopas.

Bologna protsessidega liitumine ei olnud kohustuslik, direktiivid ei ole liikmesriikidele juriidiliselt siduvad, kuid siiski on sellega praeguseks ühinenud 47 riiki nii Euroopa Liidust kui ka näiteks Venemaa ja Türgi; huvi tunnevad ka Ladina-Ameerika, Põhja-Aafrika, Kagu-Aasia riigid jne. Eestis liituti Euroopa Kõrgharidusruumiga aastal 2002 ning formaalselt on üleminek olnud pea täielik (enamus üliõpilasi õpib selle süsteemi järgi), samal ajal kui mitmed suurriigid nagu näiteks Saksamaa alustasid selle protsessiga hiljem ja ettevaatlikumalt.

Kõige nähtavam osa Bologna protsessidest on olnud üleminek kolmeastmelisele süsteemile (3+2+4) ning ühtsetele ainepunktidele ECTS. Kolmeaastane haridus annab küll tööturu jaoks piisava diplomi, kuid teadmistepõhises majanduses edukaks toimimiseks eeldatud taseme lisab siiski alles bakalaureusele lisandunud magistrikraad (omandatud võib-olla hoopis mõnel teisel, täiendaval erialal ja mõnes teises Euroopa ülikoolis). Sisuliselt tähendab see bakalaureusetaseme muutumist üld-teadmiste omandamiseks valitud valdkonnas ning alles MA tasemel jõutakse spetsialiseerumisele. Muutunud BA tundubki nüüd toimivat pigem kas ettevalmistuskursuste või nö kutseharidusena, andes ülevaate valitud valdkonnast ning mõned oskused, millega on võimalik küll elatist teenida, kuid mille läbimisel ei saa end kindlasti lugeda antud valdkonnas spetsialistiks.[37] Kuid selleks ongi uue „normaalsusena“ kehtestatud elukestev õpe – kuna ametlik haridussüsteem annab ainult baasoskused, siis jääb vastutus enda hariduse komplekteerimise eest üksikisikule.

Bologna süsteem on tulnud, et jääda[38]

Bologna rakendumine riigi on olnud erinev – instrumendid, mis hariduse ühtlustamiseks kätte anti, on peamiselt hoopis välja toonud, kui erinevad kohaliku traditsiooniga haridussüsteemid on.[39] Eesti liitumine Euroopa Kõrgharidusruumiga oli (nagu ka ühinemine Euroopa Liiduga) ametliku retoorika järgi paratamatu samm. Parasjagu käimasolev kohaliku kõrghariduse kujundamine Nõukogude Liidus kehtinu asemele jäeti pooleli, Bologna kohene kasutuselevõtt oli „ainuke valik“[40]. Uus süsteem seostus ka Eestis kõige nähtavamalt üleminekuga 3+2 õppekavadele, kuid tähelepanuväärne on tegelikult see, et Bologna deklaratsioon ise ei räägi midagi 3+2st, seal on vaid öeldud, et esimene ülikooliaste kestab minimaalselt kolm aastat, on teise astme eeldus ja annab vajaliku kvalifikatsiooni, et pääseda Euroopa tööturule.[41] Seega vastas tegelikult enne kehtinud nelja-aastane bakalaureuseõpe täielikult Bologna nõudmistele. Põhjusena, miks ühena esimeste seast siiski uuele süsteemile kiiresti üle minna, tuuakse peamiselt ohtu jääda üliõpilaste vaba liikumise suhtes isolatsiooni, kuid kogu avalikust retoorikast kõlab läbi vastuvaidlemist mitte-salliv toon ning „naturaliseerimise“ loogika: „/…/ Bologna sobib kindlasti ka Eestile, oleks üsna arrogantne väita vastupidist“.[42] 3+2 süsteem on „elule avatud“ (skeptilisemalt öeldes „turule avatud“), mistõttu see ongi lihtsalt parem kui „sissepoole suunatud, üksnes akadeemilistele tulemustele orienteeritud klassikaline stuudium“.[43] Kriitilistele häältele vastatakse lihtsalt, et „ise peab vaeva nägema / tahtmise korral saab küll“![44]

Kriitilised hääled ei ole siiski samuti vaikinud ning jätkuvalt tõuseb erinevates kontekstides esile kõrghariduse devalveerumise teema.[45] Bologna protsesside ellurakendamine Eestis langes majandusbuumi tingimustesse, mida on toodud ühelt poolt põhjuseks, miks ainult ca 50 % bakalaureuse taseme lõpetajatest jätkas oma õpinguid kohe, samal ajal kui ülejäänud aga astusid ellu lihtsalt väiksema teadmiste ja oskuste pagasiga kui endise haridussüsteemi järgi.[46] Kuigi omaaegne haridusminister Tõnis Lukas väidab, et „paljud õpingud pooleli jätnud leiavad viimastel aastatel järjest rohkem tee tagasi kõrgkoolidesse“ ja et „/…/ vahepeal töötanud inimesed naasevad kõrgkooli selgema ettekujutuse ja ootustega oma edasise haridustee osas“, on Bologna siinseid rakendamise viise kritiseerinud ka näiteks Eesti Üliõpilaskondade Liit, kelle väitel üritasid ülikoolid Bologna ettekäändel säästa eelkõige raha, viies uuele õppekavale üleminekul sisse massloengud.[47] Teine oluline kokkuhoid õnnestus saavutada magistriõppe vähendamisega – ülikoolid meelitati 3+2 reformi teele kinnitusega, et riik finantseerib 75% bakalaureuseastme lõpetanute jätkamist magistriõppes. Tegelik suhtarv riikliku koolitustellimuse vahel on tunduvalt väiksem, mis tähendab, et tasulise õppe kaudu voolab igal aastal ülikooliharidusse hulk lisaraha.[48] Seega ei saa lugeda ainult buumiaegseid teenimisvõimalusi põhjuseks, miks suur hulk noori on jäänud baasharidusega, vaid oma osa on olnud ka riiklikul hariduspoliitikal, mis suurendab toetuste vähenemise kaudu konkurentsi kõrghariduses.

Ootused kunstialasele kõrgharidusele

Ühiskonna ootused kunstialasele kõrgharidusele Eestis tunduvad olevat kahetised: ühelt poolt tuntakse puudust „kauneid kunste“ viljelevatest kunstnikest; teiselt poolt võiks Eesti Kunstiakadeemiast aga ühiskonnale rohkem „kasu“ olla, koolitades tööturule sobituvaid või vähemalt ise endaga hakkama saavaid loovisikuid.

Ühiskondlik foon, mis EKA tegevust tugevalt mõjutab, on laiema publiku „võõrandumise“ probleem kaasaegsest kunstist. Viimane suurem diskussioon[49] sel teemal toimus 2013 aasta sügisel kui Tartu kaasaegse kunsti festival ART IST KUKU NU UT oli visanud publikule kinda, nimetades oma põhinäituse “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU!”, et „põrgatada vaatajale tagasi need emotsioonidest kantud poolautomaatsed hüüatused, mida publik kaasaegse kunstiga näost näkku kohtudes tihti kas mõttes või häälekalt väljendab“.[50] Järgnenud debatist järelduski, et „realism“, mis on lubatud kinokunstis, kirjanduses, teatris ja muusikas, ei ole vastuvõetav kujutavas kunstis – kuid miks peaksid kunstnikud jätkuvalt käima, „ /…/ barett peas, lõbus viisijupp suul ja molbert peos, mööda rohetavat aasa ja koerliblikaid maalima“, nagu küsib irooniliselt Kadri Karro[51]?

Kui sealt midagi ilusat loota ei ole, siis võiks sellest vähemalt kasu oll. Teine, nn pragmaatiline ootuste horisont kogu kultuurivaldkonna suhtes lähtubki peale taasiseseisvumist valitsenud innukast neoliberaalset mõtlemisest, mille jaoks on oluline „pehmete“ ühiskondlike sfääride toimimise tõhustamine ja rõhumine majanduslikule edule. Siinkohal on võtmemõisteks saanud loomemajandus, piltlikult öeldes tööriistakast, mis aitab konverteerida kunstnike andeid ühiskonnale ning tööturule sobivasse vormi. Kui kaasaegne kunst tekitab laiemas avalikkuses pigem nõutust, siis loomemajandusega tundub kõik eemalt vaadates palju selgem – luuakse ju ainult neid asju, mille jaoks turg on olemas või mille jaoks see suudetakse tekitada.

Lähtudes visalt juuri ajavatest pragmaatilistest ootustest, on viimase kümne aasta jooksul on tulnud EKAl pidevalt kommenteerida arvamust, et kas ei oleks ehk mõistlikum liituda mõne teise kõrgkooliga.[52] Avalik arvamus kunstiakadeemia suunal tuli eriti reljeefselt esile seoses EKA uue maja projekti ummikusse jooksmisega. „EKA majasaaga“, ebameeldiv ja kohati absurdini jõudnud protsess, mis kestis selgusetus olekus aastaid, tõi ilmsiks ka ühiskondlikud hoiakud kõrgema kunstihariduse suhtes. Ootamatult kiiresti kandus uue maja projekti kajastus üle aruteluks, kas EKAle üldse on vaja sellist luksust nagu iseseisva koolina toimimine, koos uue majaga ka veel eriti. Sõnavõtud meedias meenutasid Eesti Kunstimuuseumi peahoone Kumu ehitamisega seotud vaevuseid – avaliku arvamuse jaoks, eriti mõjukast majanduse- ja poliitikaleerist, tundusid mõlemad objektid „liiga kulukad“.[53] See, et ühe kultuurrahva puhul võiks olla elementaarne, et olemas on iseseisev, kunstialast kõrgharidust pakkuv õppeasutus, ei olnud avalikkuse silmis piisav põhjendus. Arutelud selle üle, kas EKA ikka peaks saama oma, spetsiaalselt vajadustele vastava hoone, jäämagi laiali erinevatele üüripindadele või liituma teaduskondade / osakondade kaupa hoopis näiteks Tallinna Ülikooli ja Tehnikaülikooliga, kõnelevad kunsti mainest ühiskonnas ja sellest, kui vajalikuna loovisikuid tajutakse. EKAt kui loovklassi „koolituskeskust“ saaks ju efektiivsemalt ülal pidada mõne suure ülikooli allüksusena – nii saavutatakse kulude kokkuhoid ning kunstialane kõrgharidus muutuks selgemalt piiritletumaks.

Ühiskondlikele ootus-horisontidele vastamist ei tee kergemaks ka asjaolu, et küsimusele, milline siis peaks olema kunstialane kõrgharidus täna, ei olegi ühest head vastust[54][55]

Vaatamata sellele, et „peale Duchampi võib ükskõik mis olla kunst ning seega ka ükskõik mis võib olla kunstiharidus“[56], tuleb pidevalt, iga päev võtta vastu otsuseid, mida ja kuidas õpetada, kes õpetab, kuidas positsioneerida end ühiskondlike hoiakute suhtes jne. Vaadates neid EKA poolt lähiaastatel tehtud otsuseid, käsitletakse järgnevalt Tõnu Viiki määratluste juurde tagasi tulles kunstiakadeemiat „koha“ ja „süsteemina“. Ootused EKAle kui „süsteemile“ tulenevad otseselt muutunud arusaamisest kõrghariduse ning loovisikute rollist ühiskonnas. Sellised ootused tõstavad esikohale „kasulikkuse“ ning mõõdetavad tulemused; oma toimimiseks vajab „süsteem“ pidevat aruandlust ning oluline on algusest peale paika panna, kuhu õpiprotsess suundub, millised on õpiväljundid ning hindamiskriteeriumid. „Süsteemina“ oleks EKA ülesanne koolitada loovtöötajaid, kes panustaksid innovaatiliste lahenduste loomisesse ning toetaksid seeläbi majanduse arenemist.

EKA kui „koht“ tähendab seevastu enda emantsipeerimisele ning intellektuaalsele arengule keskendunud kogukonda, kus võetakse aeg, et otsida, katsetada ning lubada endale kaasajal üha luksuslikumaks muutuvat „mitte-teadmise“ hetke. Koolis peaks toimuma ka senistest teadmistest lahtilaskmine / õpitust vabanemine (un-learning) – klišeede eemaldamine selle kohta, mis on kunst ja kunstniku roll.[57] Ernesto Pujoli järgi aitavad head kunstiõpingud noorel kunstnikul jõuda just talle sobiva väljendusvahendi juurde ning aitavad tal mõista ja artikuleerida oma praktikat nii, et ta mõistaks, millisesse konteksti ta nii kunstiajaloo, jooksva kunstielu kui ka laiemalt ühiskondlikus plaanis asetub.[58]

EKA kui „süsteem“

EKA 95nda sünnipäeva puhul antud intervjuus tõi rektor Signe Kivi välja, et „/…/ ühiskond ei ole alati kursis sellega, mis toimub meie maja sees – kes on ikkagi need ligi 1200 tudengit, kes õpivad kunstiakadeemias ja mida nad teevad, mis kasu kvaliteetse kunstiharidusega disainer ja kunstnik ja arhitekt ja kunstiajaloolane ja restauraator Eesti ühiskonnale toob.“[59] Vaadates erialade proportsioone (u 20% vabasid kunste, ülejäänud disaini ja arhitektuuri erialad), tunduvad need kõnelevat eelkõige samuti „ühiskonnale kasulik olemisest“. Juba kümme aastat tagasi hindas tollane rektor Ando Keskküla need proportsioonid realistlikeks, st vastavaks ühiskondlikule tellimusele.[60] 2014. aasta sisseastujate hulgas oli kõige popim eriala graafiline disain, mille järgnes sisearhitektuur ja mööblidisain ning siis fotograafia[61] – erialad, mille puhul on ilmselt võimalik ette kujutada, mida saadud haridusega pärast kooli peale võiks hakata.

„Vajalik olemise“ retoorika on iseloomustanud EKAt eriti viimastel aastatel peale vana maja lammutamist 2010. Ajakirjanduse loodud negatiivne maine[62] tekitas väljapoolt surve näidata oma kasulikkust, demonstreerida üliõpilaste ning õppejõudude saavutusi, osalust ühiskonnas, rahvusvaheliselt jne. Neoliberalistlikus kliimas ei kehti argument, et kunst (või ka kultuur laiemalt) on väärtuslik kuidagi iseenesest; küsimust “mida ühiskond saaks teha kunstiakadeemia jaoks” pole mõtet esitada, tuleb ise hakkama tuleb saada. Võttes arvesse üldist „ellujäämisväärtustele“ keskendunud ühiskonda, mõjuvad disainiteaduskonna dekaani Lilyan Meisteri sõnad mõnevõrra kõhedalt: „/…/ ka meie disainiõpe on nüüd praktilisem, probleemikesksem. Praegu küsib disainer: kuidas teistele vajalik olla, inimesed, ühiskond, riik – mida nad vajaks?“[63] Erinevad erialad on juba õpingute ajal erineval määral seotud tööstuse ja tööturuga, mis suunab nii üliõpilased kiiremini tööle kui ka juba koolitööde raames tegelema „päris“ ülesannete ning päris klientide soovide lahendamisega.

„Süsteemi“ raames tõestavad kellegi või millegi vajalikkust kõige paremini erinevad hindamise vormid. Bologna protsesside kaudu toimunud kõrghariduse ümberkujundamine suurendas tublisti ka ülikoolidele kohustusliku bürokraatia määra. Tõnu Viik pakub iroonilise vaate euronõuete ees taastekkinud „pokazuhhale“: „Õppejõud toodavad ja ametnikud kontrollivad aina edenevaid formaalseid näitajaid, millesse keegi ei usu. Ometi jätkavad kõik nende täitmist. Aga pole halba ilma heata: mitte kuskil mujal kui Eestis ei visata nii head nalja inimesi valitsevate süsteemide üle. Sarkasmi ja iroonia kunstiline tase hilistel õhtutundidel on ületamas Brežnevi aegade kõrgeimat pilotaaži. Aga mõistagi tehakse seda hääle mõõdetud valjusel ning allumatust on süsteemi loojatel karta sama vähe nagu riigi eelarvet kärpival valitsusel.“[64] Neoliberalistliku riigi „nähtamatu käsi“ valitsebki distantsilt, korraldades hindamist, auditeerimist, akrediteerimist; seades sisse regulatsioone, kehtestades standardeid ning kindlustades potentsiaalsed ostjad ja müüjad infoga turul olevate valikuvõimaluste kohta.[65] Dieter Lesage ongi märkinud, et me ei ole mitte kontrolli-ühiskond, nagu väitis Foucalt, vaid kvaliteedikontrolli ühiskond[66].

Harjutusi iseseisvaks eluks[67] – uued töölised

„Süsteemi“ peamine eesmärk on end taastoota ning luua edasikestmiseks „omasuguseid“. Teadmistepõhise majanduse kontekstis, mis toodab peamiselt nn lisaväärtust, on töötaja hädavajalikeks oskusteks loov mõtlemine, uudsete seoste loomine, „kujundamine“ kõige laiemas tähenduses ning seetõttu on tõusnud huvi kunstikoolides õpetetava suhtes. Töö-küsimuse kontekstis ongi huvitav märkida, et oskused, mis iseloomustavad kunstiväljal tegutsejaid, sobituvad kaasajal üha enam neoliberaalse tööturu ootusega üksikisikule. Paindlikkus, enda tööaja reguleerimine, enda motiveerimine, töötamine ilma otsese tööandja ja –lepinguta või iseenda tööandjana, mitmekülgsus (olles ühteaegu nii enda manager, raamatupidaja, autojuht, koristaja, projektijuht jne), pühendumus, mitte-traditsiooniline mõtlemine, pidev enese täiendamine jms peaks nüüd kuuluma palju laiema ühiskondliku tööealise elanikkonna „pagasi“ hulka.

Prekaarsuse mõistel ongi algusest peale olnud erakordselt tugev kõlapind kultuuri valdkonnas, iseäranis just kaasaegse kunstis – võrreldes teiste kultuurialadega jõuab visuaalsete kunstide valdkonda märksa vähem avalikku raha ning kunstnikud on alamakstud pea kõikjal, ka „arenenud kapitalismi“ tingimustes.[68] Loovuse instrumentaliseerimine kaasajal on teinud kunstnikest prekaarse töö „kangelased“ ning loovtööstust kui sellist võib kriitilisemalt vaadata kui mugavat viisi panna kunstnikud – kui üks sotsiaalne grupp, kes on tegutsenud avalikes huvides – vastutama ise endale elatise teenimise eest, „aidates“ konverteerida nende oskuseid ühiskondlikult „kasulikku“ vormi. Töötades enamasti üksi või väikestes gruppides, killustab ja raskendab see töövorm kunstnike organiseerumist; kunstiväljal puuduvad ka lepingulised tööandjad a la orkestrid või teatrid.[69] Seetõttu ongi viimastel aastatel hoogustunud kunstitöötajate (art worker) liikumine[70], mis püüab teadvustada kunsti kui tööd ning luua solidaarsust teiste prekaarsete töölistega. Kuigi kunstnike olukorda ei saa võrrelda näiteks illegaalsete immigrantide töötingimustega, on prekaarse töö mõiste aidanud teadvustada probleeme, mida kapitalismi viimased vormid kaasa on toonud ning mis mõjutavad suuremat hulka tööealisest elanikkonnast kui esialgu võib tunduda – kunstnike vaid teiste seas. Kunstitöötajatel oli ka üürike koondumishetk aastal 2011 Eestis, kuid liikumine hääbus siin erinevatel põhjustel üsna kiiresti.[71]

Olukorras, kus kohalikul kunstiväljal ei ole veel välja arenenud alternatiivseid süstemaatiliselt kriitilist mõtlemist arendavaid platvorme, lasub EKAl kohustus lisaks demonstreerimisele, kuidas tulevased loovisikud saavad ühiskonnale kasulikud olla selle erinevaid “kujundusprobleeme” lahates, anda neile ka kriitilised tööriistad, arusaamaks turu pragmaatilistest ootustest tööealise indiviidi hoiakutele. Just kool on koht, mis selle asemel, et muutuda kiireks läbilasketoruks tööturule, arutleb tööturu ja loovisiku seoste üle kriitiliselt ning osutab ka rohkem või vähem varjatud probleemkohtadele kaasaja arusaamises tööle kui sellisele. Kuigi immateriaalne töö on vabastanud töölise ruumipiirangutest ning loonud võimalusi töötada üle maailma, viib selline paindlikkus enamikel juhtudel pikemate töötundideni, püüdes vastu tulla nõudmisele olla pidevalt „saadaval“. Piirid töö ja vaba aja vahel on kadunud ning selles “hallis tsoonis” elades tundub, et töötama peaks alati rohkem, end täiendama peaks alati rohkem, pidevalt peaks olema “pildil” – käima näituseavamistel, saatma välja pressiteateid, nädalakirju jne.[72] Olukorras, kus ühiskond alles harjub muutunud arusaamisega tööst, tundub immateriaalne töö tihti pigem „kutsumuse“ kui päris tööna ning nii võib kaasaegne kõrgelt haritud tööline jääda (piisavalt) tasustamata, olles sunnitud töötama mitmel töökohal /tööotsal korraga.[73]

Neoliberalistliku hariduse ümberkujundamine, mis teostus Euroopas Bologna protsesside kaudu, tähendab hariduse käsitlemist praktilise investeeringuna. See võtab omakorda ära eksimisruumi –  kuna aega ei ole (või õigemini, aeg on raha), siis ei tohi teha selles vigu, näiteks kulutada mitu aastat erialale, mida lõpuks ei lõpetatagi jne.  Sidudes hariduse sellisel utilitaarsel viisil tööturuga, kaob ära arusaam ülikoolist kui vaba mõtte, katsetamise ja enese otsimise kohast, esikohal on nüüd funktsionaalsus, tõhusus ja mõõdetavus.

Kunst ja teadus

Teema, mis samuti rahvusvaheliselt seoses kunstialase kõrgharidusega elavaid arutelusid põhjustab, on Bologna kehtestatud nõuded kõrghariduse kolmandale astmele, doktorantuurile. Nimelt peab selle keskmes olema uurimus (research) ning ka õpetamine selles astmes peab põhinema uurimusel – seega tähendab see koolidele kohustust muutuda  „akadeemilisemaks“. Kunsti õpetamisel märgib iroonilisel sõnademängu kombel „akadeemilisusest“ ärapöördumine just olulist murrangut kunstihariduses – nii et kui üldiselt kõlab „akadeemilisus“ kvaliteeditunnusena, siis kunstimaailmas on see juba mõnda aega olnud solvang, kunstilise kvaliteedi puudumise tähistaja.[74] Seega tekitab kunst-kui-uurimus tõrkeid ja arusaamatusi nii kunstimaailma sees kui ka sellest väljaspool teadusmaailmas, kus ei saada samuti aru, mida see uus „teadus“ endast kujutab.

EKA alustas doktoriõppega 1995. aastal ning esimesena sai akrediteeritud kunstiteadus, hiljem lisandusid muinsuskaitse ja restaureerimise õppekavad ning arhitektuur. EKA Doktorikool asutati 2005, samal aastal avati ka meedia ja disaini õppekava, mis 2007 kujundati ümber kunsti ja disaini õppekavaks.[75] Kunst-kui-uurimus suuna jaoks on see olnud liiga lühike aeg, et aru saada, mida doktoriõpe siinsete kunstipraktikate jaoks tähendab, millistele kunstnikele sobib ning kuidas seda läbi viia. Üldises plaanis peaks see kindlasti tooma EKAle juurde lisarahastust ning demonstreerima „ajaga kaasas käimist“, kuid esialgu on kaitstud veel liiga vähe doktoritöid, et kehtestada kunstialane doktoritöö laiemas plaanis tõsiseltvõetava teadusena.[76]

Bologna mõju kunstihariduse kolmandale astmele hakkas toimima väga erinevalt – osades riikides (nagu ka Eestis) püüavad kunstikõrgkoolid luua oma iseseisvad doktoriõppekavad, osades riikides liitusid akadeemiad ülikoolidega, kuna viimastel on ju kogemus doktoriõppega. Samas ei ole ka ülikoolidel kogemust kunst-kui-uurimus valdkonnaga ja see, mida võiks tähendada doktoriõpe kunsti puhul, tuleb alles kujundada. Kui tuua paralleele teadusliku uurimusega, siis peaks see algama teatavas kunstilises kontekstis esineva probleemi formuleerimisega, sätestama vajaduse selle üle teatavas teoreetilises raamistikus juurelda; ning see võib viia kunstiteose, sekkumise, performancei või statementini, mille kaudu kunstnik positsioneerib end esialgse probleemi ning selle konteksti suhtes.[77] Paralleeli tõmbamine teadusliku uurimusega võib ka viia nõudeni rakendada sarnaseid mõõtmis- ja hindamisprotseduure. Lesange visandab iroonilise tulevikupildi, kus unistatakse „kunsti tsiteerimise indeksist“ või vajadusest klassifitseerida kunstiplatvorme samal viisil nagu akadeemilisi ajakirju „mõjukuse faktori“ järgi; võib-olla  leiutab keegi varsti isegi uue teaduse nimega „kunstimeetria“![78] Juba praegu on näha ülikoolide probleeme kunstialaste doktoritööde hindamisega – kuigi võetakse arvesse kunstihariduse omapära, ei ole taganetud doktoritöö kirjaliku osa nõudest.  See näitab usalduse puudust, et kunst suudab rääkida tähendusrikkal, keerulisel ning kriitilisel viisil oma meediumis. See „ebamugavus“ seoses kunsti hindamisega võib aga kaasa tuua selle, et kirjalikule osale pööratakse rohkem tähelepanu ning portfoolio muutub vaid pelgaks illustratsiooniks. Kuigi ka mitmed erialad EKAs nõuavad praktilise töö juurde kirjalikku osa juba kõrghariduse varasematel astmetel, on siin enamasti tekstiline osa jäänud pigem tahaplaanile ning kaitsmistel hinnatatud ikkagi kunsti.

Bologna uute nõudmistega, mille kohta ei oska keegi veel arvata, kuidas need pikemas perspektiivis toimima hakkavad, kaasnevad kunstivälja jaoks ehk aga ka mõned etteplaneerimata positiivsed küljed. Kui kunst-kui-uurimus liitub teiste humanitaarteadustega, võimaldaks see seda küsimuse alla teadusmaailmas kaua kehtinud reaalteaduste hegemoonia, millest sõltub tänapäeval rahastus ning nähtavus ühiskonnas.[79] Kõlab võib-olla liiga idealistliku ootusena, aga ehk tähendaks see ka võimalust, et hakataks laiemalt tunnustama erinevamaid väljundeid kui ainult klassikalist artiklit rahvusvahelises eelretsenseeritud ajakirjas. Lisaks võimaldab nelja-aastane doktorantuur kunstnikele stipendiumeid, sotsiaalseid garantiisid ning kindlamat ühiskondlikku positsiooni kui töötamine nö lihtsalt kunstnikuna. Ühelt poolt on see „neoliberalistliku reaalsusega“ kohtumise edasilükkamine, kuid teiselt poolt võib seda vaadata ka kui taktikalise „aeglustumisena“. Doktorantuur EKAs tundubki rohkem toimivat analüüsimis- ja teooriahuvilistele kunstnikele kui võimalus end huvitav praktika süvendatult läbi mõelda – ilma, et oleks veel selget aimdust, mida hiljem doktorikraadiga peale hakata. Hariduse kokkutõmbamise ajajärgul tähendab laiendatud võimalused edasi õppida ka lihtsalt – rohkem kooli! Seega võib ehk tähelepanuta jätta aeg-ajalt kõlavad iroonilised küsimused, et millal kunst ei oleks põhinenud uurimusel, laiapõhjalisel eeltööl, ühiskondlikul ja teoreetilisel kontekstil ning kasutada süsteemi ära nii kaua kui selles valdkonnas on veel palju segadust ning loomingulist vabadust.

Eesti Kunstiakadeemia kui „koht“

Kunstikoolid, mida armastatakse 20. sajandist heade näidetena välja tuua nagu Bauhaus, Black Mountain College, CalArts, Free Universities (FIUS)  jne, tõid lühikeseks ajaks kokku tudengite erilise kärsituse /energia, personali pühendumuse ja julguse ning ühiskonnas valitsevad poliitilised ja sotsiaalsed olud.[80] Olles kõik erinevate asjaolude kokkulangemised, ei pärandanud nad ka mingit mustrit, mida jälgida; lisaks on iga pikemat aega tegutseva organisatsiooni jaoks loomulik elada läbi nii tõuse kui keerulisemaid perioode. Isegi sellisel pidulikul hetkel nagu saja-aastane juubel, tuleb tõdeda, et erinevatel põhjustel on Eesti Kunstiakadeemia praegu nii ühiskondlikus plaanis kui ka oma sisemiselt sidususelt nõrgestatud. Koolid, mida nimetatud, paistsid silma just sünergilise vaimse ruumi loomise pärast ning see, mida EKAl praegu kõige rohkem napib, ongi kogukonnatunne. Ilma selleta ei jaksa EKA ka üleval hoida oma ühiskondlikku positsiooni, mida samal ajal nõrgestavad neoliberalistlikud nõudmised kõrgharidusele kui „süsteemile“.

Osakondade lahkukasvamine

„Esmase kahtlusalusena“ torkab loomulikult silma EKA õnnetu majasaaga, mis oma mitmetes pööretes suunas kooli juhtkonna energia suures osas kaitsepositsioonide kindlustamisele ning tundub, et alates 2010 aastast üüripindadele laialijaotatud kool pidi vahepeal nö ise hakkama saama. Anno 2014 paistabki, et erinevates kohtades tegutsevad teaduskonnad / osakonnad toimivad omamoodi väikeste kunstikoolidena ning tudengid ei taju, et nad õpivad Eesti Kunstiakadeemias, vaid pigem näiteks Marko Laimre juures fotokateedris, Indrek Sirkli käe all graafilises disainis, Raja tänaval skulptuuri- ja installatsiooni osakonnas jne. Seda, et EKAt ei tajuta seestpoolt millenagi, mille külge tasub kuuluda, aimub ka suvel 2014 avalikkuse ette jõudnud uudisest, et Kunstiteaduse Instituudi sooviks liituda hoopis Tallinna Ülikooliga.[81] Katusstruktuurist lahkukasvamises mängib mingil määral kaasa ka nö probleemikeskne õpe, mis asetab rõhu tudengite ideedele ning jätab valiku meediumi suhtes vabaks. Lisaks on erialadel erinevad hoiakud EKA kui „süsteemi“ suhtes, mis maja sees samuti territooriumijooni osakondade vahele veab.

Üks pakilisemaid probleeme EKAs on heade õppejõudude leidmine. Paljud loovisikud, kes on oma valdkonnas väga head, ei sobi õpetama. Need, kellest saaksid suurepärased õppejõud, ei saa endale selle palgataseme tõttu, mida EKA pakkuda suudab, vaid sellele pühendumist lubada. Võttes arvesse haridussüsteemi ümberkujundamist „efektiivsemaks“, on õppejõul vaja  erakordset vastupidamist akadeemilisest bürokraatiast läbinärimisel ning tugevat selgroogu ning rahvusvahelist vaadet kunstiõppele, et suuta etteantud nõuete kontekstis oma rida välja kujundada. Oma eriala professionaale, kelle puhul kõik nimetatud tingimused toimiksid, on Eesti väiksust arvestades mõistagi ülimalt keeruline leida. Seega saab harva tekkida ka tõsiseltvõetav konkurents või roteerimine professorite ning osakonnajuhataja kohtadel, mistõttu kipub ka väljapaistvamaid osakondi EKAs iseloomustama teatud „territorialiseerumine“, kesksete õppejõudude „nägu ja tegu“ minemine.

Koos õppimine

Lisaks inspireerivatele õppejõududele, kes kujundavad tugeva erialase õppe, on kokkukuuluvustunde juures olulised „sotsiaalsed sõlmpunktid“. Õppimine toimub paljuski ka mitte-formaalselt, kaastudengitelt ning kõigilt nendelt isiksustelt, kellega kokku puututakse. John Baldessari, legendaarse CalArtsi pikaajaline õppejõud on sõnastanud kooli eesmärgina,  näidata üliõpilastele palju erinevaid kunstnike ja seda ilma aurata, mida ajakirjad, näitused ja muuseumid nende ümber loovad. [82] EKA juurde on alati kuulnud vabadus töötada ateljeedes ja klassiruumides ööpäevaringselt ning eriti enne eksamisessioone toob see kaasa ka palju väikseid loomingulisuse-puhanguid üldkasutavatel pindadel, millest andis näiteks märku ka EKA vana maja seintele ladestunud kultuurikiht. See kõik mängib olulist rolli omanditunde kujunemisel – kool ei ole midagi ülereglementeeritut, vaid on siin oma üliõpilaste pärast, nähes välja just selline nagu tema asukad. Kolides ajutistele pindadele, püüdis EKA juhtkond aga kehtestada koolis käimise ajad, millele vastukaaluks toimus 2012 Rüütelkonna hoones „rahumeelne meeleavaldus ÖÖTÖÖ, mis väljendub selles, et tudengid jäävad kooli eesmärgiga teha õpperuumides ja töökodades tööd nagu oleks selleks alati võimalus“[83]. Viimaste aastate keerulistel aegadel ei ole EKA üliõpilased üldiselt olnud väga agarad avalikult oma seisukohti kooliga toimuva ümber väljendama, kuid võitlus ruumide kasutamise eest on olnud üks selgemaid väljaastumisi: „Rüütelkonna hoones õppivad tudengid ei ole nõus tegema pidevalt järelandmisi oma õppetöö kvaliteedis. /…/ Normaalne oleks teha tööd koolis, selleks ettenähtud keskkonnas ja teistega koostöös.“[84]

 

Lisaks peaksid üliõpilasi kokku tooma nö erialade ülesed workshopid (mille jaoks on jaanuaris enne õppetöö algust 3 nädalat) ning ülemajalised teooria / vabaained, kuid need on korraldatud enamasti ülemajaliste massiloengutena, millega pole rahul ei üliõpilased ega õppejõud. Mõnedel EKA teaduskondadel on lähiajal plaanis liikuda õppekavade täieliku moduleerimise suunas (õppeaasta on jaotatud viie nädala pikkusteks tsükliteks ning iga aine peaks mahtuma 3 ainepunkti sisse), mis võimaldab küll üliõpilastele vabamat liikumist ning  suuremat vabadust endale hariduse kokkupanekul, kuid paratamatult tekib küsimus – kes vastutab? Kas otse keskkoolist tulnud noor on valmis olema oma hariduse kokku-miksija? Selline süsteem nõuab lisaks mentorite / tuutorite toetust ning kuigi EKA üheks plussiks on alati olnud väikesed kursused ja igale üliõpilasele pühendatav isiklik tähelepanu, asetab suurenenud valiku- ja võimalustevabadus lisakoormuse ka koosseisulistele õppejõududele, kes peaksid üliõpilase arenguid veelgi tähelepanelikumalt jälgima. Sellele perspektiivile räägib vastu aga nii tendents hariduses üldisemalt – asendada kooseisulised tunnitasuliste õppejõududega (nn adjunctidega) kui ka Eesti kunstivälja olukord, kus vähese rahastuse tõttu on inimesed sunnitud töötama mitmel kohal korraga. Lisaks tuleks kriitiliselt arutada ka moduleerimise pikaajalise mõju üle – sellega küll soodustatakse liikumist interdistsiplinaarsuse poole (mis on kaasaegses ühiskonnas veel üks tihti kõlav mõiste), kuid ei saa välistada, et tulemuseks võivad olla ka lihtsalt eklektilise teadmistepagasiga, paljudest valdkondadest pinnapealset ülevaadet omavad noored, kes suunduvad kiirustades „pärisellu“, tööturule.

Tugistruktuurid

Ka tugistruktuuride nagu galerii, raamatukogu, kirjastus, kohvik ja üliõpilasesindus tegevus mängib suurt rolli ühiste kokkupuutepindade loomisel. Nii lihtne asi nagu kooli kohvik on oluline punkt, kus kohata päeva jooksul teisi tudengeid ja õppejõude[85]; praegu ei ole seda aga loodud ühegi ajutise pinna juurde.

Kuid ehk kõige nähtavam struktuuri osa, mille kaudu kool endas toimuvat nii erinevatele erialadele kooli siseselt kui ka laiemale avalikkusele vahendab, on tema galerii ja näitusetegevus. Paraku on ka see suund EKA puhul peale vana maja lammutamist olnud kummalises seisus – vahepeal ei olnud seda üldse ning siis tekkis see lahendusena, mis galerist Gregor Tauli sõnul oli „/…/ õnnetu fuajee, mis ei vastanud kellegi ootustele.“[86]. Üldiselt on kunstikõrgkoolides tendents liikuda pigem teises suunas, liitudes mõne juba tuntud galeriiga või investeerides kooli galerii esinduslikkusesse[87], et anda üliõpilastele kogemus professionaalse eksponeerimise ja kollektiivse produktsiooni alal. EKAl on küll igaaastane lõputööde näitus TASE, kuid selle korraldab siiski kool ise; seega analoogne näide oleks hoopis ERKI moeshow, mille korraldamine toimub spetsiaalse valikaine raames ning annab võimaluse kokku puutuda  suuremahulise ürituse nii lava- kui köögipoolega.[88] Viimastel aastatel Tallinnas tegutsenud projektiruumid nagu MÄRZ, Katarsis, Rundum ja hiljuti avatud ISFAG[89] on kõik võtnud enda kanda EKA galerii koormust ning nendes tehtud näitused on olnud isegi nähtavamal kohal kui EKA G ametlikes ruumides Estonia pst 7, mille peamine funktsioon on siiski võimaldada sissepääs 22 asutusse, mh muidugi ka Eesti Kunstiakadeemiasse. [90]

Koolipere hoiavad koos ka traditsioonilised üritustesarjad, mida korraldab Üliõpilasesindus, kui need liigituvad enamasti pidude ja spordi valdkonda. Esinduse üldiselt „meelelahutusliku“ funktsiooni taustal mõjus ootamatult terava käiguna rektor Signe Kivile umbusalduse algatamine[91], kuid kuna esindus ei soostunud seda kuidagi lähemalt kommenteerima ning umbusaldus läbi ei läinud, siis ei saa sellest palju välja lugeda – kuigi muidugi on juba selline algatus ise kõnekas.

Nüüd, kui lootused EKA taas ühtekolimiseks on uue suuna saanud ning oodatakse arhitektuurikonkursi tulemusi sukavabriku kohandamiseks oma vajadustele vastavaks, on küsimus, kuidas liita omaette toimetavad teaduskonnad jälle kindlamalt Eesti Kunstiakadeemia külge, eriti päevakorral. Igale organisatsioonile on suur väljakutse luua pikale venivates ajutistes tingimustes haakumispunktid, ühine vaimne ruum, mis on tegelikult isegi olulisem kui ühine füüsiline ruum. Just selle hoidmiseks oleks pidanud EKA juhtkond viimastel aastatel tegema suuremaid pingutusi. Võttes arvesse, et õppimise aeg on üldiselt lühemaks jäänud, üliõpilased käivad enamasti kooli kõrvalt tööl jne, on kooli kuulumise juures tugistruktuurid ja sotsiaalsed sõlmpunktid üha olulisemad – see, kellega koos õpiti, loob ühe põlvkonna kuuluvustunde ning aitab prekaarsetesse töösuhetesse sukelduvaid kunstitöötajaid tulevikuks kokku liita.

EKA teel oma 110. sünnipäeva poole

Lisaks vajadusele mõtestada enda jaoks lahti, kuidas taasluua kool kui ühine vaime ruum, kuidas positsioneerida end ühiskondlikus plaanis, mida võiks tähendada kunstialane doktorantuur jne, tuleb EKAl veel enne oma järgmise ümmarguse sünnipäevani jõudmist kohanduda ilmselt mitmete muutustega, mis on tingitud nii laiematest ühiskondlikest protsessidest kui ka arengutest Eesti kunstiväljal. Mitmed asjaolud, mis iseloomustavad kunstielu mujal, on Eestis olnud alles lapsekingades. Järgnevalt on välja toodud mõned teemad, mis lähiaastatel hakkavad kindlasti suuremat rolli mängima – rahvusvahelistumine, kunstituru arenemine ning konkurentsi / alternatiivide tekkimine.

Rahvusvahelistumine

Bolognaga seotud muudatuste üks enim korratud kasutegureid on üliõpilaste ja õppejõudude vaba liikumise soodustamine – nagu ka üle-Euroopalisel tööturul, nõnda peaks ka hariduses olema võimalus valida õpingute jätkamiseks / enese täiendamiseks põhimõtteliselt ükskõik milline kõrgkool. Ka EKA on mitmete koostöövõrgustike liige ning 1999. aastast osaleb ka  Euroopa Liidu programmis Erasmus, mille raames on sõlmitud üle 100 kahepoolse vahetuslepingu. [92] Kuigi üliõpilaste vaba liikumine ja õpingute jätkamine mõnes muus ülikoolis on olnud Bologna protsesside üks lipukirju, siis tähendab see Eesti puhul ka ohtu ajude äravooluks, sest lähevad ju ikka ärksamad. Seega on ka EKAl vaja olla atraktiivne, et vahetusaastalt pöördutaks ikka tagasi ning et usaldataks kunstialase kõrghariduse järjepidevusest tekkinud kogemust vaatamata keerulistele aegadele.

Teine suurem probleem on olnud vastupidine liikumine, üliõpilaste vastuvõtt vahetus-semestriks või –aastaks; eelkõige kuna EKA madalate palkade juures on raske leida vajalikul tasemel õppejõude, kes suudaksid inglise keelseid aineid anda. Kui „erasmuslastele“ suudetakse veel siiski programm kokku panna, siis eriti problemaatilised on juhtumid, kus eesti keelsele õppekavale võtetakse vastu mõni välismaalane. Osakonnad tunnevad ülevalt poolt survet „rahvusvahelistuda“[93], kuid EKA kõrgemal tasemel ei ole veel piisavalt läbi mõeldud, millise koormuse asetab see igapäevasele õppetööle. Kuigi koostöös Tallinna Ülikooliga pakutakse süvendatud keeleõppe võimalust, võib ka see jääda ebapiisavaks näiteks kohustuslike teooriaainete mooduli läbimiseks, mida loetakse massloengutena eesti keeles. Lisaks tuleb erialaõppejõududel tihti vaid 1-2 inimeste pärast seletada kõike topelt inglise keeles (mis ei ole enamasti ju ka siia tulnud üliõpilaste emakeel) ning seda ajakulukat tööd enamasti ei kompenseerita.

Õppejõudude tasandil on mobiilsus toiminud pigem lühiajaliste kursuste / workshopide läbiviimise kaudu, mis on praegu olnud optimaalne lahendus. Kuid nii akadeemilise personali kui ka üliõpilaste ränne saab olema lähiaastatel hoogustuv teema ning EKAl tuleb tegeleda ka küsimusega, kuidas integreerida neid mitte ainult õppetöösse, vaid koolielusse tervikuna ja seda olukorras, kus juba erinevate teaduskondade tudengite (taas) integreerimine EKAsse tundub suur väljakutse.

Kunstivälja areng

Soodustatud liikumine juba tudengieas on kindlasti kaasa toonud iseseisvamad tudengid, kelle jaoks edukuse tunnus ei ole enam teha igal aastal näitus tingimata mõnel Tallinna näitusepindadest, vaid osaleda järjest enam rahvusvahelises kunstielus.[94] Viimastel aastatel on kunstiväljal esile kerkinud või nähtavamalt tegutsema asunud ka erinevad tugistruktuurid nagu näiteks Eesti Kaasaegse Kunsti Keskus ja Temnikova & Kasela galerii, lisaks valdkondlikud arenduskeskused nagu Disainikeskus (2007), Arhitektuurikeskus (2008) ning kõige värskema lisandusena Kaasaegse Kunsti Eesti Arenduskeskus (2012). Nende kõigi toel satub Eesti kunst ja looming järjest enam kokkupuutesse rahvusvahelise kunstituru ja loovmajanduse erinevate hoobadega ning need arengud mõjutavad ka EKAt mitmel moel.

Praegusel üldkehtivate retseptide puudumise ajastul tundub, et kunstitudengid võivad teha, mida nad tahavad – ainult et see, mida nad tahavad, on tihti juba vormitud edu peibutuslikkusest, mida pakuvad messid, kogujad, kommertslikud galeriid jne.[95] Just kunst pakub praegu nii palju erinevaid võimalusi, kuidas täita “haritud” tarbimiskultuuri nõudmisi ja ihasid, mis soovib väljendada oma “peent erinevust”; kunst on saanud elustiili osaks ja see elustiil vajab pidevalt “avatud stuudioid” ja järjest nooremaid kunstnikke.[96] Olukorras, kus EKA maine tundub kunstiväljal olevat pigem probleemne kui autoriteetne, näivad tekkivad alternatiivid, mis pakuvad produktsiooni- ja eksponeerimisvõimalusi palju laiemalt, tunduvalt ahvatlevamad. Kuigi Eesti kontekstis tundub praegu, et siinne kunstiturg ei võta ka lähima kümne aasta jooksul ulatuslikke ja noori kunstnike arumutult ekspluateerivaid mõõtmeid, käib selles valdkonnas võistlus samuti ju rahvusvahelisel areenil. Pikema traditsiooniga kunstiväljadel, kus turul on väljakujunenud roll, on tihti just kunstiakadeemiad nendeks kohtadeks, mis loovad teadlikult vastukaalu kunstiturule oma paralleelse produktsioonisüsteemi loomise kaudu. Kooli ülesanne olekski arutleda ja problematiseerida, mis roll on kunstil ja selle institutsionaalsel aparatuuril globaliseerunud ja kaubastunud ühiskondades ning anda üliõpilastele vajalikud tööriistad, et teda mõjutavaid protsesse läbi näha ja kriitiliselt hinnata.[97]

Konkurentsi / alternatiivide teke

Oma 100 tegutsemisaasta jooksul on EKA liikunud üha kindlamasse monopoliseisundisse kunstialase kõrghariduse andmise alal. Tartu Ülikooli juures tegutsev maaliosakond võitleb juba aastaid oma püsimajäämise eest ning Tartu Kõrgema Kunstikolledži roll on anda head rakenduslikku kõrgharidust (mille baasilt tullakse tihti EKAsse edasi).

Samas on alati olnud õhus küsimus, milliseid erialasid oleks mõttekas koondada EKA alla ning milliste suhtes sõlmida ühisõppekavad teiste kõrgkoolidega. Alates 2013. aastast toimib EKAl ühine õppekava „Disain ja tootearendus“ koos Tehnikaülikooliga; valmidus ühiseid õppekavasid kujundada on olemas ka Tallinna Ülikooliga[98]; samas tuleb selgelt mõelda, kuidas see ei tähendaks siiski märkamatut lahustumist teise distsipliini sees, mis võib suruda peale oma „ühiskonnale vajalikum olemise“ retoorika. Üks suuremaid diskussioone toimus seoses Balti Filmi- ja Meediakolledž asutamisega 2005 – rektor Ando Keskküla nägemuses oleks filmi ja televisiooni õpetamine tulnud Tallina Ülikooli alt hoopis EKA alla ning ühtlasi oleks koolitatud ka videokunstnikke.[99] Asjad läksid hoopis teistpidi – BFMil on tänasel päeval TLÜ krundile mahutatud erakordne hoone, mille viiendal korrusel on leidnud endale ka koha EKA animatsiooniosakond.

Arhitektuuriõpe on teine teema, mis põhjustanud elavaid arutelusid nii haridus- kui ka erialamaastikul. EKAl on arhitektuuriõppes head partnerlussuhted Tallinna Tehnikakõrgkooliga (TKK), mis on juba aastaid hästi toiminud ning võimaldab inseneriteadmiste sulamise arhitektuuri kraadiõppe sisse. Kuid 2013 avas Tehnikaülikool samuti viieaastase integreeritud kraadiõppe, mille ümber on praeguseni palju segadust. TTÜ järgi on nende õpe mõeldud täiendamaks EKA arhitektuuriõpet pigem inseneeria ja „rakendusarhitekti“ suunaga, kuid samas on kogu arutelu juures siiski dubleerimise kaudu konkureerimise maik. Kõrvaltvaadetes tekib tõesti küsimus, milleks investeerida kulukasse õppekava avamisse kui otseselt ette heita ei ole EKA arhitektidele midagi – võttes eriti arvesse olemasolevat integreeritud magistriõpet koos TKKga.[100] Jälgides viimastel aastatel ühiste õppekavade ja erialade liigutamise plaane, on seal varjus ka kerge hirm EKA laialijagamise ees. Nagu märgib EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan Toomas Tammis, kommenteerides EKA majasaagat: „Ütleme siis välja, mis on õhus ja mida pole avalikult veel välja öeldud: arhitektuur viia Tallinna tehnikaülikooli ning kõik, mis on uue meediaga seotud, Tallinna ülikooli. Kui see on tehtud, siis on põhjust uuesti arutada, kui suurt hoonet järelejäänud kunstiakadeemia vajab.“[101]

Lisaks sellele, mis toimub institutsionaalses kõrghariduses, on EKAt seni suhteliselt vähe mõjutanud võimalus saada kunstnikuks omal käel või alternatiivseid võimalusi kasutades. Viimase kümne aastaga on hariduse mõiste muutunud kunstiväljal nii atraktiivseks, et võib rääkida isegi nn hariduslikust pöördest.[102] Samas ei tundu olevat kuigi populaarne rääkida haridusasutustest endist, pigem on tähelepanu nö akadeemia laiendamisel, kaasates võimalikult palju kunstimaailma asutusi, kuid mitte tegeleda kunstiakadeemia kui sellise positsiooni määratlemisega.[103] Põhjuseid, miks kunstiakadeemiast on ära pöördutud, on mitmeid, kuid väga palju sellest on laiemalt seotud kirjeldatud neoliberalistlike ümberkorraldustega hariduses, loovuses ja töös. Ka Eesti kontekstis tuleb tulevikus kindlasti arvestada võimalusega, et kunstikoolide roll muutub küsitavamaks, kuna (näiteks kunstituru kontekstis) ei ole vaja kunstikooli diplomit, et olla kunstnikuna tunnustatud. Õppimine kunstnike käest toimub ka muudes kohtades, kunstikoolid ei ole ainuke võimalus oma ala professionaalidega kokkupuutumiseks. Üks levinud viis on töötada näiteks kunstnike stuudios / olla kunstniku assistent, kuid kuna Eestis töötavad vähemalt viimase ajani kunstnikud enamasti ilma tugistruktuurita, siis ongi nende kokku olnud võimalik puutuda ainult koolisüsteemis. Kuid järjest rohkem jõuab ka siia assistentide ja praktikantide (internship) kasutamise süsteem – viimasel paaril aastal on seda rakendanud näiteks Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus oma erinevate projektide ja tegevuste juures ning see on muutunud üha populaarsemaks võimaluseks. See tendents liigub koos Eesti kunstimaailma üldise „normaliseerumisega“, täites järkjärgult mujal olemasolevate struktuuride eeskujul oma tühikuid.

EKA peaks tõsiselt tähelepanu pöörama ka omaalgatuslikele praktikatele, eelpoolnimetud projektiruumidele, mille käigus toimub tihti intensiivsem learning-by-doing kui (üle)reglementeeritud kõrgkoolis. Mida rohkem areneb Eestis üldiselt kodanikuühiskond, seda rohkem mõjutab see ka tudengite soovi juba kooliajal midagi ise teha, midagi rohkemat kui lihtsalt „koolis käia“. Võttes arvesse õpinguteaja vähenemist, vajadust selle kõrvalt veel tööl käia, siis võib isetegevuslike praktikate hoogustumine tekitada ametlikule kõrgharidusele tõsist peavalu. Seetõttu on EKAle eluliselt oluline saada taas kunstielus mainekal tasemel tööle näiteks EKA galerii, kohvik jms kokkupuute- ning esitlemis-punktid. Teine võimalus, mida on EKA erinevad osakonnad kasutanud, on olnud isetekkeliste praktikate ning koolisüsteemi ühildamine – Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) alustas ju näiteks Marko Laimre käe all fototudengite katsetuste-kohana, kes panustasid nii ruumi enda loomisesse kui täitsid ka selle esimesed näitusehooajad. Raja tänavale on loodud väga korralik galerii, mis peaks kaasa aitama selle alati EKAst füüsiliselt kaugel asunud osakonna integreerimisele kooli kogukonda. Kuna EKKM on liikunud oma näitusetegevuses järjest professionaalsemaks ning institutsionaalsemaks (tuues kaasa teistsugused praktikavõimalused EKA erinevate osakondade tudengitele, näiteks tulevastele kuraatoritele) ning Raja ikkagi asub väga kaugel, siis fotoosakonna ja skulptuuri-installatsioonitudengite ning õppejõudude ühisel pingutusel avati kevadel 2014 uus platvorm ISFAG EKKMi kõrvalkrundil. Ka teiste osakondade tudengid on olnud kaasatud oma õppejõudude algatustesse – graafilise disaini tudengitel on ilmselt kirjastuse Lugemik suhtes tekkinud „oma“ / osakonna pikenduse tunne jne.

Kokkuvõttes

Vaadates EKAs ning EKA ümber toimuvat, on palju asjaolusid , mis seda praegu „kohana“ on nõrgestanud – hariduse ümberkujundamine neoliberalistlikus kontekstis tähendab lühendatud õppeaega ning survet muutuda „kasulikumaks“, suurenenud bürokraatia hulk on eriti väikestele kõrgkoolidele suur katsumus, ühiskonna umbusklik suhtumine kaasaegsesse kunsti ning EKAsse on viinud kaitsepositsioonidele, väsitades kunstiakadeemiat sisemiselt.  Kunstiakadeemia oma maja puudumine on kindlasti olnud suur ja nähtav, kuid mitte ainuke põhjus EKA kui sisulise terviku praeguse seisundi taga. Kooli hoiab koos ja loob ühtekuuluvust arusaamine, et kuulutakse millegi ühiskondlikus plaanis mõjuka juurde; kooli suurusest kõnelevad nii õpetamise kvaliteet, aga ka loodud tugistruktuurid, ühised traditsioonid ja sündmused ning nende kõigi järjepidevuse hoidmisega on EKAl viimastel aastatel probleeme olnud.

Lähiaastatel peabki EKA – nii juhtkonna, õppejõudude, personali kui ka üliõpilaste tasemel – enda jaoks otsustama, kui palju ta allub neoliberalistlikule hariduse ja loovuse kaubastamisele, kui palju liigub ta edasi, saamaks veelgi tõhusamaks „süsteemiks“. Otsuste, mis esmapilgul tunduvad muutvat üliõpilaste elu „mugavamaks“, võimalikke pikaajalisi tagajärgi tuleb kriitiliselt käsitleda ning panna tähele kui liiga paljude valikute delegeerimine hakkab tähendama juba vastutuse kooli õlgadelt ära veeretamist ning seega neoliberalistlike hoiakute toetamist. Ühiskondlikust foonist tulenev kärsitus siduda võimalikult kiiresti kool ja elu survestab üliõpilasi veetma vähem aega turvalises koolikeskkonnas, et katsetada, õppida oma eksimustest ning võtta endale aega kõige selle tegemise jaoks. Loomulikult on mõistetav osakondade hool oma kasvandikke ellu saates, kuid olukorras, kus just loovtöötajad kujutavad endast kõige ideaalsemaid uusi töölisi, tuleks mõelda, kuidas EKA ei muutuks eriti kõrghariduse esimesel astmel nö kutsekooliks. Kunstikoolid on kunstimaailma südametunnistused[104], kuid on vaja enesekindlust, et tuksuda natuke teises rütmis kui ühiskondlikud hoiakud seda alati sooviksid.

Kasutatud allikad:

Aaviksoo, Jaak. Ülikool peab muutunud oludega kohanema. Õpetajate leht, 13.11.2009.
Allik, Jüri. Kas ülikoolireform on ennast õigustanud? Eesti Päevaleht, 25.08.2009
Arak, Helen. Meister oma mätta otsas. Ideesahver, 14.12.2013; http://ideesahver.ee/sisustus/18C35/; vaadatud 13.08.2014.
Baldessari, John; Craig-Martin, Michael. Conversation. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk. 41 – 52.
Bauer, Ute Meta. Under Pressure. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk. 219 – 227.
Birnbaum, Daniel. Teaching Art: Adorno and the Devil. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk. 231 – 246.
Tony Blairi parteikongressil sõnastatud valitsuse kolm prioriteeti aastal 1996.http://www.guardian.co.uk/politics/2007/apr/26/tonyblair.labour, vaadatud 13.08.2014.
BNS. Thatcher toetas 1990. aastate algul Eesti karme reforme ja Laari. Postimees, 08.04.2014.
Chukorov, Keti. Towards the Space of the General: On Labor beyond Materiality and Immateriality. E-flux journal, 10/2011; http://www.e-flux.com/journal/towards-the-space-of-the-general-on-labor-beyond-materiality-and-immateriality/#_ftn1, vaadatud 13.08.2014.
Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, ülevaade; http://www.artun.ee/teadus-ja-arendus/doktorikool/uudised/; vaadatud 13.08.2014.
Eesti Kunstiakadeemia, Rahvusvaheline, http://www.artun.ee/akadeemia/rahvusvaheline/, vaadatud 13.08.2014.
EKA G – galerii või fuajee. Facebooki event; https://www.facebook.com/events/159881484165946/permalink/159881487499279/; vaadatud 13.08.2014.
Eldridge, Michael. The GermanBildung Tradition, http://www.philosophy.uncc.edu/mleldrid/SAAP/USC/pbt1.html; vaadatud 13.08.2014.
Ernits, Rutt. Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna ülikool sõlmisid koostööleppe. ERR uudised, 24.09.2012; http://uudised.err.ee/v/eesti/ea4df91f-61e8-4f51-b212-159607daee16, vaadatud 13.08.2014
Ernits, Rutt. Signe Kivi: võtan üliõpilaste rahulolematust väga tõsiselt. ERR uudised, 20.09.2012; http://uudised.err.ee/v/eesti/67f8ae45-2c14-4716-bdfd-4f7b00c45828, vaadatud 13.08.2014
Esche, Charles. Include Me Out. Helping Artists to Undo the Art World. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk. 101 – 113.
Grammatikopoulou, Christina. And now, what? Cognitariat and collective intelligence in times of Chrisis.Interartive; http://interartive.org/2013/08/cognitariat-collective-intelligence/; kasutatud 13.08.2014
Groys, Boris. Education by Infection. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk. 25 – 32.
Hennoste, Tiit. Vastuolude aeg. Sirp, 16.09.2011.
Kaljuvee, Ardo. Tagasivalitud Signe Kivi soovib kunstiakadeemia muuta rahvusvahelisemaks. Eesti Päevaleht, 20.01.2010.
Kamenetz, Anja. DIY U, Edupunks, Edupreneurs, and the Coming Transformatsion of Higher Education. Chelsa Green Publishing Company, Canada, 2010.
Kalm, Volli. Bologna protsess ja massikõrgharidus. Õpetajate Leht, 13.11.2009.
Lühifilm „Kleines Postfordistisches Drama“, http://05.diskursfestival.de/pdf/symposium_performing_lorey_3.en.pdf, vaadatud 13.08.2014.
Karro, Kadri. Sitt lugu. Endiselt. Eesti Ekspress, 24.09.2014.
Kartau, Mari. NÄDALA INTERVJUU. Elin Kard: Mul ei ole kunagi olnud probleemi ükskõik milliste huvigruppidega suhtlemisel. Kultuur.err.ee, 25.02.2014; http://kultuur.err.ee/v/nadala_intervjuu/2aba27b0-fae7-46d3-bf0a-c8b839fd9427, vaadatud 13.08.2014.
Kattel, Rainer. Viimane eestlane. Eesti Päevaleht, 02.07.2009.
Kendzior, Sarah. The Closing of American Academia. Aljazeera, 20.08.2012; http://www.aljazeera.com/indepth/opinion/2012/08/2012820102749246453.html?fb_action_ids=10151024111012817&fb_action_types=og.recommends&fb_sour, vaadatud 13.08.2014.
Kivi, Signe. Astuksin ka täna kunstiakadeemiasse. Eesti Päevaleht, 28.11.2009.
Kivi, Signe. Omaette kunstiakadeemia. Postimees, 20.06.2011.
Kivi, Signe. uue maja muret oleme ise üle võimendanud. Eesti Päevaleht, 07.07.2012.
Kaasaegse kunsti kriitika. Indrek Grigor, Triin Tulgiste, Maarin Mürk, eetris Klassikaraadios 12.11.2012; http://arhiiv.err.ee/vaata/kunstiministeerium-54740; vaadatud 13.08.2014
Kokkuvõtted kunstiaastast 2012, Kadri Karro, Andreas Trossek, Indrek Grigor, Maarin Mürk, eetris Klassikaraadios 10.12.2012; http://arhiiv.err.ee/vaata/kunstiministeerium-kokkuvote-aastast-2012, vaadatud 13.08.2014
ERKI Moewshow, Piret Mägi, Janela Peterson, Maarin Mürk, eetris Klassikaraadios 19.05.2014; http://arhiiv.err.ee/vaata/kunstiministeerium-erki-moesou/same-series, vaadatud 13.08.2014
er: Eesti Kunstiakadeemia 90, kõnelevad Ando Keskküla, Kaido Ole, Mari Kartau, Anu Allas, Andreas Trossek, eetris Klassikaraadios 31.10.2004, https://arhiiv.err.ee/vaata/kunst-er-kunst-er-31-10-2004, vaadatud 13.08.2004
Martin, Stewart. An Aesthetic Education Against Aesthetic Education. Raamatust „Curating and the Education Turn“, toim. Paul O´Neill ja Mick Wilson, De Appel Arts Center, 2010, lk. 108 – 117.
Lesage, Dieter. Who’s Afraid of Artistic Research? On measuring artistic research output. Art & Research, 2/2009; http://www.artandresearch.org.uk/v2n2/lesage.html, vaadatud 13.08.2014.
Lesage, Dieter. Academy is Back. On Education, the Bologna Process, and the Doctorate in the Arts. E-flux 3/2009; http://www.e-flux.com/journal/the-academy-is-back-on-education-the-bologna-process-and-the-doctorate-in-the-arts/, vaadatud 13.08.2014.
Mutsu, Margit; Varblane, Reet. Eesti Kunstiakadeemia …? Sirp, 30.03.2012.
Olssen, Mark; Peters, Michael A. Neoliberalism, higher education and the knowledge economy: from the free market to knowledge capitalism. Journal of Education Policy, 3/2005; http://www.scribd.com/doc/77874316/Neoliberalism-and-Knowledge-Economy, vaadatud 13.08.2014.
O`Neill, Paul; Wilson, Mick. Introduction. Raamatust „Curating and the Educational Turn“, toim. Paul O`Neill, Mick Wilson, Raamatust „Curating and the Education Turn“, toim. Paul O´Neill ja Mick Wilson, De Appel Arts Center, 2010, lk. 11 – 22.
Osten von, The Artist: A Model for Innovative Work and Lifestyles – The Creative Imperative. http://www.goethe.de/ges/soz/dos/arb/alw/en2355609.htm, vaadatud 13.08.2014.
Pressiteade: Tartu kaasaegse kunsti festival ART IST KUKU NU UT “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kunsti klassika”, 2013, http://www.artistkukunuut.org/2012/exhibitions/moh-fui-oak-ossa-vau-eesti-kaasaegse-kunsti-klassika/; vaadatud 13.08.2014.
Pujol, Ernesto. On the ground. Practical Observations for Regenerating Art Education. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk. 1 – 14.
Pukk, Aapo. Äradisainitud akadeemia. Eesti Ekspress, 27.02.2014; täistekst http://aapopukk.com/node/1410; vaadatud 13.08.2014.
Raud, Monica. Maailma edukaim tudengivahetusprogramm Erasmus. Eurokratt, 10.07.2013, http://www.eurokratt.ee/maailma-edukaim-tudengivahetusprogramm-erasmus/, vaadatud 13.07.2014.
Raun, Alo. Ärimehed koliksid kunstiakadeemia odavamale pinnale. Postimees, 28.06.2011.
Raunig, Gerald. Factories of Knowledge, Industries of Creativity. MIT Press, 2013.
Reformierakond. Teadmistepõhine majandus. http://www.reform.ee/teadmistepohine-majandus, vaadatud 13.08.2014.
Ruus, Viive-Riina. Eesti haridusest: olukord, riskid, tulevikuväljavaated. Raamatus „Seestpoolt suurem Eesti. Haridus ja haritus.“ Sihtasutus MÜ, Tartu, 2013; lk. 157 – 176.
Ruus, Viive-Riina. Neoliberalismiga on kadunud rahulolu ja ideaalid. Sirp, 14.06.2012.
Rüütelkonna tudengite ÖÖTÖÖ, Facebooki event; https://www.facebook.com/events/342389075807683/, vaadatud 13.08.2014.
Salu, Mikk. Eesti kultuuriobjektid: alati kallimad kui planeeritud. Postimees, 21.11.2011.
Saarts, Tõnis. Liberalismi transformatsioon Eestis. Sirp, 21.12.2007.
Simson, Priit. Reformid teevad nõutuks. Eesti Päevaleht, 24.05.2005.
Triisberg, Airi. Kõik orjad, ühinege! Prekaarne töö ja sotsiaalsed võitlused. Vikerkaar, 4-5/2013; lk. 102 – 107.
Triisberg, Airi: Soomre, Maria-Kristiina; Mürk, Maarin. Sirbi erinumber „Kunstitöötajate Hääl“, 10.02.2011.
UKK (Unge Kunstnere og Kunstformidlere, Young Artists and Artworkers) https://ukk.dk/, vaadatud 13.08.2014.
Uudis: Eesti Kunstiakadeemias on jätkuvalt popim graafilise disaini eriala. Pealinn, 03.07.2014.
Uudis: Lukas: majandusbuum 3+2 õppesüsteemi rakendumist ei soosinud. Tartu Postimees, 15.09.2009.
Uudis: Tallinna Ülikool ei planeeri EKA instituuti üle võtta. Postimees, 23.07.2014.
Valk, Veronika. Tehnikaülikooli ja tehnikakõrgkooli arhitektuuriõpe – kaks tilka vett? Sirp, 15.05.2014.
Varblane, Reet. Eesti Kunstiakadeemia kujundab kunstimaailma. Sirp, 09.01.2014.
Viik, Tõnu. Ülikool kui süsteem, ülikool kui koht. Eesti Ekspress, 16.03.2011.
Walsh, Ben. Counterparties: America’s trillion-dollar student debt burden. Reuters US, 14.05.2012; http://blogs.reuters.com/felix-salmon/2012/05/14/counterparties-americas-student-debt-crisis/, vaadatud 13.08.2014.
Wikipedia artikkel „Adjunct Professor“, http://en.wikipedia.org/wiki/Adjunct_professor#Adjunct_professor, vaadatud 13.08.2014.
Wikipedia artikkel „Academic Art“, http://en.wikipedia.org/wiki/Academic_art, vaadatud 13.08.2014.
Working Artist and the Greater Economy (W.A.G.E.) http://www.wageforwork.com/, vaadatud 13.08.2014.
[1]                       Kunst.er: Eesti Kunstiakadeemia 90, kõnelevad Ando Keskküla, Kaido Ole, Mari Kartau, Anu Allas,         Andreas Trossek, eetris Klassikaraadios 31.10.2004, https://arhiiv.err.ee/vaata/kunst-er-kunst-er-31-10- 2004, vaadatud 13.08.2014.
[2]           Viik, Tõnu. Ülikool kui süsteem, ülikool kui koht. Eesti Ekspress, 16.03.2011.
[3]                      Ruus, Viive-Riina. Eesti haridusest: olukord, riskid, tulevikuväljavaated. Raamatus „Seestpoolt suurem     Eesti. Haridus ja haritus.“ Sihtasutus MÜ, Tartu, 2013.
[4]                      BNS. Thatcher toetas 1990. aastate algul Eesti karme reforme ja Laari. Postimees, 08.04.2014.
[5]                      Saarts, Tõnis. Liberalismi transformatsioon Eestis. Sirp, 21.12.2007.
[6]           Olssen, Mark; Peters, Michael A. Neoliberalism, higher education and the knowledge economy: from        the free market to knowledge capitalism. Journal of Education Policy, 3/2005;             http://www.scribd.com/doc/77874316/Neoliberalism-and-Knowledge-Economy, vaadatud 13.08.2014.
[7]                      Ruus, Viive-Riina. Eesti haridusest: olukord, riskid, tulevikuväljavaated. Lk.168.
[8]           Ibid.
[9]           Saarts, Tõnis.
[10]                     Kattel, Rainer. Viimane eestlane. Eesti Päevaleht, 02.07.2009.
[11]          Saarts, Tõnis.
[12]          Triisberg, Airi. Kõik orjad, ühinege! Prekaarne töö ja sotsiaalsed võitlused. Vikerkaar, 4-5.2013; lk.103.
[13]          Triisberg, Airi. Lk.103.
[14]          Chukorov, Keti. Towards the Space of the General: On Labor beyond Materiality and Immateriality. E-      flux journal, 10/2011; http://www.e-flux.com/journal/towards-the-space-of-the-general-on-labor-     beyond-materiality-and-immateriality/#_ftn1, vaadatud 13.08.2014.
[15]          Triisberg, Airi. Lk.102.
[16]          Ibid.
[17]          Ibid.
[18]                     Ibid. Lk. 104.
[19]                     Reformierakond. Teadmistepõhine majandus. http://www.reform.ee/teadmistepohine-majandus,    vaadatud 13.08.2014.
[20]                     Tony Blairi parteikongressil sõnastatud valitsuse kolm prioriteeti aastal 1996;    http://www.guardian.co.uk/politics/2007/apr/26/tonyblair.labour, vaadatud 13.08.2014.
[21]          Osten von, Marion. The Artist: A Model for Innovative Work and Lifestyles – The Creative Imperative.     http://www.goethe.de/ges/soz/dos/arb/alw/en2355609.htm, vaadatud 13.08.2014.
[22]                     Ruus, Viive-Riina. Eesti haridusest: olukord, riskid, tulevikuväljavaated. Lk.168.
[23]                     Ibid. Lk.162.
[24]                     Ruus, Viive-Riina. Neoliberalismiga on kadunud rahulolu ja ideaalid. Sirp, 14.06.2012.
[25]          Eldridge, Michael. The German Bildung Tradition,    http://www.philosophy.uncc.edu/mleldrid/SAAP/USC/pbt1.html; vaadatud 13.08.2014.
[26]          Ruus, Viive-Riina. Eesti haridusest: olukord, riskid, tulevikuväljavaated. Lk.166.
[27]          Ruus, Viive-Riina. Neoliberalismiga on kadunud rahulolu ja ideaalid.
[28]                     Ruus, Viive-Riina. Eesti haridusest: olukord, riskid, tulevikuväljavaated. Lk. 166.
[29]          Raunig, Gerald. Factories of Knowledge, Industries of Creativity. MIT Press, 2013; lk.38.
[30]          Ibid. Lk. 32.
[31]          Kamenetz, Anja. DIY U. Edupunks, Edupreneurs, and the Coming Transformatsion of Higher      Education. Chelsa Green Publishing Company, Canada, 2010; lk 53.
[32]                     http://en.wikipedia.org/wiki/Adjunct_professor#Adjunct_professor, vaadatud 13.08.2014
[33]          Kendzior, Sarah. The Closing of American Academia. Aljazeera, 20.08.2012;    http://www.aljazeera.com/indepth/opinion/2012/08/2012820102749246453.html?            fb_action_ids=10151024111012817&fb_action_types=og.recommends&fb_sour, vaadatud 13.08.2014.
[34]                     Walsh, Ben. Counterparties: America’s trillion-dollar student debt burden. Reuters US, 14.05.2012;          http://blogs.reuters.com/felix-salmon/2012/05/14/counterparties-americas-student-debt-crisis/, vaadatud          13.08.2014.
[35]                     Kalm, Volli. Bologna protsess ja massikõrgharidus. Õpetajate Leht, 13.11.2009.
[36]                     Martin, Stewart. An Aesthetic Education Against Aesthetic Education. Raamatust „Curating and the          Education Turn“, toim. Paul O´Neill ja Mick Wilson, De Appel Arts Center, 2010, lk. 110.
[37]          Olssen, Mark; Peters, Michael A. Neoliberalism, higher education and the knowledge economy: from        the free market to knowledge capitalism.
[38]                     Aaviksoo, Jaak. Ülikool peab muutunud oludega kohanema. Õpetajate leht, 13.11.2009.
[39]          Ibid.
[40]                     Ibid.
[41]          Allik, Jüri. Kas ülikoolireform on ennast õigustanud? Eesti Päevaleht, 25.08.2009.
[42]                     Aaviksoo, Jaak.
[43]                     Ibid.
[44]                     Kalm, Volli.
[45]                     Hennoste, Tiit. Vastuolude aeg. Sirp, 16.09.2011.
[46]                     Uudis: Lukas: majandusbuum 3+2 õppesüsteemi rakendumist ei soosinud. Tartu Postimees, 15.09.2009.
[47]                     Simson, Priit. Reformid teevad nõutuks. Eesti Päevaleht, 24.05.2005.
[48]                     Allik, Jüri.
[49]          Kunstiministeerium. Kaasaegse kunsti kriitika. Indrek Grigor, Triin Tulgiste, Maarin Mürk, eetris             Klassikaraadios 12.11.2012; http://arhiiv.err.ee/vaata/kunstiministeerium-54740; vaadatud 13.08.2014.
[50]          Pressiteade: Tartu kaasaegse kunsti festival ART IST KUKU NU UT “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kunsti klassika”, 2013, http://www.artistkukunuut.org/2012/exhibitions/moh-fui-oak-ossa-      vau-eesti-kaasaegse-kunsti-klassika/; vaadatud 13.08.2014.
[51]          Karro, Kadri. Sitt lugu. Endiselt. Eesti Ekspress, 24.09.2014.
[52]                     Kivi, Signe. Omaette kunstiakadeemia. Postimees, 20.06.2011.
[53]                     Raun, Alo. Ärimehed koliksid kunstiakadeemia odavamale pinnale. Postimees, 28.06.2011; Salu, Mikk.   Eesti kultuuriobjektid: alati kallimad kui planeeritud. Postimees, 21.11.2011.
[54]          Pukk, Aapo. Äradisainitud akadeemia. Eesti Ekspress, 27.02.2014; täistekst      http://aapopukk.com/node/1410; vaadatud 13.08.2014.
[55]          http://en.wikipedia.org/wiki/Academic_art, vaadatud 13.08.2014.
[56]          Groys, Boris. Education by Infection. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st Century“, toim.      Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk.27.
[57]                     Birnbaum, Daniel. Teaching Art: Adorno and the Devil. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st   Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk.233.
[58]                      Pujol, Ernesto. On the ground. Practical Observations for Regenerating Art Education. Raamatus „Art       School. Propositions for the 21st Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk.12.
[59]                     Kivi, Signe. Astuksin ka täna kunstiakadeemiasse. Eesti Päevaleht, 28.11.2009.
[60]                     Kunst.er: Eesti Kunstiakadeemia 90.
[61]          Uudis: Eesti Kunstiakadeemias on jätkuvalt popim graafilise disaini eriala. Pealinn, 03.07.2014.
[62]          Mutsu, Margit; Varblane, Reet. Eesti Kunstiakadeemia …? Sirp, 30.03.2012.
[63]          Arak, Helen. Meister oma mätta otsas. Ideesahver, 14.12.2013; http://ideesahver.ee/sisustus/18C35/;         vaadatud 13.08.2014.
[64]                     Viik, Tõnu.
[65]                     Ruus, Viive-Riina. Eesti haridusest: olukord, riskid, tulevikuväljavaated. Lk.166.
[66]                     Lesage, Dieter. Who’s Afraid of Artistic Research? On measuring artistic research output. Art &    Research, 2/2009; http://www.artandresearch.org.uk/v2n2/lesage.html, vaadatud 13.08.2014.
[67]          Populaarne ülemajaline vabaaine kunstiakadeemias, mida viib läbi Elin Kard. Vt ka Kartau, Mari.             NÄDALA INTERVJUU. Elin Kard: Mul ei ole kunagi olnud probleemi ükskõik milliste   huvigruppidega suhtlemisel. Kultuur.err.ee, 25.02.2014;        http://kultuur.err.ee/v/nadala_intervjuu/2aba27b0-fae7-46d3-bf0a-c8b839fd9427, vaadatud 13.08.2014.
[68]                     Triisberg, Airi. Lk. 105 – 106.
[69]                     Ibid.
[70]                     Näiteks rühmitus Working Artist and the Greater Economy (W.A.G.E.) http://www.wageforwork.com/;     UKK (Unge Kunstnere og Kunstformidlere, Young Artists and Artworkers)  https://ukk.dk/; Eestis           toimunud selleteemalised arutelud võttis kokku Sirbi erinumber „Kunstitöötajate Hääl“, 10.02.2011.
[71]          Triisberg, Airi. Lk. 106 – 107.
[72]          Lühifilm „Kleines Postfordistisches Drama“,            http://05.diskursfestival.de/pdf/symposium_performing_lorey_3.en.pdf, vaadatud 13.08.2014.
[73]                     Grammatikopoulou, Christina. And now, what? Cognitariat and collective intelligence in times of            Chrisis. Interartive; http://interartive.org/2013/08/cognitariat-collective-intelligence/; kasutatud        13.08.2014.
[74]                     Lesage, Dieter. Who’s Afraid of Artistic Research? On measuring artistic research output.
[75]                     Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, ülevaade; http://www.artun.ee/teadus-ja-     arendus/doktorikool/uudised/; vaadatud 13.08.2014.
[76]          Mutsu, Margit; Varblane, Reet. Ibid.
[77]                     Lesage, Dieter. Who’s Afraid of Artistic Research? On measuring artistic research output.
[78]                     Ibid.
[79]          Ibid.
[80]                     Esche, Charles. Include Me Out. Helping Artists to Undo the Art World. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk.106.
[81]                     Uudis: Tallinna Ülikool ei planeeri EKA instituuti üle võtta. Postimees, 23.07.2014. Vt. ka Heie Treier,   Maria-Kristiina Soomre, Maarin Mürk. Kuhu kuulub Kunstiteaduse Instituut. Artishok, 25.07.2014;           http://artishok.blogspot.com/2014/07/kuhu-kuulub-kunstiteaduse-instituut.html, vaadatud 13.08.2014.
[82]                     Baldessari, John; Craig-Martin, Michael. Conversation. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st    Century“, toim. Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk.45.
[83]                     Rüütelkonna tudengite ÖÖTÖÖ, Facebooki event;     https://www.facebook.com/events/342389075807683/, vaadatud 13.08.2014.
[84]                     Rüütelkonna tudengite ÖÖTÖÖ, Facebooki event.
[85]                     Kivi, Signe. uue maja muret oleme ise üle võimendanud. Eesti Päevaleht, 07.07.2012.
[86]                     Varblane, Reet. Eesti Kunstiakadeemia kujundab kunstimaailma. Sirp, 09.01.2014.
[87]          Ibid.
[88]                     Kunstiministeerium. ERKI Moewshow, Piret Mägi, Janela Peterson, Maarin Mürk, eetris            Klassikaraadios 19.05.2014; http://arhiiv.err.ee/vaata/kunstiministeerium-erki-moesou/same-series,   vaadatud 13.08.2014.
[89]                     ISFAG – EKA installatsiooni ja skulptuuri osakonna ning fotoosakonna autonoomne galerii
[90]          EKA G – galerii või fuajee. Facebooki event;            https://www.facebook.com/events/159881484165946/permalink/159881487499279/; vaadatud      13.08.2014.
[91]                     Ernits, Rutt. Signe Kivi: võtan üliõpilaste rahulolematust väga tõsiselt. ERR uudised, 20.09.2012;          http://uudised.err.ee/v/eesti/67f8ae45-2c14-4716-bdfd-4f7b00c45828, vaadatud 13.08.2014.
[92]                     http://www.artun.ee/akadeemia/rahvusvaheline/, vaadatud 13.08.2014.
[93]                     Kaljuvee, Ardo. Tagasivalitud Signe Kivi soovib kunstiakadeemia muuta rahvusvahelisemaks. Eesti          Päevaleht, 20.01.2010.
[94]                     Kunstiministeerium. Kokkuvõtted kunstiaastast 2012, Kadri Karro, Andreas Trossek, Indrek Grigor,          Maarin Mürk, eetris Klassikaraadios 10.12.2012; http://arhiiv.err.ee/vaata/kunstiministeerium- kokkuvote-aastast-2012, vaadatud 13.08.2014.
[95]                     Bauer, Ute Meta. Under Pressure. Raamatus „Art School. Propositions for the 21st Century“, toim.           Steven Henry Madoff; MIT Press, 2009; lk.222.
[96]                     Ibid.
[97]                     Ibid.
[98]                     Ernits, Rutt. Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna ülikool sõlmisid koostööleppe. ERR uudised,     24.09.2012; http://uudised.err.ee/v/eesti/ea4df91f-61e8-4f51-b212-159607daee16, vaadatud 13.08.2014.
[99]                     Kunst.er: Eesti Kunstiakadeemia 90.
[100]         Valk, Veronika. Tehnikaülikooli ja tehnikakõrgkooli arhitektuuriõpe – kaks tilka vett? Sirp, 15.05.2014.
[101]         Ibid.
[102]         O`Neill, Paul; Wilson, Mick. Introduction. Raamatust „Curating and the Educational Turn“, toim. Paul     O`Neill, Mick Wilson, Raamatust „Curating and the Education Turn“, toim. Paul O´Neill ja Mick           Wilson, De Appel Arts Center, 2010, lk. 12.
[103]                    Lesage, Dieter. Academy is Back. On Education, the Bologna Process, and the Doctorate in the Arts. E-    flux 3/2009; http://www.e-flux.com/journal/the-academy-is-back-on-education-the-bologna-process-    and-the-doctorate-in-the-arts/, vaadatud 13.08.2014.
[104]                    Pujol, Ernesto. Lk.9.

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Hindamine. Hindamine! Hindamine? Hea õpetamise seminar

5. oktoobril 2017 algas EKAs hea õpetamise seminaride sari õppejõududele. Osalejaid oli 29 õppejõudu kõigist teaduskondadest, rektor ja õppeprorektor.

Esimeses seminaris avasid oma arusaamu ja praktikaid hindamisel Ingrid Allik (keraamika), Kalle Komissarov (arhitektuur), Ülle Marks (joonistamine), Indrek Sirkel (graafiline disain) ja Urmas Puhkan (keraamika). Diskussioon jõudis põhimõttelise küsimuseni, miks me EKAs hindame ning millised on erinevate hindamispraktikate eesmärk ja mõju.

Peatselt käsitleme hindamise seminaril käsitletut õppejõudude lehel täpsemalt.

Hindamise seminari üheks lugemissoovituseks on Maarin Ektermanni artikkel.

EKA hea õpetamise seminarid toimuvad “EKA LOOVKÄRG – Eesti visuaal- ja ruumikultuuri õppe- ja teaduskeskus” projekti raames. Projekti rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond.

Mart Vainre fotosid seminarist vaata SIIT

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Klaasikunsti osakonna üliõpilase Eva-Maria Mirzojeva loodud autoriehted Tallinn Fashion Week`il 11.10.2017

 

Klaasikunsti osakonna BA III kursuse üliõpilane Eva-Maria Mirzojeva esines Kristian Steinbergi esimese naiskollektsioonile loodud autoriehetega Tallinn Fashion Week`il 11.10.2017.

Eva-Maria Mirzojeva autoriehted Kristian Steinbergi kollektsiooni show videos:

https://sobranna.postimees.ee/4271133/vaata-jarele-tallinn-fashion-week-esimesel-paeval-anti-katte-kuld-ja-hobenoel?utm_source

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Avatud loeng: DANIEL KÖHLER 19. oktoobril Kanuti Gildi SAALis

RC8 – Large City Architecture 2017.
Team Wa(o)nderyards:  Chen Chen, Genmao Li, Zixuan Wang.
Mereology, scale 1:250

19. oktoobril kell 18 peab Kanuti Gildi Saalis (Pikk 20) hooaja teise Avatud Loengu Londonis tegutsev arhitekt Daniel Köhler, kes oma doktoritöös “Mereoloogiline linn” on keskendunud sellele, kuidas osadest tekib tervik, kuidas tubadest saavad korterid, korteritest majad, majadest linn.

Daniel Köhler on arhitekt, urbanist, teadur ja õppejõud, kes tegutseb Londonis. Köhler juhatab Bartletti arhitektuurikoolis linnadisaini uurimisklastrit ning koordineerib sealse arhitektuurse disaini magistriprogrammi teooria ja ajaloo õppemoodulit. Lisaks on Köhler järeldoktor Innsbrucki ülikoolis ja Lab for Environmental Design Strategies kaasasutaja. Köhler on õpetanud Aalto ülikoolis, Vilniuse kunstiakadeemias, SCI-Arcis, Frankfurti Städelschules ja Ida-Londoni ülikoolis. 2016. aastal andis Köhler välja arhitektuuri ja linna osa-terviku suhteid uuriva raamatu “The Mereological City” ja tema viimase aja teadustegevus keskendub digitaalse logistika mõjudele linnaruumis: kvantitatiivselt kujundatud linnad ja nende arhitektuur.Mereoloogia on ontoloogia haru, mis lahkab osa ja terviku suhteid. Kui ütleme, et tervik on midagi enamat kui osakeste summa, on tegemist mereoloogilise tehtega. Köhler kirjeldab linna arhitektuuri kompositsioonilise pingena, mida loovad erinevad ehitised linnas eneses.

http://www.lab-eds.org/The-Mereological-City

Lähemalt Daniel Köhleri kohta: http://www.lab-eds.org/

Avatud Loengute sarja raames jõuavad Tallinnasse põnevad arhitektid ja linnaplaneerijaid – nii teoreetikuid kui praktikuid – kõikjalt üle maailma. Kuulama on oodatud kõikide Eesti koolide tudengid – olgu siis arhitektuuri, urbanistika, sisearhitektuuri, robootika, disaini või vabade kunstide valdkonnast; samuti juba tegutsevad professionaalid, õppejõud ning lihtsalt arhitektuuri- ja ruumihuvilised – samuti kõik, kes kaaluvad arhitektuuri õppima asumist. Avatud loengud on alati tasuta ja inglise keeles.

EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond on arhitektuuri avatud loenguid korraldanud 2012. aastast alates – igal õppeaastal astub Tallinnas erialase publiku ette kümmekond valdkonna omanäolist praktikut ja hinnatud teoreetikut. Avatud loengute sarja kureerivad Sille Pihlak ja Siim Tuksam.

Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital.

www.avatudloengud.ee

https://www.facebook.com/EKAarhitektuur/

 

Lisainfo:
Pille Epner
Arhitektuuriteaduskonna teadus- ja arendustegevuse koordinaator Tel: +372 642 0071
E-post: pille.epner@artun.ee

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Aimur Taki kirjatüüp võitis kulla Eesti disainiauhindadel

Eelmisel neljapäeval jagati tunnustust disaineritele Eesti disainiauhinnad 2017 raames, kus EKA graafilise disaini magistrant Aimur Takk võitis kulla tüpograafia ja erioskuste kategoorias.

Auhinna tõi Takile kirjatüüp, mis on kujundatud ERKI Moeshow juubeliks. Tüpograafia on inspireeritud 1970. ja 1980. aastate ERKIDISAINI tudengite kurjakunstitöödest.

Aimur Takk (s. 1993) on Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini magistrant, kes lõpetas bakalaureuseõppe 2016. aastal. Ta on end täiendanud vahetusüliõpilasena Saksamaal Offenbachis tähedisaini kursusel ning hetkel töötab praktikandine agentuuris AKU.

Eesti disainiauhindu jagatakse aastast 2012, kus iga kahe aasta tagant tunnustatakse parimat toote-, veebi-, teenuse- ja graafilist disaini. Vaheaastal antakse välja graafilise ja veebidisaini auhindu. Neid jagavad Eesti disainikeskus, Art Directors Club Estonia ja teenusmajanduse koda.

Lisainfo:

Sandra Nuut
sandra.nuut@artun.ee

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Niguliste muuseumis anti üle Europa Nostra muinsuskaitseauhind Rode altari projektile

(foto autor / allikas Rene Suurkaev ERR)

13. oktoobril toimus Niguliste muuseumis Loov Euroopa / Europa Nostra 2017. aasta muinsuskaitseauhinna võitnud projekti „Rode altar lähivaates“ auhinnatseremoonia.

Eesti Kunstimuuseumi koordineeritud projekt „Rode altar lähivaates“ võitis rahvusvahelise preemia teadusuuringute kategoorias.  Aastatel 2013-2016 väldanud mahukas, reaal- ja humanitaarteadlasi ühendav koostööprojekt keskendus Lübecki meistri Hermen Rode töökojas valminud Niguliste kiriku peaaltari retaabli uurimisele ja konserveerimisele. Rahvusvahelist tähelepanu pälviti esmajoones uuringutulemuste populariseerimise ja atraktiivse esitamisega avalikkusele.

Projektis osalesid Eesti Kunstimuuseum, Eesti Kunstiakadeemia, Tartu Ülikool, Ennistuskoda Kanut, OÜ Archaeovision, Keskkonnauuringute Keskus, Eesti Maksu- ja Tolliamet.
Palju õnne!

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Muinsuskaitse tunnustas EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna kollektiivi

(Piirissaare töötuba)

12.oktoobril tähistas Muinsuskaitseamet oma sünnipäeva ning tunnustas möödunud aasta parimaid, keda oli seekord erakordselt palju. Kokku anti üle 35 tänukirja 11 kategoorias. Taaskord on rõõm on tõdeda, et auhinnatute seas oli arvukalt ka EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna endisi ja praegusi õppejõude ja tudengeid.

Pärandi tutvustaja kategoorias pälvis tunnustuse Riin Alatalu ja Anu Seidla koostatud muinsuskaitse lähiajalugu tutvustav raamat „Boris Dubovik: Vanalinn, minu lemmik!“. Raamat on Tallinna ühe tuntuima muinsuskaitsja Boris Duboviku jutustus muinsuskaitsjate tegevustest Tallinna vanalinnas viimasel sajal aastal. Dubovik räägib inimestest, majadest ja otsustest läbi oma kogemuse, avades sellega muinsuskaitseliste otsuste tagamaid ning suunates lugejaid otsima nii ajalugu kui ka muutusi linnaruumis.

Pärandi tutvustaja kategoorias said auhinna Heli Nurger ja Karola Mursu ajakirja Pööning väljaandmise eest. Tegemist on pärandit tutvustava ja muinsussõbraliku ajakirjaga, mis kirjutab ajalooga majadest ja aedadest, disainiklassikast, pärandkäsitööst, vanadest töövõtetest ning meistritest. Väärt lugemine igal eluhetkel!

Aasta restauraator on Joosep Metslang, kes on mitmete vanade puithoonete restaureerimisel demonstreerinud meisterlikku puutööoskust. Lisaks on Joosep välja andnud ka mitmeid erialaseid trükiseid. Esiletõstmist väärib ka tema väga täpne käsitöö  dokumenteerimine.

Hea uurija kategoorias sai pärjatud Anita Jõgiste Riisipere mõisa peahoone uuringute ja muinsuskaitseliste eritingimuste koostamise eest. Riisipere mõisa peahoone on üks suuremaid ja detailirohkemaid mõisahooneid, mille uuringud panevad proovile ka kõige kogenumad uurijad. Anita juhtimisel läbi viidud välitööd olid põhjalikud ning aruanded analüütilised ning hästi struktureeritud ja vormistatud. Ja boonusena varustatud ka detailirohke illustratiivse materjaliga.

Aasta teoks valiti Piirissaare palvela põlengus kannatada saanud ikoonide konserveerimistalgud. 2016. aastal toimunud Piirissaare palvela põlengus said tõsiselt kannatada paljud hoones asunud ikoonid. Esmakordselt tegutsesid siinsed muinsuskaitsjad ja muuseumikonservaatorid nii ühtsena ning tänu koostööle ja operatiivsele tegutsemisele on õnnestunud hävingust päästa kümneid objekte. Talgutega pandi alus koostööle ning saadi kinnitust, et häda korral on ühiselt võimalik väga  palju korda saata.

Kõigi auhinnasaajate kohta saab lisaks lugeda Muinsuskaitseameti kodulehelt ja Facebookist.

 

Ühineme tänude ja õnnesoovidega!

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Moe- ja trendide prognoosid 17.10–21.11.2017

Koolitus annab ülevaate moeprognoosidest moedisaineri vaatenurgast lähtuvalt ja moetrendide prognoosimisest läbi moestilisti praktilise tegevuse.

Vilve Unt, moedisainer:

– Trendide prognoosimine ehk TREND TIMELINE, tuleviku stsenaariumid, demograafiline analüüs 5 aastat ettepoole

– Moetarbija läbi erinevate generatsioonide muutuvas moemaailmas kui tuleviku mõjutaja

– Toote elukaar, kiirmoe toodete ja klassikaliste toodete perioodid moepildis. Makro trendid ja disaini suunad ning värvikaardid 2 aastat varem antud ajahetkest

– Elustiili valdkonnad, mis on fookuses ja mõjutavad laiemalt moetarbimist, ostu-müügi analüüsidest lähtuvalt prognooside tegemine

Marion Laev, moestilist:

– Stilisti infoallikad trendide ennustamisel ja moeprognooside analüüsimisel.

– Trendide kajastamine moemeedias. Hooajatrendide ja disaintoodete nähtavaks tegemine läbi erinevate meediakanalite: moeshow’d, moeajakirjandus, sotsiaalmeedia jne.

– Stilist kui trendi propageerija ja tarbija mõjutaja. Moetarbija inspireerimine ja mõjutamine läbi moestilistika ( uute trendikate koosluste loomine, juhised trendi kandmiseks).

– Praktiline ülesanne õpitu kinnistamiseks.

Koolitus lõpeb analüüsi ja esitlusega etteantud teemal.

Koolituse läbinu:

omab lühiülevaadet moemaailmas toimuvast, prognoosimise etappidest ajajoonel ehk tuleviku stsenaariumitest. Teab ja saab aru moedisaineri info vajadusest moesuundade prognoosimisel ja moestilisti tegevusest moesuundade väljatöötamisel ja selle mõjust moetarbijale.

Võimalusel soovitame külastada eelnevalt MoeKunstiKino filme.

Juhendajad: 

Vilve Unt, Moediasian MA, kauaaegne EKA moedisainiõppejõud, moedisainer ja kudumikollektsioonide PROMENADE looja

Marion Laev, EKA moestilistiks BA cum laude, vabakutseline
moestilist, KUMU moekuraator, kunstiajaloo õpetaja ja EKA lepinguline õppejõud.

Aeg: Vilve Unt: 17.10 – 07.11.17 kell 19.10 – 20.40

Marion Laev: 31.10. –
21.11.17 kell 17.30 – 19.00

Koht: Estonia pst. 7, ruum 435
Maht: 16 õppetundi (2 EAP)
Hind: 120 eurot

Õppekavarühm: Moe-, sise- ja tööstusdisain

Registreerumine vormi kaudu SIIT

Info ja registreerimine: pirje.kovatomas@artun.ee / +372 626 7327

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

EKA Uusmeedia osakonna teos Tartu Kaarsillal on Eesti suurim heli- ja valgusinstallatsioon

Eesti Kunstiakadeemia Uusmeedia osakonna magistrandid Aivar Tõnso, Liisi Küla, Martin Rästa, Roman-Sten Tõnissoo ja Sten Saarits avavad reedel, 20. oktoobril, kell 19, värskelt renoveeritud Tartu kaarsillal kohaspetsiifilise ruumilise heli- ja valgusinstallatsiooni.

Teose heli esitatakse 12-st kõlarist ning sõltub kuulaja asukohast sillal. Sünkroonis raekoja kellamänguga kostuvad viie erineva helikunstniku teosed (iga päev algusega kell 09:03, 12:03, 15:03, 18:03, 21:03), mis algavad dialoogist kellamänguga ning arenevad sellest edasi. Helikujundus aitab linnaruumi helipilti siduda ja rikastada. Iga autori heliteost saadab valguskujundus, mis on autori komponeeritud. Kogu installatsioon on loodud spetsiaalselt Tartu kaarsilla jaoks.

Raekoja kellatornist kostuvad kellamängu helinad kanduvad kaarsillani ja peegelduvad kunstnike edasiarenduste kujul linnaruumis. Heli- ja valgusistallatsiooni eesmärk on rikastada nii arhitektuuriobjekti kui ka ümbritsevat keskkonda, pakkudes linnakodanikele Eesti avalikus ruumis ainulaadset ruumilise ja interaktiivse heli kogemust. Kontseptsiooni märksõnad on “vesi”, “voolamine” ja “peegeldused”. Nii nagu sild loob kahe kalda vahel ühenduse, otsib ka kaarsilla installatsioon dialoogi ümbritseva keskkonnaga. Just nagu vesi, mis moonutab keskkonna peegeldusi. Dialoog kellamängu ja kaarsilla helide vahel seob linnaruumi helimaastiku ühtsemaks ning suurendab nii silla ning ka jõe kohalolu.

Eriliseks teeb kaarsilla valgus- ja helikujunduse see, et kuigi avalikus ruumis toimivaid heliga seotud skulptuure või installatsioone on Eestis teisigi (näiteks Eduard Tubina monument Vanemuise ees, Tšaikovski pink Haapsalus ja Rahvusarhiivi helikunsitteos “Lugulaul”) ei kasuta need ruumilist heli ning on oluliselt väiksemas mastaabis lahendused. Sisuliselt võib öelda, et Tartu kaarsillast saab Eesti suurim heli- ja valgusinstallatsioon.

Lisainfo:

Raul Keller
EKA Uusmeedia osakonna juhataja
raul.keller@artun.ee
5645 1599

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Aegvõte EKA uue hoone kerkimisest perioodil 22.05.–18.09.2017

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Ott Kikkase stipendiumid said Kateriin Rikken ja Kristel Ojasuu

EKA klaasikunsti eriala magistrant Kateriin Rikken pälvis stipendiumi toetamaks tema magistritöö teemaga seotud rahvusvahelist tegevust. Juba varasemalt galeristi kogemust omava Kateriini sooviks on mõista paremini galeriide toimemehhanisme tänapäeval nii Eestis kui rahvusvahelises plaanis eesmärgiga jätkata Eesti klaasikunsti maastikul nii loojana, õpetajana, klaasikunsti tutvustaja kui propageerijana. Kateriini loome- ja muu erialane tegevus on samuti olnud silmapaistev: esinemised näitustel nii kodu- kui välismaal, oma kogemuste sh Taanis omandatud klaasipuhumisoskuste edasiandmine nii EKA tudengitele kui Olustvere klaasipuhumiseriala õpilastele.

Teise stipendiumi pälvis Kristel Ojasuu EKA keraamikaosakonnast. Ta on keraamika MA tudeng, kes uurib oma töös Kohila puupõletusahjude kasutamisega seotud kogemust, et kirjutada juhis tulevastele kasutajatele.Kristel on olnud abiks mitmel aastal Kohila rahvusvahelise keraamikasümpoosiumi korraldamisel. Oma skulpturaalse keraamikaga on ta pälvinud osakonna tähelepanu ja suvel osales aktiivselt EKA 3D saviprindi töötoas.

Ott Kikkase stipendium on rahaline toetus, mis on suunatud Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna keraamika ja klaasikunsti eriala BA ja/või MA taseme tudengile. Stipendium on ellu kutsutud stipendiaadi õpingute, loomingulise tegevuse ja enesearendamise toetamiseks. Stipendiumi eesmärgiks on väärtustada ka autori- ja materjalikeskse kunstiloominguga tegelemist disainiteaduskonnas.

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Kunstnikuvestlus Annu Vertanen “Contemplating Blue and White”

6. oktoober kell 17,
graafika osakond,
Lembitu 10B, ruum 144

6 October at 5 pm,
graphic art department, Lembitu 10B, ruum 144

Annu Vertanen on soome tippgraafikuid ja Helsingi Kunstide Ülikooli Kuvataideakatemia graafika professor. Tema side Eesti kunstieluga on kestnud üle paarikümne aasta. Annu Vertanen on loonud suureformaadilisi, erakordselt subtiilseid taju puudutavaid puulõiketehnikas teostatud graafilisi lehti ja teinud nende baasil ruume täitvaid installatsioone. Ta on esinenud oma töödega Tallinna Graafikatriennaalidel, Tallinna Kunstihoones ja Draakoni galeriis. 2016. aastal toimus Annu Vertaneni isiknäitus „New Season“ Helsingis Galerii G-s. Seal esitatud suurejooneline ruumiinstallatsioon „Contemplating Blue and White“ uuris rahvuslikkuse ideed, maad, rahvusriiki ja soomlust muuhulgas Soome lipu kaudu.
Annu Vertanen läheneb puulõikele, ühele vanimale ja samas kättesaadavamale graafikatehnikale kriitilise pilgu ja minimalismiga, tekitamaks poolläbikumavaid ruume ning õhulisi foorumeid, kus mõtiskleda kujundite ajas teisenemise üle.

Annu Vertanen is a Finnish artist, currently working as Professor of Printmaking at the Uniarts Helsinki’s Academy of Fine Arts. She has exhibited internationally, including in the United States, Japan and England. Annu Vertanen has received several awards in Finland and elsewhere in the world. Her artist talk will concentrate on her practice with large format woodblock printing and spatial installations. She will also introduce her recent exhibition New Season (Helsinki, 2016) and one of its installation Contemplating Blue and White.


Rohkem infot:
See more at:www.annuvertanen.com

Olete oodatud!
You are welcome!

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Ekspertkomisjon: Kunstiakadeemia panus on märgatav nii Eestis kui rahvusvahelisel tasandil

Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuuri hindamisnõukogu võttis vastu otsuse, mille kohaselt pälvis Eesti Kunstiakadeemia institutsionaalsel akrediteerimisel maksimaalse, 7-aastase tulemuse.

EKAt hinnanud rahvusvaheline komisjon tõi kõrgkooli tugevustena välja põhjaliku ja kaasava arendustegevuse ja koostöö nii Eesti-siseselt kui rahvusvahelisel tasandil. Erilist tunnustust pälvis akadeemia innovaatiline koostöö ühiskondlike sidusrühmade, riigiasutuste ja loomemajandussektoriga. Hindamisraport toob välja, et EKA korraldab arvukalt avalikke näitusi, performance’eid ja üritusi, mis ei jää Eesti ühiskonnas märkamata. EKA teaduskonnad võtavad osa rahvusvahelistest festivalidest, messidest, näitustest ja konverentsidest. EKA üliõpilased osalevad edukalt rahvusvahelistel konkurssidel.

Hindamiskomisjon ja EKKA kõrghariduse hindamisnõukogu sedastavad samuti, et võrreldes teiste Eesti kõrgkoolidega on EKA üks rahvusvahelistumise lipulaevu nii tudengite kui õppejõudude mobiilsuse osas, kasutades enim ära Erasmus-programmi võimalusi ja osaledes ka nt Nordplus ja muudes rahvusvahelistes võrgustikes.

Ekspertidele avaldas muljet ka asjaolu, et EKA on jõudnud 2017. aasta QS World University Ranking edetabelis kahesaja parima kunsti- ja disainiülikooli hulka.

Parendusvaldkondade hulgas osundas hindamiskomisjon eelkõige vajadusele kriitiliselt üle vaadata EKA organisatsiooniline ülesehitus, seda ühtlustada ning selgelt määratleda kõigi üksuste pädevused, ülesanded, liikmelisus, tegevused ja omavaheline info jagamine. Samuti tasuks eriti valmiva uue õppehoone potentsiaali ära kasutades tugevdada inter- ja transdistsiplinaarset koostööd erinevate teaduskondade vahel, teiste ülikoolidega ja ka väljaspool akadeemilist sfääri.

Hindamiskomisjon rõhutas oma aruandes loomepõhise teadustöö olulisust õppe läbiviimisel kunstide valdkonnas ning kutsus Eesti hariduspoliitika kujundajaid üles leidma võimalus loomealase teadus- ja uurimistegevuse süsteemsemaks rahastamiseks. Praegune, valdkonna eripära mitte piisavalt arvesse võttev rahastamismudel, seab komisjoni hinnangul kunstide valdkonna õppurid teiste erialadega võrreldes kehvemasse olukorda.

Eesti Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm kommenteeris tulemusi järgnevalt: „Eestis pole ju kellelgi kahtlust, et EKA on korralik kool, aga nüüd on sellel siis järjekordne rahvusvaheline pitser peal. Kuna EKA töötajad valmistusid akrediteerimiseks hoolsalt, mõtlesid läbi palju majas toimuvaid protsesse, siis ei oleks tohtinudki vähem kiita saada. Kõik meid eelmisel talvel tabanud akrediteerimised ja evalveerimised ei ole ainult bürokraatlik liialdus, küllap oleme nende varjus õppinud oma tööd ka paremini korraldama“.

Koos akrediteeringuga väljastati õppeasutusele ka kvaliteedimärk, mis tõendab, et kõrgkooli iseloomustab efektiivne juhtimine, rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline õppe- ja teadustegevus ning järjepidev panustamine ühiskonna arengusse.

Hindamisnõukogu otsusega on võimalik tutvuda siin.

Institutsionaalse välishindamise eesmärgiks on toetada strateegilise juhtimise ja kvaliteedikultuuri arengut Eesti kõrgkoolides. Kõik Eesti kõrgkoolid peavad institutsionaalse akrediteerimise läbima kord seitsme aasta jooksul.

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Arhitektuuriteaduskonna õppekoordinaator

Eesti Kunstiakadeemia otsib oma tegusasse meeskonda arhitektuuriteaduskonna
ÕPPEKOORDINAATORIT

Sinu peamisteks tööülesanneteks on, aga mitte ainult:

  • arhitektuuriteaduskonna õppetöö tegevuse planeerimine ja organiseerimine;
  • õppetöö alane kommunikatsioon ja infovahetuse korraldamine, sh välis- ja külalisüliõpilaste ning õppejõududega;
  • õppetöö dokumentatsiooni ja õppeinfosüsteemi (ÕIS) haldamine;
  • võlaõiguslike lepingute koostamine;
  • õppetöö alase aruandluse koostamine;
  • üliõpilaste ja õppejõudude õppetöö alane nõustamine.

Sinult eeldame, aga mitte ainult:

  • kõrgharidust või oled seda omandamas;
  • eesti ja inglise keele väga head valdamist kõnes ja kirjas;
  • head suhtlemis- ja koostööoskust;
  • rutiini ja pingetaluvust;
  • korrektsust, täpsust, kohusetundlikkust.

Kasuks tuleb, kui sul on:

  • eelnev administratiivtöö kogemus;
  • dokumentide ja/või finantside haldamise kogemus;
  • organiseerimistöö kogemus;
  • huvi arhitektuuri ja disaini vastu.

Meie pakume:

  • tihedat suhtlemist eriala säravaimate esindajatega;
  • võimalust kaasa lüüa inspireerivates projektides;
  • nooruslikku ja toetavat töökeskkonda;
  • 35 kalendripäeva puhkust ühes aastas.

Lisainfo:
Töö tegemise koht: Tallinn

Tööle asumise aeg: november 2017

Töö tüüp: täistööaeg

Lepingu liik: tööleping ajutiselt äraoleva töötaja asendamise ajaks

Kandideerimiseks saada oma CV ja motivatsioonikiri läbi CV-online’i või aadressile personal@artun.ee hiljemalt 18. oktoobriks 2017. Lisainfo: personalispetsialist Marika Kopõlova tel 626 7380 või aadressil marika.kopolova@artun.ee

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Sepise algkursus 1.11–29.11.2017

Ahjuroobi valmistamine

Kursus annab ülevaate sepatööst läbi traditsioonilste sepatöö võtete, iidse ameti olemust mõtestades vastavalt tänapäeva vajadustele.

Kursusel omandatakse põhitöövõtteid (venitamine, jämendamine, raiumine, painutamine, mulgustamine, keeramine, neetimine, kuumtöötlus, sepakeevis, viimistlemine), õpitakse töötama käsitsi, paaris ning erinevate masinatega (puurpink, suruõhuhaamer, ketaslõikur, käi, lintlihv).

Esimene õppetund tutvustab sepikoda – tuld, alasit, töövahendeid ja tööohutust.

Ohutuks õppetööks on vajalikud mittesüttivad riided ja turvalised jalatsid. Tööriieteks soblikud riideesemed on lina-teksa-nahk või puuvillasest materjalist. Jalanõudeks nahk- või turvasaapad.

Kaitseprillid ja kuulmiskaitsevahendid saavad osalejad kohapeal.

Kursuse läbinu:

On võimeline iseseisvalt alustama tuld, kavandama oma tööd ning seda ka materjalis teostama. Tal on ette näidata omavalmistatud ahjuroop.

Juhendaja: Fred Truus, metallikunstnik, EKA sepikojameister

Aeg: kolmapäeviti 1. november kuni 29. november 2017

Kell: 18.00- 21.00

Koht: ehte- ja sepakunsti osakonna sepikoda Noblessneri sadamas

Maht: 20 õppetundi

Hind: 215.- (hind sisaldab töövahendeid ja materjale!)

Info: koolitus@artun.ee, Pirje Kõvatomas +372 626 7327

Registreerumine vormi kaudu SIIT

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Maalimine algajatele 2.11–7.12.2017

Koolituse käigus käsitletakse õlimaali ja akrüülmaali erinevaid tehnikaid ja seda, kuidas värvi lõuendile kanda nii, et see jääks MÕJUS – rütm, kompositsioon, laseering, külm/soe tonaalsus, kontrast, vastastoonid.

ÜLESANDED:

Natüürmort

Modell

Foto (vaba ülesanne enda valitud foto alusel)

Koolitus lõpeb tööde esitlusega.

Vajalikud materjalid: kattevärvid (õlivärvid või akrüülid), lõuend või papp

Koolituse läbinu: 

On õppinud suhestumist värviga – tehnika kui
tööriist mille abil anda edasi sisu.

http://katrinvalgemae.weebly.com

Juhendaja: Katrin Valgemäe, maalikunstnik

Aeg: neljapäeviti 2. november kuni 7. detsember 2017 (va. 23. november)

Kell: 17.30–20.30

Koht: Estonia pst. 7, ruum 342
Maht: 20 õppetundi
Hind: 150 eurot

Õppekavarühm: Kujutav kunst ja kunstiteadus

Registreerumine vormi kaudu SIIT

Info ja registreerimine: pirje.kovatomas@artun.ee / +372 626 7327

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Paberkoopia siirdamine savile 3.11-24.11.2017

Kursuse käigus antakse ülevaade koopiatrüki võimalustest ja tehnikast. Õpitakse, kuidas pilti arvutis ümber keerata.

Valmistatakse ise savist ese ja kantakse sellele varem kujundatud ja välja prinditud kujutis.

Ettepõletatud ese puhastatakse ja glasuuritakse.

Koolitus lõpeb tööde esitlusega ja tagasisidega.

Vajalikud materjalid: tööks vajaliku savi saab osta kohapealt.

Koolituse läbinu:

Omab ülevaadet koopiatrüki võimalustest;

Teab kuidas pilti arvutis ümber keerata;

Oskab paberile trükitud kujutist savile kanda;

Oskab ettepõletatud eset glasuurida.

 

Juhendab: Aigi Orav, keraamik 

Aeg: teisipäeviti 3., 10. ja 17. november kell 18.00-20.15

24. novembril kell 18.00-19.00

Koht: Estonia pst. 7, ruum 245

Maht: 10 õppetundi

Hind: 90 eurot

Registreerumine vormi kaudu SIIT

Info: koolitus@artun.ee, Pirje Kõvatomas +372 626 7327

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Futuristlik workshop: Vorm ja illlustratsioon 25.11–26.11.2017

2 päevane illustratsiooni workshopp, mida viivad läbi Kätlin Kaljuvee ja Björn Koop.

Valmistame ette ühe või kaks installatsiooni, kus modell asetub futuristliku maailma keskele. See tähendab, et osalejad ei joonista mitte ainult modelli, vaid joonistavad ka teda übritsevat keskkkonda ja proovivad pilti sisse tuua disainitud maailma, milles modell asub.

Selle seeria jaoks loovad Kätlin ja Björn spetsiifilised futuristlikud kostüümid ja tagataustaks modernse arhitektuurilise maastiku.

Tehnikatest proovime erinevaid meediume: tušši, värvipliitaseid, markereid, akvarelli, pliiatseid ja tintnenpenni.

Workshopi tulemusena valmib vähemalt 2 illustratsiooni A1 formaadis.

Vaata videot Kätlini ja Björni ühistöö protsessist: https://vimeo.com/102835969

Juhendajad: Kätlin Kaljuvee ja Björn Koop

Aeg: 25. ja 26. november

Kell: 10.00-13.00

Koht: Estonia pst. 7, ruum 245

Maht: 8 õppetundi

Hind: 90 eurot

Registreerumine vormi kaudu SIIT

Info: koolitus@artun.ee, Pirje Kõvatomas +372 626 7327

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Interjööri joonistamine 7.11–5.12.2017

Koolituse eesmärk on süvendada teoreetilisi ja praktilisi teadmisi perspektiivist, konstruktiivsest ülesehitusest ja proportsioonidest ja nende rakendamisest kujutamises.
– Anda mitmekesised praktilised oskused ruumi ja keskkonna kujutamises.
– Süvendada joonistamisalaseid teadmisi esemelise maailma kujutamisel ning täiustada vormikujutamise võtteid.

Koolitus lõpeb tehtud tööde esitluse ja analüüsiga.

Vajalikud materjalid: Süsi, pastellid, marker, paberid.

Koolituse läbinu:

Omab teoreetilisi ja praktilisi teadmisi perspektiivist, konstruktiivsest ülesehitusest, proportsioonidest ja oskab neid rakendada.

Oskab kujutada ruumi ja keskkonda erineva raskusastmega ülesannetes.

Kasutab ruumi väljendamisel vastavaid joonistus- materjale (pastell, süsi, marker jm.)

Juhendaja: Matti Pärk on EKAs juhendanud joonistamist aastast 1984.

Valgamaalt pärit Pärk alustas juba nn magistrantuuri viimasel kursusel (tol ajal eraldi magistri taset polnud, terve õpetsükkel kestis 6 aastat) ENE illustratsioonide ja kartograafia toimetuse juhatajana, kuni 9 aastat hiljem töökoha õppejõu ameti vastu välja vahetas. Sealjuures jätkus töö kuni 2001. aastani ENE kunstilise toimetajana.

Aktiivse illustraatori ja kujundajana on Pärk pälvinud aastatel 1976 – 2000 raamatukonkurssidel tunnustuse 23 korral. 2015. aastal nomineeriti ta ka rahvusvahelise 5. Tallinna Joonistustriennaali peaauhinnale.

Matti Pärk on maketeerinud, kujundanud ja illustreerinud teatmekirjandust, luulekogusid, ilukirjandust läbi aegade. Tema nime ning loomingut leiab näiteks sellistest teostest: ENE, Astronoomialeksikon, Mereleksikon, ENEKE, A ja O, Mati Õun “Sõjalaevad”, Põllumajandusentsüklopeedia I, monograafia “Peeter Ulas”, “Krimmi legende”, Friedebert Tuglas “Helloi maa”, Mats Traat “Aja laulud”, Jüri Talvet “Äratused”, Aita Kivi “Tunde küsimus”, Mari Vallisoo “Kõnelevad ja lendavad”, Charles Baudelaire luule jne.

Matti Pärk on osalenud kevadnäitustel; isikunäitusi on toimunud Rootsis, Ungaris, Jõhvis, Keilas, Tartus, Tallinnas. Joonistusi leiab nii Poola, Austria, Eesti, Rootsi, aga ka Ungari kogudes.

Aeg: teisipäeviti 7. november kuni 5. detsember 2017

Kell: 17.30–20.30

Koht: Estonia pst. 7, ruum 342
Maht: 20 õppetundi
Hind: 150 eurot

Õppekavarühm: Kujutav kunst ja kunstiteadus

Registreerumine vormi kaudu SIIT

Info ja registreerimine: pirje.kovatomas@artun.ee / +372 626 7327

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Moestilistika teoorias ja praktikas 14.11–9.12.2017

Inspireeriv kursus, mis aitab oma isikupära tugevusi disainida, neid säravalt välja tuua ja oma kasuks tööle panna.
Kostüümikunstniku juhendatav kursus koosneb loengutest ja praktilistest ülesannetest.

Stilistika kursuse eesmärgid:
Ülevaade moestiilidest ja teadmiseid koos praktiliste ülesannetega proportsioonide ja riietumise teemal.

Põhimõtete tutvustus.

Keha analüüs ja praktiine ostlemine Eesti oludes.

Kursus lõpeb mapiga valminud töödest ja fotodest ning individuaalse nõustamisega poodlemisel.

Vajalikud materjalid: paber, joonistustarbed, värvid, pintslid.

Koolituse läbinu: 

Oskab kavandada ja stiilseerida moejoonist, komplekteerida endale tervikliku rõivakomplekti igaks olukorraks.

 

Juhendaja: Maiu Rõõmus, ERKI teratrikunstnik MA, EKA pikaajaline õppejõud

Aeg: teisipäeviti 14., 21., 28. november ja 5. detsember kell 17.30-20.30

ja 9. detsember kell 10.00-13.00 (poodlemine)

Koht: Estonia pst. 7
Maht: 20 õppetundi
Hind: 160 eurot

Õppekavarühm: Moe-, sise- ja tööstusdisain

Registreerumine vormi kaudu SIIT

Info ja registreerimine: pirje.kovatomas@artun.ee / +372 626 7327

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Kalligraafia 23.11–9.12.2017

Täpne info kursuse sisu kohta lähipäevil!

 

Juhendaja: 

Aeg: 23., 25., 30. november ja 2., 7., 9. detsember 2017

23., 30., november ja 7. detsember kell 19.00-21.00

25. november ja 2., 9., detsember kell 17.00-20.00

Koht: Laboratooriumi 22, Ukraina Kultuurikeskus
Maht: 20 õppetundi
Hind: 

Õppekavarühm: Kujutav kunst ja kunstiteadus

Registreerumine vormi kaudu SIIT

Info ja registreerimine: pirje.kovatomas@artun.ee / +372 626 7327

 

 

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Oskuste nädala töötoad 20.11–25.11.2017

Oskuste nädala kohtumisõhtud ja töötoad kunstnike, disainerite ja arhitektidega

Täpsem info lähiajal!

20.–25.11. kell 17.30–20.30 ja laupäeval kell 14.00–17.00.

E, 20.11. SISEARHITEKTUUR. Sisearhitektid Malle Jürgenson (Disainibüroo Laika, Belka ja Strelka) ja Alina Nurmist (EKA sisearhitektuur)

T, 21.11. MAAL. Emeriitprofessor ja kunstnik Tiit Pääsuke

K, 22.11. ILLUSTRATSIOON. Raamatuillustraator ja graafik Urmas Viik

N, 23.11. STILISTIKA JA JOONISTAMINE. EKA pikaajaline joonistamise õppejõud ja stilist Maiu Rõõmus

R, 24.11. MOEILLUSTRATSIOON. Moekunstnik Kätlin Kaljuvee

L, 25.11. DISAIN: teibijoonistamine. Disainer Björn Koop 


Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Naisakt – keha joonistamise saladus

Naisakti joonistamise kursus koosneb loengutest ja praktilisest tööst.

Loengute käigus saab osaleja ülevaate erinevatest joonistusvahenditest, inimkeha kujutamise spetsiifikast koos keha anatoomilise analüüsiga.

Teoorialoengud naisekeha “kujutamine kunstis”.

Aktipooside analüüs.

Praktiline joonistamine erinevate modellide järgi.

Erinevate tehnikate tundmaõppimine.

Töös kasutatakse aktimodelli, kelle järgi figuuri kujutatakse.

Kursus lõpeb tehtud tööde esitluse ja aruteluga.

Vajalikud materjalid: Grafiit, tušš, süsi, sangviin, värvipliiatsid, erinevad paberid.

Koolituse läbinu:

Oskab visandada, joonistada pikaajalisi naisakte erinevate tehnikatega erinevates poosides.

 

Juhendaja: Maiu Rõõmus, EKA joonistamise õppejõud ja stilist

Aeg: neljapäeviti 12. detsember 2017 kuni 23. jaanuar 2018

Kell: 17.30–20.30

Koht: Estonia pst. 7, ruum 342
Maht: 20 õppetundi
Hind: 170 eurot

Õppekavarühm: Kujutav kunst ja kunstiteadus

Registreerumine vormi kaudu SIIT

Info ja registreerimine: pirje.kovatomas@artun.ee / +372 626 7327

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Värvusõpetus maalikunstis 14.12.2017–18.01.2018

Värvusõpetus ja maalikunst: värvi kasutamine maalikunstis, värvi mõju uurimine, värvide tähendus maaliteose loomisel, kontrastid ja harmooniad, värvianalüüs (värvi tüübid ja kokkusobivus), vari ja valgus, värvi roll kompositsiooni loomisel.

Kursuse eesmärgiks on teadmiste andmine värvide kasutamisest ja tähendusest maalikunstis. Arendada osaleja värvimeelt ja värvitaju. Anda juhiseid kuidas orienteeruda värvi- ja maalikunsti probleemides.

Koolitus lõpeb tööde esitlusega.

Vajalikud materjalid: maalialused, värvid
(akrüül või õli), pintslid

Koolituse läbinu:

oskab valida värve maaliteose loomisel, tunneb nende tähendust, harmooniat ja koosmõju, mõistab paremini ja teadvustab maalimise protsessi.

www.mariasidljarevich.weebly.com

Juhendaja: Maria Sidljarevich

Aeg: neljapäeviti 14. detsember 2017 kuni 18. jaanuar 2018

Kell: 17.30–20.30

Koht: Estonia pst. 7, ruum 342
Maht: 20 õppetundi
Hind: 150 eurot

Õppekavarühm: Kujutav kunst ja kunstiteadus

Registreerumine vormi kaudu SIIT

Info ja registreerimine: pirje.kovatomas@artun.ee / +372 626 7327

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Stilistika: muusikastiilid 1.–29.11.2017

Kursus annab ülevaate popmuusika olulisimatest vooludest ning juhatab kuulaja arutlema teemal popmuusika ja performatiivsuse vastastikmõjusuhe moesuundadega rõivatööstuses.

Fookuses on erinevad popmuusikastiilid, ikoonilised artistid ning olulisimad performatiivsusega seotud teooriad.

Kursus koosneb seminaridest, mis põhinevad loetud akadeemiliste tekstide põhjal tehtud ettekannetel ja aruteludel, muusika kuulamisel, muusikavideote ja dokumentaalfilmide vaatamisel ning nende ühisel ja individuaalsel analüüsil.

Teemad loengute kaupa:
–  Sissejuhatus popmuusika ja performatiivsuse uuringutesse.
–  Blues, džäss, R’n’B, hiphop
– Reggae, rock, disko, kantri, punk, pop
– Popmuusika stiilidest Nõukogude Liidus ja postsoevetis.

Koolituse läbinu: 

Oskab kriitiliselt analüüsida ja arutleda teemal popmuusika ja performatiivsuse vastastikmõjusuhe moesuundadega rõivatööstuses.

Koolituse lõpus väljatatakse täienduskoolituse tunnistus kui osaleja on:

osalenud loengutes/seminarides (vähemalt 80%).

Esitanud teadusartiklil põhineva analüütilise ettekande koos visuaalsete ja muusikaliste näidetega.

Õppejõud: Hannaliisa Uusma on sotsioloog ja muusik. Tema akadeemilise huvi keskmes on popmuusika, performatiivsus ja soouuringud.

Sügavam huvi teema suhtes kujunes välja magistrantuuris Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudis.

Praegu on Hannaliisa Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia popmuusika ja soouuringute lektor ning muusikateaduse doktorant; tema doktoritöö fookuses on postsovetlikud mehelikkused popmuusikas.

Õpingud on teda viinud ka Augsburgi
ülikooli, samuti külalisteadurina Erlangen-Nürnbergi ülikooli Saksamaal.

Aeg: kolmapäeviti 1., 15., 22. ja 29. november 2017

Kell: 17.30–20.40

Koht: Estonia pst. 7, ruum 435

Maht: 16 õppetundi (2 EAP) 

Hind: 120 eurot 

Õppekavagrupp: moe-, sise- ja tööstusdisain

Registreerumine vormi kaudu SIIT

Info: koolitus@artun.ee, Pirje Kõvatomas +372 626 7327


Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Tallinn Summer Academy 2017 – Toys for Elephants video

During Tallinn Summer Academy 2017, the Estonian Academy of Arts Department of Product Design invited students to participate in an international workshop entitled Toys for Elephants.

Elephants in the Tallinn Zoo needed a change of pace to keep their minds sharp. The Tallinn Zoo set the goal of creating a selection of toys for elephants to raise their cognitive capacity. The toys were meant for either indoor or outdoor play. One particularity of the workshop was the unusual target group and the scale – the toys must be large in order to engage the elephants and take into account their weight. A toy for an elephant could weigh around 1 tonne. The construction specification sheet was also different from the norm: the solutions have to come in special dimensions and be able to withstand extreme conditions. The workshop took place at the Tallinn Zoo. 

The tutors for the course were:
Lauri Snellman, University of Lapland in Finland
Runa Thors, Iceland Academy of Arts
Lennart Mänd and Merike Rehepapp from Estonian Academy of Arts

Big thanks to Darja Zubareva, Educationist at Tallinn Zoo 

Participants of the workshop:
Andres Mutis
Iris Indridadottir
Signý Jónsdóttir
Ólöf Sigþórsdóttir
Uliana Reutina
Barbara Drozdek
Kristina Hemkemeier
Timo Treit
Juho Saavalainen
Ville Määttänen
Suvi Pietilä
Tatiana Kravtsov
Renata Johanson
Rünno Kulver
Lisandra Türkson
Marlen Peets
Hannes Tõnuri
Liina Kurvits
Siim Jesper Varblane
Magnus Sirelmets
Joosep Laht

Read more about the Tallinn Summer Academy www.artun.ee/summeracademy
New application period will start in the spring 2018. 

Video, editing and original music by Robin Nõgisto

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Kohvihommik: Berliin, Haag ja Palestiina

Neljapäeval, 5. oktoobril, kell 9 alustame taas sisearhitektuuri osakonna kohvihommikutega. Esimene kohvihommik tutvustab meie kahe tudengi välisõpinguid ja -praktikat: Martin Kukk õppis Birzeiti ülikoolis Palestiinas, Andrea Miku aga Haagi kuninglikus kunstiakadeemias ja tegi praktika büroos Reuter Schoger Architekten Innenarchitekten Berliinis.

Kohvi pakub KOKOMO. Tulla võivad kõik: tudengid, õppejõud, huvilised väljaspoolt maja või teistest EKA teadus- ja osakondades ja ka kõik need, kes veel osakonnaga seotud ei ole, aga plaanivad sisse astuda, jne. Räägime eesti keeles.

/// COFFEE MORNINGS: Berlin, The Hague & Palestine. On 5th of October, our interior architecture dept Coffee Mornings series gets a new start for the academic year: this is an event where one or two students or professionals talk about their experiences working in other countries and cities, big or small architecture offices, etc. Everyone’s welcome to listen and ask questions — the event is in Estonian though, so best for those of you who have some Estonian skills already.

On the stage this time: Martin Kukk who studied at the Birzeit University in Palestine, and Andrea Miku who’ll talk about her time at The Hague Royal Academy of Arts and at the Reuter Schoger Architekten Innenarchitekten in Berlin.

Coffee shall be provided by friends from KOKOMO.

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Eesti Kunstiakadeemia uue hoone tiibade nimekonkurss

Eesti Kunstiakadeemia Rauaniidi töörühm kuulutab välja EKA uue hoone tiibade nimekonkursi. Konkursile oodatakse osalema kõiki EKA liikmeid, so tudengeid, vilistlasi ja töötajaid.

Nimeettepanekud palume saata aadressile kunstiakadeemia@artun.ee 23. oktoobriks. Võitja(d) kuulutatakse välja EKA aastapäeva tähistamisel, 27. oktoobril. Võitjat autasustatakse vääriliselt.

Žüriisse kuuluvad EKA rektor akadeemik Mart Kalm, õppeosakonna spetsialist Elisabeth Kuusik, KUU arhitektide esindaja, üliõpilaste esindajad ja kommunikatsioonijuht Solveig Jahnke.

Tähelepanekud

Hoone tiivad on alloleval joonisel tähistatud tähtedega A, B, C, D, millele otsitakse tähendusrikkamaid nimetusi.

Uued nimetused ei tohiks alata tähega “I” või “O”, sest need sarnanevad liialt numbritele 1 ja 0 ning võivad tunniplaanis ja viitadel eksitavaks osutuda. Samuti peaks nimedes vältima sama algustähte, et oleks võimalik ÕISis (õppeinfosüsteemis) lühendeid kasutada.Skeem 1. Hoone osadele on antud A, B, C ja D tähistused. A tiivas on valdavalt õppejõud, tugistruktuurid ja raamatukogu, aga ka tekstiili ja moeosakonna ruumid, B tiivas on üldruumid, auditooriumid, söökla, pood, peasissepääs ja fuajee, aatrium. C tiivas on stuudiod, D tiivas valdavalt töökojad, samuti asuvad seal mõned erialaosakonnad.

Skeem 1. Hoone osadele on antud A, B, C ja D tähistused. A tiivas on valdavalt õppejõud, tugistruktuurid ja raamatukogu, aga ka tekstiili ja moeosakonna ruumid, B tiivas on üldruumid, auditooriumid, söökla, pood, peasissepääs ja fuajee, aatrium. C tiivas on stuudiod, D tiivas valdavalt töökojad, samuti asuvad seal mõned erialaosakonnad.

Skeem 2. Hoonet läbiv nn aktiivne sein ja liikumisalaSkeem 2. Hoonet läbiv nn aktiivne sein ja liikumisala

Skeem 3 Arhitektuurseid põhiideid selgitav skeemSkeem 3 Arhitektuurseid põhiideid selgitav skeem

 

Lisainfo

Uus EKA maja koosneb mitmete ajajärkude kihistustest, mille muudavad tervikuks uus maht hoonekompleksi südamikus ja vähesed lisandused vanemates hooneosades. Põhieesmärgi – et ruum looks võimalikult suurt sünergiat – jagasid KUU arhitektid omakorda kolmeks juhtideeks.

1. Süda (ühtsustav alge). Hoonekompleksi uues osas (B-majas) asub logistiline süda, milles kohtuvad erinevad trajektoorid. Sel põhjusel on siia paigutatud üldainete ruumid, kõik avalikud funktsioonid ja ka hoone peasissepääsud.

2. Vereringe (mitmekesistav alge). Loomingu üks olulisi inspiratsiooniallikaid on teiste teoste tekkimise ja alternatiivsete tegemisprintsiipide kogemine. Nii on kunstiülikooli eri osakondadel suur vastastikku rikastamise potentsiaal. Hoone logistilise skeemiga on tehtud maksimaalselt lihtsaks maja peale uitama minemine, et uusi ideid ja hingamist leida. Seda võimaldab sisehoovi perimeetris liikuv ühenduskoridor, mis pakub ka visuaalseid seoseid eri hooneosade vahel (joonisel nr 1). Vereringet markeerib ka muudest ruumiosadest visuaalselt eristuv nn aktiivne sein (joonisel nr 2). Selle meetripaksuse seina sisse on paigutatud erinevad tugifunktsioonid (puhkenurgad, kööginurgad, WC-d, panipaigad, lokkerite nišid jne). Tudengistuudiote plokis (C-hoones) liitub vereringega ka nn vertikaalne sisehoov ehk terrasside ja ühisruumide grid (võrgustik), mis alumistel korrustel jätkub hoovi ulatuva laia trepistiku kui potentsiaalse sündmusruumiga.

3. Skelett (elastse tooriku alge). Tööstusruumile iseloomulikult on endise sukavabriku ruumid askeetlikult tegemisekesksed – ruum on siin tooriku kujul, skeletina. Arhitektuurse lahendusega on seda tooriklikkust ja lõpetamatust püütud säilitada ja rõhutada: maja ei peaks olema ise teos, vaid justkui pildiraam ja kasvupinnas võimalikele erinevatele kasutustele ja tulevastele teostele, mida siin looma hakatakse. Ruum on taotluslikult n-ö lõpetamata, et kasutajad saaksid seda enda vajaduste järgi ise edasi kujundada.

Osale ajaloolises protsessis ja paku oma variandid välja 23. oktoobriks aadressil kunstiakadeemia@artun.ee!

Jälgi uue maja uudiseid kodulehel:
https://www.artun.ee/akadeemia/uus-maja/

Solveig Jahnke
Kommunikatsioonijuht
solveig.jahnke@artun.ee
Tel +372 6267 111
Mob +372 5626 4949
www.artun.ee

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Doktorandid

DAMIANO CERRONE (ETIS)

“Urban meta-morphology: new principles of urban structure”

The PhD is about developing a new method to map and reveal the invisible image of the city using social media data and activity patterns. It is believed that spatial accessibility is the main attractor of social interactions (activities) and economic transaction (businesses) but in my case studies I present how the shape of the city is no longer related to activity patterns and use of certain space. This means that the practice of planning has to be updated and upgraded with this new understanding of urban phenomenology. Through the work of SPIN Unit I have used this new methodology (urban-metamorphology) to influence the planning and education practice in the US, Europe and Russia.

MICHAEL CORR

„The brief. A negotiation: a dialogue to craft outcomes for architecture“

Looking at the body of work of my creative practice, one of the consistencies that binds the work together is the act or process of negotiating. I use the notion of negotiation as a lens to look at the completed projects and discuss the work in terms of public behaviours. For an architect, a brief is a transformative trigger. The brief is a point of departure, to examine the range of forces that shape the ‘public’ brief in particular, prior to it coming to the attention of the architect. Looking specifically at the context of Northern Ireland, I will attempt to unravel the complex political, social and spatial conditions that give rise to the birth of the brief, and suggest how the architect might intervene in this process to alter its DNA.

EIK HERMANN (ETIS)

“Dünaamiline kontekstualism”

Juhendaja:

Planeeritav doktoritöö uurib arhitektuuripraktikat ümbritsevaid laiemaid (nt klimaatilisi, geograafilisi, majanduslikke, poliitilisi, demograafilisi, sotsioloogilisi jne) kontekste dünaamiliste süsteemide teooria perspektiivist. Eesmärk on jõuda heuristilise tööriistani arhitektuuripraktikutele, mis aitaks laiematesse kontekstidesse kätketud potentsiaali konkreetsetes arhitektuuriprojektides rohkem ära kasutada. Samuti tõstatakse küsimus, mida võiks tähendada Eesti oludele igakülgselt vastav (kontekstitundlik) arhitektuur.

KARLI LUIK (ETIS)

„Disturbing Landscapes“

We are all victims of the architect – architecture is the only art that you cannot help but feel. Every architect is a dictator stimulating some sensations and hindering others. Architecture is a form of politics performed directly at bodies. By deforming landscapes, building obstacles and creating spaces we always deform and change the identities of the users. In this way architecture is never „nice” nor „beautiful” but rather an obscure matter striving to fulfil someones obsessions. My creative practice research ventures into the impossibility of control in architecture, impossibility of direct communication, impossibility of sufficient understanding, impossibility of being completely honest, often impossibility of addressing the relevant issues that actually matter.

TOOMAS PAAVER (ETIS)

„Arhitekt ühiskondlikes rollides”

Kavatsen oma doktoritöös enda praktika põhjal avada arhitektide töö olemust avalikus ja kolmandas sektoris, avaliku ruumi kavandamisel, planeerimisel ja ülesannete püstitamisel. Kirjeldan nende tööde erinevusi, sarnasusi, kattuvusi ja seoseid traditsioonilise arhitekti tööpraktikaga, kus arhitekt kavandab kellegi tellimusel midagi, mis on mõeldud otseselt ehitamiseks. Praktika ajalise ja ruumilise raamistiku annab Eesti Vabariik alates taasiseseisvumisest 1991. Asetan enda praktika laiemasse konteksti oma erinevate rollide kaudu ning neid rolle läbivate ja ühendavate teemade kaudu.

Esialgse kava järgi sisaldab doktoritöö väljund minu praktika põhjal järeldusi ja visiooni, mis võivad anda senisest selgema mõtestuse ühiskondlikes rollides tegutsevate arhitektide tööle laiemalt. Lisaks võib töö luua selgust, kuidas anda hariduse kaudu ettevalmistust arhitektidele avaliku sektori tööks ja muudeks ühiskondlikeks rollideks.

CLAUDIA PASQUERO (ETIS)

„Bio-city: on the relevance of bio-computation in architecture and urban design”

My work and research operates at the convergence of discipline such as biology, computation and urban design. I am looking at the city from a non-anthropocentric point of view, realising that in our contemporary global world it is impossible to trace a clear distinction between nature and artifice, between landscape and city and ultimately between the biosphere and the urbansphere. From a satellite view it is quite difficult to define the boundaries between natural and artificial, contemporary global cities despite being large artificial systems often develop patterns that seem to recall natural formations of a radically different kind. From this perspective cities and their morphologies are mostly determined by the flows of matter, information and energy that fuel their metabolisms. Urbansphere, the global apparatus of contemporary urbanity, is a dense network of informational, material and energetic infrastructures that sustain our demanding metabolism while offsetting the fluctuations of the natural Biosphere. I propose a model to articulate the behaviour of the Urbansphere and define new terms for its sustainable co-evolution with the Biosphere. This responds to principles of biologic self-organisation, and operates by embedding a numerical/computational engines onto spatial/morphological substrata.

SILLE PIHLAK (ETIS)

“Between the idea, tool and real(ization): Algorithmic processes in timber architecture and design”

Administration of digital design tools and technology to raise the construction potential of anisotropic materials. Introducing the terms idea, tool and real to describe the current design processes in my practise. Previously dominating linear dialog (idea to real, idea to tool, tool to real) have made its way to systematic re-appearing loops. Those loopholes have activated variability in scales (from high voltage pylon to urban city stages to accessories), integration of material characteristics (timber, plywood, glu-lam), machine limitations/ possibilities (timber manufacturers CNC mills) and sustainability (form human energy to environmental exhaustion).

JOHAN TALI (ETIS)

„Animating future scenarios for public space”

Public space has become a widespread agenda for architects. The „space between the architecture“ has become subject to political correctness. Yet the notion of public space goes far beyond generous gestures in the built environments. In a global market economy, the public extends to geopolitics in planetary scale, yet very few spatial factors have been subject to environmental thinking as a public domain. With policies like the Paris Agreement, the first steps have been made in understanding the potential of a global public space, yet spatial practitioners stand far from being at the core of these debates, while their tools of projecting scenarios can potentially be the most effective in animating future developments.

JAAN TIIDEMANN (ETIS)

“Cartography by design: achieving precision in architectural design”

My thesis builds on projects completed by my architectural studio, tutoring at the Estonian Academy of Arts and conducting research on spatial structures of Estonian non-urban landscapes. For ten years I have organised and tutored the “Shelter” construction workshops for the first year architecture students, used ‘cartography by design’ as my tool of research and worked with a variety of clients. I have studied non-urban landscapes of Estonian villages alongside running a studio. My research into historic maps in urban context intertwine with architectural interventions. Through the PhD process I highlight transformative triggers of such practice and ask what are the constraints for achieving precision in architectural design.

SIIM TUKSAM (ETIS)

„Automated aesthetics“

Analysed, simulated, optimised, data driven, crowd sourced, automated… aesthetics? What is the role of the designer in a data driven algorithmic process of creating architecture? Designer, researcher, educator, curator? Looking at computational design and fabrication and how it influences (or rather if we can make it influence) the building industry, the architectural discourse and the society on a cultural level. What is the role of the architect-author in a collaborative or even democratic, optimised and automated design process? How can we influence the way we construct our built environment in terms of new methods and materials in one of the most stagnate of industries? Not merely speculate but practice.

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

EKA tudengid mõõdistasid Soomes Snappertuna kirikut

17.-22.septembrini osalesid EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna tudengid Soomes, Tammisaaris toimunud Nordplus programmi töötoas Instruments for Monitoring Old Structures. Töötuba viidi läbi Läänemere-äärsete ülikoolide ja organisatsioonide ühisprojekti raames, mille koostööpartneriteks on Eesti Kunstiakadeemia, Soome Novia kõrgkool, Uppsala Ülikooli Campus Gotland ja Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskus. Kord aastas korraldatavate töötubade eesmärgiks on tuua kokku partnerorganisatsioonide õppejõud, üliõpilased ja eksperdid, et üheskoos piirkonna arhitektuuripärandit paremini tundma õppida ja sellega töötada – vahetatakse kogemusi ning täiendatakse teadmisi ja oskusi selle kohta, kuidas ajaloolisi hooneid paremini säilitada.

Sellel aastal oli võõrustaja rollis Yrkeshögskolan Novia. Kui seni on iga-aastaste töötubade raames valdavalt tegeletud traditsiooniliste ehitusvõtete ning praktiliste restaureerimisoskuste omandamisega, siis seekord võeti luubi alla kaasaegne tehnoloogia ning selle erinevad kasutusvõimalused arhitektuuripärandi säilitamisel.

Töötoa loengute osa andis hea ülevaate hoonete energiatõhususest, tuleohutusest jt. aspektidest, mis on olulised nende seisundi hindamisel, säilitamisel ja hooldamisel. Praktiline osa toimus Raseborgis, kus esmalt tehti tutvust mõõdistamise tänapäevaste meetodite ja töövahenditega. Seejärel viidi Soome, Rootsi ja Eesti tudengite, õppejõudude ja erialaspetsialistide poolt ühiselt läbi Snappertuna vana puukiriku ja selle eraldiseisva kellatorni asendi, kuju ja mõõtmete kindlaksmääramine laserskaneerimise ning fotogramm-meetria abil. Töö jätkus kolledži BIM-ruumis, kus saadud tulemuste põhjal koostati kiriku ja kellatorni 3D-mudelid ning hinnati võimalikke ohukohti ja lahendusi edasisteks tegevusteks.

Töö käik dokumenteeriti ning kursuse kokkuvõttena valmib aruanne protsessi kirjelduse, tulemuste ja tähelepanekutega.

Ladusalt sujunud koostöö jätkus aktiivse kultuurivahetusega ka väljaspool tööaega. Üheskoos tutvuti Tammisaari vanalinnaga, külastati Raseborgi linnust, säästva renoveerimise keskust, kunstinäitusi jpm. ning veedeti vaba aega.

Järgmisel aastal tullakse kokku Eestis.

Töötoa kajastused meedias:

YLE uudised

Yle Nyheter Tv-nytt (alates 19:09)

Loe ka Leica kodulehelt

NORDPLUS KOOSTÖÖPROJEKTI KODULEHEKÜLG

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Värsked moefilmid jõuavad kinoekraanile

5.-11. oktoobrini toimub kinos Sõprus taas Tallinna moefilmide festival MoeKunstiKino, mis pakub vaatamiseks mitmekülgse valiku värskeid moedokumentaale. 

Festivali juhi Helen Saluveeri sõnul on huvi moefilmide vastu suur. “Olen kodumaisele publikule moefilme valinud juba 11 aastat ning külastajate arv on aina suuremaks muutunud,” kinnitab Saluveer. “Eriti teeb rõõmu see, et vaatama ei tulda ainult maailmakuulsate moeloojate lugusid, aga ka näiteks rõivatööstusega kaasnevatest keskkonnaprobleemidest rääkivaid filme.”

Käesoleva aasta festivalil linastuvate filmide peategelasteks on teiste hulgas tuntud disainerid Yves Saint Laurent, Dries Van Noten, Manolo Blahnik, Zac Posen, Iris Van Herpen ja Martin Margiela, samuti andekad tänavafotograafid. Väga olulise filmi “RiverBlue” teemaks on aga rõivatööstuse probleemid ja võimalikud lahendused.

Filme juhatavad sisse kohalikud moeeksperdid nagu Piret Ilves, Britt Samoson, Anu Samarüütel, Xenia Joost ja teised. Piletid on müügil Piletilevis (www.piletilevi.ee) ning kino Sõpruse kassas. Lisainfo www.moekunstikino.ee ja www.facebook.com/moekunstikino.

MoeKunstiKino esitleja on Viru Keskus. Ürituse toetajad ja partnerid on ka DHL Express, Rahva Raamat, Eesti Kultuurkapital, Tallinna Kultuuriamet, Eesti Kunstiakadeemia Avatud Akadeemia, ajakiri Säde, ETV2 ja kino Sõprus.

 

Lisainfo:

Helen Saluveer
MoeKunstiKino korraldaja
5200920
info@moekunstikino.ee

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Avatud loeng: Ehtekunstnik Philip Sajet “The Battle for Beauty”

Kolmapäeval, 4.oktoobril peab avatud loengu “The Battle For Beauty” ehtekunstnik Philip Sajet (Holland/Prantsusmaa).
Loeng toimub Estonia pst 7 ruumis 426 algusega kell 17.30.

Philip Sajet viibib Tallinnas Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala kutsel.

*

www.philipsajet.com

http://www.current-obsession.com/philip-sajet/

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Kaitsetööstuse Liidu algatus “Uued tooted tekkivatest jäädetest” soovib taaskasutada tootmisjääke

 

Jätkusuutlik disain. Kateriin Rikkeni küünlajalg, mis on valminud maha kantud laboriklaasist.

 

Eesti Kaitsetööstuse Liit (EKTL) alustab koostööd Eesti Kunstiakadeemiaga (EKA), millega saab alguse tootmisettevõtteid, jõustruktuure ja ülikoole hõlmav koostööprojekt “Uued tooted tekkivatest jäädetest”.

Tegemist on EKTL-i “Riide- ja erivarustuse” töörühmast välja arenenud initsiatiiviga, mille eesmärgiks on välja töötada lahendused, kuidas taaskasutada tekkivat jäädet uute toodete disainimiseks. Koostööprojekti partneriteks on EKA Jätkusuutliku Disaini Labor, Kaitsevägi, Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet, Tallinna Tehnikaülikool (TTÜ), Tallinna Ülikool (TLÜ) ja EKTL-i liikmesettevõtted Bristol Trust, Galvi-Linda, Profline, Samelin, Sangar, Suva ja YKK Finland.

Projekti esimeses etapis kaardistavad EKA, TTÜ ja TLÜ tudengite ühised töörühmad, missuguseid jäätmeid kaasatud partnerasutustes ja -ettevõtetes tekib, mis saab vormirõivastest nende eluaja järgselt ja mida üle jäänud materjalidega oleks otstarbekas teha. Eesmärk on tudengite koostöös ETKL-i ettevõtetega näha võimalusi liikuda praegusest lineaarsest majandusmudelist, kus jäätmed visatakse ära, ringmajanduseni, kus jäätmeid taas- ja korduskasutatakse.

EKA Jätkusuutliku Disaini Labori juhi Reet Aus-i sõnul valmivad semestri lõpuks esimesed EKA tudengite tehtud toodete prototüübid, mis on valmistatud ETKL-i ettevõtete jäädetest.

Lisainfo:

Ingela Heinaste
EKA teadus ja arendusosakond
6 267 108
ingela.heinaste@artun.ee

Tarvi Tiits
Eesti Kaitsetööstuse Liit
55 518896
tarvi.tiits@defence.ee

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Avatud Loengute sari toob Tallinnasse esinema rea omanäolisi, tunnustatud arhitekte

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri- ja linnaplaneerimise osakond toob ka alanud semestril Avatud Loengute sarja raames Tallinnasse terve rea põnevaid arhitekte ja linnaplaneerijaid – nii teoreetikuid kui praktikuid – kõikjalt üle maailma. Kuulama on oodatud kõikide Eesti koolide tudengid – olgu siis arhitektuuri, urbanistika, sisearhitektuuri või ka robootika, programmeerimise, disaini ning vabade kunstide valdkonnast; samuti tegutsevad professionaalid, õppejõud ja lihtsalt arhitektuuri- ja ruumihuvilised – ja kõik, kes kaaluvad arhitektuuri õppima asumist. Avatud loengud on alati tasuta ja inglise keeles.

Hooaega alustab 5. oktoobril kell 18 Kanuti Gildi Saalis (Pikk 20) toimuva loenguga Enric Ruiz-Geli – hispaania arhitekt, kelle innovaatilisus hoone energiatõhususes, kliimamuutustest tulenevatest muutustest ehituskunstis, ja ka arusaam hoonest molekulaarsel tasemel on inspireerinud maailma juba pea veerand sajandit. Rohkelt tunnustatud Ruiz-Geli tegeles bio-arhitektuuriga juba kümme aastat tagasi ning on ühena vähestest bioarhitektuuri printsiipidest lähtuvaid maju ka valmis ehitanud: tema Barcelonasse kavandatud hoonel on täispuhutav nutifassaad, mis reguleerib majja pääsevat päikesevalgust ja temperatuuri. Hetkel teeb Ruiz-Geli koostööd El Bulli restoranist uut toiduteaduskeskust arendava tippkoka Ferran Adriaga, et hoone, kus toidukultuuri homse päeva leiutamisega tegelma hakatakse, esindaks ka arhitektuurivaldkonna homset päeva.

Juba 19. oktoobril jõuab Tallinnasse järgmine esineja, arhitektide kõrval kindlasti ka urbanistidele huvi pakkuv, metaarhitektuuriga tegelev Daniel Köhler, kes on oma uurimistöös keskendunud mereoloogiale ehk sellele, kuidas linna näitel toimub osakestest terviku moodustumine.

2. novembril jätkub loengusari Pariisis tegutseva kunstnik-arhitekti Didier Faustinoga, kes huvitub inimese ja ruumi vahelistest suhetest ning tegeleb inimmõõtmelise ruumi loomisega – tuntud on eriti Faustino installatsiooniprojektid – ta on loonud pilkupüüdvaid ajutisi lavasid linnaruumi, rohkelt ruumikogemusega tegelevaid näituseprojekte. Sellele avatud loengule peaksid jõudma arhitektuuri kõrval kindlasti ka skulptuuri-, installatsiooni-, disaini- ja sisaarhitektuuri valdkonna tudengid, õppejõud ja huvilised.

Sügishooja neljandaks esinejaks on 16. novembril Kanuti Gildi SAALi lavale astuv Matthias Rippmann, kes kuulus meeskonda, mis ehitas 2016. aasta Veneetsia biennaali peanäitusele palju tähelepanu pälvinud 399 paekiviplaadist koos seisva armadill-võlvi (http://block.arch.ethz.ch/brg/project/armadillo-vault-venice-italy), mille osade ühendamiseks ei kasutatud sideainet. Paekivi uute kasutusmeetodite ja -võimaluste ümber keerleb ka Rippmanni Tallinna-loeng, mis peaks tegema loengu huvitavaks nii arhitektidele, sisearhitektidele, disaineritele kui materjaliteadlastele.

Sügissemestri loengusarja lõpetab 14. detsembril Moskvast pärit Artem Kitaev, kes tegutseb arhitektuuribüroos KOSMOS, mille partnerid ja kaastöölised paiknevad New Yorgis, Moskvas, Baselis ja Bangkokis. KOSMOS töötab oma sõnul kõikide erinevate hoonetüüpide ja skaaladega – ukselingist linnani, tõsimeelsest arhitektuurist ajutiste installatsioonideni, kombineerib kunsti ja tehnoloogiat, globaalseid kogemusi ja respekti kohaliku konteksti suhtes. https://k-s-m-s.com/office

Ajakava:
05.10.2017 kl 18 Enric Ruiz-Geli
19.10.2017 kl 18 Daniel Köhler
02.11.2017 kl 18 Didier Fiuza Faustino
16.11.2017 kl 18 Matthias Rippmann
14.12.2017 kl 18 Artem Kitaev

EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond on arhitektuuri avatud loenguid korraldanud 2012. aastast alates – igal õppeaastal astub Tallinnas erialase publiku ette kümmekond valdkonna omanäolist praktikut ja hinnatud teoreetikut. EKA arhitektuuriteaduskond on Eesti arhitektuurihariduse keskpunkt ja olulisim kompetentsikeskus kõigis tehiskeskkonda loovates distsipliinides, hõlmates sisearhitektuuri, arhitektuuri ja linnaplaneerimise valdkonda.

Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital
Kuraatorid: Sille Pihlak, Siim Tuksam
www.avatudloengud.ee
https://www.facebook.com/EKAarhitektuur/

Lisainfo:

Pille Epner
E-post: arhitektuur@artun.ee
Tel. +372 642 0071

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Harvardi Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia tudengid ja õppejõud visioneerivad elamisväärsemat Lasnamäge

Sel nädalal algab Tallinnas EKA arhitektuuri- ja linnaplaneerimise osakonnas esimene ühine õppeprojekt Harvardi ülikooliga: mõlema kooli tudengid ja õppejõud tegelevad alanud sügissemestril ühiselt Lasnamäe elukeskkonnaga ja otsivad sealsele linnaruumile kaasaja inimese jaoks elamisväärsemaid lahendusi. Harvardi magistrandid analüüsisid enne Tallinnasse sõitmist näiteid teistest sarnase kujunemislooga linnadest ning kohapeal hakatakse tegelema küsimustega, kuidas Lasnamäed parema linnaplaneerimise abil 21. sajandi Tallinna elavaks osaks muuta. Harvardi linnaplaneerimise magistrandid saabusid Tallinna kõige suuremat linnaosa uurima Harvardi linnaplaneerimise dotsendi Andres Sevtšuki juhendamisel, Eesti Kunstiakadeemia poolt koordineerivad ühisstuudiot professor Toomas Tammis, professor Andres Alver ja emeriitprofessor Veljo Kaasik. Sevtšuk on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia, Pariisi arhitektuurikooli ja Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) arhitektuuri ja linnaplaneerimise erialal.

Grupitöö ja töötoa raames tegelevad Harvardi ja EKA arhitektuuritudengid nii Lasnamäe kanali tuleviku problemaatikaga, linnaosa uute mikrokeskuste loomise küsimusega, mikrokeskuste vahelise ühendustevõrgustiku ja kohaliku kogukonna ülesehitusega ja Lasnamäe erinevate arenduste loodava ruumiga. Lasnamäed aitavad avada ja siinseid probleeme lahti mõtestada nii Tallinna linnavalitsuse linnaplaneerimise osakonna töötajad, Lasnamäe linnaosa ametnikud kui piirkonnaga juba mõnda aega tegelenud MTÜ Linnalabor liikmed.

Arhitektuuriteaduskonna professori arhitekt Toomas Tammise sõnul on Harvardi ja EKA ühise stuudio eesmärgiks harutada koos tulevaste arhitektide ja linnaplaneerijatega lahti suuremahulise elamuarenduse problemaatika – just nõukogudeaegse modernistliku ja tsentraalselt juhitud planeerimismudeli ning ehituspärandi kontekstis: “Stuudio raames keskendutakse muuhulgas sellele, kuidas võiks olemasolevaid probleeme leevendada uute, väiksemate – kultuurile, ettevõtlusele või rekreatsioonile keskenduvate linnakeskuste tekitamisega Lasnamäe-laadse linnaosa sisse ja kuidas tuua uusi elu-, töö- ja sihtkohti ning erinevaid investeeringuid seni väga monotoonsesse ja totaalsesse linnamustrisse.”

Lasnamäe on Tallinna linnaosadest suurima elanike arvuga, kus elab 119 000 inimest. Linnaosa, mis on tuntud oma nõukogude perioodil ehitatud paneelelamute poolest, katab 27 ruutkilomeetrit. Eliel Saarineni 1913. aasta Suur-Tallinna plaan nägi ette linna ja selle kõige idapoolsema linnaosa – Lasnamäe – ühendamist kanaliga, mis pakuks nii ühistranspordivõimalusi kui looks uut, kõigile kasutatavat linnaruumi läbi uute väljakute: ooperiväljak, uue raekoja väljak, uue kiriku väljak, jne. Saarineni plaan pidi teostuma umbes 2000. aastaks. Teise maailmasõja järel võttis nõukogude okupatsioonivalitsus ehitamata jäänud ideest küll kinni, kuid muutis seda siiski põhjalikult – uus linnaosa koosnes 11 võrdlemisi monofunktsionaalsest mikrorajoonist, mis pakkusid peamiselt majutuspinda töölistele. Suur kanal, mis kulusid kokku hoidmata Lasnamäe paesesse kivisse raiuti, osutus nii kalliks, et ühistranspordisüsteemi rajamiseks enam raha ei jäänudki. Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal hakkas Lasnamäe infrastruktuur vaikselt lagunema; paljud pered kolisid Tallinna äärelinnadesse või parema mainega piirkondadesse. Tänasel Lasnamäel põrkuvad nõukogudeaegne elamuehituse ja autovaba elamise ideaalid ning tänane reaalsus: majanduslik ebavõrdsus, etniline segregatsioon ja ohjeldamatu auto-kesksus. Lasnamäe kanal oma kuue sõidureaga on tänaseni lõpetamata – nii transpordi infrastruktuurina kui suure linnaruumilise sotsiaalprojektina.

Harvardi ja EKA ühine Lasnamäe-stuudio on osa EKA arhitektuuriteaduskonna suuremahulisest uurimisprojektist “Lõpetamata linn: Tallinna linnaehituslikud visioonid ja ruumilised stsenaariumid”, mille näol on tegemist kolm aastat kestva uurimistööga Tallinna linnaehituslikust olukorrast ja selle võimalikest tulevikuarengutest. Projekt valmib koostöös Tallinna linnaga ja saab teoks tänu E.L.L. Kinnisvara toetusele, kes panustab projekti kolme aasta jooksul kokku pea pool miljonit eurot.

Lisainfo:

Toomas Tammis

EKA arhitektuuriteaduskonna professor

Tel. +372 552 5996

E-post: toomas.tammis@artun.ee

Pille Epner

Teadus- ja arendustegevuse koordinaator

arhitektuur@artun.ee

+372 642 0071 

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Stilistika: Teater 30.10–18.12.2017

Sissejuhatus stilisti töömaailma, kuidas läheneda erinevatele ülesannetele. Tunnid koosnevad nii teoreetilistest kui ka praktilistest ülesannetest.

Stilistika aines on ülesandeks teha stilistika lahendused etteantud teksti põhjal, Aino Kallase “Reigi õpetaja”. Tudeng peab valima antud romaanist 3 tegelast, koostama neile stilistilised lahendused.

Lähteülesandeks on koostada stilistika lähtudes Eesti rahvariietest ning pakkuda välja kaasaegseid ja moodsaid lahendusi, mis oleksid aktuaalsed ja stiilsed ning moeteadlikud ka kaasajal.

Lõpptulemus on reaalne moeseeria 3 tegelasest, mis oleks avaldamiskõlbulik kaasaegses moeajakirjas.

Antud kursuse juurde kuulub ka Eesti Rahvamuuseumi külastamine ja tutvumine uue rahvarõivaste väljapanekuga, et oleks võimalik sellest lähtuvalt teha stilisatsioone. (ERMI külastus toimub laupäevasel päeval)

Õppejõud: Gerly Tinn, MA

Aeg: esmaspäeviti 30. oktoober kuni 18. detsember 2017

Kell: 19.10-20.40

Koht: Estonia pst. 7, ruum 435

Maht: 16 õppetundi (2 EAP) Hind: 120 eurot (sisaldab giidi tasu ERM-s).

Õppekavagrupp: moe-, sise- ja tööstusdisain

Registreerumine vormi kaudu SIIT

Info: koolitus@artun.ee, Pirje Kõvatomas +372 626 7327

Foto: Mart Vares

Stilist: Marleen Pärn

MUAH: Kristin Pukk

Modellid: Kaidi, Emily, Marleen L

Juhendaja: Gerly Tinn

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

EKA tekstiilidisaini dotsent Kristi Kuusk tutvustas Terevisioonis nutitekstiile

26. septembri hommikul käis EKA tekstiilidisaini dotsent Kristi Kuusk ETV Terevisioonis rääkimas tulevikutekstiilidest. Tema loodud tekstiilid on aga juba meie olevik ja müügil kaubandusvõrgus.

 

Textales tekil, padjal ja vaibal ärkavad digitaalsed tegelased “ellu” kui neid läbi nutiseadme uurida. St, tegelased keda palja silmaga tekil ei näe ilmuvad läbi mobiili ekraani.

“Taustal on tegu ideega, mille arendasin enda doktoritöö raames Eindhoveni Tehnikaülikoolis, mille kohaselt tekstiilid saavad ajas muutuma hakata nii nagu inimenegi muutub. St. samal tekil saab punamütsike kasvada kaasa lapsega, või lapsevanem tuua jutustusse teemasid mis just hetkeolukorras olulised selle pere jaoks on,” selgitab Kristi.

 

 

Spellbound seevastu on palja silmaga nähtav: Valges öökull magab, pimedas on ärkvel; valges rebane tantsib, pimedas on kosmonaut. Pluusi kandja saab jutustuses aktiivse rolli valides otsustada, mida tegelane peaks tegema.

 

Terevisiooni lõiku vaata järele siit http://etv.err.ee/v/meelelahutus/terevisioon/terevisiooni_lood/f4ef5ffa-9e8b-4736-ab3d-7023e06d7b28/tutvustame-tuleviku-tekstiile

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Palju õnne, Katrin Kabun! 

MAGISTER JA DOKTORANT KATRIN KABUN VÕITIS PREEMIA EKA RAKENDUSLIKE TEADUS- JA ARENDUSTÖÖDE KONKURSIL.

https://www.artun.ee/eka-tanavuse-rakenduslike-teadus-ja-arendustoode-konkursi-voitjad-valiti-rekordarvu-hulgast/

http://katrinkabun.com/en/

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

EKA tänavuse rakenduslike teadus- ja arendustööde konkursi võitjad valiti rekordarvu hulgast

Tänavu laekus EKA rakenduslike teadus- ja arendustööde konkursile rekordarv ehk 27 tööd. Esimest korda olid esindatud kõik teaduskonnad: 14 tööd oli disaini-, 11 arhitektuuri-, 1 vabade kunstide ja 1 kunstikultuuri teaduskonnast.

Laureaadid valis komisjon koosseisus Ruth-Helene Melioranski (disainiteaduskonna teadur ja õppejõud), Sille Pihlak (arhitektuuriteaduskonna nooremteadur ja õppejõud), Jaanus Vahesalu (Tallinna Ettevõtlusamet), Maria Jäärats ja Kelli Turmann (EKA teadus- ja arendusosakond).

Teadus- ja arendusosakonna juhi Maria Jääratsi sõnul olid pea kõik tööd maailmaparandusliku ambitsiooniga: “Tõeliselt rõõmustav oli taas näha, et EKA tudengid otsivad lahendusi aktuaalsetele küsimustele. Selleks, et EKA ühiskondlikule panusele enam tähelepanu juhtida, täiendasime konkurssi kategooriaga ühiskonna heaolu ja elukeskkonda parandav töö ja see kajastus koheselt ka tööde koguarvus.”

Komisjoni sõnul oli võitjate valimine keeruline, kuna eristus terve hulk kõrgetasemelisi kandidaate. Otsuse tegemisel sai määravaks uurimistööde põhjalikkus ja terviklikkus ning praktilise väljundi olemasolu.

2017. aasta EKA rakenduslike teadus- ja arendustööde konkursi tulemused:

Silmapaistev majandustegevust tõhustava väljundiga töö: Johanna Jõekalda “Elamusandmed ruumi kujundajana”. Võitjat premeeritakse sihtstipendiumiga 800 euro väärtuses. Auhind antakse pidulikult üle Tallinna Ettevõtluspäeval 4. oktoobril.

Silmapaistev ühiskondlikku heaolu ja/või elukeskkonda parendava potentsiaaliga töö: Katrin Kabun “Kasutamata ressursist interjöörilahenduseni”. Võitjat premeeritakse sihtstipendiumiga 800 euro väärtuses.

Auhind tunnustamaks tugevat disainiuurimulikku tööd uue tehnoloogia kasutusvõimalustest: Maret Martsepp “Ultrawide-Band Technology In Medicine – Finding The Need And Value From A User’s Perspective For Eliko”. Võitjat premeeritakse sihtstipendiumiga 600 euro väärtuses.

Palju õnne võitjatele, aitäh kõigile osalejatele ja tuult tiibadesse edasistes ettevõtmistes!

Konkurssi korraldab Eesti Kunstiakadeemia teadus- ja arendusosakond koostöös Tallinna Ettevõtlusametiga.

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Esteetika kui poliitika: valik esseid

Jacques Rancière
Esteetika kui poliitika: valik esseid

“Esteetika kui poliitika” koosneb Prantsuse filosoofi Jacques Rancière’i valitud esseedest, mis tõlgendavad ümber esteetika kui kunstist mõtlemise režiimi ja arutavad, mis on selle poliitiline panus. Rancière püüab näidata, kuidas esteetika mõiste, mis pärineb 19. sajandi alguses toimunud murrangutest kunsti mõistmises ja mille mõju erinevad 20. sajandi suundumused (Frankfurdi koolkonnast postmodernismini) on üritanud korduvalt kahandada, pole tänapäevases kunstisituatsioonis kaotanud oma selgitusjõudu ega intellektuaalset olulisust. Rancière’i jaoks ei puuduta esteetika mõiste mitte kunstiteose pelka vormi või kitsast vastuvõttu, vaid tervet kogemuse meelelist kude, milles teoseid luuakse ja vastuvõetakse, ning sellisena on kunstil oma spetsiifiline poliitiline mõõde. Laiahaardeliste näidete abil romantistlikust kirjandusest avangardistliku kunsti ja holokausti representatsioonideni filmikunstis ilmestab ta oma seisukohta, et just läbi esteetilise prisma laotub valla kunsti seesmine side poliitikaga, mis lubab kunsti mõju teiste tegemisviiside seas eristada.

Kogumik koosneb 5 pikemast esseest aastatest 1998–2008:

– “10 teesi poliitika kohta”;
– “Tajutava jaotuskord: esteetika ja poliitika”;
– “Esteetiline revolutsioon ja selle tagajärjed”;
– “Monumendi saladused. Deleuze ja kunsti “vastupanu””;
– “Poliitilise kunsti paradoksid”.

Lisaks on kogumikus väljaandja eessõna, 2012. aastal toimunud intervjuu autoriga ning Maarja Kangro järelsõna.

Jacques Rancière (1940) on Pariisi VIII ülikooli (Vincennes–Saint-Denis) emeriitprofessor. Tema raamatute hulka kuuluvad teiste hulgas “Poliitika piiridel” (Aux bords du politique, 1990), “Lahkheli” (La Mésentente, 1995), “Esteetika varjukülg” (Malaise dans l’esthétique, 2004), “Viha demokraatia vastu” (La Haine de la démocratie, 2005) ja “Aisthesis: stseenid kunsti esteetilisest režiimist” (Aisthesis: Scènes du régime esthétique de l’art, 2011).

Koostanud ja toimetanud Neeme Lopp
Tõlkinud Anti Saar
Keeletoimetaja: Tiina Hallik
Kujundanud Ott Kagovere

213 lk, eesti keeles
Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2017

ISBN 978-9949-594-39-9

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

EKA Narva kunstiresidentuuri asub juhtima Ann Mirjam Vaikla

1.oktoobrist asub EKA Narva kunstiresidentuuri uueks juhiks rahvusvahelise kunstivälja kogemusega Ann Mirjam Vaikla.

Ann Mirjam Vaikla on etendus- ja visuaalkunstnik, kes on teinud mitmeid rahvusvahelisi kunstiprojekte nii Eestis kui välisriikides. Ta on tegutsenud interdistsiplinaarse loomeinimesena sh stsenograafi ja disainerina Põhja-Euroopas ja -Ameerikas. Viimati omandas ta erialast kogemust praktiseerides New Yorgis asuvas kunstigaleriis Storefront for Art and Architecture. Ta on õppinud Norra Teatriakadeemia Østfoldi Ülikooli Kolledžis ja Eesti Kunstiakadeemias. Ann Mirjam Vaikla on osalenud rahvusvahelises residentuuriprogrammis Watermilli kunstikeskuses Long Islandil, New Yorgis ning teostanud erinevaid õppetööga seotud projekte Stockholmi Rahvusooperis, Antonin Artaud Keskuses Londonis, Norra Teadus- ja tehnoloogiamuuseumis Oslos, Nargen festivalil Tallinnas jm. Käesoleval aastal osaleb ta kunstilise- ja projektijuhina lavastuses “Uncanny You”. Projekti meeskonna moodustavad loomeinimesed nii Eestist, Taanist kui Norrast kaasproduktsioonis Kanuti Gildi SAALiga. 2017. aastal on Eesti
Sisearhitektide Liidu aastapreemia žürii otsustanud valida Rahvusarhiivi püsiekspositsiooni
“Keerdkäigud” konkursi nominentide hulka, mis valmis koostöös Vaikla
Studio meeskonnaliikmetega

EKA Narva kunstiresidentuur on kohtumispaik, kultuuridevahelist sünergiat ja valdkondadeülest koostööd soosiv platvorm.

Eesti Kunstiakadeemia Sihtasutus alustas 2015. aastal koostöös Narva Gate OÜ-ga residentuurikompleksi rajamist ajaloolisesse Kreenholmi kvartalisse. Projekti toetab Eesti kultuuriministeerium.

Kunstiresidentuur asub Narva Kreenholmi territooriumil, aadressil Joala 18 asuvas historitsistlikus stiilis villas, mille kogupind on 1026m2.

Loodav kunstiresidentuur ühendab endas kõiki majal olnud kunagisi ülesandeid ― see on multifunktsionaalne elu- ja loomemaja, kultuurikeskus ja haridusasutus. Eesti Kunstiakadeemia üliõpilastele ka praktikabaasiks.

Narva kunstiresidentuuril on oluline roll eesti kultuurielu mitmekesisemaks ja rahvusvahelisemaks muutmisel pakkudes kunstnikele võimalust elada ja töötada unikaalses keskkonnas, tuua Eestisse rahvusvaheliselt tunnustatud loomeinimesi

ning muuta Narva läbi kultuuriliste tegevuste aktiivseks kultuurikeskuseks.

“Tegutsenud viimased aastad peamiselt välismaal – New Yorgis, Norras ja Taanis, kuid hoidnud paralleelselt tihedat kontakti Eestiga, on andnud kogemuse opereerida rahvusvahelisel tasandil sh luua laiapõhjalise kontaktide võrgustiku, mis loob soodsad võimalused kunstilise- ja projektijuhina Narva kunstiresidentuuri vaheldusrikka programmi koostamiseks ja läbiviimiseks,” sõnab Vaikla ja lisab:

“Hariduselt stsenograaf ning nähes kujutava ning etenduskunsti aina suuremat läbipõimumist kaasaegse kunsti kontekstis pean oluliseks ära kasutada Kreenholmi hoone performatiivse arhitektuuri potensiaali ning luua programmi koostamisel olulisi kontakte erinevate kunstnike ja institutsioonidega.”

Soovime Ann Mirjamile indu uues põnevas töös!

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Merko Ehitus toetab energiatõhususe professuuri jätkumist EKA arhitektuuriosakonnas

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna pressiteade
25. september 2017

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond avas koostöös Merko Ehitusega eelmise aasta sügisel energiatõhususe professuuri. Käesoleval akadeemilisel aastal jätkub koostöö, mille raames õpetavad alanud semestril EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnas Austria arhitekt, energiatõhususe tippekspert Bernhard Sommer ja arhitekt ning energiadisaini lektor Galo Moncayo. 13. oktoobril peab prof Sommer arhitektuuriosakonnas ka kõikidele huvilistele avatud energiatõhususe teemalise loengu.

Energiatõhususe professuurist rääkides ütleb EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan Andres Ojari, et koostöö Merkoga võimaldab tuua Eestisse parima kaasaegse energiatõhususe rahvusvahelise teadmise. “Järjepidevus on akadeemilises tegevuses kriitilise tähtsusega, mistõttu hindame eriti võimalust jätkata Merko toel koostööd professor Sommeriga juba teist aastat. Nii loodame tippteadmist tudengiteni tuues süvendada tulevastes arhitektides oskust ja tarkust hoone energiatõhususele mõelda juba hoone projekteerimise algfaasis. Energiatõhusus on meie laiuskraadil niivõrd oluline teema, et see ei saa jääda vaid pelgalt insenertehniliseks rakenduseks. Oskus võtta arvesse kõikvõimalikke parameetreid ja muutujaid, mis hoone disainimisel energiatõhusust mõjutavad, peaks kuuluma iga EKA lõpetanud arhitekti kogemuste pagasisse,” selgitas Ojari.

“Merko Ehitus on otsustanud toetada EKA arhitektuuriteaduskonna tudengite õpetamist ka käesoleval õppeaastal. Kuna eelmisel õppeaastal kulges energiatõhususe profesuuri loengute sari edukalt, otsustasime jätkata sama programmi ja õppejõududega,” ütles Merko Ehituse juhatuse liige Tõnu Toomik.

Energiatõhususega tegeletakse kunstiakadeemia arhitektuuriosakonnas 3. kursusel. Sügissemestril omandavad tudengid professor Sommeri juhendamisel digitaalsete töövahendite põhioskused ja teadmised teoreetilisest taustsüsteemist; kevadsemestril rakendavad tudengid omandatud teadmisi ja oskusi, tegeledes avaliku hoone energiatõhususe planeerimisega.

EKA arhitektuuriteaduskond on Eesti arhitektuurihariduse keskpunkt ja olulisim kompetentsikeskus kõigis tehiskeskkonda loovates distsipliinides hõlmates sisearhitektuuri, arhitektuuri ja linnaplaneerimise.

AS Merko Ehitus on Baltimaade ehituskontsern, kuhu kuuluvad Eestis AS Merko Ehitus Eesti, Lätis SIA Merks, Leedus UAB Merko Statyba ja Norras Peritus Entreprenør AS. Merko Ehituse aktsiad on noteeritud NASDAQ Tallinn börsil alates 1997. aastast. Kontsern annab tööd ligi 800 inimesele.

Lisainfo:
Andres Ojari
EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan
Tel +372 552 5996
E-post: andres.ojari@artun.ee

Pille Epner
Arhitektuuriteaduskonna teadus- ja arendustegevuse koordinaator
Eesti Kunstiakadeemia
Tel: +372 55542824
E-post: pille.epner@artun.ee

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Moe- ja trendide prognoosid 17.10–21.11.2017

Koolitus annab ülevaate moeprognoosidest moedisaineri vaatenurgast lähtuvalt ja moetrendide prognoosimisest läbi moestilisti praktilise tegevuse.

Vilve Unt, moedisainer:

– Trendide prognoosimine ehk TREND TIMELINE, tuleviku stsenaariumid, demograafiline analüüs 5 aastat ettepoole

– Moetarbija läbi erinevate generatsioonide muutuvas moemaailmas kui tuleviku mõjutaja

– Toote elukaar, kiirmoe toodete ja klassikaliste toodete perioodid moepildis. Makro trendid ja disaini suunad ning värvikaardid 2 aastat varem antud ajahetkest

– Elustiili valdkonnad, mis on fookuses ja mõjutavad laiemalt moetarbimist, ostu-müügi analüüsidest lähtuvalt prognooside tegemine

Marion Laev, moestilist:

– Stilisti infoallikad trendide ennustamisel ja moeprognooside analüüsimisel.

– Trendide kajastamine moemeedias. Hooajatrendide ja disaintoodete nähtavaks tegemine läbi erinevate meediakanalite: moeshow’d, moeajakirjandus, sotsiaalmeedia jne.

– Stilist kui trendi propageerija ja tarbija mõjutaja. Moetarbija inspireerimine ja mõjutamine läbi moestilistika ( uute trendikate koosluste loomine, juhised trendi kandmiseks).

– Praktiline ülesanne õpitu kinnistamiseks.

Koolitus lõpeb analüüsi ja esitlusega etteantud teemal.


Koolituse läbinu:

omab lühiülevaadet moemaailmas toimuvast, prognoosimise etappidest ajajoonel ehk tuleviku stsenaariumitest. Teab ja saab aru moedisaineri info vajadusest moesuundade prognoosimisel ja moestilisti tegevusest moesuundade väljatöötamisel ja selle mõjust moetarbijale.

Võimalusel soovitame külastada eelnevalt MoeKunstiKino filme.


Juhendajad:

Vilve Unt, Moediasian MA, kauaaegne EKA moedisainiõppejõud, moedisainer ja kudumikollektsioonide PROMENADE looja

Marion Laev, EKA moestilistiks BA cum laude, vabakutseline
moestilist, KUMU moekuraator, kunstiajaloo õpetaja ja EKA lepinguline õppejõud.

Aeg: Vilve Unt: 17.10 – 07.11.17 kell 19.10 – 20.40

Marion Laev: 31.10. – 21.11.17 kell 17.30 – 19.00

Koht: Estonia pst. 7, ruum 435
Maht: 16 õppetundi (2 EAP)
Hind: 120 eurot

Õppekavarühm: Moe-, sise- ja tööstusdisain

Registreerumine vormi kaudu SIIT

Info ja registreerimine: pirje.kovatomas@artun.ee / +372 626 7327

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Moe- ja trendide prognoosid 17.10–21.11.2017

Koolitus annab ülevaate moeprognoosidest moedisaineri vaatenurgast lähtuvalt ja moetrendide prognoosimisest läbi moestilisti praktilise tegevuse.

Vilve Unt, moedisainer:

– Trendide prognoosimine ehk TREND TIMELINE, tuleviku stsenaariumid, demograafiline analüüs 5 aastat ettepoole

– Moetarbija läbi erinevate generatsioonide muutuvas moemaailmas kui tuleviku mõjutaja

– Toote elukaar, kiirmoe toodete ja klassikaliste toodete perioodid moepildis. Makro trendid ja disaini suunad ning värvikaardid 2 aastat varem antud ajahetkest

– Elustiili valdkonnad, mis on fookuses ja mõjutavad laiemalt moetarbimist, ostu-müügi analüüsidest lähtuvalt prognooside tegemine

Marion Laev, moestilist:

– Stilisti infoallikad trendide ennustamisel ja moeprognooside analüüsimisel.

– Trendide kajastamine moemeedias. Hooajatrendide ja disaintoodete nähtavaks tegemine läbi erinevate meediakanalite: moeshow’d, moeajakirjandus, sotsiaalmeedia jne.

– Stilist kui trendi propageerija ja tarbija mõjutaja. Moetarbija inspireerimine ja mõjutamine läbi moestilistika ( uute trendikate koosluste loomine, juhised trendi kandmiseks).

– Praktiline ülesanne õpitu kinnistamiseks.

Koolitus lõpeb analüüsi ja esitlusega etteantud teemal.

Koolituse läbinu:

Omab lühiülevaadet moemaailmas toimuvast, prognoosimise etappidest ajajoonel ehk tuleviku stsenaariumitest. Teab ja saab aru moedisaineri info vajadusest moesuundade prognoosimisel ja moestilisti tegevusest moesuundade väljatöötamisel ja selle mõjust moetarbijale.

Võimalusel soovitame külastada eelnevalt MoeKunstiKino filme.

Juhendajad: 

Vilve Unt, Moediasian MA, kauaaegne EKA moedisainiõppejõud, moedisainer ja kudumikollektsioonide PROMENADE looja

Marion Laev, EKA moestilistiks BA cum laude, vabakutseline
moestilist, KUMU moekuraator, kunstiajaloo õpetaja ja EKA lepinguline õppejõud.

Aeg: Vilve Unt: teisipäeviti 17.10 – 07.11.17 kell 19.10 – 20.40

Marion Laev: teisipäeviti 31.10. –
21.11.17 kell 17.30 – 19.00

Koht: Estonia pst. 7, ruum 435
Maht: 16 õppetundi (2 EAP)
Hind: 120 eurot

Õppekavarühm: Moe-, sise- ja tööstusdisain

Registreerumine vormi kaudu SIIT

Info ja registreerimine: pirje.kovatomas@artun.ee / +372 626 7327

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Moekollektsiooni loomine: kudum 13.10–15.12.2017

Kudumidisaini kaasaegsed stsenaariumid: kudumise piirid laienevad, muutes hobi kaasaegseks disainivaldkonnaks.

Kursusele registreerujad saavad Tallinn Fashion Week’i kutse Vilve Undi moeetendusele 14. oktoobril kell 18.00.

“Kudumite olemus ja ilu seisneb selles, et disainer loob kõik algusest peale ise; ta valib lõngad, valib värvid, loob koemustrid ja tekstuurid, valib käsitsikudumise või kasutab kudumismasinaid, disainib vormid ja viimistleb lõpuks temale omaste detailidega,” ütleb Li Edelkoort – üks maailma tuntuimaid trendiennustajaid.

Tänapäeval on kudumine tõeline projekt, hõlmates enda alla nii traditsioonid, teadmised ja käsitöömeisterlikkuse ning uusimad tehnoloogiad.

 

Koolituse eesmärk on anda ülevaade maailma rahvaste kudumiskunsti traditsioonidest ja tänapäeva erinevatest silmuskudumise trendidest, mis on inspiratsiooni allikaks kudumikollektsiooni loomisel.

 

– Kudumise ajalugu ehk esiemade kudumisoskuste loengud annavad ülevaate eesti silmuskudumise tavadest ja tehnikatest Eesti Rahva Muuseumi kampsunite kogu põhjal, mille kudumitele on omane, et disain baseerus rahvakunsti

– Ülevaade 20. saj. vintage kudumitest erinevate kümnendite stiilidest lähtuvalt, moemaailma näited ja Eesti käsitöö ajakirjade näited tuntud moekunstnike

– Loengud käsitsi vs masinkudumise võimalustest ja tehnikatest. Õmblusteta kudumid.

– Värvi- ja lõngakaardid, materjalist lähtuvalt mustrite loomise võimalused, mis ongi algmaterjal ja inspiratsiooniallikas kudumikollektsiooni loomiseks.

Koolitus lõpeb kudumikollektsiooni esitlusega
paberkandjal.

 

Vajaminevad materjalid: Joonistamisvahendid, millimeeterpaber.

 

Koolituse läbinu omab lühiülevaadet kudumiajaloost globaalses ja lokaalses keskkonnas ja oskab saadud teadmisi kasutada inspiratsioonina oma loomingulistes projektides. Teab erinevaid kudumistehnikaid ja oskab kavandada kaasaegseid ja moekaid kudumeid.

 

Juhendaja Vilve Unt on olnud kauaaegne Eesti Kunstiakadeemia moedisaini osakonna professor ja Avatud Akadeemia moestilistika õppekava juht, kes moetudengite koolitamise kõrvalt on viimastel aastatel aktiivselt esinenud oma loominguga moenäitustel ja moekollektsioonidega Tallinn Fashion Week’i üritustel. Tema loomingut on tunnustatud Hõbenõela auhinnaga.

Vilve Unt peab oma loomingu juures oluliseks pikaaegset elukogemust moevaldkonnas ning sellest tulenevat kindlust muutuvate moevoolude keskel iseendaks jääda. Selliselt positsioonilt sündinud kollektsioonid on autori arvates loodud üheks hetkeks moelavale, kuid kunstina eksponeerimiseks ka näitusesaalis.

“PROMENADE” on Vilve Undi uus kaubamärk, mis edastab ajas kestma jäänud väärtusi, kudumikollektsioonid on mõeldud neile, kes hindavad ajatu ja unikaalse disainiga kvaliteetseid tooteid, mis on kauakestvad ja hooajaülesed.

 

Aeg: reedeti 13. oktoober kuni 15. detsember 2017
Koht: Estonia pst 7, ruum 241
Kell: 17.30-20.30
Maht: 40 õppetundi / 4 eap
Hind: 320 eurot

Õppekavarühm: moe-, sise- ja tööstusdisain

Registreerumine vormi kaudu SIIT

Info ja registreerimine: pirje.kovatomas@artun.ee / +372 626 7327

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Portfoolioõpe 11.10–18.12.2017

– Koolitus juhendab isikupärase portfoolio loomist;
– Kirjeldab portfoolio ülesehitust;
– Annab ülevaate portfoolio küljendus- ja trükipõhimõtetest Adobe InDesign tarkvara näitel;
– Tutvustab programmide Adobe InDesign ja Photoshop tööpõhimõtteid ja kasutusvõimalusi;
– Loob eeldused programmi kasutusvõimaluste rakendamiseks erialases töös;
– Annab põhjalikud teadmised trüki ettevalmistusest.

 

Töövahenditeks on Adobe Indesign ning Adobe Photoshop. Koolitus toimub EKA arvutiklassis. Kohapeal töötamiseks on arvutid ning vajalikud programmid olemas.

 

Koolitus lõpeb arvestusega, milleks loodud portfoolio trükitakse ja millest valmib ka digitaalne esitlus.

 

Koolituse läbinu:

– Omab ülevaadet Valdab Adobe InDesigni töövahendeid

– Oskab valida erinevate töövõtete seast sobiliku kindla ülesande

– Suudab kombineerida visuaali

– Oskab kombineerida omavahel Adobe Illustratoris, Adobe Photoshopis loodud
graafikat ja InDesignis loodud

– Oskab teostada Adobe InDesignis nii suure- kui ka väiksemahulisi küljendustöid
ning tüpograafilisi

– Suudab luua Adobe InDesigni abil nii trükikõlbulikke PDF-e kui ka veebi jaoks
sobilikke PDF-e;

 

Juhendaja: Eike Malva, EKA moedisain MA

Aeg: 11., 18., 30. okotoober, 6., 27. november, 4., 11., 18. detsember 2017

Kell: 17.30-19.00

Koht: Estonia pst. 7, ruum 544 (EKA arvutiklass)
Maht: 16 õppetundi (2 EAP)
Hind: 120 eurot

Õppekavarühm: Audiovisuaalsed tehnikad ja meedia tootmine

Registreerumine vormi kaudu SIIT

Info ja registreerimine: pirje.kovatomas@artun.ee / +372 626 7327

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink

Portfoolioõpe 11.10.–18.12.2017

Koolitus juhendab isikupärase portfoolio loomist;
Kirjeldab portfoolio ülesehitust;
Annab ülevaate portfoolio küljendus- ja trükipõhimõtetest Adobe InDesign tarkvara näitel;
Tutvustab programmide Adobe InDesign ja Photoshop tööpõhimõtteid ja kasutusvõimalusi;
Loob eeldused programmi kasutusvõimaluste rakendamiseks erialases töös;
Annab põhjalikud teadmised trüki ettevalmistusest.

Töövahenditeks on Adobe Indesign ning Adobe Photoshop. Koolitus toimub EKA arvutiklassis. Kohapeal töötamiseks on arvutid ning vajalikud programmid olemas.

Koolitus lõpeb arvestusega, milleks loodud portfoolio trükitakse ja millest valmib ka digitaalne esitlus.

Koolituse läbinu:

Omab ülevaadet küljenduspõhimõtetest;

Valdab Adobe InDesigni töövahendeid ning lisavõimalusi;

Oskab valida erinevate töövõtete seast sobiliku kindla ülesande teostamiseks;

Suudab kombineerida visuaali tekstidega;

Oskab kombineerida omavahel Adobe Illustratoris, Adobe Photoshopis loodud graafikat ja InDesignis loodud dokumente;
Oskab teostada Adobe InDesignis nii suure- kui ka väiksemahulisi küljendustöid ning tüpograafilisi ülesandeid;
Suudab luua Adobe InDesigni abil nii trükikõlbulikke PDF-e kui ka veebi jaoks sobilikke PDF-e;

Juhendaja: Eike Malva, EKA moedisain MA

Aeg: 11., 18., 30. oktoober, 6., 27. november, 4., 11., 18. detsember 2017

Kell: 17.30–19.00

Koht: Estonia pst. 7, ruum 544 (EKA arvutiklass)
Maht: 16 õppetundi (2 EAP)
Hind: 120 eurot

Õppekavarühm: Audiovisuaalsed tehnikad ja meedia tootmine

Registreerumine vormi kaudu SIIT

Info ja registreerimine: pirje.kovatomas@artun.ee / +372 626 7327

Seda artiklit uuendati viimati

Püsilink